1. märtsist 9. aprillini 2016 said Tallinna koolide 2.-5. klasside õpilased osaleda Tallinna Keskraamatukogu jutuvõistlusel „Esimest korda Eestis“. Ootasime võistlusele jutte julgetest maadeavastajatest – ainult, et seekord avastati meie oma Eestit, kus sa pole kunagi varem käinud! Millistesse seiklustesse võiksid sattuda? Mida näed? Kellega kohtud?
Järgnevalt saad lugeda kolme auhinnatud tööd:
I koht
Esimest korda Eestis
Johanna Maria Spriit, 5. klass
Minu nimi on Linette. Ma olen pärit Prantsusmaalt ja tulin esimest korda Eestisse. Ma otsustasin Eestiga tutvuma tulla, sest mu sõbrad on siin käinud ja kiitnud, kui meeldiv ja tore õhkkond ja inimesed siin on ning mu sugulane elab siin.
Esimest korda, kui lennujaamast välja astusin, tundsin, et siia tulek oli seda väärt. Vastu tulid rõõmsad inimesed ja sagimist oli võrreldes Prantsusmaaga üpris vähe. Mu sugulane Anne tuli mulle autoga vastu, kuna pidin paar nädalat tema juures veetma. Anne elab maal ühes talus ja seepärast oli see eriti huvitav kogemus. Juba autoga sõites oli mul palju imestamist, kuna sõitsime mööda paksudest tumerohelistest metsadest ja suurtest aasadest, kus loomad sõid. Erksinises taevas säras kuldkollane päike ja triivisid vaid mõned pilvetupsud. Midagi nii ilusat ja omapärast polnud ma kunagi näinud! Kuigi sõitsime paar tundi, läks sõit nagu niuhti, sest nii palju oli vaadata. Kui autost välja astusin, tundsin joovastavat lillede ja värske muru lõhna ning kuulsin imeilust linnulaulu. Prantsusmaal olen ma küll looduses käinud, kuid midagi nii puhast ja imeilusat polnud ma kunagi tundnud. Ma lihtsalt unustasin ennast selle kõige keskele ega kuulnudki, kui Anne mind tuppa kutsus. Ta rääkis Eesti tavadest ja kommetest, rahvatantsudest ja laulupeost ning sellest, et vanasti küpsetati ise palju leiba. Anne pakkus välja, et läheksime ümbruskonnaga tutvuma. Tema tagaaias oli suur õitsev lilleaed ja selle keskel oli pisike katusealune, kus sai suvel lõunat süüa ja lihtsalt puhata. Seal istus lind. Ma küsisin Annelt, mis lind see on ja tuli välja, et see oli Eesti rahvuslind suitsupääsuke. Me läksime talle vaikselt lähemale ja Anne nägi, et midagi oli ta noka vahel. Lind märkas meid ja lendas ehmatusest minema, kuid asi, mis ta noka vahel oli, jäi sinna. Läksime vaatama, mis see oli, ja Anne ütles, et see on Eesti rahvuslill rukkilill. Kui vaid see lind ei oleks ära lennanud, oleks küll ilusa loodusfoto saanud!
Üsna Anne talu lähedal oli armas sopiline rannariba ja meri, kus leidus palju kalasid, mida Anne minuga varahommikul püüdma tahtis minna. Ma alguses küll virisesin, et miks me peame nii vara minema, aga lõpuks ma ikka nõustusin, sest mina olin ju see, kes tahtis Eestit avastada ja eestlaste kombeid õppida. Annel oli terve kalamehe varustus, sest ta vanaisa oli kalamees olnud. Tõmbasime riided selga ja otsisime paar vihmaussi ning siis olimegi valmis. Alguses tundus kalapüüdmine väga vahva tegevusena, aga kui sa ikka oled seal kaks tundi istunud, hakkad juba ära tüdinema. Olin juba magama jäämas, kui miski hakkas ritva sikutama. Alguses ehmatasin päris ära, kuna kala sikutas kõvasti ja ritv paindus niimoodi nagu läheks kohe katki. Anne aitas mul kala välja tõmmata. Ta ise oli juba palju kalu saanud, aga mulle polnud senini ühtegi sattunud. Me saime palju heeringat ja kilu.
Annele tuli hea mõte teha üks selline päev, kus mõlemad meist teevad enda maa rahvuslikke sööke. Mina Prantsusmaa ja Anne Eesti omi ning siis proovime teineteise tehtud toite. Anne valmistas kartulit heeringa ja hapukoorega lõunaks ning verivorsti ja hapukapsast õhtuks. Mina tegin lõunaks kreppe ja õhtuks ühepajarooga. Minu üllatus Anne tehtud sööke maitstes oli kindlasti suurem, sest neid toite polnud ma kunagi saanud. Verivorst mulle alguses isegi maitses, aga kui Anne rääkis, millest seda tehakse, läks mul söögiisu ära. Anne ei üllatunud väga, kuna neid toite, mida mina pakkusin, tehakse ka Eestis. Kuid ta kiitis, et värskelt ja prantslanna poolt valmistatuna on need toidud poole paremad.
Kuna Anne oli rääkinud, et talle meeldib väga ise leiba teha, küsisin, kas ta võiks mulle seda õpetada. Annele meeldis see mõte väga. Võtsime asjad välja ja panime põlled ette. Leiva tegemine polnud üldse nii raske, kui ma arvasin. Ja kui ma sain värskelt ahjust tulnud sooja leiba proovida, teadsin, et see on parim leib, mida ma siiani saanud olen! Panime sinna veel isepüütud kala ka peale ja siis maitses see paremini kui nii mõnigi Prantsusmaa toitudest, mida ma pidevalt söön.
Anne ütles, et mul on väga vedanud ja tegi kavala näo pähe. Ma ei saanud üldse aru, kuidas mul vedanud on. Anne rääkis, et paari päeva pärast on laulupidu ja me saame seda vaatama minna. Olin väga rõõmus, sest see on üks tähtsamaid Eesti traditsioone ja ma saan sellest rohkem teada, mis oligi minu eesmärk. Anne oli paar aastat tagasi ka laulupeol laulmas käinud ja tal oli kodus mitu komplekti rahvariideid. Me proovisime, milline komplekt mulle selga läheb ja Anne lubas selle mulle laulupeole selga anda ning pärast seda mälestuseks jätta. Mulle meeldis laulupeol väga, sest see oli nagu mingi festival. Seal olid väiksed söögiputkad ja muru peal sai pikutada ning pikniku pidada. Kuigi ma sõnadest midagi aru ei saanud, meeldisid mulle ka laulud väga. Suure üllatusena tuli mulle see, et seal nii palju rahvast oli. Anne oli kogu aeg rääkinud, et Eestis on vähe rahvast, aga kui kõik ühe platsi peal koos on, pole seda üldse nii vähe!
Inimesed on mulle Eestist palju nii häid kui halbu asju rääkinud, kuid sinu enda arvamus saab kujuneda alles siis, kui oled selle kõik läbi elanud.
Kahjuks sai minu külastusaeg Eestis liiga ruttu läbi ja ma pidin lennuki peale minema. Kuna nii palju jäi veel tegemata ja paljudes kohtades ma ei käinudki, tulen siia kindlasti tagasi.
II koht
Esimest korda Eestis
Kätrin Kärsna 2. klass
Mina olen Liza ja tulen Ladina-Ameerikast, Uruguaist. Astun Tallinna Lennujaamas lennukist maha. Oi kui tore, mulle on keegi vastu tulnud. Lähen kohe annan neile musi ja ütlen kui hea meel mul on. Väga huvitav, nad annavad mulle ainult kätt ja ütlevad rahulikult ja viisakalt tere. Kas mul on midagi viga või nad ei annagi musi ja ei kallista. Vaatan ümberringi, teised teevad samuti. Annan siis ka mina käe ja ütlen viisakalt tere. Läheme lennujaamast välja. Käes on augusti lõpp. Õues on sama soe nagu Uruguais, huvitav kas ma polegi jõudnud Põhja-Euroopasse? Uruguais on augustis isegi külmem, seal ju praegu talv. Ümberringi on kõik kuidagi vaiksem ja puhtam ja õhk on selline värskem ja mere lõhnaga.
Läheme autosse ja Eesti pereisa hakkab telefoniga parkimise eest maksma. Mis asi see veel on? Saan teada, et Eestis on ID kaart ja mobiil-ID ja kõik maksmised, parkimised toimuvad telefoni kaudu – VAU – vot see juba on midagi. Rääkimata, mida nad kõik läbi arvuti kodust lahkumata teevad. Mõtlen ise, et kuidas ma küll aasta pärast koju saabudes tagasi harjun. Kodus peab iga asja pärast kuhugi kohale minema ja järjekorda ootama. Siin on nii puhas ja vaikne ja tänavatel on rahulik. Inimesed on viisakad. Kõige keerulisem on see õigeks ajaks jõudmine. No kuidas ma sellega küll hakkama ikka veel ei saa, et kui start on kodust 8.00, siis on kõik autos 8.00, ainult mitte mina. Uskumatu, et kontserdid algavadki täpselt ja kool algab täpselt ja bussid käivad täpselt ja kõik inimesed saavad sellega hakkama – see pole võimalik, kuidas nad nii suudavad. Kõige imelikum on see, et nad lähevad külla ka selleks kellaajaks nagu kokku leppisid. Tuleb vist ära harjuda.
Sõidame metsa kaudu maale külla. Ma pole elu sees nii palju metsa näinud, me sõidame juba kilomeetreid, aga ikka ainult mets. Teeme metsa ääres peatuse ja nad julgevad metsa jalutada ja siis nad söövad mingeid musti marju. Ma katsusin ka siis ühe jalaga, kuidas on metsa astuda, kõik krudises ja oli väga ebakindel, aga marjad olid nii head ja magusad ja ma unustasin ära, et kardan. Sõitsime edasi ja tuligi küla, aga mis mõttes küla, ainult üks maja paistis ja teine kuskil kaugel silmapiiril. Kas selline võib ka siis küla olla, need ju täitsa hulljulged, kes nii elavad, täitsa üksi. Mina ei julgeks küll kunagi.
Inimesed mulle meeldivad, nendega saab olla nagu ise tahan. Ei pea koguaeg naeratama ja ütlema, et nii tore ja nii hästi. Nii hea on olla nagu tahan ja keegi ei küsi, et oi kas miskit on lahti kui ei naerata. Need lapsed on siin nii julged ja saavad iseendaga hästi hakkama. Tahavad et mina ka ütleks, et mis ma tahan ja teeks, mis ma tahan, aga ma ei tea ju, meie kodus ütlevad vanemad kõike ette. Tundub, et saan siin ruttu suureks. Kui tagasi jõuan läheb emal ja isal raskeks või vastupidi, äkki hoopis kergemaks, et saan ise hakkama.
Mulle meeldivad Eesti söögid, ei ole ainult liha ja kartul, siin on nii palju eri maade toite ja isetehtud leib ja kohuke, mmmmm see on parim. Siin söövad kõik putrusid, ka lapsed ja noored ja see on nii hea. Meil öeldakse, et pudrud on vanainimeste jaoks ja keegi neid ei osta, polegi eriti müügil. Aga piim, nad joovad seda otse tassist, see mulle küll ei maitse, meil juuakse piima ainult koos krõbinate ja suhkruga. Sellest ma küll aru ei saa, kuidas nad suudavad seda paljalt juua.
Talvel on lahe, lumi on nii võrratu, ma poleks kunagi arvanud, et see nii ilus on. Ma kadestan neid, neil on nii palju erinevaid aastaaegasid ja kunagi ei hakka igav ja ei saa laisaks minna. Ainult et libedaga 10 korda päevas kukkuda pole küll mõnus, miks nemad ei kuku, ainult mina kukun? Jaanipäev ja lõkked, neid on igal pool ja see on nii ilus. Ma pole kunagi näinud, et ööd võivad ka valged olla ja pimedaks ei lähegi ja öösel saab ujumas käia. Talvel on nii pime ja suvel nii valge, miks neil nii põnev on. Uruguais on kõik ühtemoodi. Siin ei tüdineks ma kunagi ära.
Hakkan ruttu eesti keelt õppima, et rohkem neist aru saada. Mul kulus terve öö, et 14 käänet pähe saada. Lõpetasin kell 4 hommikul, aga pähe jäid, jess. Nüüd läheb vast lihtsamalt. Ma armastan Eestit, siin on nii palju huvitavat teha ja nii ilus loodus. Kas tõesti ainult sellepärast, et neil on lausa 4 aastaaega? Igal juhul kadestan neid ja soovin salaja, et saaksin siia õppima jääda.
III koht
Esimest korda Eestis
Maria Tepp, 5. klass
Olime juba palju aastaid uurinud Ameerikat, sest see tundus meie, marslaste arvates kõige põnevam. Seal on ka väga suured hooned. Me plaanisime minna Ameerikat avastama, see oleks toonud meile suurt au. (Olen nimelt marslane.)
Minule anti suur ja tähtis ülesanne, nimelt pidin MINA Marsilaevalt alla hüppama (loomulikult koos abivahenditega) ning avastama Ameerikat. Kuid plaanid muutusid. Nimelt me ei arvestanud Maa liikumist õigesti ja ma sattusin mingisse teise kohta.
Olin leebelt öeldes šokis. Ma ei taibanud, mis koht see on. Pikapeale sain teada, et see koht kannab nime Eesti. Eesti. Huvitav nimi. See koht erines väga Ameerikast. Majad olid palju väiksemad. Kõlas lõbus muusika ja mulle tundus justkui oleks Eesti mingi maitsega. Aga see oli vist ainult ettekujutus. Kohtadel ei saa ju maitset olla.
Nägin aknast inimest. Marslus küll, ta on ju meile väga sarnane. Inimene askeldas midagi mingis väga avaras ruumis. Ja nüüd ma nägin, kui palju neid õieti on. Meid oli Marsil vaevalt kolmkümmend! Ja nende road nägid nii head välja. Seal oli midagi kollast ja ümmargust, mis võeti potist välja ning roheline asi, mis nägi välja nagu………….ei oskagi öelda.
Ja siis juhtus midagi ootamatut. Üks väikest kasvu inimene (laps) tuli ja küsis, et kas ma tahaksin ka sööma tulla. Olin üllatunud. Pomisesin midagi vaikselt vastu, sest mul oli häbi, et ma ei oska eesti keeles rääkida. Tüdruk noogutas ja hüüdis: ,,Emme, ta tahab ka sööma tulla!“
,,Mis asja, kas nad saavad mu jutust aru?“ mõtlesin. Siis tuli arvatavasti lapse ema ja ütles:,, Tere, me tähistame täna Eesti vabariigi sünnipäeva ja kõik on oodatud. Nii, kas te soovite kartulit või kurgisalatit?“ ,,Aaaa …..vabandust, aga mis asjad need on?“ küsisin vaikselt. Mul oli ülipiinlik. ,, Oh, ta on kindlasti vaene,“ mõtlesid nii ema kui tütar. Pigistasin silmad kinni ja ootasin suurt naerulaginat. Kuid naeru ei tulnud.
Tegin silmad ettevaatlikult lahti. ,,Kartulit süüakse“ hakkas naine seletama. Ja kurk on selline mahlane juurvili….noh, seda ka süüakse…
See Eesti Vabariik pidi ikka üks imeline paik olema. Inimesed ei hakkagi naerma.
,,Vabandust, kas kartulit või salatit?“ Kuulsin uuesti naise häält. ,,Palun kartulit,“ ütlesin igaks juhuks. Tüdruku ema pani mulle terve suure portsu kartuleid ette. „Sööge kõht täis“ lausus naine. Kartuli maitse oli väga hea.
Kui olime pikemat aega söönud, võtsin julguse kokku ning küsisin: ,,Vabandust, mis koht see on?“ ,,Selle koha nimi on Kasispea“
,,Oh, Kasispea on nii kaunis paik!“ ,,Tore, et teile meeldib!“ ,,Meie maja on see valge seal“ ütles tüdruk, kui sai ka sõna sekka poetada.
,, Jah seal me elamegi “ lausus tüdruku ema.
,,Emme, las ta elab meie juures!“ hüüdis tüdruk. ,, Tasa, Tiina“ ütles naine vaikselt. ,,Tal on kindlasti oma kodu kusagil mujal olemas.“
,, Ei ole „ ütlesin vaikselt, sest tahtsin väga Kasispeale elama jääda.
,, Vaatame seda asja“ lausus ema, sest tal oli vist minust kahju. ,,Jesssss!“ ütles tüdruk vaikselt. Nii ütles ema alati, kui ta nõus oli.
Jäingi Kasispeale elama. Saatsin sugulastele kirja, et olen Eestis ja jään Eestisse. Sugulastel polnud sellest probleemi, ma olin Marsil nagunii palju segadust tekitanud.
Eestis on tore olla ja kui leiad häid sõpru, on see veel vahvam.
