„ELU LIBEDAL JÄÄL” (dokumentaalfilm, 29’)
Režissöör Brett Orloff
Vedel kaader, 2012
Film “Elu libedal jääl” otsib vastust küsimustele, kes on meie hulgas elavad pagulased, kuidas nad siia on sattunud ning kas ja kuidas on neil võimalik Eestis kohaneda. Ananthan saabus Sri Lanka kodusõja eest Eestisse pakku aastal 2006. 2010. aastal õnnetus tal järele tuua ka oma naine ja kaks last. Lapsed käivad kolmandat aastat eesti koolis ja räägivad soravalt eesti keelt. Nende vanemad õpivad samuti usinalt ning soovivad saada Eesti kodakondsuse, et kasvatada oma lastest eurooplased. Nende pere on rõõmus ja töökas, virisemise asemel hoiavad nad kokku ja sulatavad oma säravate naeratustega ka kõige külmema Eesti talvepäeva. Maroof tuli Eestisse Pakistani alla kuuluvast Kašmiirist. Ta võitles aktiivselt oma kodumaa iseseisvuse eest ja sattus seetõttu Pakistani võimaudega pahuksisse. Maroof pakkis minutitega oma asjad, jättis hüvasti naise ja nelja-aastase pojaga ning asus põgenema. Saatus tõi ta 2010. aasta talvel Eestisse. 2012. aastal lubas Eesti riik tal järele tuua ka oma naise ja poja. Nüüd õpivad nemadki usinalt eesti keelt ja on tänulikud uue, rahuliku ja turvalise elu eest Eestis. Lisaks Ananthani ja Maroofi perede lugudele selgitab film, milles seisneb pagulase staatus, kuidas suhtub Eesti riik pagulastesse ning mida me võiksime teha, et nende elu Eestis oleks natuke lihtsam ja neid ümbritsev ühiskond veidi sallivam.
„PAREM HOMME” (dokumentaalfilm, 29’)
Režissöör Liis Nimik, 2013
Film räägib loo eestlastest, kes on läinud parema tuleviku nimel Soome tööle.
Lugu algab pimeduse ja sombuse linnavaatega rongijaama ning raudteeviadukti kohal, seejärel näidatakse hämarat maja, inimeste vaikset askeldamist, auto käivitamist, aimub, et tegu on varahommikuse tööleminemisega. Helsingi lähedal asuvas majas, kust aastate jooksul on läbi käinud sada eestlast, algab tööpäev. Soomlasest vahendaja, kelle majas töösipelgad elavad, on empaatiline keskealine mees. Mehe kohta antakse taustaks teada, et ta on ka ise võõrtöölisena Rootsis elanud, abiellunud eestlannaga, jäänud leseks ja kasvatab last. Tegu ei ole mingi kapitalistist puugiga, vaid tavalise mõistliku inimesega. Sümpaatne majaperemees Tomi kutsub loiult vedu võtvaid eestlasi Helsingis peetavale mardilaadale. Tööliste ainus huvi on aga rohkem raha teenida ja siis oma päriskoju minna. Filmis näidatakse nooremate meeste kõrval ka üht juba vanemat paari, meest ja naist, kes jäävad lastelastest rääkides väga mõtlikuks ja nukraks. Lähedaste inimeste nimel on ohvriks toodud rõõm, mida annab laste kasvamisest osasaamine. Pered lagunevad, lapsed kodus nutavad, õnnelik ei ole mitte keegi.
Allikas: Eesti Filmi Andmebaas
