Osalejate tagasiside

 

„500 inspireerivat jalutuskäiku”

raamatukaas

 

 

 

Olga Tokarczuk „Aja oma atra läbi koolnute kontide”

 

raamatukaas

Olga Tokarchuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Vaimukas ja vapustav raamat, kus leidub igaühele midagi. Huumor, eneseiroonia, ühiskonnakriitika, astroloogia, loodus- ja loomakaitse, kuriteod – kõik on olemas. Soovitan, kuigi kõigile kindlasti ei meeldi. (Eha A)


Olga Tokarczuk “Aja oma atra labi koolnute kontide” – Saladuslikel asjaoludel hukkub Klodzko mägikülas mees. Tema naaber Janina Duseijko, kes on pensionärist õpetaja ja loomakaitsja, hakkab asja uurima. See on omalaadne kriminaalromaan. Põnevust jätkub raamatu lugemisel lõpuni. (Imbi M)


Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kondide” – Keeruline raamat. Soovitada päris kõigile ei julge. Selleks peab ikka inimese eelistusi teadma. Jube palju oli juttu horoskoopidest. Idee iseenesest oli päris huvitav. Omapärane lähenemine inimesi nimetades. Suhtumine loddusesse ja loomadesse oli kuidagi teistsugune. Ühesõnaga, omapärane. (Aane L)


Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kondide” – Omanäoline kriminaalromaan. Loomade surnuaed ja selle eest hoolitsemine. Lauale, nagu ikka, asetasin kivi. Siia on maetud üks vana Kass, poolmetsik Emakass, kes suri sünnitusel koos Pisikiisudega, Rebane, kelle tapsid metsatöölised, mitu mutti… Unes nähtud ema… (Liivi S)


Andy Weir „Ave Maria”

raamatukaas

Andy Weir “Ave Maria” – Üks haaravamaid ulmeraamatuid, vaatamata sellele, et suure osa tegevustikust veetis peategelane üksinda. Ääretult põnev ja omapärane teos. (Hanna-Liis S)


Andy Weir “Ave Maria” – Väga huvitav ulmeraamat inimkonna võitlusest ellujäämise nimel, kus võitmine tundub olevat võimatu. Põnev oli. Raamat on täis keemiat, füüsikat ja matemaatikat, aga see ei sega lugemist kuidagi. Väga meeldis ka kahe peategelase sõprus. (Aane L)


Nora Ikstena „Emapiim”

raamatukaas

Nora Ikstena “Emapiim” – Lätlastel on sarnased asjad ajaloos, samad vaenlased ja vaenajad. Kes veel meid ja neid paremini mõistaks kui meie neid ja nemad meid. See ühine murevalu on ühiselt ehk kergem kanda. Ehk… Nora Ikstena raamat viib meid tagasi aega, kust meiegi olime pärit ja mis on olemas ka järgmistes põlvkondades salapärasel viisil, mis paneb meid eitama seda, mida me näha ei soovi, kus mõistus üritab muuta seda, mille üle meil ei ole elus kontrolli. (Ester L)


Nora Ikstena “Emapiim” – “Emapiim” on järjekordne valus lugu ühe pere kolme põlvkonna naiste suhetest. Enne selle raamatu lugemist soovitaks lugeda läbi Ikstena “Neitsi õpetuse”, kuigi need kaks raamatut natuke duubeldavad teineteist, siis mõlema lugemine teeb kogu loo siiski selgemaks. Soovitan! (Triin S)


Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan naistele üle 30 aasta. Neil on juba eluküpsust hinnata ajaloosündmuste mõju üksikisiku saatuse üle. Kavatsesin korduslugemisel ainult sirvida, tegin seda lausa põhjalikult, lastes end emotsionaalselt kaasa haarata. Tegin ka ise Balti keti sündmused kaasa. Noore naisena keelas ta oma lapsele rinnapiima, aga ometi aitas ta günekoloogina isiklikust traagikast hoolimata sadu naisi. Uskumatu, et vabadus, mis meile 89a. kätte võideti, on jälle ohus. (Leili K)


Nora Ikstenis “Emapiim” – Avameelne ja karm raamat, soovitan. See on raamat emadusest- emaarmastusest ja selle puudumisest. Kriitiliselt kirjutab autor nõukogude süsteemist. Selle ajastu inimesena tundub, et kõik polnud nii hull, aga mina kasvasin väikeses Keilas. Linnaelust ei tea ma midagi.  (Sirje S)


Nora Ikstena “Emapiim” – Mulle meeldis. Just see kolme põlvkonna erinevused. Lugeda oli huvitav ja ladus. Kuni tütar küsis: emme, kas mõni laps saab mäletada, kuidas maitseb emapiim? Tõepoolest, kas on võimalik? (Liivi S)


Mark Kurlansky „Havanna”

raamatukaas

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopline deliirium” – Ajakirjanduslik, suupärasteks lühipaladeks jagatud ülevaade Havanna ajaloost ja elanikest. Sobib hästi esmatutvuseks, et siis pärast soovi korral põnevamatele teemadele lisa uurida. Tekitas uudishimu ja tungi laisalt kuuma päikese all pessitada. (Aet T)


Bjorn Berge „Kaardilt kadunud riigid 1840-1970”

raamatukaas

 

Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma”

raamatukaas

Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma” – Seiklusjutud on mind alati köitnud. Esimesed kokkupuuted kirjanik Jules Verne´i loominguga pärinevad lapsepõlvest. Lugesin ja unistasin, et saaksin ma ometi Eestist välja ookeani taha reisida. Tänaseks on minu unistused täitunud. Olen õnnelik, et raamatus loetud reisil juhtunud sekeldusi ei ole mul elus ette tulnud ja kõik reisid on kulgenud rahulikult, kiirustamata, muretult. Väga põnev raamat, mis sobib nii suurtele kui väikestele raamatusõpradele. (Triinu M)


Jules Verne “Kaheksakümne päevaga ümber maailma” – Soovitan lugeda originaali. Näinud multikaid ja filme, siis see raamat on hoopis miskit muud. Hunnik igavaid fakte geograafiast. Hämmastav kui igav härrasmees on peategelane. Tore, et pildid raamatus. Hea, et raamatut alles nüüd saan lugeda, kui filme enne näinud. (Tiina N)


Frédéric Gros „Kõndimise filosoofia”

raamatukaas

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Selle raamatu jaoks tuleb võtta aega – seda raamatut sirvides, lugedes, lisainfot otsides. Lisainfot on selle raamatu puhul vaja juba seetõttu, et raamatust kõnnivad-jalutavad-flaneerivad-jne läbi igasugused nimekad tegelased, kes ei pruugi nii väga tuttavad olla: Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Kant, Gandhi etc. Raamatul puudub eriliselt põnev-seikluslik süžee ning nii saabki seda väga rahulikult lugeda ja mõtiskella, pausi pidada ja edasi lugeda… „Aeglaselt liikumiseks pole leitud midagi paremat kui kõndimine. Selleks on alustuseks vaja kahte jalga. Ülejäänu on tarbetu. Tahate kiiremini liikuda? Ärge siis kõndige, tehke midagi muud: sõitke autoga, liuelge, lennake, aga ärge kõndige. Kõndimisel loeb vaid üks etendus: taeva intensiivsus ja maastike kirkus…” (lk 8) „Pikad jalutuskäigud ja palju üksiolemist – need on kaks abinõud tuikava valu vastu. Põgeneda ärevuse, maailma nõudmiste ja melu eest, mille eest tuleb iga kord maksta tunde kestva kannatusega. Ja kõndida, kõndida kaua, et hajutada, tuimestada, unustada haamrilöögid oma oimukohtadel.” (lk 20) (Ester L)


Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Kindlasti soovitan. Kuidas me edukalt reisida saame, kui kõndida ei oska! ” Toas istumine – nagu ma juba kord öelnud olen-, see on see päris patt püha vaimu vastu.” (Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia”, tsit. Friedrich Nietzche “Ecce homo: Kuidas saadakse selleks, mis ollakse” 1996, lk35) Kõndimine on nagu lapsemäng: vaimustus tänasest päevast, päikesepaistest, taevasinast. Kõndimiseks piisab kahest jalast ja suurtest uudishimulikest silmadest. (Silvia M)


Frederic Gros”Kõndimise filosoofia” – Nii ja naa, keda huvitab ajalugu, see leiab sellest raamatust seda. Oleksin oodanud rohkem motiveerivat lähenemist, miks minna kõndima. (Kersti K)


Erling Kagge „Kõnni”

raamatukaas

 

Dorothy Carrington „Korsika”

raamatukaas

 

Khaled Hosseini „Lohejooksja”

raamatukaas

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Autor on kirjutanud Afganistani väga erinevatest aegadest. On võimalus tutvuda selle maa traditsioonidega. Lohejooks on põhiline afgaani traditsioon. (Imbi M)


Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Kurb lugemine Afganistaanist, kus ajalugu ja traditsioonid määravad ära järgmiste põlvede elu ja võimalused. Suurepärane lugemine, head kirjeldused ja võluv jutustamise oskus. Täiendas palju minu teadmiste hulk selle maailma nurga kohta. (Kristi T)


Haruki Murakami „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”

raamatukaas

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – See on parim eneseabiõpik üldse. Esiteks, targu ei mainita sõnagagi, et see peaks lugejat kuidagi aitama või kõik tema probleemid automaagiliselt ära lahendama, Murakami lihtsalt räägib maast ja ilmast, see tähendab siis jooksmisest ja kirjutamisest. Äraspidine psühholoogia hakkab jube hästi tööle. Teiseks kordub kõige selle hulgas vähemalt kaks universaalset tarkust – tee seda, mis sulle meeldib, mida suudad nautida, ja võistle iseendaga, mitte teistega. Nagu on moodne öelda – ole homme iseenda parem versioon. Ta ei ütle, et kõik peaksid ilmtingimata jooksma, aga tema jookseb, sest see meeldib ja aitab tal kirjutada. Kolmandaks kirjutab Murakami ka ebaõnnestumistest või vähemalt sellest, mida ta ise ebaõnnestumiseks peab.  Ilmselge, et maraton ja triatlon ja kõik need teised ulmelised kestvusvõistlused võivad pisut vaevarikkad olla ja alati ei tule kõik nii välja nagu tahaks, aga see on okei! Patsuta end soorituse eest õlale ja mine edasi. Niisiis kokkuvõtteks võib öelda, et õilis kannatus välja arvata, on tegemist vägagi eluterve suhtumisega. (Leelo J)


Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Huvitav lugu jooksuhullult. Väike killuke venna eluloost. Kas ikka tõesti on vaja nii palju joosta? Hämmastav, et sellest sai raamat, mis eriti ei korda ennast, aga samas muudkui jahub jooksmisest. (Tiina N)


Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Soovitan. Tõepoolest, millest räägib Haruki Murakami, kui ta räägib jooksmisest? Ta räägib kirjutamisest, rütmist, motivatsioonist, enese otsimisest ja kasvamisest. Valust ja tajust. Jooksmisest ja kirjutamisest – mõlemast kui füüsilisest ja vaimsest tegevusest. Iga pühendumine on areng. Seda mõttemaailma jälgida on huvitav, kaasamõtlemine loob rahulikku mõistmist. Isegi kui keegi jookseb ja kirjutab ja kui ma seda ei tee, võivad meie mõtted olla võrdlemisi sarnased. (Kati V)


Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė”

raamatukaas

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Maryte” – Kurb ja rusuv teos, mida ei soovi järjest lugeda just loo ängistuse tõttu. Ja muidugi tõmbad pidevaid paralleele praeguse sõjaga. Vajalik jutustus mälestuste elushoidmiseks. (Viire V)


Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Maryte” – Väga kurb raamat sõja tõttu kannatavatest süütutest inimestest. Ja kõige hirmsam – midagi sarnast toimub ka praegu, kuigi raamatus kirjeldati Teist maailmasõda. (Kadri K)


Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Raamatut oli võimatu pooleli jätta, elasin nii kaasa. Sõjajärgsest Ida-Preisimaalt kodudest välja aetud perede saatustest lugemine oli šokeeriv. Lapsed püüdsid võidelda ellujäämise eest samaväärselt kui täiskasvanud. Kahjuks kogemus helgest lapsepõlvest jäi paljudel lastel saamata. (Triinu M)


Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Maryte”- Väga tõsiste mõtetega raamat. Uskumatu, millega võivad hädaolukorras lapsed hakkama saada. On olemas halbu ja abivalmis inimesi. Neid, kes on ikka nõus abistama. “Ära karda, ära karda mind, ära ainult jookse, ei tohi varastada, ei tohi… Kas sa oled näljane? Renate noogutab.” (lk 144) (Liivi S)


Tommi Kinnunen „Nelja tee rist”

raamatukaas

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Hästi jutustatud tõepärane lugu. Põnevust viimase peatükini. Kippusin autori kujutatud täiskasvanud naistegelasi võrdlema Niskamäe vanaperenaisega.     (Mari T)


Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Soovitan väga!!! Nelja inimese elu ristumine – neli omavahel seotud lugu, mis raamatus saavad üheks looks. Lugu, mis toob lugejale mõistmist, kuidas iga tegelane loetud loos andis endast parima nagu oskas ja suutis, kuid kuidas unistatud tervik/tulevik pudenes laiali. Lugu, millest selgub rääkimata jätmiste traagika. Aeg, mis nõudis tugev olemist ja eitas iga inimese õrnust. Aeg, mille reeglid sundisid valetama oma identiteedi kohta.
Raamat loob mõistmist, see on tervikuna kurb ja traagiline. Tuletab meelde, kui vajalik on enda väljendamine, ausus, rääkimine, mõistmine ja mõistetud olemine. Aeg on muutunud, kuid inimese põhiolemus on sama. (Kati V)


Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Perekonnalugu. Minu jaoks tegi raamatu huvitavaks eri põlvkondadesse kuuluvate inimeste mõtete kajastamine. Maailm ja eluvaated on pidevas muutumises. Noored soovivad alati oma ellu muutusi, vanad aga ei lepi uuendustega. (Triinu M)


Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitavalt kirjutatud eri põlvkondade lood. Saab teada soomlaste elust väga pikal ajaperioodil. Meeldis. Ei kujuta ette, mida tundsid vanemad teada saades, et nende laps on pime. Eriti mõjus see teadmine isale. Ja sõja eest äraminek… (Liivi S)


Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” –

Sally Rooney „Normaalsed inimesed”

raamatukaas

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”- Südamlik ja armas lugu poisist ja tüdrukust, kes teineteisesse sügavalt kiinduvad, kuigi ei julge seda endalegi tunnistada. Olles endas liiga ebakindlad, viivad nende teed korduvalt lahku ja kokku. Samas jäädakse väga headeks sõpradeks, kes teineteisele alati toeks on. Väga liigutavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud teos, mida oli raske käest panna. Sama hea oli ka selle järgi vändatud miniseriaal. (Reelika L) 


Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Kahe noore kujunemise ja armastuse lugu. Huvitav oli jälgida, kuidas keskkoolis tõrjutu võib olla ülikoolis hoopis populaarne ja vastupidi. (Ave K)


Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Minu arvamuse kohaselt keskpärane armastusromaan, mis sobib hästi pimedatesse sügisõhtuteks. Noorte endavahelised eneseleidmised, armumised ja suhted. (Kati H)


Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Oi, kuidas mulle Sally Rooney meeldib. Ilmselt tema raamatud ongi pigem sellised, et kas meeldivad väga või ei meeldi üldse – külmaks need aga jätta ei tohiks. Pean küll tunnistama, et “Vestlused sõpradega” on üks mu lemmikraamatuid ja nii hinge “Normaalsed inimesed” mulle ei läinud. Vaatamata sellele on tegemist kriipiva, düsfunktsionaalse maiguga raamatuga, mille puhul tahaks peategelasi vahepeal raputada, et neile mõistus pähe panna. Olen lisaks raamatule näinud ka raamatu põhjal tehtud sarja ning mõlemad olid oma eripärasuses lahedad. (Sandra O)


Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Lihtne noorteromaan, lähenemine kitsa nurga alt ning mitte liiga palju erinevaid olukordi avades. Huvitav oli klassidevaheline lõhe, kuid lõpuni ei olnud see minu jaoks usutav. Keskpärane lugemine. (Kristi T)


Rupi Kaur „Päike ja tema lilled”

raamatukaas

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Lihtsalt oivaline raamat! See sobib hästi ka neile, kes üldiselt luuletusi ei loe. Soovitan kindlasti lugeda ja lisaks võiks läbi lugeda ka tema esimese raamatu “Mesi ja piim”. Jään ootama, millal tõlgitakse ära tema kolmas raamat. (Triin S)


Rupi Kaur” Päike ja tema lilled” – Soovitan naisterahvast lugejale, kellel on teatav elukogemus. Saan aru, miks miljonid naised, kes on välja kistud oma kodumaa pinnast, kes sageli kaotanud pinna jalge alt, otsivad õpetussõnu autorilt, kes neid mõistab ja haridust saanud ja majanduslikult kindlustatuna teeb seda, millest tema eelneva põlvkonna naised ei saanud unistadagi. Mõned värsid on lausa piibellikud. Lilled õpetavad sind: närbumine, langemine, juurdumine, sirgumine, õitsemine (Leili K)


Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Omapäraselt ja südamlikult kirjutatud luuleteos koosneb 5 osast: närbumine, langemine, juurdumine, sirgumine ja õitsemine. “mesilased tulid mee järele/lilled lehvitasid kui/nad end lahti riietasid/valmis võtmiseks päike naeratas” -taassünd (lk 9) (Imbi M)


Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Rupi Kauri luulekogud ja luuletused on sellised, mis mind puudutavad. Tema “Mesi ja piim” on mu koduriiulil olemas nii eesti- kui ingliskeelsena. Tema luuletused on aegumatud – haarad raamatu riiulilt ja leiad ikka midagi, mis kõnetab. Minu enda jaoks “Mesi ja piim” oli veidi tugevam luulekoguna kui “Päike ja tema lilled”, aga väga head on mõlemad. (Sandra O)


Laetitia Colombani „Palmik”

raamatukaas

Laetitia Colombani “Palmik” – Nii valus ja ilus raamat. Kohutav on lugeda India kastisüsteemist ja mõelda, kui palju andekaid inimesi on jäänudki wc-potte puhastama, kuna nad lihtsalt on sündinud vales kastis ja sealt välja saada on praktiliselt võimatu. Soovitan kindlasti lugeda! (Triin S)


Laetitia Colombani “Palmik” – Kolme naise saatused sulanduvad ühte raamatusse. Mulle on südamelähedane taaskasutuse teema, millest räägitakse nüüd palju, aga kindlasti ei ole see tänapäeva avastus. Kõik kolm naist said omamoodi tõuke elus õnnistatult edasi minna. Meeldejääv lugemiselamus. (Triinu M)


Laetitia Colombaini “Palmik” – Huvitav lugemine, soovitan. Kolm väga erinevat naist, keda ühendab edasipüüdlikkus. Seejärel nende lood põimuvad. Indias on kastisüsteem. Uskumatuna tundub, et tänapäeval on puutumatute kast, kuhu kuuluvad ühiskonna heidikud- latriinide tühjendajad ja rotipüüdjad. (Sirje S)


Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan, hea lugemine, oli soov korraga läbi lugeda. (Kersti K)


Laetitia Colombani “Palmik” – Natuke etteaimatav kulg, kiire lugemine. Need paralleelsed lood on huvitavad, kuid jäid minu jaoks veidi pinnapealseks, karakteritel oleks võinud rohkem sügavust olla. Mõttemänguna kujutan ette, kui võimsa romaani saaks kokku, kui iga naise loo jutustaks autor, kes seda kultuuri sügavuti tunneb. Emotsionaalselt võib olla ka raske lugeda, eriti India liini. (Leelo J)


Laetitia Colombani “Palmik” – Oli kõike, põnevust, armastust, positiivse noodiga lõpp, millest võisid ise edasi fantaseerida. Jäi kõlama mõte, et ka sinu väikesed pingutused on maailmale vajalikud. Kui midagi kirega teed, astud oma rada, on see igati hästi. (Külli P)


Laetitia Colombani “Palmik” – Kiirelt loetav südamlik raamat, mille peategelastele elad lihtsalt kaasa. Kõikide erinevatest kultuuridest pärit naiste jõuline iseenesesse uskumine päädis võiduga. (Viire V)


Jennifer Clement „Palved röövitud tüdrukute eest”

raamatukaas

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Meie ühiskonna jaoks üsna kujuteldamatu lugu vaesema rahva elust Mehhikos, kus narkokaubandus, maffia ja inimröövid on üsna tavalised igapäevaelu osad. Kuigi temaatika on väga intrigeeriv, on teos ise pigem keskpärane ja sügavamat muljet ei jätnud. (Reelika L)


Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Väga hästi kirjutatud raamat. Loomulikult võrreldes meie heaoluühiskonnaga, on seda raamatut õõvastav lugeda. Mul on hea meel, et maailmas toimuvast kurjusest julgelt kirjutatakse, aga samas pole ju midagi enam varjata. (Triinu M)


Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan, et saada aru, et kõik ei ela nii kenas turvalises keskkonnas kui meie. Elektrihinnad võrreldes selle raamatu läbielamistega on tühi-tähi 🙂 Hästi ja ladusalt kirjutatud. (Külli P)


Eugen Ovidiu Chirovici „Peeglite raamat”

raamatukaas

Eugen Ovidiu Chirovici “Peeglite raamat” – Psühholoogiline romaan, mille keskseks teemaks on mälu ja mäletamine. Huvitav oli lugeda, kuidas kõik asjaosalised mäletasid mõrvapäeva sündmusi isemoodi ja see lisas loole põnevust juurde. (Triinu M)


José Saramago „Pimedus”

raamatukaas

Jose Saramago “Pimedus” – Ma pole varem nii põnevat raamatut lugenud. Nägemiskaos puudutab kõiki selle riigi kodanikke. See on filosoofiline ja moraalne arutelu kogu inimühiskonna üle. (Imbi M)


José Saramago “Pimedus” – Alguses hirmsasti venis see lugemine. Õnneks kuskilt poole pealt kruvis pinge piisavalt üles, et inertsist lõpuni lugeda. Iseenesest meisterlikult kirjutatud teos, kuid allegooriad pole üldse minu maitse. Tundsin puudust mõningasest taustainfost. Oli vältimatult eskaleeruv kaos, grotesk, äärmuslik olukord, mis tõi inimestes välja nende tumedama külje. Ajalugugi on näidanud, et inimene suudab korda saata uskumatuid sigadusi (vabandust, kärssninad!). Kangesti tahaks mõelda, et inimesed on ilusad ja head, aga võta näpust. Kusjuures mind isegi niivõrd ei rabanud pimedaks jäänute madalad tungid, vaid hoopis valitsuse erakordselt küüniline tegevus, kui epideemia alles algusjärgus oli. Lõpplahendus jäi minu jaoks veidi poolikuks, raamatul on küll ka järg, aga selle tegevus toimub juba mõni aasta hiljem. Ängistav ja pingeline lugemine. (Leelo J)


Anatoli Ljutjuk „Poeetiline punane raamat: Ukraina”

raamatukaas

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat” – Kadestan lausujaid, kes oskavad nappide sõnadega väljendada üheaegselt nii sügavust kui laiust ehk oskust mõjuda kolmemõõtmelisena. Raamatust kumab loojate vastupandamatut austust oma riigi punasesse raamatusse kuuluvate liikide suhtes. Visuaalselt väga kaunis teos. (Viire V)


Simon Reeve „Sammhaaval”

raamatukaas

Simon Reeve “Sammhaaval” – Simoni reisisaated on väga paeluvad ja samamoodi tema raamat. Ta ei ilusta oma reisisihtkohti, vaid kajastab kohalikke probleeme ja satub isegi hädaohtlikesse olukordadesse. (Ave K)


Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Minule jättis sügava mulje raamatu autori Simon Reeve elu. Uskumatu, et harimatust teismelisest sai algul  postipoiss, siis uuriv ajakirjanik, ning viimaks saatejuht  ja maailmarändur. Lemmikreisid olid Kesk-Aasia  maadesse Kasahstani, Usbekistani ja Tadzikistani. Jõudis veel Transnistriasse ja Mägi-Karabahhi ning ekvaatoririikidesse Kongosse, Keeniasse ja Somaaliasse. (Imbi M)


Loe ÜKS raamat sarjast „Loomingu Raamatukogu”

raamatukaaned

Patti Smith “Pühendumus” – “Pühendumus” oli niivõrd teistsugune raamat, et sellest raamatust saadud emotsiooni ei saa kuidagi kirjeldada, vaid tuleb ise see läbi lugeda. Natuke melanhoolne, kuid ilus lugu. Soovitan kindlasti lugeda. (Triin S)


Zakes Mda “Suremise viisid” – Sain rohkem teada Lõuna-Aafrika elust apartheidi ajal. Peategelane on elukutseline itkuja matustel ja kõige kurvem on see, et need suremise viisid on kõik võetud päriselust. (Ave K)


Loe ÜKS raamat Bill Brysonilt

raamatukaaned

Bill Bryson “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” – Väga huvitavalt kirjutatud populaarteaduslik teos inimkeha erinevate organite ja nende toimimise kohta. Tavainimese jaoks hästi palju uut ja huvitavat infot selle kohta, kuidas keha toimib ja milleks see kõik võimeline on. (Reelika L)


Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Minu jaoks oli raamat liiga hakitud ja detailne- jäi pooleli. Ilmselt, kui oleksin Suurbritannias mujal reisinud kui lühiajaline viibimine Londonis, siis oleks ka raamat huvitavam tundunud. (Kristi T)


Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Reisiraamat, mis on hoopis erinev kõikidest teistest. Soovitan. Looduskirjeldused, mida ise ei oskakski vaadata. Tahaksin näha ka filmi antud raamatu põhjal. (Liivi S)


Bill Bryson ” Jalutuskäik metsas” – Väga lahe ja ladus kirjeldus kahe spordikauge mehe seiklustest Apalatši matkarajal USA-s. Soovitan. (Külli P)


Bill Bryson “Ülestähendusi väikselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Omapärane humoorikas vaade Inglismaale. Meeleolukas lugemine. Tava-ameeriklasele väheomane huvi ja vaimustus teise riigi kultuurist ja inimestest.  (Jüri Š)


Loe ÜKS raamat Elena Ferrante Napoli romaanide sarjast

raamatukaaned

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Hästi kütkestavalt kirjutatud teos Itaalia agulirahva elust ja võitlusest oma koha pärast ühiskonnas. Suurema tähelepanu all on naise roll perekonnas ja ühiskonnas ning selle muutumine sotsiaalse revolutsiooni käigus. Loo keskmes on kaks sõbrannat, kelle kogu elu kestvat sõprust neljaosaline raamatusari kajastab. Raamat annab huvitava sissevaate teise rahva ühiskonnaellu. Huvitav on jälgida, kuidas temperamentne itaallane vahendeid valimata oma eesmärkide nimel võitleb. Itaalias on kogukond see, kelle kaudu inimene end määratleb ja kuhu ta tahab kuuluda olenemata sellest, kuidas kogukond temasse suhtub. Ka väikeses kogukonnas on ühiskondlikud suhted rangelt paigas ja nende muutmise soovi käsitletakse raske rahurikkumisena. Peategelaste suur huvi hariduse omandamise vastu äratab sümpaatiat. Olulised on tutvused, mis võimaldavad elus edasi liikuda ja eesmärke saavutada. Kuigi hariduse omandamine ja abiellumine teise ühiskondlikku klassi kuuluva inimesega võib agulielust välja aidata, ei katke agulirahva omavahelised sidemed ja suhted kunagi. Ka raamatu alusel tehtud miniseriaali võib pidada väga õnnestunuks. (Reelika L)


Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Ausalt öeldes mulle see raamat ei meeldinud, teisi osi ei ole lugenud ja seriaali pole ka vaadanud. Kuidagi ebameeldivad tegelased ja olustik. Ferrantelt soovitaks lugeda hoopis raamatut “Üksilduse päevad”, pisut skisofreeniline, aga sügava sisuga. (Triin S)


Elena Ferrante”Minu geniaalne sõbranna” Napoli sari – Olles seda sarja vaadanud ja kuna oli ka Napoli reis plaanis, siis sai valitud antud sari. Päris huvitav oli jalutada ise Napolis Hispaania kvartalis ja ette kujutada, kuidas kõik võis olla omal ajal. Mulle meeldis, et raamat avas rohkem Elena sisemaailma kui sari seda suutis. Soovitan kõigil lugeda, kellel on sõbranna. E. Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest” Napoli sari: see raamat meenutas mulle, et hoolimata erinevatest eluteedest, saab sõprus alati jätkuda. Armastus ja armukadedus, haridus ja pereelu. Väga huvitavalt on kirjeldatud Lila ja Elena vastandumist. E. Ferrante “Lugu sellest, kes läheb ja sellest, kes jääb”: see raamat tekitas ängistava tunde, sest mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda selle ajastu ja meeste kehtestatud piirangutest. Lila ja Elena keerulised suhted, nende elud põimuvad ja lahknevad, Elena katsed pääseda Lila mõjuvõimu alt. Lisaks on haaravalt käsitletud elu Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Väga keeruline raamat! (Eleriin V)


Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Ei soovita, minu jaoks jäi kaugeks ja ei olnud kaasahaarav. (Kersti K)


Elena Ferrante”Minu geniaalne sõbranna” Napoli sari – Väga detailiderohke ja tihe lugemine Napolist ja Itaalist üleüldisemalt. Hea lähenemine sõprusele, armastusele ja peresuhetele Itaalias. Lisaks avas väga hästi naise rolli ja selle muutumise eelmisel sajandil. Huvitavaks tegi raamatu algus, mis justkui oli sarja lõpp. Hea lugemine, kui on aega 🙂 Soovitan vaadata ka selle põhjal tehtud filmi. (Kristi T)


Loe üks raamat viimati külastatud riigist

pilt lippudest

Antti Tuuri “Igitee” – Minu viimane reis oli Soome, seega otsustasin lugeda Soome-Vene ajaloost kõnelevat raamatut. Raamatu põhjal vändatud film oli ülihea, mistõttu olid ootused raamatule suured. Kahjuks valmistas raamat pettumuse. See oli üsna igavalt ja kuivalt kirjutatud teos. Jäi segaseks, kas tegemist oli romaani või kellegi memuaaridega, sest see oli liiga mina-jutustaja keskne. Hästi palju mõttetuid detaile ja dialooge, justkui oleks püütud mingi edasise uurimise tarbeks kõik üksikasjalikult kirja panna. Puudus üldisem ajalooline taust, mis oleks tolle aja sündmuste kohta enam selgust andnud. Lugemine kulges vaevaliselt, raamat ei hoidnud huvi üleval. (Reelika L)


Marcel Aymé “Mees, kes käis läbi seina” – Viimati käisin Prantsusmaal Pariisis, kus tegutsebki nimiloo kangelane. Kuigi raamat ootas ammu lugemist, andis viimase tõuke just reis Pariisi. Tegemist on ootamatult ladusa ja humoorika teosega, mis pilab mõnuga (Prantsuse) ühiskonda. Millegipärast olin häälestunud raskeks lugemiseks, kuid Aymé on hea jutuvestja. (Leelo J)


Kerri Andrews Wanderers “A History of Women Walking” – Soovitan seda raamatut neile, kellele meeldib kõndimine ja matkamine ning ajalugu. Raamat räägib Suurbritannias läbi ajaloo palju kõndinud naistest, kes on ühtlasi ka raamatute autorid. Näiteks, kuidas Virginia Woolf ammutas enda teosteks inspiratsiooni Londoni tänavatel kõndides. Suurbritannia loodus on mullegi tuttav, seega oli väga põnev lugeda külastatud kohtadest ja matkatud radadest kellegi teise pilgu läbi. (Kadi Jette T)