Luuleleiunurk

MERIKE REILJAN

Tüdrukust, kes kõndis aeda

Külmas raamatukogus on tüdruk paljajalu.
Ta öeldud sõnad, mis midagi ei palu,
on vaiksed ja leplikud kui palved.
Näe, raamatulehed ei lange raamatust enne talve.

 

Ta on vaikne, sest ta usub, et talvel nii peab.
Toast aeda lähevad paljaste jalgade jäljeread.
Tal on talvine ihu, on selga kasvanud kleit.
Iga kõhklev naeratus on nagu üle-õla-pilguheit.

 

Aias ta ihu teeb hämaraks ja soojaks talveootus
ning mis võiks olla, on meelest läinud sootuks.