Osalejate tagasiside

 

Ann Patchett „Bel Canto: pantvangidraama saatkonnas”

Soovitan. Muusika liidab, muusika lahutab. Raamat tundub kohati ebareaalne, aga tegelaskujud on erinevad ja huvitavad. (Sirje S)


Tõsielujuhtumist inspiratsiooni saanud, maagilise realismi maiguline muinaslugu Stockholmi sündroomist ja muusika võlujõust. Soovitan julgelt meelelahutuskirjanduse/naisteka fännidele, sest hoolimata paratamatust verisest lõpust on lugu ise vähem häiriv kui võiks karta. Mulle meeldis loo voolav muinasjutulisus, olin peljanud teema teravust, kuid meelde jäävad just meelelahutuslikud ülevad momendid. (Aet)


Raamat, mis üllatas. Kogusin tükk aega hoogu, et raamat kätte võtta ja kui seda tegin ei saanud enam pidama. Kuidagi hästi teistsugune, eeldasin hoopis midagi muud, jälle näide, kuidas muusika ühendab ja seob inimesi. Lõpp oli väga šokeeriv võib-olla seetõttu, ülejäänud raamat oli väga “pehme” arvestades, et tegemist oli pantvangidraamaga. Soovitan. (Stina)


Raamat väga huvitav psühholoogilisest ja kultuurilisest aspektist. Pantvangi võetud inimestel tekib nn. Stokholmi sündroom, kus pantvangi võetud võivad kiinduda vangistajatesse (terroristidesse). Samas ka vangistajad võivad hakata kaastunnet ja mõistmist ilmutama oma vangide vastu ja ei taha neile viga teha, võivad isegi tekkida romantilised suhted omavahel. (Esta)


Ebatavaline olukord. Hästi kirjeldatud tegelased. Põnev. Huvitav ja kurb ka. (Sirje R)


Juba raamatu esimestest lehekülgedest alates mõjus see teos väga hea filmi stsenaariumina – kaasahaarav, põnev, ootamatu. Hiljem kontrollisin, tõepoolest, aastal 2018 on valminud ka raamatu põhjal USA film. (Viire)


Ääretult huvitava süžeega, dünaamiliselt hargneva sisu ja pingega. Kuid on ka küsitavusi: mis riigis saab selliselt nädalaid vangis hoida? See jaapanlane ja teised unustasid kogu ümbritseva ainult muusika pärast. Ja oli ka veel mõningaid segaseid kohti, kuid üldjuhul oli huvitav. (Kadri)


Muusikat õppinud ja muusikat armastavale lugejale. Olen ise muusikat õppinud, ooperi ja kontserdikülastaja. Tean muusika mõju indiviididele ja massidele. Elu ja surma piiril võivad inimesed eriliselt ja ootamatult käituda. 1 naine ja 39 meest. Kõik armuvad Roxane Cossi, kõigepealt hr. Hosokawa ja leiab ka vastuarmastust RC poolt. Raamat on kirjutatud väga haaravalt. Hoolimata ebareaalsusest tahad kogu aeg teada, mis edasi saab. Ilus muinasjutt saab otsa äkki poliitika karmis reaalsuses. Epiloogi paari Geni ja Roxane’i abiellumine – kas õigete Carmeni ja hr. Hosokawa hukkumine liitis neid? (Leili K)


See on ilus ja sügav raamat muusikast ja inimsuhetest. Taustaks terrorism ja pantvangi võetud peokülalised. Väga nauditav lugemine, kuigi tead, et läbinisti, 100% õnnelikku lõppu sellel lool ei saa olla. Aga loodad ikka, et äkki siiski… Stockholmi sündroom tabas kummalisel kombel ka mind, kes ma lootsin, et terrorirühmitusse värvatud lapsed, kaks tüdrukut ja kauni lauluhäälega poiss jäävad siiski ellu, aga… „See on maailm, kus keegi kirjutas kunagi sellist muusikat, maailm, kus saab seda muusikat nii kirglikult laulda. Kas see ei tõesta midagi? Ma ei usu, et ma peaksin ilma selleta enam päevagi vastu.“ (Ester)


Soovitan lugeda, sest teos on väga põnev. Sisu on haarav. (Imbi)


Huvitav raamat neile, kes hindavad pigem tegelaste arengut kui tegevustikku. Inimsuhete kujunemine ekstreemsetes oludes ja iseenesesse vaatamine kui harjumuspärane igapäevaelu rutiin on ära lõigatud. (Ivika)


Soovitan, sest juba on olemas film ja pärast raamatu lugemist läheksin ikkagi kinno! (Reet M)


Soovitan väga. Kaunis, poeetiline ja armastust ülistav lugu. Lugesin seda juba teist korda, aga ikka haaras oma lummusesse. (Malle)


Soovitan väga. Väga eriline sisu. Pika pantvangikriisi ajal naudivad pantvangid muusikat, armuvad ja sõbrunevad oma valvuritega. (Maie R)

Mauri Kunnas „Biitlid: lugu ühe rokkansambli teekonna algusest”

Ma ei ole graafiliste romaanide ega koomiksite austaja, aga antud raamat oli täitsa huvitav. Bändi algusest ma väga midagi ei teadnud, seega annab raamat kiire ülevaate, kuigi eks kahtlus jääb, kas asjad ikka päris nii olid kohati. (Sandra)


Vahvalt kokku pandud raamat. Illustratsioonid olid ägedad ja panid teksti elama. Raamat andis Biitlitest kerge ülevaate, tore paari õhtu lugemine. (Stina)


Mauri Kunnas on vahva kirjanik! Polnud ammu koomikseid lugenud, oli tore meenutus! Biitlite algusaegadest ma muidu naljalt lugenud vist ei olekski. (Kätlin)


Huvitav lugu piltidega kuulsa ansambli liikmetest, ansambli tekkimisest ja algusaja esinemistest. Humoorikas ja väga ilmekas. Oli tore seda lugeda. Isegi mu tõbisest olemisest tingitud halb enesetunne läks paremaks. (Esta)


Vahva, äge, enneolematu sellisel moel edasi anda biitlite tekkelugu sinna kuuluvate pereliikmete, sündmuste, olustikuga jne. Lugesin ise, lugesid poeg ja minia ja lõpuks pojapoeg koos sõpradega. Kõigile meeldis selline variant väga. (Kadri)


Kui olete Biitlitest kuulnud ja nad külmaks ei jätnud, siis siit saab väga illustratsiooniderohkelt lugeda nende väikeste poiste teekonna alguse kohta, mis viis välja eelmise sajandi ühtedeks suurimateks maailma mõjutajateks saamiseni. Eks noorsugu ole ajast aega alati hukas olnud, nii ka seekord… (Elo)


Piisavalt ootamatu ning ebaharilik lahendus edastada ansambli The Beatles tekkelugu. Raamatus on humoorikas pildikeel jutu juurde. (Viire)


Natuke koomuskit… Tegelikult on see graafiline novell üsna sarnane hiljaaegu ilmunud graafilise romaaniga „Kahe heli vahel“, mille peategelaseks on Arvo Pärt. Kui muusika/muusikud kõnetavad inimesi, lähevad korda ja seda nii lõpmata palju aega, siis pole paha ka helilooja elulugu või ansambli (aja)lugu pildikeeles näidata. (Ester)


Kõnetas selgelt 12-aastast kitarrihuvilist. (Hans Johannes)


Eriti sobib nooremale põlvkonnale. Päris mõnus lugu, sai teada mõned faktid, mida enne ei teadnud. (Jaan)


Raamatut lugedes tuli meelde hoopis minu enda lapsepõlv. Trükitähed ja värvilised pildid tekitasid vägisi tunde, et olen jälle lasteaialaps. Aga lugu oli hea ja mulle on koomiksid alati meeldinud. (Triinu)


Programm üllatas jälle oma valikuga. Koomiks kui žanr pole mind kunagi eriliselt kõnetanud ning prantslaste ja belglaste koomiksivaimustus jääb ka arusaamatuks. See raamat (autori määratluses õigupoolest graafiline novell, mitte koomiks) oli küll päris naljakas, kohati üle vindi keeratud ja tögas paljude iidoleid ikka suure mõnuga. Sai ikka paar õhtut diivaninurgas naeru pugistada ja pereliikmeteski uudishimu tekitada. Kui youtube’ist mõned muusikavideod üles otsida, aitab ka silmaringi laiendada. Koomiksifänni minust sellegipoolest ei saanud, kuid tekkis huvi mõni tõsisem biitlitest rääkiv teos läbi lugeda. (Leelo)

Melvin Burgess „Billy Elliot”

Soovitan, hingeminev lugemine. Ootasin vist rohkem raamatut tantsust, aga see oli pigem ajastust, keskkonnast, kogukonnast. Ellujäämisvõitlus, mis puudutab ja teeb tänulikuks. (Lembi)


Billy Elliot – väga tuntud just lavateosena, pean ausalt tunnistama, et mina seda lugu tegelikult varem ei teadnud, aga seda põnevam oli raamatut kätte võtta. Hoopis teine aeg, kuid samad mured: see, et olla julge ja teistest erineda, teha seda, mida soovid ja milles hea oled, on siiani minu meelest üks suurimaid väljakutseid tänapäeva maailmas. Rohkem mehi balletti tantsima! (Stina)


Soovitan soojalt! Tegemist on mu lemmikkirjanikuga, kes oskab väga hästi jutustada lugusid läbi erinevate tegelaste silmade ja seeläbi anda lugejale kõik mõistmiseks vajaliku info. Lugu Billyst on positiivne lugu unistuste täitmisest, saame teada kui keerulises olukorras see siiski õnnestus. Kõigil on võimalus, kui oma õige südamesoovi üles leiame! Vähemalt lootma peab. (Kätlin)


Loe ja looda unistuste täitumisse. Ema kaotus on raske, aga ta võib aidata ka sealpool silmapiiri. (Sirje S)


Soovitan, rohkem küll naistele, meeste jaoks võib see tunduda liiga sentimentaalne. Karm, kuid samas väga liigutava õnneliku lõpuga lugu. Näide, kuidas suur anne , tahe ja õnnelikud juhused võivad viia tippu, hoolimata ränkadest oludest. (Eha)


Raamat noorest, 12-aastasest poisist, kes avastab endas balletipisiku. Kuigi isa soosib nn. mehelikku sporti nagu poks, suudab ta oma tahtmise läbi viia. Lõpuks taipavad ka isa ja vend, et tähtis on olla ühel alal hea, eriti hea. (Mari P)


Raamat emata ning suures vaesuses kasvava poisi unistusest saada balletitantsijaks vaatamata sellele, et suguvõsa mehed on kõik tegelenud poksiga. Lõpuks mõistab ka isa oma poega ning teeb kõik selleks, et lapse tulevik oleks teistsugune kui tal ning pere vanemal pojal.
Billy loo ajalooliseks taustaks on kaevurite streik ning suur vastasseis valitsuse ja kaevurite ametiühingu vahel. (Siret)


Soovitan lugeda. Head karakterid, tempokas, ladus lugeda. Positiivne emotsioon. Elus on kõik võimalik, tuleb ainult tahta. (Sirje R)


Soovitan – lugu on lahedalt kirjutatud tegelaste silmade läbi. Teos mõjus positiivselt. Hoolimata olukorrast – pereema surm, majanduslikud raskused – isa ja pojad tegutsesid oma eesmärgi nimel. (Mare A)


Billy Elliot on Inglismaa söekavanduslinna poiss, kes avastab endas ootamatu kire tantsimise vastu. Kahjuks on see täielikult vastu tema isale, kes maksab ränka raha selle eest, et poiss poksitrennis käiks ja peab balleti, millest poiss sisse võetud on „pedede“ alaks. Sellest hoolimata jätkab Billy just seda, milles ta hea on, tõestamaks nii iseendale, kui oma isale, et see on täpselt see, mida ta tegema peab. Unistuse täitumine, et teistsuguse tulevik on võimalik. See on ilus. (Ester)


Soovitan noortele. Jälgi oma tähte! Omapärane, et muusikali libreto põhjal kirjutas autor raamatu. Huvitav, kas inspiratsiooni allikaks Rudolf Nurejev? (Randar)


Tore noore mehe püüe oma teed elus leida. Kahjuks pole veel lugenud romaani Rudolf Nurejevist. Tema võis olla ju aluseks luua muusikal, mille libretost lähtudes Burgess kirjutas oma “Billy”. Nurejevi hüpped olid küll sellised, et ta nagu hetkeks tardus õhus. Ka elutee algus oli väga vaene. Pole kuulnud, et Inglismaal oleks olnud fenomenaalne meestantsija. Oma annet tuleb järgida. Seda õpetab raamat. Nooruslik! (Helve)


Soovitan, sest see on väga südamlik lugu, kuidas laps oskas näha oma eeldusi ja realiseeris neid. Kuna olen eelnevalt näinud ka näidendit, siis emotsioon võimendus veelgi. Väga südamlik lugu, peaks olema eeskujuks kõikidele isadele. (Reet V)


Erakordselt armas raamat, ma poleks uskunud. Olen filmi näinud, ka see meeldis väga, aga et selle põhjal on kirjutatud võrdväärne raamat – M. Burgess on tõeline meister ja raamat väga liigutav. Usun, et see raamat sobib kõigile alates algkoolist, eriti tantsuarmastajatele. Aga seal oli veel nii palju muud: ajalugu, klassiühiskond, sõprus, sugulussuhted. (Sirje N)


Teos on huvitav: esialgu eriti ei köida, mida edasi, seda rohkem hakkab meeldima. Tõdemus, et tavaliste lihtsate inimeste tundemaailm võib olla rikas, täis hoolimist ja armastust. (Sirje M)


Tuleb tegelda sellega, mis köidab ja mis hästi õnnestub. Raamat on haarav, südamlik. Noortele innustav – kui on tõsine huvi millegagi tegeleda, siis tuleb ka lähedaste toetus. Kaasahaarav ja südantliigutav raamat. (Esta)


Selline noortekas, mida ma tavaliselt ei loe. Ent õpetus on ka: järgi oma südant. Kui teed, mida armastad, saavutad edu. Tõsine, südamlik lugu. Liigutav. Lõpp oli aimatav, aga ikka tundsin kurgus kipitust… (Külli Klara Katariina)


Tore oli tuttavaks saada Billyga. Noorte seas kahtlemata väga populaarne ja miks ka mitte nende vanemate hulgas. (Inge)


Hea raamat sellest, et tuleb julgeda püüelda oma unistuse täitumise poole, isegi kui selleks tuleb murda tüüpilisi kujutlusi, milline peaks olema. Soovitan. Ei saa keegi selle vastu, mille poole süda kutsub. (Eve)


Tõsielul põhinev ajaloolise taustaga liigutav lugu kaevurite perekonnast, kus pärast ema surma on kõik koost lagunenud. Soovitan!
Billy hakkab vaatamata pere vastasseisule ja kogukonnas iseenesestmõistetavaks peetava poksiga tegelemise asemel tantsima. Eneseületamise ja sihikindlusega, enda ja ema nimel, teeb Billy oma unistuse teoks. (Anu)


Soovitan kindlasti lugeda. Pean õigeks, et igaüks peab saama, kelleks ta tahab saada. Lapsevanemad ei tohi lapse elu ära rikkuda. Igaüks on ise oma õnne sepp. (Imbi)


See võiks olla lausa õppevahend teemal “Kuidas teostada oma unistusi” nii unistuse unistajale kui ka lähedastele, kes mõnikord unistust “alla kiskuma” hakkavad.
Aga pean tunnistama, et kümmekond aastat tagasi nähtud film oli mõjusam kui selle põhjal adapteeritud raamat. (Viive)


Eesti lavastatud muusikali näinud ei ole. Ise olin võõrkeelena saksa keelt õppinud, seepärast häiris lauseehitus ja ameerikapärasus. Raamatu tekst ongi taotluslikult muusikast ja filmilikkusest kantud. Õpetuseks noorele inimesele, kui midagi väga tahta, siis võibki olude kiuste eesmärgile jõuda. Väga palju on puudutatud tänapäeva ühiskondliku kitsaskohti. (Leili)


Väga loetavalt kirjutatud, st huvitavalt noorest enesekindlast noorukist. Pühendu kogu südamest. Ja vanemad ei tohi laste elu elada. Tubli, Billy! (Anne)

Jason Webster „Duende: flamenkot avastamas”

Soovitan raamatut isegi väga! Aga ainult inimesele, kelle lugemus ületab keskmise, kes mõtleb loetu üle järele, kes tahab näha ja tunnetada sügavamaid allhoovusi. Raamat on kahtlemata lugemiselamus. Kahel põhjusel – autor on ise nii huvipakkuv ja imetlusväärne; autori stiil ja ainesse süvenemine on kaasahaarav. Korraga on lugeja lubatud lava taha, seal ei ole sugugi nii ilus kui saalist vaadates. See on ohtlik, kohati kriminaalne! (Palmi)


Olen näinud ja kohanud tõeliselt ilusat flamenkotantsu. See on lummav. See raamat oli põgus taasavastuse pilk imetoredasse tantsu. Raamat iseenesest oli liialt venitatud ja veidi naiivnegi. (Kadri)


Autor paotab ukse flamenkokultuuri, jõuab selle juurteni, flamenkoks olemise filosoofiani. Ta tutvub flamenkode hingeseisundi ja elustiiliga, tunnetab duende lummust. Paelus minategelase sihikindlus. Tema unelm täitub. Ta murrab otsustavalt välja painavast argipäevast, ta kogeb äärmuslikke kirgi ja tundeid, elu ja surma, ta kogeb, et on elus ja erisugune. (Niina)


Keskealistele, asjast huvitatule. Algus oli põnev, aga tüdinesin ruttu, kuigi tean, et flamenko on eluviis. Rütmid on veres. Flamenkoga saab tegelda ainult see, kes täielikult pühendunud. Duende on armastus, armastamine. Reisides Mallorcal ja Kuubal kogesime selle muusika ja esitajate erilisust suurtel etendustel ja lokaalides. (Leili K)


Soovitan lugeda, sest mitte kuidagi ei koge turistina Hispaaniat, hispaanlasi. Leidsin raamatust lk. 277 mõttetera: „ Jah, üksnes kinnisidee suudab meid juhtida kõrvale nende asjade juurest, millele peaksime tegelikult tähelepanu pöörama.” (Mare A)


Flamenko – ja Hispaania – tähendab kaugelt enamat kui on võimalik ette kujutada…
See on emotsionaalne vabanemine, teadlikkus sellest, et omaenese varju eest ära ei jookse. Ja et selle, mida otsid, leiad just siis kui oled selleks valmis. Duende on duende… tunne, mida tunned kogu oma kehaga. Duende on armumine, armastus. See on elust läbi rändamine inimesega, keda armastad ja kellest hoolid. Flamenko on elujõud, kirglikku punast värvi.
Huvitav raamat ning täiendas minu jaoks oma teema poolest Lucinda Riley raamatut „Kuutütar“, mida just praegu loen ja mis ka flamenkoga kokku puutub. (Ester)


Huvitav lugu flamenkost ja Hispaaniast ning autori eneseotsingutest. Värvikas ja kirge täis raamat. Päikesepaisteline ja helge meeleolu. Seiklema kutsuv. (Esta)


Kirglik ja VÄGA HEA raamat, mis inspireerib avastama hispaania kultuuri. Mullegi andis see suure tõuke läheneda taas flamenko tantsule. Kogeda tõelist duendet! Mis on duende? Armastus, kirg, salapära, lummus, midagi, mis on veres… tantsus, muusikas, kultuuris. Saatus ja duende, laul ja rituaalid. Hispaania kuum ja vaimustav hingus. (Tiiu V)


Soovitan inimestele, kes tunnevad muusika valdkonda või huvituvad Hispaaniast või on sarnaselt peategelasega tegelenud (tegelemas) eneseotsingutega. Lugu eneseotsingutest. Muusika, tants, inimesed ning selle taustaks Hispaania loodus ja maastikud. (Ene S)


Kui tahad teada, mis võib juhtuda kirglikult unistust püüdes, siis loe. Ja saad targemaks Hispaania elukorralduse ning flamenco suhtes. Ning mõistad, et kõige tähtsam on Armastus. (Silvi)


Flamenko päritolust, ajaloost, arengust, olemusest. Elust mustlaste kogukonnas. Välismaalasena pole kerge siseneda flamenkomaailma. Soovitan flamenkohuvilistele ja ka neile, kes tahavad selle maailmaga tutvust teha.
Lugedes meenutasin oma Hispaania reisi, kus nautisin ka flamenkoetendust. Generalite aiad on niigi müstilised ja lummavad ja kui sinna lisada flamenkomuusika, siis võiks ehk „duendet“ kogeda küll. (Anu)


Mina sain täieliku ülevaate flamenkost. Siiani ma teadsin, et flamenko on tants. Nüüd selgub, et see on laul, tants ja pillimäng. Inimene õpib hällist hauani. (Imbi)

Toni Morrison „Džäss”

Ka seda raamatut võib kindlalt lugeda, sest muusika on ainus asi, mis pingeid maandab. Emotsiooniks on igasugune ARMASTUS, kui seda oskad tunda ja väljendada. (Silva)


Pole lihtne ajaviiteromaan. Lugemine nõudis kannatlikkust ja süvenemist. Teos nagu dzässmuusika. Vahel tundlik, vahel järsk ja jõuline, pidevalt suunda ja kurssi muutev. Mind valdasid segased tunded. Oli see armastusromaan? Oli armastust, aga ka vägivalda, kurbust, raevu ja sisemist vabaduse püüdlust. (Anu P)


Mulle meeldib T. Morrisoni stiil ja Krista Kaer tõlkijana laseb sellest raamatust suurt rõõmu tunda. Kuigi lugemine ei ole kerge, tekst on tihe ja nõuab pidevalt mõttega kohalolekut. Ka „Armas“ meeldis. Nautisin väga, kui sain mitu tundi järjest lugeda, kahjuks see alati ei õnnestunud. Aga Morrisoni mõtted elust ja armastusest ja läbinägelikkus paneb kaasa mõtlema. (Sirje N)


Nukker-kurblik lugu ühest elukriisist. Džässi harmooniad ja improvisatsioon on kui taust ja raamistik sellele hea tõlkega poeetiliste piltidega-kujunditega raamatule. Head teksti on hea lugeda ja sellega kaasa kulgeda. Soovitan! (Ester)


Väga omanäoline ja sünge raamat inimestest ja inimsuhetest. Soovitaksin neile, kes soovivad midagi teistsugust lugeda. (Kätlin)


Soovitan, väga huvitavalt kirjutatud tekst, mõjub nagu muusika. (Jaanus T)


On huvitavalt kirjutatud, soovitan sellisele lugejale, kes ei otsi lihtsat teksti. Teksti fragmentaarsus, hüplikkus ja samas voolavus meenutabki improvisatsioonilist muusikat. (Mare M)


Väga huvitav lähtekoht ja see tekitas põnevuse, mis edasi saab, kuidas Violet ja Joe edasi elavad. Üks emotsioon on ängistus, kuid samas see, kuidas tegelased edasi tegutsevad, tekitab sarnasuse džässiga. Ja lõpuks tundub, et kõik on selge ja nii on hästi. (Jaanika)


Raamatu pealkiri „Džäss“ oli autori poolt hästi sõnastatud valik. Teos oli melodramaatilne, rütmiline. Inimeste elud on väga einevad ja elude erinevaid keerdkäike on alati huvitav lugeda. (Triinu)


Teos oli justkui kihiline kook, mille iga kihi vahel andsid nüannse erinevad koostisosad, ent kokku sai hõrgu mekiga nauditav teos. (Viire)


Soovitan! Ehe afro-ameerika ajalugu, olustik Toni Morrisonilt. Maagiline, ilus ja valus elu. (Mari S)


Elus tuleb kõige eest maksta. Muusika on üks tähtsamaid viise pingete maandamiseks. (Imbi)

Nicholas Martin, Jasper Rees „Florence Foster Jenkins: hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist”

Soovitan, saamaks teada, et ka sellisel moel võib tõusta maailma staaride hulka. Põnev autobiograafia. Eriti peale saadet “Su nägu kõlab tuttavalt” Marta Laane kehastumist lauljaks. (Anu K)


Huvitav ja erakordse elulooga naine. Soovitan vaadata ka ajaloolisi filme tema kontsertidest “The real Florence Foster Jenkins on film”. Huvitav on ka fakt, et see lauljanna on tuttav Eesti Draamateatri etendusest “Hiilgav” Ita Everiga nimitegelase rollis. Raamat maailmakuulsast lauljannast – kuulus laulja, kes ei pidanud viisi ja kellel puudus rütmitunne, kuid oli alati piiritult õnnelik. See tuli oskusest elada oma elu nagu ise tahad. (Malle)


Soovitan lugeda. Ühes peatükis on räägitud ka autode ja jalakäiajate vahelisest „suhtest“, kus autojuht ei märka jalakäijat. Umbes sama nagu meie maal. (Ebba)


Liiga palju nimesid, fakte – lugemine väsitas. Aga tekkis soov filmi vaadata. Siiski imetlen selle daami enesekindlust ja kuidas ta nautis seda, mida talle meeldis teha üle kõige. (Astrid)


Soovitan raamatut eelkõige F. F. Jenkinsi austajatele ja neile, kes tahavad tema kohta rohkem teada saada. Mulle meeldis see raamat, sest sain paremini teada, kes oli F. F. Jenkins. Raamat räägib ta elust üldiselt ja kontserdist, millest alates teda armastama hakati. (Hanna-Maria)


Pidin kõvasti pingutama, et raamat läbi lugeda. Kohaliku tähtsusega seltskonnakroonika polnud minu jaoks eriti köitev. Nagu autorid isegi nentisid, ei olnud proua Jenkinsist palju usaldsuväärseid allikaid säilinud. See ilmselt seletab, miks suure osa raamatust täitis prouat üsna kaugelt puudutav info. Teine pool, kus juba tema esinemistest rohkem juttu oli, läks ka huvitavamaks. (Leelo)


Soovitan, oli erilise eluga naine. Kõik, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast. (Mare A)


Kas on seadust selle kohta, et laulda ja lauluga esineda ei tohi? Isegi siis kui inimene laulab kõike peale õigete nootide… „Laulan nagu lind, /…/ nagu lind, nagu lind.“ Selline fenomenaalne naine, kellest sai kuulus laulja, kuid kes – vabandage väga – ei osanud laulda, sest ei suutnud viisi pidada ja kellel puudus rütmitunne. Kas aga selliste kiiksude ja kriuksudega laulja saaks olla meil Eestis mõne koori laulja ja pääseda käesoleva aasta suvel laulupeole? Kahtlen selles. Aga raamatut oli täitsa tore lugeda. Soovitan. (Ester)


Raamat annab ka ülevaate põnevast ajastust ja ühest säravast isiksusest. Erakordselt huvitav ajastu läbilõige. Põnevad elukäigud. (Meeli)


Liigutav lugu vaprast erakordse sarmi ja stiiliga naisest. Ta elas muusika nimel, armastas muusikat ja armastas esineda. Ta kuulas ainult aplausi, mitte naeru ja mõnitamist. Vaatamata naeruvääristamisele peab julgema elada oma elu nii nagu ise tahad ja teha seda, mida väga armastad. (Anu P)


Kes oli Florence Foster Jenkins, kes tahtis lihtsalt laulda? “Inimesed võivad öelda, et ma ei osanud laulda, aga keegi ei saa öelda, et ma ei laulnud.” Ja film ning filmis võrratu Meryl Streep! Raamatust saadud emotsioon: nauding – ja valu. (Ilme)


Soovitan kõigile nn. näosaate fännidele. Annab ülevaate F. F. Jenkinsi elust. Imetlusväärne proua, tegi seda, mis talle meeldis, ehkki tal polnud selleks annet. (Esta)


Soovitan igas eas lugejale, kel on aega. Esimene impulss lugemiseks tänu näosaatele. Nüüd raamatut lugenuna tahaks näha ka filmi. Need osad romaanist, mis kirjeldasid põlvnemist mitu sajandit tagasi elanud kuningatest, ei huvitanud. Huvitav oli ajalooline käsitlus, kuidas ühingute kaudu teadmisi ja muusikaelamusi koguti. Madam Jenkins polnud ainult rikas veidrik, vaid ka helde metseen ja heategija. Ahned juristid ja sugulased tegid kõik, et ta nimigi kaoks. (Leili)


Miks ei või inimene lihtsalt laulda, mis siis, et viisi ei pea. Aga näe, Leedi Jenkins laulis. Laul ja muusika olid tema elus esmase tähtsusega. Raamat ja film erinevad. Jenkins oli tõsiseltvõetav pianist, kuigi filmis see eriliselt ei avaldu. (Mari P)


Sellist raamatut värvikast lauljast peab lihtsalt lugema. Tee seda, mida tahad teha ja ära mõtle, mis teised sinust arvavad. (Anne)


Teda ei kohutanud ei heliloojate kavatsused ega kuulajate arvamus. Inimesed võivad öelda, et ma ei osanud laulda, aga keegi ei saa öelda, et ma ei laulnud. (Imbi)


Hea raamat kultuuri- ja ajaloohuvilisele. Vastuoluline. Samas hea lugeda, kuidas oma unistuste täitumiseni jõuda keskeas. Rohkem meeldis raamatus taust, kuidas kirjeldati tolleaegset elu Ameerikas. (Eve)


Raamat räägib meile Florence Foster Jenkinsist, kes oli tuntud Ameerika seltskonnadaam ja amatöörsopran, kellel tegelikult oli suuri raskusi viisipidamise ja rütmiga. Tema üle naerdi, kuid samavõrd palavalt teda ka armastati. Mind pani ahhetama Florence Foster Jenkinsi puhul tema südikus jõuda eesmärkideni. Huvitav lugemine ja sain kinnitust, et elus on kõik võimalik. (Triinu)


Soovitan. Eriti, kuna hiljuti saates „Su nägu kõlab tuttavalt“ parodeeris teda Marta Laan. Väga tuntud ja hinnatud lauljanna, kes on endast üliheal arvamusel – tema vokaalne allakäik. Tegeles heategevusega. (Maie R)


Palju sügavam, kui esialgu tundub. Empaatiale tiibu andev. Alustasin teadmisega, et naeran ennast ribadeks, kuid päris nii ei läinud. Sihikindlus on muidugi inspireeriv. (Doris)


Soovitan inimesele, keda huvitab 20 saj. ajalugu, eriti USA ja sealne seltskonnaelu. Vaatasin ühe soojaga ka filmi ära, peategelase isik on raamatus ja filmis siiski erinev ja kuigi olen suur Meryl Streepi ande austaja, ei tajunud filmis leedi sarmi ega olulisust seltskonnaelus, mis jäi domineerivaks raamatus. (Sirje N)

Maria Augusta von Trapp „Helisev muusika”

Soovitan, kuna kuulub n-ö kergemasse žanri. Hea lugeda, eriti neil, kel ka film nähtud. Väga tundeküllane. (Anu K)


See on nagu järg filmile. Perekonna lahkumine Hitleri Austriast ja läbilöömine Ameerikas. Hea lugu. (Viivi)


Loe, kui otsid mittemidaginõudvat perelugu ennesõjast Ameerika unelmani. Natuke naivistlikus stiilis südamlik elulugu; romantilise filmi saatel kasvanuna ootasin sellelt midagi muud, aga omas žanris on see võluv raamat. (Lembi)


Soovitan raamatut neile, kellele meeldib lugeda sõjaga seotud lugusid või neile, kellele lihtsalt meeldib lugeda. Raamatut lugedes hakkasin ma mõtlema, kui suur roll oli muusikal meie elus tegelikult. Raamat andis ka hea tagasiside, kuidas oli elu sõja ajal. (Hanna-Maria)


Lapsepõlves nähtud imeilus, aga ka kurb film on jätnud jälje minu südamesse. Filmi on korduvalt ka hiljem vaadatud ning rännatud Austrias filmiga seotud paikades. Raamat on ühtpidi kinnitus nähtud filmile ning teisalt järg nähtule. Imeline lugu armastusest, muusikast, usust, peresuhetest, kõigest, mis aitas raskustes ja keerulises maailmas toime tulla. (Siret)


See on Trapi laulupere lugu. Usk, lootus ja armastus. Kerge lugeda. Huvitav. Ei oskagi öelda, kumb mulle rohkem meeldis, kas raamat või film. Mõlemad on muinasjutulised. Raamatus toimunu ja isegi selle saamise lugu on sügavast usulisest tundest kantud. (Randar)


Soovitan. Arvan, et on vähe inimesi, kes pole näinud filmi „Helisev muusika“. Igal uuel aastal näeme seda ilusa jõulumuinasjutuna. On ju huvitav teada filmi juuri. Kuna raamat on ilmunud 1949 a. New Yorkis, siis on film oma pealkirja sellelt võtnud. Väga omapärane. Maria Trapp oli erakordselt andekas ja teovõimeline ja vedas terve suure perekonna hädast välja. Motoks ikka: kui jumal suleb ukse, teeb ta kusagil akna lahti. (Helve)


Ei usu, et Eestis oleks inimest, kes ei teaks filmi “Helisev muusika” ja usub, et enamus, kes selle peale TV-st sattunud, on selle vähemalt kord ka lõpuni vaadanud. Seega seosed olemas. Tavaliselt eelistan pigem raamatut filmile, aga seekord oli vastupidi. Film on meistriteos ja kuldne klassika, aga huvitav oli ikka. (Sirje N)


Film on hästi tuntud, seega on huvitav lugeda, kuidas neil elu edasi kulges. (Juta)


Huvitav lugeda, sest saab teada, mis sai edasi peale Austriast põgenemist. Julgustav. Hea tahtmise korral on kõik võimalik saavutada. Kuid mitte üksi, vaid sõprade ja jumala abiga (need, kes usuvad). (Eve)


M. A. Trappi mälestusteraamat. Filmi on küll vist kõik näinud, lugeda tasub ka raamatut. Kokkuhoidev pere, armastus, tohutu tahtejõud ja vankumatu usk jumalasse aitavad raskustest üle saada. (Anu P)


Muusika ja usk jumalasse aitas Trapi lauluperel toime tulla. Romantiline ja südamlik lugu. Kui inimestel on ettevõtlikust ja tahtejõudu, siis tullakse toime. Headus võidab kurja. Muusikal on võlujõud. (Esta)


Kuna selle esimese osa olin juba ammu tänulikult läbi lugenud, siis nüüd võtsin ette raamatu, kus on juttu sellest, mis neist edasi sai. Ülitore lugemine!
„ Läbi raskuste tähtede poole“ võib võtta kokku nende raske, õnneliku ja õnnistust täis eluloo. Ka nende elus oli muusikal kandev roll, laula ja palveta ja kõik muu antakse pealekauba. (Tiiu V)


Meeldivaks avastuseks. Uskumatu, et 20. sajandi esimene pool Austrias ja praegune aeg nii pööraselt on muutunud. (Leili)


Väga soovitan! Imeline lugu Austria suurest perekonnast, kes rändas Hitleri vallutatud Austriast Ameerikasse. Tohutud tagasilöögid ei peatanud neid ja kunagi ei kadunud ka võitlusvaim. Usk – see on tohutu jõud ja muidugi armastus. Usk-lootus-armastus. (Mari P)


Lugeda võiksid need, kes pole filmi näinud. Film on palju parem kui raamat, kus religiooni osa on väga suur. Raamatus on emotsioone ülearu, lausa sentimentaalne. (Sirje)


Maailma ilusam riik, maailma ilusam teos, maailma sõbralikum kangelanna! Parim! (Inge)


Soovitan kindlasti lugeda. Imeilus lugu perekonnast, kus ei puudu armastus. Väga ilus lugu Trappi lauluperest. Selle loo kõige tähtsam mõte on, et õnnelikuks saada ja teisi õnnelikuks teha on vaja ainult üht – ei, mitte raha, tutvusi ja tervist – vaid armastust. (Imbi)

Jānis Joņevs „Jelgava 94”

Seda raamatut tahtsin lugeda kohe, kui nimekirja vaatasin! Mulle meeldib lugeda enda lapsepõlveaastatest ja enamus tegevust sealkandis aset leiabki. Mõnus lugu noortest ja nende suhetest muusikaga ja muusika mõjust inimeste kokkuliitmisel. Raamatu lõpuosa oli just see, mis sinna vaja oli. Hea raamat! (Kätlin)


Ühes intervjuus rääkis raamatu autor, et sellest raamatust saavad aru ainult need, kes nendel aastatel Jelgavas elasid. Hiljem öeldi veel, et sellest saavad aru vaid metalheadid. Mõni aeg hiljem hakati ütlema, et seda mõistavad ainult 1990-ndate teismelised. Ja see ring on läinud laiemaks ja laiemaks.
Meie saame sellest raamatust aru kas või seetõttu, et meil on sarnane lähiajalugu. Ja ka meie muusikaelus on sarnaseid muusikuid ja ka sarnaseid raamatuid nende kohta… (Ester)


Soovitan, et tutvuda noorukeste hevi metali fännide hingeeluga ning ehk ka meeldetuletuseks kui ebakindel aeg võib vanus 14-15 olla. Kuna vanust 14-15 on kirjeldatud kui segaduses, kohmetu ja ebakindla oleku aega, siis kergendustunnet tekitas raamatu viimane osa, kus tegelased juba täiskasvanud. (Aet)


Teismelise noormehe kasvuraskused ja teekond koos muusikaga. Kõigepealt Nirvana ja siis jõudmine metal’i juurde. Õpetaja on pettunud: “Aga mida, Jānis? Ega mitte sina ka. Sa oled ju hea õpilane” (lk 23). Kodused on hulluks aetud, kuna ta kuulab ainult seda oma räuskamist (lk 31). Kõigile metal’i austajatele! Mina ei ole, aga teos meeldis! Mulle meeldis teose juures ka see, et avastasin endale tuttavaid kohti Jelgavas. Püha Kolmainsuse kiriku torn, loss ja muidugi sild, kus ma peatusin ja vaatasin käsipuude taha (lk 95). Kevade ja Kooli tänava ristmiku (lk 239) otsisin ka kaardilt üles. (Anu)


Raamat kõnetas mind. Nooruki eluteed hakkab mõjutama agressiivne, lärmakas Nirvana muusika. Ma arvan, et noorukid, kes olid sellise muusika stiili kummardajad ammutasid endale Nirvanat kuulates emotsionaalselt uut jõudu astuda vastu raskustele, mis nendele igapäevatoimetustes ette sattusid. Raske rokk aitas neil kasvada suureks. (Triinu)


Kaasahaarav, see on öökapiraamat. Ja mis haarab lugema igal võimalikul moel. Paelus kõigepealt pealkiri „Jelgava“. Väga meeldis. (Inge)


Soovitan lugeda, Läti elu on väga sarnane meie eluga. (Imbi)


Soovitan, kel mälestusi iseenda muusikamaailma avastamisest, soovitavalt metalist. Oli väga palju äratundmist oma 1990-ndatest. Minu jaoks siis veidi nostalgiahõnguline. (Kristel)


Soovitan noortele. Raske on olla noor. Õnneks saavad kõik vanemaks. (Maie M)


Mõnevõrra nostalgiline ja üpriski üldistusvõimeline teos. See oleks võinud olla ka Eestis, metali asemel mingi teine muusikastiil – selle vastandumise, mässamise ja eneseotsingu (mingi hulga joovastavate jookide ja tubaka kaasabil mõistagi) teevad läbi kõik teismelised. Jabur ja naljakas oli ka. (Leelo)

Coryne Hall „Keiserlik baleriin: Matilda Kšessinskaja ja Romanovid”

Kultuurihuvilisele inimesele – raamat keiserliku Venemaa koorekihi elust, tollasest kultuurist ja glamuurist. Raamat andekusest, töökusest ja tahtekindlusest. Seda on tänapäeval väga vähe. (Maire)


Soovitan eelkõige balleti õppijatele. Ta oli virtuoosne, kirglik ja sarmikas tantsija. Tema tantsu nimetati igaveseks ja säravaks, nagu briljandid ta kaelas. Matilda ei andnud alla isegi siis kui pahed, briljandid ja keiserlik ballett olid kadunud. Rõõmsameelsus ja uskumatu tahtejõud aitasid ta paljudest õnnetustes üle ja töötas veel 90-aastasena. Ta oli sündinud võitjaks ja võitlejaks. (Leili K)


Soovitan, vaatamata üsna mahukale sisule, iga lehekülg on lugemist väärt – persoonilugu rohkem kui sajanditagustes maailma muutnud ajaloosündmustes. Hästi põnev ja haarav lugemine – salapärane ja glamuurne kõrgklassi elu, meie idanaabri Venemaa tolleaegse kõrgeima võimu esindajate elu ja saatust endale silme ette kujutada. Emotsionaalselt väga „raputav“. (Sirje R)


Huvitav lugeda. Annab ülevaate 100-aastasest perioodist ajaloos, kultuuris. Ei teadnud varem baleriin Matilda Kšessinskajast. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud. Mehed, keda ta võrgutas, kuulusid jõukasse ja võimsasse Romanovite perekonda. Tugeva iseloomuga naine. (Elvi)


Väga põhjalik ja mitmekesine lugu Matilda Kšessinskajast ja Romanovitest. Imetore romaan täis glamuuri ja elutõde. Kultuurielu Venemaal 1917, selle eel ja järel. Mis toimus balletimaailmas sel ajal? Tõeline kalliskivi balletigurmaanile! Põhjalikum kui film Matilda. Uued avastused… (Tiiu V)


Põhjalik tõetruu, rohkel arhiivimaterjalil põhinev elulooraamat. Saame osa Vene keiserliku balleti hiilgeajastu salapärase, imelise pärli Matilda kütkestavast elust täis virtuoosset tantsu, intriige ja peadpööritavaid suhteid. Võlub hapra naise hingetugevus ja sihikindlus, tema tarkus ja läbinägelikkus, tohutu töökus ja tahtejõud, oskus olla õnnelik ja tegus vaatamata ränkadele kaotustele. (Niina)


Soovitan lugeda neile, keda huvitab ajalugu. Matilda oli vapper naine ja hea ema. Kõik muu võis olla rivaalide ja kadestajate väljamõeldis, aga samas põnev ja huvitav lugeda. (Reet V)


See on väga armas ja sügavalt hinge puudutav teos: et ühel väikesel hapral naisel on nii palju armastust ja jõudu eesmärgile jõudmiseks. Soovitan kõigil lugeda. (Ene M)


Silmaringi avardav raamat – soovitan. Sain selle raamatu kaudu esmakordselt teada sellisest üliandekast baleriinist. (Anu K)


Ääretult huvitav raamat vene balleti ajaloost, tsaari, Romanovite dünastia käekäigust, toda perioodi puudutavate inimeste jt. suurkujude elust. Ja seda laitmatus kronoloogilises jadas ajalooliste sündmustega maailmas. Eriti südamlik oli Matilda elu lõpuperiood. (Kadri)


Lugu ligi 100 aastat kestnud kultuuritegelase elust tasub lugeda. Kunstilised saavutused ei ole esiplaanil, tasub jälgida tausta ja olmet. Mitte alla anda ja igas olukorras edasi võidelda. (Mari T)


Võimumängud ja võimutantsud, armumängud ja igasugused intriigid. Et selle loo üheks võtmetegelaseks on Venemaa keiser Nikolai II, siis on selge, et sellel lool, nendel mängudel-tantsudel ei ole paraku ilusat ja õnnelikku lõppu. Raamat heidab veidi valgust kadunud keisririigi lõpuaegadele.
Peterburi Maria teatri prima ballerina assoluta, vene balletitraditsioonide looja Matilda Kšessinskaja on just selline inimene, kellel on olnud kõik ja äkki jääb kõigest ilma – ainult tugev elutahe hoiab teda püsti ja aitab edasi. (Ester)


Huvitav, uskumatult ilus, põnev, traagiline armastuslugu. Positiivne, sain teada palju uut Romanovite perekonna kohta ja muidugi vene balletist. Palju on juttu Anna Pavlovast, aga Matildast? (Helina)


Kindlasti soovitan. Väga huvitav ja tundub ka, et küllaltki täpne Matilda eluloo kirjeldus. Kuld, juveelid, smaragdid – see oli keisri pere elu. Töötama polnud nad õppinud ja kui rikkused ära võeti, olid nad küllalt abitud. Kšessinskaja kohta seda öelda ei saa, tema oli ise end üles töötanud. Muidugi kasutas ta sülle kukkunud rikkusi. Poeg oli tal aga ärahellitatud. Keerulistes elutormides, mida tõi 1917. a. revolutsioon, jäi ta ellu tänu oma tugevale emale. Raamat andis ülevaate tsaari perekonnast. (Mari)


Raamat on kaasahaaravalt kirjutatud, millele on eelnenud suur töö algallikatega, seega põhineb faktidel. Annab lisaks baleriin Matilda elule hea ülevaate Venemaa kõrgema klassi elust. Hämmastas, kui kindlameelne ja eesmärgipärane naine ta oli. Ja eriti arvestades seda, et ta elas 100 aastat tagasi ja liikus ringi kõrgemas seltskonnas, mil naise roll oli hoopiski muu. (Mia)

Anna Smaill „Kellamäng”

Muusika on ikka üks väga võimas värk! Pani minusuguse ulme-ignorandi lugema seda kellamängu-raamatut ja ma ei puigelnudki väga vastu. Niisiis. Muusika selles raamatus. Ja igasugust muud mälestuste-kola on samuti. Soovitan, sedasi üsna ettevaatlikult. Sest äkki see raamat meeldib või vähemasti tasa-tasakesi kõnetab… (Ester)


Raamat, mis vajab sisseelamisaega. Algul ei saanud sellest üldse aru, aga pärast ei saanud enam käest ära. Taaskord üks teos, mis kirjeldab düstoopilist maailmakorda. Ja taaskord – kirjasõna ja mälestused on need, mida valitsejad kardavad. Seega – hoidkem au sees kirjasõna ja mälestusi. (Viive)


See on väga omapärane raamat. Võtab aega, enne kui end temasse loed. (Külli Klara Katariina)


Sellist väljamõeldud maailma oli huvitav lugeda. Järjest rohkem on kirjanikud loonud meile harjumuspärase ühiskonna süsteemidest erinevaid mudeleid. Seekord siis inimkonna alistamine läbi muusika. (Triinu)


Teoses on palju toredaid mõtteid, kuid raamatut on raske lugeda. Peab kogu aeg pingsalt kaasa mõtlema. Näiteks „püsivus pillide õppimisel on väga vajalik“. Mis vahe on aga tavalistel inimestel ja geeniustel. Geenius annab endast kõik ja enamgi, kui tundub võimalik. Käemärkidega laulmist pole ma ennem üheski romaanis kohanud. Doris Kareva tõlgitud luuletused on väga head. (Imbi)


Fantaasia ja ulmesõpradele. Ebareaalsest maailmast püüdsin otsida reaalset. Parim osa – tõlgitud värsiread. (Mari T)


Mulle ei sobinud, aga tegelikult mõnus ja teistmoodi, süvenemist nõudev. Vist oli vale hetk selle raamatu jaoks. Loen kunagi uuesti. (Doris)


Nendele, kes ei ole kahe jalaga maa peal. Kui olid sügaval unes, otsustati kõik sinu eest. Hommikul ärkamine on hoopis teine asi. (Maie M)


Tundub, et selles ühes loos võib iga lugeja jaoks peidus olla erinev lugu. Lk. 293: “Ohverdus võib ju ilus olla, aga sellepärast, et see on enda valik.” (Ilme)

Harri Rinne „Laulev revolutsioon: Eesti rokipõlvkonna ime”

Soovitan, kuna puudutab minu noorusaega. Emotsioonid n-ö laes, kuna puudutab minu põlvkonna aegseid sündmusi. (Anu K)


Soovitan lugeda – siin avaldavad oma mõtteid, tundeid, ajastut muusikud pöördeliste sündmuste ajal, mille kohta võiks öelda kokkuvõtvalt – „kuidas kõik alguse sai“, s.t. kuidas laulva revolutsiooniga taasiseseisvumine teoks sai. Hästi südant soojendav lugemine, meenutas ärevat-põnevat aega teismeeast, mil koolitöö kõrvalt kuulasime raadiot igal vahetunnil, oodates sündmuste kajastamist Toompealt, lauluväljakult, Teletorni kaitsmiselt. Laulsime isamaalisi laule, süda rinnus ärevusest põksumas. (Ave)


Laulev revolutsioon läbi muusikute silmade, muusika ja laulude ja juhtumiste. Olles ise selle perioodi kaasa teinud, mälestustesse viiv raamat. (Maire)


Tore on meenutada, kuidas me revolutsiooni tegime. Pildid toovad noorusaja tagasi. Eesti muusikute detailseid mälestusi on huvitav lugeda. Kohati segas, et intervjuusid polnud justkui üldse toimetatud, puhas kõnekeel, mis kirja panduna mõjus vahel kohatult. (Sirje N)


Soome muusiku ja kirjaniku teos majanduslikest ja poliitilistest oludest Nõukogude Eestis, ajast, kus valitses üleüldine ärakeelamise mentaliteet. Muusikaja muusikute rollist taasiseseisvumisel. Soovitan, sest usun, et see teema on meile südamelähedane. Iisraellased lõhkusid Jeeriku linna müürid sõjapasunaid puhudes. Eestlased võitsid tagasi vabaduse isamaalisi laule lauldes. See on tõeline ime. (Anu P)


Hea meenutada ja eks ajalugu peab ikka teadma. Mõnus, kerge lugeda. Nostalgia. Tugev rahvustunne. Positiivsus. (Külli Klara Katariina)


Räägib oma ajast ausalt. Andis võimaluse ajale tagasi vaadata. (Külli R)


Üks ilus ajajärk Eesti rahva ajaloos, mil rahvas tundis ennast üheskoos ja üksmeeles, astudes välja okupatsiooni vastu. (Mari P)


Hea ülevaade ja meenutus nn laulvasse revolutsiooni. Nostalgialaks! Minevikku peab mäletama! (Inge)


Autor ei uuri seda, miks laulev revolutsioon sai teoks ja miks just sellisena. Ta jätab selle töö eestlastele teha. Aga ta on intervjuude käigus kokku kogunud meie muusikute muljeid ja mõtteid nendest aegadest, mis olid ärevad ja ülendavad ühtaegu. (Ester)


Minu jaoks on selles raamatus kaks poolt. Ühelt poolt oli tore muusikute vahetute mälestuste kaudu uuesti läbi elada ja meenutada tormilisi sündmusi enne Eesti taasiseseisvumist. Mitmetel kontsertidel ja öölaulupidudel sai isegi osaletud. Teine pool aga meie muusikute keerukast elust nõukogude bürokraatia haardes. Soovitan lugeda kõigil, kes tahavad seda perioodi meenutada, aga ka neile, kes sellest ajast midagi ei tea või ei mäleta. (Siret)


Kokkuvõtlik ja palju uut oli minu jaoks sellest rokkarite ajastust. Alati hea meenutada nooruse aegu kui rohi oli rohelisem. Tänud kokkuvõtliku raamatu eest. (Anne)


Hea ülevaade sündmustest läbi soomlase silma. Minevik! (Mari S)


Soovitan lugeda, kui tublid olid meie muusikud ja meie rahvas (inimesed). Minule sellest ajast jäid meelde Heinz Valgu surematud sõnad “Ükskord me võidame niikuinii!”. On jäänud meelde eesti rahva lemmiklaul “Koit”. (Imbi)


Kindlasti soovitan. Meie lähiajalugu muusikute meenutuste läbi. Väga kaasahaarav! (Maie R)


Soovitan lugeda, et aru saada, millistes tingimustes meie muusikud pidid tegutsema ja võitlema riikliku bürokraatia nõmedustega. Ja laulva revolutsiooni ärevaid aegu meenutada. Oli põnevaid lugusid Venemaa avarustes esinemistest. Eriti tuli imestada Anne Veski esinemisreisi seiklusi Afganistanis. Ka sain Riina Roose meenutusi lugedes temaga rohkem tuttavaks. (Marta-Maie)

Prue Leith „Laulukoor”

Nagu tutvustus ütleb – ajaviiteromaan. Ja seda ta on. Üsna tüüpiline naistekas, aga hästi kirjutatud. Mõnus õhtune ajaviide. Kirjeldused haarasid kaasa. Loodus, hea toitd, mõnus seltskond. Selle mõjul nautisin ise ka elu vabamalt. (Külli Klara Katariina)


Naistekas. Täiega! Aga mu selline tagasiside ei ole sugugi mitte pahasti mõeldud.
Kolm naist, erineva tausta ja elukogemusega üheskoos teistega laulukooris. Koos ka kõikvõimalike oma elu jamadega, mis aeg-ajalt jooksutavad juhtmed kokku ja tunduvad vägagi ülejõu-käivatena. Oluline on naiste sõprus ja üksteisele õlatunde pakkumine.
Hea, kerge ja kiire lugemine. Soovitan! (Ester)


Huvitav raamat, milles on kõike – ärinaise kainet arukust, romantilisi tundeid, seiklust, konflikte ja leppimisi. Raamat kolme viiekümnendates naise julgusest muutuda, alustada uute ettevõtmistega. Oli huvitav ja kaasahaarav lugemine. (Esta)


Soovitasin just sõbrannale. Mõnus lugemine, ladusalt kirjutatud ja huvitav. Mulle läksid need tegelased “korda”. Vahvad naised need peategelased! Kuna romaani autor tegeleb ise kokandusega, siis oli ta eriti hästi kirjutanud Lucy tegemistest. (Mai)


Naistekas vanematele naistele, kus tähtsaks osaks just naistevaheline sõprus ja võimalus leida uusi sõpru ja ka uusi eneseteostamise võimalusi vanemas eas. Mõnus kerge lugemine, mis eriti mõtlemisainet ei anna (kui just mitte lahata kirjaniku oskust tänapäeva 50.-60. eluaastates naislugeja jaoks meelelahutust kokku miksida), aga jätab sooja rahuolutunde. (Aet)


Soovitan: huvitav. Kuna ise käin laulmas, olen küll nendest naistest vanem, aga väga palju ühtis minu nimega. (Helle)


Olen alati lugupidamist ja respekti avaldanud sõpruskonnas suhete, läbisaamiste, toetuste, abistamiste jne suhtes. Kuigi oli ka palju „vahtu“ ei vähenda see loetavust. Veelkord tahan rõhutada tõelise sõpruse ja toetuse olemust, vastupidised omadused tekitavad õudu. (Kadri)


Soovitan – see on ladusalt kirja pandud kolme vaba, keskealise naise lugu. „Laulukoor“ on lahe lugemine. Probleemid peategelaste elus saavad lahenduse. Positiivne! (Mare A)


Väga sümpaatne ja rahulikult kulgev raamat, milles kolm kuldses eas peategelast saavad laulukooris tuttavaks ja kuidas nende elud sealt alates läbi põimuvad ning kuidas nad kõik oma elus erinevad pöörangud läbi elavad. (Sandra)


Hea kerge lugemine, ei nõua lugejalt palju ja hoiab meeleolu helgena. Ilmselt eriti omal kohal, kui elu on ummikseisus ja on vaja kannapööret. Kui lapsed on suured ja ellu on tekkinud sellest tühimik. Teos süstib positiivsust, ei ole vanust, kus peaks norutama. Ümbritse end sõpradega, ole avatud uutele kogemustele, hoia silmad lahti ja ära kõhkle kui uus “algus” koputab uksele. (Miryam)


Mulle tundub, et kõigile ajaviiteromaanidele omaselt kergesti loetav. Laulukoor on raam, mille sees jutustada 3 naise elusaatusest. Mulle endale oli sümpaatne Lucy. Olen ise üle elanud tunde, et karjääri ajal olin vajalik nii tööl kui perekonnas ja siis äkki polnud enam nii vaja. Kõige rohkem hoidsingi pöialt Lucy elusaatusele. (Leili K)


Soovitan väga, mõnus kerge lugemine talveõhtuteks. Kolm naist – Lucy, Rebecca, Joanna – panevad endale kaasa elama ning poole raamatu peal tekib tunne nagu oleks neid naisi tundnud juba aastaid ja oled üks kambast. Soe, südamlik raamat piisavalt mitmekesiste tegelastega. (Piret)


Jutustus naistest, keskealistest, kes kohtuvad koorilaulu tundides ja neist saavad sõbrannad. Kõigil on vaja elumuutusi ja need ka juhtuvad tänu sõprusele ja üksteise toetamisele. Mõnus lugemine ja tuleb välja, et kõik on võimalik kui lasta asjadel juhtuda ja olla valmis muutusteks. (Evi)


Pole ammu enam sellist ajaviitekirjandust lugenud. Käin ka ise laulukooris, seega oli isiklik huvi. Koorist just liiga palju juttu polnud, aga peatükid olid mõnusalt lühikesed. Vanadus (vanemaealisus) pole takistus, vaid samuti võimalus teha, näha ja olla õnnelik. (Egle)


Mõnus ajaviiteraamat kolmest viiekümnendates aastates naistest, kes kohtuvad laulukooris. Eriti annab see innustust praegusel ajal, kus on võimalik oma elule uus suund anda ja midagi olulist saavutada. (Malle)


Lesepõlvest rusutud Lucy, veendunud vanatüdruk Joanna, uue austaja otsingul Rebecca liituvad erinevatel põhjustel laulukooriga. Mõnus ajaviiteromaan. Romaani kangelannade eakaaslastele peaks meeldima küll. Mulle meeldis!
Kasutaksin Lucy mõtteid: “Perekonnas toetavad pereliikmed üksteist, aga üksikud inimesed vajavad sõpru. Naiste sõprusest pole midagi väärtuslikumat.” (Anu)


Ajaviiteks ja väsinud peaga hea lugemine. Laulukoor on küll peategelasi ühendav tegur, kuid süžees täidab võrdlemisi marginaalset rolli. Huvitavamaks hakkas minema lõpu poole, kui avati ka tegelaste tausta, võib isegi öelda taaka, mis nende käitumist motiveeris. Minu jaoks jäi veidi puudu psühholoogilisest sügavusest. Nagu öeldud, toodi huvitavamad teemad välja alles lõpus ja oleks tahtnud edasi lugeda, näha tegelastes mingit arengut, aga seda kahjuks ei tulnud. Kui võttagi seda raamatut lihtsa ajaviitena (millena ta ju mõeldud on), siis kannatab lugeda küll. (Leelo)

Kazuo Ishiguro „Nokturnid: viis lugu muusikast ja hämarusest”

Mõnus lugemine. Minimalistlik, filmilik, poeetiline. Ehitatud kontrastidele. Teemaks suhted ja looming, käest libisev unelm. Nokturnide viimane lugu kõlab kauni, melanhoolse teost kokkuvõtva akordina. See on tundlik ja õrn, õhuline ja voolav nagu jaapani tuššijoonistus. (Niina)


Lood muusikutest inimeste püüdlustest ja läbilöömistest ja pettumustest. (Viivi)


Soovitan, oli väga huvitavate juttude kogum. Ilmselt ei saa ühtki raamatu viiest jutust pidada täiesti usaldusväärseks. Lugudesse on peidetud jutustaja enda hirmud, ootused ja olukorrad. Mõne, pealtnäha lõbusa loo ridade vahelt võis välja lugeda päris kurbe noote. (Karoline)


Tundliku pintsliga maalitud lood muusikast, elust ja inimsuhetest. Parajalt novellilaadsed. Täpselt nagu nokturnid. Ootamatud sündmused ja ettearvamatud arengud. Justkui ei juhtukski midagi, kuid ometi juhtub nii palju. Inimloomuse õrnad sügavikud. (Tiiu V)


Kindlasti ei soovita neile, kes otsivad alguse ja lõpuga tegevusest pungil lugu. Aga justkui kõrvalvaataja pilguga jälgitud, millegi tõttu rahulolematud hinged, kes leiavad hingetõmbehetke muusikas – seda on nauditavalt kirjeldatud. Meelde jäi magus kurbus ja imetlus Aet Variku tõlke sujuvast voolamisest. (Aet)


Toredad lood inimsuhetest, armastusest ja muusikast. Mulle väga meeldis. Eriti esimene lugu „Dzässilaulja“, mis on väga romantiline ja mille tegevuse paikades olen isegi viibinud – Veneetsia Püha Markuse väljakul ning olen sõitnud gondliga Veneetsia kanalitel. Soovitan lugeda. Romantiline. Meenusid tuttavad paigad Veneetsiast, kus viibisin 2017. a sügisel. (Esta)


Soovitan, väga hea raamat. Lood muusikast, inimestest ja nende unistustest. (Malle)


Salapärane raamat. Hakkad lugema ja ei aimagi ette, kuhu lugu sind viib. Salapära, armastus muusika vastu. (Egle)


Soovitan. Lood on ladusalt kirjutatud – nukravõitu huumoriga. (Mare A)


Soovitan. Huvitavad omamoodi lood. Põnevad, uskumatutena tunduvad lood. Veidi ulmelised, kõik seotud muusika ja muusikutega. (Eha)


Ei oskagi soovitada, aga enda jõudmist raamatuni ei kahetse. Lood on seotud muusika ja muusikutega. Nii mitmekihilised, et kohati tekib kahtlusi enda vaimu tervises. Nukrus, et maailmas on nii palju õnnetuid endaga mitte toime tulevaid inimesi. Meeldisid enam “Džässilaulja” ja “Nii vihmas kui päikeses”. Esimese lugu sellepärast, et arvasin aru saavat probleemidest. Teine sellepärast, et lugu on nii halb… Olen ise kogenud, et sind kutsutakse appi, aga pärast süüdistatakse sind. (Leili K)


Veidi nukrameelsed vested muusikute elust ja läbilöömistest oma väljavalitud erialal. Sageli on põhiliseks probleemiks igapäevane leib. Nukker. Inimene on suure osa oma elust pühendanud mingi pilli õppimisele. Kuulajatele on probleemiks, kas on tegu geeniuse või püüdlikult õppinud keskpärasusega. Mõttes tõmbasin paralleele E. Vilde “Tabamata imega”. (Randar)


“Nokturn” oli teistmoodi ja isegi seikluslik. Mida kõike ei võeta läbilöögi ootuses ette. Esiliigasse sattumine on ettearvamatu ja õnnemäng. Ka “Tšellistid” oli intrigeeriv. Lase käia! Üle plaani lugesin “Põhjavaimu” ja see oli armas vahepeala. Meiegi kuulsustel oli argielu ja leivamure. (Helve)


Huvitav, kuidas kirjutab elust ja muusikast Jaapanist pärit, ent Inglismaal elav ja hariduse saanu. Nukker soojus. (Ilme)


Kellele meeldisid “Päeva riismed” ja “Never let me go” (ka mõlema romaani põhjal valminud filmid on väga head), need võiks kindlasti lugeda. Pean ütlema, et minu ootused olid kõrgemad kui lühijuttudest saadud positiivne emotsioon. Samas on Ishiguro ilma kahtluseta meisterlik jutuvestja. (Sirje N)


Soovitan, sest raamat pakub meeldivaid sissevaateid inimeste elu hetkedesse ja mälestustesse. Kergesti loetav, aga ka mõtlemapanev – mõju, mida mingi hetk või inimene meile pakub. Südantsoojendav raamat inimloomusest. Lugu „ Dzässilaulja“ tõstis mälestustes esile Veneetsia melu, lõhna, hääled. Kõik viis lugu olid meeldivad, tutvustades meile inimesi, kel erinevad vead ja head. (Piret)


Ishiguro on üks selliseid kirjanikke, keda ma ei armasta, aga kellest ei suuda ka päris mööda minna. Nagu mitmed tema teised teosed, on ka see nukrameelne ja pakub mõtlemisainet. See on ilusalt kirjutatud ja igas loos oli midagi üllatavat. Soovitan kõigile, kelle südames on muusikal oluline koht. (Tiina Silvia)


Soovitan lugeda. Novellid sügava sisuga. Minule jättis novellide lugemine hinge valu ja tühjuse. Järele mõeldes oli neis mõtteid, mida hiljem tajud. (Imbi)


Loetav. Kindlasti on raamatus palju liialdusi, aga suur osa kultuuriinimeste tegemistest jääbki eesriide taha. (Sirje S)


Ilusat mõtisklemist probleemipüstituse üle neile, kes lepivad maailmaga nii nagu see autorile näib. (Mari K)


Natuke nukrat Inglismaa jaapanlast… Hämarad lood (viis novelli), mida ühendab muusika. Valu ja äng. Unistused. Tasakesi jutustatud lood, mida tahaks uskuda, aga mis ei vasta alati reaalsusele. Ja nagu muusika, nii jäävad ka selle raamatu lood kauaks mõttesse, nad lihtsalt on. (Ester)


Soovitan läbi lugeda kõik Ishiguro teosed. Autori ma avastasin alles hiljaaegu ja olen ühtteist tema kirjutatut läbi lugenud. Teed raamatu lahti ja jäädki lugema.
Viis lugu muusikast, kitarrimängijast. Tema teele sattuvatest erinevatest inimestest, kes mõjutavad minategelast erineval moel. Oma tee leidmine pole kerge, tuleb leida iseennast ja siis muutub paljugi. (Tamara)


Raamat jätab hinge nukra alatooni. See on inimestest, kes on jõudnud hetke, kust tuleb edasi minna teisiti. Nendes lugudes on lootused olnud inimestest suuremad ning nende lootuste mittetäitumine on viinud ummikseisu. Edasiminek ei ole enam noorusaegade uljusega pealelend, vaid pettumustest tingitud vajadus.
Miks raamatut soovitada, on kindlasti see, et need on lood ilusa keelekasutusega, mida ma alati hindan selliste mõtisklevamate teoste puhul. (Ivika)

Edgar Lawrence Doctorow „Ragtime”

Soovitan lugeda. Lugesin ise seda raamatut 1980ndatel, kui ta välja anti ja meeldis juba siis. Kuna pea 40 aastat oli see raamat mul meeles kui „hea raamat“, oli rõõm uuesti üle lugeda. Lisaks huvitavale romaanile on tegemist detailse ja ajastutruu kirjeldusega 1920ndate aastate Ameerika Ühendriikidest. (Sirje N)


Kunagi kuldses nooruses loetud, aga paraku ka ununenud raamat… „Ragtime’i“ autor Edgar Lawrence Doctorow on kuskil kirjutanud-rääkinud, et kolm
kõige olulisemat dokumenti vabas ühiskonnas on sünnitunnistus, pass ja raamatukogu kaart. Tema 20. sajandi alguse Ameerikat kirjeldav raamat ilmus 1975. aastal (ja sai ülimenukaks).
1981. aastal tõlkis Enn Soosaar selle eesti keelde ja kirjutas raamatule ka põhjaliku saatesõna ning selgitas, mida tähendab ragtime:
“Pisut lihtsustatult võib ragtime’i nimetada dzässieelse rahvaliku muusika liigiks, mis tekkis XIX sajandi viimasel veerandil Ameerika Ühendriikides. (…) siin segunevad huvitavaks tervikuks kohalik neegrimuusika ja valgete hulgas harrastatud Euroopa muusika, eelkõige marss, kadrill, polka. Ingliskeelset sõnapaari “rag(ged)” ja “time” tuleks tõlkida umbes “räsitud takt või rütm”. (Ester)


Ajaloohuvilistele, keskealistele. See raamat oli 70ndatel meie raamatukogus. Pärast tulekahju ei säilitanud kui väärtuslikku. Nüüd lugesin kaanest kaaneni. Ragtime on muusikastiil 19 saj. lõpul ja kuni 1917, et kirjeldada seda perioodi Ameerikas. (Leili K)


Romaanis kirjeldatud Ameerika Ühendriikide olustik on elutruu. Huvitav on, kuidas põimuvad erineva nähavärvi, sotsiaalse staatuse ja rahvuse hulka kuuluvate inimeste elud. (Mare A)


Miks mitte sukelduda vahelduseks Uue Maailma kultuuriruumi? E. L. D. ühe parima sotsiaalkriitilise elutruu romaani fookuses on sotsiaalne, sooline, rassiline ebavõrdsus 20. sajandi alguse Ameerikas. Ragtime’i rütmis tukslev narratiiv; samm-sammult avanevad tegelaskujude iseloomud, saatuse kujunemise tagamaad. Kõige enam köitis mind romaanis käsitletud inimväärikuse teema ja peategelase sihikindel ning kompromissitu võitlus ülekohtuga õiguse ja õigluse nimel. (Niina)


Hea lugu, ühe muusikastiili lugu. (Jaan)


Soovitan nendele, kes uurivad muusikat põhjalikult. On võimalus tutvuda Ameerika Ühendriikide möödunud sajandi alguse muusikaeluga. (Imbi)

 

Barbara Trapido „Seks & Stravinsky”

Nüüdisromaani kohta käib küll. Alles hiljem saame teada, kas meie teod olid õiged või valed. Tavaliselt liiga hilja. (Maie M)


Täiesti lugemist väärt teos, märkamatult hakkad lehekülgi „neelama“ ja iga viimnegi ajurakk taastab oma funktsiooni maksimaalselt! Ma ei saa ikka veel nimetada ajaviitekirjandust enda jaoks paeluvaks või lemmikvaldkonnaks, nn „öökapi raamatud“ on jätkuvalt pigem publitsistika- ja teaduskirjandusteosed. Kuid uudishimu võitis – lugesin võidukalt lõpuni ja ei kahetse kulunud aega. (Ave)


Hästi kirjutatud, ladus jutustamisviis. Oli ka põnevust. Uskumatud saatused ja inimestevahelised seosed. Soovitaksin neile, kellele meeldivad muinasjutud. See raamat mõjus justkui kaasaegne muinasjutt. (Astrid)


Kaasahaarav lugemine – multikultuurne muinasjutt. Kaasahaarav lugu balletist ja armastusest. (Maire)


Raamat on umbes kümne peategelase ja veel rohkema arvu kõrvaltegelaste elust ja saatusest. Raamat on huvitav, kuid asjade pikad kirjeldused väsitavad. Keerulised saatused, inimeste omavaheline suhtlemine, armastus, see kõik on koondunud ühte romaani. (Tamara)


Lugu peaaegu kõigest: erinevad maailmad, inimsuhted, elusaatused, intriigid, identiteedid… ja ballett! Ja nagu heal raamatul kombeks – isegi siis kui lugu käib natuke üle mõistuse, isegi siis annab see võimaluse tunda end hea ja empaatlise inimesena. Kes julgeb – proovib lugeda ja ei kahetse! (Ester)


Huvitavad karakterid ja elulood. Paneb mõtlema. (Sirje R)


Võib lugeda. Keerulised inimsuhted, kohati uskumatuna tunduv suhtumine oma lapsesse. Aga see on muinasjutt. (Sirje S)


Keerukate suhete lugu on loetav ilma inspiratsiooniks oleva “Pulcinella” peale mõtlematagi. Tõsi, nii mõnigi lugeja on sel puhul kurtnud teatava suunamuutuse üle poole romaani pealt (et esimeses pooles ajame suhted puntrasse ja teises harutame – ikka üle võlli! – jälle lahti). Peale lugemist raamatu üle mõtiskledes on teemaks mitte niivõrd lugu ja tegelased, kui autori töö inspiratsiooniallika – Stravinsky balleti “Pulcinella” – kasutamisel tegevuse konstrueerimisel. Kes on peamine Pulcinella? (Aet)


Meelelahutuslik ja huvitav lugemiskogemus, kuna mulle tundus, nagu oleksin lugenud uue seriaali stsenaariumit. (Triinu)


Hea lugu, põimitud paljude inimeste elusaatusest. Mõnus oli lugeda. Nõustun kellegi öeldud arvamusega, et see on “21. sajandi multikultuurne muinasjutt”. (Elle)


Ühehingetõmbe raamat, väga huvitav. Meeldis julge lähenemine ja lai silmaringi vaade. Lootust andev. (Inge)


Soovitan lugeda, omapärase stiiliga teos. Mul siiski õnnestus maailmakuulsast tantsijast ühtteist teada saada, kuid oleks tahtnud rohkem. Sain teada mõned tarkused: kui tulevikku ei ole, siis tuleb mõelda mineviku peale. Murduva oksa raksatus on oksa vabandus puule murdumise pärast. (Imbi)


See oli värskendav kokkupuude multikultuurse elamistavaga. Elu Aafrikas ja Inglismaal, Prantsusmaal mõjutas peategelaste arenemist, täiskasvanuks saamist ja armastuse kujunemist. Multikultuursuse probleemidega tutvumiseks – soovitan. Tempokas kirjeldus noorte probleemidega tutvumiseks. Sekka ka perekondlike sidemete mõjust inimeste saatusele. Kõike sidus omakorda tants, ballett. (Evi)


Soovitan. Filmilikult ladus. Tippude elu ei ole kunagi kerge. (Maie M)


Soovitan, “heatujuraamat”, kus kõik lõpeb hästi. Nutikalt ja loogiliselt konstrueeritud. Autori stiil on napp, kontrastiks uskumatule stoorile – sobib hästi. (Sirje N)


Ilmselt sobib raamat nooremale lugejale. Olen vanem inimene ja selline intriigide hulk on ikka liiast. Tegelaskujud olid hästi ja huvitavalt kirjutatud. Liiga muinasjutuline. Huvitav oli esimest nüüdisromaani lugeda. (Mare Su)


Väga hästi kirjutatud. Seda romaani lugedes tuli mulle meelde: “Kõik ei ole kuld, mis hiilgab”. (Imbi)


Soovitan raamatut neile, kes soovivad aru saada erinevate eluhuvidega inimestest. Tundsin, kuidas on oluline aktsepteerida erinevaid inimesi. (Airike)


Väga hea ja tänapäevane, kuigi kirjutatud 70datel. Ajalugu kordub. Inimese hingeelu… ja me tegelikult ei tea, mis on inimeste hinges sügaval. (Anne)


Väga sisutihe tekst, sündmused uperpallitavad ühe tegelase juurest teiseni, olemata seiklusromaan. Väga kurb on lugeda sellest, kuidas üks tegelane laseb teisel endale liiga teha. Hilisem “tasumistund” ei korva eelnevat käitumist. (Sirje)

Mauri Antero Numminen „Tango on mu kirg”

Hea ülevaade soomlaste tangolembusest. (Sirje R)


Suurepärane lugemiselamus. Huvitav oli lugeda, kuidas tango tants on kirjanikku niivõrd inspireerinud. Tangot pole ma kunagi tantsida osanud , aga nüüd ma justkui nagu oskaks, vähemalt teoreetiliselt. Mulle meeldisid autori avatud mõtted ja teadmised Soome tango ajaloost. (Triinu)


Soovitan neile, kellele meeldib tango. Suurepärase ülevaate saab tango arengust ja esitajatest Soomes. Soome tango olemus on rahulikum (aeglasem), kurvem, põhjamaiselt vaoshoitum ja täis igatsust. Lugedes kuulasin YouTube’is neid laule. Eks teadsin ennegi, et soomlastele meeldib tango, aga see raamat kinnitas, et nad on lausa „tangousku“, nii populaarne on see seal. (Astrid)


Soovitan tantsusõpradele ja ka teistele. Põnevalt kirjutatud, aga väga ootamatu lõpp. Soomlased on suured tantsusõbrad. Tuli meelde naiste tantsuõhtu Oulus, naised olid väga aktiivsed, nagu raamatus kirjeldab. (Henno)


Tango… kirg ja armastus ja surm (ehk isegi mõrv). Selline kummaline raamat. Elu mõttest ja põhimõtteist. Ja sellest, kuidas on elu siis kui kogu elu ongi tango. (Ester)


Nii põhjalik ülevaade soome tangost ja nende esitajatest. Jutt on rahulik nagu soome tango, kuid ei puudu ka puänt. Üllatusin, soomlane joob teed! (Mari T)


Tsitaat: “Tangost on saanud Soome identiteedi üldtunnustatud osa.” Helilooja Toivo Kärki on ühendanud vene romansi ja saksa marsi soome tangoks. Tundub erinevat teistest tangodest, et see tähendab rohkem tantsupõrandal rütmilist kõndimist. Sain väga palju teada soome tangost läbi aastakümnete. Tuntud lauljate esitused on Youtube‘s kuulatavad. Igatahes väärt teos. (Elle)


Soovitan neile, kes on huvitatud Soome tango ajaloost. Teose osa, mis kajastab tango ajalugu, avardab silmaringi. (Mare A)


Soome ≠ Arentiina tango, aga miskit on ka ühist. Mõtestab hästi tango olemuse (lk. 23-25). Lugege ja tangotama!!! On vabastav teha grimasse, lasta end mänguliselt väljendada. Tangos tunnetame end teadlikult. Tangot tantsides tantsib iga nurk sinu kehas ning see on ka iha tants. (Anne)


Nendele soovitan, kes on tantsupidudel osalenud ja neist elamusi saanud. Ei olnud minule huvitav. Olen teistsuguses elukeskkonnas elanud ja linlikud tantsupeod ei paku mulle midagi. Kuigi mõned muusikud on tuttavad Soome TV kaudu, mida põhjarannikul nägime. (Marta-Maie)

Colum McCann „Tantsija: romaan Rudolf Nurejevist”

Oli väga huvitav lugeda. Temast kui tantsijast on räägitud palju, kuid tema elulugu ja ümbritsevat elu lugeda oli kaasakiskuv. Huvitav on see, et kogu lugemise vältel ei saanud ma lahti tundest teda haletseda ja kaasa tunda. Pole varem selline tunne mind jälitanud. Kuid see oli tema elu, mille ta valinud oli. Vastuoluline. (Kadri)


Annab ettekujutuse tantsijate maailmast. Nurejevi lapsepõlvest lugedes rändasid mõtted oma lapsepõlve, kui tõene kirjutatu tegelikult on. Eestimaa äärealal ei kiusatud 60-ndatel kedagi maailmavaate pärast. Meie külas vist polnudki päris kommuniste. (Sirje S)


Balletihuvilisele lugejale, keda huvitab ka tantsijate hingeelu. Emotsionaalne lugu ühest kuulsamast balletiartistist Rudolf Nurejevist. (Maire)


Soovitan, hea raamat. Väga andekas inimene, sündinud tantsijaks. (Sirje R)


Balletis lööb läbi andekas ja töökas, hää füüsilise vormiga tegija, kes suudab üle olla raskest lapsepõlvest ja keerulistest nõuka-aja jamadest, nendest lihtsalt välja ja eemale hüpates. Huvitav lugemine. Soovitan. (Ester)


Värvikas, ootamatu, kollaažina kõlav nägemus suurest andest – lugu R. Nurejevi tantsijaks kujunemisest, loomingulisest arengust, olemusest, saatusest. „Täiuslikkus on kohustus“. „Ta tantsib vabalt, keha muusikasse voolitud… noodid kaevuvad ta arteritesse… veel viimane pingutus, vormi pikendus, vabanemine inimlikest piiridest, ta lendab kõrgemale ja seisab taevas.“ (Niina)


Romaan Rudolf Nurejevist, tatarlasest üliandekast balletitantsijast, kes 1961. aastal jäi balletitrupist maha Pariisi. Elu pakkus talle kõiki võimalusi, ja loomulikult oligi ta üliedukas. Rikkus, jõukus, tuntus – see ei ole alati õnn, kuid ta sai reisida, tunda ennast vabana, mis Venemaa põrgus oleks igavesti vaid unistuseks jäänud. (Mari P)


Soovitan ka teistel lugeda, sest emotsioone saab siit igal juhul, nii positiivseid kui negatiivseid, igal juhul ei jäta raamat ükskõikseks. Kiidan eraldi tõlkija tööd! Lugesin raamatut kaks korda, sest saadud emotsioon oli nii võimas. Esiteks oli veidi raske sündmusi jälgida: kes parajasti räägib, millises ajas sündmus toimub jne. Kas autor võis kirjeldada Baškiiria elu nii nagu see tegelikult oli? Ameerika osas võis tal õigus olla! (Reet V)


Raamat on väga hästi kirjutatud fiktsioon. Kuigi olen ise tantsuvõõras inimene, tundsin, kuidas lugedes tants võib mõjuda. (Kaja)


Soovitan vanemale lugejale, kellel oleks arusaamist ja võrdlemismomenti. Emotsioon võimas, uskumatu, et lugemise põhjal võib reaalset sõjaaja Siberit ja igapäevaelu õudust kirjeldada, nagu oleks ise kogenud. 60-ndate Ufaa ja 60-ndate Euroopa või Ameerika – seal on tegelikult sajandid vahet. Kahju, et ei ole ise Nurejevi tantsimist näinud. See põlemine laval ja elus viiski selleni, kuhu ta jõudis (Leili)


Hea lugu vaesest perest pärit tantsijast. (Viivi)


Kasulik ajastu tundma õppimiseks. Huvitav ka. (Meeli)


Väga omapärane raamat. Raske jälgida, kust algab üks lugu, kust järgmine. Samas, pooleli jätta ka ei saanud. Kummaline, omapärane. (Egle)


Soovitan huvitava ülesehituse ja kirjutamismaneeri pärast, aga ei soovita neile, kes kuulsa tantsija elulugu tahavad lugeda. Kõige sügavama mulje jätsid mulle esimesed lõigud haavatud nõukogude sõduritest ja nende pesemisest haiglas. Üldse olid parimad osad, kus Nurejevit ainult riivamisi mainiti.
Minu muljed on samasugune mosaiik nagu autori kirjutamisstiil. Poole raamatu pealt olin kindel, et McCannile Nurejev ei meeldinud ja ta püüdis kirjutada kõigest muust….. Kui lõpetasin, oli mul siiski kujunenud mulje tantsijast ja tema ajast. (Aet)


Väga huvitavalt ning eristuva stiiliga kirjutatud teos. Nautisin ka tõlkija sõnaleidlikkust.
Raamat ajendas mind otsima Nurejevi kohta tõetruusid eluloolisi fakte, vaatama youtube’ist tema tantsuvideosid ning uurima Nurejevi kauaaegse lavapartneri kohta. Ühesõnaga, teos tekitas kirjeldatud isiku vastu suuremat huvi. (Viire)


Väga eriline raamat. Romaan maailmakuulsa tantsija Nurejevi elust. Nurejevi eriline kirg ja huvi tantsimise vastu alates lapseeast. Esinemised kogu maailmas, minu jaoks kujuteldamatu elustiil – peod, prassingud, ääretu raharaiskamine. (Maie)

Marika Cobbold „Tardunud muusika”

Soovitan, sest on hea ja huvitav raamat. Raamat on väga eluline, huvitavalt ja hästi loetavalt kirjutatud. Elu on just selline nagu selles raamatus. Lugemine läks väga kiiresti. (Ilona)


Raamat, mis paneb mõtlema, kas see, mis teeme, on ikka õige või tuleks olla paindlikum. (Juta)


Mulle väga meeldis. Sellest saaks hea seriaali teha. Eriliseks tegi selle just kahes riigis toimuv sündmustik. (Helle)


Hästi kirjutatud, kindlasti soovitan. Me otsime armastust, vajame hoolimist, kardame üksindust. Leides armastuse, võib see teha haiget. Miks me ei suuda hoolida ja mõista – ei taha või ei oska? (Sirje S)


Soovitan huvitavate tähelepanekute ja hulgalise väljakirjutamist väärt tsitaatide pärast. Ise nautisin peategelase Estheri kirjeldust lapsepõlves, nii mõnigi lapse probleemidest tuli tuttav ette. Raamat oli kerge lugeda ja tõstatatud probleemid andsid mõtteainet, kuid nii mõnedki uskumatud sisupöörded ei lasknud sel lemmikuks saada. (Aet)


See raamat oli täis armastust, vihkamist, huumorit, tragöödiat, ühesõnaga kõike, mis mind lugejana köidab. Mulle meeldis, et kahe noore inimhinge tragikoomilise suhtedraama areng oli raamatus ettearvamatu, hoidis pinget lõpuni. (Triinu)


Hästi kirjutatud, mitmekesine ja kaasahaarav. On armastust, pettumusi, sisemist võitlust, draamat ja tragöödiat. Lk. 186: “Jäigad seisukohad ja kivvi raiutud põhimõtted on ajast aega põhjustanud kirjeldamatuid hädasid.” Alati saab keegi haiget! (Anu)


Sügava mõttega teos. Arhitektuur on tardunud muusika. (Imbi)


Mulle see raamat meeldis väga ja soovitan lugeda. On hästi kirjutatud, hoogne ja vaimukas suhtedraama. (Malle)


See oli vist ligi 30 aastat tagasi kui meil siin oli plaan ehitada uus ooperiteater, Tallinna Süda-Tatari kvartalisse. Aga takistuseks sai üks hõlmikpuu ning seltskond aktiviste, kes protestisid ja seisid hõlmikpuu eest. Ja uut ooperiteatrit ei ole siiamaani ehitatud.
See kodumaise uue ooperiteatri ehitamise ebaõnnestumise lugu oli nii tuttav ja tundus sarnane sellega, mis toimus „Tardunud muusika“ loos. Aga raamatusse saab kirjutada ka „õnneliku lõpu“ – ooperimaja sai valmis. Inimeste suhted… läksid nässu, võib-olla saavad siiski korda ja…
„Läksime kahekesi ooperimaja poole, järve prožektorid lülitati sisse. Need paistsid klaaspoolkuusse, pimestasid seesolijaid, sulatasid nad valgusesse.“ (Ester)

Katja Millay „Vaikuse meri”

Soovitan küll, haarav lugemine. Kuigi noortest, puudutab igas vanuses lugejat tugevate emotsioonidega. Hästi kirjutatud ja tõlgitud. Mulle meeldis, et raamatu lõpp ei valmistanud pettumust. Kõik otsad sai loogiliselt kokku sõlmitud. (Sirje N)


Noortele kindlasti soovitan. Hetk võib muuta elu. Tõeline sõber on su kõrval ka raskustes. (Sirje S)


Väga sisutihe, põnev ja kerge lugemine. Raamatu peategelased olid mõlemad väga emotsionaalsed, haprad ja ettearvamatud, mistõttu tundsin, et minu jaoks oli tegemist liialt noortekirjandusega. (Karoline)


Mõistatuslik tüdruk, kes on purunenud tuhandeks tükiks. Tüdruk, kellelt on võetud kõik. Poiss, keda ümbritseb mingi jõuväli, surmatsoon. Palju valu, raevu, leina. Mulle väga, väga meeldis. Teos on tohutult hästi kirjutatud. Soovitan lugeda. Mõtlesin veel kaua loetu üle. (Anu P)


Ameerikalik noorsooromaan kõigi oma pahede ja heaga. Ootad ikka, et lõpp on ilus – kõik saavad terveks, nii vaimselt kui füüsiliselt, aga kahjuks ju elus pole nii. Inimesed jäävad eluks ajaks oma košmaaridega ja keegi ei saa neid aidata, ei arstid ega teraapia. Aga jõhkardid ja mõrtsukad jalutavad vabalt ringi. Hea, et romaan lõpeb ikka enam-vähem positiivselt, kus tulevik kumab helgemalt. (Mari P)


Südamesse läks see lugu. Nii palju kurbust ja kannatust kahe noore inimese elus. Õnneks armastus päästis neid ja loo lõpp oli positiivne. Raamatu autori poolt olid noorte tunded ja mõtted nii kaasahaaravalt sõnastatud, et väga raske oli raamatut käest panna. Põnevust jätkus teose lõpuni. (Triinu)


Soovitan, kuna tegemist on ühtaegu nii noorteraamatu kui traumaatiliste kogemustega hakkama saamise looga. Mind häiris ainult see imetilluke näpuotsatäis maagiat/ettekuulutust, mis loos leidus. Andis mõtlemisainet, kuna lisaks kahele peategelasele, kes on küll katki, kuid elavad oma traumaatilisi kogemusi välja sportides või tisleritöös, on lõpus sisse toodud Nastja/Emilia ründaja, kelle reaktsioon traumale tegi temast kurjategija. (Aet)


Kui meeldivad nn. noorteromaanid, mis jutustavad noorte inimeste elust, siis soovitan kindlasti. Sest see on huvitavalt kirja pandud. Minule meeldis väga: oli põnev ja kirjutamisstiil oli tavapärasest veidi erinev, mis alguses tekitas segadust, aga hiljem just see põnevust tekitaski. (Kaja L)


Kaasahaarav lugu kahe katkise hingega noore kohtumisest, nende sõprusest ja armumisest. Väga hea noorsooromaan, aga sobib lugeda ka eakamatel. Kohati küll kurb, aga samas ilus ja lootustandev. Elasin noortele pisarateni kaasa aga samas jäi usk ja lootus paremasse homsesse. (Esta)


“Ma elan maailmas, kus pole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid, ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesed surevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind nii kõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõsta ja kõndida suudan.” (lk 46)
See on täiesti seletamatult kaunis raamat. Haarab lugeja endasse ja… jagab kõike seda, mis temas on: rõõmu ja kurbust, armastust ja sõprust. Ja pikapeale saab lugeja aimu, mis on see „lagunenud muusika“, mis juhtus, et just nii on. (Ester)


Üllatavalt hea raamat. (Juta)


Soovitan neile, kellele meeldib lugeda armastusromaane, põnevikke, kriminaalromaane. Teose algus on põnevam, kuna süžee ei ole väga etteaimatav. (Ene S)


Väga soovitan, tõesti meeldis ja viimaste lehtede juures oli kahju, et juba läbi sai. Sobib noortele ja hingelt noortele, neile, kes soovivad kergemat, kuid hinge kosutavat lugemist. Köitev, kurb. Kuidas elada edasi kui kogu identiteet ühe õhtuga puruks rebitakse. Lapsevanemana – kuidas oma last aidata? Kuidas toime tulla kogu viha ja raevuga, leida teine tee, jätta negatiivne minevikku? (Miryam)


Soovitan lugeda, teos on põnev. Sain teada, et hingevalu ja enesehaletsus pole sama asi. Aeg on hinnaline, sõpra tuntakse hädas, ole ise hea, siis ka teised on head. (Imbi)


Põnev ja köitev lugemine kahest noorest inimesest. Väga hea noorsooraamat. Haarav, mõtlemapanev. (Malle)


Soovitan. Mulle meeldis, kuidas see lugu kasvas aeglaselt ning alles lõpus saab selgust alguses tekkinud küsimuste osas. Raamat sisaldas nii palju erinevaid emotsioone, tundeid ja karaktereid, mis moodustusid üheks ilusaks tervikuks, väga raske oli raamatut käest panna. (Stina)

Andreï Makine „Ühe elu muusika”

Soovitan! Väga valus raamat. Elu keerdkäigud… (Meeli)


Lühike ja kaasahaarav lugu. Lugesin ühe korraga läbi, ei saanud pooleli jätta. Lugu haaras mind täielikult kaasa. Ühe inimese lugu, kuhu on põimitud kihtidesse terve ajastu ja kultuur. (Maire)


Lootust andva pianisti-noormehe elu katkeb repressioonide ajal 1937, 1938, 1939 ja jätkub vale nime all sõja ajal. Kõik tundub vale, kuid muusika jääb. Teosest saadud emotsioonid: 1) vapustas marssal Tuhhatševski viiul, mis põles koos keeltega; 2) määratlus “homo soveticus” ja selle sügavam mõiste. (Evi)


Haarav lugu, võiks öelda, et raamat sai liiga kiiresti läbi, oleks tahtnud veel lugeda, väga ladusas ja mõnusas stiilis kirjutatud. Selle aja lood on alati minu jaoks põnevad, kuna uskumatuna tunduvad lood olid selle aja reaalsus ja igapäev. Selliseid raamatuid lugedes saad aru kui suhkruvati sees me hetkemomendil tegelikult elame. (Stina)


Romaan jutustab noore lootustandva pianisti Aleksei Bergi loo, kes üritab sõjakeerisest põgeneda, kuid sündmusteahela tagajärjel jõuab ise selle keskmesse. Ta põlgas sõda ja enda uut, varastatud identiteeti. Tal ei jäänud muud üle ja hirm surma ees oli niivõrd suur.
Kuid kas see siis tähendab, et ta pääses sellest eluga, kaotades iseenda?
Väga emotsionaalne, sünge ning illustreeris väga hästi seda, kui sügaval meis peitub hirm surma ees. (Karoline)


Üks ilus, nukker, kauni muusika ja soojusega täidetud lugu.
Autor usub, et ilu ja selles raamatus just muusika päästab maailma. Seda eriti nõuka-ajal (stalini-ajal). See toimus näiteks nii: „Kui ta lasi kätel klahvidele langeda, võis veel uskuda, et tegemist on kogemata tekkinud kauni harmooniaga. Kuid hetk hiljem pääses muusika tõeliselt valla, viies oma võimsusega kaasa kõik kahtlused, hääled, müra, kustutas naerunäod, vilksamisi vahetatud pilgud, lükkas seinad kõrvale, paisates elutoa valguse akna taga laiuvasse ääretusse öösse.“ (lk 76) (Ester)


Soovitan lugeda. Pole sellist raamatut varem kohanud. Emotsioon – tegelane võtab endale ühe surnud sõduri nime, saab uue hoopis teistsuguse elu, kui see, mis tal justkui pidanuks olema. Huvitav, huvitav! (Silva)


Erakordne raamat. Kaasahaarav. Väga lühikese tekstiga on edasi antud ühe inimese elulugu ja kogu rahva traagiline elu ja ajalugu. (Sirje R)


Autor teab, et tänapäeva inimesel jääb paksu raamatu lugemiseks järjest vähem aega ja tahtmist, seepärast ei raiska ta liigselt sõnu ja usaldab ka lugeja kujutlusvõimet. Huvitav ja mõtlemapanev raamat muusiku kurvast saatusest. (Tiiu K)


Ülevaade 20.saj. Venemaa ajaloost. Peategelasteks on vene inimesed, uurib inimeseks olemist, sünteesib, laskumata lihtsusesse, annab numbrite ja mõistete taha varjunud ajaloole inimliku mõõtme. Kirjanik on inimene inimlikust luust ja lihast, avameelne. (Maie G)


Soovitan vanemale või keskeas lugejale. Ärajäänud kontsert Moskva äärelinnas, klaverit mängiv nuttev mees Uraalides jaamahoone kolikambris, partituuri mähitud leib rongis, ohvitseri autojuht kindralitütre õpilasena, mänguoskuste avalikuks tulek kihluspeol, kontserdikülastus Moskva äärelinna kultuurimajas, kus kuulaja suigub surmaunne. Tekkis huvi lugeda sama autori eelnevaid eesti keeles ilmunud raamatuid. (Leili K)


Ei luni kaastunnet. Tema enda sõnadega: kõige parem on lasta end kaasa viia ja väljudes leida, et oled muutunud. (Maie M)


Soovitan neile, kellel on hingelisi seoseid stalinistlike õudustega ja kes soovivad selle üle rahulikult mõtiskleda. Ei ole õudne lugeda, skemaatiline esitlusviis lihtsalt maalib pilte silme ette ja see annab mõistmise võimalusi. Meie esivanemad tulevad sellest ajast ja on mõjutatud sellest kultuuriruumist. (Mari K)


See raamat oli ühteaegu kurb ja ka ilus. Kurb oli kogu see aeg ja ajastu, ilus see, et inimesel oli olemas midagi hingele – tema muusika. Kurb, ilus, haigettegev. (Egle)


See lugu räägib nii ehedalt sellest, kuidas heaoluühiskonnas inimesed ootavad, et riik igal sammul nende eest hoolitseks. Sovetiaja inimesed aga teavad, mida tähendab see, kui pead ellu jääma hoolimata kõigest, mida riik sinu vastu (ja su murdmiseks) ka ette ei võta.
Teatud põlvkonnale on see kaasa andnud väga suure isiksusliku tugevuse (võrdlus lumehelbekestega oleks lausa naeruväärne), aga see osa meie elanikkonnast on kahjuks tasapisi järjest teise ilma lahkumas…
Muus osas oli see raamat aga tõesti kohutav, just sõjakoleduste ja õitsva kommunismi õudse aja pärast, mis siin nii kenasti ja kaunistusteta serveeritud oli.
Olles veetnud oma esimesed kümme eluaastat samuti Nõukogude Venemaa režiimi all, tundus see elavalt silme ette maalitud selgitus sarkastilisest fraasist Homo Sovieticus (uus liik, kellel on kommunistliku süsteemi tulemusena välja kujunenud konkreetne mõtteviis) liigagi kõhedusttekitav. Just selline elu sel ajal oligi. Ja säärane mõtteviis mõjutab siiani suure föderatsiooni keskmist inimest.
Nii et jah, sellesse loosse sisse elada ning seda mõista oli lihtne. Kuid kindlasti jääb see mul veel mõneks ajaks hinges kummitama. Nii nagu Ruta Sepetys’e “Salt to the Sea”. (Elo)


Autor teab, et tänapäeva inimesel jääb paksu raamatu lugemiseks järjest vähem aega ja tahtmist, seepärast ei raiska ta liigselt sõnu ja usaldab ka lugeja kujutlusvõimet. Huvitav ja mõtlemapanev raamat muusiku kurvast saatusest. (Tiiu K)


Soovitan. See on eriline lugu – inimese võitlus oma elu eest. (Mare A)


Kahtlemata hea, aga kurb. Venemaa ajaloo taustal noore inimese elu kujunemine. Noor mees saatuse tirida ja tõmmata ja kaotusele määratud. Kõik, mis teeb elust elu, selle, mida me peame loogiliseks ja loomulikuks sündmuste jadaks rahu ajal, jääb sellel inimesel kogemata. Kaotatud noorus, identiteedita olevik ja perspektiivitu tulevik. Väga kurb. (Miryam)


Kui tead veidigi ajaloost, saad raamatust aru. Ka sellest, mida otse ei öelda. Emotsioon – tahtmine lugeda edasi. Meenutab ajalugu. Saad küll peita enda olemust ja kes sa oled, kuid ühel hetkel ikkagi reedad. (Eve)


Soovitan, sarja “Moodne aeg” raamatud väärivad kõik lugemist. Andrei Makine on ise ütelnud, et “kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida”. (Malle)


Kirjanik kirjutab loo ühest veidrast „homosovetikusest“. Üks väga südamlik ja poeetiline lugu. Piisa kaudu ookeanis annab ta edasi midagi üldinimlikku. Väga andekas kirjanik. Makine on kirjanik, kes annab numbrite ja mõistete taha varjunud ajaloole inimliku mõõtme, sellise lühikese (mahulises mõttes) vormi sisse on mahtunud nii avar ja lummav teos Venemaast ja ühe elu muusikast. (Tiiu V)


See raamat oli liigutav. Mida kõike inimene tegema ei pidanud, et ellu jääda. Peategelase oskus mõtiskleda erinevate kuuldud kõlade üle oli hämmastav. Muusika oli tema liikumapanevaks jõuks, mis aitas teda elus ikka edasi minna. (Triinu)


Noore pianisti Aleksei Bergi elust võõra nime all. Identiteedivahetus on kirjanduses huvitav teema. Muusika, mis elab peategelases, osutub tugevamaks, mistõttu ta end ja oma olemuse lõpuks paljastab. N.-ö. võõrast elu on ränk elada. Muusikat, mis elab hinges, ei saa keegi ära võtta ja seda on raske varjata. (Esta)


Soovitan. Lugesin läbi ühe õhtuga, sest köitis autori stiil ja ka teose sisu – stalinismiajastu ja sõjaperioodi traagika. Raamat haaras, sest väga veenvalt on kujutatud üksikisiku traagikat ajal, mida lugeja osalt ise mäletab. (Sirje M)


Sügavalt kaasahaarav lugu. Lugesin ühe jutiga kaanest kaaneni. Eeldasin veidi teistsugust lõpplahendust, kuid siiski tasub lugeda. Kaasahaarav, emotsionaalne jne. Olin kogu aja justkui peategelase kõrval talle kaasa elamas. (Kadri)


Soovitan, sest siin on räägitud inimese – muusiku – siseheitlustest oma tegeliku nime ja eluloo varjamisel. Kurb ja masendav, et nõukogude võimu vägivalla all kannatasid inimesed sõja eel, sõja ajal ja ka pärast sõda. (Marta-Maie)


Soovitan. Elu NSVL ajal on minuvanusele inimesele väga tuttav. Noore mehe üleelamised ja põgenemine. Uus oli minu jaoks identiteedi vahetus. (Maie)


Algus ei ole paljutõotav, kuid tuleb edasi lugeda. Soovitan. 1920-ndatel sündinud lapsed pidid kiiresti saama täiskasvanuks. Nende nooruse röövis 1930-ndate lõpp, sõda ja sõjajärgne raske aeg. Sõda on kohutav. Kas inimlikkuse säilitab ainult romantik? (Sirje S)


Elu Venemaal 30-50ndatel on alati huvitav lugemine. Need teosed pole lihtsad, sest ebainimlikkus, millega tolleaegsed inimesed olid sunnitud kokku puutuma, on masendav ning ängistav. See õhuke raamat oli kaasahaarav. (Viire)