Tallinna Keskraamatukogu hoonest

Praeguse Estonia puiestee edelapoolne ots kuulub Tallinna esinduslikumalt väljaaehitatud piirkondade hulka. Kujunenud linnasüdant ümbritseva haljasvööndi kaguservale, oli see esimesi Tallinna tänavaid, mille hoonestamisel püüti juba XIX sajandi lõpul lähtuda suurlinlikumast, mõneti isegi Viini kuulsat Ringstrasse´t meenutavast mallist.

Esimese suurehitisena valmis Reaalgümnaasiumi hoone (valmis 1883. aastal esimese spetsiaalselt koolitöö tarbeks ehitatud hoonena Tallinnas, arhitektid Max Höppener ja Carl Gustav Jacoby), mille vastu kerkis 1904. a Eestimaa Aadlike Krediidiühingu neogooti stiilis pangahoone (valmis 1904. aastal esimese kaasaegse spetsiaalselt pangaks rajatud hoonena Tallinnas, autor Riia arhitekt August Reinberg) ja veidi hiljem ka Vene Riigipanga Reveli kontori neoklassitsistlik hoone (maja valmis 1909, autor vene arhitekt Aleksander Jaron).

Esimese maailmasõja eel valmisid sealsamas aga Estonia seltsimaja (1913, autorid Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn, hoone hävis pommirünnakus
Tallinnale 9. märtsil 1944) ja Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone (ehitati 1913–1916 arhitekti Erich Jacoby ja insener Aleksander Rosenbergi projekti alusel).

Estonia pst 8 hoone ajaloost rääkides tuleb ajas tagasi minna 1885. aastasse, kui Eestimaa kuberneriks sai Sergei Vladimirovitš Šahhovskoi (eluaastad 1852-1894, Eestimaa kuberner 1885-1894). Kuna sel ajal oli Tallinnas vaid üks tõsiseltvõetav venekeelne kultuuriorganisatsioon, lauluselts „Gusli”, siis asus Šahhovskoi kui venestamise tuline eestvõitleja tugeva vene seltskondliku organisatsiooni loomisega tegelema.

Tulevase Tallinna Vene Seltskondliku Kogu hoone eskiisprojekti autor on akadeemik Mihhail Timofejevitš Preobraženski (eluaastad 1854-1930), tema kavandatud on ka Tallinna Aleksander Nevski katedraal (1894-1900) ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster (Kuremäe klooster, kavand aastast 1892). Hoone projekteerimist jätkas ning tööjoonised koostas Kubermanguvalitsuse ehitusosakonna insener Rudolf Otto von Knüppfer. Hooneid, mida Knüppfer neil aastal Eestis projekteeris, on kümneid ja seda mitte ainult Tallinnas (Niguliste 4, Viru 1, Suur-Karja 3, Karu 33, Niine 1, C. Rottermanni tehased, Wiegandi masinatehas), vaid ka Haapsalus, Paldiskis, Rakvere jm. Preobraženski loomingu kõrval olid Knüppferi poolt kavandatud küll enamuses hoopiski tagasihoidlikumad hooned. Kuid Knüppferil oli tugeva praktiku kuulsus, mistõttu talle ei peljatud usaldada ka ehitustehniliselt keerukaid ülesandeid (muuhulgas juhtis ta näiteks Kaarli kiriku ehitustöid).

maja
Foto allikas: Tallinna Linnamuuseumi arhiiv.

Hoone nurgakivi panek toimus suure pidulikkusega 10. juunil 1894, kusjuures lisaks kohalikule võimueliidile austas seda toimingut ka suurvürst Vladimir Aleksandrovitš. Ehitusettevõtjaks määrati üks selle ala kogenenumaid mehi, Peterburi kaupmees I. D. Gordejev ning hoone valmis 1895. aasta lõpuks.

1897. a paigaldati hoone kõrvale haljasalale mälestusmärk Vene-Rootsi sõja ajal toimunud Tallinna merelahingule. Venemaa Balti laevastiku võitu Rootsi laevastiku üle 1790. aastal tähistavad Aegna saare lähedal uppunud  Rootsi laeva „Riksens  Ständer“  ankur ja suurtükk.

Tallinna Vene Seltskondlik Kogu tegutses Estonia pst 8 hoones ehitamisest kuni aastani 1918. Maja fassaadi kohal kahe ehisvaasi vahel oleval frontoonil on tänagi lisaks maja valmimisaastale 1895 toodud tähed PPOC, mis on algustähed venekeelsetest sõnadest Ревельское Pусское Oбщественное Cобрание.

Sellest hoonest, mida laiemalt tunti Vene klubi nime all, kujunes üks Tallinna seltskonnaelu keskpunkte. Näitleja ja lavastaja Paul Pinna on kirjutanud oma mälestusteraamatus „Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944“: „Selle maja saalis oli kaunis suur näitelava ja kohalikud vene haritlased korraldasid seal piduõhtuid ning näitemänge. Tegelasteks olid peamiselt kõrgemad vene administratiivametnikud, nagu kohtu prokuröri abid, rahukohtunik, ringkonnakohtunik. Ohvitserid ja muud kõrgemad ametnikud. Muulastele oli sissepääs peaaegu võimatu, iseäranis kinnistele perekonnaõhtutele. See seltskondlik maja oli Tallinna vene ringkonnas mõjuvaks teguriks ja koondumispaigaks.“ (Pinna 1995, 72)

05.03
Romanovite dünastia 300.a juubeli puhul korraldatud bankett Tallinna Vene Seltskondliku Ühingu saalis 5.03.1913. Foto pärineb Eesti Filmiarhiivist.

Vene Seltskondliku Kogu tegutsemise ajal olid hoones piljardiruum ja lugemissaal, avar peosaal lava ja vastuvõturuumiga; köögi ja puhveti abiruumid ning banketisaal, puhvet, kaardimängutoad ja kabinetid. Peakorpuse keldris oli keeglirada ja laoruumid. Seltsil oli ka oma raamatukogu, kuid see oli nn kinnine: avalikkusele mõeldud raamatukogude rajamist mitmel pool Eesti territooriumil asuvate vene seltskondlike ühingute tegevuskavasse polnud võetudki. Nii olevat ka suurel ja jõukal Tallinna Vene Seltskondliku Kogul olnud üsna keskpärane raamatute kogu, mis sisaldas 1899. aastal vaevalt 600 teost.

Esimese maailmasõja ajal sundvõõrandati Vene Seltskondliku Kogu maja linnavalitsuse vajadusteks – siia paigutati Tallinna Linnavalitsuse toitlusvalitsus (maja keldrit kasutas toitlustusvalitsus kartulihoidlana) ja hoolekandeosakond. Sõjategevuse lõppemisega lõppes ka rekvisitsioon, kuid 30. mail 1918 aastal omandas Tallinna linn 350 000 rubla eest kogu hoone. 1920. aastal anti hoone raamatukogu käsutusse, esialgu küll ainult suur saal ja näitelavaruum teisel korrusel.

Hoones on tegutsenud peale linna toitlustusvalitsuse ja hoolekandeosakonna veel sellised asutused nagu Tallinna Linnaarhiiv (1927-1937), Pedagoogiline Muuseum (kuni 1927), Linna Juriidiline Büroo ja Tallinna Haigekassa. 1921-1924 kasutasid hoone keldrit töölisorganisatsioonid, siin tegutses mitukümmend töölisorganisatsiooni, ametiühingute nais- ja noortekomisjoni ning spordiselts „Spartakus“; korraldati koosolekuid, konverentse ja kongresse ning siin asus töölisajakirjanduse keskus. 1957. aastal avati Tallinna Keskraamatukogu keldris revolutsioonilise võitluse mälestusmärgina ENSV Riikliku Ajaloomuuseumi filiaal „Tööliste kelder”. Väidetavalt oli majas kas enne või esimese Eesti Vabariigi ajal asunud ka korstnapühkijate saun (praegu asub seal Mauruse pubi). Alates 1933. aastast kuulus kogu maja lõpuks Keskraamatukogule.

1928-1951 elas raamatukoguhoones asuvas ametikorteris direktor Aleksander Sibul (juhtis Tallinna Keskraamatukogu 1921-1950) oma perega. Sellest perioodist on kirjutanud Aleksander Sibula tütar Astraea Sibul oma mälestustes „Kui elasime raamatukogus“. Raamatukoguhoones elas sel ajal ka teisi raamatukogu töötajaid nagu kojamees, kütja jt.

Hoone kohandamine raamatukogu otstarbeks on erinevatel aegadel toonud kaasa rea ümberehitusi. Neist suuremad toimusid 1925. aastal arhitekt H. Johanseni ja 1938. aastal insener E. Mõttuse projekti järgi. Ümberehitusi tehes ei arvestatud kuigipalju algse ruumiplaneeringu ja sisekujundusega ning ehitati mitmeid vaheseinu ja tehti läbimurdeid.
Sõja ajal kasutati maja keldrit varjendina, mis pakkus kaitset lisaks raamatukogu töötajatele ja lugejatele ka linnaelanikele, raamatukogu uks pidi seetõttu õhurünnakute ajal olema alati avatud, et inimesed saaksid vajadusel varju tulla. Tallinna pommitamise ajal 9. märtsil 1944 sai hoone pommitabamuse, kahjustada sai kõige tugevamalt Reaalkooli poolne külg ja hävines seal asunud raamatukogu direktori Aleksander Sibula korter. Hoone jäi pommirünnaku tagajärjel praktiliselt katuseta, aknaklaasid ja –raamid purunesid ning oli hoone kildudest kahjustatud. 1946. aastal remonditi lõpuks hoone katus ja Sibulate korter.

Mõningaid ümberehitustöid tehti hoones ka 1960ndatel ja remont-restaureerimistöid 1980ndate keskel (sh suure saali restaureerimine). Hoone viimane renoveerimine toimus 2000-2001. Arhitektuuriajaloolised eritingimused hoone restaureerimiseks koostas arhitektuuriajaloolane PhD Ants Hein. Projekt koostati Hirvesoo Arhitektuuribüroo OÜ (Eva Hirvesoo, Marko Järvela ja Peeter Varrak) poolt. Sisekujundusprojekti autor oli sisearhitekt Malle Agabuš (Stuudio-R Sisekujundusbüroo). Rekonstrueerimis-restaureerimistööd teostas peatöövõtjana AS Eesti Ehitus. Renoveerimisel lähtuti ennekõike restaureerimisprintsiipidest. Hoone välisilme korrastamisel lähtuti vanemast foto- ja joonismaterjalist, taastati peaukse esine varikatus selle kõrval asuvate välislaternatega ja fassaadi kohal olnud frontoon koos ehisvaasidega, maja esialgne välisvärv selgus ekspertiisi käigus. Ka interjööris püüti võimalikult palju taastada esialgsel kujul, näiteks eemaldati vaheseinu ja avati suures saalis olevad rõdud. Täna võib mitmel pool majas imetleda esialgset kiviparkettpõrandat (muusikaosakonnas, näitusesaalis jm) ning trepi paeastmeid. Suuremate uuendustena paigaldati majja lift, ehitati välja pööningukorrus administratsiooni tööruumide tarbeks ning rajati lisatrepp pööningukorruselt praegusele kolmandale korrusele.

Tallinna Keskraamatukogu peahoone
Estonia pst 8 hoone on riiklik ehitis- ja ajaloomälestis.

 

Kasutatud allikad:
1. Eesti Panga Hoonestu. Eesti Panga kodulehekülg  http://www.eestipank.ee/eesti-pank/eesti-panga-hoonestu (20.03.2013)
2. Estonia puiestee. Wikipeedia : Vaba entsüklopeedia kodulehekülg  http://et.wikipedia.org/wiki/Estonia_puiestee (20.03.2013)
3. Hein, Ants (1999) Arhitektuuriajaloolised eritingimused Tallinna Keskraamatukogu hoone (Estonia pst 8) restaureerimiseks. Tallinn.
4. Pinna, Paul (1995) Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944. Tallinn : Faatum.
5. Sibul, Aleksander (1947) Tallinna Keskraamatukogu 40 aastane : käskkiri. Tallinn : Tallinna Keskraamatukogu.
6. Tallinna Keskraamatukogu Estonia pst 8 asuva hoone 2000-2001. a toimunud rekonstrueerimis- ja restaureerimistööde aruanne. (2001) Tallinn.
7. Tallinna Keskraamatukogu 1907-2007. (2007) Tallinn : Tallinna Keskraamatukogu.
8. Tallinna merelahing. Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_merelahing (22.08.2016)
9. Tallinna Reaalkooli asutamine. Tallinna Reaalkooli kodulehekülg http://www.real.edu.ee/index.php/ajalugu/tallinna-reaalkooli-asutamine (20.03.2013)