“Pateetiline trio” – kontserdisarja “Kammermuusikud linnas” hooaja lõppkontsert

20. mail kell 18 esinevad Tallinna Keskraamatukogu suures saalis Tõnu Kalm (klarnet), Olja Raudonen (tšello), Märten Karm (klaver)

Kavas: Weber, Schumann, Glinka

Sissepääs tasuta!

Tõnu Kalm on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Hannes Altrovi klarnetiklassis. Tema eelnevate õpetajate hulka kuuluvad Toomas Vavilov, Margus Vahemets, Tiit Veigel ja Lembit Leetna. Läbi aastate on ta edukalt osalenud paljudel konkurssidel, sh on ta keskastme muusikakoolide vahelise konkursi kolmekordne võitja, konkursi “Eesti noored puhk- ja löökpillisolistid 2006” laureaat, IV Andrejs Jurjansi nimelise rahvusvahelise puupuhkpillimängijate konkursi II preemia laureaat ja 2012. aastal toimunud Eesti Interpreetide Konkursi I koha laureaat.

Igapäevaselt töötab Tõnu Kalm Vanemuise Sümfooniaorkestris ja Heino Elleri nim Tartu Muusikakoolis. Solisti, ansamblisti ja orkestrandina on ta esinenud mitmel pool Euroopas, Skandinaavias ja Venemaal. Tõnu Kalm on Eesti Interpreetide Liidu liige.

Olja Raudonen lõpetas Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli 2002. a Reet Metsa juhendamisel. Õpingud jätkusid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Henry-David Varema tšelloklassis. 2004-2005 oli vahetusüliõpilane ja 2006-2007 magistrant Universität für Musik und darstellende Kunst Graz’is Florian Kitti käe all. 2008. a lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri. Ta on täiendanud ennast Maria Kliegeli, Ola Karlssoni, Florian Kitti, Niels Ullneri, Peter Brunsi, Gerhard Manteli, Stefan Popovi meistrikursustel ja Peeter Paemurru tšellotundides. Esinenud solistina Eesti Noorte Sümfooniaorkestri ees, saanud diplomeid Eesti Tšellistide Konkursil 2003. ja 2008. a. Alates 2007. a töötab Vanemuise sümfooniaorkestris.

Märten Karm on lõpetanud Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli õpetaja Pille Taniloo klaveriklassis (2007). Ta on osalenud edukalt vabariiklikel konkurssidel, pälvides 2001. a vabariiklikul konkursil 1. koha ja IV Eesti noorte pianistide konkursil 3. koha. 2004. a saavutas kolme muusikakooli vahelisel pianistide konkursil 2. koha ja 2005. a 1.–2. koha. Alates 2010. a töötab H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis kontsertmeistrina. Lisaks on ta olnud tegev ka mitmete Tartu kooride, näiteks Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoori ja Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori kontsertmeistrina. Aastal 2012 sai Karm Ester Mägi 90. sünnipäevale pühendatud nais- ja neidudekooride võistulaulmisel konkursi parima kontsertmeistri eripreemia.  Tõnu Kalmuga seob teda pikaajaline loominguline koostöö. Käesoleval ajal töötab Karm põhikohaga Tartu Jaan Poska gümnaasiumis matemaatikaõpetajana.

Carl Maria von Weber (1786–1826) oli saksa helilooja, dirigent, pianist ja muusikakriitik, keda peetakse üheks esimeseks oluliseks romantismiajastu heliloojaks. Tema ooperid (nt “Nõidkütt”, “Oberon”) mõjutasid oluliselt saksa romantilise ooperi stiili kujunemist ja ta oli meisterlik orkestreerija. Suurepärase pianistina kirjutas Weber palju muusikat ka klaverile ning tema teosed on mõjutanud näiteks Chopini, Liszti ja Mendelssohni klaverimuusikat. Olulisel kohal tema loomingus on ka teosed mitmetele puhkpillidele, iseäranis palju on ta kirjutanud klarnetile – kaks klarnetikontserti, kontsertiino, kvintett, Grand duo ja variatsioonid “Silvana” teemale kuuluvad klarnetistide püsirepertuaari.

Grand duo concertant (op. 48, J204) ehk Suur kontsertduo klarnetile ja klaverile on kirjutatud aastatel 1815-1816, kui helilooja oli 28-aastane. Tegu on virtuoosse ja tehniliselt nõudliku teosega mõlemale esitajale. Algselt mõeldud sonaadina, viitab ka Weberi pandud lõplik pealkiri, et pigem kujutles ta duot kahe interpreedi tehnilise virtuoossuse eksponeerimiseks. Seda on nimetatud ka topeltkontserdiks ilma orkestrita, peegeldades veelgi teose mastaapsust ja mõlema pilli võrdselt olulist rolli. Teos koosneb kolmest osast, millest esimeses esineb palju mängulist dialoogi klarneti ja klaveri vahel, teine on meeleolult sünge ja melanhoolne ning kolmas on kerge ja särav finaal. 

Robert Schumann (1810–1856) oli saksa helilooja, pianist ja muusikakriitik ning üks romantistliku muusikastiili suurkujusid. Ta on eelkõige tuntud oma klaverimuusika ja soololaulude poolest, kuid on kirjutanud ka neli sümfooniat, ühe ooperi ja rohkelt kammermuusikat. Ta vaevles oma elu jooksul pidevalt ebastabiilse vaimse tervisega ning see peegeldub ka tema muusikas, mis on sageli turbulentne ja täis äkilisi meeleolumuutuseid, kus melanhoolsus vaheldub kirglikkusega.

Tema Kolm fantaasiapala (op. 73) on kirjutatud aastal 1849 kõigest kahe päeva jooksul. Algselt mõeldud klarnetile ja klaverile, märkis Schumann, et klarneti asemel võib mängida ka vioola või tšello.  Pealkiri “fantaasiapalad” viitab nende poeetilisusele ning rõhutab romantismiajastule omast põhimõtet, et loominguline väljendus on kunstniku piirideta ja spontaanse loovuse vili. Samuti on palades palju järske meeleolumuutuseid. Kolm pala on omavahel tihedas helistikulises seoses. Neist esimene on unistav ja kergelt melanhoolne, teine on mängulisem ja rõõmsameelsem ning viimane kirglik ja tuline.

Mihhail Glinka (1804­–1857) oli vene helilooja, keda sageli peetakse vene klassikalise muusika traditsioonide alusepanijaks. Ta oli mõjutajaks ja eeskujuks kõigile järgnevatele suurtele vene heliloojatele (Rimski-Korsakov, Tšaikovski jt), otsides muusikas venelikku stiili ja rahvuslikku eripära. Lapsena õppis ta mängima klaverit, kuid kompositsiooni vallas oli Glinka valdavalt iseõppija. Oma 20ndates eluaastates reisis ta Euroopasse, mille käigus kohtus mitmete heliloojatega, tutvus euroopaliku muusikaga ja jäi pikemalt peatuma Itaaliasse. Itaalia ooper ja muusikamaailm inspireeris teda pikalt, samuti võttis ta kompositsioonitunde Milano konservatooriumi direktori Francesco Basili juures.

Just Milanos on aastal 1832 (28-aastasena) kirjutatud ka tema „Trio pathétique“ ja itaalia ooperi mõjutusi on selles teoses ka selgelt tunda (iseäranis meloodilises kolmandas osas). Teose muusikaline küpsus ja kompositsiooniline kvaliteet on märkimisväärne, arvestades, et Glinka ei olnud kompositsiooni otseselt õppinud. Teos koosneb neljast üksteisega tihedalt seotud osast ja selles leidub nii dramaatilisi kui ka äärmiselt lüürilisi ja mängulisi teemasid. Võib oletada, et trio valmimine ning selle igatsevad ja dramaatilised meeleolud on kantud õnnetust armastusest, sest Glinka kirjutas partituurile: „Ma tunnen armastust ainult läbi valu, mida see põhjustab“.

Algselt oli trio kirjutatud klarnetile, fagotile ja klaverile, kuid väga sageli esitatakse seda ka viiuli, tšello ja klaveriga.