Hedvig Hansoni uus album paneb kõrvu kikitama. See on mõnus ja kodune ning kantud siirast musitseerimisrõõmust. Plaadi esimest poolt kuulates tabasin end mõttelt, et folgilik või maailmamuusika hõnguline repertuaar sobib Hansonile väga hästi. Võõramaiste kultuuride koloriiti on mõne pintslitõmbega lisatud siia-sinna kitarripartiidesse, laulufraasidesse ja plaksutamisse-trummeldamisse. Haprama kõlaga jazzilikud laulud mõjuvad kontrasti tõttu veelgi värskemalt ja kargemalt ning vähemalt paar neist on tõeliselt hõrgud maiuspalad kodumaise jazzi austajatele. Loodan, et „Kui kaua veel“, „Sa oled minuga“ ja „Sa mine nüüd“ leiavad tee ka teiste lauljate repertuaari, neis jagub kindlasti materjali rohkem kui üheks tõlgenduseks.
Siis aga justkui avaneks peenest kammersaalist uks muhedat jutusuminat täis kõrvaltuppa, kus nobenäpulised kitarristid tantsulisemaid viise sõrmitsevad. Tore on siinjuures asjaolu, et instrumentaallood on lindistatud proovis, kus muusika sekka kostub naerupahvakuid, ning palade esitus pole tehniliselt täiuslik. Ei peagi olema, sest ka elu ise pole mingi täpselt kavandatud, punktipealt teostatud ja viimseni viimistletud veatu tehnikaime. Albumi nimilugu „Ilus elu“ juhib kuulaja tähelepanu just sellele, küsides „millal viimati peatusid sa, et elu kiita kõige eest, mis tunda võid; kõige eest, mis antud kanda?“
Hea muusika, kõrgetasemelise pillimängu ja lugude oskusliku järjestamise tulemusena moodustab album „Ilus elu“ mõjusa terviku. Julgeksin seda soovitada ka neile, kes end Hansoni fännideks ei pea.
Lauljatari austajate jaoks lõpeb album aga liigagi ruttu. Neid võib lohutada viimase laulu („Peagi saabun tagasi su juurde“) sõnu laenates: küllap saabuvad muusikud peagi kuulaja juurde tagasi juba järgmise plaadiga. Ikka uute viisikäänude ja valitud poeesiapärlitega.
Marje Ingel
