II periood 1933-1940 august

Astraea Sibula mälestused



Teel tippu

1930-ndad kujunesid Eestis üldise tõusu aastateks, sõjaeelse Eesti Vabariigi taset me pole suutnud veel ületada. Sellal oli meil tugev, korralikku palka saav keskklass. Ka töölised elasid võrdlemisi hästi, selles võisin veenduda mõned aastad hiljem, kui Saksa okupatsiooni võimud saatsid gümnaasiumiõpilasi töölisrajoonidesse rinde tarvis villaseid esemeid ja värvilist metalli korjama. Elati korralikult hooldatud puithoonetes, korterid olid enamuses kahetoalised, sisustatud võrdlemisi uue, moodsa mööbliga.

/—/

Neil tõusuaastail hoogustus ehitustegevus, linna heakord paranes tunduvalt. Tallinna ilmusid esimesed kuuekorruselised “pilvelõhkujad”, mis tundusid esialgu mõnevõrra harjumatutena. Ühe moodsa ehitise valmimist oli mul aga võimalus oma silmaga näha. Nimelt ehitati Eesti Panga vana maja kõrvale uut Eesti Panga hoonet

/—/

Laiendati Vabaduse väljaku ja Tõnismäe vahele jäävat Pärnu maantee osa, mis siis kandis nimetust Väike-Pärnu mnt. Vanad puumajad lammutati, üsna pea kerkisid sinna uued moodsad kivielamud. Trammiliin nr. 3 elektrifitseeriti ja liideti Tartu maanteel kulgenud liiniga. Mööda pärnu maanteed pikendati liini Tondi jaamani, nii oli võimalik Nõmme poolt tulevatel sõitjatel väljuda Tondi jaamas rongist ja trammi kasutades pääseda hõlpsasti kesklinna. Uuendatud liin hakkas kulgema mööda laiendatud Pärnu maanteed Roosikrantsi tänava asemel ja kulges kaherööpmelisena kogu liini ulatuses. /—/

Algas tänavavalgustuse elektrifitseerimine, millega tehti algust Vabaduse väljakul, see valgus tundus gaasivalgustusega aladelt tulnuna harjumatult eredana. Vabaduse väljakule lisandusid aegamööda teised südalinna tänavad, linna äärealadel säilis aga võrdlemisi hõre gaasivalgustus.

/—/

Koos üldise heaolutõusuga ilmneb sama tendents raamatukogu arengus. Kava, mille isa koostas juba varsti pärast tööleasumist 1921. aastal, muutub järk-järguliselt unistusest reaalsuseks.

/—/

Pärast Hoolekandeosakonna ärakolimist ja ajalehesaali viimist I korrusele sissekäiguga hoovist kadusid suurest trepikojast radiaatoritel oma taskurätikuid kuivatavad ja seal ennast soojendavad “kujud”. Olukord koridoris muutus lõbusamaks Noortekogu avamisega, sest lugeda soovijaid kogunes eriti pärast koolitundide lõppu nii palju, et järjekord ei mahtunud laenutusruumi äragi, vaid ulatus ukse taha koridori, kus oli siis kuulda lõbusat jutuvada ja naerugi. Pärast Hoolekandeosakonna väljakolimist tehtud ümberkorraldustega ruumide kasutamise osas viidi kantselei ja juhataja kabinet üles II korrusele korruse läänepoolsesse ossa, endisest juhataja kabinetist ja selle ees asuvast esikust sai meie korter lisaruumi. Selles II korrusel asuvas korteris olid kõik toad läbikäidavad, vajasime ühte eraldiasetsevat ruumi külaliste majutamiseks, kes sõitsid ERÜ poolt korraldatud raamatukogunduse kongressile ja konverentsidele väljastpoolt Tallinna. Nii on meil korduvalt ööbinud Fr. Puksoo, ükskord aga isegi raamatukogutegelane Helle Cannelin (hilisem Kannila) Soomest.

Päevasel ajal kasutasime seda tuba õppimiseks ja alates 1939. aasta suvest ka klaveriharjutamiseks, kui meie pianiino II korruselt alla I korrusele toodi. Õnneks toodi ka raamatukapp paljude raamatutega sinna, nii et mul avanes suurepärane võimalus tutvuda teostega, millega mul “seaduslikul teel” tutvuda polnud võimalik, kuna isa mulle neid lihtsalt lugeda ei toonud, pidades neid minu eale mitte vastavateks. Et mitte ootamatult ennast keelatud tegevuselt tabada lasta, keerasin ukse lihtsalt lukku. Emale seletasin, et tegin seda selleks, et takistada võõrastel sisse vaadata. Sel ajal oli pääs trepikotta, mis ühendas katlamaja III korrusel asuva varukoguga, võimalik suurest trepikojast külgukse kaudu.

Niiviisi suurematena ja majas rohkem ringi liikudes saime kahtlemata rohkem muljeid elust ja tegevusest ning raamatukogus töötavatest inimestest. Millalgi 30. aastate teisest poolest vahetusid kütja-majahoidja ja uksehoidja-käskjalg. K. Preikoch’il suri naine, pärast naise surma hakkas mees jooma, ilmnesid veelgi muud negatiivsed jooned tema käitumises ning mees pidi lahkuma. Tema asemel tuli R(oman?) Kaunaste, võrdlemisi noor mees oma naise ja 6-aastase poja Gunnariga. Teda nägime sageli oma pojaga katlamajja minevat, kui ta alustas oma õhtust ruumide kütmist. Kuulda võisime teda aga siis, kui ta maja katuselt lund maha ajas, see oli korterisse hästi kuulda. Hiljem, juba teismelistena, mis on teatavasti sobivaim aeg ulakuste tegemiseks, saime sellega hakkama, et viskasime ülalt II korruselt toore kartuli vastu katlamaja plekiga ülelöödud ust. Kui siis kütja vaatama tuli ja müra põhjust uuris, siis kükitasime ülal pimedas trepikojas ja hoidsime naeru kinni. Muide, R. Kaunaste õde oli Klaudia Maldutis, Estonia teatri tolleaegne priimabaleriin. R. kaunaste mobiliseeriti 1941. aastal koos paljude teiste raamatukogu meestöötajatega. Tema oli üks vähestest, kui mitte ainuke, kes ka sõjast tagasi tuli. Pärast demobiliseerimist ta enam raamatukogusse tööle tagasi ei tulnud, ta vaid külastas meid korra. Paar kuud enne pereisa mobiliseerimist oli perre sündinud tütar Rita, kes on sellest neljaliikmelisest perekonnast ainsana elus.

Albert Sirkeli asemel tuli raamatukokku tööle Jüri Saaliste, kes oli arvatavasti juba soliidsemas eas pisut nagu tüsenev härrasmehe olekuga mees. Tema imposantne kuju hakkas silma, kui ta majas liikudes ringi käis. Käitumiselt väga viisakas. Oli samuti perekonnainimene, tal oli naine ja kooliealine tütar, kes õppis samas kõrvalasuvas koolimajas, kus minagi, ainult õhtupoolses vahetuses Pedussaare koolis. /—/

Jäi meelde alati naeratav Aino Parma, kes töötas juhataja kabineti kõrvalasuvas kantseleis, kui ma ei eksi, oli kogu kantseleitöö tema õlgadel. Seal töötas väsimatult ka

Mall Jürma , kes üksinda liigitas ja kataloogis nii keskkogu kui ka harukogudele minevaid uusi raamatuid. Üleantavad raamatud olid raamatukogukaartidega varustatud, harukogud said masinakirjas nimestikud noist raamatuist, mis neile keskkogust saadeti. (Need andmed on saadud H. Johani käsikirjast isalt 1974. aastal saadud teadete põhjal). Mall Jürmat mäletan pikakasvulise, saleda brüneti ja väga kauni välimusega daamina, kellel oli meeldiv madal lauluhääl.

Et nüüd asus kantselei II korrusel, oli emal võimatu kannaga põrandale koputades isale lõunale tulekuks märku anda, tuli mul üle koridori lipata ja ema sõnum edasi anda. Neil käikudel kohtasin nii mõnigi kord isa kabinetis istuvat kirjanikku A. H. Tammsaaret, kes mind alati heatahtliku pilguga silmitses. Mõnikord oli ka B. Linde seal, kas üksi või koos A. H. Tammsaarega.

Sageli oli vanematevahelistes kõnelustes jutuks personali vähesus, ometi suudeti nende väheste inimestega küllaltki palju ära teha. Seega töö raamatukogus oli küllalt pingeline, igaüks ei olnud võimeline niisugustes tingimistes töötama. Selletõttu uuriti enne uue töötaja ametisse võtmist hoolega tema “tausta”, kas ta on võimeline teistega võrdses tempos töötama. Kui kord ülemlinnapea J. Soots soovis oma tuttavat raamatukogusse tööle suunata, palus isa anda endale veel ühe ametnikukoha lisaks, sest ta oli oma “agentuuri” kaudu teada saanud, et tegu on küllaltki aeglaselt töötava inimesega. Tagajärjeks oli, et linnapea loobus oma soovist (Seda lugu jutustas isa mulle alles kunagi pensionipõlves, kui kirjutuslaua sahtlit korraldades leidsin J. Sootsi nimekaardi).

Pingelise töö kõrval osati aga ka hästi ja lõbusalt koos puhata. On meelde jäänud meeleolukad jõulupuud 1937., 38. ja 39. aastal. Neid ja teisigi üritusi korraldas ERÜ. Jõulupuudel esines jõuluvana Jüri Räni. Ta tegi seda meisterlikult, meeldejäävalt. Niisugustel õhtutel oli vastastikuseid kingitusi, mänge. 1934. aastal korraldas ERÜ minu isa 50-aastaseks saamisel käsikogus (kõik taolised üritused toimusid käsikogus) tema juubeliõhtu, kust ka mina tohtisin ristiema saatel osa võtta. Ema oli sellal haige, pärast õhtut käisid mõned ametnikud teda külastamas. Sellest pikast õhtust mäletan vaid kõnelemas linnanõunik (?) Kana.

ERÜ korraldusel toimus ka raamatukogu töötajate kohtumisõhtu kirjanik A. H. Tammsaarega, kuhu kirjanik meeleldi tuli ja oli oma vaimuka vestlusega koosviibimist elustanud. ERÜ poolt oli ka korraldatud 1938. või 1939. aastal korraldatud ekskursioon kuhugi Aegviidu ümbrusesse, millest teiste hulgas minu vanemad osa võtsid. Toimusid ka mõningad loteriid, nendest tean vaid kuulduste põhjal.

Meie vanemad püüdsid meid kõigiti tulevaseks täiskasvanueluks hästi ette valmistada, avardades kohustusliku koolihariduse kõrval igati meie silmaringi. Mina õppisin kooli kõrvalt klaverimängu, minu õde tegi 7-aastaseks saanuna minu klaverõpetaja juures algust klaveritundidega, aga paralleelselt klaveriga hakkas õppima tantsu Pikal tänaval asuvas Gerd Neggo tantsustuudios. Sellele lisandus kodune lugema õppimine isa juhendamisel. Jalutuskäigudki muutusid pikemaks ning viisid meid Tallinnas senitundmatutesse kohtadesse. Mäletan, kui käisime isa eestvõtmisel esmakordselt Lilleküla jaamas. Kui tähtsad me pärast seda olime! Seni olime jaamadest rongiga läbi sõitnud, nüüd aga lihtsalt jalutasime sinna. Ka suvituskohtades tehtud jalutuskäigud nende ümbruses muutusid pikemaks sedavõrd, kuidas laste jalad kasvasid ja said tugevamaks. Eriti meeldisid meile jalutuskäigud, kus ka isa sai oma puhkusel olles kaasas olla.

 

1940. aasta

Suvitasime 1940. aasta suvel jälle Elvas ja meil oli võimalus näha vene väge marssimas Elvas mööda Tartu Valga maanteed. See oli masendav vaatepilt. Isa oli Tallinnas, sel suvel ta ei saanudki puhkusel viibida, välja arvatud mõned üksikud päevad, kui ta sõitis mõneks päevaks Elvasse meid külastama.

Isal kui pealinnas viibinul oli muidugi selgem ülevaade Tallinnas toimunud ja lavastatud sündmustest.

Kui toimus “vastvalitud” “Riigivolikogu” esimene koosolek 21. juulil 1940. aastal, kus võeti vastu otsus kuulutada välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ning paluda meid vastu võtta NSV Liidu rahvaste “suurde vennalikku perre”, olime kolmekesi – ema, õde ja mina Verevi järve kaldal, kust valjuhääldist oli üle terve ranna kõik kuulda. Keset seda “pidulikku” sündmust hakkas tugevasti äikesevihma sadama, see oli omamoodi süngeks ennustuseks eelseisvatele sündmustele.

Kui me Elvas suvitasime, külastas hiljuti lahkunud kirjaniku A. H. Tammsaare lesk oma kahe lapsega meid lühiajaliselt. 1. märtsi õhtul oli eesti avalikkust vapustanud kirjaniku äkiline surm. Pühapäeval 3. märtsil läksime kolmekesi, isa, õde ja mina Kadriorgu, et kirjaniku leske külastada ning talle ja lastele kaastunnet avaldada. Jõudnud kirjaniku kodu lähistele tundsin, et ei suuda siseneda, et näha surnuna inimest, keda olin isa kabinetis nii sageli näinud lõbusalt vestlemas. Sama päeva õhtul viidi kirst kirjaniku põrmuga Estonia kontserdisaali, kus järgmisel päeval toimus matusetalitus, seejärel muldasängitamine Metsakalmistul. Isa ja ema võtsid nendest osa, lapsed olid seotud oma koolitöödega. Õhtul oli koosviibimine olnud Harju tänaval asunud meie seekordse esindushotelli “Kuldlõvi” restoranis. Nagu hiljem vanemate jutust kuulsin, olevat seal olnud mingisugune tüli lahkunu lese Käthe Hanseni ja Bernhard Linde vahel, peiede kohta igatahes skandaalne lugu. Saatus oli siiski olnud kirjanikule armuline, säästes teda järgnevate traagiliste sündmuste nägemisest. Vaevalt oleks ta ja tema perekond küüditamisest pääsenud, sest tema poleks lasknud ennast ka mitte silmakirjaks kommunismivankri ette rakendada. Surnuna oli ta uuele võimule koguni kasulik, nad kasutasid tema kriitilist hoiakut Pätsi režiimi suhtes osavalt ära, võimaldades seega lesel ning lastel edasi elada. Oma osa selles mängis ka Käthe Hanseni võimas karakter.

Kui “meie” palvet Nõukogude Liitu astuda Moskvas “armulikult” vastu võeti, oli isa parajasti Elvas pere juures külaskäigul. Iseseisev Eesti Vabariik oli lakanud olemast.

Järgmine peatükk