Elupuu = Tree of life

Põhja-Ameerika autorikino ühe silmapaistvama lavastaja Terrence Malicku „Elupuu“ (The Tree of Life) on tavamõistes ebakonventsionaalne film: sel puudub lineaarne ja sidus narratiiv. Tavaliselt oleme harjunud, et film jutustab kergesti jälgitava ja mõistetava süžeega loo. Nii on meil kergem tegelastega samastuda ja/või sündmustele kaasa elada.

Kuigi tegemist pole puhtalt sürrealistliku või eksperimentaalse filmiga, on siiski rõhuasetus vaataja tajude ergastamisel, raputamisel. Malick, kes õppinud Harvardi ülikoolis filosoofiat ja hiljem Massachusettsis õppejõuna töötanud, toob erinevate seosetuna tunduvate stseenide – maailma algus, teadvuse kujunemine, inimsuhted (poja suhe isa ja emaga) – jõuliste vastasmõjude kaudu vaatajani tema arusaama igavikulistest teemadest, küsimustest: vastasseis looduse ja jumala, hea ja kurja vahel. Filosoofina kasutab ta filmimeediumit filosofeerimaks elu üle.

„Elupuu“ meenutab visuaalselt kui ka mittelineaarse narratiivi tõttu Kubricku “2001: kosmoseodüsseiat”. Mõlemat filmi, mille visuaalefektide eest vastutas muide sama inimene, võib vaatama hakata suvalise koha pealt, sest sirgjooneline lugu (õigemini selle puudumine) ei oma siin tähtsust.

Seda visuaalselt lummavat ja 2011. aastal kolmele Oscarile (parim lavastaja, parim film ja parim operaatoritöö) kandideerinud ning Cannes’i filmifestivalil Kuldse palmioksa võitnud teost saadab Mahleri, Bachi, Brahmsi jpt tuntud heliloojate komponeeritud muusika.

Filmi on võimalik Keskraamatukogu muusikaosakonnas kohapeal vaadata kui ka nädalaks koju laenata.

Sven Ustintsev
Muusikaosakonna vabatahtlik