HTML tutorial
Vajuta sisukorra avamiseks menüü ikoonile

7. Tuli tuha all – pole keelatud, aga pole ka lubatud!

Eesti esimesed jazzifestivalid kasvasid tegelikult välja ansamblite omavahelistest kohtumistest ajastul, kui jazz oli keelatud. Swing Club’i eestvedajana kuulus Uno Naissoo Tallinna jazzifestivalide traditsiooni algatajate ja ideeliste juhtide sekka.

1949. aasta 5. mail kohtusid tollase Töönduskooperatiivide Peavalitsuse saalis (Vene tn. 6 teisel korrusel) suletud uste ja kinni tõmmatud kardinate taga ansamblid Swing Club ning Mickeys. Mickeys osales osalise koosseisuga, puudus ka tollane orkestrijuht Ülo Raudmäe, teda asendas Felix Mandre. Ametlikust keelust hoolimata mängiti kohapeal moodustunud segakoosseisudega tublisti jazzi.

Ühena vähestest pealtvaatajatest sai ajaloolise sündmuse tunnistajaks olla Uno Loop, kes oli Naissooga juba tantsuansamblites koos mänginud: «Ma tegelesin sel ajal veel rohkem spordi kui pillimänguga. Aleksander Rjabov oli kitarril mulle näidanud paari jazziakordi ja laulja ma veel polnud. Kuid seltskond oli tuttav. Mind huvitas, mida nad mängisid.»

Mickeys


Ajastule omaselt pidid kõik muusikakollektiivid tegutsema mingi ettevõtte tiiva all ning Vene tn. 6, kus toimus Eesti jazzifestivalide alguseks loetav ajalooline ansamblite kohtumine, oli Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasile allunud Mickeys orkestri koduks. Korduvalt nime vahetanud Mikide (ka Mickeys, Rütm) ametliku dirigendina tegutses Felix Mandre (1928-2014) alles pärastpoole, aastail 1955-64. Enne seda püsis kuuldavasti Taani viikingitest pärinev Mandre (sünninimi Felix Kurt Eduard Madsen) orkestri lihtliikmena klaveri taga. Hiljem sai temast viljakas helilooja.
Mickeys’i koosseisu kuulus saksofonistina ka Erich Kõlari vend Harry Kõlar. Dirigent Ülo Raudmäe (1923-1990) juhatas Mikisid 1948-1950, hiljem sai temast helilooja, kelle tuntumaid teoseid on koos Ülo Vinteriga kirjutatud muusikal „Pipi Pikksukk”.

Tromboonimängijana oli Raudmäe kuulunud juba Kuldse Seitsme sõjaeelsesse koosseisu, parima improviseerijana sellel pillil jäid tema hooleks kõik soolod. Veelgi olulisem oli aga tema panus arranžeerijana, tema vaimukad seaded võeti pärast Kuldse Seitsme lagunemist kasutusse Eesti Raadio jazzorkestris, kuhu aastail 1944–1957 kuulus trombonistina ka Ülo Raudmäe ise.

Teine kohtumine ansamblite Swing Club ja Mickeys vahel toimus 1949. aasta 23. detsembril Töötava Rahva Kultuurihoones ehk praeguses Teatris No99.

Jazzivaenulikul ajal tuli mõned aastad vahele jätta. Kolmas kohtumine 1954. aasta kevadel tõi kokku Swing Club’i, Emil Laansoo ansambli ja Metronoomi Aleksander Rjabovi juhatusel. Toimumispaigaks oli J. Tombi nim. Kultuurihoone aadressil Pikk tn. 26 ehk praegune Mustpeade Maja.

Järgnevad aastad Tallinna festivalidel suuri muutusi kaasa ei toonud, aga 1957. aasta detsembris algatati jazzifestivalid Tartus, mis Lõuna-Eesti pealinnana võõrustas ka Võru ja Viljandi kultuurimajade orkestreid. Ühisel kontserdil astusid üles ka diksiländansambel Heino Mikiveri juhatusel ning orkester HARVLEK.

1958. aasta Tallinna kuuendat jazzifestivali võib lugeda pöördeliseks, sest esmakordselt kestis festival kauem kui ühe päeva ning kokku esines tervelt 12 kollektiivi Tallinnast ja Tartust. Eriline oli seegi, et esmakordselt korraldati jämmisessioon. Festival toimus 26.-28. aprillini Vineeri- ja Mööblivabriku klubis (praegune Vana-Lõuna tn. 37). Mingil määral kattusid osalejad varasemate festivalidega, lisandusid kvartett Tallinn-Tartu, ansambel Elektron Igor-Gunnar Grapsi (trummar Gunnar Grapsi isa) juhatusel, Tartu kultuurimaja orkester ja HARVLEK.

Sama aasta detsembris toimunud teisele Tartu festivalile saabusid (ilma korraldajate teadmata!) esmakordselt esinejad ka väljastpoolt Eestit – diksiländansambel Doctor Jazz Leningradist (praegusest Peterburist).

Ka Tallinna festivalidele hakkasid saabuma külalisesinejaid mujalt Nõukogude Liidust. 1959. aasta 22.-23. aprillini toimunud seitsmendal festivalil osalesid kaks ansamblit Leningradist: Seven Dixie Lads ja eksperimentaalansambel Kirovi nim. Kultuuripaleest. Kohalikke koosseise oli aga sedavõrd palju, et kõigi loetlemine läheks pikale. Uustulnukate seas on näiteks nimed ETKVL I ja ETKVL II, tehase Ilmarine orkester, ER improvisaatorid ja Tallinna Muusikakooli orkester Uno Naissoo juhatusel. Väsimatult jätkas jazzifestivalidel osalemist Eri Klas, tol korral lisaks Metronoomile kvintetis, kuhu kuulusid ka tulevased heliloojad Gennadi Taniel ja Hans Hindpere.

1959. aasta detsembris Tartus toimunud festivalile jõudsid juba ka külalised Moskvast. Kuuldavasti olnud soov festivalile jõuda nii suur, et Tartusse sõiduks vaba päeva saamise nimel oli üks Moskva bassist doonorina verd andnud.

Järgmise aasta Tallinna festival oli tagasihoidlikum, kestes vaid ühe päeva. See-eest valmistati 1960. aasta festivali puhuks esmakordselt spetsiaalne rinnamärk.

1960. aasta festival jäi paraku Tartu festivalide luigelauluks, kuigi esinejate nimistu oli senistest muljetavaldavaim: Leningradist, Lvovist ja Riiast igast linnast üks ansambel, Moskvast aga juba kolm koosseisu: duo Jevgeni Gevorgjan ja Andrei Gevorgjan, Vadim Sakuni ansambel ning Aleksei Kozlovi ja Andrei Tovmasjani ansamblid. Eesti osalejate loetelu oli täienenud Kustas Kikerpuu nimega orkestri Norma eesotsas, Uno Naissoo esines seekord trios koos Uno Loobi (kitarril) ja Elmo Löövega (kontrabassil).

Eduka festivali järel valmistati ette ka järgmine, kõik kokkulepped olid sõlmitud ja jäänud oli vaid trükikojast plakatid tellida, kui parteilise käsuliini kaudu jõudis organiseerijateni korraldus festival ära jätta. Kust käsk täpselt tuli, jäigi selgusetuks. Paraku lõppes mitu aastat hiljem sama ootamatult ka Tallinna festivalide tähelend.

Mõni sõna tartlastest


Tõenäoliselt sillutasid Tartu jazzifestivalide keelamisele teed ühe korraldaja ja orkestri HARVLEK liikme Leo Ora (1935-) pahandused KGB-ga. Nimelt kuulusid Leo Ora ja HARVLEKi kontrabassist Vello Kivi (1934-1993) salajasse nõukogudevastasesse organisatsiooni Must Rist, mis oli asutatud juba 1951. aastal IX klassi poistena. Paraku oli vandeseltskonna ridadesse usalduslikult vastu võetud ka paar aastat noorem koolivend Kuldar, kes (võib-olla ise julgeolekuorganite poolt ähvardusi saades) teiste peale kaebas ja lühiajaliselt KGB agendiks värvati. KGB võttis Musta Risti liikmed vahele 1959. aasta kevadel, kui Leo Oral olid käsil Tartu Ülikooli lõpueksamid, ning diplomi andmise asemel visati noormees kaheks aastaks ülikoolist välja. Et Tartu jazzifestivalid veel sama ja järgmise aasta detsembris toimuda said, on omamoodi ime ja võib-olla seletatav niihästi ürituse tagasihoidlike mastaapidega enne 1960-ndat aastat kui info aeglase liikumisega nõukogude bürokraatia tingimustes. Pärast menukat 1960. aasta festivali palusid korraldajad Leo Ora ja Rein Marvet nö. seljataguse kindlustamiseks festivali orgkomitee esimeheks ülikooli parteiorganisatsiooni sekretäri Uno Polisinski. Võimalik, et sealt just häda algaski, sest ustav parteisõdur pidi ju kõike oma ülemustega kooskõlastama ning kõrgem võim ei saanud kuidagi lubada nõukogudevaenulike noorte korraldatud jazzifestivali toimumist.
HARVLEKi nimi oli moodustatud muusikute eesnime esimestest tähtedest, samas mõeldi ka rootsikeelsele sõnale „kärlek” (e. k. „armastus”). Koosseisu kuulusid Eugen Ora (kitarr), Leo Ora (akordion), Vello Kivi (kontrabass), Arnold Karu (saksofon), Hudo Jõgi (trompet), Kaljo Mitt (bass ja vibrofon), Rein Marvet (klaver), Agu Laisk (saksofon), Andres Vihalem (tromboon), Ants Mähar (saksofon), Klaara Kotter (laulusolist). Silmapaistvamad solistid olid orkestri muusikaline juht ja pianist Rein Marvet (1937-2002), kelle improvisatsiooniannet olevat kadestanud ka noor Peeter Saul, ja saksofonist Agu Laisk (1938-). Mõlemad tegid hiljem edukalt karjääri teaduses, sarnanedes selle poolest Swing Club’i liikme Ustus Aguriga.

8. Tallinn sattus jazzilinnana maailmakaardile ning nakatas jazzipisikuga teisigi linnu

Tallinna jazzifestivalid jätkusid esialgu tõusvas joones. Võibolla eelmise aasta lõpul rekordeid löönud Tartu festivali eeltöö tõttu kogunes 1961. aasta kahel aprillipäeval Tallinnasse veel suurem hulk idast tulnud jazzihuvilisi. Nende hulgas olid neli ansamblit Leningradist, kaasa arvatud juba varem Eestis käinud Doctor Jazz, ning samuti neli kollektiivi Moskvast. Mitu koosseisu sisaldasid tänaseni tuntud nimesid nagu David Gološtšokin, Georgi Garanjan, German Lukjanov ja Oleg Lundström. Vadim Sakuni ansambel pääses järgmisel aastal esimese nõukogude jazzikollektiivina esinema piiri taha, Varssavi Jazz Jamboreele, seega Tallinna festival oli neile peaprooviks.

Paaril järgmisel korral toimusid festivalid samamoodi: rida kohapealseid muusikuid, kelle hulka igal aastal lisandus ka uusi nimesid, ning varieeruv seltskond Moskva ja Leningradi pillimehi, kellest nii mõnelegi oli Eesti festivalidel käik juba meeldivaks harjumuseks saanud.

Uue hoo sai festival sisse 1965. aastal, kui kohalike esinejate seas oli mitu tulevast suurust: Marju Kuut koos Rein Sammeti trioga, pianist Aarne Vahuri oktett, Horre Zeigeri orkester ning restorani „Kevad” ansambel, mille ridadesse kuulus ka nooruke Lembit Saarsalu. Külalisesinejaid oli seekord rekordiliselt viiest linnast, sest Tallinna jazzifestivalide kuulsus oli mööda Nõukogude Liitu kulutulena levinud. Siinsete festivalide eeskujul olid jazzifestivalid algatatud ka Moskvas 1964. ja Leningradis 1965. aastal.

Rahvusvaheliseks muutusid Tallinna jazzifestivalid alates 1966. aastast, kui siia saabusid esinejad Rootsist ja Soomest. Ka esinemispaigad olid senistest uhkemad: Estonia kontserdisaal ja Laevastiku Ohvitseride Maja (praegune Vene Kultuurikeskus). Et festival toimus soojal ajal 27.-29. mail, võisid jazzihuvilised jahedust pelgamata vanalinnas rongkäigu ette võtta.


Rootsist tuli Jan Johanssoni trio, Soomest Helsinki Jazz Quartet. Soomlastega oli kaasas ka ajakirjanikke ning Pori Jazzfestivali üks asutajatest ning kauaaegne juht Jyrki Kangas. (Muide, esimene Pori Jazz sai teoks samal suvel, paar kuud pärast mai lõpus toimunud Tallinna jazzifestivali.)

Rootslane Jan Johansson osutus Uno Naissoo mõttekaaslaseks jazzi ja rahvaviiside sidumise alal. Tema 1964. aasta albumit „Jazz på svenska” („Jazz rootsi keeles” või „Jazz rootsi moodi”) peetakse Rootsis revolutsiooniliseks, sest ta oskas ühendada iidsed rootsi rahvaviisid kaasaegse improvisatsioonilise jazzmuusikaga. Album on üks läbi aegade enimmüüdud jazziplaate Rootsis ning mitmed palad sellelt, eriti avalugu, on tänapäevani väga tuntud.

VIDEO:

Kuula palu albumilt „Jazz på svenska”:

Järgmisel aastal toimunud legendaarne Tallinna jazzifestival jäi paraku tükiks ajaks viimaseks. Kokku oli osavõtjaid tervelt seitsmeteistkümnest linnast: 26 ansamblit 122 muusikuga ning kaks orkestrit, Oleg Lundströmi bigbänd ja Eesti Raadio kergemuusika orkester Aleksander Rjabovi juhatusel.

Video:

Kuula YouTube'ist helisalvestist Tallinna 1967. aasta jazzifestivalilt, viimane pala on Charles Lloydi kvartetilt: "Tallinn Jazz Festival 1967"

Välismaalastest saabusid festivalile lisaks Soome ja Rootsi muusikutele pillimehed jazzi sünnipaigast Ameerikast ning see ajas nõukogude funktsionäärid ärevile. Kui algul ei julgetud Charles Lloydi ja tema kvarteti liikmeid ettenähtud ajal (festivali teisel päeval) esinemagi lasta ja tulevased jazzikuulsused lõid terve päeva aega surnuks hotelli lähedal pargis korvpalli mängides, siis lõpuks, veel hullemat skandaali peljates lubati nelik lavale festivali viimasel päeval, 14. mail 1967. Samas aga loeti rangelt sõnad peale, et mängida tohib vaid 20 minutit. Kvarteti liikmed Charles Lloyd (saksofonid, flööt), Keith Jarrett (klaver), Ron McClure (bass) ja Jack DeJohnette (trummid) mängisid mõistagi lubatust kauem, 50 minutit, ja tõid raudse eesriidega muu maailma kultuurielust isoleeritud Eesti publikule killukese moodsat, just tol hetkel aktuaalset jazzi. Vaimustunud kuulajaskond aplodeeris 8 minutit ja 20 sekundit, hirmunud ametnikud peitsid aga kiiruga Lloydi kvarteti trummid ära, et nad ei saaks mängida lisalugu. Õnneks jäid erakordsest sündmusest mälestuseks Tallinna festivali salvestustest nii Läänes kui Nõukogude Liidus ilmunud heliplaadid.

Loe ka ingliskeelset artiklit „Charles Lloyd in Russia: Ovations and Frustrations” ajakirjast Down Beat

Raudse eesriide vahelt välgatanud valgusekiir osutus nii eredaks, et pimestas rahva vaimustunud kaasaelamisest kohkunud võimureid veel tükiks ajaks. Järgmise aasta festivali kavandamise eel ei antud ürituste korraldamiseks luba, kuid konkreetse keelu asemel kuulsid korraldajad kummalisi põhjendusi eht-nõukogulikult silmakirjaliku demagoogia vaimus: „Keelatud pole midagi, aga mõelge ise. Eesti on rikkaliku koorikultuuriga maa, teil on Gustav Ernesaks ja suurepärased laulupeod. Milleks on teile veel jazzifestivali vaja?”. Patuoinaks tehti korraldajate hulka kuulunud Tallinna Linna TSN (Töörahva Saadikute Nõukogu) Täitevkomitee Kultuuriosakonna juhataja Heinrich Schultz (1924-2012), kes vallandati linna kultuuriosakonna juhataja kohalt ja viidi üle tavaametniku tööle.

Video:

Vaata legendaarset festivali meenutavat telesaadet „Tuleb tuttav ette: Jazz 67"
Valter Ojakäär on aastakümneid hiljem asjade käigu üle mõtiskledes leidnud, et Charles Lloydi kvarteti maruline vastuvõtt publiku poolt ei pruukinud olla tähtsaim põhjus Tallinna jazzifestivalide jätkumisele kriipsu peale tõmbamiseks. Nimelt oli festivalile külalisena saabunud Willis Conover Ameerika Häälest, raadiojaamast, mida nõukogude võimud kõigest väest püüdsid segada, aga mida siinpool raudset eesriiet ikkagi kuulati. Teise maailmasõja ajal käivitatud raadiojaam Ameerika Hääl kujunes külma sõja ajal propagandakanaliks, mis adresseeriti spetsiaalselt Ida-Euroopa elanikele vastukaaluks nende riikide ametlikule ajupesule. Propagandavahendina polnud Ameerika Hääl mõeldud kodumaisele kuulajaskonnale ja nii oli Willis Conover Ühendriikides tundmatu. Tema ülesandeks polnud siiski publiku kostitamine poliitilise sõnavalinguga, Conoveri käsutuses oli märksa efektiivsem vahend – muusika. Tema saade „Voice of America Jazz Hour” oli eetris üle neljakümne aasta alates 6. jaanuarist 1955 ning oma tippaegadel kogus see kuni 30 miljonit kuulajat.

VIDEO:

Kuula „Voice of America Jazz Hour” signatuuri Willis Conoveri häälega:

Nõukogudemaa ja idabloki riikide publiku igaõhtune pommitamine jazziga osutus märksa mõjuvõimsamaks kui parv hävituslennukeid, sest nende maade rahvastele kujunes see muusika vabaduse sümboliks. Willis Conoveri hääl oli neile ka inglise keele õpetajaks ja demokraatliku maailma sõnumitoojaks, aga jazzi alal suurimaks võimalikuks autoriteediks.

Eelöeldut arvestades on lihtne mõista, et Conoveri ümber sagis tema Tallinnas viibimise ajal pidevalt parv nõukogude jazzientusiaste ja välisajakirjanikke – see oli ju Willis Conoveri esimene visiit Nõukogude Liitu! – ning nende omavahelist suhtlust ei suutnud KGB kontrollida. Õigupoolest oli Tallinnast koos Charles Lloydi kvartetiga Leningradi edasi sõitnud Conover seal tahtmatult põhjustanud pea sama suure skandaali kui Lloydi kvartett Tallinnas. Kui Charles Lloydi ansamblit hoiti Leningradi publikust lahus ja nad pääsesid esinema ainult väikeses klubis, siis kuulajana kultuuripalee jazzikohvikusse kontserdile sattunud Conoveril paluti ettevaatamatult teadustada järgmine esineja. Välimuse järgi teda ei tuntud, kuid kui saalisviibijad kuulsid miljonite lemmiku unustamatut häält ja taipasid, et nende iidol viibib esimest (ja võib-olla viimast!) korda nende keskel, puhkes saalis rüsin ja tunglemine lava suunas. Suurivaevu õnnestus korraldajail Conover saalist evakueerida, publik rahustada ja muusikud uuesti jazzi mängima panna. Küllap kardeti sarnaste sündmuste kordumist ka Tallinnas ja läänesõbralikkuse levimist laiemalt, kui jazzifestivalil lubataks jätkuda.

Tol korral sõitis Conover Leningradist omakorda edasi Moskvasse festivalile «Джаз-67», kus ta osales konferansjeena ning jagas festivalist osavõtjaile kutseid USA saatkonnas toimuvale jätkuüritusele pärast kontserdipäeva (nn. afterparty’le). Saatkonnas näidati dokumentaalfilme jazzmuusikutest ning jagati kaasavõtmiseks vinüülplaate. Paljud ei julgenud minna, sest niisuguses ettevõtmises osalemine võis tähendada enda märgistamist nõukogude võimu silmis ohtliku ja läänesõbraliku inimesena, kellele välissõidud kindlasti edaspidi ära keelataks. Samuti võis see edasistele festivalidele kriipsu peale tõmmata. Võimalik, et neil ettevaatlikel oligi õigus, sest järgmine Moskva jazzifestival toimus alles 11 aastat hiljem, 1978.
Jazzipisik oli aga juba kaugele levinud. Kuigi „nakkuskolle” tehti Eestis kahjutuks, oli jazzifestivalide buum haaranud juba suure nõukogudemaa mitmeid piirkondi ning päriselt kustutada seda tuha all hõõguvat jazzilembust ei saadud. Tallinna festivalist saadi innustust isegi Ukrainas – pärast 1967. aasta legendaarse festivali külastust asutas Viktor Dubiljer juba sama aasta 24. mail Donetskis jazziklubi.

Kahe aasta pärast algatati samas jazzifestival, mis linna sajanda juubeli puhul kandis nime «Донецк-100». Sama numeratsiooniga jätkati ning ühtejärge toimus 12 festivali.

1967. aasta jazzifestivalil lahvatanud skandaal ja Charles Lloydi kvarteti kontserdilt salvestatud album paigutasid Tallinna maailma jazzikaardile. Sündmuse järellainetused ulatusid kaugele nii ruumis kui ka ajas, vahel kirjutatakse toonastest sündmustest veel tänini. Kui Poolas Wroclawis toimuv festival Jazztopad 2013. aasta sügisel Charles Lloydi võõrustas, trükiti festivali juubeliraamatus ära ka 1967. aastal Tallinnas toimunut hõlmav artikkel koos LP tagakaane koopiaga.

Charles Lloyd on erinevate koosseisudega Eestis esinenud nüüdseks juba neljal korral. Viimatisel külastusel 2013. aasta Jazzkaarel esinedes anti Charles Lloydile üle Tallinna linna teenetemärk.

Video:

Vaata intervjuud Charles Lloydiga ja katkendeid tema esinemistest 2013. ja 1967. aastal saates MI: "Intervjuu Charles Lloydiga"
Vaata Charles Lloydi kontserti Jazzkaarel 1997. aastal tema Tallinna esmakülastuse 30. aastapäeva puhul: "Jazzkaarel: Charles Lloyd Quartet (USA)"

9. Jazziharidus

Jazziharidus Eestis sai alguse tänu Uno Naissoole. Ta lõpetas konservatooriumi heliloojana 1952. aastal ja suunati muusikateoreetiliste ainete õpetajana tööle Tallinna Muusikakooli (millest hiljem sai Otsa-kool). Seal töötas ta oma enneaegse surmani 1980. aastal. Algul olid muusikakooli õppejõud konservatooriumiga ühised, aga 1954. aastal toimus kooli iseseisvumine ja Uno Naissoo sai muusikateooria ainekomisjoni esimeheks. Sellel kohal töötas ta 1977. aastani, mil viimaks täitus tema unistus – avati Otsa-kooli estraadiosakond. Pedagoogitöö kõrvalt ja otseselt selle töö vajadustest tingituna kirjutas Naissoo ise mitu õpikut: „Harmoonia alused“, „Džässilik harmoonia ja orkestratsioon“, „Elementaarharmoonia“ ning „Harmoonia edasijõudnuile“.

Oma pedagoogilisi võimeid oli Naissoo testinud juba Swing Club’i kaaslasi juhendades ning nendega jazzi suundumuste üle vaieldes. Saadud kogemused kulusid nüüd ära õpetaja ametis, ühtlasi meelitas Naissoo ka mõne kaasmuusiku koolipinki, selgitades, et teooriat tundes õnnestub ka pillimäng paremini.

Nii astus kitarrist Uno Loop 1954. aastal Tallinna Muusikakooli muusikateooria eriala õppima. Vähemalt paar korda nädalas mängis Loop koos õpetajaga Swing Club’is või Pirita restorani tantsuansamblis, päeval aga istus tema tundides koolipingis. Mõned korrad oli isegi nõnda juhtunud, et Loop andis Naissoole arvestuse vahetult enne lavale minekut, esinemiskohas. Hinnaalandust polevat ta teinud mitte grammigi.

„Uno Naissoo pedagoogilise aususe ees tuleb müts maha võtta,“ kinnitab Loop. „Ta oli õpingutesse puutuvalt äärmiselt korrektne ja objektiivne. Ükskõik kui hilja meie mäng öösel lõppes, olime hommikul vara tundide alguseks õigel ajal platsis.“

Kuigi muusikakoolis siis veel kerget muusikat ametlikult ei õpetatud, mäletab Loop, et Naissoo rääkis sellest ühtelugu. Koolis oli see muusika õpetajate seas ebasoosingus ja seega jäi Naissoo justkui üksi omaette leeri. Ent „isetegevus“ oli tollal üks ametliku kõnepruugi võlusõnu. Kuna muid vabadusi oli napilt ja meelelahutust vähe, siis toetati seda tugevasti. Isetegevuslaste seas oli mõistagi hulk kerge muusikaga tegelejaid ning just neid soovis Naissoo edasi aidata. Loop mäletab, et vanem kolleeg rääkis juba tema õpinguajal pidevalt, et kool peaks hakkama niisuguseid muusikuid õpetama, ja et tuleks avada ka vastav osakond: „Ta ütles ikka, et muusikat, mida inimene kirja panna ei oska, pole teiste jaoks olemas“.

Uno Naissoo aastaid kestnud võitlus jazzihariduse alustamise eest konservatooriumis või Tallinna Muusikakoolis viis lõpuks sihile 1977. aastal, kui viimases avati estraadiosakond.

Video:

Vaata telesaadet „Estraaditähestik: Uno Naissoo“, kus teda meenutavad kolleegid ja poeg Tõnu Naissoo ning võime näha ka Uno Naissood ennast Otsa-koolis tundi andmas: „Estraaditähestik: Uno Naissoo“,

Tookord estraadiosakonna nime all avatud levimuusika hariduse tempel on mitu korda nime vahetanud, aga eesmärgiks oli ja on tänaseni professionaalse hariduse andmine rütmimuusikutele. Otsa-kooli on lõpetanud paljud tuntud muusikud, kellest mitmed on jätkanud samas koolis õpetaja ametis. Otsa-koolis on andnud meistrikursusi ka paljud jazzi maailmanimed.

Meenutamaks Uno Naissoo hindamatuid teeneid nii kooli kui kogu eesti levimuusika ees korraldab Otsa-kool alates 1983. aastast igal aastal Uno Naissoo sünnipäeva paiku (25. märtsil) temale pühendatud loomingukonkurssi

Loominguvõistluse kõige teenekam hindaja, helilooja ja pianist Olav Ehala on sageli žürii tööd juhtinud ja meenutab Uno Naissood oma õpiaastatest: „Kõik, kes temaga koolis kokku puutusid, mäletavad teda trepil jooksvana, kätt viibutamas, et tulen sealt või lähen sinna. Tema suur teene oli Otsa kooli pop-jazz osakonna loomine, aga tal jäi palju asju ka pooleli, üks neist oli raamat praktilise harmoonia ehk vaba klaverisaate printsiipidest. Abikaasa Piia Naissoo andis raamatu tarvis kogutud materjalid minu kätte, aga ma ei osanud tollal sellega midagi peale hakata ja andsin need tagasi. Nüüd, kui olen Muusikaakadeemias tosin või rohkemgi aastat sedasama asja õpetanud, on mul oma süsteem välja kujunenud ja alles praegu oleksin osanud tema poolelijäänud raamatut lõpetada. Tudengid käivad peale, et paneksin oma materjalid kirja ja annaksin raamatuna välja. Tõenäoliselt tuleb seda ükskord teha, pühendusega Unole.”

VIDEO:

Uno Naissoo looming on jazzpianistina tegutseva Olav Ehala repertuaaris siiani. Kuula pala „Eesti tants“ Lembit Saarsalu, Olav Ehala, Toivo Undi ja Aivar Vassiljevi esituses

Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond koostöös asutati Uno Naissoo 80. sünniaastapäevaks ka Uno Naissoo fond, mis toetab Uno Naissoo nimelist noorte heliloojate konkurssi, noori rütmimuusikuid ja heliloojaid ning Georg Otsa nimelist Tallinna Muusikakooli.

Fondi saab teha annetusi:

Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond
221001101347
Uno Naissoo Fond

Jazziharidus teistes Eesti koolides

1991. aastast koolitab rakendusliku kõrgharidusega pop-jazzmuusikuid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.Muusikaosakonna rütmimuusika suuna juhtiv õppejõud on Ain Agan. Agana hariduslik tegevus ei piirdu ainult õpetamisega, vaid laieneb ka kirjastamisele: koos Aleksei Saksiga loodud MTÜ Eesti Muusikaharidus on välja andnud DVD-seeria „Eesti improvisatsioonid“ ja noodikogumikud „Laula-mängi kaasa“.


Kõrgkooli tasemel jazzi õpetatakse ka Tallinnas: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) avati jazzmuusika eriala 2004. aastal, võimalik on õppida nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes.

Tänu Eesti selle ala liidrite ning tunnustatud välisõppejõudude kaasamisele on õppetöö käivitunud väga edukalt. Eesmärk on koolitada professionaalsete oskuste ja laialdaste afroameerika muusikakultuuril põhinevate teadmistega muusikuid, kes võiksid leida rakendust ja tunnustust nii Eesti kui ka välismaa kontserdilavadel. Osakonna juhataja on Jaak Sooäär.

Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis avati rütmimuusika osakond 2007. aasta sügisel. Noore ja aktiivse osakonnana arenetakse ja täienetakse pidevalt. Pakutakse üha paremaid õppevõimalusi, kaasaegset tehnikat, rahvusvahelisi kontakte ja aktiivset kontsert-tegevust. Osakonna olulisemad märksõnad on loovus, improvisatsioon ja rütmika. Osakonna juhataja on Oleg Pissarenko.

Tugeva aluse hilisemale erialasele kutse- või kõrgharidusele on mitmed täna juba tuntuks saanud noored jazzmuusikud saanud Kuressaare või Saue Muusikakoolidest.

Kuressaare Muusikakoolis künnab jazzivagu Tiit Paulus, kes 1995. aastal asutas seal pop-jazz osakonna. Tema käe alt on välja kasvanud lausa terve koolkond muusikuid (näiteks Andre Maaker, Mai Agan. Pedagoogitöö käigus tundis Paulus vajadust õpiku järgi ja kirjutas eesti esimese improvisatsiooniõpiku „Improvisatsioon ja harmoonia kitarrile. I osa“

Tema teeneid õpetajana hinnatakse kitarristide hulgas kõrgelt ja sestap antakse Viljandi Kitarrifestivalil igal aastal välja Tiit Pauluse nimelist noore kitarristi preemiat.

Tiit Pauluse idee alusel ja tema õpilase Andre Maakeri eestvedamisel toimub alates 2007. aastast suviti Kuressaare kitarrilaager, mille peamine eesmärk on avada loovust ja inspireerida kõiki laagrilisi muusikaga tegelema. Lisaks toimub laagrinädalal Kuressaares palju põnevaid kontserte ja spontaanseid jämmimisi. Kitarrilaagri tegemistega saab tutvuda ja laagrisse registreeruda siit

Kuressaare Muusikakooli ning Tiit Paulusega on seotud ka alates 2010. aastast korraldatav suvine Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager (SRIL), kus pakutakse improvisatsiooniõpet juba alates 10-ndast eluaastast.

Saue muusikakooli rütmimuusika osakonnast on välja kasvanud Rahvusvaheline Noorte Rütmimuusika Festival Visioon ning juba 1997. aastast toimuvad noorte loomingu- ja improvisatsioonipäevad.

VIDEO:

Vaata loomingu- ja improvisatsioonipäevi tutvustavat videot:

Oma pop-jazzmuusika osakond on ka Sillamäe muusikakoolil. Algul katseks ühe aasta muusikakoolis ainsa jazziõpetajana töötanud Toivo Unt tegi seejärel kooli direktrissile ettepaneku luua jazziosakond nelja töökohaga. Nüüd õpetatakse Sillamäe muusikakoolis juba viit jazzieriala: kontrabass, klaver, saksofon, löökpillid ja kitarr. Õpetajaks saamise eelduseks on see, et kandideerija on aktiivne tippmuusik, valdab vene keelt ja on seotud Ida-Virumaaga.

Külasta Sillamäe muusikakooli pop-jazzmuusika osakonna veebilehte: sillamaemk.ee/et/osakonnad-53/pop-jazzmuusika-osakond





Üle Eesti mitmel pool juba käivitunud või planeeritava rütmimuusika õppe ühtlustamiseks ja arendamiseks kutsuti 2013. aastal ellu Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit Mis on rütmimuusika ning kellele ja milleks on vaja sellealast liitu, on lühidalt lahti seletatud järgnevas artiklis.

ERHL koondab ja ühendab koostöövõrku erinevaid rütmimuusika hariduse edendamisest huvitatud organisatsioone ja üksikisikuid; kaardistab ja analüüsib regulaarselt rütmimuusika hariduse olukorda ja vajadusi ning seab neist lähtuvalt koostööalaseid eesmärke; tegeleb rütmimuusika hariduse sisuliste küsimustega; esindab rütmimuusika hariduse üldsust ning teeb koostööd teiste üksikisikute ja organisatsioonidega Eestis ja välismaal; valmistab ette ja viib läbi liidu kokkutulekuid ning teisi üritusi; korraldab kirjastus-, koolitus- ja konsultatsioonilist tegevust ning muud põhikirjalistest eesmärkidest tulenevat tulundustegevust.

ERHLi juhatusse kuuluvad: Ahto Abner, Andre Maaker, Marko Mägi, Oleg Pissarenko, Marek Talts, Marti Tärn ja Virgo Sillamaa.

Eesti Rütmimuusika Hariduse Liidu üks peamisi algatajaid ja juhatuse esimees on
Virgo Sillamaa
(1979-), kes aastail 2008-2013 töötas Otsa-koolis rütmimuusika õppesuunal muusikateoreetiliste ainete õpetaja ning hiljem ka arendusjuhina. Praegu loeb ta mõningaid kursusi TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonnas.

Ta on südant valutanud kodumaise improvisatsiooni õpetamise käekäigu eest ja kutsunud kokku Improfoorumi, mis kaardistas improvisatsiooniõppe hetkeseisu Eesti koolides. Sillamaa on loonud erinevaid õppematerjale, näiteks „Kõlakool“. Õppe- ja harjutusmaterjal „Kõlakool“ on mõeldud eelkõige harmoonia kuulmise ja analüüsivõime arendamiseks. Kõlakool püüab täita kuulamise õppematerjalide tühimikku, pakkudes välja süsteemselt üles ehitatud kuulamisharjutuste kogu, mida on võimalik kasutada nii muusikateooria tunni täiendamiseks kui ka iseseisvaks harjutamiseks.

2015. aastal ilmus trükist Virgo Sillamaa uus käsiraamat "(Rütmi)muusika teooria". Improvisatsiooni õpetamine võib olla seotud mõne konkreetse muusikastiiliga, sageli jazziga, kuid sageli on õigem nimetada hetkes sündinud muusikat lihtsalt improvisatsiooniliseks ilma viiteta ühelegi stiilile. Kasutusel on ka nimetus vaba improvisatsioon, mis samuti on tekitanud arutelusid, kuidas ja millest vaba niisugune improvisatsioon õigupoolest on. Eestis on üsna tugev vaba improvisatsiooni koolkond, mille alusepanijaks võib lugeda pianisti ja pedagoogi
Anto Petti
(1960-).

VIDEO:

Kuula ja vaata Anto Petti improvisatsiooni ettevalmistatud klaveril:

Anto Pett töötab vaba improvisatsiooni õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias juba alates 1987. aastast. Kauase õpetamispraktika jooksul on Pett välja töötanud originaalse improvisatsiooniõppe meetodi ning tema õpilased teevad praeguses Eesti improvisatsioonilises muusikas ilma. Pett on tutvustanud oma meetodit ka paljudes Euroopa kõrgkoolides ning koostanud õppematerjale. 2007. a. ilmus Fuzeau kirjastuselt inglise ja prantsuse keeles raamat Anto Petti õpetamismeetodist „Système pédagogique d'Anto Pett : présentation et entretien sur l'improvisation avec Etienne Rolin.

VIDEO:

Vaata Anto Petti improvisatsiooniõpilastest moodustatud orkestrit dirigeerimas:


Anto Petti õpilasena on
Anne-Liis Poll
(1963-) omakorda arendanud tema meetodist edasi oma vokaalimprovisatsiooni õpetamise meetodi „Häälemängud“, mis on ilmunud ka õppematerjalina.

Häälega improviseerimist ehk häikimist on ta edukalt teostanud ka töös kooridega. Oma meetodit demonstreeris ta TEDxTallinn 2011. aasta konverentsil.

Oma hääleimprovisatsiooni õpilastest on Anne-Liis Poll kokku pannud improkoori Häikijad.

VIDEO:

Vaata, kuidas Anne-Liis Poll tutvustab oma meetodit TEDxTallinna osalejaile ning improkoori esinemist:

10. Jazzientusiastid ja -kriitikud

Kus sünnib muusika, seal leidub ka selle kuulajaid ning kuuldu üle mõtisklejaid ja polemiseerijaid. Elukutseliste kriitikute-teoreetikute kõrval kohtame neid sageli muusikute endi seas, kuid vahel kerkib tõelisi asjatundjaid esile ka publiku ridadest.

Üks niisuguseid oli Henry Ambel (1918–1942), kellest oleks ehk võinud saada Valter Ojakääru masti jazzisaadik raadios ja trükiajakirjanduses, kui nõukogude võim poleks noore jazziteoreetiku eluküünalt varakult kustutanud. Ambel oli uurinud palju ingliskeelset jazzikirjandust ja kuulanud jazzmuusikat, tal olevat olnud eesti parim jazziplaatide kogu ning peale suure huvi jazzi vastu olid tal ka head uurija-, organisaatori- ja lektorivõimed ning soov oma teadmisi jagada. Tartu Ülikoolis õppimise ajal kogus Henry Ambel enda ümber omalaadse jazzihuviliste ringi, keda näeme alloleval fotol.

Tartu õpingute ajal ei katkestanud Ambel sidemeid mõttekaaslastega samalaadsest jazzihuviliste vaidlusklubist Tallinnas. Selle liikmed olid Henry Ambel, Hans Speek, Tommy Rü(ü)tman ja Boris Kõrver. Hiljem oli Ambel teadustajana kaastegev ka Hans Speegi 12. aprillil 1941 toimunud jazzikontserdil. Klubi kokkusaamistel kuulati palju uut jazzmuusikat, arutleti ning vaieldi selle probleemide ja suundumuste üle. Ühe kuuldud raadiokontserdi järel valgustas Ambel spontaanselt oma seisukohti esinejaile saadetud kirjas, mille siinkohal ära toome:

Ambel osales ka ise ringhäälingu töös, tutvustades raadiosaateis jazzi ajalugu. Noorukina tema saateid kuulnud Valter Ojakääru võib seega jazzi tutvustaja ning eestkõnelejana pidada Henry Ambeli mantlipärijaks.

Ilmar Laaban
(1921–2000) on Eestis tuntud eelkõige luuletajana, kuid oma elutee hakul oli ta aktiivne muusikahuviline. Põlise tallinlasena käis “Imps” ehk „Labunn“ oma kooliteed poeglaste Reaalgümnaasiumis, õppides samal ajal konservatooriumis klaverit ja kompositsiooni. Gümnasistina osales ta ka kooli lakoonilise nimega tantsuorkestri R tegevuses. Pärast kooli lõpetamist asus Laaban Tartu Ülikoolis romaani keeli õppima, jätkates jazzpianistina koostööd Kuno Lareniga. 1943. aastal lahkus Laaban sõjapõgenikuna Eestist, minnes Soome kaudu Rootsi. Kuigi ei ole teada, et Ilmar Laaban oleks Rootsis jazzi mänginud kellegi teisega peale Kuno Lareni, kes lahkus Rootsist juba 1946. aastal, olid jazzikontserdid ja -festivalid hiljemgi Laabani pidevaks huviobjektiks kogu tema elu jooksul.

Rootsis tegi Laaban endale nime asjatundliku ja sõnaosava muusika- ja kunstikriitikuna, kirjutades artikleid ja pidades loenguid kunstist ja muusikast; ta kuulus ka elektronmuusika keskuse Fylkingen liikmeskonda ning ajakirja Nutida musik (Tänapäeva muusika) toimetusse.

Ilmar Laabani suur seotus muusikaga, nii uuema süvamuusika kui jazzi kontekstis, kestis läbi kogu elu, põimudes tema tegevusega teistel elualadel - olgu selle ilmekaks näiteks tema heliluule (ingl. k. „sound poetry“) ehk Laabani enda terminiga „häälutamine“.

Tänaseks on jazzialane valgustustöö Eestis kenasti vilja kandnud. Suuresti võlgneme selle eest tänu
Valter Ojakäärule
(1923-). Jazziteoreetik, helilooja ja saksofonist Valter Ojakäär on olnud üks väheseid eesti jazzi arengu vahetuid tunnistajaid pea kogu selle 90-aastase ajaloo jooksul ning oma teadmiste ja kogemuste jagamisest on kujunenud tema hindamatu väärtusega elutöö. Pillimehe, helilooja, ajakirjaniku ja festivalikorraldaja on Ojakäär jazzielu kõigi külgedega läbi ja lõhki kursis ning tema raamatud ja tele- ning raadiosaated on harinud mitmeid põlvkondi. Võimatu on piiri tõmmata, kus on tema töös lõppenud jazzi tutvustamine ja alanud jazziharidus. Seetõttu võiks Valter Ojakääru lugeda ka suurima õpilaste arvuga jazziõpetajaks Eestis.


Kirjamehena võib nii otseses kui kaudses mõttes kaalukamaiks pidada tema raamatuid sarjast „Eesti levimuusika ajaloost“:

Valter Ojakääru esimene raamat pajatas siiski jazzist ja jõudis õnnelikult ilmuda just Tallinna jazzifestivalide kõrgajal 1966. aastal. Tegemist oli esimese jazziteemalise raamatuga Nõukogude Liidus, mis autori sõnul sai ilmuda vaid seetõttu, et see anti välja Moskvast nö. ohutus kauguses ning trükiti nõukogude rahvaste pere enamikule arusaamatus keeles „saksa tähtedega“. Kui sama raamatut sooviti tõlkida vene ja läti keelde, oli vastus kategooriliselt eitav. Jazzist kui pahandusi tekitavast läänelikust nähtusest ei tohtinud raamatus juttu teha enam mitte ühegi nõukogude rahva keeles.

Kümmekond aastat hiljem ilmus Valter Ojakäärult raamat popmuusikast, mis kujunes infonäljas lugejate seas otsekohe bestselleriks – raamatu esimene tiraaž 10 000 müüdi läbi mõne päevaga. Teine, täiendatud trükk ilmus viie aasta pärast 40 000 eksemplaris, kuid sellestki jäi väheks.

Umbes samal ajal võttis Valter Ojakäär üle populaarsete noodikogumike „Laulge kaasa!“ koostamise. Nagu möödaminnes koostas ta „Laulge kaasa!“ nootide pika sarja jätkuks kolm noodivalimikku Raimond Valgre lauludest (1983, 1988 ja 1993) ning ühe õhukese raamatu Valgre kohta (1993).



Eelnevatel aastakümnetel võis Valter Ojakääru kuulda erinevates koosseisudes pilli mängimas. Järgnevatel aastakümnetel kasvas Valter Ojakääru elus raadiotöö osa, raadio orkestri saksofonistist sai raadiosaadete autor, aeg-ajalt võis teda näha ka tele-ekraanil.

Valik Valter Ojakääre saatesarju
-raadios:
„Vikerkäär“ (koos poja Jaak Ojakääruga)
„Saja aasta laulud“
„Papa Valter pajatab“
-televisioonis:
„Kümme pilku džässile“ jmt.
Valter Ojakäär ise on tähelepanu keskmesse sattunud märksa harvemini. Õnneks on tema juubelite puhul Ojakäärust siiski juttu tehtud.

Video:

Tema panust Eesti muusika varasalve vaagis oma telesaates 1988. aastal Kustas Kikerpuu.
Vaata saadet Eesti levimuusika varasalvest: Valter Ojakäär

Viis aastat varem kogunesid Valter Ojakääru 60. sünnipäeva puhul koos juubilariga jämmima paljud noorpõlves jazziga tegelenud heliloojad ja muusikud.
Vaata saadet Õhtutund: Valter Ojakääruga (Ojakääru saksofonimängu võib nautida alates 31. minutist)

Oma saatesarja „Carte blanche“ raames vestles Valter Ojakääruga Urmas Ott.
Vaata Valter Ojakääru 75. juubeli puhul valminud saadet

Oma 90. sünnipäeva aastal (2013) sai Valter Ojakäär sisuliselt elutööauhinna eesti jazzi edendajana - nii muusikalise panuse eest heliloojana kui jazzi tutvustamise eest arvukais raadio- ja telesaadetes ning kirjutistes.

VIDEO:

Kuula valikut Valter Ojakääru lauludest:

Valter Ojakääru laulud ja instrumentaalpalad on avaldatud trükis nootidena ja ilmunud mitmetel heliplaatidel.
Raamatuid on Valter Ojakääru sulest valminud veel 90. eluaasta künnisel ja hiljemgi, sest ikka ja jälle on eesti populaarmuusika valdkonna kirjanduses leidunud mõni tühimik, mille täitmiseks vajalikke teadmisi või mälestusi on vallanud vaid Valter Ojakäär. Osa raamatuid on valminud koostöös poja Jaak Ojakäärega.
Anne Erm
(1943-) on muusikateadlane, ajakirjanik ja festivalikorraldaja. Kuuldes „eesti jazzi esimese leedi” nime, seostub see otsekohe festivaliga Jazzkaar, mida Anne Erm on nüüdseks korraldanud juba veerand sajandit.

Lõpetanud Tallinna Konservatooriumi heliloojana, on ta - rohkem kui muusikateoseid - kirjutanud siiski muusikateemalisi artikleid ning teinud raadiosaateid.

Raadiotoimetajana veab Erm siiani igaesmaspäevast saadet „Õhtujazz”, kus tutvustab kuulajaile Jazzkaare ja selle pea aastaringselt toimuvate sõsarfestivalide sarja (Talvejazz, Kevadjazz, Sügisjazz ja Jõulujazz) esinejaid.

Raadiosaade:

Kuula „Õhtujazzi“ saateid internetist: "Õhtujazz."

Aadu Mutsu
(1913-1993) kuulus pianistina orkestreisse Strong Hard Rodgers, Merry Pipers ja asendusliikmena ka Kuldsesse Seitsmesse. Mutsu oli esimene eesti jazzi ajaloo talletaja, kogudes õigeaegselt vanema põlvkonna jazzmuusikute mälestusi. Ajakirjanduslikku vormi kohandatuna ilmus tema uurimus pealkirjaga „Happy days are here again“ 1991. aastal läbi kuue numbri ajakirjas Kultuur ja Elu.

Tiit Lauk
(1948-) on jazzpianist, õppejõud ja Eesti jazzi ajaloo uurija. Toetudes Aadu Mutsu ja Valter Ojakääru eeltööle on ta kompaktselt ühtede kaante vahel kokku viinud nii kodumaal elanud ja töötanud kui välismaal tegutsenud eesti jazzmuusikute eluteed ja saavutused: raamatus „Džäss Eestis 1918-1945“.

Tiit Lauk nakatus jazzipisikuga Tartu Muusikakooli õpilasena. Kuna kooli direktor oli suur jazzi vastane, tõusis õpilase huvist palju pahandust ja Laukil tuli kool lõpetada Tallinnas. 15-aastasena algas tema praktiline muusikutegevus erinevates tantsuorkestrites, mis kestab vahelduva intensiivsusega siiamaani. Lisandunud on esinemised solistina, erinevate vokaalsolistidega, instrumentaalduod viiuli, kontrabassi, flöödi ja saksofoniga ning erinevad jazzansamblid.

Nüüdseks on Tiit Lauk esinenud süva-, jazz- ja levimuusikuna enam kui 30-l erineval rahvusvahelisel muusikafestivalil ning ettekannetega kümnel rahvusvahelisel teaduskonverentsil. Ta on avaldanud arvukalt nii muusikakriitikat kui teadusartikleid ning kirjutanud kaks õpikut: „Džässimprovisatsiooni õpperaamat“ ja „Pop/džäss saatekujunduse ABC“.

Tiit Lauk on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi klaveri erialal, on muusikapedagoogika magister ja kultuuriajaloo doktor. Doktoritöö põhjal on temalt ilmunud raamat-uurimus „Eesti džäss 1918-1945“. Tiit Lauk on olnud praeguse Eesti Jazzliidu eelkäija Eesti Jazziliidu aseesimees ja tegevjuht aastail 1990-1995. Praegu on Lauk Tallinna Ülikooli dotsent.

11. Uno Naissoo kaasaegsed ja kasvandikud

Emil Laansoo
(1921-2004) muusikutee algas imelapsest viiuldajana nagu eespool mainitud Vladimir Sapožninil ja Kuno Larenilgi. Tallinna Konservatooriumisse astus Emil 8-aastaselt, 9-aastasena võeti ta mängima Tallinna Töölismuusika Ühingu sümfooniaorkestrisse. Tallinna Reaalkoolis õppides kujunes ta sealse ansambli R hingeks, mängides viiulit, kitarri ja tenorsaksofoni. Samasse punti kuulusid ka Ilmar Laaban pianistina ning Vallo Järvi löökpillimängijana. Sõja puhkemisel mobiliseeriti Laansoo Punaarmeesse, kuid sattus Leningradi blokaadi rõngasse. Sealt jõudis ta hilinemisega siiski eesti väeosade juurde ning moodustas 1942. a. eesti korpuse tagavarapolgus väikese estraadiorkestri. Aastail 1944-45 mängis ta korpuse suures jazzorkestris.

Emil Laansood võib pidada esimeseks Eesti kitarristiks, kelle mängu on salvestatud stuudios, samuti esimeseks eesti kitarristiks, kellel ilmus oma sooloplaat.

VIDEO:

Kuula popurriid Raimond Valgre meloodiatest Emil Laansoo sooloplaadilt

1950-ndatel aastatel osutus Emil Laansoo kogenud pillimehena magnetiks, kes noori jazzihuvilisi muusikuid enda ümber koonduma tõmbas. Swing Club’ist ja Metronoomist jazzimaigu suhu saanud Peeter Saul ja Kalju Terasmaa pöördusid Laansoo poole sooviga luua bändi 1949. aastal USAs tegevust alustanud George Shearingi kvinteti eeskujul. Tolle kvinteti muusika tunnusfaktuuriks olid klaveri plokkakordid koos kitarri ja vibrafoniga. Shearingi jüngrite ansambel tuligi kokku, kuid Eesti ringreisidel said kauni kõla teostamisel esmaseks takistuseks maarahvamajade vigased ja häälest ära klaverid ning seetõttu tuli koosseisu muuta, pealegi polnud stiilipuhas jazz nõukogude kultuuripoliitika uue läänevaenuliku suuna tõttu enam teretulnud. Nii kujunes Laansoost noorte tulipeade jahutaja ning suunaja. Sellegipoolest saatis tema juhatusel tegutsenud Eesti Raadio instrumentaalansamblit algusest peale suur menu, tegutseti üle 20 aasta (1954−1975). Emil Laansoo oli üks sõjajärgsete aastate kõige produktiivsemaid ansamblijuhte ja arranžeerijaid, looduselt saadud absoluutsele kuulmisele lisandus töökus ja perfektne noodikiri.

Video:

Vaata saadet, kus asjaosalised räägivad ansambli sünniloost „Ob-la-di, Ob-la-da: Emil Laansoo“,


Peeter Sauli
(1932-2014) muusikukarjäär algas pärast sõda restoranides klaverit mängides, 1948-51 mängis ta Swing Clubis kontrabassi, 1954-55 Emil Laansoo ansamblis klaverit. Aastail 1960-64 oli Saul ENSV Riikliku Filharmoonia estraadiorkestri ja 1964-98 Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent, sh. a-st 1977 peadirigent.

Metronoom sündis siis, kui Swing Club oli hingusele läinud – 1952. aasta oktoobris Kaarli (tollal Suvorovi) pst. 3 asunud Tallinna Riikliku Konservatoorumi keldrikorrusel löökpillide klassis. Algatajad olid õppurid Kalju Terasmaa (1934-), Hillar Kareva ja Theas Kipso, kes palusid end juhatama sealsamas kõrval klarnetiklassis studeeriva Aleksander Rjabovi (temal oli teatavasti juba Swing Club’i kogemus). Esialgu tegutseti oma lõbuks, tõsisem tuleproov oli 1956. aasta Tallinna jazzifestivalil.

Raadiosaade:

Kuula raadiosaadet: „Muusikaline tund: Muusikamees Peeter Saul“

Järgmisel aastal sõideti esinema Moskvasse VI ülemaailmsele noorsoo- ja üliõpilasfestivalile ning sel puhul vajati juba vanema ja kogenuma muusiku abi. Uno Naissoost sai ansambli kunstiline juht, kes pidi koostama ja arranžeerima kava ning jälgima selle väljatöötamist. Moskvasse sõideti sekstetina: Aleksander Rjabov (klarnet), Samuel Saulus (flööt), Venda Tammann (akordion), Uno Loop (kitarr), Kalju Terasmaa (vibrafon, trummid) ja Hillar Kareva (kontrabass), kaasa võeti ka noored ja perspektiivikad vokaalsolistid Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar. Festivalil saadi võistlustelt hõbemedal. Üleliidulises raadioski mängiti palad enam-vähem esimese korraga linti, sest ansambli mängutehniline tase oli väga kõrge. Muide, Moskvas polnud vist vibrafoni varem kuuldudki.

Moskvas saavutatud edu tiivul püüti ka kohalikus kultuuriruumis jazzi ametlikku rehabiliteerimist saavutada ja teatud määral see vist õnnestuski – arenesid ju sel perioodil Tallinna jazzifestivalid tõusvas joones. 1958. aastal ühinesid Metronoom ja vahepeal varjusurmas olnud Swing Club. Ühendkoosseisu kuulusid Uno Naissoo klaveril, Venda Tammann akordionil, Samuel Saulus (1933-1990) flöödil, Kalju Terasmaa vibrafonil ja trummidel, Uno Loop kitarril, Karl Aavik altsaksofonil, Hillar Kareva kontrabassil ning lauljad Hilja Hollas ja Herbert Krutob. Uno Naissoo kirjutas Metronoomi virtuoosset taset arvestades 1962. aastal spetsiaalselt sellele ansamblile instrumentaalteosed „Improvisatsioon eesti teemal” ja kontsertfantaasia „Metronoomia”. Teoste plaadistusel osales Metronoom pisut muutunud koosseisus: klaverit mängis Mart Lille, altsaksofoni Tiit Varts ja trumme Eri Klas.

Omanimeline vinüülplaat jäigi Metronoomi luigelauluks, sest enamik ansambli liikmeid oli üha enam hõivatud muude tegevustega. Oma loominguliste otsingute laboratooriumiks moodustas Uno Naissoo taas uue ansambli Stuudio 8, mille eesmärkide hulka ei kuulunud avalikkuse ees esinemine.

Aastail 1962-64 tegutsenud Stuudio 8-sse läksid Metronoomist kaasa Hillar Kareva (1931-1992) ja Eri Klas, puhkpillimängijad tulid Eesti televisiooni ja Eesti raadio estraadiorkestritest, osa neist oli koos mänginud juba Kuldses Seitsmes: Valter Ojakäär, Herbert Kulm (1912-1986). Kuldsele Seitsmele konkurentsi pakkunud orkestreis Merry Pipers ja Dancing Travellers oli muusikuteed alustanud tenorsaksofonist Jaan Kornel (1916-1971).

Eri Klas
(1939-) sai jazziarmastuse kaasa geenidega – tema isa Eduard Klas-Glas kuulus Tallinna Peetri Reaalkooli ansamblisse, millest kasvas välja Eesti esimene kutseline jazzorkester The Murphy Band. Poisipõlves tegi Eri tutvust löökpillidega ning pidi pianistist ema Annat veenma oma huvi tõsiduses: ta laenas emalt trummide ostuks raha ja maksis pillimänguga teenitud palgast tagasi. Peagi kerkis noor Eri Klas Eesti parimaks jazztrummariks ning töötas aastail 1959-1965 löökpillimängijana ka Eesti Raadio sümfooniaorkestris. Jazzansamblitest tegi ta kaasa Metronoomis, Stuudio 8-s ja kvartetis Tallinn-Tartu, kuhu kuulusid ka Aleksander Rjabov, Rein Marvet ja Ott Ojavee.






Jazzilembeste dirigentide rida jätkub
Kustas Kikerpuuga
(1937-2008), kes lõpetas Tallinna muusikakooli koorijuhtimise erialal ja tegutses esmalt muusikuna (pianistina).

Seejärel töötas Kikerpuu Eesti Televisioonis muusikatoimetaja ja ansamblijuhina (1965–1976), Eesti Reklaamfilmi muusikajuhina (1976–1985), Eesti Raadio kontsertorkestri ja bigbändi dirigendina (1985–1993) ning Georg Otsa nim. muusikakooli õpetajana (1993–2002), hiljem andis loenguid Eesti Muusikaakadeemias. Õpetajatöö toeks koondas ta oma teadmised helilooja, dirigendi ja seadjana õpikusse „Jazzharmoonia“.

Heliloojana valmis Kustas Kikerpuu käe alt üle 200 laulu.

Kikerpuu oskas lisaks nootidele ka sõnu suurepäraselt ritta seada: enamikule oma lauludest kirjutas ta ise tekstid ning soravat juttu vestis ta ka telesaadete juhina. Tema mälestusteraamatu „See saatana salakaval muusika“ lugejad võivad tema ladusas sõnaseadmisoskuses oma silmaga veenduda.

Bossanoova kodustajad



Umbes samal ajal, 1950-ndatel ja ’60-ndatel aastatel hakkas ülemaailmselt levima bossanoova, brasiilia muusika rütme ja ameerika jazzi harmooniat ühendav jazzi stiil, mis on populaarne tänini. Kui bossanoova-laine Eestisse jõudis, läks uuenduslikult mõtlev Uno Naissoo sellega lennult kaasa ja kirjutas eesti esimesed algupärased bossanoovad „Märtsis algas mai“ ning „Jaanipäev“ esmaesitaja Uno Loobile mõeldes.

VIDEO:

Kuula laulu „Kui käes on jaanipäev” Uno Loobi esituses

Uno Loobi
(1930-) sõnul on just Uno Naissoo teene see, et temast laulja sai. Just Uno Naissoo viis ta 1950-ndate lõpul esimest korda raadiosse Valgre laule lindistama, öeldes, et „praegu ei laula Valgret keegi, aga kui sina ära teed, siis hakkavad teised ka laulma.“ Nii ka läks. Uno Loop alustas jazzmuusiku karjääri hoopis kitarristina põrandaaluses ansamblis Swing Club (1950-52), mängides samal ajal kitarri ka Tallinna klubide ja restoranide ansamblites. Tallinna Muusikakooli astus ta ansamblikaaslase Uno Naissoo ärgitusel ja lõpetas kooli muusikateooria alal 1958. aastal.



Omandatud teadmisi ei sobinud vaka all hoida ja nii juhtus, et 1964. aastal kirjutas Uno Loop Eesti esimese kitarriõpiku.
Hiljem, kui Tallinna Muusikakool juba Georg Otsa nime kandis, töötas Uno Loop seal kitarriõpetajana. Pärast Uno Naissoo surma võttis Uno Loop Otsa-kooli levimuusika osakonna juhtimise enda õlule.

Video:

"„Ahvatlev ettepanek: Uno Loop“"

Uno Loop on olnud üks läbi aegade parimaid bossanoovade esitajaid Eestis, tema enda loodud bossanoova „Kamina ees” ehedust tõestab kasvõi fakt, et Raivo Tafenauga koostööd tegev brasiillane Sergio Bastos on laulu oma repertuaari võtnud ja teinud sellele uued portugalikeelsed sõnad.

Helinäide:

Kuula laulu „Kamina ees” Raivo Tafenau ja Sergio Bastose CD-lt „Ice on Ipanema“:

„Kamina ees”

Uno Loobi pikast ja kirevast eluteest pajatab raamat „Uno Loop: läbi elu“. Uno Loobi mitmekülgsest andekusest loob pisut karikeeritud pildi praegu Rakvere Teatri mängukavas olev lavastus „Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu”. Saates „Ringvaade“ käisid seoses näidendi „Uno bossa“ esietendusega nii Uno Loop kui teda kehastav näitleja Margus Grosnõi: kultuur.err.ee/v/teater/aca4d7a7-5072-4be3-bde7-a07cd24d3963

Naissoo kõrval oli teine suur bossanoova edendaja Eestis
Aleksander Rjabov
(1928-2005). Rjabov on mänginud mitmeid pille, sh. Swing Club’is kitarri, kõrghariduse omandas ta klarneti erialal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.

Klarnetistina seisnes tema uuenduslikkus selles, et vähemalt Eestis oli ta esimene, kes sellel pillil bossanoovat mängis, aga ta võis olla isegi üks esimesi bossaklarnetiste maailmas!

Leningradi konservatoorimis õppis Rjabov ka dirigeerimist. 1960-70 oli ta Eesti Raadio Estraadiorkestri dirigent, andeka arranžeerijana seadis ta nii sellele kui mitmele teisele enda juhatatud koosseisule ise repertuaari. Aleksander Rjabovit võib vähemalt osaliselt pidada ka Marju Kuudi lauljakarjääri käivitajaks.

VIDEO:

Kuula Uno Naissoo bossanoovat „Palus pohli punetab“ Aleksander Rjabovi esituses




Marju Kuuti
(1946-) on nimetatud eesti bossa-haldjaks, jazzikuningannaks ja funky-leediks. Kultuuriteadlane Linnar Priimägi on pihtinud: „Au tuttav olla Marju Kuudiga on sama erutav, nagu oleksid metsa vahel ufot näinud ja kibeleksid sündmuse erakordsust teistega jagama – aga ei tea, kas tohib ja kas teised usuvadki?! Kui 1960ndatel Jaak Joalalt televiisoris küsiti, kes on parim eesti laulja, ning ta vastas, et Marju Kuut, võisin minagi kaasa hõisata: „Õigus!“ Aeg oma suurte murrangutega pole Marju Kuudi muusikat murdnud ega haavanud, Marju mõjub alati värskendavalt - iseendaks jäädes ning samas alati miskitpidi muutudes.”

Lauljatari sünnipärane anne pääses mõjule keerulisele elusaatusele vaatamata. Kui Aleksander Rjabov oma loodavale Eesti Raadio kergemuusika orkestrile solisti otsis, läks Marju Kuut ettelaulmiskatsetele sõbrannasid saatma, aga osutus hoopis ise valituks. Rjabov tõi talle repertuaari omandamiseks ja jazzinippide õppimiseks Ella Fitzgeraldi plaate, aga koostöö algus venis. Nii juhtus, et Tallinna Muusikakoolis flööti õppiva Marju Kuudi debüütesinemine toimus 16-aastasena hoopis koos koolikaaslase Tiit Paulusega Pirita restoranis konservatooriumi lavakunstikateedri viienda lennu peol. Nooruke lauljatar oli jazzidiiva plaatidelt scat-laulu soolod ära õppinud ning üllatas sellega kohalolijaid – Eestis polnud midagi niisugust veel kuuldud. 1965. aasta Tallinna jazzifestivalil esines Marju Kuut klaveritrio saatel. Õhtusel banketil musitseeris Kuut koos vene pillimeestega ning jättis ühele neist sügava mulje. Leningradi pianist Juri Vihharev oli ühtlasi ajakirja „Down Beat“ korrespondent ning osales selle traditsioonilisel kriitikute küsitlusel. Eduka ühismusitseerimise järelkajana nimetati Marju Kuuti ameerika jazziajakirjas “Down Beat” parimaks jazzlauljaks Nõukogude Liidus.

VIDEO:

Kuula Marju Kuudi esituses Uno Naissoo laulu „Sügisromanss“

Tallinnas sõlmunud tutvusele järgnes Vihharevi kutse Leningradi, ning seal andis Marju Kuut 1967. aastal 14 soolo-jazzkontserti. 1966. aastal Kaunase jazzfestivalil võidetud peaauhind tähendas Marju Kuudile ka järgmisel aastal esinemisi Kaunases, seekord juba väljaspool konkurssi. Lauljakarjäär kodumaal edenes siiski üle kivide ja kändude, noorukesel solistil oli raske end maksma panna. Laiemale publikule sai Marju Kuut tuntuks tänu ETV uuele saatesarjale KANAL 13, mille tarbeks lindistati poplaul “Ei sellest hooli” ning tehti telesaate trupiga ringreis üle terve Eesti.

Alles paari aasta pärast ristusid Marju Kuudi ja Aleksander Rjabovi teed uuesti ning alustati koostööd, laulud leiti Julie Londoni plaadilt „Calendar girl“. Rjabovi orkestreeritud viisid said uued eestikeelsed tekstid ning sündis album „Aastaajad“ (1969).

VIDEO:

Järgnevalt mõned helinäited Marju Kuudi ja Aleksander Rjabovi koostööst, osa neist pärineb albumilt „Aastaajad“


Edaspidi kogunes Marju Kuudilt Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni salvedesse kokku üle 500 laulu. Rahutu hing murdis end raudse eesriide tagant vabadusse, emigreerudes 1980. aastal Rootsi ning 1988. a. sealt edasi USA-sse. Mõlemal maal õnnestus tal muusikuna läbi lüüa. Rootsis esines ta jazziklubides ja -festivalidel, USA-s tegi Kuut aastail 1988–1991 koostööd firmaga Warner Bros., kus ta oli noorte talentide salvestaja, helilooja, arranžeerija ja produtsent.

1991. aastal naases Marju Kuut koos pojaga Eestisse, esinedes ka esimesel „Jazzkaarel“. 2000. aastal alustas Kuut tegevust laulva DJ-na. Jõudumööda ilmusid CD-l varem vinüülplaatidel avaldatud või raadio fonoteeki kogunenud helisalvestised.

2006. aastal anti talle Eesti Muusikaauhindade elutöö preemia. Praegu elab Marju Marynel Kuut taas Rootsis.



12. Tallinna jazzifestivalide kasvandikud

Tallinna jazzifestivalid kujunesid pärast II maailmasõda sündinud eesti jazzmuusikutele omamoodi kasvulavaks. Nii nagu taim, kasvab ju ka inimlapse huvidering vastavalt sellele, milleks on soodne pinnas.

Lembit Saarsalu
(1948-) debüteeris 1965. a. Tallinna rahvusvahelisel jazzifestivalil restorani „Kevad“ ansambli koosseisus. Jazzifestivalid ongi kujunenud tema muusikuelu omalaadseks teljeks, sest lisaks teistel mainekatel jazzifestivalidel esinemisele on ta kuuel korral osalenud Lionel Hampton/Chevron Jazz Festivalil ning saanud sealt koguni saksofoni kingiks!

Jazzifestivalide inspireerivat vaimu on ta püüdnud ka ise juurutada, käivitades Tartus festivali Rainbow Jazz, mille mantlipärijaks on nüüd festival IDeeJazz.


Lembit Saarsalu on olnud aastakümneid üks eesti jazzi elavaid visiitkaarte maailmas. Kahtlemata on ta üks enim reisinud eesti jazzmuusikuid, ta on töötanud koos maailma tippmuusikutega, ja seda juba nõukogude ajal. Vastukaaluks säilitab Saarsalu repertuaaris aukohal oma eesti rahvamuusikast inspireeritud teoseid ning teiste eesti jazziheliloojate palu. Tema väljenduslaad ulatub bluusist ja svingist jazzi vabade vormideni, ta on salvestanud rohkesti heliplaate, erinevate koosseisudega on temalt ERR-i fonoteegis üle paarisaja salvestise.

VIDEO:

Kuula Lembit Saarsalu kvarteti 1979. aasta albumit „2 x labajalg“:

Muusikaõpinguid alustas Lembit Saarsalu akordioniga, Otsa-kooli lõpetas ta Aleksander Rjabovi õpilasena klarneti erialal. Ta on juhatanud meistrikursusi mitmel pool maailmas, praegu õpetab Heino Elleri nim. Tartu muusikakoolis.

Video:

Vaata saadet "Tähelaev", mille peategelaseks on Lembit Saarsalu


Ka
Helmut Aniko
(1947-2003) muusikutee algas restorani „Kevad“ ansamblis. Aniko alustas muusikutööd 1960-ndatel ja asutas ise palju koosseise, õppides lisaks muusikakoolis omandatud flöödi erialale mängima sopran-, alt-, tenor- ja baritonsaksofoni, klarnetit ning vibrafoni.
Helmut Aniko oli aastaid kogu Nõukogude Liidu jazzmuusikute edetabelites esikohtadel. Elu lõpul töötas ta alates 2000. aastast Soomes Kuopio konservatooriumis ja osales sealses jazzielus.

Raadiosaade:

Kuula raadiovestlust ansamblis „Kevad“ tegutsenud muusikutega: „KÖP. OI, AEGU AMMUSEID... Ansambel Kevad“ (1956)

Video:

Vaata Helmut Aniko kvarteti esinemist saates: „Visiitkaart“


Uno Naissoo poeg
Tõnu Naissoo
(1951-) kujunes juba varakult silmapaistvaks pianistiks. 1967. a. Tallinna jazzifestivalil debüteeris ta 16-aastasena. Vaid aasta hiljem 17-selt salvestas ta juba oma esimese plaadi, mis anti uuesti välja 2014. a.

Tõnu Naissoo on üks esimesi eesti muusikuid, kes on õppinud USAs Bostonis kuulsas Berklee kolledžis (1989-1990). Ta on ka võimekas helilooja. Noore mehe talenti märkas ja tunnustas ka tema isa Uno Naissoo, kaasates ta filmi „Viimne reliikvia“ muusika kirjutamisse.

Tõnu Naissoo on esinenud paljudes välisriikides, jätkab praegugi aktiivselt plaadistamist ja teeb koostööd nooremate eesti jazzmuusikutega.

Üks Eesti omapäraseima häälematerjaliga vokaliste
Els Himma
(1940-) pälvis juba verinoore lauljatarina Uno Naissoo tähelepanu, kes kirjutas talle ühe oma tuntumatest ballaadidest „Neil päevil polnud algust“.

Nagu mitmed tema põlvkonnakaaslased, sai ka Els Himma end suurema publiku ees proovile panna Tallinna jazzifestivalidel. Els Himma tegi kaasa ka Tõnu Naissoo debüütalbumil.

Paraku katkes jazzifestivalide traditsioon õige pea ning jazz polnud muusikute repertuaaris enam teretulnud. Sarnaselt mitme teise lauljatariga leidis ka Els Himma lisaks kontserdilavadele ja televisioonile rakendust varietees.

Palju aastaid hiljem ilmus temalt sooloalbum „Millest sa elad ja hingad“, mis võtab kokku Els Himma lauljakarjääri.



Arvo Pilliroog
(1946-1993) oli virtuoos nii klarnetil, sopran- ja tenorsaksofonil. Jazzipisiku sai Pilliroog oma esimeselt klarnetiõpetajalt Aleksander Rjabovilt, kes rajas nooruki haridusele Tallinna Lastemuusikakoolis nii tugeva aluspõhja, et Tallinna Muusikakool (tulevane Otsa-kool) võis peaaegu vahele jääda – seal veetis Pilliroog vaid ühe aasta ning jätkas haridusteed konservatooriumis. Konservatooriumi lõpukursusel algas pillimehepõli Eesti Raadio estraadiorkestris, kus ta oli väärtuslik solist-improvisaator.

Päeva olulisem osa algas Pilliroo jaoks siiski alles pärast estraadiorkestri tööpäeva lõppu, sinna mahtus kas ansambliproov, loomingu- või arranžeerimistöö või kontsert. Ansambleid, kuhu Pilliroog kuulus, oli üksjagu, ta ise juhatas mitut väiksemat kooslust. Arvo Pilliroo sekstett ja septett olid tema loomingulaboriks, kus ta katsetas ja teostas oma kompositsioonilise jazzi ideid.

Teiste Arvo Pilliroo koosseisude hulgas oli üks pikaealisemaid duo Tiit Paulusega, mis tegutses seitse aastat (1975-1981). Hilisem koostöö teise kitarristi Ain Aganaga katkes Arvo Pilliroo enneaegse surma tõttu, tähetunniks jäi duo esinemine mainekal prantsuse jazzifestivalil „Banlieues Bleues“ 1993. aastal.

VIDEO:

Kuula albumit „Bluus kahele“ :


Tiit Paulus
(1945-) on Valter Ojakääru hinnangul esimene eesti jazzkitarrist-virtuoos ning vääriline järglane Vallo Järvile. Kitarril on ta olnud iseõppinu, aga kuulunud aastaid kogu Nõukogude Liidu jazzkitarristide tippu.

Noore Tiidu teekond muusikasse algas Tallinna 2. Keskkoolis (endises Reaalkoolis), kus ta värvati kooli puhkpilliorkestrisse ja kogus esimesed nooditarkused. Kodus aga rippus seina peal seitsmekeelne kitarr, mis naabripoisi abiga sai mustaks värvitud ning kuuekeelseks ümber tehtud. Ühisel nõul lammutati kõrvaklapid, et saada sealt magnetpoolid helipeadeks, ning võimendiks sobis raadio. Kusagilt ilmusid salakaubana mõnest välismaa ajakirjast pildistatud akorditabulatuurid. Nutikas naabripoiss uuristas kustukummi sisse tabulatuuritempli ja nii sai koolivihik tablaruudustikke täis. Koos kuulati Radio Luxembourgi, sealt kuuldud muusikat lõõritati kahel häälel ja plõnniti kahel kitarril. Muusika tõmbas sedavõrd, et Paulus astus Tallinna Muusikakooli: „kontrabassiga sisse ja esimese kursuse lõpus trompetiga välja,“ nagu ta ise on kommenteerinud. Kitarri seal tookord veel õppida ei saanud. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – sel ajal, kui Tiit Paulus oli 16-aastane, ilmus Uno Naissoo õpik „Harmoonia alused“ (1961) ning kolm aastat hiljem Uno Loobi „Kitarrimängu õpik“. Loobi õpik oli esimene eestikeelne mitteklassikalise kitarri õpik ja aitas hädast välja paljusid noori „kidravihtlejaid“ (Tiit Pauluse sõnastus).

Umbes samal ajal nakatus noor muusikajünger jazzipisikusse. Raadiost kuulis ta mängimas triot – kitarr, kontrabass ja trummid – ning selle svingiva rütmi energia oli nii võimas, et sellest hetkest alates otsis noormees raadiost, mis tollal oli ainus muusika infoallikas, üksnes sarnast muusikat. Oma esimestest suurtest muusikaelamustest meenutab Paulus kellegi makilt ümberlindistatud Ella Fitzgeraldi Berliini kontserdi plaadistust, mis liigutas teda sedavõrd, et 45-minutise kontsertsalvestuse lõpuks voolasid noormehe silmist pisarad.

Video:

Kes teab, kui palju rõõmupisaraid on aastate jooksul kuulajate silmisse toonud Tiit Pauluse kitarrimäng nii ETV, Eesti Raadio ja filharmoonia estraadiorkestrites mängides kui väiksemates koosseisudes. Siinkohal mõned muusikanäited: "Stuudiodžäss: Tiit Pauluse kvartett"


Aastast 1985 asus Tiit Paulus Saaremaale elama ja asutas 1995. aastal Kuressaare Muusikakoolis pop-jazz osakonna. Õpetajana on ta olnud leidlik noori jazzipisikuga nakatama, varustades selleks puhuks tuntud jazzipalu uute vaimukate sõnadega ning hoidudes liigsest akadeemilisest tõsidusest.

Tänu Tiit Paulusele on jazzi juurde jõudnud paljud noored ja kaugeltki kõik Pauluse käest õpetust saanud pole olnud kitarristid. Oma õpilastega koos on Paulus esinenud ansamblis 2+2=5 ning muudeski vahvates kooslustes.

Koolmeistri ning pillimehena on Tiit Paulust tunnustatud:

Henrik Krummi nimelise aastapreemiaga 1996. aastal Saaremaa kultuurielu mitmekesistamise ja kaasaegse muusika kõrgetasemelise viljelemise, propageerimise ja õpetamise eest; Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga 2007. aastal pikaajalise tegevuse eest interpreedina ja pedagoogina; Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali 2012. aasta pedagoogistipendiumiga ning 2015. aastal Jazzkaare ja Danske Bank’i koostöös välja antava Jazziedendaja auhinnaga.

Tiit Paulus on osav sõnaseadja ning kogunud kirevad killukesed oma eluteelt raamatusse „Ühe kidramehe lugu“.


Aldo Meristo
(1944-) kuulub eesti jazzmuusikute eliiti juba üle 50 aasta, olles tegev pianisti, helilooja, arranžeerija ja jazzipedagoogina. Meristo on õpetanud jazzklaverit Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis.

Meristo on kuulunud bigbändi Mickeys (Mikid) ridadesse ning esinenud erinevatel festivalidel ja kontsertidel Tallinnas, Riias, Kaunases ja kaugemalgi. Eesti jazzisõpradele on teada-tuntud Aldo Meristo Trio. Aldo Meristo on osalenud ka mitmetes rahvusvahelistes projektides nagu ansamblid Overseas ja Baltic Quartet, juba aastaid musitseerib ta duos rootsi saksofonisti Håkan Lewiniga. Muusikud alustasid koostööd Tallinnas 1990. Aastal, nende duo tipphetk oli Buenos Airese Mardel Jazzil 1994. aastal. Koos on neil valminud albumid "Busstop Jüri" ja „Twenty years later“

Video:

Vaata telesaadet „Visiitkaart“, kus koos Aldo Meristoga musitseerivad Toivo Unt ja Tanel Ruben "Visiitkaart: Aldo Meristo"



13. Jazzifestivalide uus laine

Eesti jazzifestivalide traditsiooni katkemise järel 1960-ndate lõpus tekkinud tühimiku täitis uus festival Tudengijazz, mis toimus esmakordselt 1982. a., sealt on võrsunud paljud tänapäeval tuntud eesti jazzmuusikud. Nõukogude ajal oli see siinmail üks väheseid väljundeid professionaalsel tasemel jazzmuusika viljelemiseks. Praeguse Tudengijazzi missioon on arendada improvisatsioonilise ja rütmimuusika viljelemist ja levikut Eestis ning pakkuda võimalusi noorte muusikute originaalloomingu viljelemiseks, Eesti ja välistudengite uute kontaktide tekkimiseks, asjatundliku publiku leidmiseks ja koolitamiseks. Festival on väga oluline väljund professionaalset karjääri alustavatele rütmimuusika tudengitele. Viimastel aastatel on Tudengijazzi kunstiline juht olnud Kristjan Mazurtchak.

Valik Tudengijazzi logosid ja plakateid:



Fotosid varasemate aastate Tudengijazzi esinejaist:


VIDEO:

Vaata videot 2015. aasta Tudengijazzi rahvusvahelisest koostööansamblist MeetingPoint:

Pärnu Fiesta International



1985. aasta sügisel alanud jazzikontsertide sarjast kasvasid 1986. aasta suveks välja Pärnu Džässipäevad. Kolmepäevasel festivalil esinesid muusikud Eestist, Gruusiast, Venemaalt ja Lätist. 1989. aastaks kujunes sellest Jazz Fiesta International, mida 1993. aastani korraldas Herbert Murd (1954-).

1990. aastast alates tuli külalisi juba ka läänest ja kohe jazzmuusikute parnassi kõige kõrgemast tipust – John McLaughlini trio. Koos muusikafestivaliga peeti Pärnus ka teatrifestivali BaltoScandal, samasugune sümbioos kahe festivali vahel toimus ka 1992. aastal.

1994. aastast alates sai Fiesta Internationali mantlipärijaks Pärnu Jazz ja pärastpoole Pärnu Suvejazz, mida korraldasid üheskoos Pärnu Jazzi meeskond, Pärnu Uue Kunsti Muuseum eesotsas muuseumi juhataja Mark Soosaarega ning Jazzkaar eesotsas Anne Ermiga. Pärnu Suvejazz kasvas nädalapikkuseks festivaliks ja võõrustas ka välisesinejaid, kuid hääbus pärast 2002. aastat Pärnu linna toetuseta jäänuna.


Jazzkaar



Praeguseks on Eesti mastaapseim jazzifestival Jazzkaar, mis seni on toimunud 26 korral. Esimene festival toimus 1990. aasta oktoobris, kuid Jazzkaare nime kandis muusikapidu alles alates järgmisest, 1991. aastast. Sellega taastati 1967. aastal katkenud Tallinna Jazzifestivalide traditsioon. Nüüdseks on Jazzkaar kasvanud kitsalt ühele stiilile keskendatud festivalist kogu linna hõlmavaks ja igas vanuses inimesi kaasavaks mitmekesiseks muusikapeoks.

Rahvusvahelised Jazzi- ja bluusipäevad Tallinnas vältasid 10.-14. oktoobrini 1990. Toimus 26 kontserti Tallinnas 7 esinemispaigas ja 10 kontserti väljaspool Tallinnat. Esines 49 koosseisu ja 190 muusikut 16 riigist. Kuulajaid oli kokku 8500.

Jazzkaare nime all kulges festival esmakordselt 9.-13. oktoobrini 1991. Kontserdid toimusid Tallinnas 6 esinemispaigas. Esines 47 koosseisu ja 207 muusikut 15 riigist. Kuulajaid oli kokku 6000.

2014. aastal tähistati Jazzkaare 25. sünnipäeva raadiosaadete sarjaga, kus Anne Erm ja mitmed teised meenutasid festivali sündi ja arengut.

Raadiosaade:

Kuula sarja esimest saadet, kus meenutati festivali esimest kahte toimumiskorda: "Jazzkaar 25"

Telesaade:

Vaata telesaadet Jazzkaare algusaegadest „Jazzkaar 15“


Jazzkaar on aastate jooksul kaasanud festivali tegemisse terve armee vabatahtlikke. Üks omanäolisemaid algatusi, ning seda ka rahvusvahelises mastaabis, on Jazzkaare vabatahtlike veebireporterite ja fotograafide kogukonna loomine. Täpsustatud andmetel alustas veebitiim 2003. aastal, ekslikult on intervjuu Jazzkaare vabatahtlike reporterite projekti autori Madli-Liis Partsiga paigutatud 2004. aasta saatesse).

Raadiosaade:

Kuula intervjuud Jazzkaare reporterite kogukonna algataja Madli-Liis Partsiga (alates 7. minutist): "Jazzkaar 25."

Jazzkaare vabatahtlike reporterite kontserdikajastusi saab lugeda Jazzkaare veebilehelt

Vaata ka Jazzkaare vabatahtlike fotograafide pildigaleriid Jazzkaare veebilehelt

Jazzkaare mõju Eesti muusikamaastikule on tegelikult olnud laiem. Aastate jooksul on festival kasvatanud juurde arvukalt jazzilembelist publikut ning kaudselt mõjutanud sedagi, missugune oli jazziplaatide valik Tallinna kauplustes. Värskemaid plaate Jazzkaare esitajatelt on müüdud ja müüakse küllap edaspidigi otse festivalil.

Loe intervjuud Jazzkaare plaadimüüjate Hanno Kirikali ja Arvo Aunaga: intervjuu

Tänaseks on Tallinna Rahvusvaheline Festival Jazzkaar Baltimaade suurim jazzifestival. Huvitava ja omanäolise programmi ning julgete lahenduste abil teeb Jazzkaar väikseima eelarvega parimat jazzifestivali Põhjamaades, tuues Eestisse maailma jazzmuusika suurimad ja huvitavamad leiud ning täidab kogu Tallinna ja Eesti jazziga. Kümnepäevane festival Jazzkaar on Eesti suurima kontsertide arvuga festival, mille raames on esinenud üle 3000 välisartisti 60 riigist.

Jazzkaare põnevamateks projektideks on kujunenud Jazzimaal ja Linnaruumi projekt.

VIDEO:

Vaata videot 2010. aasta Jazzimaali ürituselt:

Vaata videoid Linnaruumi projektist:

VIDEO:

Taani trummar Karsten Mathiesen koos Siim Aimlaga
Siim Aimla ja teised muusikud tulikuumalt improviseerimas


Vahepeal on Eestis tekkinud mitmeid teisigi jazziga seotud festivale. Iga festivali taga on vähemalt üks fanaatik, kes korraldab neid üritusi peamiselt selleks, et armastatud muusikastiili tippesinejaid ise oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda saaks. Loomulikult soovivad nad head muusikat jagada ka võimalikult paljude teistega ning sel moel kasvatatakse publikut juurde nii konkreetsele festivalile, antud muusikastiilile ja võib-olla isegi muusikale tervikuna. Õige mitme festivali juurde kuulub ka haridusprogramm või noorte artistide konkurss.

Festivali
Juu Jääb
eestvedajaks on Muhu saarelt pärit saksofonist Villu Veski. 1997. aastal asutatud festivali peamiseks kontserdipaigaks on kujunenud Mihkli talu, mis asub Muhu saarel Nautse küla südames. Osa üritusi toimub ka Saaremaal ning Muhu saare teistes paikades, näiteks Katariina kirikus ja Pädaste mõisas.

VIDEO:

Vaata, kuidas Villu Veski annab kontserdi kadakate keskel:

Juu Jääb pakub võimalust tunda rõõmu muusikast ja loodusest, kontserte täiendab kohapeal sündiv unikaalne audiovisuaalne improvisatsioon. Pärast ametlikku kontserdiprogrammi sünnivad Juu Jääbi eksklusiivsed ja ootamatud muusikalised kooslused ning helid hilisöistes jämmisessioonides. Juu Jääb pakub laia valikut maailma jazzmuusikast, traditsioonilisest nüüdisjazzini ning ladina-ameerika rütmidest tango ja elektrooniliste helideni.
Külasta festivali kodulehte:Juu Jääb

VIDEO:

Ülevaatlik video, mis annab edasi nö Juu Jääbi olemuse:



Rahvusvaheline Noorte Rütmimuusika Festival Visioon
toimub Tallinnas ja Sauel, peakorraldaja on Saue Muusikakooli direktor Kristiina Liivik.

Festival „Visioon" on muusikaline vaade tulevikku ning mõeldud noortele, kellele meeldib improvisatsioon ja jazzmuusika. Igal aastal osaleb festivalil üle 140 noore muusiku. Paljudest varasematel aastatel esinejatest on tänaseks kasvanud hinnatud pedagoogid, heliloojad, tippmuusikud, kes esindavad Eestit rahvusvahelistel konkurssidel ja festivalidel. Festivalil ei ole vanusepiiranguid. Tähtsal kohal on koostöö professionaalidega, kelle särav eeskuju innustab noori rohkem pingutama, harjutama ning muusikat avastama.

Festivali keskpunktis on bigbändid, ühisprojektid ja koosmusitseerimine. Koostöös eri maade tippmuusikute ja dirigentidega on võimalus moodustada rahvusvahelisi projekte. Kolmandat aastat toimub Visiooni raames Rahvusvahelise Noorte Big Band´i projekt.

VIDEO:

Vaata festivali tutvustavat videot:

Festival Visioon kasvas välja Saue Muusikakooli poolt korraldatavatest Loomingu ja Improvisatsiooni Päevadest, mis esmakordselt toimusid 1997. aastal. Õpiti vabaimprovisatsiooni, tegeleti loovtantsu ja kunstiga. Improvisatsioonitunde on igal aastal andnud Eesti Muusikaakadeemia õppejõud Anto Pett ning tema õpilased. 2003. aastal otsustati korraldada Loomingu ja Improvisatsiooni Päevade finaaliks Festival Visioon. Muusikamaratoni kestel esines kokku 8 noortebändi Viljandi Kultuuriakadeemiast, G. Otsa nimelisest Tallinna Muusikakoolist, Nõmme Noortemajast, Viimsi ja Kuusalu ning loomulikult ka Saue muusikakoolidest.

Külasta festivali kodulehte: Noortejazz.ee


Nõmme Jazzi
korraldamise idee tekkis festivali kunstilisel juhil Toivo Undil põhjanaabrite väärikaima jazzifestivali Pori Jazzi eeskujul. Samas suurusjärgus elanike arvuga Pori ja Nõmmet ühendab ka rohelus ning festivali suvine toimumisaeg.

Aastail 2000-2013 toimunud Nõmme Jazzi egiidi all on korraldatud ka Nõmme Jazzi rahvusvahelist noorte jazzmuusikute konkurssi (aastast 2001). Žürii on komplekteeritud eri maade jazzifestivalide ja -klubide esindajatest, esinemised nendel festivalidel ongi olnud konkursi finalistidele auhinnaks.

Nõmme Jazzi Noorte Jazzartistide Konkursi eesmärgiks on olnud Eesti parimaile noortele professionaalsetele muusikutele rahvusvahelist tähelepanu tõmmata ja pakkuda võimalusi esineda tunnustatud välisfestivalidel. Võistlus võimaldab arendada noore muusiku artistlikku külge ning rahvusvahelisi suhteid teiste muusikutega, sellest võib saada alguse muusiku rahvusvaheline karjäär. Auhindadeks on olnud esinemisvõimalused festivalidel Pori Jazz, Turku Jazz, Kaunas Jazz, Rigas Ritmi, Jazzkaar, Juu Jääb, Noorte Puhkpillimängijate Festival – „Youth Wind Fest“, Nardis Jazz Club jt. Konkursil ei ole olnud rahalist preemiat. Järjestatud on esimesed kolm kohta hinnaliste auhindadega.

Praeguse hetke seisuga on Nõmme Jazzi festivali ja sellega seotud noorte jazzmuusikute konkursi edasine toimumine selgusetu.

Kuula:

Kuula Nõmme Jazzi Noorte Jazzartistide Konkursi helisalvestisi 2009. aastast: Nommejazz

Toivo Unt (1951-) on aastaid olnud hinnatud kontrabassimängija paljudes jazzkooslustes, kuuludes samas ka Estonia teatri orkestrisse. Undi otsesest muusikalisest osalusest ehk veelgi väärtuslikumaks teeneks Eesti jazzile on tema algatatud festival Nõmme Jazz ja Toivo Undi panus Eesti jazziharidusse.

Toivo Undiga on seotud ka Sillamäe festival JazzTime. Kohaliku muusikakooli direktriss Galina Kuznetsova kutsus Undi algul jazzifestivali patrooniks. Sealsest entusiasmist vapustatuna on Toivo Unt kohalikus kultuurielus käed külge löönud ning tänavu toimub festival JazzTime tema kui kunstilise juhi käe all juba 11. korda. Festivali tegevdirektor on Sillamäe muusikakooli kasvandik Vladimir Võssotski.

Külasta festivali kodulehte: jazztime.ee






Sõru Jazz
toimub alates 2008. aastast Hiiumaal Sõru ja Kalana sadamas, eestvedajaiks Guido Kangur ja Pille Lukin.

Külasta festivali kodulehte: Sõru Jazz






Tartu jazz- ja rütmimuusika festival IDeeJazz
toimub novembri alguses ja kestab 3 päeva. Festivali käivitas 2011. aastal Oleg Pissarenko. IDeeJazz on varasema, alates 2003. aastast Lembit Saarsalu eestvedamisel Tartus toimunud Rainbow Jazzi mantlipärija.

IDeeJazz, see on Eesti jazzi ja rütmimuusika pidu.
ID – identiteet;
ee – Eesti maakood ISO 3166 standardi järgi;
idee – vanakreeka kl. “vaade, kuju, väljanägemine”, Platoni järgi “tabatav hinge silmale”;
jazz – tähistab avatust, spontaansust ja teadlikkust, mitte niivõrd muusikastiili selle kitsalt traditsioonilises mõttes.

Külasta festivali kodulehte: ideejazz.ee




Jazziga seotud väiksemaid festivale leidub Eestis teisigi:


Tallinna Vanalinna JazzON Festival (Tallinn)
Viljandi kitarrifestival (Viljandi)
Tabasalu Jazz Fest (Tabasalu)
Saare Jazz (Saaremaa, Pidula)
Viimsi JazzPopFest (Viimsi)
jne.