1945. aasta tõi Euroopa rahvastele kaasa kauaigatsetud rahu. Nüüd tuli hakata sõja tagajärgi likvideerima, et elu taas normaalsetesse rööbastesse seada. Nagu juba mainitud, ei täitunud rahu aastal eestlaste lootused ega unistused, aga edasi elada tuli sellegi poolest. Edasi elati ja töötati ka raamatukogus.
Maja oli aga võrdlemisi kahetsusväärses seisundis, katus parandamata, siseruumid vajaliku remondita, maja soojapidavus pommitamisest saadud põrutustest langenud.
Kuigi kütmiseks enam ajalisi piiranguid ei seatud, oli saadud küte, III sordi põlevkivi, keskkütte tarvis ebakvaliteetne, andes vähe sooja. Niisugune küte oli aga sõjajärgses Tallinnas üldiselt tarvitusel. Kütteperioodist on hästi meelde jäänud isemoodi kirbelõhnaline suits hõljumas linna kohal. /—/
Raamatukogul ei vedanud kütjategagi. Ei mäleta, millal lahkus Saksa okupatsiooni ajal töötanud kütja, kuid tema järglasi Rajut ja Rajastet ei saanud küll teisiti nimetada kui hädakütjateks. Nad kas ei osanud või ei tahtnud seda tööd korralikult teha. Oma töötajad veel kuidagi leppisid olukorraga – oli neil ju sõjaaegne vastav “koolitus” läbitud. Hullem oli lugu siis, kui enne järjekordseid “valimisi” pidi raamatukogu vabastama sobiva ruumi agitpunkti jaoks. Agitpunktid asusid igas valimisjaoskonnas, sealt juhiti kogu valimiseelset propagandat, kutsudes inimesi üles hääletama “kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt”. Agitpunktist suunati agitaatorid valimiseelset propagandat tegema, valimiste päeval pidid nad hoolitsema selle eest, et kõik valimisõiguslased võtaksid “pühast üritusest” osa. Juhtus nüüd agitpunktis valitsema madal temperatuur, oli direktor süüdi sabotaažis. Nii mõnigi kord käis isa ise all katlamaja kütmas. Säärane olukord kestis seni, kui 1947. aasta kevadel sai kütjaks Mahlbergi-nimeline mees. Ta asus üles III korrusele ametikorterisse elama oma elukaaslase ja viimase teismelise tütrega. Nüüd oli majas ka muu abi saadaval, sest Mahlberg oli kuldsete kätega mees.
Nagu juba öeldud, oli küte ebakvaliteetne, aga sellegi saamine ei olnud alati tagatud. Ning kui oli võimalik kütet saada, võis juhtuda, et polnud selle vedamiseks veokit saada. Tavaliselt algaski isa tööpäev telefonikõnedega viimaste saamiseks. Linna täitevkomitee nõudis puiesteelt kokkukoristatud lume kohest ära vedamist. See nõue oli uus, sest enne sõda oli oluline, et puiesteel oleksid jalakäijatele teerajad lumest puhtaks roogitud, hunnikutes asuv lumi võis puiesteele jääda kuni sulamiseni. Oli loomulik, et ka lumeveoks nappis veokeid ja isa ähvardati trahvida ning ükskord trahvitigi vedamata lume pärast. Sel ajal oli kombeks püstitada nõudmisi hoolimata sellest, kas on reaalseid võimalusi nende täitmiseks.
Üsna 1945. aasta algul tehti algust raamatukogualaste kursuste korraldamisega üle ENSV. Isal tuli jällegi lektorina sõita kursuste toimumise paikadesse. Sõitmine oli seotud suurte raskustega. Hoolimata komandeeringu olemasolust tuli vagunisse koha saamiseks võistelda kotipoiste ja muu rändava rahvaga. Esimest korda Saaremaale lendas isa koos Helene Johaniga tillukesel lahtisel lennukil. Seda imepärast lendu nimetasid mõlemad korduvalt oma kõnelustes. /—/
Kõrvalasuva endise Tallinna tütarlaste Kommertskooli hoone, mis oli Suure Isamaasõja algusest olnud sõjaväe kasutuses, üks, Tallinna keskraamatukogu poolne tiib oli olnud seni koolil kasutada. Koolil asusid seal koolitöötajate ametikorterid ja kantseleiruum. Nüüd nõuti ka selle majatiiva vabastamist.
Kui direktor A. Veiderma 1944. aasta sügisel ametist vabastati ja varsti pärast seda arreteeriti, pidi perekond muidugi koheselt korteri vabastama. Nüüd nõuti ka endiselt direktorilt, s.o. õppealajuhatajalt meie mõistes, Helmi Mauritzalt, kes töötas inglise keele õpetajana, ametikorteri vabastamist. H. Mauritzale anti uus elamispind Sakala 21 asuvas koolimajas ühe toa näol ühiskorterist. Ta pöördus minu isa poole palvega, et viimane leiaks võimaluse võtta ajutiselt raamatukogu ruumidesse hoiule tema tiibklaver Blüthner, puhvetikapp ja söögilaud. Meile kuulunud I korrusel asuv alltuba ei olnud pommitamise läbi palju kannatada saanud, nii arvas isa võimaliku olevat need mööbliesemed sinna paigutada ja mulle anti luba prl. Mauritza tiibklaverit harjutamiseks kasutada. Hiljem, kui raamatukogus hakati korraldama kirjandusõhtuid, viidi see klaver üles III korrusele laenutussaali.
Koolimajja paigutatud sõjaväelasi nähti nüüd soojadel päikesepaistelistel päevadel “suvitamas” raamatukoguesisel haljasalal. “Mälestuseks” oma sealviibimisest jätsid nad maha teatud väikseid hunnikuid, mille tarbeks meie inimesed olid harjunud kasutama tualetti. Kui haljasala koristav naine neile selle eest märkuse tegi, ei näinud nad oma teguviisis midagi halba, neile tundus see loomulikuna. Muide, niisugust kommet võis märgata ka Eestisse tulnud tsiviilisikute juures.
/—/
Suvi möödus ilma raamatukogu remontimiseks midagi ette võtmata. Alles siis, kui 30. augustil oli ühes lehes kirjutis raamatukoguhoone haletsusväärsest seisukorrast, käidi kohapeal olukorraga tutvumas ning septembri algul hakati katust parandama. Sm. Tutt (arvatavasti linna täitevkomiteest) käis raamatukogu siseruumide olukorraga tutvumas. Ta otsustas, et arhiivkogule tuleb teine tuba tagasi anda ning tegi korralduse direktori korteri taastamiseks pärast katuse valmimist.
/—/
1940. aastatel häirisid raamatukogu tööd sagedased elektrikatkestused, kunagi ei olnud ette teada, millal vool tagasi tuleb. Ruumid olid valdavalt külmad, töötajatele anti vatijoped (nn puhvaikad) ruumides töötamiseks. Jätkus lõunate valmistamine oma töötajatele./—/
Isa sai sel suvel vähe aiamaal viibida sagedaste sõitude tõttu kursuste pärast. Ka oli raamatukogus pidevalt tegemist igasuguste ülemuste ja komisjonidega, kes peaaegu vahetpidamatult käisid raamatukogu tööd kontrollimas.
Aprillis oli isa kutsutud Pagari tänavale “vestlusele”. Nagu tavaliselt toimusid sellised jutuajamised väga hilistel tundidel. Olime kodus terve öö magamata kartes, et ta ei tule sealt enam tagasi. Siiski hommikul ta tuli, kuid toimunud kõnelusest polnud tal luba midagi rääkida.
Sama 1946. aasta veebruaris tehti isale ettepanek raadios esinemiseks. Isa oli ettepaneku vastu võtnud ja esinemine oli toimunud. Aprillis oli teda Tallinna Keskraamatukogu direktori ametisse kinnitatud. Kõik toimunu ei kaotanud aga siiski ohutunnet, mis pidevalt meie ümber “hõljus”.
/—/
Nõukogude Liidus valitseva kombe kohaselt taheti ka Tallinna keskraamatukogu kujundada “õiget ideoloogiat” propageerivaks asutuseks. Laenutuses asendati seni kasutusel olnud Newarki süsteem palju kohmakama ja aeganõudvama NSV Liidus maksva süsteemiga. Nüüd kirjutati laenajakaardile välja raamatu autor ja teose pealkiri, mis võimaldas vajadusel kontrollida laenaja lugemust. Laenajad pidid lugejaid agiteerima poliitilist kirjandust lugema. Muidugi “ehtisid” raamatukogu ruume “taasvabastamisest” peale paljud loosungid, seintele tekkisid Lenini, Stalini pildid.
Raamatukogus oli ette nähtud massiürituste korraldamine. Nii hakkasid Tallinna Keskraamatukogus toimuma kirjanduslikud õhtud, õigemini pealelõunad, tavaliselt koos muusikaliste ettekannetega.
Nende kirjandusõhtute “hingeks” oli Aleksander Siitam, tänu kellele toimus terve rida kõrgetasemelisi üritusi. Neile üritusile kogunes palju “endisi” inimesi haritlaste hulgast oma kommete ja ilmavaatega, mida nad muidugi ei demonstreerinud, kuid mis paratamatult ilmnes nende hoiakus. Mäletan hästi Bernhard Lindet, kes tip-top ülikonnas valge taskurätikuga rinnataskus liikus võidukalt naeratades ilmega “tulin, nägin, võitsin” publiku hulgas ringi.
/—/
Remonttööd raamatukogus edenesid. Suuremate töödena tuleks nimetada III korruse laenutussaali ja II korrusel käsikogu ruumide remonti, mis lõpetati 1946. aasta detsembris. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks korraldati käsikogu ruumides pidulik teeõhtu võileibadega, millest võttis aukülalisena osa sm. Tutt, kes oli remonti toetanud. Järjekorda jäid ootama maja välisremont, mis viidi Saksa sõjavangide töölerakendamisel lõpule. /—/
26. oktoobril pühitseti Tallinna Keskraamatukogu 40-aastase tegevuse aastapäeva. Ilmus Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Kultuurhariduse Osakonna Juhataja käskkiri, milles avaldati tunnustust tehtud tööle ning teatati TSN Täitevkomitee otsusest premeerida Keskraamatukogu vanemaid töötajaid kokku 5200 rublaga. Pidulikul aktusel oli kõnesid, direktori aruanne tehtud tööst. Loeti ette käskkiri kauaaegsete töötajate premeerimise kohta. Aktuse ametlikule osale järgnes kunstiline osa.
Lisan siia oma ema muljed toimunust, mida ta on kirjutanud oma päevikusse pärast piduliku sündmuse lõppu:
“Oli kena ja meeleolukas üritus, ainult punased kaltsud segasid üldmuljet.”
Aleksander Sibula tagandamine 1950. aastal.
Töö raamatukogus oli isale väga kurnav igasuguste takistuste, lõpmatute kontrollimiste ja lausa nuhkimise tõttu. Võõrkeelses laenutuses töötaval Olga Sokoloval oli õnnestunud hõivata arhiivkogu tööruumidest tagumine tuba, mis oli meie perelegi kord ajutist varjupaika pakkunud, ja sinna koos oma õdedega elama asunud. Isa küll protesteeris sellise “isetegevuse” vastu, loomulikult tagajärjetult – ilmselt sündis see vastavate organite vaikival nõusolekul või isegi nende initsiatiivil. Isale aga tehti protokoll majas ilma sissekirjutust omamata elanike majas elamise pärast.
Sellest ajast peale võis meid ehmatada mingi liikuv vari trepikojas. Olga Sokolova hoidis ennast trepil liikudes seina lähedale nagu liibudes vastu seina. Liikus ta tavaliselt ühte külge ees hoides.
1948. aasta väga vihmasel suvel hakkas 1946. aastal pandud katus vett läbi laskma. Nüüd tuli käia pööningul läbilaskekohtadele anumaid alla panemas, et vesi ei pääseks raamatukogu ruumidesse ega korterisse.
Kutsuti katuseparandaja, kes asus katust lappima. Sellest hoolimata juhtus just isa puhkuse ajal ehmatav õnnetus – käsikogus kukkus suur tükk krohvi laest alla ühele lugejale pähe. Käsikogus töötav sm. Karlova oli surmani ehmunud, ta toimetas õnnetu lugeja meie korterisse toibuma. Õnneks viimane juhtunust suuremat numbrit ei teinud.
1949. aasta 25. märtsil vapustas kõiki alanud küüditamine. Seekord oli küüditatute hulgas väga palju maaelanikke. Meie lähemaist tuttavaist viidi ära Anni Varma, keda minu vanemad tundsid juba esimese maailma päevilt alates. Eesti Vabariigis oli ta tegev olnud Tallinna Naiskutsekooli juhatajana. Küüditatud oli ka talupere Järvakandis, kelle juures ma olin suviti töötanud.
Sama aasta aprillis haigestus mu isa esimest korda pikemalt, olles haige mõned nädalad. Valitsesid soojad ilmad, mai keskel õitsesid toomingad, kastanid ja sirelid kõik üheaegselt. Isa tervenes, nüüd püüdsin teda vähemalt pühapäeviti töö juurest eemale meelitada, pannes ette teha jalutuskäike kodust kaugemal asetsevatesse looduskaunitesse paikadesse.
Juhtus sedagi, et olles bussiga sõitnud Kosele, tulime sealt jalgsi tagasi, eriti juhul, kui Pirita-Kose ringrajal toimusid motovõistlused ja tee oli liikluseks suletud. Sellisel juhul läksime koju Lasnamäe kaudu, missugust teed kasutasid linna sõitvad bussidki. Kui erinev oli siis Lasnamäe tänapäevasest! Kidur, aga puutumatu loodus.
Igasuguste sekelduste ja komisjonide kiuste sai isa endale augusti teisel poolel puhkust lubada ja ma sõitsin temaga Vasalemma suvitama, kus tal oli õnnestunud kunstnik A. Tassa kaasabil üürida toa köögi kasutamise võimalusega. Isegi puhkuse ajal tuli isal vahepeal kaks korda linnas käia ja lõpuks puhkus enneaegselt lõpetada. Tallinnas asusin jälle tööle keskhaigla isetegevuslastega. Medtöötajate hulgas oli päris toredaid andeid, mis tegi nendega töötamise küllalt meeldivaks. Teataval määral raskendas mul tööd minu nõrk vene keele oskus, mida paljud solistid ainsa keelena valdasid. Aga nad olid keele suhtes väga heatahtlikud ja kuidagi me hakkama saime.
Nendega suheldes õppisin ma ise juurde ning püüdsin koduski raamatu järgi iseseisvalt keelt õppida, sageli selleks isagi abi kasutades.
Raamatukoguski nõuti nüüd isetegevuse organiseerimist. Personali hulgas leidus lauljaid. Kahjuks ei mäleta ma enam selle daami nime, kes laulis Griegi laule. Tal oli ilus hääl ning esituski maitsekas. Esinesid veel meeldiva madala häälega Edith Kukk, sopran Vahe(r)salu. Võõrkeelses osakonnas töötav Zoja Sverdlova armastas laulda sõjavastaseid laule. “Za shtshitu mira” oli üks tema lemmiklauludest.
Oli loomulik, et ma ka raamatukogu isetegevuslastega tegelesin. Harjutamas käisid nad enamasti meie juures kodus, kuna III korruse suures saalis toimus laenutamine. Enne esinemisi harjutasime ka enne laenutuse algust kohapeal.
Prl. Mauritz oli oma Blüthneri küll ära viinud, kuid hädast päästis meid seekord Anni Varma, kelle tiibklaver oli seni seisnud kaasüürilise toas. See oli talle õnneks olnud, sest kui ta 1956. aastal Siberist asumiselt tagasi sai tulla, sai ta selle klaveri ainsana oma varandusest kätte.
1950. aasta tähistas haritlaste tagakiusamise kõrgpunkti Eestis. Vallandati, arreteeriti, saadeti maalt välja väga paljusid intelligentsi esindajaid, isegi neid, kes olid tuntud oma vasakpoolse meelsuse tõttu. Tallinna Keskraamatukogus oli vallandatud kauaaegseid töötajaid, paljud aga siirdusid vabatahtlikult “parematele jahimaadele”, milleks osutusid Teaduste Akadeemia raamatukogu (nüüd Tallinna Ülikooli raamatukogu) ning Riiklik Avalik Raamatukogu (nüüdne Rahvusraamatukogu), kus palgad olid Tallinna Keskraamatukogu omadest märksa kõrgemad. Nii pidi Tallinna Keskraamatukogu ilma jääma paljudest oma parematest ja kogenenumatest töötajatest, mis kõik nõrgestas raamatukogu kaadrit.
/—/
Sama 1950. aasta aprillis haigestus isa tõsiselt. Arstid ei osanud algul õiget diagnoosi panna. Teda raviti kodus. Õde käis süstimas. Kui aga tervislik seisund veelgi halvenes, sai ta ravile Tõnismäe haiglasse, kus talle tehti vereülekanne.
Haigla varustatus vajalike rohtudega jättis samuti soovida, meil tuli neid mööda Tallinnas leiduvaid apteeke otsimas käia ja siis haiglasse viia.
Juunikuus oli isa tervislik seisund niipalju paranenud, et ta võis haiglast lahkuda ja oma töö juurde asuda. Kaastöötajate suhtumine isasse oli väga südamlik, talle kingiti lilli nii haiguse ajal kui ka pärast haiglast naasmist.
30. juunil 1950. aastal tagandati isa Tallinna Keskraamatukogu direktori kohalt, 2. augustil hakkas ta komisjonile, kuhu kuulusid Oskar Pärn tulevase direktorina, Kultuurhariduslike Asjade Komitee osakonnajuhataja sm. Joost ja kirjandusteadlane Karl Mihkla, raamatukogu üle andma. Kollektiivi suhtumine oli üldiselt senini olnud väga südamlik ja mõistev, nüüd oldi enamuses masenduses. Kõneldi aga ka sellest, et enne isa kohalt vabastamist olevat asedirektor Harry Loit käinud iga päev tema peale kaebamas.
9. augustil käis uus direktor O. Pärn isaga harukogusid visiteerimas ja 10. augustil oli isa viimast päeva tööl. Ema jutu järgi võttis isa nende viimaste päevadega 4 kg kaalust alla. 25. augustil algas raamatukogus remont.
Uus direktor alustas oma tööd kohe reformiga: ta vahetas välja direktori kabineti mööbli uuema ja moodsama vastu.
25. septembril kutsuti meid direktori kabinetti ja anti korraldus ametikorter vabastada. Kuna meil polnud mingeid väljavaateid korteri saamiseks, siis tegime talle ettepaneku kolida ise ametikorterisse ja anda oma Hariduse tänaval asuv korter meile kasutada. Selle ettepaneku peale O. Pärn ainult naeris. Novembri algul isa sünnipäeva paiku käis ametlik delegatsioon isale õnne soovimas ning kingitust üle andmas.
Püüdsin juurde leida klaverisaatja kohti, sest tasu selle töö eest oli minimaalne. Töötasin veel ikka Keskraamatukogu solistidega, algul veel tasuta, siis sümboolse tasu eest.
Õde oli vahepeal lõpetanud stenografistide kursused ja sai ENSV Ministrite Nõukogus sekretäri koha. Tema pidi oma palgast maksma sõidukulud Tartusse ja tagasi, sageli ka hotelliarve, sest igakord polnud ühiselamus vaba kohta.
Enne aastavahetust haigestus isa jälle. Arstid otsustasid haige hospidaliseerida, kuid haiglates ei leidunud vaba kohta. Õde käis kodus süstimas, kuid haige tervis halvenes päev-päevalt. Viimaks 30. detsembril sai isa Tõnismäe haiglasse.
Korteri ülesütlemisest alates hakkas raamatukogus sündima kummalisi asju: laenukogus kukuvad riiulid ümber, varastatakse asju, pannakse keelatud raamatuid riiulitesse. Kõikides nendes pattudes süüdistati meid. Püüti igakülgselt näidata, et meie raamatukogus viibimine on asutusele ohtlik. Öeldi otsekohe, et meie tõttu võib majas tuli lahti pääseda. Käidi korterit vaatamas. Köögis olid põrandalaudade vahel suured praod, mis olid tekkinud 1946. aasta remondi puhul kasutatud niiskete põrandalaudade kuivamisest. Meid aga süüdistati köögis puude raiumises.
Isa haiglasoleku ajal valmis neil arvatavasti mingi uus provokatsioon. Solistidega tegeldes ma mingi sisemise hääle sunnil ei rääkinud kellelegi isa haiglas viibimisest. Ema jutu järgi olevat uksekella helistatud ja kategoorilises toonis nõutud, et isa nendega kaasa tuleks, nähtavasti oli neil kavatsus seada isa “sündinud fakti” ette. Kui siis ema teatanud, et isa on haiglas, olid nad üpris lööduna lahkunud – küllap puudus neil stsenaarium sellistel puhkudel tegutsemiseks.
1951. aasta jaanuaris toodi uus käsk korter vabastada. Ema käis selle tõttu ametiasutustes uue korteri saamise võimalusi uurimas ning meile ametikorteris viibimise aja pikendamist palumas.
Järgmiseks ähvardati meid nüüd prokuröri otsusega päevapealt korterist välja tõsta. Isa naases haiglast 30. jaanuaril. 15. veebruaril sai ta kutse prokuröri juurde. Isa kirjutas seletuskirja ja läks prokuröri vastuvõtule. Tuli tagasi viimase otsusega, et ilma kohtuotsuseta ei tohita meid välja tõsta.
Jätkusid meie ponnistused uue korteri jaoks orderi saamiseks, mis jäid muidugi tagajärjeta. Õde vallandati ENSV Ministrite Nõukogust, õnneks sai ta koha Riiklikus Avalikus raamatukogus. Minul oli töökohtade suhtes lihtsam, kuna töötasin ametiühingu liinis mittekoosseisulise töötajana. Selles liinis töötas teisigi “ebasobiva biograafiaga” inimesi nagu näiteks Aino Aavik, helilooja ja Eesti-aegse Tallinna Konservatooriumi direktori Juhan Aaviku vennatütar, kellel ei lastud Konservatooriumigi lõpetada.
Nüüd anti meie korteri küsimus kohtu lahendada ja 16. aprillil mõisteti meid Rahvakohtu otsusega korterist väljatõstmisele teist elamispinda vastu andmata.
O. Pärna kohta olid ilmunud halvustavad artiklid nii Rahva Hääles kui ka Õhtulehes, tal tuli oma kohalt lahkuda. Tema järglaseks sai keegi sm. Reidla, kellel tundus olevat kätt puutöö peale. Mida ta raamatukogutööst teadis, selle kohta puudus meil informatsioon. Asedirektorina töötas nüüd Starostina.
Et aega võita, kaebasime Rahvakohtu otsuse peale edasi Ülemkohtusse. Vahepeal oli selgunud, et keldriruumist on leitud relvi. Teadagi, kes süüdi olid. Minul keelati Keskraamatukogu isetegevuslastega tegelemine.
27. aprillil toimetas julgeolek meie korteris läbiotsimise. Ära viidi 3 raamatut teatmeteoste hulgast, kus oli lähiajalugu “valesti valgustatud”. Manukana Tallinna Keskraamatukogu poolt viibis võõrkeelsete raamatute osakonnas töötav pr. Aarelaid.
7. mail toodi isale kutse pensioniametisse, kuna kaheldi, kas isa näol ei ole mitte tegemist selle Aleksander Sibulaga, kellel oli Eesti Vabariigis Võru linnas raamatukauplus ja kes on seda fakti oma ankeedis varjanud. Õnneks ei ühtinud mõlema Aleksander Sibula isanimed, vastasel korral oleks isalt ära võetud tema 220-rublaline pension.
Nagu arvata võiski, kinnitas Ülemkohus Rahvakohtu otsuse. Väljatõstmine pidi toimuma 28. juunil, selleks ajaks pidi kohtutäitur koos ekspressidega kohale tulema. Minu õde oli parajasti sessioonil Tartus, kodus olime kolmekesi.
/—/
Ühe tuttava vastutulelikkuse tõttu sai meie perekond Nõmmele väikese toa, köögi ja verandaga korteri. /—/
Juhtusin sm O. Pärna kohtama väljatõstmiseks määratud päevale eelnenud päeval
Jaani kiriku lähikonnas. Teretasin ja peatasin teda. Särava näoga ütlesin talle, et meid tullakse varsti välja tõstma. Sm. Pärn jäi imestunult seisma, küllap arvas, et mul on suure mure ja hirmu pärast peas mõni kruvi logisema hakanud. Aga mul oli tõsiselt hea meel, et raamatukogust minema saame, sest seal toimunud sündmused, igavene nõiajaht hakkasid ületama juba taluvuse piiri. Ja kuidagi instinktiivselt tundsin, et kõige hullem on väljakolimisega möödas, elu hakkab minema paremuse poole, olgugi et läbi raskuste.
