Osalejate tagasiside

 

Jennifer Niven „Ada Blackjack”

Lugu oli kahtlemata huvitav, mõtlemapanev ja kahjuks kurb. Soovitan lugeda, aga kirjutaja stiil ei olnud minu lemmik. (Viire V)


Lugejale antakse hea ülevaade külmast ja karmist elust salapärasel ja inimkaugel Artikas asuval Wrangeli saarel. Aga ka inimhinge südikusest võidelda elus püsimise eest kõige selle kiuste. Minu jaoks oli raamat väga põnev lugeda, aga ka väga kurb. Tegu on siiski ju tõestisündinud looga, milles on palju raskusi, kannatusi, surma ja ärakasutamist. Samas on see ka õpetlik näide looduse kõikvõimsusest, mida inimesel ei õnnestu alati enesele allutada. (Ella K)

 

Sam Kean „Caesari viimne ohe”

 

Sabine Kuegler „Džunglilaps”

7-aastaselt suundub saksa tüdruk oma vanemate, õe ja vennaga elama avastamata hõimu juurde Lääne-Paapuas. Uskumatu, et tänapäeva läbiuuritud maailmas leidub veel kiviaja tasemel hõime. Lapse silmade läbi vaadatuna on kõik paradiis, soojus, vabadus. Tagasitulek 17-aastasele neiule on paraku raske. (Mari P)


Väga hästi kirjutatud elust džunglis. Minu viimased kokkupuuted džungliga on seotud noorpõlves Tarzani filmiga. Teos on ladusalt kirjutatud ja sellepärast on väga lahe lugeda. Palju teadmisi saab suguharudest ja metsikust loodusest. Elu ürgmetsas on meisse kõikidesse sügava jälje jätnud. Oleme veel nüüdki tänulikud ja tunneme, et oleme selle ebatavalise, imeilusa aja näol rohkesti kingitusi saanud. (Imbi M)


Soovitan soojalt oma lastelastele lektüüriks. Laps ja nooruk võib ellu jääda ürgmetsas, kui toeks perekond, kuid on täiesti abitu tsiviliseeritud Euroopas. Köitsid ürgmetsa ja veel 21 saj. ürgajas elavate kayude elu. Valged inimesed ja nende lapsed näitasid oma eluga, kuidas veritasudest ja tapatalgutest jätkusuutlikku ellu tulla. Autor kirjutas end painetest, mis tekkisid kahe maailma vahel, vabaks. (Leili K)


Haarav, südamlik ja siiras raamat läbi lapse silmade elust džunglis. Austusega mõtlen laste vanematele, kes julgesid kolme väikelapsega asuda elama tundmatu suguharu juurde. (Viire V)

 

Callum Roberts „Elav ookean”

 

Linda Hogan „Elu ase”

Selles raamatus oli mitu ilusat mõtet inimeste ja looduse seotuse kohta, kuid mulle ei meeldinud see raamat üldse. Kui ma oleks seda kuulanud jutustusena kas audioraamatu või taskuhäälinguna, oleks kogemus olnud arvatavasti täiesti teine. (Tiina Silvia L)


Linda Hogan on indiaani kirjanik, kelle taju loodusesse ja kõigisse elavasse on ülitundlik nagu kõikidel loodusrahvastel. Ta oskab näha igat kastepisarat, igat oksaraagu – kõike näeb ja tajub ta loodusinimese tundlikkusega. Linnas kasvanud inimene ei suuda loodusega samastuda, iga krõbina peale tekib kartus. Metsagi ei julge linnastunud inimene üksi minna. Raamat mõjub hinge ülendavalt ja puhastavalt. (Mari P)


Väga hea raamat, kuid minu jaoks liiga võõras kultuur. Soovitan. (Maie R)

Elizabeth Gilbert „Jumalik puudutus”

 

Paolo Cognetti „Kaheksa mäge”

Soovitan. Väga hea raamat. Elu mägedes ja nende vallutamine on väga seotud looduses toimuvaga. Aga eelkõige on see raamat inimsuhetest ja sõprusest. Peab rääkima, et teist mõista. Kui inimene ei taha, et teda aidatakse, polegi võimalik aidata. (Sirje S)

Bookey Peek „Kogu kodutee: lugusid ühelt Aafrika looduskaitsealalt”

Soovitan, kuna kindlasti muudab raamat lugeja suhtumist tüügassigadesse. Kes oleks võinud arvata, et tüügassead lõhnavad sooja mee ja vürtsi järele. Autor keskendub põhiliselt loodusele, kuid Aafrika poliitilise elu ähvardavad äikesepilved piiluvad siiski läbi… (Aet T-T)


Raamat võimaldab elada kaasa olukordadele ja minna paikadesse, kuhu ja millesse muidu ei satuks. Lk 128: “Mõistatused. Saladused. Farm on neid täis. Mulle see meeldib.” (Ilme U)

 

John Wyndham „Kraken ärkab”

Kindlasti soovitan. Ramatu järelsõnas on kenasti kokku võetud, et tegemist on „hubase katastroofiga“ ja ökopõnevike austajatele sobib kindlasti. Ilmekad kirjeldused võimaldasid kaasa elada ja kõike ette kujutada. Paneb mõtlema, kui „meretank“ välja arvata, siis kliimasoojenemise tagajärje üks võimalik stsenaarium. Samas põhjus kahe intelligentse eluvormi olelusvõitlus. Palju jäi ruumi kujutlusvõimele, näiteks „meretank“, mis eluvorm see tegelikult on, mis juhtus inimestega, kes kaasa veeti või mis merepõhjas toimus. (Miryam V)


Nii tore, et üks mu viimase aja lemmikraamatuid on väljakutses! Lugesin ühe jutiga ja nautisin täpselt sama palju, kui esimene kord!
Ookeani sügavik – see on koht, kuhu inimkonna käsi ei ulatu. Mitukümmend aastat tagasi pani John Wyndham kirja loo sellest, mis juhtuks siis, kui ookeanisügavik oleks ideaalseks elupaigaks tulnukaliigile, kes Maale tungib.
Laevad upuvad, inimesi röövitakse ja esialgu keeldub ühiskond uskumast. Kogu sündmusteahel saab üles talletatud läbi kahe Inglise Ringhäälingu reporteri silmade läbi, alates tulnukate saabumisest ja lõpetades… noh, lõpuga. See oli minu esimene hubane katastroof ja seda oli nii mõnus, nii huvitav lugeda. Kui õhtul ühe koha peal tegevus väga põnevaks läks, ei suutnud seda raskusteta käest panna. Kindlasti soovitan kõigile ulmekate fännidele. (Tiina Silvia L)


Tegemist on päris hea ulmeraamatuga. Või kas ongi nii ulmeline? Põnevust jätkus lõpuni. Veidi jäi kripeldama ainult, et Krakeni endaga tegelikult lugeja tuttavaks ei saanud. Ainult vihjed ja aimdus. Aga raamat oli sellegipoolest hea. (Tiina R)

Andrea Wulf „Looduse leiutamine: Alexander von Humboldti uus maailm. I-II raamat”

Lugesin selle raamatu ELLUs ja oi kui vaevaline lugemine see oli. Humboldt on kahtlemata selline maadeavastaja, kelle moodi tahavad olla kõik lapsed, kes enda jaoks selle ameti avastavad. See raamat oli mõnus ja informatiivne, kirjutatud hea stiiliga ja huvitavalt. Aga ma vist ise pole nii aeglase tempoga raamatute lugemisega harjunud. (Tiina Silvia L)

 

Harri Rinne „Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

 

M. Amos Clifford „Metsakümblus, ehk, Shinrin-yoku: looduse tervendav mõju”

Mõnes mõttes võiks seda võrrelda Mikita teostega, kuid ma seda siiski ei tee – “Metsakümblus” meeldis mulle kõvasti rohkem kui Mikita üldiselt. Selline mõnusa kulgemise raamat.
Tsitaat raamatust: “Metsakümblus võib meile õpetada, kuidas lõdvestuda. Paradoks seisneb aga selles, et lõdvestumine tähendab sihtide puudumist, nii et kui võtame sihiks lõdvestuda, muutub see kohe üsna keeruliseks.” (Viive J)


Lihtsalt metsas viibimise saab muuta tervistavaks metsakümbluseks vastavate harjutuste abil. Raamatust leiabki metsakümbluse harjutused. Eesti metsarikkus on meile õnnistuseks. Mets
tervendab ja harib meid. Meie hoidkem metsi. (Esta K)

 

Cheryl Strayed „Metsik”

Kellel endal pole aega või julgust minna „elu seiklusele“, võiks seda teha läbi kellegi teise seiklust seigeldes. Pakkisin mõttes seljakoti ja jätsin ootama, millal elu lubab rändama minna. Kadedaks tegi. (Doris J-P)


Väga hea raamat. Minule läksid hinge mälestused emast, kes suri vähihaigusesse. Ei suuda uskuda, et igasuguste matkakogemusteta naine võtab ette 1600 kilomeetri pikkuse jalgsirännaku.
Haaravad pildid kaunist loodusest. Me pole vaesed, sest me oleme rikkad armastuse poolest. (Imbi M)


Mõnus lugemine, julgus minna üksi sellisele rännakule kõlab minu jaoks hullumeelsena, mis teeb selle just nii põnevaks. Selliste raamatute tõttu unistan ka ise ükskord mõnele pikemale matkale minna, tundub nagu maailma parim teraapia. (Stina S)


Põnev loodus- ja matkalugu Põhja-Californias sooritatud 1600 km pikkusest jalgsirännakust. Metsik loodus, üksik naine, juhuste mäng, et kõik lõppes hästi. Nautisin. Humoorikas, põnev, päriseluline, metsik, karm, avastuslik, mõtlemapanev lugu, mis tõi meelde enda mägimatkakogemused Kesk-Norra mägedes. Ja mitte nii metsikus vormis. Bestseller! (Tiiu V)


Soovitan. Mulle väga meeldis see matkakirjeldus. Autor sidus osavalt meenutused oma elust ja rändamise. Minus tekitas see soovi PCT-le matkama minna. (Tiina R)

 

Sandra Steingraber „Mina olen ookean: lapseootel keskkonnateadlase päevik”

 

Margaret Atwood „Orüks ja Ruik”

 

Vabalt valitud raamat sarjast „Looduse lood”

Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris” – Iseenesest mulle meeldib Marju Kõivupuud lugeda. Ta kirjutab hästi. Aga ma vist olen liiga pragmaatiline inimene, nii et see raamat niimoodi järjest lugedes muutus mulle … ee-ee … tüütuks – liiga palju ebausku, mütoloogiat. Aga muidu hea ülevaade, kuidas siinkandis loomadesse on suhtutud, mida neis nähtud, mida neis hinnatud või kardetud. Alapealkirjad räägivad enda eest: metsloomad, veeloomad, koduloomad, endeloomad, ohvriloomad, hirmsad loomad, mütoloogilised loomad, loomad ja rahvameditsiin, lemmikloomad.
Autori puhul meeldib mulle ka see, et rahvapärimus ei lõpe tema puhul näiteks 100-200 aastat tagasi, vaid pea igas raamatus on tal ka pärimusi, uskumusi tänapäevast.
Tsitaat peatükist “Mütoloogilised loomad” (lk 246): “Neid olevusi kujutatakse üldjuhul pigem inimesele ohtlikuna ja kirjeldatakse võimalikult ebameeldivana, juhuslik kohtumine või inimese provotseeritud kokkupuude selliste olenditega võib parimal juhul päädida suure ehmatusega, halvimal juhul aga kaasa tuua inimese surma. Nende mütoloogiliste olevuste ülesanne näib olevat muu hulgas ka rahvapedagoogiline: manitseda inimest mitte kujutama end looduse kroonina, kellele on kõik kõikjal ja alati lubatud ning kes võib looduses teha seda, mida parasjagu heaks arvab.” See tundub loogiline. Midagi sarnast on arvatud ka selle kohta, miks tekkis religioon. Juba inimkonna struktureeritud elu-olu algusajal – et kui sisendada, et keegi kõrgem olevus sind jälgib, siis saab inimesi nn ohjes hoida (á la kümme käsku). Et see oli vajalik inimese inimlikuks muutmiseks. (Viive J)


Peter Wohlleben “Loomade hingeelu” – Soovitan teismeeast eakateni. Hästi kirjutatud, lausetest on tunda, et on saksa keelest tõlgitud. Parajad lühikesed peatükid. Aga nukker ka, mida linnapuud peavad üle elama. Mis saab maailma metsadest, seni naudime, kuni on rohelist ja peame lugu neist, kes hoolivad ja kaitsevad. (Leili K)


Peter Wohlleben “Loomade hingeelu” – Väga huvitav raamat. Sain palju uusi teadmisi, mida varem ei teadnud. Ka mina ei usu elu pärast surma. Eks see ole igaühe enda küsimus ja vastus.
Sead on äärmiselt puhtad loomad. Nad kasutavad väikese ja suure häda jaoks väljakäiguna kindlaid kohti. (Imbi M)


Katharina Vestre “Esimene saladus: sinu lugu – enne sündi” – Nii armastavalt kirjutatud raamat nii müstilisest teemast. Imetlus looduse suhtes. (Egle K)


Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris” – Marju Kõivupuu kirjutab sellest, mida ta väga hästi teab, juba kasvõi oma isiklikest looma-omamise ja -pidamise kogemustest lähtudes. Ja kirjutab loomadest eestlase elus nii vanal ajal kui ka tänapäeval, tuues lõputult näiteid rahvapärimusest. Ja kuna loomad ei kuulu ainuüksi eestlaste ellu, siis on ta raamatusse põiminud ka teiste rahvaste ja erinevate kirjatükkide (sh Piibli) looma-teemasid.
Miks osade loomade kohta on rohkesti pärimuslikku materjali ja miks näiteks 2017. aasta loomaks valitud metskitse kohta pole kuskilt leida pärimuslikku materjali, mis peegeldaks vanade eestlaste suhtumist sellesse graatsilisse looma… Autor selgitab:
„Loomadega seotud pärimus näib peegeldavat ja/või kajastavat esmajoones inimesele olulisi, ohtlikke ja/või mingil muul põhjusel tähelepanuväärseid metsloomi. Neile loomadele, kellega inimestel on olnud neutraalne suhe, pole erilist tähelepanu pööratud.“ (Ester L)

 

Vabalt valitud raamat sarjast „Roheline raamat”

Clive Ponting “Uus maailma roheline ajalugu: keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine” – Kes nautis David Quammeni „Hüpe“, see võiks lugeda ka „Rohelist ajalugu“. Need raamatud on seotud. Suurlinnad on koos põllumajandusega haiguste kasvu ja leviku ala, julgeoleku risk. (Malle S)

 

Gaia Vince „Seiklused antropotseenis: retk inimese kujundatud planeedi südamesse”

 

Mark Carwardine „Viimane võimalus näha”

Väga hea huumoriga kirjutatud raamat olulisest teemast: haruldastest loomadest ning mis on neist aastate möödudes saanud. Põhiline emotsioon oli positiivsus ja igast äpardusestki nalja leidmine. Rõõm, et on olemas inimesi, kes hoolivad loomadest. (Egle K)

 

Alexandra Oliva „Üksinda”

See oli päris hea raamat. Kuigi lugeja saab kiirelt aru, et tegemist ei ole enam “mänguga”. Haaras kaasa ja oli põnev. See raamat tekitas minus huvi sarja “Alone” vastu, mida nüüdseks ka meil mitu hooaega näidatud. Sellised peale katastroofi raamatud on mulle ikka meeldinud. (Tiina R)