Osalejate tagasiside

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Väga hästi kirjutatud näitleja elust teatris ja tema kujunemisest näitlejaks. Tavalisele teatri külastajale tundub, et kõik on nii lihtne, et mine lavale ja mingit muret ei ole. Tegelikult on see suur töö iseendaga. Kõikidel näitlejatel selleks jõudu ja ka oskust ei ole. Staarideks saavad tugevamad. –Imbi M

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Jim Ashilevi kirjutab oma kutsumusest, teisest kodust ja kirest – teatrist, kirglikult ja ausalt, ennast positsioneerides, otsides enda kohta teatris ja teatri kohta endas. Nii idealism kui realism – „ei saa sinuga, ei saa sinuta“. Teater kui mäng, mida inimene vajab näha ja kogeda. Teater kui elupide ja rituaal. Ideaal – „Need väärtused, mille alusel teater inimesi omavahel koos töötama ja läbi käima paneb, muudavad maailma paremaks paigaks“ (lk 71). Nauditav ehe lugemine, mis loob mõistmist ja kaasa elamist. -Kati V

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Usun, et enamusel, kes on selle raamatu sihtgrupp, on see praeguseks ka juba loetud – pole ju tegu värske kirjandusega. Mis on lausa kurb, sest “Othellot”, mille valmimisele me Jimi päeviku kaudu kaasa elame, ei ole ju ammugi enam mängukavas – tahaks näha seda, mida ta kirjeldab, minna veel sammu võrra temaga kaasa. Hea lugemine, et mõista loomeinimese protsessi. Kuid eks siin ole ka palju kordusi, n-ö mahu täis kirjutamist: väljakutse toimetajale – kas “isiklikke kirju” tohib kärpida? -Liis A

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – See on raamat, mida ei saa algusest lõpuni ühe raksuga läbi lugeda… vahepeal on ka mõelda vaja. Ja selleks annavad need kirjad piisavalt põhjust ja teemasid, mille üle mõtiskella. Hea raamat teatrihuvilisele lugejale. -Ester L

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” –  Soovitan. Väga aus ja siiras jutustus kogu näitlejatöö ilus ja valus. Huvitav sisekaemus näitleja perspektiivi etenduse ettevalmistamisel. Usun, et see raamat muutis mu vaatevinklit teatrikülastajana, et märgata rohkem näitlejatööd. -Anni L

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” –  Soovitan inimestele, kes armastavad teatrit ja näitlejat. Tore on lugeda näitleja kogetud mõtetest ja tunnetest teatriga seoses. Kohati on see elu väga heitlik, samas aga loominguline, palju eneseteostust pakkuv, kohati isegi naljakas. –Ene A

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” –  Nende kirjade kaudu saab ülevaate, kuidas autorist sai näitleja. Suur osa kirjadest on kirjutatud perioodil, mil Ashilevi valmistus Othello rolliks. Huvitav oli lugeda. Näitlejana viibib autor erinevates linnades, aga “Lõpuks võivad linnad olla millised tahes, kodu on seal, kus on omad inimesed.” (lk. 229). –Esta K

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Mõnus lugemine teatrielust. Kui hakkasin lugema, ei saanud hästi käest ära panna. –Helle-Mall V

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Mõnus raamat teatrielu telgitagustest ja näitlejaks olemisest. Kirjad on ausad, kuid muhedad. Samas veidike ka ühiskonnakriitilised. Väga soovitan. Sain hea lugemiselamuse. –Linda K

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Soovitan! Armastusega kirjutatud, sellepärast. Teatrimaagia! Võlumaailm! Selle võlu ja valu telgitagused. Armastan, soovin edu! Mõistan autorit. Olin ise ka noorelt “teatrihaige”. Siin jõuab autor tegudeni. Igasugune loominguline elukutse on eriti huvitav. Teater võimaldab “läbi elada” paljusid elusid- suur privileeg. Praegu leian (88.a), et tegelik elu on siiski huvitavam. –Milvi S

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Lihtsalt suurepärane raamat. Minu jaoks kategoorias “intelligentne kirjandus”. Goodreadsis keegi kirjutas, et see raamat võiks olla teatritudengite kohustuslikus lugemisnimekirjas ja ma olen 100% nõus – sama asja mõtlesin ma mitu korda raamatut lugedes ise ka. Raamat saab alguse 2015. aasta augustis (enne seda läks ka Von Krahli trupp laiali, nad küll jätkasid, aga mitte täiskoosseisus), mil Ashilevil oli teatritegemise kriis ning lõppes põhimõtteliselt Vanemuise “Othello” esietendusega mais 2016. Formaadiks on kirjad teatrile- milles õigele armastusele kohaselt on väga erinevaid tundeid- nii positiivseid kui negatiivseid, mida Ashilevi üritab enda jaoks lahti mõtestada. Loomulikult räägib ta ka erinevatest etendustest, kus ta kas ise osalenud on või mis teda aastate jooksul mõjutanud on ning ma pean tunnistama, et nii mõnegi puhul tekkis tunne, et nii kahju, et ise seda vaatama ei jõudnud või ei osanud vaatamiseks valida. Kõlama jäi eriliselt minu jaoks mõte läbi Kalju Komissaarovi suu kui ta noori tudengeid õhtutas rohkem raamatuid lugema- “Inimene saab mõelda ainult sellest, mida ta teab. Kui su teadmised on hernetera suurused, siis sa eladki herneterasuuruses maailmas”. –Sandra O

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Raamatut oli põnev lugeda, sest sellest käivad läbi päriselt toimunud sündmused, etendused, päris inimesed ja näitlejad, keda me teame ja laval vms näeme. Samas on see üsna isiklik. Ühe noore näitleja sisevaade ühe näituse sünniprotsessile. Näitleja suhtest teatriga, mida ta ühelt poolt tõesti väga armastab, ent mis samas ka endas ja maailmas kahtlema paneb. –Kadi K

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Tore lugemine. Huvitav vaatenurk näitleja töö argipäevast. –Sirje K

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Soovitan väga seda raamatut. See, kuidas autor teatri ja näitleja elu kirjeldas oli paeluv ja põnev. Kui inimesed tavaliselt teatris käivad, siis ei mõtle nad palju protsessile, kuidas teatritükk lavale jõuab. Õnneks saab sellest raamatust vägagi hea ülevaate, kuidas üks näitleja selleni jõuab. Samuti kirjutab Jim väga ladusalt ja lummavalt. -Merily R

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Soovitan, sest autor on multitalent ja inimene, kellel on usku sellesse, mida ta teeb ning mis annab ta elule väärtuse ja mõtte. Kirjade kaudu tõestab ta, miks teatrit on üldse vaja. “Mis sa, hing, siis teed, kui armastus teatri vastu on suur, aga sulle tundub, et sulle teatri südames kohta pole?…Siis ei jäägi üle muud, kui tuleb kirjutada armastuskiri. Palav, tuline ja segane.” (lk 47) Sisevaatlused on saanud oluliseks osaks meie elus. –Silvia M

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Jim Ashilevi on pannud nendesse kirjadesse palju erinevaid emotsioone ja tundeid. Ta oli endas pettunud, sest oli jooksnud ummikusse, ei saanud enam aru, mis rida ta teatris ajab, mis on tema väärtus teatris. Ta otsis seda, mis teda teatrisse meelitas. Seda “Othellot” oleksin vaadanud küll, eriti teades nüüd, kui pingelise töö tulemusena see lavastus sündis. –Anu P

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Hea ülesehitus, mis on põhjalikkusega põimitud igapäevaste toimingutega. Meeldis värskus, mis õhkas sellest raamatust! Soovitan, hea ajaviide! -Inge M

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Raamatut lugedes saab teada, milline on näitleja töö iseendaga. Näitlejal peab olema hea mälu, empaatiavõime ja teatud määral edevust. Ta on ühenduslüli autori ja publiku vahel, muutes kirjasõna elavaks. Teater lahutab meie meelt ja paneb mõtlema elu põhiküsimuste üle. -Tiiu K

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile” – Soovitan nooremale teatrist huvitatud lugejale. Olles pühendanud enam kui poole oma elust näitelemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudis J.A.küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on, ja jäi vastuse võlgu. Teater pakub küll veidrikele varjupaika, aga ta pole mingi karp, kuhu ühiskond oma rikkis lapsed peidab. Ta on eeskuju kogu maailmale, näidates üht võimalikku koosolemise ja toimise viisi. Teater on suhe. Suhe lõpeb siis, kui enam ei suhelda. Noorpõlve pime armastus sai läbi, alanud on küps armastus, kus julgetakse näha. J.A. arvab, et Tallinn on kivilinn, Tartu on leebem ja armastusväärsem, Haapsalu on kodulinn. –Leili K

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Selles teoses oli võimalus tutvuda pagulaselu erinevate tahkudega. Inimene peab enne seda endale selgeks tegema, kas ta on võimeline sellist elu elama. Kahjuks kõik selleks suutelised ei ole. Loe ja Sa ei kahetse! -Imbi M

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Mõlemad lood kajastavad USA hiljutiste immigrantide üksildust ja masendust, elu kulgemas teiste omasuguste seas. Õnneks helgib mõlema loo lõpus lootusekiir – olgu siis jäämise või kodumaale jäämise võtmes. Ja õnneks see õnneliku lõpu võimalikkuse kuma on see, mis mulle raamatut sulgedes meelde jäi. Soovitan ettevaatlikult, sest kuigi mõtteainet loetust leiab, on suures osas tegemist masendava lugemisega. -Aet T

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Jaa, soovitan. Mulle tundus, et autor ei loo illusioone elust ja inimestest. Inimene loob eelkõige ise enda ellujäämise viisi, kuskil mujal keegi ei oota sind lihtsalt head elu nautima, vaid selleks peab ikka ise vaeva nägema. Kodus võib raske olla, aga siin on pere ja sõbrad. -Kersti K

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Hästi kirjutatud raamat aktuaalsel teemal. Vaatame telekast New Yorki kui unistuste linna. Sa võidki leida oma õnne, kui sind ootab seal töö ja armastus. Tööta pole võimalik elada ja illegaalidel on raske tööd leida. Huvitav oli võrdlus toalilledega. Ka neil on kuskil kodumaa, kus nad kasvavad looduses. Meie aknalaual on nad “vangis”. -Sirje S

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Pagulaselust. Enne mõtle, siis mine. –Elle J

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Et tegemist on noore meesautoriga, üllatusin sellest, kui väga mulle meeldisid ta loodud eakad naistegelased. Olles New Yorgiga tuttav, võin kinnitada, et lugudes on seda suurlinlikku melanhooliat ja kontrasti. Kiitust väärib Katrin Väli suurepärane tõlketöö! -Liis A

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Eestis elava kirjaniku 2 jutustust pagulastest. Esimeses tegutseb noor naine Sasha, kes on põgenenud Usbekistanist sealsete iganenud kommete eest, kus naine on peksukott. Ta jõuab New Yorki umbkeelsena, aga kohtab seal teisi pagulase saatust jagavaid inimesi, kes talle abi pakuvad. Naine kohaneb ja saab hakkama. Teises jutukeses on aga juttu noormehest, kes lõppkokkuvõttes ei saa hakkama ja lahkub. Autor pajatab väga huvitavalt pagulaselu karidest ja New Yorkist kui elavast olendist. Soovitan. Mulle meeldis kirjaniku stiil. – Linda K 

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kurb, raputav, pagulaselu tragöödia. –Merle E

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Huvitavad mõtted emigratsiooni raskustest. Kuigi raamatus on juttu vabatahtlikult emigreerunutest, siis pani see ikkagi mõtlema selle peale, mida sõjapõgenikud praegu tunnevad või milline on nende elu. –Kadri K

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Huvitav ja ladus tekst. Hea tõlge. Väga vaimustav sõnakasutus. Humoorikas kirjeldus. Loeks veel. -Mari M

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kaks täiesti erinevat lugu pagulaselust Ameerikas, mis on täis raskusi ja üksildust. Raske on elada üksi võõra rahva keskel. Lähedasi võivad asendada ka taimed, toalilled nagu Margarita Stepanoval. -Esta K

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Saša Usbekistanist, Fjodor Tallinnast, Maria Stepanova Moskvast- kolm erinevat tüüpi pagulast. Autor annab nende elu(de) lood edasi usutavalt isegi kui lugejal vähimgi kogemus puudub. Masendav, hooti õõvastav, hooti kurvastav. Ometi- Fjodor tunneb, et on õnnelik, vaba (küll peale otsust naasta), hindab NYs kogetut kui õppetundi. Aga pagulasmass kasvab, lainetab üle maakera, juurdumata. Paljude jaoks on see elulaad. -Piia R

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – “D Train” mulle mingeid elamusi ei pakkunud, aga “Roheline piinapink” võitis mu südame. Nimelt oli lisaks pagulaselule New Yorgis teemaks ka toataimed ja üks neist, Maranta, sai lausa inimkuju. Et siis selline maagiline realism kohtub toataimedega. Mis siin mitte meeldida saaks? -Kerli K

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kohe üldse ei läinud peale. Tegelaste hingeelu, nende näitamine- kogu olustiku käsitlus oli minu jaoks võõras. Võib olla on siin roll ka rahvuslikus omapäras ja käitumislaadis. -Kadri M

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kiire lugemisamps. Kaks pigem novelli tüüpi lugu. Esimene oli kirjutatud nii, et ootasin põnevusega lõppu – eeldasin puänti. Aga lõpp jäi lahjemaks kui loodetud. Samas oli huvitav lugeda sissevaadet immigrantide ellu ja mõttemaailma. Nautisin New Yorgi detailset kirjeldust: tänavaid, poekesi, metrood ja elu. -Kadi K

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Krapsakas ja mõnus lugemine. On tunda, et tegemist on noore kirjanikuga, aga saada LR aastakäiku on suur saavutus! -Anni L

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Meeldis kirjutamise stiil – venelik. Esimene lugu meeldis rohkem. Annab hea ülevaate pagulaselust USA-s. (Miks paigutub Eesti kirjandusse? On ju tõlgitud.) Pani mõtlema sarnasustele ja erinevustele Eesti ja Vene (kodukeelega) pagulaste puhul. Kas eestlased tunnevad end üksildasemana, kuna pole suurt kogukonda võõrsil? Või sulanduvad paremini tänu heale inglise keele oskusele? -Sirje N

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – D train oli pigem huvitavam osa: pagulasest usbeki tüdrukust. Ta vähemalt püüdis sulanduda uude ellu. Teine osa oli vene poisist, kellel polnud mingit soovi emigrandina sulanduda. Päris hea ja huvitav lugu. -Viiv T

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – „Täpselt aasta tagasi pääses ta vanglast. Sõna otseses mõttes. Vanglaks ei olnud mitte vangimaja, mitte bordell, mitte inimröövli kelder – kuhu neiu teel Usbekistanist Ameerikasse võib tihti sattuda. Vanglaks oli saanud sünnikodu, kus vanemad peitsid oma arvukaid lapsi (neid oli seitse) maailma kataklüsmide, hädade, sõdade ja suurte rahvasterändamiste eest.” (lk 7) Selline algus raamatul, mis räägib nukraid lugusid nukratest teekondadest. Sellised põgenemise lood. Kui ei saa jääda… tuleb leida midagi muud, julgust esmalt ja… Autor on sündinud Tallinnas ja õpib praegu Tallinna Ülikoolis, slaavi keelte ja kultuuri magistriõppes. -Ester L

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – 2 lugu pagulusest New Yorgis. Eelnevast elust lahtirebimine. Unistused heast uuest elust, „jalus vedelevatest dollaritest“, õnnelikuks saamisest, armastusest. Reaalsuses end orjana leidmine „vabal“ maal, naiivsus, üksindus. Omajagu lugu ja omajagu tõepärast. Autor tekitab huvi. -Kati V

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Unistatud maale jõudmine ei pruugi pärale jõudes nii roosiline olla, kui see oli unistustes, ulmades. Karm reaalsus peategelaste elus on ilmselt sage reaalsus, mida püütakse varjata koduste ja tuttavate eest. –Viire V

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Aktuaalne teema. Hea, et minu juured on kindlalt Eestimaal kinni. -Tiiu O

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Ladus tekst, ent liiga palju hüppamist ühelt teemalt teisele. Keeruline lugemine. -Triin P

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” –  Üks üsna tõepärane kogemus migrandi elust. Loe läbi enne, kui sõidad elama teise riiki! Igatsus tuleb ellu viia. Siis tead missugune elurada on parem, õigem valida (kui valik on võimalik).- Taimi O

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” –  Väga hästi edasi antud tunded, mida pagulased läbi elavad. Olen kuulnud palju lugusid inimestest, kes on läinud välismaale õnne otsima. Võiks öelda, et kes saab kodumaal hakkama, see saab ka mujal, ja vastupidi. -Elle P

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Aitäh Tõnu Õnnepalule väga ilusa looduse raamatu kirjutamise eest! Kuna Tõnu on elukutselt bioloog, siis oskab ta loodust väga hästi, huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjeldada. Raamatut lugedes saad suure elamuse, mis annab sulle palju jõudu ja tahtmist ka ise loodusesse minna ja vaatlusi korraldada. Edu Sulle! –Imbi M

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – 2021 a. kuulasin Klassikaraadios lugudesarja “Eesti loodus”. Vaimustusin sellest. Sellest ajast olen Õnnepalu fänn ja loen kõike, mis värskelt ilmub. Loomulikult lugesin ilmunud raamatut. Oli tunne, et kuulan autori oma häälega loetud teksti uuesti. Hindan kõiki, kes meie veel allesolevat loodust sõnadega kirjeldada suudavad ja nõnda seda tulevastele põlvedele säilitavad. Õnnepalu on öelnud: “Need mu palverännakud loodusesse on viinud mind inimese juurde”. Loodus ei tunne mu keelt, loodusel pole sõnu, aga just neid olen sealt otsinud, et jutustada sellest, mis me oleme. Soovitan soojalt kirjanikku, kes tunneb loodust ja oskab seda teistelegi vahendada. -Leili K

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Tõnu Õnnepalu on ainuke minu lemmik-kirjanikest, kes kirjutab kiiremini, kui mina lugeda jõuan. Asi pole muidugi kirjutatud sõnade hulgas, vaid Õnnepalu rahulike mõtiskluste toiteväärtuses. Loed, ja siis rahulikult seedid loetut, arendad oma mõtteid ja mälestusi. Väga hästi täiendasid loetut pildid ning tore oli meelde tuletada nendest kohtadest Õnnepalu poolt enne kirjutatut. -Aet T

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Täpsed ja südamlikud kirjeldused lindudest, puudest veekogudest. Põikeid ka ajalukku ja keeleteadusessse. Seni arvasin, et ainult minu jaoks on Eesti-ja Liivimaa piir mitte ainult geograafiline… Loodus on tavaline, loodus on imeline.- Mari T

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Tõnu Õnnepalu on suurepärane kirjanik ja Eesti loodus on võrratu. Õnnepalu jagab oma mõtteid ja tundeid, mis tal Eesti eri paikades viibides on tekkinud. Metsad ja rabad kutsuvad mind ikka ja jälle enda rüppe. Leian sealt rahu ja vahepeal looduse ande. Kogen erinevaid lõhnu ja kuulan looduse hääli. -Esta K

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – See on Tõnu Õnnepalu osa elust, millest kirjutab. Eluloolisi raamatuid on huvitav lugeda. Tõnu Õnnepalu elas palju aastaid nendes kohtades, millest kirjutas. Sealt ka emotsioonid. Minu emotsioonid olid väikesed. -Eva K

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Õnnepalu soovitan alati! (Ega mõista inimesi, kes tema tekste kõrgelt ei hinda) Ilus eestimaine lugemine. Tore, et lugemise ajal kuulsin kogu aeg kõrvus Õnnepalu häält (tekstid on loetud ERRis autori enda poolt). -Sirje N

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Soovitan soojalt seda lugemist. Autor maalib silme ette pilte Eesti loodusest ja selles kogetust. Kõigile erinevalt. Meil kõigil on oma ajad ja kohad, kus meenuvad sellega seoses ka inimesed. See on teekond läbi looduse, ühe inimese mõtisklused ja sisekaemus. Erinevad maastikud, kohad, kus ollakse käidud ja oldud ning kogetud erinevaid emotsioone. See tee algab ja lõpeb iga kord erinevalt. Me oleme kõik kuhugi teel. -Ene A

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Loe see raamat läbi ja siis mine loodust nautima. Kui ei ole aega ja võimalust loodusesse minna, siis loe seda raamatut. “Paiga väärtus on lõpuks selles, mis sa ise temast avastad, ise ja ainult enda jaoks.” (lk 80) Väga armas lugemine. -Silvia M

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Ma ei ole eriti Tõnu Õnnepalu raamatuid lugenud. Varasemalt vaid tema kassiraamatut „Mandalat“ (kingitud raamatuid on ju viisakas lugeda, eks ole…). Ja seetõttu pole mul ka temaga seoses erilisi kogemusi, arvamusi, ootusi ja eelarvamusi. Peaaegu tühja puhta lehena raamatut lugeda on tore. Kui hästi läheb, siis see üllatab ja ehk isegi rõõmustab sind. Ja kui midagi eriti ei oota, siis ei tule ka pettuda. -Ester L

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Loen Õnnepalu, aga mõtlen samal ajal Fred Jüssile. Neis on midagi nii ühist, et sooviks kuulata nende omavahelist vestlust, olla uudishimulik tihane selle köögiakna taga. Leidsin tagantjärgi guugeldades, et Fred Jüssi on öelnud: “Iga Tõnu Õnnepalu raamat üllatab mind. Kõige parem tema raamatutes on see, mis jääb sõnadest tahapoole.” Mulle tundub samamoodi. Kõige parem on see ruum, mis ta jätab kaasamõtlemiseks. –Liis A

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Huvitavad mõtsiklused, toredaid fakte. Toredad lood elust enesest. Uusi ja huvitavaid fakte kohtadest. -Külli V

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Poeetiline, ilus raamat, rännakud tähenduslikesse kohtadesse, mälestused, mõtiskelu. Rahu. Ilusad pühapäevased kuulamised suvel 2022 (https://arhiiv.err.ee/audio/eesti-loodus). Ilus taas lugeda ja kuulata, mõeldes oma suvistele rändamistele. -Kati V

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Tore rännak autori armastatud paikadesse. Autor kirjeldab neid paiku nii, et tunnen nagu oleksin ise päriselt seal ja kuuleksin ja näeksin mida tema. Kaunid fotod. -Elle P

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Haagib omal moel mitme raamatuga, mida mullu lugesin- nii “Kõndimise filosoofia” kui ka Õnnepalu “Eesti loodusega”. Ohtrate viidetega, autori lugemust kinnitav essee vaatest ja erinevatest vaatenurkadest vaatele. Sisevaate korras pani mõtlema, mis on mind enim mõjutanud vaade, ja jõudsin järeldusele, et selline on tõesti olemas. -Liis A

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Nii siiras, põhjalik ja kodumaine raamat. Hea ülesehitusega, mida põimivad värvilised pildid loodusest. Tekkis ka huvi mitme üleskirjutatud paiga vastu. Ilus oled Eestimaa! Aitäh Sulle Tõnu ! -Inge M

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Mõnus rahulik heietus Eesti loodusmaastikest ja inimese suhtest loodusega. Soovitan. -Eha A

Tõnu Õnnepalu „Eesti Loodus” – Kindlasti soovitan neile, kes armastavad looduses olemist, tunnevad kirjeldatud maastikke, et nautida koos autoriga seda olemist. Põhiline tunne seda raamatut lugedes oli rahu ja turvalisuse tunne. Loodus on meie sõber. Ja uhkus, et Eesti loodus nii mitmekesine on. -Eeva K

Anna Kaare „InteГрация” – Väga tundlik ja erk luulekogu, mis puudutab ausa irooniaga meie ühiskonna kitsaskohti ja poliitikat. Küps eneseanalüüs oli haarav. Igati tervitatav uue autori debüütteose avastus. Loodan samalt autorilt veel midagi lugeda, igal juhul tekitas läbiloetud teos edasist huvi. -Viire V

Anna Kaare „InteГрация” – Luuletused, mis on kirjutatud väga elulistel teemadel, on pühendatud naistele. Tubli Anna! Oled kasvanud venekeelses peres ja nii lahedalt oskad luuletusi kirjutada. Tublidus ei tule tööta! –Imbi M

Anna Kaare „InteГрация” – Ajastuse küsimus. Hetkel, kui õhus on niigi palju teravaid sõnumeid, mõjuvad Anna omad mittevastanduvalt. Ent lugejana usun, et need on mõeldud raputama, vastuseid nõutama. Huvitavaimad olid mulle isiklikult luuletused, kus autor rõhub oma roma juurtele: tänuväärt töö. -Liis A

Anna Kaare „InteГрация” – Raamat rahvustundest, naiseks olemisest ja integratsioonist, kohati valus. Väga ilmekad illustratsioonid. Ausalt kirjapandud tunded peale surutud integratsioonist ja  soorollist, on kõnetavad. Ka illustratsioone oli huvitav vaadata. -Esta K

Anna Kaare „InteГрация” – Ikka soovitan. Hoogne, leidlik, ajakohane, andekas, irooniline, feministlik, mõtlemapanev. Ja kokkuvõttes kurb. Lugesin teose läbi ühe hooga, seetõttu tabasin autori end tihti kordavat. Kui lugeda luuletus päevas või harvemgi, pääseb tõde ja elutruudus paremini mõjule. Meeldisid illustratsioonid- kuidas pilt tasahaaval kasvas. -Sirje N

Anna Kaare „InteГрация” – Mulle täitsa meeldis, avardab silmi ja arusaami. –Kersti K

Anna Kaare „InteГрация” – Anna Kaare kirjutab luulekogu pealkirjast – „Seda annab tõlgendada erinevalt. See koosneb kahest osast: inte- (keskel, kuskil vahepealses olekus) ja -грация (nõtkus, hiilgus).“ Peaks olema kohustuslik lugemine koolis. Aus ja kirglik, vaba, feministlik, julge, irooniline, vaimukas, uhke. „võitlus õiguse eest olla…“ (lk 21) ise, (mitte)kuuluda. -Kati V

Anna Kaare „InteГрация” – Vaatamata Anna noorusele on kõik kirjapandu väga kodune, eluline, tänapäevane. Mõnedel juhtudel oli kalduvus äärmusteni ka omamoodi nauditav ja ehtne. Minu jaoks on tähtis, et need peaaegu kõik olid eluliselt hästi kirja pandud. -Kadri M

Anna Kaare „InteГрация” – Mõned olid päris humoorikad ja huvitavad luuletused, aga üldiselt oli siiski kummaline raamat. -Triin S

Anna Kaare „InteГрация” – Huvitav teada, mis on Värske Raamat; mida mõtleb ja tunneb see, kes on luuletused kirjutanud vabavärsis eesti keeles, samas otsib etnose tunnetust, kuuluvust, taustaks eesti kultuur (ipäevapoliitika). Emotsioon: äratundmisrõõm- ikka tuleb elus elus selliseid hetki ka. -Krista K

Anna Kaare „InteГрация” – Venekeelsest perekonnast, kuid eesti keeles kirjutav naine toob oma luuletustes esile tänapäeva valusad teemad. Põhiteemaks on naine, tema olelusvõitlus ja enda kehtestamine. -Mari P

Anna Kaare „InteГрация” – Ehedalt elust kirjutades-luuletades-lauldes… Natuke vihane ja valusalt aus. Väga siiras ja haavatav. -Ester L

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Ajakirjanduses ja kunstis ilmunud materjalide põhjal koostatud raamat “Kalevi alt välja” jutustab LGBT+ inimeste lugusid. Eestis pole just palju ilmunud sellekohaseid raamatuid. Lugesin ja võtsin teadmiseks. Mind ega mu lähedasi see teema ei puuduta. Õnneks. Kindlasti on raske olla teistest erinev.  -Esta K

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Väga vajalik raamat. Minule oli üllatuseks, et raamatu välja andmise aastal tähistame Eesti homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise 30. aastapäeva. Viimasel ajal on hakatud selle teemaga rohkem tegelema. Eks nii õige ongi. Ei ole vaja salatseda, vaid otsekoheselt ausalt rääkida nii nagu on. -Imbi M

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Raamat on sisult veidi konarlik ja arusaadavalt ei ole see kuigi mahukas, kuid sellegipoolest on huvitav ja kindlasti oluline lugemine neile, keda huvitab, kuidas seksuaalvähemused Eestis elanud on. -Kerli K

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Omapärane raamat. Tuuakse näiteid ajaloost. Võrreldakse maailmanimesid nagu Oscar Wilde, kelle loomingut tutvustas Anton Hansen Tammsaare. Veel on räägitud kunstnikepaarist Natalie Meyst ja Karin Lutsist. Samuti Marlene Dietrichi ja Greta Garbo suhetest naistega. No lugemist ja imestamist siin jätkub. Jumala loomaaed on tõesti kirju! -Tiiu V

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Homoseksuaalide ja nende liikumiste ning elust enesest inimeste lood. Ajaloohuvilisena lugesin suure põnevusega, seda enam, et juurde olid toodud kohad ja inimesed piltlikult. Oli huvitavaid fakte ja tõsiseid lugusid. -Kadri M

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Antud teema kohta (just Eestit puudutavat) kirjandust ei ole just palju. Kui see teema huvitab, siis hea lugemine. Hämming, kuivõrd teadmatuses sellest valdkonnast võib olla, kui endal erihuvi puudub. -Carmen M

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Muidugi ma soovitan seda raamatut lugeda, sest see oli silmiavav kogemus. Eriti võiksid selle teose kätte võtta nn.konservatiivsema maailmapildiga inimesed. Ma muidugi ei oska hästi ette kujutada seda, et peaksin varjama, keda ma parasjagu armastan või ei saaks avalikult suhelda mulle meeldiva inimesega. Ühiskonnana on meil aga väga pikk tee veel minna , et olla võrdne ülejäänud vabale Euroopale. -Mairi T

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Raamatu kujundus on imeilus! Lugemine huvitav, hariv. Kalevipoja käsitlus kvääri vaatenurgast mõtlemapanev. Vajalik raamat meie ühiskonnale seksuaalvähemuste paremaks mõistmiseks: kust oleme tulnud ja kuhu jõudmas. -Elina L

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Minu meelest oli väga põnev lugeda, missugused LGBT-inimesed on ajalukku oma jälje jätnud, mida nad elus korda saatsid ning kuidas kohtus, ajakirjanduses ja ühiskonnas neisse suhtuti. Raamatu lugemine tekitas kergendustunde, et aeg on edasi läinud ja praegu on erinevatel inimgruppidel elu palju parem (kuigi arenguruumi muidugi on endiselt). -Andra R

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Raamat ei kõnetanud mind eriti. Raamat “Kalevi alt välja” 2022. a ilmununa ei paku midagi uut. Kahjuks jääb tema siiski kaugeks, kuigi on püüd probleemidest aru saada. Aga siiski tänud raamatu autoritele lugude raamatuks seadmise eest. -Varje T

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Oluline raamat, vajalik raamat, valus raamat. Selleks, et mõista erinevusi ja rikkust, mida raamat kirjeldab, on vaja kuhjaga empaatiat. -Ester L

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” –  Oli huvitav teada saada, et 20. saj algul uuriti seksuaalsuse endokrinoloogiat. On hea, et inimesed näitavad avalikult oma orientatsiooni, siis saab infot, kes mida eelistab ja on vähem ohtu vastastikusteks ahistamisteks ja segadusteks. Tekkis soe tunne, et inimestel on hakkanud paremini minema. Tore olnuks lugeda mahukamat, täpsemat ja vähem eklektilist käsitlust. –Krista K

„Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist” – Põhjalik ülevaade teemast, millest muidu suurt ei teadnud. Ajalooline pool oli huvitavam. -Pia K

„Kiri minu nooremale minale” – Loen seda raamatut teist korda. Valisin 28st erilisest inimesest 16 välja, kellega tunnen isiklikku sidet. Leelo Tungal- tema oli 1. kursuse tudeng, mina lõpuklassi kirjandusringi õppur, kui kohtusime. Sellest ajast jälgin läbi elu tema samme Eesti kultuuris. Johan Randvere- Klassika raadios raadiohääl “Must klahv, valge klahv”. Jälgin teda kui pianisti. Märt Vähi- Nelipühi kiriku emeriitpiiskop, tunnen erilist sidet kirikuinimesena. Nii veel 16 korda. Hindan neid nende eriliste teenete eest pluss otsuse eest olla õnnelik inimene. Piret Päär, Kristel Vilbaste,Haide Männamäe, Toomas Tross, Anatoli Ljutjuk jt. Tänud, et nad on Eesti jaoks olemas. -Leili K

„Kiri minu nooremale minale” –  Raamatus heidavad paljud tuntud isikud pilgu endasse, oma kujunemislukku. Tore lugeda. Küpsel minal on oma noorele minale kirjutamine lihtsam, kui oleks vastupidi. Kui see noor mina oleks küpsema mina kirja lugenud, võinuks see olla talle väga julgustav ja toetav. Küpsemal minal on elu ehk kergem, on leitud oma tee ja pole nii suurt maailmavalu. –Esta K

„Kiri minu nooremale minale” –  Soovitan lugeda tuntud inimeste meenutusi oma lapsepõlvest ja noorusest, et teada saada, kas unistustel on kalduvus täituda. Kirjad on huvipakkuvad. Tundub, et kõik autorid on elus teinud õigeid valikud ja on oma elukäiguga rahul. –Tiiu K

„Kiri minu nooremale minale” –  Omapärane ja huvitav mõte, et kirjutada kirja iseendale. 28 Eestiga seotud inimest tegid seda. Raamatus on selge kirjutajate kujunemine aastate jooksul, mida lugejatega jagada. Soovitan lugeda! –Imbi M

„Kiri minu nooremale minale” –  Väga huvitav kogumik kirjadest iseendale erineva taustaga Eestiga seotud inimeste poolt ning pilguheit iga kirja kirjutaja eluteele ning mõtetele.  –Kati H

„Kiri minu nooremale minale” –  Huvitav idee raamatu koostamiseks. Huvitavad persoonid, mõned natuke vähem, mõned natuke rohkem huvitavad. Soovitan lugeda.  -Triin S

„Kiri minu nooremale minale” –  Heatahtlikud ja targad „soovitused“ ja mõtted iseendale lapsena/noorena. Refleksioon. EKI selgitab, et reflekteerimine on enese psüühika tunnetamine; kajastus, peegeldus; (filosoofiline) mõtisklus, omaenese mõtiskluste ja elamuste analüüs; kahtluste ja kõhklustega täidetud mõtisklus. „Seega tähendab refleksioon nii enda kogemuse analüüsi kui ka peegeldust, tagasisidet.“ Seda need väikesed mõtisklused/tagasivaated ongi. Ilus ja huvitav, isikupärased põiked. Kui palju huvitavaid tarku inimesi 😊 -Kati V

„Kiri minu nooremale minale” –  Hea kingitus koolilõpetajale! Paneb elu ja eesmärkide üle mõtlema. Erisuguse taustaga inimeste südamlik suhtumine enda nooremasse minasse! –Merle E

„Kiri minu nooremale minale” –  Tore raamat. Juba mõte ise tundus nii huvitav. -Maia K

„Kiri minu nooremale minale” – Paljude autorite poolt noorusaega meenutades endile kirjutatud kirjad. Hästi huvitavad, täiesti erinevad käsitlused. Osad läbi huumoriprisma, osad tõsised ja õpetlikud, nagu autoridki on igaüks isemoodi. -Tiina J

„Kiri minu nooremale minale” –  Tegelikult on võõra kirja lugemine, lausa korduv süstemaatiline lugemine, üks täiesti kriminaalne lugu. Ei tohiks nii teha, ei ole viisakas… Aga siin need peaaegu 30 kirja on. Iga kirja taga rohkem või vähem kuulus/tuntud inimene, eriline andekas tegija omas valdkonnas, omas maailmas. Tore oli seda raamatut lehitseda, aga pikemalt peatusin noore muusiku, pianist Johan Randvere kirjal. Ta on üliandekas muusik, kes praegu veel muusikaakadeemia doktorantuuris, aga… õpetab MUBA-s ja teeb aastas mitmeid muusikakavasid ja kontsertesinemisi. Mu laupäevad on toredasti sisustatud tema „Must klahv, valge klahv” saatega, mida saab õnneks Klassikaraadiost üles otsida ja üle kuulata… kui õigel ajal ei jõudnud. Imekaunis oli tema hiljutine jõulumuusika kava klaverile, millega ta paljudesse kohtadesse sattus. Ja selline inspiratsioonipuhang kirjutades muljeid ainult ühest kirjast selles kogumikus. Võtta tuleks nüüd ka järgmine ja järgmine ja… -Ester L

„Kiri minu nooremale minale” – Väga meeldis. Kirjavorm on tore- kellele ei meeldiks kirju saada. Kirjutajate stiil oli väga erinev ja see oli nauditav. Näha, et kirjutajatele see väljakutse meeldis. Kirjutamisprotsess tundus väga loominguline. Leidsin mõned autorid, keda isiklikult tunnen- see lisas väärtust veelgi. -Sirje N

„Kiri minu nooremale minale” – Väga kummaline raamat, millega tekkis side kohe, kui olin ta kätte võtnud. Lugedes hakkas meeldima aina rohkem. Nii huvitav ja mitmetahuline…võib olla sellepärast, et nii palju erinevaid karaktereid. Soovitan! Kindlasti loen seda tulevikus veel ! –Inge M

„Kiri minu nooremale minale” – Huvitav lugeda- tuntud inimeste mõtted oma noorusajast. Tuntud inimesed meenutavad oma noorusaastaid ja annavad nõu noorusajale. –Viivi T

„Kiri minu nooremale minale” – Huvitav on lugeda tuntud inimeste tagasivaadet oma eluteele. Mulle meeldis kõige rohkem Elo Liivi kiri.  -Elle P

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Mulle meeldib vahel luuletusi lugeda ja see raamat on selleks minu arust ideaalne, ei ole liiga sügavmõtteline ning luuletused on lühikesed ja asjalikud. –Triin S

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Lihtsus, mälestused, valulemine, heameelsus. -Kati V

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Luulet loen ma hea meelega ja täitsa sageli ning Lauri Räpi luuletused mulle meeldivad. Jälgin teda juba pikemat aega sotsiaalmeedias ja ilmselt seetõttu olid ka enamus raamatus olnud luuletusi tuttavad. Luuletuste vahepealsed tekstid on küll hästi kirjutatud, aga mind tegelikult ei kõnetanud. Raamat on hea, aga minu ootused vist olid kõrgemad. Riiulisse see aga jääb, et oleks hea aeg-ajalt lahti teha ja mõnd mõtet lugeda. -Sandra O

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Lummav lugemine. Ütleksin, et lausa kohustuslik igale öökapile. Lakoonilised ja ilusad mõtteterad ja lood, mis aitavad aja maha võtta, märgata ümbritsevat ja nautida. -Ellen E

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Minule väga armas ja meeldiv raamat. On teada, et mida rohkem inimene liigub, seda paremad mõtted pähe tulevad . Need tulevad jalutuskäikudel ja igasugustest tegemistest. Vanemas eas on tegutsemised muutunud sihipärasemaks. Tunned rõõmu igast päevast, igast raamatust, jalutuskäikudest ja aastaaegade vaheldustest. Elu on ilus , kui sa oskad sellest rõõmu tunda. Kõike head! -Imbi M

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Äärmiselt huvitav teos, lihtsate ja samas nii eluliste luuletuste ja lühiproosaga. Mulle väga meeldis. Kindlasti väärib lugemist! -Kaire K

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Soovitan lugeda seda luulet, sest see on väga siiras, lihtne ja mõtlemapanev. -Eve-Viktoria L

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Väga ilusad luuletused elust, ilust, valust, nukrusest ja naerust. On ehe ja puhas. Soovitan lugeda. Kuigi vahepeal on elu kurb, on ikka lootus homsele rõõmule. Nagu autor ütleb, et elu ei murra teda, tema murrab läbi elu. -Esta K

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” – Luulekogu pealkiri peegeldab selle sisu olemust ehk jutt käib justkui lihtsatest tõdedest, mida kirjutaja oskab käänata nii- ja naapidiseks. Võta siis kinni, kui lihtsad need teemad ikkagi on. Vahva oli vahelduseks lugeda ka kellegi mitte-päris-luuletaja mõtteid, mis mõjusid loogiliselt, arusaadavalt ja lihtsalt. -Viire V

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” –  Soovitan mõtlevale ja tundvale inimesele olenemata east. Mulle tundub see raamat armastatule pühendatuna. /…/ Iga lühikese luulerea tahaks kirjutada kui aforismi välja, et teda kusagil kasutada. Seal on ka isikliku elu sündmus venna surmast ja meenutus vanavanemate majas. /…/ Tasub korduvalt üle lugeda. -Leili K

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” –  Soovitan lugeda, sest luuletaja oskab väheste sõnadega pakkuda palju äratundmisrõõmu. Südamlikud luuletused igatsusest, ootusest ja armastusest. On ka raskeid ja kurbi teemasid, kuid raamatu põhitoon on optimistlik: “Ma tean, et midagi head on ootamas ees, aga millal see juhtub, ei tea.” (lk. 194) -Tiiu K

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” –  Võta paus, mõtle lihtsatele, aga olulistele asjadele elus. Minu mõtted ja tunded, aga keegi teine on need osanud ilusatesse sõnadesse panna. -Sirje K

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” –  Raamat, mida kas kiidetakse või kirutakse. /…/ On ilusaid momente… /…/ Raamat puudutab hinge… kui muidugi lasta ja lubada tal seda teha… /…/ See raamat on selleks, et lugeda ja saada inspiratsiooni, lohutust või lugeda siis, kui on lihtsalt janu ilusate ja luuleliste sõnade järele. Autor laseb lahkesti vaadata sisse ja kulgeda kaasa oma luule-proosalises maailmas… -Ester L

Lauri Räpp „Lihtsate asjade tähtsus” –  Praegusel ülikeerulisel ja raskel ajal ihkabki hing millegi lihtsa ja koduse järele, helluse ja armastuse järele. Sellest ka raamatu suur menu. Aitäh autorile! ”Kõik laulud pole kevadest/ja mured mustast mullast,/kõik jutud pole hõbedast/ja iga vaikus kullast.” (lk 27) -Silvia M

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Lugeda võib. See kas raamat sobib või mitte, sõltub minu meelest muuhulgas lugeja east. Olin seda raamatut korra lugenud mõned aastad tagasi kohe pärast ilmumist, tollal see meeldis. Nüüd lugedes tundus süngevõitu ja masendav. Masendust on siin pimedas ajas juba niigi. -Niina Karmen K

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Lihtsalt ja ladusalt kirjutatud, räägib maailmast ja ennast avastava noore neiu elust. Mulle tundus küll, et Rebeka on vanem kui 14. Minu lapselaps on praegu sama vana, aga ma ei kujuta ette, et ta elaks sellist elu. Talle ma seda raamatut küll ei soovita, kuigi tutvustuses on, et “kohustuslik tänastele tüdrukutele”. Pigem siis neile, “kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse”. -Anu P

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” –  Väga vajalik raamat. Teos peaks kohustuslik olema kõikidele tütarlastele. Õppida pole kunagi hilja! -Imbi M

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Lugedes mõtlesin oma noorusele, mis oli väga erinev. Teistsugune aeg ja keskkond, aga armastust otsisime meiegi, olles naiivsed ja ebakindlad. Soovitan noortele 14+. -Sirje S

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Lugu teismeliste tüdrukute täiskasvanuks saamise keerulisest teekonnast. Raamatus olid kõigil erilised suheteprobleemid ja tegelased polnud kindlasti “keskmised” inimesed. Võib lugeda. -Tiina J

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Rahulik aeglane kulgemine, kus rõhk on nooreks olemisel ja esimestel habrastel seksuaalsuse probleemidel koos kõikuvate segaste suhetega. –Viire V

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Ajalooline romaan, mille tegevus toimub 1850ndatel aastatel. Haarav armastuslugu indiaani verd noormehe ja ameerika ümberasujate perest pärit neiu vahel. Kindlasti soovitan lugeda. -Kaire K

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” –  Soovitan tüdrukutele. Ehk aitab oma elumuredele teise pilguga vaadata. Noorena oleme kõik põnevil ja haavatavad. Kaasahaarav, ladus tekst. Ootamatu lõpuga. -Külli V

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Põige rahutusse teismeikka ja selle juurde kuuluvasse. Võib lugeda. Saab meelde tuletada oma teismeaja ebakindlust ja otsimist. -Kati V

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” –  Meeldib seetõttu, et oli esmakordne lugemine. Lisaks igapäevastele noore neiu tegemistele on hea meenutada enda noorus- ja armumisaega. Soovitan, miks mitte? Selline meie jaoks lihtne, aga peategelasele elu esimene armumine, mis põimub armastusega. -Inge M

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Brigitta Davidjantsi debüütromaanis on juttu noorte naiste täiskasvanu(ma)ks saamisest. On aasta 1998, põhikooli lõpuklassi noored avastavad ööelu, esimesi armastusi, iha, viha ja muusikat… Aga jah, ei olnud päris minu „tassike teed”. Võtan järgmise raamatu, ehk läheb sellega paremini. Pealegi – pooled „Raamatuga kevadesse” raamatutest on mul nüüd loetud! -Ester L

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” – Soovitan kujunemiseas neidudele, kes alles alustamas suhteid. Annab ausa pildi noorte tunnetest ja probleemidest ja teadmise, et sa pole ainus, kes selliseid tundeid on kogenud. Ehk ka aitab negatiivset ära hoida. Aus ja vahetu. -Hiie A

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu” –  Soovitan küll. Elulähedane jutustus 1990ndate Eestist. Lahedalt kirjutatud, usutav ja ajastutruu. Pani mõtlema teismeliste üle 1970ndail ja praegu võrdluses raamatus kirjeldatuga. Pani taaskord imestama, kui palju nende elus on varjatut, millest vanematel aimugi pole. -Sirje N

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Olen ennegi tema raamatuid lugenud, aga see ei köitnud, kuna oli minu jaoks liiga uuendusmeelne. Meeldisid Ukrainale pühendatud luuletused ja “On vaikust”. Soovitan noorema põlvkonna esindajatele. -Leili K

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Luuletaja leiab, et seal, kus ta luuletab, on tema kodu. Luuletusi on erinevatel teemadel. Minule kõige lähedasem on jahimeeste teema, sest minu isa ja ka mees olid jahimehed. Nüüd raamatut lugedes sain teada, et jahimeeste delikatessid on karu käpad, põdra mokad ja nepi sitt. Enne ma seda ei teadnud. –Imbi M

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Raamatus on autori tunded, mõtted ja kogemused, mis on inspireeritud maailma eri paigus olemisest. Näiteks on autor olnud Kreekas, Islandil, Tenerifel, Argentiinas, Mongoolias ja mujal. Võimalus koos autoriga maailma eri paigust osa saada. Tiivad viivad rändama. Ehkki maailm on eripalgeline, võib kodu leida igal pool. -Esta K

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Palju reisinud kirjanik, luuletaja, tõlkija, kriitik… Tundub, et kirja on pandud iga mõtte-ja tunderaas, mis tekib teel olles või kohale jõudes. Nii on raamatus ohtralt mantraid, kus üht sõna korratakse mitukümmend korda (näiteks “Spell of snow” või “Lumemana” jne). Autorit võib mõista, sest ta kirjeldab nii oma tundeid ja aistinguid. Kahjuks kõrvalseisjale jääb see siiski punnitatud ja võõraks. Raske on selliseid tekste lugeda, mis oma mõtetega ei haaku. Olen Kaldmaad ka varem lugenud ja mind häirib, et ta kirjutab liiga intiimselt oma elust. Nii ka siin. Kuna ennast ei paelunud see raamat, siis ei hakka ka soovitama. -Linda K

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Inimlik ja maagiline, murelik ja unistavalt imeline. Harmoonilised vastandused. Loodu. Aeg. Armastus. „Sõnade jäävuse seadus“ (77). -Kati V

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Antud autor kahjuks ei sobi mulle peale mitmeid proovimisi kohe üldse. Tema raamatuid lugedes tekib tunne, et need on kirjutatud lihtsalt selleks, et midagi kirjutada. Lihtsalt seosetu sõnade ritta panemine. Ei soovita. -Triin S

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Soovitan. Avaneb autori looming ja isik. Minu jaoks liialt mitmetahuline. Veidi rahutu. -Hele-Maire B

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Mulle see raamat meeldis: luule puhul on alati nii, et mõni luuletus kõnetab rohkem, mõni vähem, aga kokkuvõttes oli mõnus lugeda, kuigi nii mõnedki luuletustest kraapisid hinge. Luuletustest isegi enam meeldisid mulle Kaldmaa lühijutud/hetkekirjeldused/moment-ülesvõtted. Kokkuvõttes: nautisin. -Sandra O

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Ei saanud õiget sotti ei luulest ega ka Jenna-lugudest. Üks paras segapuder sõnadest, keeltest ja arusaamadest. -Kadri M

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Kui inimene on palju rännanud, võõrsil elanud, siis on, millest kirjutada, mille üle mõtiskleda. Mulle meeldivad Kätlini luuletused, jutud. Tahaksin neid kuulda ka tema enda esituses. Mulle tundub, et inimesel olekski vaja rohkem tiibu kui juuri. -Silvia M

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” – Aus luulekogu inimeselt kes elab täie rinnaga, on tundlik riikide ja rahvaste suhtes. Luule on mõtlemiseks. Viib meid oma eluradadel kogetule, äratab mälestusi ja tundeid. Väärt lugemine. –Taimi O

Marianne Mikko „Naise koht” – Väga vajalik raamat naise kohast elus ja naise õigustest. Tundub nii, et aastatega on naise osa ühiskonnas muutunud paremuse poole, kuid palju on veel teha. Selleks on vaja aega. –Imbi M

Marianne Mikko „Naise koht” – Soovitan lugeda. Väga palju huvitavaid mõtteid ja vaatenurki naiseks olemisest, naise kohast ühiskonnas ning perekonnas, naise kui ema tähtsusest jm. –Triin S

Marianne Mikko „Naise koht” – Huvitavad mõtisklused feminismi teemal. Pani asjade üle uue nurga alt mõtlema. -Kadri K

Marianne Mikko „Naise koht” – Raamat kirjeldab ausalt, kuidas naisi on aegade ja jooksul ja kaasajalgi pidevalt alavääristatud ja seda tehakse jätkuvalt. Kuigi meil on suur sooline palgalõhe ja naisi on võimu juures vähevõitu, on Eesti naise enesemääramisõigus ja vabadused märksa suuremad kui naistel islamimaades. Olen oma silmaga turistina näinud, kuidas naised on tahaplaanile ja alla surutud, näiteks Türgis- tõsised ja kurvailmelised. -Esta K

Marianne Mikko „Naise koht” –  Olen aastaid imetlenud pr. Mikkot oma julgete väljaütlemiste naiste õiguste ja vajaduste eest. See pilk on suunatud tulevikku. Edu soovides! -Inge M

Marianne Mikko „Naise koht” – Rikkalikel allikatel põhinev endise ajakirjaniku ja poliitiku ülevaade naise kohast tänapäeva ühiskondlikus elus ja poliitikas. Autor toob rohkelt näiteid ajaloost, kirjandusest, folkloorist, poliitikast jms ja paneb need tänapäeva Eesti konteksti. Autor nimetab ennast feministiks. Kohati tundub aga, et tuues näiteid naiste allasurutusest paljudes eluvaldkondades, langeb ta ise meeste materdamise ja halvustamise teele. See on huvitav, kuid mitte meeldiv lugemine. Raamat on rangelt soopõhine. Tuuakse näiteid 10 aspektist, kuidas naistele tehakse liiga (alates keelest ja lõpetades võimuga). Raamat on ilmunud 2021. aastal, ohtralt on näiteid Rootsist, aga sõnagi pole sooneutraalsusest, mis ka sealtpoolt levima hakkas. Raamatu lugemine muidugi kahjuks ei tule. Palju tööd on allikatega tehtud. Keel on ladus. -Linda K

Marianne Mikko „Naise koht” – Raamat räägib igavesest teemast- meeste ja naiste võrdõiguslikkusest. Kahjuks on läbi aegade pidanud naine alla jääma, ja seda mitte oma rumaluse tõttu, vaid sest, et ühiskond soosib ebaõiglaselt mehi, kes ju on….tõsi, tõsi, see kehvem pool. Hale on vaadata neid äpusi mehi, kes teevad halva mängu juures head nägu ja ülbitsevad. -Mari P

Marianne Mikko „Naise koht” – Tunnustus Marianne Mikkole põhjaliku uurimistöö eest! Mehe traditsiooniline eelistus tööl ja perekonnas on meil nii tavaline. Sellest ei ole võimalik aru saada, kui puudub isiklik otsene kogemus. Hea, et M. Mikko kirjutab sellest põhjalikult, viidates ilmunud kirjandusele. Võibolla on meil paljuski süüdi idaeuroopalik lastetuba? -Varje T

Marianne Mikko „Naise koht” – Kellele meeldib feminismi ja naiste õigusi ning õigusetust kirjeldavad teosed, on see väga puhastav teos. Värskendav. -Epp E

Marianne Mikko „Naise koht” – Ajakirjanikule kohaselt hea väljenduslaad, laialdased teadmised oma õiguste kaitseks. Viited kirjutiste lõpus näitavad autori lugemust. -Mari T

Marianne Mikko „Naise koht” – Naise kohast ja rollist ühiskonnas. Nii mõneski asjas olen autoriga nõus, aga kohati jäi tema mõttemaailm mulle väga kaugeks ja võõraks. Raamat ei pakkunud mulle lugemiselamust. -Anu P

Marianne Mikko „Naise koht” – Autori seisukohast võttes on ta saanud kirja panna oma mõtteid, teiste mõtteid, oma elus toimuvaid sündmusi, pilku Eesti parlamenditööle jne. Kuid kõik see on jäänud üldsõnaliseks ja fakte nentivaks. Edasiviivaid ja elulisi ettepanekuid, mis radikaalseid muutusi esile kutsuks, ei ole. -Kadri M

Marianne Mikko „Naise koht” – Silmiavav. Fakte ja näiteid elust enesest. Peaks iga naise mõtlema panema, miks me ise oma teemasid ei väärtusta. -Külli V

Marianne Mikko „Naise koht” – Ülevaatlik ja põhjalik raamat feminismist. Lihtne ja ladus tekst. Ülevaatlikkus selles raamatus tähendab seda, et naise õigusi on analüüsitud kõikvõimalikke eluvaldkondi silmas pidades. Seda on nimetatud feminismi algkursuse õpikuks. Raamatu stiil on humoorikas ja ladus, see teeb lugemise sujuvaks, kergeks ja kaasakiskuvaks. Soovitan seda raamatut erialase kirjanduse valikusse nõustamise ja psühholoogia valdkonna spetsialistidele ja üliõpilastele. -Ester L

Marianne Mikko „Naise koht” – Ajakirjanikust rahvavalgustaja räägib naistest ja naiste õigustest. Kõige huvitavam oli soolist palgalõhet käsitlev peatükk. Autor nendib rahulolevalt, et tasapisi on Eestis sooline palgalõhe hakanud vähenema. Raamat on kirjutatud ladusalt ja asjatundlikult. -Tiiu K

Marianne Mikko „Naise koht” – Naisõiguslastele oma arvamuse toetamiseks. Midagi uudset ma teosest välja ei lugenud. Valimiseelsel perioodil oleks teos M. Mikko heaks reklaamiks. -Aime J

Marianne Mikko „Naise koht” – Korrektne eesti keel ja ja hea ülevaade poliitiku tegemistest. -Krista K

Marianne Mikko „Naise koht” – Soovitan lugeda eriti meestel ja sundkorras. Valimistel olgu triibulised nimekirjad. Raamat on kaks aastat vana. Ilmselt seda eriti ei loeta, vähemalt mehed mitte. Kinoteater jõudis eetris olla ainult 4 korda, kilekoti hinnaks võiks olla vähemalt 10 senti ja igas poes. Elagu Rwanda naised! -Reet V

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Mälestused ja mälupildid, tunded lapsepõlve maailmast. Igatsus ja kahjutunne, mis kunagi oli ja sai mööda. Seiklused, uhkus ja päritolu. Mõistmine. Kasvamine „vabalt eendudes, päikese käes, orkaanide vahel (lk 48). Mahedad meenutused ja mõtisklused, nostalgia, muigamised.– Kati V

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – On võimalus tutvuda Norra maastiku ja veestikuga. Et paremini aru saada sellest ilust, on jutukeste vahele lisatud fotod imekaunist loodusest.- Imbi M

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Nunnu ja hingekosutav raamat. Kui Soolavarese Tjorven oleks olnud väike Norra poiss, siis ta oleks suurena just sellise raamatu kirjutanud. Nagu sellest veel vähe oleks, siis oli lõpus veel see koera kukkumise lugu. Jah, siit ma sain endale veel ka pitsataignaretsepti (selle ilma klaasikildudeta variandi). Kui meil pitsapäev on, mõtlen alati väikese Øyvindi peale ja teen talle mõttes pai. -Leelo J

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – “Ühe lapsepõlve fragmendid”- soojad, helged ja…igavikulised. Meenus “Väike Illimar”, meenusid pildikesed minu lapsepõlvemaalt sõjajärgses Tartus. -Hele-Maire B

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Väga ilusas eesti keeles kirjutatud raamat. Ja sugugi mitte eestlase poolt. Autor on norrakas, kes Eestisse tulnud. See on lugu lapsepõlvest ja mitte ainult. „Ma tulen kohast, kus tuul räägib siiralt. Ta ei teeskle, ta ütleb, mis ta ütleb. Ulub majade vahel. Kohiseb pihlakate raagus latvades, möllab ja müristab, sümfooniliselt ja soolaselt…” (lk 15) -Ester L

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Ehedad pildikesed autori poisipõlvest Norras. Oli tore lugeda. Ausus on oluline väärtus, mis tavaliselt kodust kaasa saadakse. Ka autori puhul on see nii. -Esta K

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Soovitan lugeda. Mida lehekülg edasi, seda kaasahaaravam. Tuletas meelde, et sõltumata asukohariigist on siiski mõnel põlvkonnal samad arusaamad ja unistused siin asises maailmas. -Eve L

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Kindlasti soovitan lugeda: tillukesed lood on nagu pärlid- kerged, säravad, erilised. Oli üllatus, et keerulise nimega norrakas kirjutas teose suisa eesti keeles. Vähemalt nii ta ise väidab. Väga armas ja ootan järgmist lugu. -Reet V

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Peaaegu kõik raamatud on kellelegi vajalikud, tuleb leida õige lugeja. Soovitan neile, keda kütkestavad looduse stiihiad, seisundid (nii inimese meeles kui õues), mälestused ja nende mõtestamine. Aeg, unelmad, Põhjamaad, eriti Norra. Rannarahva elu, lapsepõlv maal, suhteliselt metsik, nagu seda meilgi romantiseeritakse. Poeetiline. Rahulik. Elu puudutused, mis jäävad. Inimeseks olemisest. Lapsepõlve kirkusest. Bullerbylikust idüllist. Sellest, mis meie hinge vaevab, piinab. Lühikesed lood. Sobivad näiteks bussisõiduks või ootamiseks, raamat on ka väike. Lõpetuseks natuke Eestit ka. Puändiks. -Mari K

Oyvind Rangoy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid” – Ühe väikese poisi aus kujunemislugu. Lapsepõlv on püha- õnn, kui selleks on vabad võimalused. Väga liigutavad lapsepõlve mälestused, avastused ja täiskasvanuks kujunemine. Armas raamat. -Taimi O

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Soovitan väga. Paadunud Klassikaraadio kuulajana kuulan kõike väärtuslikku, ka Ööülikooli saateid. F.J. pole ainult loodusemees (olen näinud ka samanimelist filmi), vaid ka keelemees ja filosoof. Lappan lapselapsele kingitud raamatut. Iga mõte on väärt, et teda siin mainida. -Leili K

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Aeglaselt lugemise ja kulgemise raamat. Täidab vaikust ja annab mõtteid. -Ester L

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Naudin Fred Jüssi rahulikke, sisukaid ja väga heas eesti keeles kirja pandud lauseid. Nendes on sügavad mõtted loodusest, inimsuhetest ja maailmakorraldusest. Ta toob alati looduse ja selles sisalduvad väärtused lähemale. Soovitan lugeda. -Tiina J

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Lugesin Jüssi ja Tootseni vestlust mitmendat korda. Selline tunne nagu oleks kärbes seinal: kuulamas kahe sõbra mõttevahetust. Tootseni küsimused pole ju alati sugugi küsivad, vahel on need kommentaarid, peegeldused. Fred Jüssi on aga oma tuntud headuses: tema loenguid Ööülikoolis sobib kuulata iga jumala päev, need rahustavad ja toovad hetke. Olemise mõnu, tõesti. -Liis A

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Ilus ja aus raamat, milles Fred Jüssi vaatab tagasi oma elule, millest saab lugeda tema mõtteid loodusest, emakeelest, arhitektuurist, vaikusest kui loodusvarast. Loodus on väga rikas, selles on kõik olemas. Jüssi tunneb hästi loodust, aga tal on ka suurepärased teadmised kultuurist, tal on meelerahu ja ta on hingelt väga rikas inimene. Teda on hea kuulata ja hea on tema mõtteid, mis kirja pandud, lugeda. -Esta K

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Soovitan, sest see on Fred Jüssi! Hingepugev, mõtlemapanev. -Tiiu O

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – See raamat paneb mõtisklema looduse, elu üle. Vähemalt mind. Seda raamatut lugedes tulid meelde minu käigud loodusesse koos perega. Mida polegi nii vähe olnud. Looduse hääled meie maakodu ümbruses. -Raina K

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Ilusad jagamised „metsa poole“ esteedilt, targalt nägijalt ja kuuljalt, hoidjalt. Fred Jüssi jagab lugejaga vaimset atmosfääri, sidet elusa looduse, vaikusega – meele- ja keelemaastikke, tundlikkust, armastust, väärtustamist. Delikaatne, aus, enesekindel. Viljaka molutamise eestkõnelus, „inimese õigus iseendale (121). Puudutav ja julgustav lugemine. -Kati V

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Vana targa mehe elu jooksul kogutud tarkusi on huvitav lugeda. Autor soovitab leida rohkem aega iseendale. Mõnele keerulisele küsimusele vastuse leidmiseks tuleb pilk pöörata sissepoole. Nii võib ka mitte midagi tegemine olla viljakas. -Tiiu K

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Fred Jüssi on väga huvitav inimene, nii et ka seda raamatut oli täitsa tore lugeda. Tema elu on ikka hoopis midagi muud kui ilmselt paljudel teistel. Mul ei oleks isegi võimalik võtta/leida kuskilt sellist aega, et 4-5 tundi selili heinas pilvi vaadata või tundide kaupa metsas jalutada, aga lugeda oli seda muidugi huvitav. Samuti sain teada tema sündimise loo ja tema lapsepõlve kohta. Tema raamatuid võiks tulevikus kindlasti veel lugeda. Soovitan. -Triin S

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Tahaksin, et mul oleks mälupank, kuhu kõik loetu talletada. Autori maailmataju on väga sügav, kusjuures on see kergesti loetavalt arusaadavas ja tunnetatavas keeles sõnadesse pandud. Raamat, mida loeks ikka ja jälle. -Kadri M

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Ühe inimese-vaatleja tõekspidamised oma elust ja loodusest. Vahendatud tunded pole võrreldavad oma tunnetega metsast, loodusest. Eriti küll metsast. Taju on kirjeldamatu. -Taimi O

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Soovitan lugeda- juhib tähelepanu asjadele, mida ise ei oskagi alati hinnata. Hästi on kirjutatud. -Kersti K

Fred Jüssi „Olemise mõnu” – Soovitan, kuna siin on häid mõtteid aja ja maailma muutumise kohta ning sellest, kuidas olla parem inimene. Äratundmine looduse võludest ja molutamise kasulikkusest.- Kristina V

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Omapärane teos, kus onu Moritza alustatud sõnaraamatuga jätkab David Vseviov. Sõnade seletus on seotud isiklike kogemustega ja see teeb teose väga loetavaks. Andekatest inimestest meil puudust ei ole. -Imbi M

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Palju reaalseid pilte elu-olustikust 60-70-ndaist. Ja need võõrsõnad- enamikku neist pole olnud vajadust kasutada ega sõnaraamatust otsida. Sellele vaatamata palju mõnusat äratundmist. Meeldis raamatu kujundus, kõvakaaneline, käsikirjale iseloomulikud illustratsioonid ja lehekülgede nummerdus.- Mari T

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Soovitan neile, kes elu liiga tõsiselt ei võta. Mõnus huumor, lahedad lood. Ka nii saab harida noort inimest, aga miks mitte ka veidi vanemaid või veel vanemaidki. -Eha A

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Soovitan öökapi lektüüriks. Kogu raamatu järjestikku läbilugemine võib muutuda tüütuks. Üksikute jutukeste kaupa on päris naljakas. Vseviovide peretuttava onu Moritza koostatud sõnaraamat koosneb absurdihuumoriga rikastatud lugudest enamasti nõukogude ajast. Näiteks lk. 31: “algatusvõime”- ei tähenda alati millegi algatamist, võib algatada ka lõpetamist. Lk. 70: barbar- inimene kelle tegevuse tagajärg on bardakk. Bardakk- barbari tegevuse tagajärg jne. -Silvia M

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – David Vseviov on populaarse raadiosaate “Müstiline Venemaa” autor. See raamat näitab tema kelmikamat poolt Sõnaraamatu märksõnade seas on omapäraseid võõrsõnu, mille tähendust ma varem ei teadnud. Kui olin raamatu läbi lugenud, oli “Onu Moritz” oma eesmärgi täitnud ja mind delikaatselt harinud. -Tiiu K

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Loe ja saad mõnusalt aega viita ja ka veidi targemaks. Tuleb silme ette manada Davidi muhe naeratus ja tema kõnemaneer, siis on mõnus lugemiselamus garanteeritud. -Reet V

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Soovitan küpsemale lugejale, kes 60ndate ja 70ndate probleeme ja nähtusi ning Onu M. sõnaraamatuna esitatud raamjutustuse tegelastega juhtuvaid lugusid mõistab. Autori teravmeelsus, iroonia ja huumor on nauditav. D. Vseviovi eelmise raamatuga võrreldes oli jutustus esialgu pettumus. Teistkordel lugemisel hakkasin D.V. leidlikkust hindama. -Leili K

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Kas me ise oskame oma elu vaadelda kõrvaltvaataja filosoofilise pilguga? See on tarkus jääda iseendaks. Ajastu äratundmist. Selle ajastu inimtüübid. Aga onu Moritz ajas ikka itsitama … -Taimi O

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Loe ja sa ei kahetse! Oma aja (nõukogude aja) peenike pila ja ka muud inimlikud nõrkused on luubi all. Onu Moritz on üks muhe onuke olnud (kui ta üldse on olemas olnud). Eriti huvitav vaatenurk. Jõuab märksõnani ja lõpp. Ei hakka moraali lugema ega lahendusi pakkuma. -Milvi S

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Kui me üldjuhul teame-tunneme autorit asjaliku targa ajaloojuttude rääkijana ja kirjutajana, siis selles sõnaraamatus on onu Moritz, vaikne vagur vanainimene, kes igasuguseid asju teab. Ja ka vimkasid viskab ning kipub üle võlli asju ajama- vallatlema. Raamatut ei peagi lugema järjest, algusest lõpuni. Võib ka näpumeetodit kasutades vaadata, mis pöidla alla jääb 😉 „Uurige palju tahate, aga ärge enam inimesi segage.” (lk 276, „Pedomeeter”) -Ester L

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Omapärases vormis memuaarid. Tore oleks endalgi sellist elulist “sõnaraamatut” omada. Hea oli lugeda! -Ellen P

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Sõnaraamatu alusel koostatud raamat, kus igast sõnast tuleb välja uus jutuke. -Mari P

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Putini-Venemaa ihalejatele. Targa ajaloolase vaba aja lustimine kentsakate lookestega võõrsõnade leksikoni täiendades. -Eda-Tiia P

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Idee on ju hea, aga teostus liiga lihtsakoeline. Minu jaoks naiivne. -Tiiu O

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Toredad lühikesed jutukesed. On selliseid sõnu, mida pole varem kuulnudki. Näiteks nepotism, pemmikan, rigodoon. Hästi ei saanud aru, mis sellise sõnastiku mõte. Onu Moritza eesmärk oli Davidile tegutsemisjuhiseid jagada, kuid David jõudis enne soliidsesse vanusesse, kui need avastas. Muidu aga tore lugemine. -Esta K

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Esmapilgul võib tunduda veider lugeda raamatut sõnade definitsioonidest, kuid seda see raamat ei teegi. Suure osa sõnade selgitamiseks on kirjutatud erinevaid naljakaid lühilugusid, mis kohati tunduvad, et ei saa ju olla päriselt juhtunud. Minu jaoks olid paljud sõnad tundmatud, mistõttu sain oma sõnavara laiemaks. Minu põlvkond selliseid sõnu ei kasutagi (90ndate alguse lapsed), kuid nüüd, kui kuskil kirjanduses peaks ette tulema, siis on hea teada, et näe – tean ju küll. Minu jaoks pakkus see raamat erinevaid emotsioone, kuid peaasjalikult sain ma naerda, sest osad lühilood lihtsalt olid nii tabavalt kirjutatud. -Melissa T

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Soovitan. Meeldiv ning humoorikas lugemine. Vseviov oma tuntud headuses. Muhe- toredad lühijutud rikastasid ka minu leksikat. Palju ning järjest ei tasu lugeda, piisab vähehaaval ning kokku tuleb suurepärane. –Marek K

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat” – Vanemale põlvkonnale mõnusaks retrohõnguliseks lugemiseks! David Vseviov- tark fantaasiarikas kergelt irooniline inimene! Üks Eestimaa pärle! –Aime J

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Sügavalt loodusega sina peal oleva inimese kirjeldused käikudest loodusesse kõigil neljal aastaajal. Nautisin emotsioone ja keelekasutust. Meie ilma looduseta elada ei suuda, loodus meieta aga küll. Armastuskirjas loodusele kirjutab autor: lõpuks otsustad sina, millal malelaua puhtaks pühid ja etturid karpi paned. Inimese käitumine on olnud evolutsiooni häbiplekk, aga me suudame selle heastada, kasvõi iseenda kadumisega. Aitäh, loodus, kannatlikkuse eest. Väga köitev raamat matkajuhilt eestlastele ja välismaalastele, kellel endal enam elusloodust alles pole. -Leili K

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Soovitan. See raamat vajab süvenemist ja kaasamõtlemist. Autori arutlustest peaks igaüks enda jaoks olulise välja sõeluma. Ja muidugi imeilusad fotod raamatu lõpus! -Eha A

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Väga huvitav raamat loodusest. Soovitan lugeda nii vanadel kui ka noortel. Veel parem nõuanne, et mine ise rabasse ja naudi seal olemist. Mina olen õnnesärgis sündinud. On võimalus olnud oma silmaga näha tedrekukkede võitlust, olen olnud erinevates soodes. Seda kõike on ise vaja tunda. Suur tänu Romet Vainole nii vajaliku raamatu kirjutamise eest. Edu edaspidiseks! -Imbi M

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Rometi jutu ja piltidega kohtusime ühel õhtul raamatukogus. Tal olid kaasas pildid ja jutud, jutud ka raamatutena. „Raamatuga kevadesse” seltskond kuulas-vaatas ja oli võlutud. Täna sain selle raamatu kodulähedasest raamatukogust, avasin ja kasutasin näpu-meetodit: „Tugeva meelelise kogemuse eelduseks on rahulik kulgemine…” (lk 92) Suur tänu selle õhtuse kohtumise ning piltide ja juttude eest. -Ester L

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Väga meeldiv arutelu inimeseks olemisest. Oma mälestused käidud loodusest. -Elbe P

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Väga mõnus ja tervendav lugemine. See võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile. Niivõrd ilusad mõtted loodusest ja seal käimisest. Imeliselt kirjeldatud rabamatkad tekitasid soovi ka ise ette võtta teekond loodusesse. Vabaduse ja meelerahu leiab viibides looduses ja seda tunnetades. -Kati H

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – See raamat on tõelisest metsamehest, kes leiab looduse lähedalolust ja sellega kokkukasvamisest oma elu mõtte ja eesmärgi. Ankurdab mälestusi ja talletab ruumi. Raamat on kirjutatud lihtsalt, hingepuudutavalt ja inspireerivalt. Soovitan lugeda ka autori uut raamatut “Rabatud”. -Tiiu V

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Abiks sisemuse korrastamisel. See on raamat, mida 2-3 lehekülje kaupa lugeda. -Epp E

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Loodusgiidi mõtisklused looduses olemisest, looduse ootamatust mõjust inimese tunnetele ja aistingutele. Lood on väga poeetilised ja alati on lisatud ka omalt poolt, kuidas sellised kogemused meid inimestena kasvatavad. Väga meeldis see raamat. Selline raamat peab endal kodus olema, et meelde tuletada looduse ilu ja võlu. -Linda K

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Suurepärane raamat retkedest rabadesse ja iseendasse. Kirjutan kahe käega alla mõttele- looduses liikumine on vahend rahva heaolu ja tervise hoidmiseks. (lk 97) Äratundmine, kui oluline on minugi jaoks looduses liikumine. Tajusin seda umbes 5-6 aastat tagasi. Imetlesin kauneid fotosid raamatu lõpus. -Esta K

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Pealkiri võiks olla ka „Endaga rabas“ 😊 Lapsemeelne ehedus, seisundite muutumine läbi aastaringi ja looduse vaheldumise, vahelduvalt olek „väljas“ ja (enda) „sees“, väljakutsed iseendale, loetuga resoneerumine. Kogeja ja mõtleja, teadvustaja kirjutatud raamat, mida vahelduseks matkamistele aeg-ajalt riiulist lonksata – „elu on elamiseks, mitte surma ootamiseks.“ ( lk 141) Vägagi soovituslik lugemine. -Kati V

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Kõiki raamatuid loodusest võib lugeda. Tahaks ka olla üksinda rabas, aga tema oli meesterahvas ja mina naine, kes on metsas kartlik. Olen käinud ka rabas, aga ekskursiooniga, kuid üksinda on kindlasti palju mõnusam. Vaikust kui palju. -Eva K

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Need lood on kui üleskutse- mingem metsa, mingem rappa, loodusesse. Iseennast leidma, hoidma. Ergastusid lapsest saati mälus talletunud koduraba võlud: erkrohelised turbaaugud, õõtsuv pinnas, uimastavad sookailud, männijändrikud, vaevakased, murakad, jõhvikad, ääretu vaikus, vaid harvad kriisked. Milline rikkus kasinuses! -Piia R

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Soovitan. Võrratud kirjeldused Eestimaa puutumatust loodusest. Millisesse erilisse paika planeedil MAA me oleme sündinud. Sellisest loodusest leiame hingerahu. Autori elamusi ilmestavad fantastilised fotod meie neljast aastaajast. Vaimustavad! -Eve R

Romet Vaino „Peegel karu silmades” – Autor mõtiskleb loodusest ja looduses käimisest. Tuleb endalgi soov teha jalutuskäik rabas. Pigem küll kevadel kui talvel. Teraapiline lugemine. Soovitan lugeda. -Kaire K

Mudlum „Poola poisid” – Täitsa vahva raamat – hoopis teistsugune, väga informatiivne (no ikka väga paljude tegelaste kohta saab igasugu asju teada), huvitavad karakterid, omapärane seltskond. Raamatu esimene pool oli huvitavam (kus jutt erinevatest tegelastest ja nende taustast). Lõpuosa läks väga filosoofiliseks.- Sandra O

Mudlum „Poola poisid” –  Lihtsate Poola noorte elu ja tegemised. Tuleb ette nii kurbust, rõõmu, kaotusvalu, õnnelikku ja õnnetut armastust. Ladusalt kirjutatud, soovitan teistelegi. –Kaire K

Mudlum „Poola poisid” – Autor räägib poolakatest, sama hästi võivad need olla eestlased või mingi muu rahvus. Noored, kes on mingil määral andekad, tahavad elus läbi lüüa. Neil on suurejoonelised plaanid, kuid elu rikub ära alkohol. -Mari P

Mudlum „Poola poisid” – Ilmselt olen ma see, kes ei saa raamatust päris hästi aru, aga kes ikka üritab nina püsti ajada ja endast mingit kultuurse inimese muljet jätta. Ikka oma suure lugemuse ja laia silmaringiga… Olen nõus selle mõttega: „Normaalne oleks, kui elada saaks ilma rahatagi, aga kui on nii, et ei saa, siis minul ei ole küll mingit moraalset tõrget minna poodi vargile, kui mul on kõht tühi. Esindan siinkohal jesuiitlikku vaatepunkti maailmale. Raha on – hea, kui raha ei ole, tuleb leida ja kui ei leia, tuleb võtta. Ja enamiku aega saab ilma hakkama.” (lk 324) -Ester L

Mudlum „Poola poisid” – Tunnistan, ma ei lustinud ~ 400 lk lugemist, ehkki romaan on 2019. aasta kirjanduse aastapreemia nominent. Muidugi on elutõdesid nagu naelapea pihta tabatud. Küllap on raamat elutruu, meil või mujal, lagunevates majades. Adami, pan Ewa, pan Pasatski, kass Talupoja elu ja kunstipüüdlused groteskini võimendatud. Hooti lugejat lollitav. Ei olnud “minu” raamat. -Piia R

Mudlum „Poola poisid” – Liiga pikkade olukirjeldustega raamat. Poola noortest meestest-poistest ja nende elufilosoofiast. -Viivi T

Mudlum „Poola poisid” – On see vast raamat! Autor on suurepärane jutuvestja ja millised värvikad tegelased raamatus toimetavad. Tore lugeda. Väga ladus tekst. Tekkis tunne nagu autor valaks teksti suurest kannust. Autoril on hea kujutlusvõime, kirjutamisoskus, püüab lugeja oma lummusesse. -Esta K

Mudlum „Poola poisid” – Kodeeritud lugu inimestest, vajadus seotuse ja väljenduse järele. Boheemlust ja realismi. Entroopia, nihilism. Mahlakad kirjeldused. Ebaühtlane, vastuoluline. -Kati V

Mudlum „Poola poisid” – Mulle võõras elu, ei ole sellega suhelnud ega osalenud. Pole eales suitsetanud ega purjus olnud. -Eda-Tiia P

Mudlum „Poola poisid” – Mudlumlikult hästi kirjutatud raamat, aga mul tekkis ka lugedes mitmeid küsimusi autorile. Olen kõiki Mudlumi teoseid lugenud, aga see konkreetne raamat pole kahjuks mu lemmik. -Viire V

Mudlum „Poola poisid” – Ikka soovitan. Huvitav lugu! Algus oli kaasahaarav, huvitavalt esitatud kirjeldused. Poole raamatu pealt kuidagi jäin stoppama. -Katrin R

Mudlum „Poola poisid” – Olen ebapopulaarne, aga see raamat lihtsalt polnud üldse minu tassike teed. Võib-olla on asi minu lapsepõlves, kus suitsu järele haisevad või purjakil onud minus tülgastust tekitasid, või pole minus lihtsalt üldse sellist hipsterlikku kunsti-inimest, kes kuskil räämas vanas majas skvotib, kus tuhatoos ajab konidest üle, kõik võimalik põrandapind on mingit läga täis, sest nii tühised asjad lihtsalt ei huvita kedagi, kui kogu aur läheb kunstnik olemisele… Nojah. Siis on nii. Eelistan ooperit, balletti, klassikalist kunsti, Versailles´i ja Hermitage’i, ilu mis ülendab hinge. Aga sellist lõputute joomapralledega elu, kus kõik on nartsudes vaimlejad… Mnjah. Kui poleks Overdrive’is audioraamatuna seda kuulanud, siis ilmselt poleks kunagi seda raamatut lõpetada suutnud. -Elo H

Mudlum „Poola poisid” – Usutav pieteeditundeline kirjeldus kunstiinimeste elus-olust. Ladusalt loetav. -Krista K

Mudlum „Poola poisid” – Ei sobi ei väga noorele ega väga eakale lugejale. End põlvkonna jagu nooremate kangelastega ajastades on Made Luiga teinud tubli töö. Miks just Poola, aga mitte “…poisid”? –Aime J

Mudlum „Poola poisid” – Ühelt poolt nagu lustakas, lihtne lugemine: kui ennast õigesti häälestada, saab pidevalt muheleda. Teisalt segadusttekitav: miks ikkagi just Poola poisid? Mis seoseid võiksin-peaksin lugejana teadma-tekitama? Kas ja kui palju on tõde sellele teosele kirjutatud arvustustes, mis leiavad paralleele Eestiga? -Liis A

Mudlum „Poola poisid” – Elav ja detailirohke. Küllap ka nii võivad noored elada. Äratundmisrõõm oli plekist supikaussidest, mis elus kohatud, mitte küll Poolas, vaid meie töölissööklates. Konserviga Turisti eine võis komandeeringusse sõita- ida poole. Pan Pasatski võiks elada Tallinnas Poola mäel, seda kohta kutsuti rahvasuus Pasatski pargiks. Noored mehed on oma suguvõsa Aadamad. -Mari T

Mudlum „Poola poisid” – Soovitan. Tänapäeva Eesti (mitte ainult) kirjanduse tipptase.Mulle meeldis eriti esimene veerand (100lk), viimane veerand hakkas tüütama. Ladus, hea keelekasutus, humoorikas, värvikad karakterid. Esiküljel oli, et tegemist on tõlkega (nt poola keelest). -Meelis S

Mudlum „Poola poisid” – Selline lõbus lugemine, hea ajaviide. Mulle Poolaga seotud teemad meeldivad. Kummaline raamat, kohati üsna jabur, veider, aga siiski realistlik. Poola on mulle armas, tuli veidi tuttav ette. -Külli J

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Romaanis on väga lahedalt kujutatud elu sõjajärgses Eestis. On võimalus tutvuda juutide pereeluga. Viiekümnendatel aastatel see elu niisugune oligi. Kui tahtsid midagi saada, siis tuli kingipakk kaasa võtta. Seda tuli igal pool teha (arsti juures, kaupluses). Niisugune oli elu ja sellega tuli harjuda, kui sa tahtsid, et sul hästi läheb. Aitäh Juta Kivimäele vajaliku ja huvitava raamatu eest! -Imbi M

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Üks väga mõnus lugemine. Tegevus toimub 50ndatel aastatel läbi lapse silmade koos kõigi tema küsimuste ja tõlgendustega asjadest. Laps näeb ja kuuleb kõike, ainult ei oska kõigele vastust anda. –Mari P

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Nii palju äratundmist üksikasjadeni välja ja väga ajastutruu- must kasukas rahvariidevööga, kootud karupüksid. Ka meie pere arst viiekümnendatel oli juuditar… Palju rahvuslikke sööke… Kõiki viiteid tuntud inimestele ei arvanudki ära. –Mari T

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Väga hea ajalooline kajastus sellest perioodist Eestis. Palju teadmisi ajaloost ja oma mälestuste taaselustamist. -Elbe P

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Romaan jutustab elust 1950ndate Tallinnas ja Tartus väikese tüdruku silme läbi. Juhtub õige vähe, suuremad asjad on juba ära juhtunud, endisaegset püütakse veel alal hoida nii palju kui võimalik. Ega laps alati kõigest aru saagi, vanad inimesed ja nende kombed on ikka pisut veidrad. Hästi põimitud ajaloo-, kultuuri- ja omaelulooline kiht. Loodetavasti kirjutab autor veel. -Leelo J

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Soovitan eriti eakamatele, kellel võiksid lugedes kerkida üles mälestused noorusest ja lapsepõlvest. Täielik nostalgialaks! Mõned situatsioonid ja jutud olid justkui minu lapsepõlvest: elu ühiskorteris koos veel 2-3 perekonnaga, Stalini surm ja jutud, mis sellega kaasas käisid. -Tiia M

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Raamat oli kaasakiskuv. Kuidas sõjajärgsel ajal inimesed kannatasid, on tänastele põlvkondadele vajalik teadmine, et nad vähem viriseksid. Raamatu teevad huvitavamaks juudipere elu kirjeldused. Eestis elavate juutidel on oma rahva traditsioonid siiani au sees. Juudid oskavad ühte hoida ja mitte ära kaduda siit maailmast. -Triinu M

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Elu peale sõda – ajastute vahetumine ja kommete muutumine – enne ja nüüd. Ometi asjades ja inimestes säiliv minevik. Nostalgia. Lood. Saladused. Hirmud. Läbi lapse silmade nähtuna ja lapse kogetuna. -Kati V

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Soovitan, kergelt loetav, annab midagi uut. Sain teada oma lemmiklinnadest midagi uut. Ilus keelekasutus. -Helve S

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Hea raamat tutvumiseks (või meenutamiseks seenioridele) 50nda aastakümne elu-oluga Eestis. Autori poolt hästi läbitunnetatud aines. Teos näib mulle olevat autobiograafiline. Tänan Juta Kivimäed toredate lugemistundide eest! -Aime J

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Üllatav sisseelamine juudi-eesti ühiskorteri elanike olme- ja mõttemaailma. Kerge, ladus keelekasutus. Üks paremaid elamusi uuemast eesti kirjandusest. -Jüri Š

Juta Kivimäe „Suur tuba” – See teos on lihtsalt suurepärane retk kultuuri ja ajalukku. Huvitav vaade, kirkad pildikesed. Mõnus lugemine. Väljendusrikkad kirjeldused, mis haarasid kaasa nagu oleks koos Mitsikesega istunud suures toas, jalutanud hoovides ja tänavatel. -Külli J

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Hea lugu 50ndate aastate Eestist. Kirjeldab hästi peale sõda ühiskorteris elava lapse elu- tema arusaam sellest, kuidas inimesed uue korra oluga kohaneda püüdsid. –Viivi T

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Väga hea kirjeldamise ja pisidetailide märkamise oskus. Väga positiivne meeleolu, huumoririkkus. –Triin P

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Soovitan lugeda. Väga hea lugemine. Hea ilukirjandus kunstiteadlaselt. Raamatus on mitmeid mulle tuttavaid tegelasi. Elasin ise ka Lauliku tänaval. Ka on mul häid juudi sõpru. –Merike R

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Humoorikas juudi pere lugu, nähtuna läbi lapsesilmade ja palju teisi erinevaid sotsiaalseid tüüpe. Raamat väga meeldis, kahju oli käest panna. Lugedes jookseb silmade eest filmilindina läbi enda lapsepõlv. Kõrvad kikkis sai kuulatud Siberist naasnud täiskasvanute meenutusi mõistukõnena ja vaiksemal häälel, midagi isegi huumorina. Hirmu küll ei tundnud, küllap osati lapsi sellest säästa. Raamatust käib ajastu märgina läbi “Imeflööt” ja “Pilt ja Sõna”. -Varje T

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Südamlik lugu juudi perekonna elust sõjajärgses Eestis nähtuna läbi lapse silmade ja mõistmise. Seotuna ümbritsevaga nii laiuti kui sügavuti. Köitev lugemine esilehest viimaseni. Elu- ja ajastutruu, ulatudes Siberist Moskvani (Harald aspirantuuris). Jutustaja on segaperest pärit armas tüdruk Mintsi, kes saab sõbraks Bettyga (Alver). Mammal on tark sõber Hippokrates, papal Platon… -Piia R

Juta Kivimäe „Suur tuba” – Soovitan kõigile, kes tunnevad huvi oma maa mineviku ja ajaloo vastu, eriti seeniorlugejale. Teemat on emotsionaalselt käsitletud lapse silmade läbi. Haarav emotsionaalne ja hariv kirjeldus Eestimaa rasketest aastatest II maailmasõja järgsetel aastatel. Siiski jääb mõjuvaimaks positiivne noot: elu jätkub ja eestlased (ja ka teised eestimaalased) jätkavad oma elu kodumaal. –Sirje K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Uue keele õppimine ei ole lihtne. Peab olema tahtmist ja julgust! Oma isiklikest kogemustest vene lastele eesti keelt õpetades pean ütlema, et vene lapsed on väga andekad ja hea hääldamise oskuse saavutasime eesti keeles lauldes. –Imbi M

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Soovitan, selline kaasahaarav lugemine, mis on lõbusas võtmes kirjutatud. -Kersti K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Tore, et keegi ikka südamega eesti keelt õpib ning suudab enda viperuste üle nalja heita. Jõudu kõikidele uudishimulikele keeleõppuritele! -Viire V

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Lõbusaid sekeldusi eesti keele õppimise ja rääkimise protsessist. Kes vähegi võõrkeeli kunagi õppinud, see teab küllap omast käestki, kuidas sellega on. Ja kuna sarnaseid apsakaid oleme me kõik teinud, siis seda lõbusam ongi lugeda, sest tunneb ka iseend ära. Eriti eredalt mäletan, kuidas käisin kunagi Rootsis lapsehoidjana rootsi keele kursustel. Mõnikord vajus karp lahti, kuivõrd ropult võib kõlada rootsi keel eestlasele, sest kuigi mitmed sõnad oma kirjapildilt kattuvad, on nende tähendus radikaalselt erinev. Siiski, kui natuke hakkasin juba mõikama, adusin paremini juba ka apsakaid, mida ise või minust väheldasema keeleoskusega inimesed tegid. Nalja nabani. Tegemist on väga kiire lugemisega. Ainus etteheide käesolevale raamatule – liiga õhuke ja veidi oleks võinud need juhtumised olla lopsakamalt lahti kirjutatud 😉 -Elo H

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Väike ja humoorikas raamat eesti keele õppimisest. Tore oli lugeda, et vene rahvusest inimene tuli siia, hakkas kohe keelt õppima ja alati proovis eesti keeles rääkida, mitte ei eeldanud, et kõik peavad temaga vene keeles rääkima nagu paljudel kombeks.- Triin S

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Lühikesed naljakad lood vigadest ja eksimustest, mis Tatianal eesti keele õppimise käigus tekkisid. Raamat julgustab keelt õppima. Kõiki endas kahtlevaid uue keele õppijaid peaks raamat aitama küll.– Anu P

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Absoluutselt soovitan. Kujutan ette, et Tatiana raamatut saab edukalt kasutada võõrkeele baasil eesti keele õpetamiseks – need on lühikesed, lihtsad ja humoorikad ja kirjeldavad killukesi ka eestlaste iseloomust. Väga kiire lugemine! -Liis A

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Väga tore raamat sellest kuidas autor eesti keelt rääkima õppis. Saab naerda. On tore oskus oma vigadesse huumoriga suhtuda. Väga positiivne raamat. –Esta K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Püüdlikult ja kohati naljakalt kirjutatud raamat autori juhtumitest eesti keele õppimisel ja hiljem rääkimisel. Täitsa hea katsetus, soovitan lugeda. -Tiina J

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Paljud mitte-eesti emakeelega inimesed räägivad eesti keelt. Ma olen arvamusel, et need muukeelsed, kes püüavad eesti keeles suhelda, mõistavad, et nad ei ela enam suurel Venemaal, vaid väikeses Eestis. Nende jutt võib mõnikord olla naljakas, aga pole kunagi naeruväärne. Kui ei julge rääkida, ei saagi keelt selgeks. Naljakad lood. Soovitan. -Sirje S

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Venelanna lustakas retk eesti keeles. Räägi ükskõik kui vigaselt, küll aru saadakse. Keeled suhu ja nalja saab! -Leelo J

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Väike armas raamat venelanna poolt, kes elas Eestis 4 aastat ja kes eesti keelt õppides ja eestlastega suheldes tegi aeg-ajalt naljakaid vigu. Need seigad on ta raamatuks teinud, et teisedki õppijad saaksid enesekindlust juurde ja võtaksid keele praktiseerimisel paratamatult tekkivaid piinlikke hetki ikka huumoriga ja ei laseks eksimustel ennast heidutada. -Kerli K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Ei soovita. Suhteliselt igav. Võib-olla sobiks lugemiseks neile, kelle emakeel pole eesti keel. Kuna olin just vahetult lugenud raamatut samal teemal (“Lõpuks leidsin sind” Maffucci Dolgošev), siis võrdluses jäi Tanja raamat alla. -Sirje N

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Äpardused eesti keelega, julgus enda üle naerda annab julgust katsetada ja eksida. Julgustav muhe väike kogumik. -Kati V

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Tõestisündinud humoorikad lood eesti keele õppimise raskustest. Võõrkeele õppimisel tekib ikka naljakaid olukordi, kus kasutatakse kõlalt sarnaseid, kuid sisult ebaõigeid sõnu. Raamat aitab teistel eesti keele õppijatel selliseid vigu vältida. -Tiiu K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Soovitan eesti keele õppijatele, teistele vist liiga lihtne. Väike raamat keelest, elust, vigadest ja huumorimeelest. Loed ühe tunniga. –Hannele K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Ladus ja humoorikas. Lühikesed õpetlikud lood keele nüanssidest. Tore, kui inimesed suudavad enda üle naerda. Eestlastele annab mõtlemisainet meie keele eripära üle, kuidas mõni sõna välismaalastele kõlab ja kui lihtsalt võib tekkida arusaamatusi. -Külli V

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Lõbus raamat naljakatest juhtumitest eesti keele õppimisel. Kindlasti soovitan lugeda, saab naerda ja nagu öeldakse- naer on terviseks. -Kaire K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Väga mõnus positiivsusest pakatav raamat. See raamat tõestab, et eesti keel on õpitav. Mõnusa positiivse huumoriga kirjutatud raamat. -Pia K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Näitasin kolleegile raamatut ja ta arvas, et kakskeelsena soovib ta seda lugeda. Oli ka arutelu, et tegelikult kõlab nimi Tatjana/Tatiana lõpp häälduse järgi Tatianjä. Kolleeg arvas, venekeelsed inimesed ei tea “ä” hääliku olemasolust ja mina jälle eestikeelsena vajasin võrdlevat hääldamist, et üldse aru saada, kuidas seda nime õigesti hääldada, et nime lõppu jääks kõlama “ä” nagu sõnas “semjä” (perekond). Lood on elust enesest, piisava pikkusega, et just toetada keeleõppehuvilisi vene keele kõnelejate seas. -Krista K

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Südamlikud lood eesti keele omandamisest. Au ja kiitus talle, et oskas nii kenasti kõik juhtumid alles hoida ja kirja panna. Oli tore lugeda. -Kadri M

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Lõbus. Toredad lood. Oma apsakad vene keelega tulid ka kohe meelde. Eks kõigil ole vist mõni selline naljakas lugu olemas. -Tiina N

Tatiana Yoon „Tanja räägib eesti keelt” – Lõbus argihuumor, ajas mitmel puhul naerma ja pani harjumuspärasele keelekasutusele ootamatu pilguga vaatama. Minu maitse jaoks jäi natuke vajaka sügavamat sisu. -Airi T

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Pühendus keeleteadlasele näitab, et autor hindab head sõnakasutust. Rikkaliku sõnakasutusega utoopiline lugu võimalikust tulevikust üliandekate suurpere lastest ja nende tegemistest. Kiri kolmandasse-neljandasse põlve. Emotsioonid küsimuste laadis: kas neljakümne aasta pärast toimetatakse ikka veel kaameraga, millega köetakse sauna metsa sees, kuhu ei vii jalgradagi ja kuidas võlutakse sinna vesi? Kas ka väljas toimetab Tupsu, kes loeb uudiseid, valib muusika, loeb ilmateate? -Mari T

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Aasta on 2066. Paljugi on muutunud, elektroonika on arenenud. Vanainimese elu on tehtud kergemaks, saab kasutada ka hääleseadmeid. Raamat hõlmab meenutusi eelnevast ja praegusest (2066) elust. -Mari P

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Aitäh, Epp Annus, oled kirjutanud väga huvitava raamatu maarahva elust. Elu maal on tõesti väga huvitav, aga seda peab ise tundma. Mina olen maal kasvanud ja seda kõike nautinud. Praegu olen linlane ja meie perel on suvekodu. Me naudime seda täiel rinnal. Kevadel läheme varakult maale ja oleme nii kaua kui ilmastik lubab. Tänavu on erakordselt ilus soe sügis.- Imbi M

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Raamatut võib pidada ka kujutluseks paremast maailmast aastal 2066. Mammalia, kes juba 95-aastane, meenutab oma elu, hoides samal ajal lapselast, kes põhiliselt magab. Rahulik raamat. Kena kogukondlik üksteise abistamine, loodust hoidev ja säästev eluviis. -Esta K

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Ei oskagi kohe midagi öelda. Vaid niipalju, et kahju ajast, mis lugemisele kulutasin. Kogu raamat oli seosetu, temaatika puudus. -Kadri M

Epp Annus „Tere, Aleksander” – 95-aastase naise mälestused aastal 2066. Mõistan paremini, leides autori doktoriväitekirja pealkirja – “Kuidas kirjutada aega”. Kirjandusteadlane Jaak Tomberg nimetab romaani mälukirjanduseks. Mõtteilmas kulgemine, elulood, hargnemised. Paras lugemine juba puhanuna, küdeva ahju ja paokil aknast kostva lumesulamise, tihaste ja teiste tasaste taustahäältega; kui kuskile pole enam ega veel kiiret. -Kati V

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Väga hea lugemine ja huvitavalt kirjutatud lugu, mis lausa haarab endasse. Väga eakas memm räägib oma (elu)lugu ja meenutusi oma elust mõnekuusele lapselapsele. Huvitavaks tegi moment, et minategelase jutustamine toimub tulevikus, seega lood minevikust oleks nagu tänapäev ja oleviku hetked tulevikuühiskond.-Kati H

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Huvitav, omapärane. 95 a. vanavanaema jutustab pisikesele tütretütre pojale oma lasterohke pere elust ja toimetustest. Paralleelselt tutvume ka jutustaja enda veel väga toimeka eluga ja külakogukonna “rohelise” elulaadiga. Tundub tulevikuunistusena. -Eve R

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Ei julge soovitada. Algus läks vaevaliselt, peaaegu pidin pooleli jätma. Lõpuks ikkagi meeldisid mõned mõttekäigud & tuleviku-utoopia. Ei liha, ei kala. Kui stiiliga ära harjusin, siis oli täitsa hea lugeda. Samas lõpp kiskus (oma?) perekonna kroonikaks. See tundus utoopia kõrval kuidagi kohatu. -Sirje N

Epp Annus „Tere, Aleksander” – Ei oskagi seda teost kellelegi soovitada. Natuke omamoodi raamat. Huvitav kontseptsioon- tänapäevaseid sündmusi on jutustatud tuleviku perspektiivist. Vanaema mälestused jooksevad loos läbisegi ning kohati jääb sündmuste ajaline asetus segaseks. -Marjonella U

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan lugeda. Hea lugemine, ühe hooga sai läbi loetud. –Niina Karmen K

Eia Uus „Tüdrukune”- Kirjanik on osanud ühte raamatusse kirja panna meie riigi kõige põletavamad perekonnaprobleemid. Ei ole neid meeldiv lugeda, kuid see on meie elu ja neid on edasi antud nii nagu nad on. Suur tänu Ela Uusile! –Imbi M

Eia Uus „Tüdrukune”- Mitmekihiline. Lühike naispeaministri kandidaadi iseloomustus on otsekui olevikust. –Mari T

Eia Uus „Tüdrukune”- Hindan seda kellegi loona, kuid ise ei oska kuidagi kirjeldatud tegelastega suhestuda-samastuda. Mingid vestlused mõjusid väga kunstlikuna. Tean, et kiidetud raamat, aga polnud päris minu jaoks.- Leelo J

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan meestel lugeda ja kaasa mõelda. Julge ja hingekriipiv. Naine mehi soosivas maailmas.- Sirje S

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan lugeda, et mõista paremini naisi. Vastuoluline. Kohati tundus, et liiga palju erinevaid emotsioone, juhtumisi ühel inimesel. Mõtlemapanev. -Eve L

Eia Uus „Tüdrukune”- Ei olnud päris see, mida ma ootasin. Teema ilmselt ei sobinud mulle, nii et selle asemel ma soovitaks lugeda pigem tema teisi raamatuid (“Minu Prantsusmaa”, “Aasta Pariisis”, “Kirjad Buenos Airesest”). -Triin S

Eia Uus „Tüdrukune”- Alates 16. eluaastast soovitan, enne pigem mitte. Mõtlemapanevalt aus ja pigem tegi kurvaks. Kurb aga tõeline. Seda armastust võib-olla tajusin vähem kui eneseotsingut. –Marian K

Eia Uus „Tüdrukune”- Naiste ja meeste vahelistest tunnetest. Naise ja naise vahelistest tunnetest. Ühiskondlikust survest naistele, ahistamisest, pidutsemisest ja kõik muud mured naiseks olemise juures. Lugeda võib, aga mulle ei meeldinud. -Kaire K

Eia Uus „Tüdrukune”- Kütkestav lugemine. Hea ja sorav lugeda. Oleksin pidanud selle raamatu läbi lugema 40 aastat tagasi. Saan nüüd aru #MeToo# olemusest. See raamat peaks olema kohustuslik lugemine kõigile ja seda juba põhikooli lõpuklassidest alates. -Kristina V

Eia Uus „Tüdrukune”- Aus, vaba ja julge romaan naisena elamisest meestekeskses, eelarvamuste ja tabudega ühiskonnas, identiteedist, naise sensuaalsusest ja ahistamisest, mida paljud tüdrukud ja naised on kogenud, kuid millest ei julge rääkida. Vajalik lugemine. -Kati V

Eia Uus „Tüdrukune”- Huvitava vaatenurga poolt lähenemine autorilt, seda enam varasemalt tema teostega kursis olles. Kindlasti paljudele mitte mugav lugemine, mõtlemapanev. See teema võib puudutada kedagi meie hulgast. -Inge M

Eia Uus „Tüdrukune”- Ma ei lugenud rohkem kui 15-20 lehekülge. Vabandan, kuid mulle ei sobi see teema. Olen nendest asjadest 3 põlvkonda maas. Lugupidamisega. -Aita K

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan neile, kellele meeldib lugeda seksist, homodest, geidest. Mulle ei meeldinud. -Liivi S

Eia Uus „Tüdrukune”- Lugu naisest, kes võib olla tööelus korrektne ja edukas, kuid eraelus kaootiline. Raamatut lugedes saab kaasa mõelda naiste kogemustele, võimalustele, pingetele, hirmudele, kehapildile jms. Samas leian, et tegelased olid lahti kirjeldamata, süžee pinnapealne ning klišeelik. Lugu oleks saanud põnevamaks teha kui psühholoogiliselt rohkem lahti seletada neid niinimetatud ühiskonna valupunkte. -Kati L

Eia Uus „Tüdrukune”- Aktuaalsed ja huvitavad teemad, mis on kätketud tempokasse romaani. Teos tekitas kohati frustratsiooni, kuna käsitletakse naiseks olemise ja seksuaalsusega seotud teemasid. Osadest asjadest kirjutas autor küll üpriski pinnapealselt ning klišeelikult, kuid on tore näha, et eesti kirjandusmaastikul üha rohkem ka selliseid teemasid käsitletakse. -Marjonella U

Eia Uus „Tüdrukune”- Aktuaalne lugemine tänapäeva ühiskondlikest teemadest. Ilukirjandus, samas, väga reaalne. Eriti soovituslik meestele. -Ellen E

Eia Uus „Tüdrukune”- Eriti kiire ja kaasahaarav raamat. Kätkeb endas nö meie aja probleemistikku. Hea sissevaade noore naise mõttemaailma. -Anni L

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan lugeda, kuna on väga haaravalt kirjutatud. Ei suuda enne käest panna, kui on läbi loetud. Vaidlusi tekitav teema, eriti vanema generatsiooni seas. Olen ise pärit vanemast põlvkonnast ja ei ole otseselt sellise temaatikaga kokku puutunud – või mine sa tea, inimesed on salalikud. Pani mõtlema. -Ene-Mai L

Eia Uus „Tüdrukune”- Siin on palju juttu ebameeldivast “külgelöömisest”, millest varem suurt ei räägitud. Ausalt öeldes on see minu jaoks esimene raamat, kus on väga paljut teemal “nii ei tehta”. Eks me naised ole omal nahal kõike pidanud taluma ja asja naljaks keerama. -Elle P

Eia Uus „Tüdrukune”- Olin enne lugema hakkamist kuulnud raamatu kohta erinevat tagasisidet ja ka varasemalt on autori osa raamatuid väga meeldinud, samas aga on ka olnud selliseid, mis ei ole üldse kõnetanud. Seega ei osanudki raamatut alustades midagi arvata – aga juba väga alguses oli selge, et see raamat on kohe kindlasti “väga meeldib” kategoorias. Siin oli kõike – sügavust, meelisklemist, intelligentsust, huumorit. -Sandra O

Eia Uus „Tüdrukune”- Valus lugemine. Mõtlesin, et kas ma ikka tahan… Jah, lugesin ja mõtisklesin ning olin tänulik, et olen sellest valusast maailmast üsna tervelt läbi tulnud. Ei ole vist hetkel päris minu raamat. -Ester L

Eia Uus „Tüdrukune”- Väga aus – mehed lugege kindlasti! Ongi nii ja veel hullem. Naine olla on tõeliselt raske. -Tiiu O

Eia Uus „Tüdrukune”- Soravalt kirjutatud, aga puudub sügavam mõte. Lugeja köitmiseks kokku “klopsitud” populaarsed teemad nagu “me too“, seks, LGBT, mis kokkuvõttes siiski ei kõneta. Mõttetu raamat, halb kirjandus. -Merike H

Eia Uus „Tüdrukune”- Silmiavav. Haaravalt kirjutatud, murrab mitmeid müüte ja peaks olema meeste lugemisvaras, et saada naistest paremini aru. -Külli V

Eia Uus „Tüdrukune”- Ei meeldinud üldse selline käsitlus. Naisest, kes saab peale pikaajalist töötamist koondamisteate ja sellest, mis temaga edasi juhtuma hakkab. -Viivi T

Eia Uus „Tüdrukune”- Paneb paratamatult meenutama enda naiseks kasvamist ja aitab analüüsida, millised praegused seksuaalsega seotud mured või ebakindlused tulenevad lapse- või nooruspõlvest. Spontaanne suhe 20se ja 40se naise vahel aitab lasta lahti stereotüüpsetest suhtemudelitest ja sildistamisest. Kõike ei peagi kohe teadma ega ära otsustama. -Ave K

Eia Uus „Tüdrukune”- Tänapäevane romaan naistest, nende omavahelisest suhtlusest. Seksiteema on pidevalt esil, ka naiste omavahelised suhted. Maailm on ikka keeruline, ei ole üheseid vastuseid. Raske on kedagi eelistada ja teist laita. Pole ju meie süü, kelleks ja missugustena me siia maailma sünnime. -Mari P

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan aimu saada elust naisena ja kuidas kõik maski taga peidus on. Mis on lubatud ühele, ei ole lubatud teisele. Valus reaalsus. Tekitab küsimuse: miks ometi ja kuidas nii; kus on kõik need inimesed, kes sind kiitma peaks, kui sa seda kõige rohkem vajad. -Age P

Eia Uus „Tüdrukune”- Meelelahutuslik lugemine, mõnedes kohtades terav, päevakajaline ja kriitiline, aga mõnedes teistes tundusid tegelaskujud ja dialoogid pisut puised ja karikatuursed. Hea ajaviiteraamat. -Airi T

Eia Uus „Tüdrukune”- Soovitan. Liliani kohtumine noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad. Provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahet. -Hannele K

Eia Uus „Tüdrukune”- Valisin teose Eia Uusi raamatu “Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein” põhjal, mis mulle väga meeldis. Uus raamat oli siiski hoopis erinev. Ladusas kirjas vulgaarsevõitu inimsuhete ja noorte lugu vabast armastusest ja elu mõtte otsimisest. Ängidest, pidudest ja õnnest ning oma keha leidmisest. Selline pigem “jutukas”, aga kirjanikust võib veel palju oodata. -Tiiu V

Jan Kaus „Vaade” – Tahan öelda, et igaüks peab ise leidma, millega ta tegeleb ja mida teeb. Ole ise oma õnne sepp! –Imbi M

Jan Kaus „Vaade” – Raamat vaadetest ja vaatlemisest. Tundub, et üsna olulisel kohal on autori jaoks vaated, mis avanesid Pirmastu tornist. Vaated on erinevad ka juhul, kui kaks inimest kõrvuti ühes suunas vaatavad. Vaate puhul tekib kujutlus kusagilt kõrgemalt looduse vaatlemiseks. Olen küll päris palju vaate- ja tuletornides käinud, mägedes asuvatest linnadest, asulatest panoraamvaateid vaadanud. -Esta K

Jan Kaus „Vaade” – Autor on mitmekülgsete huvidega andekas kirjamees. Kõik sai alguse vaatetorni ehitamisest. Sealt avanev kaunis vaade oli nii muljetavaldav, et andis tõuke mõtiskleda vaadete teemal pikemalt. -Tiiu K

Jan Kaus „Vaade” – Imearmsad lühijutukesed, mida ühendab sõna – vaade. Erinevad olukorrad ja palju huvitavaid mõtteid. Soovitan kindlasti lugeda. -Tiina J

Jan Kaus „Vaade” – Soovitan. Väga mõttetihe. Autori põnevate aruteludega on kohati raske kaasas käia (näit. tehisintellekt). Aga okeaanilisuse tunne! Olen midagi taolist kogenud vist vaid korra: Hiiumaal Tahkuna poolsaare tipul: nagu näeksid ka silmapiiri taha lõpmatusse (Autor Sõrve poolsaarel). -Eve R

Jan Kaus „Vaade” – Soovitan. Mõtteid elust ja olemisest. Toredad ja helged mõtisklused! “Vaade” – lühike sõna, kui palju tähendusi. -Hele-Maire B

Jan Kaus „Vaade” – Mulle meeldivad filosoofilised mõtisklused. Ja meeldivad vaated. Mõnda siinseist mõtteist olin isegi mõelnud. Mitmete mõtetega nõustusin. Tekitas mõnusa, õdusa tunde, oli eestilik minu meelest. Kirjutasin välja mitmeid raamatusoovitusi, samas paljud mainitutest mul loetud ja pean neid väärt kirjanduseks. -Sirje N

Jan Kaus „Vaade” – Tänu Juhanile torni ehitamast ja inspireerimast autorit mõtisklema vaadetest. Sõna „vaade“ rikkalik sisu. Autori küsimus, miks on üldse vaateid vaja. „Ühel hetkel tundus mulle, et ma ei vaata lihtsalt vaadet, vaid vaate kaudu tervet maailma.“ Autori tunne asumas ühtaegu vaatest väljas, samas selles vaates sees – „samaaegselt maailma kohal ja maailmas kohal“. Olla ühtaegu ümbritsevast eemal, ilma et peaks ümbritsevast lahkum. (lk 7) Ühtaegu avav ja varjav, fakt või vaatleja sisekaemus, silma- või maailmavaade, elu ja filosoofia, suhtelisus. Mõtteraamat, paneb ka lugejat avaramalt kaasa mõtlema oma erinevate vaadete võimalustele. -Kati V

Jan Kaus „Vaade” – Huvitav. Sobib filosoofiliselt mõtlejatele. Autor toob näiteid ka tuntud kirjanike suhtumisest nii vaadetesse kui ka teistesse elu probleemidesse. Hakkasin mälust otsima tuumakaid vaateid, mis oleksid meeles aastakümnete möödudes. Tuletati meelde, et universumis on kõik liikumises. Ka inimkond liigub 30 km/sek. Ja et universumil pole algust ega otsa! –Maie-Anne K

Jan Kaus „Vaade” – Omamoodi huvitava ülesehitusega raamat. Teemat nagu polekski, aga ometi on olemas see miski. Lugedes sain täiesti selgeks, et parim muusika on vaikus. Seda nii suvel kui igal aastaajal. Sellele on mälus nõnda ka lisandunud vaade. Vaade koos looduse või misiganesega ongi ilus ja rahulolu pakkuv. -Kadri M

Jan Kaus „Vaade” – Haagib omal moel mitme raamatuga, mida mullu lugesin: nii “Kõndimise filosoofia” kui Õnnepalu “Eesti loodusega”. Ohtrate viidetega, autori lugemust kinnitav essee vaatest ja erinevatest vaatenurkadest vaatele. Sisevaate korras pani mõtlema, mis on mind enim mõjutanud vaade, ja jõudsin järeldusele, et selline on tõesti olemas.– Liis A

Jan Kaus „Vaade” – Üllatavalt huvitav, ladus lugemine ja sisutihe. Lisaks on raamatu formaat/suurus mugav, et ka teel kuhugi lugeda. Ka sai huvitavat faktilist infot, mistõttu oli igati kasulik lugemine. -Sisi S

Jan Kaus „Vaade” – Täiesti uus vaatenurk vaatele. Äratundmisrõõm pandud sõnadesse. -Tiiu O

Jan Kaus „Vaade” – Kirjaniku teos ei äratanud huvi. Liiga igav ja pikalevenitatud. -Viivi T

Jan Kaus „Vaade” – Uskumatu, kui huvitavalt ja mitmekülgselt saab kirjutada sõnast “vaade”. Soovitan lugeda. Saab juurde palju häid mõtteid/teadmisi. -Kati H

Jan Kaus „Vaade” – Väga põhjalik sõnastus sõnale “vaade”. Kohati meeldetuletus, siis jällegi miski, mille peale isegi ei tule… või on lausa ununenud… Iga hetk on “vaade” erinev. Nautisin väga ! –Inge M

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” – Ene Sepa ratsutamisraamatud on mulle meeldinud just hobuste ja ratsutamisega seotud informatsiooni suure hulga tõttu neis. See lugu, mis kajastab varateismelise raskusi hakkama saamisel suurte muutustega perekonnas ja koolikiusamisega, on samuti tulvil õpetlikke näiteid, kuidas raskest ajast välja tulla. – Aet T

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” – Jane on kurb, vihane, pettunud, kuna ema on hetkega ta elu pea peale pööranud. Sõbrannad reageerivad erinevalt, teised klassikaaslased aga kiusavad ja norivad. Noored võivad ikka uskumatult julmad olla. Lootusetuna näiv olukord siiski laheneb. Koolikiusamine vist kahjuks ei kao kuhugi. Mäletan siiani oma kooliajast nii mõndagi. Soovitan lugeda. -Anu P

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” – Soovitan lugeda. Mulle meeldivad väga Ene Sepa kirjutatud raamatud ja loen võimalusel neid kõiki. Selle raamatu lugemisel tulid meelde enda kooliajaga seotud mälestused.- Niina Karmen K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” – Autor kirjutab aktuaalsetest probleemidest. Miks on niipalju kooliliusamist? Seadusi võib vastu võtta, aga kui ühiskond pole valmis, ei muutu midagi. Väga valus, kui lapsed peavad vanemate valikute tõttu kannatama. Kurb, et õpetajad ei taha märgata ja ei oska aidata.- Sirje S

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Väga hea raamat. Seda kätte võttes ei uskunud, et saan sellise elamuse ja kuidagi ei saanud pooleli jätta ehk lugesin ühe jutiga läbi. Kannatamatult ootasin ootusärevuses lõppsõna ja millega raamat küll lõpeb. -Inge M

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Raamat koolikiusamisest. Kiusatu on 13-aastane Jane, kes peab lisaks kiusule kandma ka perekondlikku raskust. Tema vanemad on lahutatud, kuid tegutsevad üksmeeles tema kasvatamisega. Jane elab isaga, aga tema maailm puruneb, kui ema teatab, et lõpuks on ta leidnud õnne…..Silvaga. Kuidagi levib see uudis ka kooli seinte vahele ja siis läheb lahti. Janet sõimatakse lesbiks, kiusatakse teda kõikvõimalikul viisil kuni füüsilise vägivallani välja. Õnneks on tema ümber ka iseseisvalt mõtlevaid noori ja ka paar truud sõpra. Väga huvitav lugemine. Haarav ja ladus, sealjuures maitsekas. Soovitan väga. See oleks hea raamat koolides arutamiseks. -Linda K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Otse elust võetud teemaga raamat, nii noortele kui ka vanematele. Loodan, et mõnel dramaturgil tuleb mõte selle teemaga lavastada. Teema murdeealiste noorte hulgas on olemas ja reageering kindlasti erinev. Tegelikult on minu hing haige neile mõeldes. -Kadri M

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  13-aastase tüdruku vanemad lahutavad ja ema avaldab tütrele ühe saladuse, mis muudab nii vanemate kui tüdruku elu väga palju. Raamat teismeliste suhetest sõpradega, klassikaaslastega, vanematega. Samuti on teemaks koolikiusamine ja kuidas sellele leida lahendust. Sobilik lugemiseks neile, kel igapäevaselt tegemist teismelistega. -Kaire K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Ei meeldi selline teemakäsitlus. Teismeline tüdruk, kes saab teada, et ema armastab samast soost inimest ja sellega seoses tekib probleeme sõpradega. –Viivi T

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Kaasahaarav noorsooromaan koolikiusamisest. Peategeleane koos oma parimate sõbrannadega leidis lõpuks õige viisi, kuidas sellega toime tulla, st kuidas sellele lõpp teha- ühekaupa klassikaaslasi enda poolele võita. Pisarateni kurvastav. Õpilased võivad olla oma klassikaaslase vastu ääretult julmad. -Esta K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Sihtgruppi mittekuuluva lugejana tundub, et keskne probleem (koolikiusamine) on vägagi asjakohane, teismeliste käitumine on usutav (uksed pauguvad ja kurjad sõnad lendavad enne, kui mõte emotsioonile järele jõuab). Tahaksin küll mõelda, et sallivust on rohkem ja praegused noored ikkagi avatuma meelega. Või oli autori taotlus tuua uudsem teema sisse? See selleks, lõpplahendus oli tegelikult hea. Kui mõni noor loeb ja see teda aitab, siis veel parem! Võib täitsa lugeda. -Leelo J

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Raamat sobib keskmisele koolieale. Loodan, et selline koolikiusamine ja mõnitamine on Eesti koolis siiski erandlik mitte tavaline nähtus. -Tiiu K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Soovitan noortele, kes alles avastavad maailma. –Mari T

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Justkui käsiraamat koolikiusu olemusest. Tundub usutav, mõjub ausana. Annab võimaluse peegeldada, samastuda teisme-ealistega, neid mõista. Õnnelik lõpp on sümpaatne. Autor oskab luua loomulikku olukorda. Huvitav oleks lugeda muude tegelaste tagamaade kohta. Kerge lugeda, korrektne ja eesmärgipärane keelekasutus. Loodetavasti meeldib ka 13-aastastele: väärtusküsimused ja valikud annavad võimaluse analüüsiks. -Krista K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Väga meeldis, eriti see, et kirjutati nii kenasti mittetavapärastest pere-ja armastussuhetest. Väga realistlik. Kiusamise teemakäsitlus meeldis samuti väga- just see, et õpilased ise oskasid õiget teed leida, vabandada ja vabandusi vastu võtta. Päriselus see isegi keerukam ilmselt, aga siin oli häid mõtteid ja hoolivust. Raamat peaks olema noortele kohustuslik, et õppida märkama kiusamist, ning sellele vastu astuma, et mitte ise ennast kiusajate leerist avastada. Oma õpilastele soovitan lugemiseks. -Evelin V

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Noortele silmaringi avardamiseks. Ehe näide laste julmusest, koolikiusamisest. Tegi kurvaks. -Tiiu O

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Koolikiusamine on raske teema, sõltumata ajast, mil see toimub. Meenutagem „Kevadet” või „Wickmani poiste” algust, meenutagem filmi-seriaali-raamatut „Klass”. Igal ajastul on omad teemad, mis koolikiusu vallandavad. See siin on noorteromaan, mis arutleb teismeliste oskuse või oskamatuse üle vapustustega toime tulla… -Ester L

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Palju elulisi teemasid, mille üle juurelda. Tänapäeva probleemid, millele ei mõtle, kui nendega ise kokku ei puutu, silmiavav. -Külli V

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Lugeda võib, kui hästi üks teismeline selle probleemi sõprade abiga lahendatud sai. Lapsed on oma murega üksi, nii kodus kui koolis. Õpetajad ei märka koolikiusamist kunagi ja kui märkavadki, ei tee nad sellest välja. -Eva K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Soovitan. Huvitav jutt koolinoortest ja sellest, et ühe noore emal on tüdruksõber. Kuidas siis hakkama saada? Raamat saavutas kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaani võistlusel 2.koha. -Hannele K

Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja?” –  Soovitan. Kiusamisest tuleb rääkida! Pani mõtlema. -Sirje S

Ave Taavet „Valerahategija” – Ave Taavet, palun väga vabandust, aga ma ei saanud sellest teosest aru. Ma ei tea. kas põhjuseks on vanadus või vähene haridus (stagna-aegne kõrgharidus). -Imbi M

Ave Taavet „Valerahategija” – Unenäolikud-filmilikud lood päris asjadest, oludest ja sündmustest on nihkes, „lähevad lappama“. On äratundmisi ja priitpärnalikku ehk avetaavetlikku mängulist ulakust, meenus lasteluuletus „hiir tegi piimapudelist uue automudeli“ ja bläck rokiti „tegin peedist pesumasinale trumli“. Tsiteerides autorit „mis see inimese elu ikka ilma vallatusteta on, elutu nagu kuivendatud soo“ (lk 82). Muhe lugemine. „Järgmine peatus: Kosmos.“ -Imbi M

Ave Taavet „Valerahategija” – Autoris on väga suur annus fantaasiat, mis väljendub tema karikatuurides ja nüüd siis ka lugudes. Loed ja imestad, kust sellised seosed, mis sageli ka üsna humoorikad. Raamatukese nimilugu “Valerahategija” viis mind mõttele, et äkki on saadud inspiratsiooni laste poemängudest. Keeleliselt on jutustused väga heal tasemel. Igatahes tavainimesele üsna ootamatud tegelased ja lood. Ega ma ei olnud loetust vaimustuses, aga tunnustan küll autori annet ennast väljendada nii omapärasel viisil. Lugege ja otsustage. –Linda K

Ave Taavet „Valerahategija” – Humoorikad, eriskummalised lühilood värvikate tegelastega. Kohati läheb ikka päris absurdseks. Olin lugemisega poole peal, kui sai küllalt ja panin raamatu mõneks ajaks kõrvale. Lugesin ikka lõpuni. -Anu P

Ave Taavet „Valerahategija” –  Autoril on suurepärane jutuvestja oskus. Jutud on omapärased, kohati muinasjutulised, müütilised ja humoorikad. Autoril on väga lennukas fantaasia. Kergesti loetavad toredad lood olid mõnusaks lugemiseks. -Esta K

Ave Taavet „Valerahategija” –  Nii palju mõnusat huumorit lühikestes tabavates lugudes. Loed ja nägu läheb naerule, tahad jagada kirjapandut. Aitäh! Hea, sõbralik lugemine. Lustlik. Isegi kui teema tõsine. “Vanadus ei ole meelakkumine”. Lisasin raamatu jõulukinkide nimekirja. -Piia R

Ave Taavet „Valerahategija” –  Kummaline raamat ehk huumoriga võetud, aga ei suutnud autoriga samastuda. See kord siis nii. -Inge M

Ave Taavet „Valerahategija” –  Veidralt nauditavad lood, kui oled parasjagu ise maagilise realismi lainel. Mind isiklikult ei võlu nõukogudeaegne melanhoolia, pigem tekitab natuke koguni vastumeelsust – pole nii vana, et igatseda ega nii noor, et mitte midagi ei teaks, äratundmist minevikust oli üksjagu. Annaksin hindeks “käib kah”, kuid kaks lugu jäid siiski kummitama ja pean ütlema, et tõesti meeldisid väga – “Lonkava Neptuuni kõrts” ja “Lesepuu ehk seitse surmavinjetti”. -Elina L

Ave Taavet „Valerahategija” –  Autor muudab elavaks meie veidrad sõnad ja ütlemised. Tegelased oleks nagu meie ümber, samas ebareaalsed. Vaimukas, naljakas ja irooniline teos. Soovitan. –Sirje S

Ave Taavet „Valerahategija” –  Ainuke novell, mida lugesin meeleldi, oli “Karu Griša”, ja sedagi tänu toredatele luuleridadele. Muidu olid teised igavad, null emotsiooni. -Kadri M

Ave Taavet „Valerahategija” –  Ei olnud valmis iga naljaga kaasa minema. Esimesed lood jätsid ükskõikseks. Aga viimane kõnetas, sest sellega on mul side- muuseumitöö. Ja see absurd jõudis kohale. Saatuse irooniana olen ka mina selle muuseumi kandidaat. Lugeda võib. Eriti nauditavaks võib kujuneda, kui on teatud side looga. -Astrid V

Ave Taavet „Valerahategija” –  Kunstnik ja kirjanik on loonud oma tekstide ja piltidega sellise kummalise, natuke tolmuse maailma. Ave Taavet oli meie RK selle hooaja avaürituse külaline – rääkis ja näitas, lugusid ja pilte… Tekitas sellega huvi ja isu. -Ester L

Ave Taavet „Valerahategija” –  Täiesti mõttetu raamat. Seosetu ja kahjuks jäi mõistmatuks. Ei tekitanud mingeid positiivseid tundeid. -Viivi T

Ave Taavet „Valerahategija” –  Soovitan valikuliselt, sest kõigile ei pruugi see žanr meeldida. Lugesin raamatut muhelusega. Halba tuju ja masendust ei tekita. Heatahtlik. -Varje T

Ave Taavet „Valerahategija” –  Muinasjutte või mõistulugusid meenutavad jutukesed. Hästi on edasi antud olustik, milles tegevus toimub. Kummalised tegelased ja ootamatud keerdkäigud. Hea ja huvitav lugeda. -Tiina J

Ave Taavet „Valerahategija” –  Ei ole minu “tassike teed”. Emotsioonid puuduvad. -Tiiu O

Ave Taavet „Valerahategija” –  Ei soovita. Väga mõttetud jutud. Sisuta tunduvad. Ei saa miskit aru. Ei lugenud/ei suutnud eriti ka lõpuni lugeda. -Tiina N

Ave Taavet „Valerahategija” –  Soovitan nooremale lugejale, kuna minuealine lugeja on harjunud konkreetsemate tekstidega. Imetlesin autori fantaasiat, aga ei mõistnud kogu raamatu mõtet. Samas ütles paljulugenud inimene, et talle teos meeldis. Lugesin raamatu kohusetundlikult läbi ja midagi leidsin ikkagi “Valerahategijas” ja “Täispiletis”. Polnud minu maitse. -Leili K

Ave Taavet „Valerahategija” –  Ave Taavet on tuntud karikaturist ja animaator. “Valerahategija” on tema esimene jutukogu. Raamat on maiuspala maagilise realismi austajatele. Minule meeldis kõige rohkem vaimukas novell “Täispilet”. -Tiiu K

Ave Taavet „Valerahategija” –  Väga huvitav. Meeldejäävad tegelased. -Rein M

Ave Taavet „Valerahategija” –  Nostalgiat/mälestusi tollest ajast tekitav. Igapäevaelu, kuid mitte selle aja tagaigatsemine. Nagu omamoodi huumor. -Eve L

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Ma soovitan raamatut, sest see on huvitav ja kaasahaarav ning maalib tõetruu pildi Kersti Kaljulaidi endisest tööst ja isikust. Teosest saadud emotsioon on isamaalisus, rahvus, vaprus, tublidus ja uhkus meie ekspresidendi üle, aga samas ka tema ebatäiuslikkus ja inimlikkus.  -Aet W

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Selline väga äge raamat ühest väga ägedast riigitegelasest- Eesti esimesest naispresidendist. Loodetavasti ei jää ta ainsaks. Ta ei pruugi kõigile meeldida ja küllap tal olid ka omad kriiksud ja vimkad. Mina olen meie presidentidesse suhtumisel võtnud aluseks „Väikese katekismuse” neljanda käsu: „Sina pead oma isa ja ema austama…” Austus, viisakas kriitika, positiivne toetav suhtumine… President Kersti puhul mu suhtumine (ja suhtumise viis) ei muutunud ka seda raamatut lugedes. -Ester L

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan lugeda: meeldivalt kirjutatud ja huvitav raamat, avab president Kaljulaidi erinevaid külgi, mis avalikult välja ei paista. Mõned kohad olid üllatavad, mõned tekitasid südamesse sooja tunde ja mõned suurendasid imetlust tema vastu. -Andra R

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Sissevaade presidendi ja ta kaastööliste igapäevaellu. Kersti Kaljulaid sai presidendiks tavatul moel, kuid püüdis olla kogu rahva president, juhtides poliitikute tähelepanu nõrgemate abivajadusele. Ta on tark, julge, aus ja hooliv- minu arvates oli ta hea president. Kindlasti ei lõhestanud ta Eestit, kuid ei suutnud ka ühendada. -Sirje S

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan lugeda kas või stiili pärast – väga ladus tekst, huvitavalt komponeeritud. President Kaljulaid võib/s meeldida või mitte, kuid see raamat on ikka väärt lugemine: annab sissevaate ametnike argipäeva ja näitab, mismoodi Eesti asja aetakse. Kui keegi veel arvas, et see on glamuurne ja kadestamistväärt elu, siis see müüt küll puruneb. 🙂 -Liis A

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Ladusalt pajatatud lugu riigipea argipäevast, kes jõudis palju. Lähiminevikust on mul meeles presidendi meeleldi antud usutlused suusarajal, rattasadulas või jooksurajal jättes väga inimliku mulje. Sama emotsiooni sain ka raamatut lugedes. -Mari T

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Aus raamat president Kersti Kaljulaidist. Võimalus heita pilk presidendi ellu. Raamat hästi kirjutatud, kerge lugeda. Lugesin huviga. Tore, et riigipead on kujutatud inimesena, koos vigade ja tugevustega. -Esta K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Oli võimalus tutvuda presidendi igapäevase tööga. Sain teada kuidas nõunikud ja abilised töötavad. Minule presidendina jäi Kersti meelde kui lihtne tööd armastav inimene. -Imbi M

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan, lihtsalt loetav ja täiesti paeluv. -Kersti K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Väga meeldis. Andis hea ülevaate president Kaljulaidi tööst, nii positiivsest kui ka negatiivsest ühe Eesti inimese juures, kellest sai president. Meeldis, et kokkuvõttes oli Kersti Kaljulaidi töö loetud kordaläinuks- arvan samamoodi. -Sirje N

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Kiire, lihtne ja haarav lugemine Kersti Kaljulaidi ametiaja suurimatest sündmustest, otsustest ja sellest, mis toimus telgitagustes ning milline ta on päriselt, inimesena. Feministlik, vaimukas ja kiire lugemine. -Kerli K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat annab hea ülevaate Kersti Kaljulaidi presidentuuri ajast. Presidendi kiire ametiaasta valgustamine. Presidendi näitamine kriitilise pilguga. Ülevaate saamine tema tööalastest tegevustest, sõpruskonnast, kaastöötajatest. Tore oli avastada presidenti “tavalise” inimesena, kellel on oma head ja vead nagu meil kõigil. -Anne M

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat meie esimese naispresidendi ametiaastatest presidendina. Oleks meil selliseid presidente rohkem. Selle järgi peaksidki meil olema naispresidendid, on ausamad, targemad, nii äraostmatud kui ka emotsionaalsemad. Ei kasuta võimule saamiseks ebaausaid teid. -Mari P

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan. Huvitavalt ja ladusalt kirjutatud raamat president Kersti Kaljulaidist. Heas mõttes ootamatu oli see, et presidendi tegemisi- emana, sõbrannana, riigipeana- kirjeldati ja näidati nö. ilma filtriteta. -Monika L

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Väga hea raamat lugemiseks. Huviga loed. -Eva K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Aus sissevaade presidendi igapäevaellu. President Kaljulaidi kindla ja tugeva fassaadi taga on palju inimlikkust oma hea ja halvaga. -Anni L

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Ootused informatiivsusele olid suuremad, kui tegelikkuses raamatu kaante vahele ära mahtunud oli. Siiski on raamatus ausalt kirjeldatud olukordi ja emotsioone, mis on nii uudistekanalites kui ka muus meedias silma jäänud. Eelkõige, kuidas emotsioone väljendati või kuidas neid osati tähele panna ja mis muutus käitumises sel hetkel. Väga huvitav ja õpetlik oli see osas, kus pandi paika presidendi statuut – mida ametis olev president oma ametiajal väljendab ning see on kordumatu osa igal ametiajal. Huvitav lugemine ja saab nii mõnegi mõtte, mis on oluline nii vastutusrikkal positsioonil. –Erki Paul R

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Täitsa loetav raamat. Ehkki presidendina oli ta teatud osa rahva president, samuti ei meeldinud ta mulle vihakõnede esitajana ja Eesti rahva lõhestajana. -Viivi T

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Tegemist on ausa portreega Eesti naispresidendist, tema ja ta tiimi tööst. Mõistmine! Meisterlikult kirjutatud. Presidendi töö on kütkestav, ent ka nõudlik. Oma hääl! Üksikvanema kasvatatud. -Marge T

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat väga meeldis. Aus lugu meie presidendist. Nii inimlik. Nii nagu raamatus, nii paistab Kersti Kaljulaid ka elus. Särtsakas, krapsakas, sõnaosav tüdruk. Temale võib loota ja kindel olla, et suuri “ämbreid” ei korralda. Raamatut lugedes oli kõrvus tema hääl. Presidendina oli üks parimaid. (peale L. Meri) -Varje T

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan. Lugedes saad teada palju sellist, millest varem aimugi ei olnud. Olen uhke, et meil Eestis on nii targad ja kenad naised. Neid võiks ju rohkem olla. Olge julged ja õppige veel. -Reet V

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Üks minu selle lugemisaasta üllatajaid. Ma ei oodanud sellist formaati ei sisu ega väljanägemise poolest. Eeldaks vahest, et Eesti presidendist kirjutatud raamat on puhtam, siledam, väärikam (?). Kõvade kaantegagi? Aga see siin oli põnev ja hoogne. Värske, nooruslik, üliaus, kohati isegi valusalt aus. Mõnes mõttes kerstilik, kuigi väga selgelt Daniel Vaariku käekiri, ja ta oli ka kogu aeg väga selgelt pildis. Minu isiklikku arvamust Kersti Kaljulaidist see raamat ei muutnud, aga ma näen, et see võib seda teha. Siiski soovitan seda julgelt. See ei pruugi meeldida, aga kasvõi erineva lähenemise kogemiseks tasub see kiire lugemine ette võtta. Eraldi tooks välja raamatus esitatud fotomaterjali. Siin on ainest näituseks, eraldi raamatuks vms. -Kadi K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – See on avameelne dokumentaalromaan Eesti esimese naispresidendi elust riigipeana. Kersti Kaljulaid on võimekas ja ambitsioonikas inimene, kes on nõudlik nii enda kui ka teiste vastu. Raamat on huvitav ja mõtlemapanev. -Tiiu K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan Eesti poliitika huvilistele. Emotsioon: uudishimu. -Krista K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Alati jääda iseendaks. See on võti igasse hetke. Presidendina oli minu poolehoid talle. Kersti puhul oleks võinud raamatu pealkirjastada teisiti. Kersti – vapilõvi! –Kadri M

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Soovitan, kui tahate rohkem teada, milline on president Kersti Kaljulaidi iseloom. Õppisin ka, mida tähendavad kassilaud ja “Kalamaja president”. -Hannele K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat meeldis väga. See andis väga huvitavalt edasi ülevaate Kersti Kaljulaidi presidendiks olemise aastatest, millest ei puudunud sisevaade ka Kersti Kaljulaidist endast. Paljuski sai selgemaks, kui üliolulised on inimesed, kes presidendi ümber. -Kati H

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Autor püüab näidata, kuidas ametnikud ja poliitikud teevad igapäevast tööd, kuidas kulgeb president Kersti Kaljulaidi valitsemisaeg 10. aug. 2016- 11. aug. 2021. Kergesti loetav huvitav lugu. 29. apr. 2019 toimunud riigikogu istungil kandis Kersti Kaljulaid seljas dressipluusi, millele oli kirjutatud tekst “Sõna on vaba”. Presidendina oligi ta julge ja otsekohene. -Silvia M

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat tutvustab ekspresidendi Kersti Kaljulaidi töö argipäevaseid külgi ja avab tema iseloomuomadusi. Ootan raamatut ja ülevaadet president Kersti Kaljulaidi tegemistest riigipeana ning Eestimaa ajalukku toodust. -Hele-Maire B

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Evelin Võigemast on raamatu sisekaanel kirjutanud õigesti sellest, kui hoogne see raamat on. Mulle jättis raamat positiivse mulje, sest sain president Kaljulaidi kohta teada paljutki ja just peamiselt seda inimlikku poolt. Üleüldiselt oli huvitav lugeda presidendi ameti kohta ja sellest, kui palju on taustajõude ning kuidas üks päev välja võiks näha. -Melissa T

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat meeldis väga. Huvitav on lugeda presidendi elust ja tegemistest. On hästi loetav. -Tiina K

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Raamat riigijuhist, kuid eelkõige mitmekülgsest ja väga elusast julgest inimesest Kersti Kaljulaidist. On võimalik saada tuttavaks tema mõtteviisi ja kiiksudega, saada aimu tema kiirest elust presidendina. Sissevaade inimesse ja ametisse, ka poliitikasse. Kirjutatud mõnusas ladusas kirjaviisis. -Kati V

Daniel Vaarik „Vapilõvi” – Minule see raamat meeldis. Mulle meeldis Kersti Kaljulaid ka ametis oleva presidendina, aga raamatu lugemine annab üksjagu sisevaadet nii Kersti enda eraelusse (nt peatükk sõpruskonnast), tema mõtetesse/seisukohtadesse erinevatel teemadel, aga ka samavõrra igapäevatöösse presidendi ametiajal (nt kohtumine Putiniga) ja mitte ainult tema töösse, vaid ka teda ümbritsenud ametnike töösse. Tegemist ei ole samas Kersti Kaljulaidi ülistava raamatuga, vaid realistliku vaatena tema isikuomadustele ja käitumisele, st ei puudu ka kriitika, samas nagu ka autor ütleb, meil kõigil on oma vead. Hindasin ka neid muhedaid nalju, mida autor vahepeal viskas (sain ikka päris mitu korda naeru mugistada). Kokkuvõtlikult – mulle meeldis raamatu kirjutamise stiil. -Sandra O

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Aitäh! Väga vajalik raamat. Panen kirja mõned väga vajalikud mõtted. 1. Alusta igat päeva positiivse mõtte ja tänuliku südamega! 2. Kirjandus on targa inimese meelelahutus. 3. Raha ei tee õnnelikuks. – Imbi M

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Meeldis ja soovitan ka teistel lugeda. See raamat võiks ka endal kodus olla, et aeg-ajalt neid kirjapandud mõtteid üle lugeda. -Niina Karmen K

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Soovitan soojalt neile, kes soovivad end muuta, et saada õnnelikuks. Kui me pole endaga sõbrad, võime küll loota, et ükskord saab kõik korda, võti aga on meie endi käes. -Epp E

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Siit leiab mõtteid ja harjutusi, kuidas luua endale õnnelikum argipäev. Kirjutatud lihtsas arusaadavas keeles. “Seega inimene, kes tahab olla õnnelik, peab regulaarselt liikuma” (lk 22). Liikumine on kiireim õnnedroog. Mulle väga meeldib liikuda, aga seda ma ei teadnud, et sellel on seos ka õnnelik olemisega. Samas rahulolutestis (lk 75) alla kuue ühtegi hinnet ei pannud. Seega üpris rahulolev olen. -Esta K

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Hoiatusmärk: noore inimese kirjutatud eneseabiraamat. Meeldib, et soovitab sügavamalt järele mõelda oma väärtuste üle – kas need teevad õnnelikuks. Ja konkreetsed loendid. Tänulikkuse päevik on inspireeriv õhtulugemine. Need harjutused aitavad teistes olukordades ka, kui käsil enda õnnelikuks muutmine. Hea tunne lugeda, et püsiva õnne kogemiseks tuleb õppida tundma armastust, kaastunnet, lahkust. See teeb maailma paremaks kõigi jaoks. Mõni koht maandas argistressi. No ja lihtsalt … mõtteid – kui enne pole sel teemal lugenud. Kümnele inimesel võib-olla tüütu kah, palju tavalist juttu. Mõnusad üksikasjalised kirjeldused, milles on olemusi, rõõmu ja kergust. Parem ikka kui ekraani vahtida. -Mari K

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Õnnelik olemise käsiraamat. Postkaarti ma ei “maalinud”, päevikut pidama ei hakanud, aga lugesin huviga. Hulgaliselt kasulikke näpunäiteid, kuidas tuua argipäeva rohkem rõõmu. Soovitan lugeda, saab hea tuju ja rõõmsa meele. -Anu P

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Hea kerge lugeda. Rahustav toime. -Tiina K

Mari Tammar „Õnn kuulub kõigile” – Õnn on tunne ja kogemus, ütleb autor. Tundub iseenesestmõistetav, aga siiski- kui palju valu ja muid läbielamisi! Õnnepäevik tundub olevat toimiv meetod. -Krista K

Jaak Roosaare „Aktsiatega rikkaks saamise õpik” – Raamatut lugedes sain teada aktsiatest, millega varem ei olnud kokku puutunud. Väärt teadmised. Õppida ei ole kunagi hilja. –Imbi M

Taavi Pertman „Alustava investori käsiraamat” – Autori seisukohad investeerimisest suunavad lugejat kaasa mõtlema ja enda jaoks põhimõtteid paika panema: millest lähtuda, kuhu poole investeerides teel olen, kuidas mõista oma senist finantskäitumist ja suunata seda teadlike otsuste suunas. Autor peegeldab enda põhimõtteid, millest lähtub otsuste tegemisel, kulukuse või edukuse hindamisel. Raamatust suurema kasu saamiseks on vaja registreeruda autori kodulehel kasutajaks, et pääseda ligi raamatuga tihedalt seotud lisamaterjalile, mis on praktilise väärtusega. Kui teed harjutused kaasa, siis hakkab ka mõte rohkem teemaga kaasas käima. Nii üht kui teist kasulikku igapäevaseks rakendamiseks. –Erki Paul R

Kristi saare „Kuidas alustada investeerimisega” – Lihtsas keeles kirjutatud. Motiveerib elus olulisi aspekte üle vaatama ja vastavaid muudatusi tegema. Suurendab huvi valdkonna vastu. Valdav emotsioon oleks vahest: inspireeritud (tegema muutusi, olema nutikam oma aja- ja rahakasutuses ja alustama muudatustega kohe). –Birgit M

Irene Annus „Palgateadlik läbi elu” – See raamat annab väga hea ülevaate nii kandideerimisprotsessist kui ka asutuses palgaläbirääkimistest. Sain häid nippe ja teadmisi nii juhi kui ka spetsialisti vaatevinklist. Elavdav, inspireeriv, toetav. Raamat jättis ülimalt positiivse mulje. See on hea raamat, mida enamik Eesti inimesi võiks läbi lugeda. -Kadi R

Paavo Kangur „Rahasaladused” – Ahvatlev pealkiri kutsub lugema, sest eks igaüks sooviks püüda kuldkalakest. Innuka börsi-investori kogemustest võib üht-teist õppida. Edukas investeerimine on keeruline. Tuleb loota parimat ja olla valmis halvimaks. –Tiiu K

Merit Raju „Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni” – Imestan miks nii hea ja samm sammu haaval õpetlik raamat minuni pole jõudnud. Lausa kohustuslik! -Inge M

Kristjan Liivamägi, Tõnn Talpsepp, Tarvo Vaarmets „Investeerimisedu põhimõtted: algajast edukaks investoriks” – Minu hinnangul üks parimaid investeerimisalaseid raamatuid. Meeldis raamatu kujundus (näited, kogemuslood, selgitused jms), võimalus iga peatükki eraldi lugeda ja praktilised ülesanded. Pisut kordab esimest osa – rahaedu põhimõtted – millest soovitaksin alustada. On oluline hoida oma rahaasjad korras! -Kadi L

Kristi Saare „Kuidas alustada investeerimisega” – Soovitan absoluutselt kõigile, keda kõnetab rahatarkus. Hea sissejuhatus, aga sobib ka neile, kellel mingigi “põhi” juba all. Mina lugesin enne läbi Morgan Houseli „Raha psühholoogia” ja see aitas väga palju rahast, kapitalismist ja meid ümbritsevast maailmast arusaamises. -Ellen E

Irene Annus „Palgateadlik läbi elu” –Saab kasulikke nõuandeid, kuidas toimida palgaläbirääkimisel, kuidas omanäolist CV-d koostada, motivatsioonikirja tähtsusest. -Esta K

Madis Lokotar „Miljonit jahtides” –Autoril on häid ideid, küll aga räägib/kirjutab ta neist raamatus põgusalt (idee on see, et tarbimine mõistlikult on ok, aga mitte osta asju seisma!) Ka see, et suurem/kõrgem hind ei tähenda alati paremat asja. Äratundmine- troppjuht jne osas. Sain teada, et olen hetkel ronija tüüp. Enese arendamine on investeering! (Olen sama meelt) -Rahel K

Paavo Kangur „Rahasaladused” – Tundub, et autor on pikaaegne investor, kes oma loo kirja pannud. Alles hiljuti käisin Draamateatri etendust „Lehman Brothers” vaatamas- raamatus on ka sellest! Heheheh 😀 (hea emotsioon) -Rahel K

Liisi Kirch „Minu finantsplaneerija. Mitte ainult unistajatele” – Finantsid ja planeerimine kokku ei tundu olevat selline unistamise asi… Aga paistab, et äkki ikka on. Raamat on selline, mis tahab lugejat-kasutajat panna mõtlema, et „kas ma tõesti elan täpselt nii, nagu lapsepõlves ette kujutasin?” Kindlasti mitte. Paraku… Ja tuleks nüüd pista nina ja jalg ukse vahele, proovida ja äkki ka õnnestuda. -Ester L

Jaak Roosaar „Rikkaks saamise õpik” – Sealt saab rahatarkust. Mõnusad näited, mõttetöö punktid. Selge ülesehitus. Õpetas eesmärke püstitama. 100 unistust, asusin täitma. Panin sularaha kohe hoiusele. Finantsalane mõtlemine muutus. -Aile K

Kristi Saare „Kuidas alustada investeerimisega” – Võib lugeda. Algajale võib asjalik asi olla. Ei huvitanud eriti. -Tiina N

Merit Raju „Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”- Autor räägib heatahtlikult ja avatult, kuidas olla oma õnne sepp enda kogemuse ja elu põhjal. Saab hea tunde. Ja naiseks olemine on ikka suurelt jaolt ka elukutse… -Krista K

Kristi Saare „Kuidas alustada investeerimisega” – Minu jaoks oli see pigem igav raamat. Seda võib lugemiseks soovitada neile, kes majandusest ja investeerimisest ikka mitte midagi ei tea. Raamatus on kirjas põhiline ja esmane info investeerimisega alustamiseks, aga endal peab ka ikka mingi arusaamine olema nii oma rahaasjadest, kui eesmärgist, kuhu jõuda tahetakse. -Triin S

Heli Künnapas „30 sammu laenuvaba eluni: lühike käsiraamat” – Soovitan. Lühidalt ja konkreetselt on antud nõu, kuidas oma rahaasjad kontrolli alla saada. Meeldis ka võte kasutada lugusid päriselust- needki olid kompaktsed ja konstruktiivsed. Meeldis inimlik mõõde- ikkagi jälgida, et võlgades inimene end lõputult piirama ei pea. Pisut peab ka premeerima. -Sirje N

Paavo Kangur „Rahasaladused” – Täitsa põnev ka Eesti panganduse ajalugu kajastav vaimukas raamat finantsvabaduse poole pürgimisest. Kasutatud on oma elupraktikat ja ka üldiseid tõdesid investeerimisest. On ka Robert Kiyosaki õnnevalem, Roger Babsoni 10 käsku, Lehman Brothersi lugu. Ühesõnaga, tasub lugemist ja uurimist! -Tiiu V

Jaak Roosaare „Aktsiatega rikkaks saamise õpik” – Hea sissejuhatus aktsiatesse investeerimisesse. Tavaliselt sedalaadi raamatud ei sisalda konkreetseid investeerimissoovitusi. Selles raamatus on päris palju ettevõtteid nimeliselt välja toodud ja ükshaaval plussid-miinused läbi kaalutud, mida võib tõlgendada soovituste andmisena. Kuna raamat ei ole kõige värskem, siis tekib küsimus, kas need soovitused on täna enam aktuaalsed või on raamat juba vananenud. -Airi T

Paavo Kangur „Rahasaladused” – Autor räägib oma 25-aastasest investeerimisteekonnast, aga ka investeerimise ajaloost, Eesti pangandusest, finantskatastroofidest, börsikrahhidest ja-kriisidest. Ma pole kunagi investeerimisega tegelenud, sest mul puuduvad teadmised ja oskused ja ka huvi. Lugeda oli siiski päris põnev. -Anu P

Madis Lokotar „Miljonit jahtides. Bestseller, mis muudab teie elu” – Ma pean tunnistama, et minu elu see bestseller ei muutnud. Ja bestselleri osas olen ka kahtlev, sest ei olnud sellest raamatust enne mitte midagi kuulnud, kui selle raamatukogust „Raamatuga kevadesse” väljapanekult kaasa haarasin. Mul on ka tunne, et ma ei ole raamatu sihtrühm – selleks on ilmselt need, kes pole kohe üldse ei säästmise ega investeerimisega kokku puutunud. Sellisel juhul ilmselt oleks uut ja huvitavat küllaga, kuid paraku minu jaoks eriti midagi uut ei olnud. -Sandra O