U2 on ansambel, millest tõenäoliselt igaüks vähemalt midagi kuulnud on. Nüüdseks on nad ülemaailmse tuntuse saavutanud rockbänd, kel pole mingeid raskusi staadionikontsertide väljamüümisega mistahes paigas. Aga kuidas see kõik algas?
Ühel tavalisel koolipäeval kinnitas 14-aastane Larry Mullen Dublini Mount Temple’i kooli teadetetahvlile kirja, milles kutsus kaasõpilasi üles moodustama rockbändi: „Kulutasin kogu oma raha trummikomplektile. Kas keegi teist on teinud sama kitarride puhul?“. Kuulutusele vastanud kogunesid 25. septembril 1976 Larry kodu köögis. Mitmel neist olid küll kas omavalmistatud või laenatud pillid kaasas, kuid ainus, kes päriselt mängida oskas, oligi Larry, kes enne trummidesse armumist oli võtnud muusikakoolis klaveritunde. Õhtu lõppes kaootilise jämmimisega, mille põhiheliks oli kiunuv tagasiside-vile. Pole siis ime, et poisid panid oma kooslusele nimeks Feedback (ingl. k. „tagasiside“). Oskuste puudumine neid aga ei heidutanud. Ekstsentrilise riietumisstiiliga klassi klounist Adam oli enda pilliks valinud basskitarri ja uskus bändi pühasse üritusse vankumatult. Ta kasutas iga juhust ansamblile esinemiste kauplemiseks ning unustas oma agaruses, et esmalt tasuks esinemisvõimaluste kindlustamise huvides pillimänguoskusi lihvida. Muide, ka Bono ehk sünninimega Paul David Hewson ei osanud algul laulda ning seati bändi esifiguuriks üksnes oma „üle-elusuuruse“ isiksuse tõttu. Algul ansambli koosseisu kuulunud taustalauljad võrdlesid Pauli laulmist koguni tulekahjuga lemmikloomapoes…
Peagi ristisid poisid ansambli ümber ning uus nimi „The Hype“ oli jällegi tabav, osutades (võib-olla tahtmatult) nii tegelike pillimänguoskuste kasinusele kui Adami ülipüüdlikkusele bändi promomisel. Ansambel jõudis veelkord nime vahetada, enne kui neid tabas esimene edu. Limerickis võideti kodanikunädala konkurss „Popgrupp ’78“, kuid läbimurdest oli U2 veel kaugel. Kuidas selleni jõuti ning milliseid katsumusi ja takistusi selleks ületati, loe edasi raamatust!
