Osalejate tagasiside

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Väga huvitavalt koostatud ja rohkelt illustreeritud reisiraamat maailma avastamiseks kunstnike, kirjanike ning muusikute kaudu. Mõnus lugemine pikkadeks pimedateks sügisõhtuteks. (Siret M)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Väga vajalik teatmeteos. Matkaja avastab maailma suurimate kunstnike, kirjanike ja  muusikute kirevat pärandit. Kaasa aitavad värvifotod  ja kaardid. (Imbi M)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Nii palju on maailmas kauneid paiku ja kahjuks enamus nendest nägemata. Eriti meeldisid fotod, mis neid paiku illustreerisid. (Liivi S)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Ei oska soovitada. Võib lugeda siis, kui soovid minna nendele radadele jalutama. Minu jaoks on see praktiliselt mõeldamatu. (Eva K)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Seda raamatut on väga-väga palju 😉 Ilusad pildid, jalutusskeemid, jutud iga pildi, iga inspireeriva kuulsuse kohta. Väga raske on valikut teha. Lõpuks otsustasin: vana hea Inglismaa ning Jane Austen ja õed Brontëd. Mõnes mõttes sarnase taustaga daamid ja mis kõige olulisem – minu lemmikkirjanikud sellelt maalt, sellest ajastust. Sellised väikesed ampsud valisin välja ja jääb loota, et ehk kunagi satun emba-kumba (või mõlemat!) jalutusrada läbi jalutama… (Ester L)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Raamat sisaldas palju huvitavaid fakte ja kindlasti innustas mind ikka uusi reise ette võtma. Mulle väga meeldisid raamatut illustreerivad värvifotod, mis aitasid silma vahepeal lugemisest puhata. (Triinu M)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Ei teagi, kellele antud raamatut soovitada. Radasid oli välja toodud üle maailma, kuid ühine nimetaja neil puudus. Oli mõne kilomeetri pikkuste linnateede ja mitmesaja kilomeetriste palverännuteede kirjeldusi. Seosetu teede teatmik. Siiani lugemisväljakutse kõige tagasihoidlikum raamat. Ootasin huviga lugemist, aga tegemist on radade väga põgusate ja mitteinformatiivsete kirjeldustega. Isegi seos mõne isiku ja tee vahel ei ole loogiline ega arusaadav. (Vivian L)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Soovitan tutvuda enne reisile minekut. Eriti, kui ees sõit Inglismaale. Oli huvitav lugemine. (Garmen B)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Selline ilusate piltidega raamat, mis tekitab soovi mingeid kohti külastada. Kahjuks mitte selle koha kultuuriinimese tõttu vaid just ilusa foto tõttu.Kahjuks lootsin et jalutuskäigud oleks natuke rohkem lahti seletatud kohtade osas. Ja enamus tegelasi oli mulle tundmatud. Kuid suur töö on tehtud et selline raamat koostatud. (Merle K)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Võimalus tutvuda ilusate ja huvitavate paikadega. Võib neid võtta omale nö. külastusplaani või meenutada, kus on käidud. Raamat viib lugeja looduslikult kaunitesse ja kultuuriloolistesse paikadesse.Olen sattunud Vivaldi, Mozarti, Goethe, Federico Garcia Lorca, Jose Saramago, Tintoretto, Puškini ja mõnede teiste tuntud isikute jälgedele. (Esta K)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Huvitav ja hariv teatmeteos. raamat on nagu “kõnd” kirjanike, kunstnike ja muusikute jälgedes koos fantastiliste fotodega. Meie imelise koduplaneedi loodus on see, mis on inspireerinud nii kirjanikke, kunstnikke kui ka muusikuid. (Eve R)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Väga mahukas jalutuskäik, kokku lausa 500! Kellel huvi on, ühinege! Siit-sealt äratuntavat rõõmu! Ja kui ilusad pildid! (Inge M)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Soovitan neile, kes soovivad inspiratsiooni järgmisteks reisideks või lihtsalt rännata mõtetes kaugetesse paikadesse. Andis soovi võtta varsti ette mitu reisi, eriti kui on teada ka ajaloolist taustainfot mõne koha kohta. (Merilin T)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Kui soovid “jalutada” kohtades, mis on seotud kunstnike ja loojatega. Ilus pildiraamat. Sain teada. Ei enamat. Vabandan. (Milvi S)

Kath Stathers “500 inspireerivat jalutuskäiku” – Lehitsemise, uitamise, mõtterännu, fotode ja loomingusse põigete raamat. Inspireerib reisima ja matkama – “ennekõike ärge kaotage soovi kõndida” (Søren Kierkegaard), kuid samuti inspireerib kätte võtma mõne veel lugemata või kord loetud raamatu, vaatama maale, kuulama muusikat. Inspireerib liikuma nii mõttes kui füüsiliselt. (Kati V)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Vaimukas ja vapustav raamat, kus leidub igaühele midagi. Huumor, eneseiroonia, ühiskonnakriitika, astroloogia, loodus- ja loomakaitse, kuriteod – kõik on olemas. Soovitan, kuigi kõigile kindlasti ei meeldi. (Eha A)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra labi koolnute kontide” – Saladuslikel asjaoludel hukkub Klodzko mägikülas mees. Tema naaber Janina Duseijko, kes on pensionärist õpetaja ja loomakaitsja, hakkab asja uurima. See on omalaadne kriminaalromaan. Põnevust jätkub raamatu lugemisel lõpuni. (Imbi M)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kondide” – Keeruline raamat. Soovitada päris kõigile ei julge. Selleks peab ikka inimese eelistusi teadma. Jube palju oli juttu horoskoopidest. Idee iseenesest oli päris huvitav. Omapärane lähenemine inimesi nimetades. Suhtumine loddusesse ja loomadesse oli kuidagi teistsugune. Ühesõnaga, omapärane. (Aane L)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kondide” – Omanäoline kriminaalromaan. Loomade surnuaed ja selle eest hoolitsemine. Lauale, nagu ikka, asetasin kivi. Siia on maetud üks vana Kass, poolmetsik Emakass, kes suri sünnitusel koos Pisikiisudega, Rebane, kelle tapsid metsatöölised, mitu mutti… Unes nähtud ema… (Liivi S)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Väga omalaadne krimilugu veelgi ootamatuma peategelasega. Pole palju raamatuid, mis annaksid edasi ekstsentrilise üksildase vana naise perspektiivi elule. Kirjutamise kvaliteet on samuti absoluutne tippklass. (Hanna-Liis S)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Väga huvitav ja mõtlemapanev jutustus. Kui tihti me üldse mõtleme loomade peale. Loomad on ju üks osa planeedi elushingedest. Jahipidamisest rääkides tundub ju see olevat loomulik tegevus. Aga kas ikka on? Loomadel on täpselt sama õigus elada oma vaba elu omas maailmas. (Mari P)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Lugu ekstsentrikust vanaprouast, kelle jaoks on looduse kaitsmine olulisem kaasinimestest. Raamat äratab sügava kurbuse selle tõttu, millist kahju inimesed kas hoolimatusest või tahtlikult loodusele tekitavad. Samas on selle vastu võitlemiseks valitud meetodid natuke liiga räiged. (Reelika L)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – No vot see oli omapärane raamat! Mu ootused olid millegipärast üsna madalad seda lugema asudes ja esimesed leheküljed ei olnud väga paljutõotavad, aga kui üks hetk kõik paika loksus (nimed, stiil), siis pean tunnistama, et raamat haaras üllatuslikult täiesti kaasa. Tegemist on laias laastus kriminaalse looga – on mõrvad – aga tegelikult tundub kõik muu selle ümber palju olulisem olevat. Olgu selleks siis loomade kaitsmise teema, sõprus, hakkamasaamine, astroloogia… Ma arvan, et see on minu selle aasta üks omapärasemaid raamatuid, mida lugenud olen, aga mul on tõesti hea meel, et selleni jõudsin, sest tean juba ette, et tegemist ei ole raamatuga, mille sisu järgmiseks päevaks juba unustad. (Sandra O)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – No vot see oli omapärane raamat! Mu ootused olid millegipärast üsna madalad seda lugema asudes ja esimesed leheküljed ei olnud väga paljutõotavad, aga kui üks hetk kõik paika loksus (nimed, stiil), siis pean tunnistama, et raamat haaras üllatuslikult täiesti kaasa. Tegemist on laias laastus kriminaalse looga – on mõrvad – aga tegelikult tundub kõik muu selle ümber palju olulisem olevat. Olgu selleks siis loomade kaitsmise teema, sõprus, hakkamasaamine, astroloogia… Ma arvan, et see on minu selle aasta üks omapärasemaid raamatuid, mida lugenud olen, aga mul on tõesti hea meel, et selleni jõudsin, sest tean juba ette, et tegemist ei ole raamatuga, mille sisu järgmiseks päevaks juba unustad. (Sandra O)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” –  Jutustan nii vabalt, et loodetavasti see inspireerib lugejat- autori sõnad. Autor tõstatab küsimusi, mille üle on huvitav järele mõelda. “…iga proovilepanek lükkab meis liikuma vägeva eluenergia.” (lk 79) (Liidia V)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Kahjuks mina ei saa selle autoriga läbi. Ka tema “Flights” 2007. a jäi minust kaugeks. Minu jaoks raamat venis ja kulgemine oli aeglane, mis muutus igavaks ja lõpp ei olnud ka midagi põrutavat, vaid pigem hääbus vastusteta. Sobiks minust veelgi kannatlikumale ja usinamale lugejale. (Kadi Jette T)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Ei soovita, sest ei sobinud autori isikupärane kirjastiil. Soovitan lugeda, kui on tuju lugeda kriminulli, mille sarnast varem pole lugenud. (Siim Erik T)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Raske lugemine. 5 aastat tagasi ei oleks ma seda lõpuni lugenud. Räägib surmast ja olemise raskusest ning loomade kaitsmisest. „Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel.“ Inimesed ise on loodud olema haprad. Veel õrnem on keskkond me ümber. Hoolimata sellest teevad inimesed väiksematele haiget. Inimkond on julm. Ka must-valge maailm võib olla väga värviline. (Kairi E)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Väga omapärane krimiromaan ja on loodud huvitavad karakterid. Alguses ei saanud vedama, kuid mida rohkem saab mindud teksti sisse, hakkas teos elama. Soovitan! (Kati H)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Peategelane proua Janina Duszejko pensionil olev õpetaja oli tulihingeline loomakaitsja ja suur astroloogia huviline. See värvikas tegelene meeldis mulle oma täiesti teistsuguse mõttemaailma pärast. Mulle meeldivad need raamatud alati, kui pärast lugemist jääd veel tükiks ajaks mõtisklema. (Triinu M)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Üks selle sajandi omapärasemaid autoreid. Kummaline raamat ja paljastatud pahedega inimesed selle sees. Ega Nobeli igavale kirjanikule ei antaJ. Emotsioonid on vastuolulised, kuid lugemine nauditav, stiil originaalne. Seosed põnevad- elu fantaasia ja unenäo piiril. Inimene käitub valust kui loom ja vastupidi. (Reet K)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Parajalt põnev lugu. Ei ole olnud krimikirjanduse sõber, kuid see raamat onjulgustanud mind oma arvamust muutma. (Mare A)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Võtsin selle raamatu väga süvenemata selle kirjeldusse.Vaatasin, et vist mingit sorti Poola krimiromaan. Algus ei olnud kõige hullem, naabrimees suri ära, mõtlesin, et midagi hakkab kooruma. Siis tulid välja peategelease astroloogiahuvi ja mingid muud imelikud küljed, raamat võttis hoopis mingi muu veidra suuna. Miks suur loomaarmastaja koera Litaks kutsus? Raamat läks iga lehega aina igavamaks, mingi hea ja kurja võitlus, esoteerika, lugesin kiiresti läbi, et asjaga ühele poole saada ja kindlasti ei soovita kellelegi. (Raigo T)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Väga omapärane raamat. Soovitada just ei julge, aga kui tahta midagi teistsugust lugeda, siis see võiks olla variant. (Maia K)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Autor on suurepärane sõnameister. Looduskaitse ja loomaarmastusega ei tohiks ületada ühiskonnas valitsevaid piire. (Hele-Maire B)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Väga pikaldaselt ja raskelt läks selle raamatu lugemine. Absoluutselt mitte minu teema. Niipalju siis reklaamist, et loed nobelisti. Kohati oli tunne nagu usuhullud püüaks sind oma jutlusega ära pöörata. Ei olnud meeldiv lugemine. Siiski, tegelaste galerii oli kirju ja huvitav. Oma ringkonnas selliseid ei kohta. (Sirje N)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Teost kõigile soovitada ei julge. Mulle endale jäid samuti raamatust veidi segased emotsioonid. Tegemist on kindlasti omapärase teosega, kus on nii huumorit, ängi, üllatusi ja kurbust. Siiski, päevi pärast raamatu lugemist mõtlen sellele endiselt palju, seega on teoses kindlasti midagi sellist, mis ennast lugeja külge kinni haagub. (Emili J)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Vimkaga krimka.Kena teada, et ka poolakad annavad kaaskodanikele hüüdnimesid. Köitev viimase veeruni, puäntlik lõpp. (Mari T)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Huvitav raamat. Intrigeeriv pealkiri. Loomakaitsjast minategelane, nii nagu jahimehedki, ajab samuti oma asja läbi koolnute kontide, kui võtab kohtumõistmise oma kätte. Põnev oli lugeda. Omakohus pole õige. Seaduslik jaht lubadega ja limiteeritud arvuga on normaalne tegevus. Salaküttide jaoks on teised instantsid, ei ole eraisiku õigus hakata kohut mõistma. (Esta K)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Olin seda raamatut varem lugenud, kuid seekord tekkisid lugedes teistsugused mõtted. Meeldis, et raamat on kirjutatud lihtsas ja igapäevases keeles. Sündmustik ja süžee eriti ei haaranud. (Kadri M)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Juba pealkiri annab mõista, et see pole tavaline raamat. Autor on Nobeli kirjanduspreeria laureaat ja raamat on nii kriminaalromaan, kui ökotriller. Pensionärist õpetaja ja loomakaitsja elab mägedes üksikus kohas, seal elab ka palju erinevaid loomi, keda jahimehed küttimas käivad. Põnev ja huvitav lugemine. (Silvia M)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Väga omapärane. Loomadel on hing! Olen suur loomasõber. Aga taimetoitlaseks ei hakka (elu ring!) (Tiiu O)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Selle raamatu pealkiri „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on tsitaat William Blake’i raamatust „Põrgu ja taeva abielu“. Raamatul on teatud sarnasus Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“. Sarnane on see, et mõlema keskmes on inimene, tema suhe iseenda ja ümbritseva maailmaga. Kummaline vist miskit pidi krimi-lugu. Kui on olemas selline asi nagu „nordic noir” – tumedates toonides justkui ähvardav põhjamaine krimilugu, siis see siin on vist „polish noir”… (Ester L)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Omamoodi krimiromaan. Hästi tõlgitud. Raamat on kirjutatud huumori ja irooniaga inimese ja looduse suhetest. Loomadel on hing ja nad tunnevad valu. Loomad on väga head sõbrad. Kas jumal määras loomad madalamale kohale ja inimesi teenima? Sõbrakaotus on väga valus. Kuid mõrvale mõrvaga vastamine pole kunagi normaalne. (Sirje S)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Soovitan neile, kellele meeldib mõelda metafüüsilistest asjadest, kes on veidikegi müstilise loomuga ja hea huumorimeelega. Aitab depressiivse perioodi puhul. Tunne, et sa oled võetud ühe tavapäraselt erilise inimese maailma rännakule ja nii hakkad ka ennast ja oma maailma rohkem mõistma, ära tundma ja armastama. “Võrratu huumor” Ja roheline maailmavaade. (Jane I)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Ei oska soovitada ega laita. Loodust tuleb hoida, aga kas just nii… Liiga palju astroloogiajuttu. Polnud eriti huvitav raamat. (Tiina N)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Kummaline ja teistmoodi, samas mõtlemapanev. Sügavale inimese sisse vaatav. Mõne koha peal oli tunne, et peategelane on päris hull. Samas mulle tema olemus meeldis. Väga mõnusalt mänglevalt kirjutatud. On nagu kriminull, samas midagi palju enamat. Tasub lugeda. (Evelin V)

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide” – Võiks öelda, et Tokarczuk ikka oskab- selliseid kiiksuga teoseid luua. (Viive J)

Andy Weir “Ave Maria” – Üks haaravamaid ulmeraamatuid, vaatamata sellele, et suure osa tegevustikust veetis peategelane üksinda. Ääretult põnev ja omapärane teos. (Hanna-Liis S)

Andy Weir “Ave Maria” – Väga huvitav ulmeraamat inimkonna võitlusest ellujäämise nimel, kus võitmine tundub olevat võimatu. Põnev oli. Raamat on täis keemiat, füüsikat ja matemaatikat, aga see ei sega lugemist kuidagi. Väga meeldis ka kahe peategelase sõprus. (Aane L)

Andy Weir “Ave Maria” –  Üks paremaid kosmoseteemalisi raamatuid, mida lugenud olen. Meenutas stiililt autori teist teost – “Marslane”. Soovitan kosmosefännidele, raamatut oli raske käest ära panna. Viiejalgse tulnuka tulek ning temaga sõbrunemine oli päris suur üllatus ning kujutasin kogu aeg ette, kuidas see filmis välja võiks näha. Õnneks saab seda varsti teada. Lugemise ajal ei saanud aru, aga peale lõpetamist on raamatul väga suur Hollywoodi mekk juures, tundub nagu olekski kirjutatud selleks, et see filmiks teha. See ei mõjutanud aga kuidagi lugemiskogemust, mis oli ikkagi väga haarav ning nauditav. (Raigo T)

Andy Weir “Ave Maria” –  Huvitav maailmalõpust päästmise romaan kosmoses. Sisaldab hulgaliselt juttu teaduse ( keemia ja füüsika ) kohta, mis üllatuslikult teeb selle loo veel põnevamaks. (Triinu M)

Andy Weir “Ave Maria” – Väga põnev ulmeraamat. Tegelasi oli küll ainult kaks, kuid nende sõprus oli siiras. (Imbi M)

Andy Weir “Ave Maria” – Ülipõnev ulmelugu. Peategelane on ainus ellujääja suures kosmose-katastroofis. Siis aga selgub, et keegi on veel ning nii ongi võimalik tänu sõprusele saada abi ja teha koostööd ja… Huvitav lugemine, tõesti. (Ester L)

Andy Weir “Ave Maria” – Soovitan loetud raamatut. Eriti soovitan neile, kellele meeldivad ellujäämislood, teadus ilukirjanduses ja neile, kellele meedis “Marslane” raamat/film. Mulle meeldis see raamat väga! Olen ka Andy Weir’i teisi raamatuid lugenud ja minu jaoks oli see “Marslasega” täiesti samal tasemel. Raamat sai läbi veidi rohkem kui päevaga ning olin terve aeg lehekülgede külge kui liimitud. (Emili J)

Andy Weir “Ave Maria” – See raamat võimaldab rännata kaugele, kaugemale kui inimmõistus suudab välja mõelda. See raamat on üldiselt hea, osaliselt liiga teaduslik, aga see oli ilmselt miski, mis tegi selle raamatu eriti ehedaks. Meeldis, et raamat mängib ka mõttega elust väljaspool meie päikesesüsteemi. (Brita S)

Andy Weir “Ave Maria” – Ulmesõbrale soovitan. Ma ise ei kuulu nende hulka, seetõttu mind see raamat ei kõneta, kuigi kohati väga põnev lugemine. Autor pidi astrofüüsikas väga tark olema, et sel teemal kirjutada, kuigi tal oli ka nõuandjaid. Üksjagu põnevust oli. (Esta K)

Andy Weir “Ave Maria” – 558 lehekülge kosmoseulmet! Ei uskunud,et selle lugemisega hakkama saan.Raamat osutus aga ootamatult põnevaks ja kaasahaaravaks. Eriti liigutav oli lugu kosmosetulnuka ja inimese koostööst,sõprusest ja hoolivusest. Väga ootamatu lõpuga.Tasub lugeda! (Anu P)

Andy Weir “Ave Maria” – See avab silmad ka neil, kellele ulme huvi ei paku. Pole varem ulmest huvitunud, kuid seda raamatut oli raske käest panna. Maa ja inimkonna hävimise teemat oli käsitletud haaravalt ja masendust mittetekitavalt! (Viivi E)

Andy Weir “Ave Maria” – Hästi kirjutatud. Hea fantaasia. Väga huvitav lugemine. Kosmose teema esmakordne. Jäin valikuga väga rahule. (Siim E)

Nora Ikstena “Emapiim” – Lätlastel on sarnased asjad ajaloos, samad vaenlased ja vaenajad. Kes veel meid ja neid paremini mõistaks kui meie neid ja nemad meid. See ühine murevalu on ühiselt ehk kergem kanda. Ehk… Nora Ikstena raamat viib meid tagasi aega, kust meiegi olime pärit ja mis on olemas ka järgmistes põlvkondades salapärasel viisil, mis paneb meid eitama seda, mida me näha ei soovi, kus mõistus üritab muuta seda, mille üle meil ei ole elus kontrolli. (Ester L)

Nora Ikstena “Emapiim” – “Emapiim” on järjekordne valus lugu ühe pere kolme põlvkonna naiste suhetest. Enne selle raamatu lugemist soovitaks lugeda läbi Ikstena “Neitsi õpetuse”, kuigi need kaks raamatut natuke duubeldavad teineteist, siis mõlema lugemine teeb kogu loo siiski selgemaks. Soovitan! (Triin S)

Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan naistele üle 30 aasta. Neil on juba eluküpsust hinnata ajaloosündmuste mõju üksikisiku saatuse üle. Kavatsesin korduslugemisel ainult sirvida, tegin seda lausa põhjalikult, lastes end emotsionaalselt kaasa haarata. Tegin ka ise Balti keti sündmused kaasa. Noore naisena keelas ta oma lapsele rinnapiima, aga ometi aitas ta günekoloogina isiklikust traagikast hoolimata sadu naisi. Uskumatu, et vabadus, mis meile 89a. kätte võideti, on jälle ohus. (Leili K)

Nora Ikstenis “Emapiim” – Avameelne ja karm raamat, soovitan. See on raamat emadusest- emaarmastusest ja selle puudumisest. Kriitiliselt kirjutab autor nõukogude süsteemist. Selle ajastu inimesena tundub, et kõik polnud nii hull, aga mina kasvasin väikeses Keilas. Linnaelust ei tea ma midagi.  (Sirje S)

Nora Ikstena “Emapiim” – Mulle meeldis. Just see kolme põlvkonna erinevused. Lugeda oli huvitav ja ladus. Kuni tütar küsis: emme, kas mõni laps saab mäletada, kuidas maitseb emapiim? Tõepoolest, kas on võimalik? (Liivi S)

Nora Ikstena “Emapiim” – Valus, kuid ilus lugemine. Noore inimese sirgumislugu läbi kannatuste ja kohustuste. Depressiooni langeva ema jutustus samast elust vastukaaluks. Raamat pakkus palju erinevaid emotsioone- rõõmu, kurbust, mälestusi samast ajst Eestis, ülekohut- nii lapsena kui õpilasena, kui nõukogude režiimi all kannatanuna. (Vivian L)

Nora Ikstena “Emapiim” – Väga huvitav teos. On võimalus meenutada nõukogude aega. Vanema põlvkonna inimestele on võimalus kõike seda meelde tuletada. Ka praegu elame selles hirmus. Olukord on üsna keeruline. Loodame kõige paremat.  Elame veel! Nagu kuuleme igal pühapäeval televiisorist. (Imbi M)

Nora Ikstena “Emapiim” – Paljud vanavanemad kasvatavad oma lapselapsi või aitavad neid kasvatada. Emaarmastus on oluline ja vajalik iga inimese elus. Minu jaoks on emaarmastuse puudumine valus teema. Raamatut soovitan lugeda kindlasti ka meestel. (Triinu M)

Nora Ikstena “Emapiim” –  Väga köitev raamat- intiimne ja eluline. Soovitan julgelt. Kaasahaarav raamat. Elasin kaasa. (Esta K)

Nora Ikstena “Emapiim” – Nõukogudeaegses Lätis toimunud lugu. Ema ja tütre lugu. Kuna mõlemad olid mina-vormis, siis tekkis mul esialgu väike segadus. Palju kurbust, nukrust, traagikat, aga ka soojust ja helgust. Mõtlemapanev teos. Ema ja emaarmastus on lapsele nii väga olulised. (Anu P)

Nora Ikstena “Emapiim” – Lugu räägib valusatest teemadest, toorelt ja ausalt. Kuigi olen sündinud pärast Nõukogude Liidu aega, siis kajas ajalooline rahvuslik valu siiski raamatust läbi, tehes praeguse geopoliitilise olukorra veelgi häirivamaks. (Brita S)

Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan. Eriti neile, kes on elanud ka 1970-80ndatel aastatel. Alguses pigem rusuv ja segasevõitu- kes räägib? Kas sama osaleja, kes rändab ajas või erinevad inimesed? Umbes poole peal tekkis selgus ning edasi oli lugeda huvitav ja loetuga kaasnes pigem soe emotsioon. (Piret P)

Nora Ikstena “Emapiim” – Lähiajaloo tõetruu kujutamine -Tšernobõl, Balti kett, Berliini müür. Vabaduse kättevõitmise tee Lätist vaadatuna. Sõnakasutus ema ema on lätlastele vist lugupeetavam kui vanaema. (Mari T)

Nora Ikstena “Emapiim” –  Ma soovitan seda raamatut, kui soovid lugeda sõprusest ja vaprusest ning eelkõige südikusest, mis päästab maailma. Naljakas, südantsoojendav ja ootamatute pööretega, millega autor muudab fantaasiaeepose südamlikuks. (Tiina S)

Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan. Mõtlemisainet lähiajaloost ja emaks olemisest. Jagasin tundeid sõbrannaga: kuidas oleksime ise toiminud sellises olukorras. (Ene V)

Nora Ikstena “Emapiim” – Sest, et on hea raamat. Kui vahetevahel poleks olnud Läti kohanimesid, siis oleks võinud arvata, et on Eesti lugu. Nii sarnased on meie elud-olud olnud. (Elle P)

Nora Ikstena “Emapiim” – Puudutas südant. Hingekriipiv. (Tiiu O)

Nora Ikstena “Emapiim” – Läti kirjandust satub siiski harva kätte, juba sellepärast soovitan väga lugeda ja ka sellepärast, et see on oma ajastu tõetruu lugu, ema ja tütre lugu. Raamat on mahlakalt ja ladusalt kirjutatud, kerge lugeda.  Just praegu on õige aeg jälle meelde tuletada nõukogude aja ”õnnelikku” elu ja kas me ikka tahaksime seda tagasi. II maailmasõda, okupatsioon, nõukogude kord, Nõukogude Läti, Läti Vabariik. Soovitan lugeda. (Silvia M)

Nora Ikstena “Emapiim” –  Teos puudutab iga naist. Eriti neid, kes on emad. Ei ole midagi tähtsamat lapse jaoks kui ema lähedus. Ükski olukord pole hirmutav, kui saab pugeda ema sülle. (Mare A)

Nora Ikstena “Emapiim” – Üsna karm raamat, emaarmastusest. Raamatut oli raske käest panna. Suures osas põhineb autori enda elulool. (Maia K)

Nora Ikstena “Emapiim” – See raamat sobib naistele vanemast põlvkonnast. Neile soovitaksingi. Loetud raamat tõmbab endasse just nende võimsate emotsioonidega, mis tekkisid kolme põlvkonna naiste suhetest totalitaarses riigis. Sissetoodud jõulised raamatud, nagu “1984” ja “Millest kõneles Zarathustra”, lihtsalt võimendasid mõttemaailma. Olulisel kohal ka võimu ja vaimu vahekord! (Tiiu M)

Nora Ikstena “Emapiim” – See raamat haarab väga tugevasti kaasa. Lugu on väga emotsionaalne. Raamat teeb kurvaks, aga selles on ka lootust ja armastust. (Merilin T)

Nora Ikstena “Emapiim” – Tükk aega pärast lugemist setitan ikka veel mõtteid. Meeldis väga raamatu struktuur, emadus, isikliku vabaduse ja võimu vahekorra kujutamine. Arstist ema kõikehõlmav äng kummitab siiamaani. (Leelo J)

Nora Ikstena “Emapiim” – Kolme põlvkonna naise pilk elule ja armastusele. Kõige vanema naise piiritu armastus elu vastu, teise naise piinlev elumõtte otsing ja kõige noorema katkine kiindumussuhe emasse, lapsepõlvest ilmajäetus ja võitlus ema elluäratamisega. Teos kandis tagasi nõukogude aega ja sellesse olustikku. Raamat on kirjutatud paeluvalt lihtsalt. Seda on ladus lugeda. Saadud emotsioon on heldivalt nukker ja tekitas soovi selle kirjaniku teisi teoseid lugeda. (Terje R)

Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan! Järjekordne hea raamat. Huvitav lugeda teiste Balti riikide rahvaste nägemust NSVLst. Tegelased on hämmastavalt realistlikud, see kuidas mõtlevad ja kuidas räägivad oli minu jaoks kõrgema taseme realism, mida vähesed raamatud on minus suutnud tekitada. (Mall H)

Nora Ikstena “Emapiim” – Uus avastus läti kirjanduses. Väga hea lugu. Püüan läbi lugeda kõik tema raamatud. Soovitan kõigile. (Elvi P)

Nora Ikstena “Emapiim” – Ladusas stiilis omapärane teos elust Lätimaal pärast II maailmasõda kuni iseseisvuse saavutamiseni 1990ndatel. Raamat vabaduseihalusest ja repressioonide ebaõiglusest. Vaatamata raskele saatusele jääb püsima side emade-laste vahel, soojus ja headus. (Hele-Maire B)

Nora Ikstena “Emapiim” – Huvitav lugeda piirinaabrite eluolust. Erinevate põlvkondade eluolu. Peab olema tasakaal töö- ja eraelu vahel. (Anne I)

Nora Ikstena “Emapiim” – Hea lugu ema ja tütre pilgu läbi. Kurb lugu Nõukogude Läti elust, aga väga huvitavalt edasi antud. (Viivi T)

Nora Ikstena “Emapiim” – Mulle meeldivad raamatud, kus mina-jutustajaks on mitu inimest, kelle vaatepunkt täiendab teineteise oma. Lisaks tuttav ajalooline kontekst. Super raamat! (Kadri K)

Nora Ikstena “Emapiim” – Raamat oligi just selline nagu eelinfo tema kohta oli. Väga paeluv ja kahju ainult, et ühtegi pilti polnud. Emotsioon selline, et lugesin nö ühe hingetõmbega läbi. (Inge M)

Nora Ikstena “Emapiim” – Väga emotsionaalne ja hästi kirjutatud raamat. Soovitatav lugeda ka “Neitsi õpetus”, mis on sellega seotud. Veelgi erilisemad kirjeldused ning minu arvates ka suurepärane tõlge. (Mari M)

Nora Ikstena “Emapiim” – Lähimineviku kirjeldus. Olime ju sarnases olukorras. Poliitika määras tuleviku, mitte teadmised ja oskused. Kaastunne. Väljatõugatuna on paratamatu langeda musta masendusse. Aga emaarmastus jääb. (Taimi O)

Nora Ikstena “Emapiim” – Väga kiidetud raamat, mis paraku minu maitse kohe üldse ei olnud. Vaatamata sellele, et tegemist väikese raamatuga, siis kulus mul selle läbi närimiseks ikka üksjagu aega ja Ikstena muust loomingust käin nüüd kaarega mööda. (Sandra O)

Nora Ikstena “Emapiim” – Hästi kirjutatud ängistav lugemine. Mida lähemale lõpule, seda arusaadavamaks muutusid mulle piinatud ema hoiakud ja vaevade tagamaad. Kirjutaja on osanud kenasti edasi anada nõukogulikku elu-olu koos tolleaegsete probleemidega. (Viire V)

Nora Ikstena “Emapiim” – Tõsine ja kaasahaarav lugemine. See on ka osa meie ajaloost. Nii kurb, kui pead lapsena oma ema eest hoolitsema. Lapsena muidugi ei adu maailma nii raskelt. Läbi lapse ja ema suhte olid paratamatult seotud maailma poliitikaga, ilma et lapsena seda mõistaks. Vabaduse nimel võideldakse igal ajal. (Kairi E)

Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan naistele ja emadust kõigiti austavatele meestele. Abiellusin veidi enne TRÜ lõpetamist 1966. aastal. Enne seda olin vanaisa perenimega Perle(´i). Isanime puudumine oli häiriv venekeelses suhtluses. Aastaid hiljem sain teada isa surmast aastal 1953 Austraalias. Tema pere põgenes 1944-aastal, mingeid sidemeid nendega pole mul olnud. Mul oli poolõde (1953-2010), tema 3 lapse pered on sugulased, kuid nad elavad Tartus ja praegu suhtlen nendega harva. Tervis on kehvenenud. Abielu lahutasin 1977.aastal, mehel on ammu uus naine, kuid lapsi ei ole. (Eda-Tiia P)

Nora Ikstena “Emapiim” – Hästi kirjutatud lugu – ema ja tütre lugu. Väga hästi on tabatud 1970-1980ndad aastad- nende aastate vaim. (Liidia V)

Nora Ikstena “Emapiim” – Soovitan raamatut, sest sisu on huvitav ja saab seostuda. Aga minu jaoks ei edenenud raamat ladusalt, sest formaati kahe inimese vaatevinklist kirjutatuna ei olnud lihtne jälgida. Ma julgelt autori järgmist autori raamatut isiklikult ei võtaks, aga soovitan ikkagi huvilistele. (Kadi Jette T)

Nora Ikstena “Emapiim” – Valus ja aus ja hea. Ja kuulsin, et lätlased tegid ka filmi sellest – seda tahaks nüüd küll näha. (Viive J)

Nora Ikstena “Emapiim” – Kuni raamatu lõpuni ei kadunud ei kadunud kehast ja mõtetest mingi piinav olemus. Pooleli jätta ka ei suutnud, aga hingele küll tegi haiget. Tahtsin kaasa tunda kellelegi, aga ei suutnud. (Kadri M)

Nora Ikstena “Emapiim” – Kaasahaarav, huvitav. Karm lugu. Ema ema, Ema ja Tütre saatusest nõukogude ühiskonnas Lätimaal. Emaarmastuse teema on keskne. Palju traagikat, aga ka lootust ja armastust. (Eve R)

Nora Ikstena “Emapiim” – Läti kirjaniku romaanis, kus ema ja tütar jutustavad paralleelselt oma lugu, elatakse nõukogude okupatsioonis. Kuidas inimesed selles süsteemis toime tulid, vastu pidasid. Mitte kõik kahjuks ei saanud sellega hakkama. Romaan viis mõtetele, kui oluliselt mõjutavad noore inimese kujunemist tema kasvukeskkond, kodu, vanemad. Liigutav oli tütre isetu armastus ja hoolitsus oma ema eest. Minu jaoks emotsionaalne lugemine. (Tiiu L)

Nora Ikstena “Emapiim” – Haarav, ent veidi ängistav romaan. Lätimaa aga tuli sammuke lähemale. Sügavalt hinge puudutav romaan. Ema allakäik, erakordselt vapper tütar. Hinge kinni pidades ja lugedes romaani lõppu, kas vanavanemad jõuavad ära oodata kauaigatsetud vabadust- oh, jõudsid! (Varje T)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopline deliirium” – Ajakirjanduslik, suupärasteks lühipaladeks jagatud ülevaade Havanna ajaloost ja elanikest. Sobib hästi esmatutvuseks, et siis pärast soovi korral põnevamatele teemadele lisa uurida. Tekitas uudishimu ja tungi laisalt kuuma päikese all pessitada. (Aet T)

Mark Kulansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Soovitan juba üksnes sellepärast, et tegu on väga sisutiheda raamatuga. Kuuba oma sünge ajalooga. Havanna linn ise nagu elav organism. Havannalase must huumor, vitaalsus, musikaalsus, mis väljendub isegi kõnnakus, tema seksapiil, toitumisharjumused. Havanna hiilgus ja selle hääbumine. Tänapäeva Havanna, arenev turism- kõik see on põnev, lugemisväärt, külastamisväärt! (Palmi A)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Raamat andis ülevaate Havannast ja selle kujunemise ajaloost. Palju huvitavaid detaile, samas ei jäänud raamat liigselt kuivaks ja tekitas huvi Kuubat külastada küll. (Hanna-Liis S)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Kellele meeldib ajalugu, siis soovitan lugeda. Näiteks saab teada, milline oli Hemingway lemmikjook ja palju muud huvitavat. (Kaire K)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Väga lahedalt kirjutatud Havanna ajaloost ja elanikest. Tekib suur soov sinna minna. (Imbi M)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Raamat annab hea ülevaate erinevate ajaloosündmuste mõjust Havanna kujunemisele ja arengule. Saab lugeda ka Kuuba värviküllasest muusikast, ainulaadsest arhitektuurist, kirjandusest ja poliitikast. Mul oli huvitav lugeda, kuna külastasin Kuubat 2012.aastal. Oli palju tuttavat, aga ka uut. (Anu P)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Väga soovitatav neile, kes Kuubas käinud või plaanivad sinna minekut. Olen ise nö Vabadusesaarel käinud vist 13 korda ning see raamat mõtestab kenasti lahti selle kaose, millega iga külaline ning kohalik kogu aeg alates maandumisest kokku puutub. (Piret P)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Hoolimata sellest, et mulle pakuvad teised kultuurid ja maad väga huvi, panevad taolised raamatud mind kiirelt magama. See raamat oli esimene erand, mis polnud ilukirjanduslik teos ja pakkus huvi algusest lõpuni. Isegi kui autor arhitektuurist rääkis, oli mul põnev. Soovitan! (Mall H)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Autor annab tagasivaate ajalukku, miks on kõik nii nagu on (lk 24). Havannas on igal valguslaigul mõni tume plekk (lk 89). Ma elan linnas, kus kõikjal on palmid päikesekullas. „Guantanamero“. (Ilme U)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Kui ei ole võimalust ise minna, siis kindlasti lugeda. Seal on pilte, retsepte, ajalugu autori silmade läbi. Meenutus Kuuba reisist ja ka mõtteid, mida oleks pidanud kogema. (Anne S)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Tsitaat raamatust: ” Selline see Havanna juba kord on – linn, mis on niisama kirglik ja palavikuline nagu inetu naise armastus”. Minu jaoks liiga palju juttu orjapidamisest, revolutsioonist, nõukogude ajast. Huvitavad olid must-valged joonistused 19 sajandist. (Evi S)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Kes on huvitatud meist läbinisti teistsuguse kultuuriga linna ajaloost, talle on see raamat ideaalne lugemine. Mul ei ole midagi halba öelda, raamat on ilusti ja huvitavalt kirjutatud. Puudub monotoonne puine tekst. Ka pildid lisasid värvi juurde. Polnud küll päris minu maitse, aga siiski, soovitan! (Triinu P)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Raamat Havanna tekkimisest kuni tänapäevani. Havanna ajaloost, elanikest, loodusest. Silmaringi laiendav. Sain raamatu abil mingi ettekujutuse Havannast. Ise ma nii kaugele ei reisi ja seega on hea raamatu abil Havannaga tutvuda. (Esta K)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Väga soovitan! Raamat Havannast- asukohast, loodusest, ajaloost, majandusest, kultuurist, inimestest, kommetest ning toitudest-jookidest. Elu Havannas on läbi ajaloo olnud kirev, kontrastiderohke ja pulbitsev. Suur tänu autorile subtroopilise deliiriumi lugejateni toomise eest! (Hele-Maire B)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Soovitan kõigile! Haaravalt kirjutatud kultuurilugu Havanna 500 aasta pikkusest arengust. „Orjus on see, mis on Kuubat kui ka Havannat vorminud ja määratlenud, kuid neid ka erinevaks muutnud. Aeg-ajalt püütakse mõista anda, et orjuse mõjutustega nüüdisaegses Kuubas liialdatakse, kuid orjandus on nii Havanna kui ka Kuuba identiteedi seisukohast sedavõrd oluline ja määrav, et selle liigne rõhutamine on sama hästi kui võimatu“ Lk 51. (Liidia V)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Mõnusas stiilis, haarav ja põhjalikult Havannat tutvustav raamat. Selle linna ajaloost mulatitaride olemuseni. Cecilia “Tuli ja suhkur” on Kuuba “Onu Tommi onnike”. Sümbolraamat. Nii nagu ka mõisted “Havanna kuumus” või “Havanna punane”. See on kirglik linn. Mulatid kandsid hüüdnime “kaneel”. Juttu on Havanna muusikast, revolutsioonist, kirjandusest ja toidust; mereröövlitest ja arhidektuurist. Tuleb tõesti soov seda imelist linna oma silmaga ja südamega näha saada. See raamat on minu jaoks tõeline leid! P.S. Raamatus on ajaloolised gravüürid. (Tiiu V)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Raamatu esimene pool oli parem kui teine. Meeldis ajalooline kirjeldus ja Havanna kujunemise lugu. Raamat tekitas ka taas Kuuba külastamise tuju. Raamatus oli võib olla liiga palju igasugu viiteid autoritele ja kunstnikele, kelle nimed mitte midagi ei öelnud. Revolutsiooni ninameestest oleks tahtnud detailsemalt teada, see osa oli justkui puudu. Kokkuvõttes igati keskmine raamat, võib lugeda kui on teatav huvi Kuuba ja täpsemalt Havanna vastu. (Raigo T)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Läbilõige tervest Havanna ajaloost. Raskest minevikust kuni tänapäevani. Pidevad sõjad ja rahutused on Havannat laastanud. Järjestikused sõjad on ikka ja jälle hoonestu hävitanud. Ka orjakaubandus on jätnud saarele oma jälje. (Mari P)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Raamatu alguses mulle raamat ei istunud. Kuidagi jäi kaugeks, isegi kaalusin pooleni jätmist. Kuid mida edasi seda paeluvamaks muutus. See ei ole linna tutvustusraamat vaid raamat,et mõista seda linna. (Merle K)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – See on ühe riigi ajalugu- aga ajalool on komme korduda. Havanna ajalugu on ülimalt piinarikas ja ohvriterohke. Autor kirjutab, et triumfiks ei kujune mitte lahkumine, vaid sellesse erilisse paika jäämine. Meil oleks kuubalaste ajaloost nii mõndagi kõrva taha panna. (Mare A)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Raamatut lugedes jõuan täpselt sellisesse emotsiooni, millisena olen teda ette kujutanud- seda nii kaugel asuvat Havannat, sooja ja sõbralikku. Pani imestama, kus on pildid? (Inge M)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – 500 aastane 2,14 miljoni elanikuga pärl Kariibi mere ääres. E.Hemingway lemmiklinn 30 aasta jooksul. Ka Mark Kurlansky, Ameerika kirjaniku ja ajakirjaniku elu keerleb ligi 30 aastat Havanna ümber. Ta on uurinud põhjalikult Havanna ajalugu, muusikat, kirjandust, kulinaariat, arhitektuuri, pesapallimängu ja annab sellest kõigest väga hea ülevaate ka lugejale. Huvitavalt kirjutatud, palju põnevaid fakte ja väga hea lugeda. (Silvia M)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Ülevaade Havanna ja Kuuba ajaloost. Kuna ma ei teadnud enne suhteliselt midagi, siis sain nii mõndagi uut teada. (Kadri K)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Väga huvitav selles mõttes, et pole vist eluvaldkonda, mida poleks puudutatud. Autor tunneb Kuubat ja Havannat (eriti seda) väga hästi. Eks me oleme kuulnud Havannast, aga siit saab nii palju uut teada kultuurist ja ajaloost. Täiesti võõras eluviis. (Elle P)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Põhjalik ülevaade Havanna ajaloost, kultuurist. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et autor jagas häid nippe, kuidas valmisatada Kuuba traditsioonilisi toite ajiacot, picadillot. Mojito valmistamine tundub ka nüüd imelihtne. (Triinu M)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Huvitav ja põnev Kuubast jutustav ajalooline ning kultuuriline lugu. Põnev lugu kuubalastest. (Viivi T)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Soovitan. Pole küll ise kunagi Kuubal käinud, aga huviäratajana toimib käesolev raamat hästi. Detailirohked kirjeldused on haaravad. Kogu aeg oli huvitav lugeda. Ka Kuuba ajalugu on huvitav, aga õnneks pole autor seda kuivalt kirjeldanud. Välja on toodud palju põnevaid nüansse. (Sirje N)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Põhjalik kultuurilugu, ajalugu ja mitmed muud lood, mida tasub teada. Raamatut lugedes meenub muidugi lapsepõlv, millal Kuuba oli N.Liidus väga populaarne. Laulsime lastekooriga hoogsaid Kuuba revolutsioonilisi laule “Viva Cuba” jne. Suur sõjaoht ja “nisu ikalduse” tõttu oli sai tume kui rukkileib. Kahju muidugi hääbuvast Havanna omapärasest arhitektuurist, aga oma silmaga ei ole näinud. Havanna kanaroogade retseptid said üles kirjutatud. (Varje T)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Skeptikuna hakkasin seda raamatut lugema ja mõtlesin, et noh… millega mind siin üllatatakse? Üllatuseks oli tõdemine, et ma vist tahaksin sinna minna. Sellesse kireva ajalooga linna. Hemingway linna. (Ester L)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Soovitan lugeda, et saada osa jalutuskäigust igapäevainimese jälgedes läbi Havanna ja Kuuba ajaloo. annab mõned vastused ja kutsub külla- enda vastutusel. Autor kirjeldab reisi, kuid samas on tegemist deliiriumiga. Ühelt poolt reaalsus ja samas unistus nagu Munchi “Karje”. (Tiina S)

Mark Kurlansky “Havanna. Subtroopiline deliirium” – Väga põhjalik. Mitmekihiline. Sõnaosav. (Tiiu O)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Erinevalt minu poolt enne loetud ajalooraamatutest kadunud riikide kohta, läheneb Berge teemale postmarkide kaudu, mis võimaldab rääkida moodustistest, mida riikideks ei peakski. Raamat kannustab lisaks riikide muutumisele ajas mõtisklema ka postiteenuse ja markide ajaloo üle. (Aet T)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Soovitan ajaloo- ja filateeliahuvilistele. Palju vähetuntud infot unustusse vajunud maadest ja rahvastest. Omapärase lähenemisnurgaga raamat väikerahvaste ajalukku ja saatusesse. Väga tõsine ja mõtlemapanev. (Rein R)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Minu arvates on see täiesti loogiline, et osa riike kaob ja juurde tuleb uusi riike . Ka inimestega on nii, et vanemad inimesed lahkuvad ja juurde sünnivad uued. Ajaloolastele on see suurepärane  materjal. (Imbi M)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Ülimalt huvitav raamat, Kus on ühendatud kunagi eksisteerinud riigid, nende ajalugu ja Bjorn Berge enda põnev margikollektsioon nendesamade riikide kohta. Kahtlustan, et raamat saigi margikogust alguse! Sobib nii ajaloolasele, filatelistile kui ka lihtsalt uudishimulikule inimesele. Autor kasutab riikide kirjeldamisel kaasaegsete kirjeldusi, ajalootõlgendusi ja neidsamu põnevaid postmarke. Kokku 50 riiki. Lisatud on mahukas kasutatud kirjanduse nimestik. Jaotatud ajalooperioodide kaupa kuude ossa. Avardav lugemine! (Tiiu V)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Väga õnnestunud mõte ehitada raamat üles margikogule- limiteerib maade valikut, andes samas kirjeldatavatele riikidele isikliku puudutuse. Väga huvitav oli lugeda. Andekalt kompaktselt kokku pandud vaid tähtsamatest faktidest ja mahutatud reeglina 4le leheküljele riigi kohta. Annab ajaloolisi taustateadmisi ning loob seoseid. (Sirje N)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Ääretult huvitav raamat. Väga palju tundmatuid riike ja maid, millest polnud kuulnudki. Lisa pakkus kaartide olemasolu pildi saamiseks. Lugesin tõesti otsast lõpuni suure huviga. (Kadri M)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Ma ei ole suur ajaloohuviline, aga millegipärast lugesin suure põnevusega, kuna ma polnud kunagi kuulnud sellistest riikidest, mis tänanseks kadunud on. (Triinu M)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Seda raamatut just emakeelepäeval uurides jäin mõtlema… mõtlen tänulikult Kristjan Jaagule, kes küsis… küsis teadagi mida: Kas siis SELLE MAA keel… Jah, lisaks markidele on muudki, mis hoiab ära ühe riigi ärakadumise. Olen tänulik oma maa ja meie keele ning kurb nende kadunukeste pärast. (Ester L)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Huvitav teada, millised riigid on lakanud eksisteerimast. Põhjust olla tänulik, et eestlastel on oma riik alles. Silmaringi laiendav lugemine. (Esta K)

Bjorn Berge “Kaardilt kadunud riigid 1840-1970” – Soovitan, sest huvitav on lugeda, kuidas maailm muutub. Osad riigid kaovad ja tuleb uusi. Ajalooraamat. Paneb mõtlema, mis on järgmine ajalukku kaduv riik. (Anne I)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Seiklusjutud on mind alati köitnud. Esimesed kokkupuuted kirjanik Jules Verne´i loominguga pärinevad lapsepõlvest. Lugesin ja unistasin, et saaksin ma ometi Eestist välja ookeani taha reisida. Tänaseks on minu unistused täitunud. Olen õnnelik, et raamatus loetud reisil juhtunud sekeldusi ei ole mul elus ette tulnud ja kõik reisid on kulgenud rahulikult, kiirustamata, muretult. Väga põnev raamat, mis sobib nii suurtele kui väikestele raamatusõpradele. (Triinu M)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”- Soovitan lugeda originaali. Näinud multikaid ja filme, siis see raamat on hoopis miskit muud. Hunnik igavaid fakte geograafiast. Hämmastav kui igav härrasmees on peategelane. Tore, et pildid raamatus. Hea, et raamatut alles nüüd saan lugeda, kui filme enne näinud. (Tiina N)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Jules Verne´i teosed on olnud mu lapsepõlve lemmikraamatute hulgas. Ja peab tõdema, et ka nüüd palju aastaid hiljem nautisin teose tegelaste seiklusi ja sekeldusi. (Kaire K)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Loe kindlasti! Huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud romaan. Saad palju uusi teadmisi. Minule meeldis kõige rohkem sõit rongiga. (Imbi M)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” –  Raamat oli väga suur positiivne üllatus. Ma ei teadnud sellest raamatust mitte midagi, olin ainult pealkirja kuulnud. Kartsin lugema hakates, et tegemist võib olla natuke igava vana raamatuga. Raamat seevastu läks kiiresti käima ning peategelane oli täiesti geniaalselt väljamõeldud kuju. Paaris kohas sai ka kõva häälega naerda. Kokkuvõttes ei saanudki täpselt aru mis mees see peategelane selline siis oli või kust oli pärit tema raha. Raamatut soovitan igaljuhul, aga peab vist olema teatavat sorti sobiv huumorimeel, et seda nautida. Selle puudumisel soovitan seda raamatut mitte lugeda. Minul emotsioon väga positiivne, tahaks midagi sarnast veel lugeda, aga vb ei oleks korduv karakter enam nii naljakas. (Raigo T)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Reis ümber maailma erinevate sõiduvahenditega: rong, aurulaev. Samas ka põnevust. Sõlmitakse kihlvedu. Lõpp on positiivne. Fogg jõuab õigeaegselt kohale. (Liivi S)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”- See raamat kuulub lastekirjanduse valdkonda ja annab peategelase Phileas Foggi, täiusliku džentelmeni, ulmelise reisiga huvitava pildi 19. sajandi Inglismaa härrasrahva elust. Tema teekonda ümber maailma on huvitav jälgida geograafia atlase abil näpuga järge pidades. Soovitan noortel lugeda kõiki Jules Verne`i raamatuid. Need on seikluslikud, ulmelised ja kergesti loetavad ning kajastavad selle aja areneva teaduse ja tehnika taset. Jäi mulje, nagu oleks kohtunud vana tuttavaga pärast 50 aastast vaheaega. Tore, et on kasutatud juba eelmistest väljaannetest nähtud originaalpilte. (Toomas S)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”-  Maailmaklassika. Filme nähtud, lapsepõlves loetud, aga endiselt võluv, haarav teos. (Mari P)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”-  Mitu-mitu korda loetud, tänaseks mitukümmend aastat riiulis seisnud. Võtsin riiulilt alla ja lugesin siiski veelkord läbi. Lihtsalt tore kontakt tookordsete emotsioonide, filmide valguses. (Kadri M)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”- Positiivne, lahe lugemine. Tore, et tänu lugemisprogrammile sain selle raamatu loetud. Muidu vaevalt. (Mare A)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”- Ma ei suuda uskuda, miks ma seda raamatut varem ei ole lugenud. Isegi 150 aastat pärast esialgset avaldamist on lugu usutav ning realistlik. Tegelased ning nende areng on imetabane ning reisikolmiku seiklused, väljakutsed ja kihlveod väga põnevad lugeda praktiliselt igale vanuserühmale. (Brita S)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma”-  Ei soovita, sest üldse ei meeldinud. Raamat ei meeldinud ja oli isegi kahju lugemisele kulunud ajast. (Anne I)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Soovitan, sest see on põnev, tegevusrohke ja lihtsasti mõistetav seiklusjutt. Phileas Foggi karakter on ka hästi kirjutatud, tema rahulikkus igas olukorras on hämmastav ja märkimisväärne. (Triinu P)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Üllatav valik reisiraamatute sekka. Lugeda ikka soovitan, sest see on klassika. Tekkis küsimus: kas hr Fogg oli ka varem sellise teekonna läbinud? Miks ta muidu ümbruskonnale mingit tähelepanu ei pööranud. Liigne kiirustamine, aga lugejad saavad siiski midagi teada. Üldiselt tore-lahe lugemine! (Reet V)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Kohustuslik kirjandus, aga väga soovitan. Põnev lugemine. Positiivne ja lõbus raamat. (Rico J)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Selle raamatu lugesin kiirelt läbi. Lapsepõlvest mäletan selle teemalist multikat ning sel teemal on tehtud ka erinevad filmid. Need kuidagi ei seganud lugemist ja raamat haaras endaga kaasa kuni lõpuni. (Merle K)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Väga huvitav lugu mitmetest maailma maadest. Kuidas härra Fogg reisib 80 päevaga ümber maailma ja seiklustest reisi kestel. (Viivi T)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Vahva ja omanäoline seiklusromaan. Mõjub värskena tänapäeval. Inglasest härrasmees sõlmib kihlveo, et on võimalik reisida ümber maailma 80 päevaga. Teele satub muidugi igasuguseid takistusi. Soovitan lugeda, et sukelduda vahvatesse seiklustesse ümber maailma. (Kati H)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Seikluslik ja tore lugemine kiirkorras toimuvast ümber maailma reisist. Kuigi Phileas Foggil on reisiplaan üksikasjalikult paigas, tuleb reisil ette mitmeid takistusi, millega ta ei osanud siiski arvestada ja mis seavad tema kavatsuse jõuda kokkulepitud ajaks tagasi Inglismaale tõsiselt ohtu. Selle läbi kaotaks ta kihlveol poole oma varandusest. Teise poole on ta pidanud kulutama uskumatu reisi elluviimiseks. Plaani päästab ajavahest tulenev ajanihe, millega ei osatud alguses arvestada. (Reelika L)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Lõbus reis. Soovitan. Üle saja aasta tagune seiklus tundub praegu nagu natuke lapsik. Linnad on nii väikesed, kõik laevakaptenid tunnevad üksteist ja kõik laheneb hästi. (Milvi S)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Soovitan lugeda, et teha (taas)tutvust seiklusjutu klassikaga- haarav seiklus ootamatute pööretega. Põnev süžee, huvitavad tegelased ja veidi humoorikas reis ümber maailma- mis saaks olla veel parem! (Tiina S)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Täitsa tore seiklusjutt. Sellest ei saanudki lõpuni aru, kas peategelane on eriti külma närviga või erakordselt tuim tükk, väga sihikindel oli ta igatahes. Huvitavad olustikukirjeldused, mis oletatavasti põhinevad Verne’i sõbra kirjeldustel, kuna Verne ise polevat kunagi Prantsusmaalt kaugemale saanud. Teos inspireeris ka Nellie Bly’d päriselt järele proovima, kas sellise ajaga on võimalik maakerale ring peale teha. Soovitan mõlemaid! (Leelo J)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Soovitan seda raamatut, sest see on seiklusrohke ja läheb kiiresti. Huvitav on teada ajastut ja autorit tol hetkel, millest on mõned motiivid saanud ka raamatusse. Kirjandusklassika põhjusega. (Kadi Jette T)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Selle raamatu võiks igaüks läbi lugeda. Tõeline seiklusjutt. Olen õnnelik, et lõpuks ometi lugesin selle raamatu läbi. Imekspandav, et autor kui mitte reisimees, pani kokku sellise täpsust nõudva loo. Suurepärane! (Elle P)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Päris põnev oli sukelduda 19 saj. reisiseiklustesse (ei olnud seda J. Verne raamatut lugenudki varem), mõnus hasart tuli peale, soovitan! (Evi S)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Mõnus ajarännutunne ajast, kui ümber maailma rännati veel laevade, rongide ja elevantidega. Algus ja lõpp lummasid eriti. (Piret P)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Vana hea klassika. Polnud ammu tolleaegseid raamatuid lugenud ning oli täitsa tore. Nagu oleks lapsepõlve tagasi läinud. (Viive J)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Pisut kuiv ja natuke igav seikluslik lugu sellest, kuidas sõlmitakse kihlvedu 80 päevaga ümber maailma reisida. Ja aumehe kombel sellele reisule ka minnakse. Peamised tegelased selles loos on rikas inglise härrasmees Phileas Fogg ja tema uueks teenriks palgatud prantslane Jean Passepartout. Selline 150 aastat tagasi ilmunud reisulugu tähendab ka seda, et hea lugeja saab aimu, millega ja kuidas sel ajal reisida üldse võimalik oli. Igatahes ei ole reisimine tarbetu asi, kui tahad näha midagi uut. (Ester L)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – Hästi kirjutatud seiklusjutt. saab teadmisi reisimisest ja sellega seonduvast aastal1872. Igati soovitan koos Phileasega see pöörane reis ette võtta. Lugemine pani päris palju guugeldama ja uurima paikade kohta, mida läbiti. Ladus seiklus läbi mitme mandri. Põnevust jagus lõpuni. (Evelin V)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” – J. Verne´i seiklusromaane on alati põnev lugeda. Soovitan soojalt. Selle raamatuga tuli meelde noorusaeg, kui Verne´i raamatuid sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt” sai suure huviga ja kaasaelamisega loetud. (Silvi L)

Jules Verne “80 päevaga ümber maailma” –  Väga põnev seiklusi täis raamat. Peategelane on õilis ja üllas rüütellik härrasmees. Hea kerge ja põnev lugemine. Mõnus ajaviiteks. (Esta K)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Selle raamatu jaoks tuleb võtta aega – seda raamatut sirvides, lugedes, lisainfot otsides. Lisainfot on selle raamatu puhul vaja juba seetõttu, et raamatust kõnnivad-jalutavad-flaneerivad-jne läbi igasugused nimekad tegelased, kes ei pruugi nii väga tuttavad olla: Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Kant, Gandhi etc. Raamatul puudub eriliselt põnev-seikluslik süžee ning nii saabki seda väga rahulikult lugeda ja mõtiskella, pausi pidada ja edasi lugeda… „Aeglaselt liikumiseks pole leitud midagi paremat kui kõndimine. Selleks on alustuseks vaja kahte jalga. Ülejäänu on tarbetu. Tahate kiiremini liikuda? Ärge siis kõndige, tehke midagi muud: sõitke autoga, liuelge, lennake, aga ärge kõndige. Kõndimisel loeb vaid üks etendus: taeva intensiivsus ja maastike kirkus…” (lk 8) „Pikad jalutuskäigud ja palju üksiolemist – need on kaks abinõud tuikava valu vastu. Põgeneda ärevuse, maailma nõudmiste ja melu eest, mille eest tuleb iga kord maksta tunde kestva kannatusega. Ja kõndida, kõndida kaua, et hajutada, tuimestada, unustada haamrilöögid oma oimukohtadel.” (lk 20) (Ester L)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Kindlasti soovitan. Kuidas me edukalt reisida saame, kui kõndida ei oska! ” Toas istumine – nagu ma juba kord öelnud olen-, see on see päris patt püha vaimu vastu.” (Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia”, tsit. Friedrich Nietzche “Ecce homo: Kuidas saadakse selleks, mis ollakse” 1996, lk35) Kõndimine on nagu lapsemäng: vaimustus tänasest päevast, päikesepaistest, taevasinast. Kõndimiseks piisab kahest jalast ja suurtest uudishimulikest silmadest. (Silvia M)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Nii ja naa, keda huvitab ajalugu, see leiab sellest raamatust seda. Oleksin oodanud rohkem motiveerivat lähenemist, miks minna kõndima. (Kersti K)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Soovitan väga! See raamat (ja kõndimine) sisaldab nii paljut! – vabadus ja vaheldus, “väljas” olemine, lahkumised ja üksindused, vaikused, lihtsus ja kooskõla, tegelikkus ja kohalolu, energia, heaolu ja rõõm, tasakaal, rütm ja korduvused, aeg, ajatus ja aeglus. “Päevad on aeglaselt kõndides väga pikad – nad pikendavad elu, sest igal tunnil, igal minutil ja sekundil lastakse hingata, süveneda”. Raamat on nagu palverännak – avav ja avardav, toob naeratuse suule ja viib uitama. (Kati V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Hariv, inspireeriv. Hea tõlge. Soovitan. (Eve S)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Soovitan. Õpid kõndima lahtiste silmadega. Oleksin võinud ka oma tähelepanekud kirja panna. Kõnnin ja hoian silmad lahti. (Ene V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Põhjalik ülevaade, kuidas eri ajastutel kõndimist mõtestati. Minu jaoks isiklikult siiski veidi raske. Tasub kõndida- seda teati juba vanal ajal. (Egle K)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” –  Raamatut soovitan nendele, kes tahavad lugeda maailmakuulsate filosoofide seost jalutamisega ja kuidas see mõjutas nende elu. Kõige põnevam peatükk oli Mahatma Gandhi vägivallatu protesti kohta. (Hanna-Liina P)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Teos on hariv, avab natuke filosoofide maailma. Kõndimine, see lihtne monotoonne tegevus, kosutab inimese vaimu. On vabastav ja rahustav, rikastav ja uusi mõtteid andev. (Hele-Maire B)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” –  Kõndimine ei ole sport. Kõndimine aitab kaasa tervise tugendamisele. Eriti oluline on kõndimine vanemas eas ja see ka noortele mööda külgi maha ei  jookse. Autusõit ei asenda kõndimist. (Imbi M)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – See on üks mu tõelisi lemmikraamatuid. Kui kõndimisest saab kunst ja filosoofia. Poeetiline ja inspireeriv lugu. Teie kõndimine pole enam eesmärgi ja tulemusega vaid loodusega ühtesulamisek. Et ühineda loojuva päikese kuulamisega, kajada aeglasel sammul vastu minutite, tundide ja päevade taktile. Ränduri jaoks, kes isandaks vaid oma sammudele…Ränduri hümn! (Tiiu V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Ma soovitan lugeda, kui soovid mediteerimise, jooga või mõne muu meeleharjutuse kõrvale saada lihtsat, kuid mitmekihilist tegevust- kõndimist. See raamat annab lihtsalt ja arusaadavalt ülevaate kõndimise mõjust ja pakub lisaks mõne üllatava fakti ja loo. Aasta parim raamat. Raamat algab sõnadega: „Kõndimine pole sport. Ühe jala teise ette asetamine on lapsemäng.“ Ja sellest lapsemängust saab midagi muud- aeg, ruum, vabadus ja kõige lõpus FILOSOOFIA. Eemaldumine välisest, et saada iseendaks, minna tagasi looduse osaks ja näha, kes mina olen. See on lihtne ja samas nii keeruline- vaja sihikindlust, järjekindlust…ja lihtsalt kõndida. (Tiina S)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Raamat annab põgusa ülevaate kõndimist puudutavatest teemadest tuntumate filosoofide teostes ning toob välja vähetuntud fakte nende elust. Kohati hakkab raamat kordama. Nn. aeglane lugemine. Lihtsalt loe ja naudi ja plaani oma järgmist jalutuskäiku või matka seda raamatut lugedes. Raamatust jääb kõlama kohaloleku tähtsus ja rõõm kõndimisest. (Vivian L)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Väga soovitav! Aga eelkõige juba kõndimist hindavale inimesele, mõtestab nii liikumisviisi kui lähenemist sellele. Aitab näha, kuidas kõndimine ja lihtsalt liikumine meid rõõmsamaks teeb ning kui vähe selleni jõudmiseks vaja on. Raamat, mida lugesin rahulikult ja jupiti. Huvitavad põiked filosoofide eludesse, kes kõndimist harrastanud või sellest “abi” saanud. (Piret P)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Saame teada, et kõndimine pole kasulik üksnes tervise seisukohast vaid ka loominguks. Paljud filosoofid ja kirjanikud on oma teosed loonud kõndimise käigus. Loominguks on vaja avarat pilti, värsket õhku. Lisaks tervistavale tegevusele on kõndimine vabadus, mõtisklus, loovus. Hädavajalik paljudele. Tegelikult tuleks kasuks kõigile. (Esta K)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Elamise ja kõndimise vahele tõmbab autor võrdusmärgi. „Päevad on aeglaselt kõndides väga pikad- nad pikendavad elu, sest igal tunnil, igal minutil, igal sekundil lastakse hingata, süveneda, selle asemel, et neid katkemiseni täita“, ütleb Gross. (Liidia V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Mulle väga meeldib iga päev samme teha ehk kõndida. Tänu sellel raamatule sain ma enda jaoks seoses kõndimisega tekkinud paljudele küsimustele vastused. Sain kinnitust, et kõndimine on vaimu rahustav, rikastav, vabastav, tervislik liikumisviis ja mulle on see tegevus sobib. (Triinu M)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Tõeline rõõm tutvuda autori, prantsuse filosoofi, ja tema kõndimise filosoofiaga. Teadvustada, et „kõndimine pole sport“, pole sammude lugemine ega lemmikloomaga jalutamine. On sedagi. Väga huvitav oli lugeda klassikute suhtumisest kõndimisse, sellest kui loomeprotsessi osast, liikumise maailma avardavast rollist. Palverännakud! Teisalt- „Königsbergi kell“ I. Kant piirdus igapäevase õueskäiguga pargis- „Filosoofi alleel“. Seda raamatut tahaksin oma riiulisse! (Piia R)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Soovitan. See raamat mõjub veidi nagu kõndimine ise, millest kirjutatakse. Hea teos, mis peidab endas erinevate mõtlejate ja kirjanike kogemusi ning mõtteid seoses kõndimisega. Peatab aja, annab aega süübida iseendasse ning innustab märkama lihtsust ja olemasolemise võlu. Raamat andis mulle palju äratundmist, kuna olen samuti suur kõndija ning rändaja just välismaal. Tundsin lugudest rahu ja rõõmu, sest vahel on rändamistung ja jalutamisvajadus iseeneses väga rahutu tunne- mõnikord inimesed ei mõista ning mõistavad mind hukka. Võib olla tuleks samuti mõnest rännakust kirjutada. (Maria V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – See on tore ilukirjanduslik-filosoofiline lugemine, aga samas sisaldab ajaloolisi peegeldusi. Kiirustamine omandab uue tähenduse. Lugemine on kasulik! (Anna-Liisa V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Soovitan. Huvitav oli ajaloolistest isikutest lugeda seoses kõndimisega. See raamat innustas kõndima. Ja andis mõtlemisainet. (Astrid V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Soovitan, kuid süvenemiseks piisavalt aega nõudev raamat. Eriti huvitavad olid peatükid Nietze ja Kanti kohta. Nõustun hasso Krulli kommentaariga: “Lugedes tekib kohe soov kõndima asuda.” (Eve R)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Soovitan lugeda, et mõista, miks on rahulikult jalgsi kulgemine nii mõnus ja lõõgastav. Saamaks aru, et just see on kvaliteetaeg iseendaga, elu väärtus. Mõista, et füüsiline pingutus paneb mõtted liikuma. Kõndimine võrdub lõõgastumine. Kõndida oma kodupaigas nii, et tunnetada ümbrust nii nagu see näib inimesele, kes on seal esimest korda. Jalutada tuleb omas rütmis ja seda on parim teha üksi. Nautida pea püsti ümbrust ja anduda kõndimise naudingule. (Evelin V)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Juba esimesest lausest sain aru, et see raamat mulle meeldib, et see on mulle mõeldud: “Kõndimine pole sport.” Kõnnin ka ise palju ning sestap oli palju puutepunkte, palju äratundmist. (Viive J)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Selles raamatus on palju häid soovitusi igale meist. Näiteks- hommikuste lehtede lugemine tuleks asendada jalutuskäiguga. Mul on hea meel, et õnnestus seda raamatut lugeda. Head raamatud ei õpeta meid elama, kuid annavad teisiti elamise tahte. (Mare A)

Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” – Raamat käsitleb sellist lihtsat tegevust nagu kõndimist kui mõtestatud tegevust- pälveränd, jalutamine, matkamine. Samuti saab lugeda tuntud kirjanike- filosoofide kõndimisharjumustest (Nietzsche, Thoreau, Kant jne.). Huvitav ja hariv lugemine. Kahjuks hetkel oli veidi ebasobiv lugemine väljaväänatud jalaga kodus istumise ajaks. ilm on ka ilus ning raamat kõndimisest tekitab suure tahtmise matkama minna. (Silvi L)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Kiirelt loetav. Informatiivne, samas isiklik ja emotsionaalne. Paneb igatsema kõndimist, olgu kodumaal või kaugemal. (Egle K)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Teosest saadud emotsioon. Väga soovitan! Filosoofiline-eluline samaaegselt. Reflekteeriv. Teadlikustav. “Kõndimise maailm” sisaldab elu ja aega laiemalt – nagu ütleb autor, see on “segu liikumisest, alandlikkusest, tasakaalust, uudishimust, lõhnast, helist, valgusest, ja kui minna kaugele, siis – igatsusest.” Kõndimine kui aeg ja ruum mõtlemiseks ja mõtestamiseks. “Avastusretked ei ole miski, millega me teadlikult alustame, vaid millest me vähehaaval loobume”. “Kui kõndida, kestab elu kauem. Käimine venitab hetke pikemaks”. Kõndimine võib olla “anarhism väikeses mõõtkavas”. Kõndimine võib anda “vastused küsimustele, millest ma seni isegi teadlik ei olnud”. Erling Kagge võtab lugeja endaga kaasa  – lugemine on avardav, otsekui kõndimine, saadud emotsioon on ehe ja puudutav. (Kati V)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – E.K.,kes on käinud põhja ja lõuna poolusel ja Dzomolungma tipus. Kirjutab oodis kõndimisele oma mõtteid vaheldumisi kuulsate liikumise ülistajate, teadlaste ja filosoofidega. Soovitan igas eas lugemisoskusega lugejatele. “Jalad on inimese parimad sõbrad./…/ Jalad peavad kahekõnet kõigi kehaosade ja tunnetega. /…/Nad tunnetavad aluspinda. Seda, mis sattub talla alla. /…/Jalad on tugev ja keerukas masinavärk.” (lk 28-29) Osaleda metsakümbluses on tore ja teraapiline. Oma kogemustest tean, kui ma ei kõnniks, oleks ammu voodisse aheldatud. (Leili K)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” –  Autor on koondanud enda kogemuste ja arvamuste kõrvale ka väga paljude teiste inimeste mõtteid kõndmise kohta. Oli täitsa palju mõtlemapanevaid mõtteid. (Maia K)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” –  Soovitan erinevas eas inimestele. Kes loeks seda kui üleskutset liikumisele, kes loeks raamatut kui reisikirja. Raamat algab 93-aastase vanaema surmaga, kes elu aeg käinud, kuid voodisse jäänuna aga kiiresti kuhtus, ja aastase lapse esmase maailma avastamisega kõndima hakates. Kirjutis on läbi pikitud kirjanike,  teadlaste ja filosoofide mõtetega. Nt, Kierkegaard, kes parimad mõtted kogus kodulinna tänavadaid pidi kõndides ja inimesi oma käimisel  kaasa haarates.Või näiteid Steve Jobsist ja Einsteinist või lambakarjustest ja sellest, mida looduses elavad inimesed kogevad päevast päeva. R = P jagatud Vh +Vk (kes loeb, saab teada, mis see valem tähendab). (Leili K)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Hea ülevaade kõndimisega seonduvast. Muidu tavaliselt nii ei analüüsi. Seega soovitan! Kõnnin igapäevaselt. Aga nüüd, raamatut lugedes, vaatan ja hindan kõndimist hoopis teise pilguga. Huvitav! (Inge M)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Raamat kõndimisest. Mitte ainult füüsilisest, vaid ka muust. Kuidas leida endale motivatsiooni ning mida meile kõndimine võib anda. Ühest küljest väga filosoofiline aga teisest küljest suhteliselt lihtne lugemine. (Kai K)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Väga soovitan seda raamatut. Suure kõndimise austajana leidsin selles palju äratundmisrõõmu, aga ka uusi nurki. (Kadi Jette T)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Oskus kahel jalal kõndida lõi meist Homo Sapiensi, kes on alati kõndinud. Kui me jätkame vaid istumise ja sõitmisega, milliseks me siis kujuneme, kes meist saab? Autor, kes ise on maailmarändur, paneb mõtlema, vaatlema, jagab omi kogemusi. Palub meil tulla kahe jalaga maa peale, et tunnetada pinda oma jala talla all. Kõndimine on inimese parim ravim. (Silvia M)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Raamat kõndimise tähendusest ja tähtsusest. Kõndimine kui avastamine; kõndimine kui tervistav tegevus; kõndimine kui meelelahutus, stressimaandaja jpm. Olen nõus kirjutatuga. Käin ka järjepidevalt kõndimas ning seetõttu ma üldiselt külmetushaigusi ka ei põe. Kui olin 2018 mõne kuu töötu, käisin kõndimas radadel, kus polnud käinud, et näha, kuhu need rajad viivad (Tallinnas). (Esta K)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Huvitav lugemine inimestele, kellele oluline teekond eesmärgini ja kes naudivad hetke. Uudishimu tekitav uue mõiste „psühhomotoorne teraapia“ teemal. (Õie P)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Soovitan seda raamatut, sest see on hea meeldetuletus, kui oluline on aeg iseendale ja üldse aja maha võtmine, et olla hetkes. Mõnusa tundega raamat, mis ka pani mõtlema. (Kadi Jette T)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Kuna mind ei tõmba ekstreemsed füüsilised väljakutsed, siis üllatas ja rõõmustas mind just raamatu igapäevase kõndimise osa ja muidugi ohtrad viited kirjanike- ja kirjanduses kõndimisele. Kui üldiselt jäi ekstreem- ja igapäeva kõndide kirjeldus ilusti tasakaalu, siis viimane lõik autori vanaisa sammudest mahalskmisele jättis raamatu minu jaoks kuidagi vales kohas pooleli jäetuks. (Aet T)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Raamatus on palju häid nõuandeid. Tuleb välja, et ükski ravim ei ole laiema toimega kui seda on ühe jala teise ette asetamine. Lihtne, kui laiskus ei segaks. (Mare A)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Vaga vajalik raamat kõndimisest. Käsiraamat eluks. Ka tänavune 2023 aasta on liikumise aasta. Iga päev tuleb kõndida. “Kõndimine on inimese parim ravim” lk.87. Tule Sina ka kõndima . See on elu ja tervis. (Imbi M)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – See on üks äraütlemata tore raamat nii elementaarsest asjast nagu kõndimine – kulgemine püstijalu ühest kohast teise, jalutamine… Usun, et soojemal ajal võib sellest raamatust saada kaaslane mu sagedastel kodukandi, Valdeku pargi jalutuskäikudel. Hea rahulik tark kaaslane. (Ester L)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Mõnusa õhustikuga raamat, mida tahaks mõne aja pärast uuesti lugeda. Pakkus mõistmist ja inspiratsiooni ning toredaid lugemissoovitusi. (Piret P)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Kõndimine on meie igapäevane tegevus, aga miks me kõnnime? Nii palju häid mõtteid, lugusi elust enesest. Soovitan kõigile, eriti autojuhtidele. (Triinu M)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Raamat, mis tekitab tunde, et tahaks kohe ise ka kõndima minna 🙂 Olles lugenud ka autori vaikuse raamatut, siis kõndimise oma meeldis mulle oluliselt rohkem, kuigi mõlemad on väga hästi kirjutatud. Raamat on õhukese-poolne, aga samas sisu on korralikult. (Sandra O)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – See on arutlev ja filosoofiline raamat. Kirjanik Erling Kagge on Norra kirjanik, maailmarändur, kunstikoguja. Kasutab palju põnevaid tsitaate kõndimise kohta. Juba Hippokrates rõhutab, et kõnd on inimese parim ravim. Raamat haarab sind kaasa ja paneb järele mõtlema. Tore leid! (Tiiu V)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Ehk mõni autoomanik saab siit mõtteainet. Käin ka ise palju jalgsi- nüüd käin ja mõtlen, uurin rohkem elu meie ümber. (Tiiu O)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Soovitan lugeda need, kes ei kõnni ja nendel, kes kahtlevad kõndimise kasulikkuses/võlus- liiga lihtne ehk? Lihtne ja samas keeruline- lüli enda ja maailma vahel. lühidalt ja nutikalt antud vastus küsimusele, miks valida raskem valik ja kõndida. Üks jalg teise ette on toonud (ja toob) meile ilu. (Tiina S)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Kõndimine annab vabaduse – ja mina suure jalakäijana kirjutan sellele kahe käega alla. (Viive J)

Erling Kagge “Kõnni. Üks samm korraga” – Väga kiire, kerge ja mõnus lugemine. Natuke filosoofiline ja mõtlemapanev. Soovitan lugeda nii seda kui ka tema eelmist eesti keeles ilmunud raamatut “Vaikus müraajastul”. (Triin S)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Soovitan raamatut lugejale, kes on huvitatud Korsika ajaloost (palju nimesid ja aastaarve). Hästi ilusad looduspiltide kirjeldused. Oleks kunstnik, siis võiks nende järgi ka pilte maalida. (Merike T)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Kuna Korsika on üsna tundmatu koht, siis on võimalus selle salapärase saare kohta palju teada saada. Meile tuntud Napoleon on saarega seotud. Loe ja sa ei kahetse! (Imbi M)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Täiuslik ülevaade Korsika saare ajaloost, muinsustest ja rahvastikust läb aegade. Väga põhjalikult käsitletud Korsika saare rahvastiku ajalugu ja päritolu. (Mari P)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Soovitan neile, keda huvitab ajalugu, loodus ja inimeste elukäik ning kultuur. Sain väga huvitava pildi Korsika loodusest, ajaloost, inimestest ja kultuurist. (Anne L)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Soovitan lugeda, kui on soov ja võimalus seda saart külastada või kui on huvi ajaloo vastu. See oli väga sisutihe raamat ühe saare ajaloost ja inimestest, mis aitas paremini mõista, miks ta on endiselt nii salapärane ja karge ning ei anna end kohe kätte kuid samas poeb sügavale hinge. (Tiiu K)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Raamat oli äärmiselt põhjalik ja tekitas ka minus huvi Korsika saare vastu. (Triinu M)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Seda raamatut lugedes tuli mulle esmalt meelde möödunud aasta suvel kolmeks nädalaks Kadriorus, Mikkeli muuseumis avatud Konrad Mägi seninägemata maalide näitus. Jõudsin seda näitust mitmel korral külastada ja eriliselt jäid meelde Korsikale suhteliselt lähedal asuva Capri saare vaated. Aga Capri pole Korsika… Sellele saarele mõeldes tuleb esmalt meelde see, et Korsika on Napoleoni sünnikoht. Raamat annab nii teadmisi kui ka emotsioone, sest raamatu autorile see saar ja selle (aja)lugu meeldib väga. Korsiklased ja nende hing(e-elu). (Ester L)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Ääretult huvitavalt ja detailselt kirjutatud. Ajaloo teemad on ikka väga põhjalikult edasi antud. Samuti on kaasaegset elu põnevalt käsitletud. Peaasi on see, et ei muutunud igavaks, vaid oli põnev ja hariv lugemine. Puudust tundsin vaid fotodest. (Kadri M)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Väga detailne ülevaade Korsika ajaloost ja saare kujunemisloost. Minu jaoks oli väga huvitav ja üllatav lugeda, et Korsika ei olegi olnud selline idülliline saareke aegade algusest, vaid ikka rohked sõjad ja tagasihoidlik eluviis on iseloomulikumad saarele. (Kati H)

Dorothy Carrington “Korsika: graniitsaare portree” – Väga põhjalik raamat Korsika saarest. On kirjutatud selle ajaloost, geograafiast, folkloorist, etnograafiast ja muust. Kindlasti soovitan lugeda neile, kel plaan sinna reisida, aga ka muidu on huvitav lugeda. Sain palju uut infot. Kunagi edaspidi ehk reisin ka sellele saarele. Väga võimalik, sest see pole hullult kauge. Reisifirma Germalo Reisid teeb sinna reise (Korsika, Sardiiniia saar koos).  (Esta K)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Autor on kirjutanud Afganistani väga erinevatest aegadest. On võimalus tutvuda selle maa traditsioonidega. Lohejooks on põhiline afgaani traditsioon. (Imbi M)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Kurb lugemine Afganistaanist, kus ajalugu ja traditsioonid määravad ära järgmiste põlvede elu ja võimalused. Suurepärane lugemine, head kirjeldused ja võluv jutustamise oskus. Täiendas palju minu teadmiste hulk selle maailma nurga kohta. (Kristi T)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Väga traagiline lugu Afganistanis toimunud revolutsioonilistest sündmustest. Senine rahuaeg kadus Talibani võimuletulekuga, mis sundis palju inimesi oma kodumaalt põgenema. Turvalises Ameerikas üleskasvanud peategelane soovis külastada uuesti oma kodumaad ja oma endist sõpra, kelle ta oli kunagi lapsepõlves hätta jätnud. Ta soovis temalt minevikus toimunud pärast andeks paluda, kuid jäi hiljaks. Tundub mõeldamatu, kuidas inimesed peavad Talibani võimu all olevates piirkondades liikudes ja seal elades end varjama või salgama, sest pisimgi vastuseis valitseva võimuga võib tuua kaasa hukkamise. Tagakiusamist õigustatakse usuga, kuid tegemist on vaid ettekäändega võimu hoidmiseks. Massilised tagakiusamised ja hukkamised tunduvad turvalisest Euroopast vaadates nii mõeldamatuna ja kokkusobimatuna tänapäeva ühiskonnaga. Väga hea raamat sissevaate saamiseks islami konfliktsesse ühiskonda, et oma silmaringi avardada. (Reelika L)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – See raamat oli hea kokkuvõte Afganistani riigi kannatustest. Raamat oli mitmekülgne, meeldisid kirjeldused võõra riigi tavadest ja kommetest. Lohejooksu turniirid tundusid väga põnevad. (Triinu M)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Liigutav ja huvitav lugemine Afganistaani ühiskonnast läbi ühe noore poisi kasvamise. (Maia K)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Põnev Afganistani kultuur. Võõras maa ja samas kurb raamat natuke ka. See kauge riik koos oma ajalooga on nüüd natuke selgem mulle. Tuli meelde vanasõna: mida esivanemad ei tea, seda pole olnud ning ei tea muretseda. Kui see, mis siin kirjas on tõsi, olen mina õnneseen. (Tiina N)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Traagilise saatusega Afganistan. Nõukogude võim saatis sinna 1652 eesti sõdurit, 36 neist toodi tagasi kirstus ja kui palju invaliididena. 10 aastat sõditi, hukkus üle miljoni inimese, aga muutunud pole midagi. Kuid ka see rahvas tahaks õnnelik olla. Vastandlikud usundid, kombed ja traditsioonid, mis kestavad ka täna, ei võimalda seda sageli. Tasub teada, mis seal tegelikult toimub, loe kindlasti. (Silvia M)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Väga soovitan seda raamatut. Kuigi loodetavasti paljud lugejad raamatu kõige traumaatilisemaid sündmuseid kogenud ei ole, siis lapsepõlve mõjudega täiskasvanu elus suudavad kõik suhestuda. Paremaks inimeseks saamise raamat, sest paneb endasse ja endast väljapoole vaatama.  (Kadi Jette T)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Soovitan. See on päris karm raamat. Mitu korda sulgesin selle ja panin käest, sest mul oli vaja seedida, mis just juhtus, mida just lugesin. Kuid see on väga hästi kirjutatud raamat, tulvil inimese võitlusi iseendaga ning tulvil andestust. Tegevuskoha mõttes ka hea kultuurišokk. (Triinu P)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Soovitan väga. Paneb mõtlema tänaste sündmuste taustal. (Eve S)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – See oli hariv raamat nii ajalooliselt kui kultuuriliselt. Tänapäeval üks maailma  vaesemaid riike oli kunagi hästi toimiv ühiskond. Mind masendas võõrvõimude julmus, vene vägede sissetung Afganistani, nende toorutsemine. Teos, mida ahmisin endasse ja kindlasti võtan lugemisjärjekorda sama autori teised raamatud. (Viire V)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – See oli väga raske raamat. Lugu kahe poisi sõprusest, millele astub vastu nende seisusevahe, traditsioonid, usundid ja riigivõim. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleele selle kohta, mis toimub Ukrainas. Üle pika aja raamat, mida lugedes lihtsalt nutsin. (Eleriin V)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Tegevus toimub Afganistani sõja ajal. Algab küll enne seda, aga suurem osa raamatust on mõjutatud sõjast ning sellega kaasnevast. Ma ei tea midagi Afganistani kultuurist ning juba ainuüksi seepärast oli seda raamatut huvitav lugeda. Kõik mis selle maa kohta minuni on jõudnud on see, mis on uudistest – pommid jne. Üht-teist olen kuulnud ka ajaloost – venelaste sissetungist jne. Aga tegelikult toimub see kõik seal veel ka ju praegu. Väga hea raamat, mõnusalt kirjutatud ning palju sai teada. Miks küll peab maailmas olema nii palju kurjust ja sallimatust. Lugu ei lõpe ka täiesti positiivse noodiga – võimalused jäävad lahti ning annab võimaluse edasi mõelda. —– On olemas vaid üksainus patt. Ja see on varastamine… Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. (Kai K)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Väga hästi kirjutatud ja huvitav. Saab teada Afganistanist, selle ajaloost ja sealse konflikti olemusest. Ei jäta kedagi külmaks. Olen soovitanud ka teistele. See on lugu sõprusest ja armastusest, mida mõistab igaüks. Raamat tekitab mõtteid probleemidest, mida meie kodumaal õnneks ei ole. Samas on see teos üldinimlik. (Sirje N)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Huvitavalt kirjutatud vaatamata raskele teemale. Saab aimu, millised on kultuurid ja arusaamad veel kaasajal. Soovitan. Inimesed on metslased. Miks? Mis teha? Headus ja kaastunne ei puudu ka, kuid…? Sõda ei lahenda probleeme, vaid tekitab. Mängige parem malet! (Milvi S)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Sügavalt hingeliigutav lugu. Selles loos on reetmist, alatust, alalhoidlikkust, sõprust ja jäägitut ustavust. Lapsepõlves kogetud rõõmud ja mured saadavad meid elu lõpuni, aeg-ajalt end meelde tuletades. (Varje T)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Soovitan raamatut lugeda. Hea lugu sõprusest, sõpruse purunemisest ühe poole argpüksliku käitumise tõttu( pigem vist oli see küll hirm saada samuti väärkoheldud), süütundega elamise võimalikkusest, enese kokkuvõtmisest et midagagi veel heastada. Ja perekonna saladusest, mille teada saamine tegi ühtviisis haiget kuid samas ka paigutas killud kokku elusolijale, kuid lahkunutega jäid need teemad rääkimata. (Eve L)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Väga hea raamat ja soovitan soojalt! Niivõrd kaasahaarav lugu isast ja pojast, nende omavahelistest suhetest ja elutraagikast, mis suuresti põhjustatud Afganistaanis toimunud sõjast Talibaniga. Kui kindlalt ikka hoitakse oma traditsioone ja uskumusi. (Kati H)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – See on teine maailm. Afgaanide elust kodumaal läbi vene okupatsiooni kuni Talibanini välja. Huvitav, uudne. Kaastunne julmuste ohvritele. Tänulikkus, et olen sündinud siia, Läänemere äärde, olgugi, et me vanemad on selle eest maksnud… (Taimi O)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Lihtsalt väga hea raamat. (Tiiu O)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Südantkriipivalt kurb, kuid suurepärane raamat, mis tutvustab lugejale Afganistani rahva kombeid ja olustikku. Kaasahaarav raamat, mida lugedes vahepeal pisarateni kurvastasin. (Esta K)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Silmiavav romaan, milles kajastub Afganistani ajalugu, tänapäev, kestvad rahavtraditsioonid ja kombed. Soovitan kindlasti lugeda. Lausa sõnatuks võttev lugu. (Silvi L)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Huvitav ja hariv, aga kurb lugu. See on teos keskkonna mõjust ühe poisi arengule ja tõekspidamistele. Lugu isadest ja poegadest, armastusest ja sõprusest. Kurb lugemine afgaanide elust ja tavadest ning nende kodumaa hävimisest sõjas. (Sirje S)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Uskumatu, kui erinevad võivad olla erinevad rahvad ja usundid. Teadsin seda ennegi, aga ikka… Mõtlemapanev raamat. Eriti mis puutub sõprusesse. Ülekohus, mis on tehtud, ei unune iial, saadab kogu elu. (Liivi S)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Uskumatu lugu armastusest, armastuse puudumisest, vägivallast ja ebaõiglusest. Ja seda kõike ajaloolises kontekstis. Väga huvitav raamat, meeldis väga! (Kadri K)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Soovitan! Sissevaade Afganistanistani ühiskonda ja traditsioonidesse läbi inimeste ja karmi loo. Lugu räägib lojaalsusest ning heast ja kurjast. “Headus” on otsus, konkreetsed teod, headus vajab julgust. Üldinimlikud teemad ja väärtused. Lugu on haarav, ei saanud käest panna enne, kui olin lõpuni lugenud. (Kati V)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Kaugel maal toimuvad keerulised lood, inimsuhteid mõjutavad aastasadade vanused traditsioonid. Raamatut lugedes tundsin erinevaid tundeid/emotsioone: viha, pettumust, hirmu, kurbust… Hea raamat rasketest asjadest. Puudutab hinge.
„Kui sa tapad mehe, varastad tema elu. Sa varastad naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Pole nurjatumat tegu kui varastamine.” (lk 104) (Ester L)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” – Soovitan kindlasti. Avardab silmaringi ja pakub väga võimsa emotsiooni. Pani sügavalt mõtlema sellele, kui erinev on elu erinevates riikides. Šokeeriv oli lugeda, kui keeruline ja vägivaldne on laste kohtlemine sõjatsoonis. (Raili A)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” –  “Lohejooksja” jutustab meile Afganistani rahva traditsioonidest, kommetest, usunditest- seda kõike läbi inimeste saatuste. Maa ja rahvas, kellest me oleme palju lugenud, kuid ometi nii vähe teame ja tunneme. See on raamat, mida jääd mäletama veel pikalt-pikalt. Ääretult sisutihe ja sündmusterikas romaan, mis hoiab sind oma kütkeis esimestest lehekülgedest. Huvitav on teada saada afgaani iidsest traditsioonist- lohejooksust, mis siin romaanis saab väga tähendusrikkaks sündmuseks. Amiri ja Hassani kasvamislugu, traagilised sõjaaastad mõjutavad lugejat vägagi emotsionaalselt. (Tiiu L)

Khaled Hosseini “Lohejooksja” –  Hosseini Afganistani-teemalised raamatud (kokku 3 eesti keeles) kriibivad hinge ja raputavad läbi. (Viive J)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – See on parim eneseabiõpik üldse. Esiteks, targu ei mainita sõnagagi, et see peaks lugejat kuidagi aitama või kõik tema probleemid automaagiliselt ära lahendama, Murakami lihtsalt räägib maast ja ilmast, see tähendab siis jooksmisest ja kirjutamisest. Äraspidine psühholoogia hakkab jube hästi tööle. Teiseks kordub kõige selle hulgas vähemalt kaks universaalset tarkust – tee seda, mis sulle meeldib, mida suudad nautida, ja võistle iseendaga, mitte teistega. Nagu on moodne öelda – ole homme iseenda parem versioon. Ta ei ütle, et kõik peaksid ilmtingimata jooksma, aga tema jookseb, sest see meeldib ja aitab tal kirjutada. Kolmandaks kirjutab Murakami ka ebaõnnestumistest või vähemalt sellest, mida ta ise ebaõnnestumiseks peab.  Ilmselge, et maraton ja triatlon ja kõik need teised ulmelised kestvusvõistlused võivad pisut vaevarikkad olla ja alati ei tule kõik nii välja nagu tahaks, aga see on okei! Patsuta end soorituse eest õlale ja mine edasi. Niisiis kokkuvõtteks võib öelda, et õilis kannatus välja arvata, on tegemist vägagi eluterve suhtumisega. (Leelo J)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Huvitav lugu jooksuhullult. Väike killuke venna eluloost. Kas ikka tõesti on vaja nii palju joosta? Hämmastav, et sellest sai raamat, mis eriti ei korda ennast, aga samas muudkui jahub jooksmisest. (Tiina N)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Soovitan. Tõepoolest, millest räägib Haruki Murakami, kui ta räägib jooksmisest? Ta räägib kirjutamisest, rütmist, motivatsioonist, enese otsimisest ja kasvamisest. Valust ja tajust. Jooksmisest ja kirjutamisest – mõlemast kui füüsilisest ja vaimsest tegevusest. Iga pühendumine on areng. Seda mõttemaailma jälgida on huvitav, kaasamõtlemine loob rahulikku mõistmist. Isegi kui keegi jookseb ja kirjutab ja kui ma seda ei tee, võivad meie mõtted olla võrdlemisi sarnased. (Kati V)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Hea käsiraamat jooksjale. Tegevus peab meeldima, tahtejõust üksi ei aita. Jooksin kaasa! (Ene V)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Murakami tekstid on minu meelest “targad”. Ma ei oska muud sõna kasutada. Kuid tema mõtisklused ja arutlused on huvitavad. Soovist ennast vormis hoida sai temast maratonijooksja. Ta kirjeldab ausalt oma vaevu ja võite enese üle. See annab usku, et kui teed seda, mida armastad, oma võimete järgi, võid tunda suurt rahulolu. (Elle P)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” –  Mina arvasin, et jooksmisest ei ole midagi kirjutada. Uskumatu! Aga oli küll kirjutada. Jooksmine on tervisele väga kasulik. Jookse  terviseks! (Imbi M)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Haruki Murakami raamatute lugemine eeldab tähelepanelikku süvenemist, kannatlikkust ja uudishimu. Sest kuidas muidu saad temaga kaasa kulgeda, kaasa joosta täiesti teistsuguses kultuuriruumis? Millest aga ta räägib kui jutt on jooksmisest? On see sõna-sõnalt, otseses mõttes nii… või on tegemist mingi riukaga? Millest ma ise mõtlen, kui ma loen raamatut… jooksmisest? Millal see ometigi lõppeb? Võtan vabaduse ja ka ülbuse just nii mõelda… Millest Murakami räägib, kui ta räägib jooksmisest? Elust enesest… Kirjandusest ja kirjutamisest… Murakami kirjutab:”Minu jaoks on kirjutamine sama­sugune väljakutse nagu mäkke ronimine: sa turnid kaljudest üles ja jõuad pärast pika kurnavat võitlust tippu. Sa kas saad sellega hakkama või ei saa.” (lk 107) (Ester L)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Olen ise ka väga jooksmishuviline ja raamat oli huvitav sissevaade maratonide (ja lihtsalt jooksmise) olulisusesse. Inimene on võimas, kui tal on eesmärk. (Egle K)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Inimene, kirjanik, kellele jooksmine on eluküsimus. Elanud mitmel maal, aga see ei ole jooksmist katkestanud. Tunda annab ainult vananemine. Elu on näidanud, et sa võid joosta või teha muud sporti, aga vananedes muutuvad sinu kehalised võimed paratamatult. (Mari P)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Mitu õpetlikku võtet, kuidas olla järjepidev ja suuta jõuda soovitud eesmärgini. Nii lihtne ja realistlik autobiograafia on huvitavaks kontrastiks autori fantaasiaküllastele teostele. (Külli P)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Soovitan inimesele, kes huvitub sellest, miks jooksmisharrastus hea on ja kuidas sellega alustada või kuidas ning miks sellega regulaarselt tegeleda. Teoses kirjeldab kirjanik oma teed jooksmise juurde ning kuidas see on aidanud õppida keskendumisvõimet ja püsivust arendada ning isegi paremaks kirjanikuks saada. Seda võib üle kanda ka teistele elualadele, mis eeldavad fokusseerumist ning järjepidevat tööd. (Piret P)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Keha ja vaimu koostööst. Oskust ennast tajuda ja vastavalt tegutseda. Vaim on keha peremees. Hea või halb. Võimukas vaim ei taju oma keha ja võtab lihtsalt ülemvõimu. Ma ei anna kehale liha, mune jne. ja kogu lugu. (Taimi O)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Kohustuslik lugemine kõikidele Murakami fännidele. Avab kirjaniku eraelulist poolt. Aga jooksmist ei teinud küll meeldivamaks (Tiiu O)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Kindlasti soovitan, sest innustab jätkama mistahes tegevust vaatamata raskustele ja tagasilöökidele ning ennast (või oma tehnikat) pidevalt täiustama, mõistes samas ka vananemist. Innustav, analüüsiv. Elutarga inimese raamat. Eriti meeldisid kaks mõtet: 1. „Kahjuks pole ma aga enam noor. Olen jõudnud ikka, kus tasuta lõunaid pole olemas- sa saad täpselt nii palju kui sa maksad (lk 60).“ 2. „Füüsiline valu on elu põhitõdede omandamiseks tihti vajalik (lk 148).“ (Eve V)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Ei soovita, kuna see konkreetne raamat ei jätnud sügavat emotsiooni ja lugeda oli väga vaevaline. Igav ja jättis külmaks. (Merilin T)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Selle raamatu võtsin ette suure eelarvamusega, sest mulle ei meeldi jooksmine. Saingi raamatust kinnitust, et inimene tegeleb rohkem sellega, mis talle meeldib. Talle meeldib jooksmine, mulle meeldib jalutamine! Mulle meeldis autori katse näidata maratonijooksmist teatud paralleelina loomingulist tööd tegeva inimese ülejäänud tööga, milleks on vaja rutiini ja vastupidavust, enesedistsipliini, aga et jooksmine annab elule mõtte, eesmärgi, saad põleda heledama leegiga – aga seda läbi pidevate jamade, häda ja valu. Alati võib teha trenni enda rõõmuks, ilma et see käik läbi pideva valu, kannatuse, vormi ajamise… ja ilma selleta, et sul võiks igal võistlusel mingi lihas üles öelda. (Eleriin V)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Autor tegeleb väga tõsiselt oma füüsilise vormi hoidmisega selleks, et olla ka vaimselt heas vormis. Iseasi, kas selle nimel just 100 km ja maratone tasub joosta. Kahtlemata on oluline, et inimese füüsiline ja vaimne tegevus tasakaalus oleksid. Väga muljetavaldav, kui tõsiselt tuntud kirjanik Murakami jooksmisega tegeleb. Ise pean ka liikumist väga oluliseks, aga jooksma ei hakka. Meeldib kõndida ja soojemal ajal rattaga sõita. Kõndimas käin regulaarselt ja aastaringselt. (Esta K)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Lugema peaksid kindlasti pikamaajooksjad ja triatloniga tegelejad. Aga ka algajad jooksjad. Kui inimesele meeldib midagi väga teha, siis ta teeb seda rõõmuga nagu Haruki Murakami. (Eva K)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Raamat jooksmisest, maratonideks treenimisest ja kirjutamisest. Ei oskagi soovitada või mitte soovitada. Mulle isiklikult raamat ei sümpatiseerinud. Minu jaoks oli igav. (Silvi L)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Väga kaasahaarav ja sugugi mitte „murakamilik“ raamat, kuna tegemist autobiograafilise teosega. Autor muutub lähedasemaks ja reaalsemaks. Soovitaksin lugeda nii alustaval jooksuharrastajal kui ka täiesti spordivõhikul. Äärmiselt igapäevases ja inimlikus võtmes kirjeldatud muresid, takistusi, edusamme. (Vivian L)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Soovitan Murakami fännidele, neile, kes tegelevad jooksmisega ning neile, kes tahaks jooksmisega tegeleda. Innustab füüsiliselt aktiivne olema. (Laura P)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Loe, jookse, kirjuta. Ei ole ju raske? Jooksmine on kergem kui kirjutamine! (Reet V)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Positiivne raamat. Autor innustab sihikindlalt ja tahtejõuliselt käituma oma eesmärkide elluviimisel. Huvitavad ja sisukad arutelud jooksmisest ning kirjanikuks olemisest. (Tiina J)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Huvitav oli lugeda, kuna ma ise olen ka olnud pikamaajooksja. Jooksuhuvilisena olid autori poolt toodud mõtted ja jooksukogemused nii tuttavad. Alati on põnevam lugeda praktiku tähelepanekuid, mitte teoreetiku väiteid. Kindlasti sobib lugemiseks ka mittejooksjatele. (Triinu M)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Soovitan väga. Raamat ei räägi mitte ainult jooksmisest ja kirjutamisest, vaid on nii mitmekihiline, et igaüks leiab sealt midagi enda jaoks. Peaks sobima ka spordikaugetele inimestele. (Eha A)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Elamusrohke, köitev “läbida” maratoniradu maailma eri paigus (Ateena Maraphon, Kauai, NY, Kanagawa, Tokio jne) kirjanikust jooksjaga. Triatlon Murakami linnas Niigatas – “liikumine antikliimaksi suunas, vaikse barokkstiilis küpsuse suunas” (HM) Ääretult pimgeline oli kaasa teha (“joosta”, lugeda) 100 km-ne ultramaraton Hokkaido saarel ümber Saroma järve. HM: ” Ma pole inimene. Ma olen masin.” 100 km läbitud 11 tunni ja 42 minutiga! Emotsioonid ja taju raja viimases osas (lk 124)! Lugeja läbielamised kõrgenenud vererõhust pisarateni. (Piia R)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Ei soovita sellisele inimesele, kes ei pea sportimist miskiks. Arvustustes valati vaesele Murakamile üsna palju kriitikat kaela. Raamat andis tohutult palju jõudu juurde. Jooksmine paneb mind ennast ületama ja teeb igas mõttes tugevamaks. Julgustab neid, kes alles mõtlevad selle peale, seda tegema. Kehtib ka käimise jns kohta. Väga inspireeriv. Aitäh, Murakami! (Maire W)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – “Raamatuga kevadesse” on igal aastal mõjutanud lugema mõnda raamatut, mida ilma väljakutseta poleks kunagi kätte võtnud. Ise pole ma kunagi joosta suutnud ega tahtnud- seega üllatas mind, kuivõrd lugemist nautisin. Kuna mu noorem poeg on Murakami fänn, siis olen ostnud ja raamatukogust laenutanud tunduvalt rohkem Murakami raamatuid, kui neid lugenud (üksainuke enne käesolevat). Lugemiselamuse põhjal võtan nüüd kindlasti veel mõne Murakami raamatu ette. (Aet T)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Autor räägib endast ja oma huvitavast elust. Teha seda, mis sulle meeldib ja natuke (!?) ka pingutada selle nimel. see on nii tore! Motiveeriv. Miks mul ei ole sellist kiindumust? Läksin kohe välja kõndima. Järgmised kaks päeva ka, aga edasi… Ei tea, miks ma ei käi reguraalselt? (Milvi S)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Kuna jooksmine on mulle alati äärmiselt vastumeelne tegevus olnud, siis ilmselgelt oli selle raamatu lugemine minu jaoks väga piinarikas kogemus. Soovitada julgeks seda ainult Murakami fännidele või inimestele, kellele tõesti jooksmine ja just pikamaajooks väga meeldib. Kahjuks minule see raamat eriliselt meeldivaid emotsioone ei tekitanud. (Triin S)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Raamat on aeglaselt voogav ja mõtisklev, kuid ometi on seda hea ja isegi huvitav lugeda. Omapärase tunnetusega ja autori siseelu paljastav. Mulle tundus lugedes, et tekst pani mind kaasa mõtlema ja kallutas mõtisklema iseennast puudutava üle. Meeldis rahulikkus ja vaikne kulgemine. (Evelin V)

Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” – Kaasahaarav just neile, kes on jooksmisega “sina” peal. Leian nii tuttavaid mõtteid, kuna isegi jooksmist armastan! (Inge M)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Kurb ja rusuv teos, mida ei soovi järjest lugeda just loo ängistuse tõttu. Ja muidugi tõmbad pidevaid paralleele praeguse sõjaga. Vajalik jutustus mälestuste elushoidmiseks. (Viire V)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Väga kurb raamat sõja tõttu kannatavatest süütutest inimestest. Ja kõige hirmsam – midagi sarnast toimub ka praegu, kuigi raamatus kirjeldati Teist maailmasõda. (Kadri K)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Raamatut oli võimatu pooleli jätta, elasin nii kaasa. Sõjajärgsest Ida-Preisimaalt kodudest välja aetud perede saatustest lugemine oli šokeeriv. Lapsed püüdsid võidelda ellujäämise eest samaväärselt kui täiskasvanud. Kahjuks kogemus helgest lapsepõlvest jäi paljudel lastel saamata. (Triinu M)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Väga tõsiste mõtetega raamat. Uskumatu, millega võivad hädaolukorras lapsed hakkama saada. On olemas halbu ja abivalmis inimesi. Neid, kes on ikka nõus abistama. “Ära karda, ära karda mind, ära ainult jookse, ei tohi varastada, ei tohi… Kas sa oled näljane? Renate noogutab.” (lk 144) (Liivi S)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Emotsionaalselt rusuv. Masendav ja meie sõjajärgse eluga sarnane, kuid veel raskem. Võrdle praeguse sõjaga Ukrainas- tapmine, vägistamine jne jne. (Silvi S)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Väga harva on mu kätte sattunud Leedu autori teos. Hea on sellest  riigist rohkem teada saada. Panin mitu korda raamatu käest, sest ei suutnud edasi lugeda, väga valus teema. Lapsed sõjakoleduste keskel. Uskumatu, et selliste koleduste tekitamine pole nende tekitajatel ka täna kuhugi kadunud. (Silvia M)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Soovitan kindlasti. Kuigi raamat tekitab pigem kurbi emotsioone, on see vajalik osa ajaloost, mida tuleks mäletada. Raamat on väga lihtsalt kirjutatud – kiirelt loeb läbi. Pärast tekkis suur huvi nende hundilaste kohta ja hakkasingi uurima. Järjekordne teadmine juures. (Mall H)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Olnut ei tohi unustada. See võib korduda. Sõjast on möödas 77 aastat, aga kui kaua valutavad selle jäetud haavad? (Mare A)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Meeldetuletuseks, kui hea on meie elu. Õõvastav, et ka selline oli elu. (Tiiu O)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Raamat on nii kaasakiskuv, et võimatu on seda pooleli jätta. Kahju lastest, kes pidid niisugust elu elama. Samas mõtleme Ukraina lastest, kelledel puudub õnnelik lapsepõlv. (Imbi M)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Soovitan väga lugeda, eelkõige empaatilistele inimestele. Raamat on väga sünge ja kurb. Tuletas meelde praegust poliitilist olukorda Ukrainas, mis tegi lugemise keskkonna veelgi kriitilisemaks, seda enam, et raamat on kirjutatud tõesti sündmunud juhtumiste alusel. (Brita S)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Lugesin raamatu “ühe hingetõmbega” läbi. Minu jaoks oli uus teadmine, et olid olemas hundilapsed. Talv, nälg, ellujäämine sõltub sellest, kas toiduotsinguil olles sattusid kokku südamega inimesega või südametu. (Maia K)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Soovitan väga. Eriti kui enda elu tundub keeruline ja raske. Raamat algas halvasti ja läks järjest hullemaks. Palju kannatusi, aga väga vajalik, et sellest on raamat kirjutatud. Ühe ööga sai läbi loetud. (Merilin T)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Keda kutsuti Leedumaal hundilasteks? Preisimaalt põgenesid peale sõda saksa orvud Leetu lootuses seal ellu jääda. Romaan on kirjutatud nii kaasahaaravalt, et lugedes on tunne, et vaatad ühte väga karmi filmi. Ei mäletagi raamatut, mis oleks mind viimasel ajal nii valusalt puudutanud. Loen ja samas mõtlen õudusega, et seda kõike teeb Venemaa praegu jälle Ukraina lastega : nälg, külm, pimedus, surnud, haavatud lapsed. Kodudest küüditatud. Kurb! Kohutavalt kurb. (Tiiu L)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Kõige õudsam asi maailmas on sõda. Ja juba peaaegu aasta me tajume seda, mis toimub Ukrainas ja selle tagajärgi, selle hinda ja… Fantaasiarohked tondi- ja õudusjutud on selle raamatu kõrval köömes. Karm ja rusuv lugu. Hea on leida endas hingejõudu, et seda pisutki lugeda… ja mõista nii minevikku kui ka olevikku. (Ester L)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Õõvastav on lugeda külmal talvepäeval lumes ekslevatest näljas lastest, kelle aitamine oli karistatav. Kahjuks olid hundilapsed peale sõda Venemaal kurb reaalsus. (Sirje S)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Sain teada tükikest ajalugu- Köningsbergi elanike ja laste elust pärast sõda. Kaastunne laste vastu. Viha teisi inimesi alavääristajate vastu. Nüüd toimub see ju Ukrainas. (Taimi O)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Kaliningradi saksa laste väga kurb ja ränk elu peale sõda. Mitte midagi pole muutunud. Sõda on sama julm praegu nagu ka 80 aastat tagasi. (Viivi T)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – See raamat on karm ja masendav. Tõesti, paljud pole kuulnudki nn “hundilastest”, kuid on oluline, et teataks ka seda Teise Maailmasõja tagajärge. Kindlasti soovitan lugeda. (Triinu P)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Raamat vähekäsitletud teemal- „hundilastest“. Raamat on kurb, aga hariv. Ka mina ei teadnud hundilastest midagi. Hundilapsed olid väga vaprad selleks, et ellu jääda. Paljud ei jäänud. Raamatut lugedes mõtlesin, et meil siin Eestis on praegu väga hea elu. Mul on kodu, soe tuba, toit, perekond. On põhjust olla tänulik. Arvan, et tuleks osata olla rohkem tänulik lihtsate asjade eest. (Esta K)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Soovitan lugeda inimesel, kellele meeldib kurvapoolsem kirjandus. Me elame väga hästi võrreldes sõjajärgse ajaga. Tasub osata seda hinnata. Meenuvad enda 3 reisi Kaliningradi ja mõnusad mälestused. (Anne I)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Hundilaste ja saksa rahvusest naiste hävitamine Preisimaal leidis aset pea 80 aastat tagasi. Vene sõdurid leiavad samadel motiividel õigustust Ukrainas toimuvale – tapa, vägista, varasta. Seda raamatut oli kuidagi kergem lugeda, kui telepildi kaudu kaasaegset sõda vaadata. Maryte romaani on välja antud 5 trükki, umbkaudu 10000 eksemplari. Väga sügavuti mõjuv. Õudne, et kõik kordub. Olen aastaid tagasi kohanud naisterahvast, kes põgenes lääne poole ja elas tookord juba Saksamaal, aga lapsepõlve üleelamised olid jäävad. Soovitan lugeda east ja soost olenemata. (Leili K)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Soovitan ikka, aga … Emotsioonid on rasked – kurbus, õudus. See on reaalsus, ajalugu, meeldetuletus toime pandud julmusest, mida on mõistusega võimatu vastu võtta. Kuidas inimene muutub sõjardiks, tapmis- ja vägistamismasinaks, kuhu kaob inimese inimlik osa? Kuhu kaob inimese hoolivus ja instinkt hoolitseda abitute laste eest ja kuidas saab võimalikuks lapse tulistamine, raseda naise nülgimine ja nii edasi ja edasi …. Kohustuslik lugemine inimese olemuse ühest võimalikust küljest. (Kati V)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Kui kellelgi on veel energiat Ukraina sõja uudiste kõrval sõda endast läbi lasta, kogu oma koleduses, kasvõi selleks, et mingeid hirme läbi töötada, siis sobib see raamat hästi. Raamat räägib II maailmasõja järel endisel Ida-Preisimaal liikuvatest õnnetutest saksa orbudest “hundilastest”, kes otsivad toitu ja peavarju, soojust ja inimlikkust. Hunte enam ei ole. Nüüd on inimesed nagu hundid, kõlab raamatu mõte. “Homo homina lupus est!” Väga karm raamat. (Tiiu V)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Kindlasti ei tohi unustada nende inimeste lugusid. Sobib inimesele, kes tunneb huvi ajaloo vastu ja on samas piisavalt tugev, et seda taluda. Emotsionaalselt väga raske lugemine. (Eve L)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Soovitan meeldetuletuseks sellest, mida toob sõda kaasa tsiviilelanikele. Päevakohaseks teeb Königsbergi sakslaste kogetud okupatsiooniõudused see, et maailmas kostub hääli: “Ukraina peab sõdimise lõpetama! Parem okupatsioon kui sõjategevus! JA SIIN ON SEE”PAREM” RAHU! Minu jaoks toob see meelde oma vanaema mälestuskillu sõjajärgselt Saksamaalt tagasi toomisest. Sellest, kuidas ta oli õnnetu, sest lapsed olid haiged ja tulevikku ei teadnud (nende majas olidki uued elanikud sees Eestis. Kuid vanaemal lastega õnnestus tagasi trügida. Nii elasidki aastaid koos). Aga lähedal kojamehetööd teinud venelanna õhkas peale päringuid: “Küll te olete õnnega koos- kõik teie lapsed on elus ja teie juures!” Ja teine mälestus juba Eestist: kaks sellist kotipoissi Venemaalt tulid ukse taha kerjama ja vanaemal ei olnud neile midagi anda. Sest leiba ta ise “ei tahtnud” laste kõrvalt ja kartulid olid ühekaupa igale pereliikmele üks arvestatud. (Aet T)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Raamat räägib II maailmasõja lõpuperioodist. Sõjas kannatavad alati süütud, need, kes tahavad elada normaalselt, rahulikult. ja ikka algavad uued ja uued sõjad. Inimkond ei õpi. Juba algselt tuleks elimineerida sõjardid. Siis, kui nad on veel oma tee alguses. (Mari P)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Sõja tagajärjed kogu oma koleduses ja halastamatuses. Väga mõjuvalt kirja pandud. Lugedes peab vahepeal hingamispause tegema. (Leelo J)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Täiesti hämmastav raamat – kurb, aus, samas lakooniline, aga kuidagi luuleline. Täiesti võimatu pooleli jätta enne viimase rea lugemist. Mina saksa hundilastest Leedus peale II maailmasõda kuulsin esimest korda läbi selle raamatu. Ja see paneb mõistma, kuidas meie generatsioonil on vedanud. Ja kui oluline on seda vedamist hoida. Ma olen lugenud ka teisi sarnase temaatikaga raamatuid – “Hallaaegade aegu”, “Siberi haiku” – ja need kõik kraabivad hinge, aga Šlepikase raamat on veidi nagu isegi põnevik – kuidas erinevate tegelaste lood jooksevad, sest autor kasutab erinevaid “silmi”. Nii kahju, et päris kõikide lugude lõppu teada ei saanud, aga eks see päriselus nii ongi. Kõigil ei ole õnnelikke lõppe. Või no mis õnnelikkusest sa sellise raamatu kontekstis räägid – pigem siis – kõik ei jää ellu ja kõigi saatuste kohta ei ole lihtsalt ka teavet. Raske, aga väga vajalik raamat, mis aitab hinnata meie praegust elu! (Sandra O)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Valus lugemine sõja jalgu jäänud lastest. Lugesin ka ise seda talvel ning sestap olid valusad lugeda talvised kirjeldused. Üleüldse nii tõetruud kirjeldused, et lugedes võis seda kõike enda nahal tunda. (Viive J)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Loe kindlasti, siis saad teada elust Kaliningradi oblastis. Väga raske lugeda, õudne. Lugesin esialgu üle rea, vähemalt lõpp tundus veidigi positiivne. (Reet V)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Lausa soovitada seda raamatut lugeda oleks raske, aga kellel on soovi ja vajadust läbi tunnetada sõja lõpu kaost ja traagikat ühe sõja algataja suurrahva kannatuste läbi, siis sobib see raamat küll. Väga valus lugemine. Nii valus, et juba esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, kas ikka jätkan. Laiali pillutatud perekonnad, laste kannatused, nälg. Milline ime, et nad ellu jäid! (Varje T)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Kuna mulle sõjast rääkivad raamatud väga ei meeldi, siis olin kindel, et seda ma küll lugemiseks ei vali, aga lugedes tuttavate kommentaare selle kohta, tekkis huvi ja kui raamat mulle raamatukogus näppude vahele sattus, siis mõtlesin, et ikkagi loen selle läbi. Emotsionaalselt oli see väga raske lugemine, aga väga, väga hea raamat, mida soovitaks kindlasti kõigil lugeda, sest mineviku mäletamine on äärmiselt oluline. (Triin S)

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Marytė” – Väga hea raamat. (Kersti K)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Hästi jutustatud tõepärane lugu. Põnevust viimase peatükini. Kippusin autori kujutatud täiskasvanud naistegelasi võrdlema Niskamäe vanaperenaisega.     (Mari T)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Soovitan väga!!! Nelja inimese elu ristumine – neli omavahel seotud lugu, mis raamatus saavad üheks looks. Lugu, mis toob lugejale mõistmist, kuidas iga tegelane loetud loos andis endast parima nagu oskas ja suutis, kuid kuidas unistatud tervik/tulevik pudenes laiali. Lugu, millest selgub rääkimata jätmiste traagika. Aeg, mis nõudis tugev olemist ja eitas iga inimese õrnust. Aeg, mille reeglid sundisid valetama oma identiteedi kohta.
Raamat loob mõistmist, see on tervikuna kurb ja traagiline. Tuletab meelde, kui vajalik on enda väljendamine, ausus, rääkimine, mõistmine ja mõistetud olemine. Aeg on muutunud, kuid inimese põhiolemus on sama. (Kati V)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Perekonnalugu. Minu jaoks tegi raamatu huvitavaks eri põlvkondadesse kuuluvate inimeste mõtete kajastamine. Maailm ja eluvaated on pidevas muutumises. Noored soovivad alati oma ellu muutusi, vanad aga ei lepi uuendustega. (Triinu M)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitavalt kirjutatud eri põlvkondade lood. Saab teada soomlaste elust väga pikal ajaperioodil. Meeldis. Ei kujuta ette, mida tundsid vanemad teada saades, et nende laps on pime. Eriti mõjus see teadmine isale. Ja sõja eest äraminek… (Liivi S)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” –Vaade meie põhjanaabri ellu ja mõtteisse, mitte alati kõige päikselisemalt. Nagu meilgi, on neil palju pimedust, muserdatust ja kurbust. Hea lugemine! Tore oli ka aastaid tagasi kohtumine kirjanikuga Head Read festivali raames. (Kristi T)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Väga huvitav raamat! Lugu läbi nelja inimese ja kolme põlvkonna silmade jagades lugejaga üksikuid fragmente, mis lõpuks kokku moodustavad suure pildi. Millised raskused ja saladused ning läbipõimunud elude sasipuntrad… Lugesin ja lugesin ja tahtsin kogu aeg teada, mis järgmisena juhtub. Kuni viimasena lugesin esimese peatüki uuesti üle, sest nüüd olid selle mõistmiseks pusletükid olemas. (Kadri K)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Loe kindlasti! Teoses saab ülevaate 20. sajandi murrangutest ja muutustest Põhja-Soome peredes. On tunda, et Eesti ja Soome on üksteisele väga lähedased. Nii nagu Soomes, nii ka Eestis on peresid, kus laps kasvab isata. Ka emad vahetavad kergesti, võib isegi öelda, mõtlematult mehi. Samuti ei abielluta, vaid elatakse vabaabielus. (Imbi M)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” –  Samasugused sotsiaalsed ja psühholoogilised pinged on ka meil, aga autor annab lootust, et ühiskond saab kõigest üle. Tihti on parem, kui me oma kõige lähedasemate inimeste saladuste jälile ei jõuaks. (Mare A)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” –  Soomlaste elust pikal ajaperioodil. Olma loo räägivad erineva ellusuhtumisega Maria, Lahja, Kaarina ja Onni. Nende elud põimuvad, kuid nad ei mõista üksteist. Inimesi mõjutab sõda ja karm Soome loodus. (Sirje S)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitav teadasaamine Soome ajaloost, eluolust ja inimestest. Head kirjanikku soovitan ikka lugeda. Veidi nukker ja masendav. Keerulised suhted ja saatused. (Reet O)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitav lugeda Põhja-Soome elanike kohta. Põnevust jätkus lõpuni. Nelja inimese mälestuste põhjal sai lõpuks kokku terve perekonna elu ja saladused. (Aime J)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Paneb mõtlema inimese kujunemisest, suhetest, bioloogilisest algest, ühiskonnast. Väga meeldis ajaline mõõde. Miks küll peab elu nii keeruline olema? Igaüks soovib soojust ja lähedust-kaastunnet. (Taimi O)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Ma absoluutselt ei mõista, miks selline raamat kirjutatud on – see oli segane ning suuremalt jaolt ka ebameeldiv ja isegi rõve lugeda. Ei olnud siin süžeelist ega õpetlikku väärtust ning kustumatut emotsiooni sellest samuti ei jäänud. Ei soovita. (Brita S)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Ühe perekonna kolme põlvkonna naiste pürgimused iseseisvusele, õigusele valida elukutset, ametit… ja seda kõike läbi ajastute raskuste ja konservatiivsete eluhoiakute. Huvitavalt üles ehitatud süžee hoiab sind lugemishaardes. Hea soome lugu! Autor üllatab sind järkjärgult delikaatsete probleemide ja perekonna saladuste avamisega, seejuures kedagi hukka mõistmata. Minu, lugeja, sümpaatia kuulus jäägitult neile kõigile, elades kaasa nende püüdlustele leida elus pisutki õnne. (Tiiu L)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat. Perekonnalugu, milles ristuvad nelja inimese elud ning kolme erineva põlvkonna hoiakud, väärtused, kogemused. Tõepärane raamat. Mulle meeldis ja lugesin suure huviga. Soovitan lugeda. (Esta K)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Soovitan. Kaasahaarav lugu Põhja-Soome perekonna elust 100 aasta jooksul. Erinevate põlvkondade valikutest ja kohanemisest või kohanematusest. (Eha A)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitav lugemine ühe perekonna 3 erineva põlvkonna eluteest. (Maia K)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Perekonnalugu, mille tegi huvitavaks eri põlvkondadesse kuuluvate inimeste mõtete kajastamine. Iga tegelane andist endast parima, unistused aga siiski purunesid. Annab aimu, mis võib juhtuda, kui jäetakse midagi rääkimata… Raamat tuletab meelde, kui vajalik on enda väljendamine, aus olemine, rääkimine, üksteise mõistmine. (Eleriin V)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Raamatu esilehel on pühendus/moto: “Majale, mille tubades elab mitu lugu”. Ja nii see raamatus ongi. Eri põlvkondade lood. Ühe perekonna – eri põlvkondade lugu. Vanaema, ema, väimehe ja minia lugu. Põhjamaiselt ja kargelt. See kauni keelega kirjutatud raamat meeldis mulle. Väga… „Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna. Siin ta on, olles avanud ja sulgenud oma uksi, kõndinud läbi ämmaemandakooli toast, apteekrihärra toast ja toimetulemise toast. Ja nüüd märkab ta, et on kogemata kaasa toonud oma tütretütre, kes ei mõista, millisesse tuppa ta on jõudnud ning kes pulmakellade all ilusti küsib, et mille jaoks neid mehi maailmas vaja läheb…” (lk 46) (Ester L)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Väga hea ja tõetruu raamat. Hästi kirjutatud, huvitava ülesehitusega. Annab hea ülevaate, kuidas ajastu tõekspidamised meid igapäevaselt mõjutavad. (Külli P)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Mitme põlvkonna elust, nende lootustest, armastusest ja pettumustest. (Viivi T)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – See raamat mõjus. Andis palju mõtlemisainet. Huvitav ülesehitus. Erinevad elusaatused põimusid ja tekkis ajaline järjepidevus. Sajandipikkune periood on nii usutavalt kirjeldatud, et tundus nagu kirjanik oleks kaasteelisena nende inimeste kõrval selle aja läbi käinud. (Astrid V)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Hästi kirjutatud. Soomlastele, nagu meilegi, on see ajajärk olnud raske. Tundub, et soomlased on eriti kinnised ja kimpus pingetega, kuid neid päästab eriline elujõud. (Mare A)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Sest meil kõigil on suguvõsa ja varjatud saladused. Keeleliselt väga nauditav. Me ei mõista iial teisi inimesi meie kõrval lõpuni, isegi kui üritame. (Tiiu O)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Soovitan. Seda raamatut oli huvitav lugeda. Ühe perekonna kolme põlvkonna elu enne sõda, sõja ajal ja pärast sõda. Raske elu. (Eva K)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Läks mõni lehekülg aega, et teos hakkaks kõnetama, kuid üsna peagi ei saanud käest raamatut. Ühe perekonna ütleks et traagiline elukäik jutustatuna läbi kolme põlvkonna silmade. Soovitan väga! (Kati H)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Väga hästi kirja pandud ja huvitav lugemine. Keeruliste inimeste keeruline elu. (Tiina J)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Karm, hooti vaat et õõvastav lugu. Ometi köitev lugemisel. Pingeline lugemine. Ajarännak läbi 100 aasta karmil ja kasinate võimalustega Soomemaal. Marja, Lahja, Kaarina, pime Helena, Onni- kõik püüavad parimat. Usutav elutruudus! Ja elust kirjutaja on suht noor, 1973. a. sündinud mees. (Piia R)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Soovitan! Raamat algab juba 1985 aastast ja tegevustik toimub 1996 aastani. Tegevus leiab aset Põhja-Soomes. Inimeste elud vastavalt ajaloolistele sündmustele. Tegevus ei ole järjestikune. Väga lühidalt aga täpselt on kirjeldatud inimeste elu-olu, vastavalt ajajärgule. Raske aeg ei soosinud õrnust. Pidid olema karm ja hambad ristis edasi püüdlema. (Mari P)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Karm loodus, rasked ajad, tõsised ja töökad inimesed- see on Põhja-Soome. Autori lakooniline stiil sobib selle kirjaldamiseks. inimesed kohanevad erinevates olukordades, pingutavad, lepivad oma eluga ja saavad hakkama. (Hele-Maire B)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitav, kaasahaarav. Kirjanik on pühendanud teose “majale, mille tubades elab mitu lugu”- nelja põlvkonna elud ja suhted karmi looduse ja 20. sajandi karmide ajaloosündmuste taustal. Tahtmatult tõmbad paralleele 2022 aastal laastatud Ukrainaga. (Eve R)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Ladus jutustamisviis haarab märkamatult ja süveneb, kuigi esialgu tundus ebahuvitav ja kauge. Esialgu kauge ja mitte huvitav temaatika mässib märkamatult raamatu külge ja ei saa lõpetada enne, kui raamat on läbi loetud. (Viivi E)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Väga hea idee raamatule, mis meisterlikult kirja pandud ja kokkuvõttes igati elulisena mõjuv. Mulle oli seda teost soovitatud lugeda juba mõned aastad tagasi, hea, et nüüd oli põhjus veel tungivam. (Viire V)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Väga hea kirjandus. Autor maalib, joonistab filigraanseid pilte mõttemaastikul. laused lainetavad, loovad rütme (lk. 203), peatuvad, fikseerivad. Süžees on kõike- ilu ja valu. (Milvi S)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Haarav mitme põlvkonna lugu Põhja-Soomes. Igal põlvkonnal on oma ebaõnned ja õnnestumised, salajas hoitud tabud. Ülitugevate iseloomudega Põhja-Soome naised. Aga kas see tugevus neid ka õnnelikuks teeb? Lõpuks 3. põlvkonna vabanemine pingetest. Taevas nagu rebeneks pilvkattest ja päike lööks särama. Haarav lugu. (Varje T)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Äärmiselt nauditav lugemine vaatamata kogu valule ja raskusele, mis on läbiv kogu raamatus. Kirjanduslikus mõttes erakordselt hästi edasi antud raamat. Läbi mitme põlvkonna antud edasi sündmusi vaadates neid erinevate isikute silmade läbi. Oli tõeliselt põnev lugemine. Paneb mõtlema, kuidas igal inimesel on oma tõde ja see ongi igaühe õigus. (Vivian L)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Huvitav vaade eelmise sajandi elu-olusse. Igapäevased teemad, aga ajaperspektiivis hoopis teised hoiakud. Tänutunne, et ajad, mis olid justkui mõni aeg tagasi, aga olukord on nii palju muutunud. Sissevaade meie vanemate, vanavanemate ajastusse. (Anni L)

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist” – Naabrite kirjandust peab rohkem lugema, sest nii saab paremat aimu ka nende aja- ja tundeloost. (Viive J)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”- Südamlik ja armas lugu poisist ja tüdrukust, kes teineteisesse sügavalt kiinduvad, kuigi ei julge seda endalegi tunnistada. Olles endas liiga ebakindlad, viivad nende teed korduvalt lahku ja kokku. Samas jäädakse väga headeks sõpradeks, kes teineteisele alati toeks on. Väga liigutavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud teos, mida oli raske käest panna. Sama hea oli ka selle järgi vändatud miniseriaal. (Reelika L) 

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Kahe noore kujunemise ja armastuse lugu. Huvitav oli jälgida, kuidas keskkoolis tõrjutu võib olla ülikoolis hoopis populaarne ja vastupidi. (Ave K)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Minu arvamuse kohaselt keskpärane armastusromaan, mis sobib hästi pimedatesse sügisõhtuteks. Noorte endavahelised eneseleidmised, armumised ja suhted. (Kati H)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Oi, kuidas mulle Sally Rooney meeldib. Ilmselt tema raamatud ongi pigem sellised, et kas meeldivad väga või ei meeldi üldse – külmaks need aga jätta ei tohiks. Pean küll tunnistama, et “Vestlused sõpradega” on üks mu lemmikraamatuid ja nii hinge “Normaalsed inimesed” mulle ei läinud. Vaatamata sellele on tegemist kriipiva, düsfunktsionaalse maiguga raamatuga, mille puhul tahaks peategelasi vahepeal raputada, et neile mõistus pähe panna. Olen lisaks raamatule näinud ka raamatu põhjal tehtud sarja ning mõlemad olid oma eripärasuses lahedad. (Sandra O)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Lihtne noorteromaan, lähenemine kitsa nurga alt ning mitte liiga palju erinevaid olukordi avades. Huvitav oli klassidevaheline lõhe, kuid lõpuni ei olnud see minu jaoks usutav. Keskpärane lugemine. (Kristi T)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Soovitan. Kahe noore inimese armastus ja sõprus, liikumine tunnete skaalal “normaalsest” ja tasakaalukast metsikuni ja tagasi, kokkusobivus ja eemaldumine – tõmbumine-tõukumine mõlema suhte osapoole poolt. Enese otsimine ja kaotamine suhtes. Korduvad valikud ja otsused – valid ühe, kaotad teise ja alati on kahju. Ka lugejana on mõlemast kahju. (Kati V)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Raamat mõjus positiivselt. Tunnistan, et ise küll ei suudaks elada sellist kokku-lahku elu. Kinnitust sai asjaolu, et oma tunnetest teise inimese vastu peab julgema alati rääkida. (Triinu M)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” –  Kaasahaarav lugu kahe erineva staatusega noore kokku-lahku suhtest, eneseleidmisest ja enesekaotamisest. (Maia K)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Lugesin ühe ööga läbi. Hea, lihtne ja kaasahaarav lugemine. Kui paar päeva hiljem hakkasin tagasisidet kirjutama, ei mäletanud enam midagi 🙂 Ilmselt suunatud rohkem nooremale lugejale. (Külli P)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Ei soovita. Ma ei suutnud raamatu lõpuni mõista, miks inimestele see meeldib, miks seda ikka ja alati soovitatakse. Lugesin lootusega, et äkki nüüd läheb paremaks, aga ei. Võibolla on asi minus, aga ma ei leidnud sellest raamatust midagi, mis teeks sellest hästi kirjutatud raamatu. (Triinu P)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” –  Raamat armastusest ja peresuhetest. Lugedes mõtlesin, kes neist on normaalsed, kes mitte. Inimesi mõjutab lapsepõlvekodu. Palju mõjutavad sõbrad, eelarvamused ja ebakindlus. Kes meist on normaalsed? Normaalsus on suhteline. (Sirje S)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Tavaliselt saan raamatu poindile üsna kiiresti pihta, aga siin mitte. Siiamaani ei saa aru, miks autor selle/sellise raamatu kirjutas. Sellegipoolest oli raamat väga haarav ning lugesin selle mõne päevaga kiiresti läbi. Raamat sobiks filmiks tegemiseks, tagantjärele tundub, et võibolla seepärast siis autor selle selliselt kirjutaski. Lugedes keris ka silme ees vahepeal film nimega” 500 Days of Summer”. Ma ei oska seda raamatut soovitada ja ka mitte soovitada. Pigem vist soovitaks kellelegi tuttavale, et tema mõtteid kuulda – võrdluseks. (Raigo T)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Soovitan seda raamatut, sest kõik leiavad sealt midagi, millega suhestuda olenemata vanusest ja taustast, sest teemad on väga inimlikud. Mulle meeldis, kuidas autor ei tee kõike puust ette ja punaseks, mis ongi inimsuhetes väga tavapärane. (Kadi Jette T)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Elu on see, mida sa oma peas kaasas kannad (lk 176). Inimesel, kellel on head kaasas kanda, on vedanud. (Mare A)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – See moodne noortekas viib meid Iirimaale. Koolivend ja-õde mõjutavad ja vormivad koos kasvades ja õppides vastastikku teineteist, muutes teist paremaks või siis… Kuidas leida neis keerulistes suhetes oma tee, säilitada eneseväärikus. Kas sõprus jääb püsima? Lugedes olin hämmingus, kuidas noored muudavad sõprussuhted keeruliseks, võrreldes pidevalt, kelle vanemad on jõukamad. Kinnisideeks on olla populaarne jne. Moodne noorus, keda minul, 80+ vanuses lugejal, ongi vahel keeruline mõista. Tundsin peategelaste vastu sümpaatiat, kuigi oleksin tahtnud neile öelda ja küsida: miks te oma suhteid selgeks ei räägi. (Tiiu L)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Sisutihe romaan koolikaaslastest, kus ootamatult kooliõest ja koolivennast saavad sõbrad, hiljem armastajad. Pinget jätkub lõpuni. (Imbi M)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Väga hea raamat, mis puudutab sügavalt! Väga hästi kirjutatud. Hoogne lugemine. Raske käest panna, sest kogu aeg on huvitav. Ja nii inimlik- just nii see elu käibki, üles-alla. See tekitab lootust. (Sirje N)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Väga huvitav kokku-lahku suhte lugu, kuidas koos tekivad probleemid, aga lahus ka olla ei saa. Kahju peategelastest – iga kord kui tundus, et nüüd on küll kõik hästi, siis jälle juhtus midagi. Meeldis raamatu stiil, säilis pinge ja ajaliste hüpete kasutamine meeldis ka. (Kadri K)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Soovitan lugeda ja lugedes loetu üle mõtiskleda. Mõtiskleda selle üle, millised me oleme ja millised paistame teistele ning kuidas me üksteist mõjutame nii heas kui halvas. Esimese kolmandiku lugemisel tunne, et ma ei saa täpselt kõigest aru. Hiljem meeldis järjest rohkem. Lugemine pani mõtisklema selle üle, et me oleme justkui kaks erinevat inimest ja kuidas me mõjutame meie ümber elavaid inimesi. (Evelin V)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Nüüdisaja üheks tundlikumaks ja terasemaks kirjanikuks nimetatud autori teos kahe noore inimese suhetest. Kaasakiskuv, sügava sisuga teos armastusest, populaarsusest, seksuaalsusest, enesearengust, minapildi kujunemisest ja teiste inimeste hinnangute olulisusest. „Aga Marianne`i jaoks on üksindusvalu tühiasi võrreldes selle valuga, mida ta varem tundis, väärtusetusega. Connel justkui kinkis talle headuse ning nüüd kuulub see talle.“ (lk. 231). (Liidia V)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Soovitaksin eelkõige tänapäeva hilsteismelistele. Oli huvitav lugeda, kuid raamatus häiris probleemidesse suhtumise pinnapealsus ja keskendumine seksi teemadele. (Eve R)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Neid tänapäeva noori küll. Mulle käivad teie suhted üle mõistuse. Kui mina koolis käisin,ütles Lorraine,siis sa kas käisid kellegagi või mitte.(lk.112). Raamat noortest noortele. Mina ilmselgelt ei ole selle raamatu lugejate sihtgrupp,aga mulle ikkagi meeldis. Oleksin tahtnud edasi lugeda. (Anu P)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Huvitav lugemine. Kahe noore inimese armudraama. Vahel tahaks neid mõistusele tuua, raputada neid lahti pidevast masohhismist. Pidev kartus, mida teised mõtlevad. Tegelikult- ei mõtle need teised midagi või kelle asi see on. Igaüks elab oma elu. (Mari P)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Ajatu teema. Eneseleidmine ja sobitumine ümbritsevatega on olenemata vanusest alati raske. (Tiiu O)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Suurepärane raamat, millest on tehtud suurepärane 12-osaline telesari. (HBO rakenduses on see praegu olemas) Ja taas klassikaline küsimus: mida enne? Lugeda raamatut või vaadata filmi? Mis on parem – kas film või raamat? Mina tegin mõlemat, vaheldumisi. Oli tore! (Ester L)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Ei soovita seda raamatut, sest tundus mulle ebahuvitavana. Nn “pehmete kaantega” lugu. Mitmel korral oli kiusatus lugemine pooleli jätta. (Reet V)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Kerge lugemine kahe noore inimese suhetest, teineteise ja eneseleidmisest, aga ka -kaotamisest. Ühe inimese mõjust teisele. Südamlik lugu, kus kord saab haiget üks, siis teine või mõlemad korraga. Ajaviiteks kõlbab lugeda küll. (Esta K)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Soovitan, sest paneb mõtlema. Masendav ja kurb. Pani mõtlema, kas ma olen normaalne inimene ja vastasel juhul, kas ma võin veel muutuda. Mida tulevik mulle toob. Motiveeris võimalustest edaspidi kinni haarama, et ei peaks hiljem kahetsema. (Riina E)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Minu jaoks oli huvitav just ütlematajätmiste tants, mida mõlema peategelase (ja tükati ka ühe peategelase ema) silmade läbi lahti kirjutati. “Normaalsed inimesed” pole mu esimene Rooney raamat- see, kuidas autor oma lugusid jutustab, on minu jaoks samaaegselt nii värskendav kui väsitav. Tavaliselt loen enne Rooney loo lõpetamist hingetõmbeks midagi muud vahele. (Aet T)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Soovitan lugeda. Kasvõi mõistmaks, kui hea on enda elu ja kui ebaõiglane see võib mõnikord olla vaatamata pingutustele teine tee valida. Ei ole ammu lugenud midagi nii hingekriipivat kus pisarad voolavad lugedes ja valu on tuntav läbi lehekülgede. (Vivian L)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Kahe erinevast ühiskonnast pärit poisi ja tüdruku sõprusest, armastusest ja nende keerulistest suhetest. Huvitav lugu kahe noore inimese arenemisest ja kujunemisest. (Viivi T)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – Huvitav ja mõtlemapanev noorteromaan, kus nii noorte pere- kui ka omavahelised suhted on pidevalt segased ning head lahendust ei paistagi. Soovitan lugeda, kuigi autori kirjutamise stiil ei pruugi kõigile lugejatele meeldida. (Hanna-Liina P)

Sally Rooney “Normaalsed inimesed” – See raamat on noortele ja noortest. Suhetest koolikaaslaste vahel, sõprusest ja armastusest. Erilisi emotsioone ei tekkinud. Siiski lugesin huviga. Mõtlesin, et mida pidada normaalsuseks ja kas aja jooksul on muutunud arusaam normaaslsusest. (Astrid V)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Lihtsalt oivaline raamat! See sobib hästi ka neile, kes üldiselt luuletusi ei loe. Soovitan kindlasti lugeda ja lisaks võiks läbi lugeda ka tema esimese raamatu “Mesi ja piim”. Jään ootama, millal tõlgitakse ära tema kolmas raamat. (Triin S)

Rupi Kaur” Päike ja tema lilled” – Soovitan naisterahvast lugejale, kellel on teatav elukogemus. Saan aru, miks miljonid naised, kes on välja kistud oma kodumaa pinnast, kes sageli kaotanud pinna jalge alt, otsivad õpetussõnu autorilt, kes neid mõistab ja haridust saanud ja majanduslikult kindlustatuna teeb seda, millest tema eelneva põlvkonna naised ei saanud unistadagi. Mõned värsid on lausa piibellikud. Lilled õpetavad sind: närbumine, langemine, juurdumine, sirgumine, õitsemine (Leili K)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Omapäraselt ja südamlikult kirjutatud luuleteos koosneb 5 osast: närbumine, langemine, juurdumine, sirgumine ja õitsemine. “mesilased tulid mee järele/lilled lehvitasid kui/nad end lahti riietasid/valmis võtmiseks päike naeratas” -taassünd (lk 9) (Imbi M)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Rupi Kauri luulekogud ja luuletused on sellised, mis mind puudutavad. Tema “Mesi ja piim” on mu koduriiulil olemas nii eesti- kui ingliskeelsena. Tema luuletused on aegumatud – haarad raamatu riiulilt ja leiad ikka midagi, mis kõnetab. Minu enda jaoks “Mesi ja piim” oli veidi tugevam luulekoguna kui “Päike ja tema lilled”, aga väga head on mõlemad. (Sandra O)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Luuletused elust, armastusest, naiseks olemisest, enesemääramisõigusest. Elu võib olla küll keeruline, aga meil on võimalus leida omaenda päikene, kasvatada omaenda lilled, nautida mõnda kohta nagu aeda, kuigi pole selle omanikud. (Esta K)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Nii-nii hea raamat. Võisin lõpmatult mõnda lehekülge lugeda. Kõik see puudutas hinge ja andis tahtmise parem inimene olla. Maani kummardus ilusate ja sügavate mõtete ja mõtiskluste eest. (Kadri M)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled”  – New York Times´i bestseller- teatab tiitelleht. See ei ole”läbilugemise“ raamat. On raamat, mis oma mõtterikkusega võiks olla käepärast koduriiulil alailma- sirvimiseks, süvenemiseks. Veendu ise, et bestseller! Rupi Kaur, üks BBC 100 mõjukamast naisest, Forbesi 30 edukaima alla 30-aastase ettevõtja seas, tõlgitud enam kui 35 keelde, on imetlusväärne. Tema kõikehõlmav looming, nappidesse ridadesse kontsentreeritu, on erakordne. Otsekui tabamused naelapea pihta. (Piia R)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled”  – 2017. aastast üks maailma enimmüüdud luulekogu. Eriti noorte lemmik. Kuid mõtted inimese sünnist, surmast,  leinast, armastusest  puudutavad hinge igas eas inimesel. ”Kui surm haarab mul käest/hoian ma teisega sinust/ja luban su leida/igas elus.” lk 186. (Silvia M)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled”  – Sügavalt liigutav. Alasti, aus, õrn, hingemattev. (Tiiu O)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Uue aasta esimesel päeval üks pikem bussisõit. Saigi nii reisukaaslaseks kaasa haarat’… ja ei kahetse, sest mõtteid, ka valusaid-kriipivaid oli ja tekkis. Kas uue aasta esimene raamat on midagi märgilist kogu eeloleva aasta jaoks? Mine tea – ootan põnevusega! (Ester L)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Soovitan seda raamatut, sest igaüks leiab sellest midagi äratuntavat. Luule oli lihtsasti hoomatav ja tekitas järele mõtlemise hetki. Olen harv luuleraamatu lugeja, aga selle autori kogumikke loeksin veel. (Kadi Jette T)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Väga huvitav oli lugeda India päritolu autori „teistsuguses keeles“ kirjeldatud üldinimlikke teemasid. Lisaks silmiavardav india immigrandi temaatika „juurdumise“ osas ja seda kõike luulekeeles. Ahmisin raamatu sisse ühe hingetõmbega, sest see oli justkui üksainus lummav lugu. Kuulsin sellest autorist esimest korda, kuid soovin kindlasti teda veel lugeda. (Krista B)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Väga omapärane raamat, aga kuidagi ei kõnetanud mind. (Eleriin V)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Soovitan noortele, kelles on segadus ja äng. Kauem elanud inimestele, vähemalt mulle, on need luuletused liiga otsitud. Saan aru, et erinevas vanuses saab raamatust erineva emotsiooni. Mulle meeldib lihtsus, aga siin on ülemäärane äng ja keerukus. (Egle K)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Puudutas hinge, kohati lausa raputas. Hästi mõtestatud luulet lugedes oled ise ka kohe parem inimene. Soovitan kõigile. (Triinu M)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Igale naisele. Vapustavalt avameelne naise eluperioodide avamine. Lühidalt, täpselt. Tänutunne, et see raamat mu kätte tuli. Õudne, kuidas tüdrukuid imikuna tapeti. Samastumine igas eluetapis, mida kirjeldati. (Taimi O)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Soovitan. Rupi Kaur oskab kõige tavalisemad tunded ja kogemused imeliselt sõnadesse panna. Tema luule puudutab hinge ja vajutab märgi südamele. (Triinu P)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Võimas ja avardav luulekogu. Kogu loodu on iseendaga kooskõlas ja harmoonias. Kirjaniku enda illustratsioonid. Ülipopulaarne tänapäeva noorte hulgas. Väga puudutas ja väga läks hinge. Sümbol – päevalill. Parim raamat seekordses lugemismängus. (Tiiu V)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Väga kummaline kogumik. Näit. keskendu negatiivsele. Raamat jaotub viieks- närbumine, langemine, juurdumine, sirgumine, õitsemine. Sa ei ärka ühel päeval ega muutu lihtsalt liblikaks. Kasvamine on protsess. (Liivi S)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Imeline raamat – meeldiks ka neile, kes muidu luulet ei armasta. Väga personaalsed ja liigutavad luuletused! Osad väga lühikesed, aga tabavad. (Merilin T)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Emotsionaalne ja aus. Need luuletused pole justkui ainult luuletused, vaid ka elutargad tõdemused, mis kokku moodustavad arusaadava terviku kirjutaja elust minevikus ja nüüd. Meisterlikult lihtsalt on kirjeldatud keerulised meeleseisundid. (Viire V)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Need noore luuletaja read rahustavad, annavad lootust ja jõudu. Õpetavad mõistma, võitlema, elama ja lahkuma. Elus tuleb mõista võõraid, kuid olulisem on hinnata ja austada enda lähedaseid. “…lõpeta vaatamine selle poole, mida sul ei ole ja vaata ringi selle keskel mis olemas.” lk 111. (Hele-Maire B)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Üks lugu, milles on palju lugusid. Raamat, mis muutuste ajal pakub äratundmist ja toetab. “14. ma arvan et sul on võluvõimed” (lk 135). (Piret B)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Vahel juhtub just nii, et luule kajastab su hetkeseisundit! Oli küll päikest, aga ka palju kurbust! (Inge M)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – See raamat võiks olla igas raamaturiiulis – mõtisklused igaks hetkeks. Luuleread leinast ja armastusest. Armastusest enda, teiste ja kodumaa vastu. Lühidad kuid tabavad luuletused. Mõtlema panevad, hinge kriipivad. (Sirje S)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Mitte tavaline luuleraamat. Ütleks, et omamoodi, oma silmaringi avardasin küll teadmisega, milline luule võib olla. Kuid kas loeks kunagi veel?- nähtavasti vist mitte, kuid mine sa tea … (Merle K)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” – Kindlasti soovitan antud luulekogu lugeda. Igas vanuses kõnetav. Eriti isiklikud luuletused. tekutavad nii kurbust, ahastust kui rõõmu. Väga hästi peatükkideks jagatud, kus lõpp on ilus ja helge. Südamesse ja hinge pugev kogumik, mis liigutas südamepõhjani. Äärmiselt emotsionaalne ja aus autor, kes ei kohku millegi ees. Südamevalu oli tuntav läbi lehekülgede… (Vivian L)

Rupi Kaur “Päike ja tema lilled” –  Imetlen inimesi, kes oskavad sügava mõtte lihtsate sõnade taha panna. (Maia K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Nii valus ja ilus raamat. Kohutav on lugeda India kastisüsteemist ja mõelda, kui palju andekaid inimesi on jäänudki wc-potte puhastama, kuna nad lihtsalt on sündinud vales kastis ja sealt välja saada on praktiliselt võimatu. Soovitan kindlasti lugeda! (Triin S)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kolme naise saatused sulanduvad ühte raamatusse. Mulle on südamelähedane taaskasutuse teema, millest räägitakse nüüd palju, aga kindlasti ei ole see tänapäeva avastus. Kõik kolm naist said omamoodi tõuke elus õnnistatult edasi minna. Meeldejääv lugemiselamus. (Triinu M)

Laetitia Colombaini “Palmik” – Huvitav lugemine, soovitan. Kolm väga erinevat naist, keda ühendab edasipüüdlikkus. Seejärel nende lood põimuvad. Indias on kastisüsteem. Uskumatuna tundub, et tänapäeval on puutumatute kast, kuhu kuuluvad ühiskonna heidikud- latriinide tühjendajad ja rotipüüdjad. (Sirje S)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan, hea lugemine, oli soov korraga läbi lugeda. (Kersti K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Natuke etteaimatav kulg, kiire lugemine. Need paralleelsed lood on huvitavad, kuid jäid minu jaoks veidi pinnapealseks, karakteritel oleks võinud rohkem sügavust olla. Mõttemänguna kujutan ette, kui võimsa romaani saaks kokku, kui iga naise loo jutustaks autor, kes seda kultuuri sügavuti tunneb. Emotsionaalselt võib olla ka raske lugeda, eriti India liini. (Leelo J)

Laetitia Colombani “Palmik” – Oli kõike, põnevust, armastust, positiivse noodiga lõpp, millest võisid ise edasi fantaseerida. Jäi kõlama mõte, et ka sinu väikesed pingutused on maailmale vajalikud. Kui midagi kirega teed, astud oma rada, on see igati hästi. (Külli P)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kiirelt loetav südamlik raamat, mille peategelastele elad lihtsalt kaasa. Kõikide erinevatest kultuuridest pärit naiste jõuline iseenesesse uskumine päädis võiduga. (Viire V)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan naistele olenemata nende east.  Ma pole ammu nii kiiresi raamatut läbi lugenud. Lugusid seob teema: juuksed. Indias elavad Smita ja Lalita, kes puutumatute kasti kuuluvad. Smita ja tema tütar loobuvad oma juustest, et Jumal aitaks neid oma elu muuta.Juukseid vajab omakord Giulia Sitsiiliast, kelle isa firmat ähvardab pankrot, kui ei leita piisavalt juukseid ümbertöötamiseks. Neid saadakse Indiast. Montrealis elav Sahra, vähi tõttu juuksed kaotanud, vajab parukat. Uskumatult julged ja tahtejõulised naised, suuremad oma saatusest. (Leili K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Raamatut peaks lugema naised, kel on probleeme ja endal vähe usku endasse. Inimesed on erinevad, elavad erinevates maailmajagudes, aga probleemid on samad. Pole sugugi nii, et mujal on “rohi rohelisem”. (Mare A)

Laetitia Colombani “Palmik” – Väga huvitavalt kokku põimitud palmiku kaudu kolme naise elusaatus. Ta õpib elama oma elu teistmoodi, ammutab jõudu oma lastest, võtab puhkepäevi… Su juuksed kasvavad tagasi. Siis on nad veel ilusamad kui enne. Ära muretse. Isa kinnitas ühtelugu, et tuleb mõelda suurelt, olla julge ja ettevõtlik. (Liivi S)

Laetitia Colombani “Palmik” – Loe kindlasti ja Sa ei kahetse! Põnevalt ja sündmusterohkelt kirjutatud teos. Minule väga mõjus, kuidas koolis suhtuti vaestesse õpilastesse ja neid alandati teiste ees.”Vähk aga on salakaval, see võib tagasi tulla. Vähk on nagu Damoklese mõõk su pea kohal, must pilv, mis saadab sind kõikjal.“ lk 119. Minul opereeriti vähk 30 aastat tagasi. Siiani on kõik hästi. Olen õnnetähe all sündinud. (Imbi M)

Laetitia Colombani “Palmik” – Huvitav raamat eri kultuuridest. Õpetab väärtustama meie elu meie Eestis. Üks tegelane elab Indias, üks Sitsiilias ja üks Kanadas. Indias ei ole käinud, Sitsiilias ja Kanadas olen. Meenusid mõnusad reisimälestused. Arengumaade elu (nagu India) on väga teistsugune. Seda nähes väärtustad rohkem enda eluolu, töötingimusi. (Anne I)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan. Kolm amatsooni, kolm üheks põimitud lugu naiste sisemisest väärikusest, julgusest, uhkusest, lootuste nimel tegutsemisest. Inimeste universaalsed/ sarnased vajadused ja soovid paigutatuna ühiskonna ja traditsioonide raamidesse, mis inimesi piiravad. Kurb, meeldetuletav, ilu kurbuses. (Kati V)

Laetitia Colombani “Palmik” – Huvitav, kuid kurb lugemine naiste elust erinevates ühiskondades. Indias kõige madalamasse ühiskonnakihti kuuluval naisel on kõige mustemad tööd ja suurim hirm tagakiusu ees. Tema lootused last paremale elujärjele aidata on üsna kasinad. Ainsaks abiks võib olla jumala arm. Kanada heaoluühiskonnas on naistel meestega üsna sarnased võimalused karjääri tegemiseks ja edu saavutamiseks, kuid seda tuleb teha perekonna ja laste arvelt. Haigeks jäänu tõrjutakse võltskaastunde abil konkurentsist kõrvale ja ta jääb kogu raske tööga saavutatust ilma. Itaalia pereäris ootamatult juhtpositsiooni saavutanu peab rinda pistma peatse pankroti ja võimalike lahendusvariantide maha müümisega perekonnale, kellele ei meeldi muutused ja kes püüab tõrjuda uuendusi ühiskonnas omaks võetud käitumisharjumustega. Kuigi nad kõik elavad omaette maailmas, põimuvad nende saatused üsna ootamatul moel. (Reelika L)

Laetitia Colombani “Palmik” –  Tegin vea, et hakkasin lugema tagurliku eelarvamusega. Esiti oligi nii, aga ajapikku haarasid nende naiste elu, olme ja inimsuhted kaasa. Igal naisel on erinev võitlus ja tõekspidamised igapäevases ja tuleviku nägemises. (Kadri M)

Laetitia Colombani “Palmik” –  Palmiku, patsi punumiseks on vaja kolme tugevat juuksesalku. Raamatu kolme naise lood on maailma erinevatest kultuurilistest ruumidest/kohtadest.  Kas nende naiste lood on võimalik kokku punuda üheks patsiks? (Ester L)

Laetitia Colombani “Palmik” –  200 lehekülge ja nii palju mõtlemisainet! Kindlasti soovitan lugeda. Smita Indiast, Sarah Kanadast, Giulita Sitsiiliast. Millise uskumatu ümbermaailmareisi on palmik läbinud. Loodus on meile kinkinud vapruse, tugevuse, tahtejõu ja tarkuse, kasuta neid, ära iial alla anna. (Silvia M)

Laetitia Colombani “Palmik” –  Käsitleb Naist kogu tema hingesuuruses, ürgset EMAINSTINKTI, ka arusaama, mis on elus TÄHTSAIM. Vapustavalt hea. Tahaks veel selliseid lugusid üle MAAILMA. Saame tunda naise olemust (eks ta segane ole!).  (Eevi A)

Laetitia Colombani “Palmik” – Lugu kolmest naisest, kes elavad väga erinevates maailma kohtades. On huvitav lugeda kolme täiesti erineva naise perspektiivi, kuidas sõltumata klassist võib elus esineda valusaid aegu ja keerulisi väljakutseid, kannatusi ning halastust. Väga meeldis, kuidas kolm lugu lõpus kokku põimusid. (Brita S)

Laetitia Colombani “Palmik” –  Laetitia Colombani “Palmik” räägib loo kolmest väga erineva taustaga naisest, kelle elus toimuvad suured muutused. Raamat on juba esimesest leheküljest väga kaasahaarav ning võrdlemisi pingeline ja kindlasti jätab mõtlemisainet tükiks ajaks. (Hanna-Liina P)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan. Sain India kohta palju teadmisi juurde. Väga lummav raamat kolme naise elude seotusest. (Maire W)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kui ebavõrdne on elu, st. inimeste elu maakeral. Elu on hirmus, kui enam ei taheta uuesti inimesena sündida, vaid sulanduda kõiksusesse. (Taimi O)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan raamatut kindlasti lugeda. Mulle pakkus erilist huvi just India liin, hakkasin juba raamatut lugedes kõrvalt India kastisüsteemi kohta rohkem uurima. Teised liinid olid ka huvitavad ning eriti meeldis lõpp kui kõik ilusti kokku jooksid. Raamat pani mõtlema, eriti just see India osa. Tahan kindlasti selle kohta rohkem lugeda, just India inimeste elu ja raskuste kohta. (Raigo T)

Laetitia Colombani “Palmik” – Omapärane raamat. Avardab silmaringi. Soovitan lugeda. Keerulised saatused panid mõtlema elu üle laiemalt. Peaks olema tänulikum oma võimaluste eest elus. (Anu O)

Laetitia Colombani “Palmik” – Raamat räägib kolmes väga erinevas riigis (India, Sitsiilia, Kanada) elava naise lood ja need haarasid endaga kaasa. Eriti puudutas Indias elava Smita lugu. Ja milline lõpp. Lisaks sellele, et neid ühendas julgus astuda suur samm oma elu muutmiseks, milleks paljud ei ole võimelised, ühendas neid ka juuksepalmik. Kas pole imeline? (Maia K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Lugu maailma erinevates riikides elavatest naistest. Indias (klassisüsteemis), Itaalias ja Ameerikas. Igaühel omad mured ja probleemid ning väga erinev kultuur taustaks. Raamatu lõpuks jõudsid kõik lood kenasti omavahel kokku. Kuidas, selle ma arvasin ise ära juba natukene enne, kui see raamatus kirjas oli. Loed ja mõtled, küll on mul vedanud, et elan just siin ja praegu! Ja India klassisüsteem – miks seda küll vaja on?! (Kai K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Lugeda võib kõiki raamatuid, aga kas peaks. India kastisüsteem on mulle mõistatuseks. Ja kahju on neist inimestest. (Eva K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Põnev lugemine perekonna traditsioonidest ja kohustustest. Suur imestus oli selle üle, kuidas sai ühendatud valu ja vaev, teistest hoolimine ja kohustused. (Evi K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan lugeda ja mõelda, kas meie elu on ikka nii raske kui räägitakse. Kas India naine tõesti elab sellistes tingimustes? Kui ei ole näinud, siis ei usu. (Reet V)

Laetitia Colombani “Palmik” – Mõtlemapanev lugu maailma ja inimeste seotusest. Usust, lootusest ja armastusest. Südantpigistav, ent siiski lootusrikas. Ära kaota iialgi lootust. (Egle K)

Laetitia Colombani “Palmik” – See raamat näitab, kui väike on tegelikult maailm ja kuidas kõik inimesed on kuidagi omavahel seotud, omavahel kokku põimitud. Eraldi raamatus kirjeldatud kolme naise lood olid väga erinevad, toimusid maailma eri paikades, olid erinevad probleemid, mis tuli ületada, ja erinev oli ka neid ümbritsev keskkond ning inimesed. Siiski ühendas neid kõiki oma murede sees lootuse leidmine ja tugevus edasi püüelda. Haarav ning südamlik lugemine, soovitan. (Triinu P)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kolm naist, kolmest erinevast riigist, kolm erinevat saatust. Huvitav lugemine ja huvitav lõpplahendus. (Kaire K)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kolme julge naise lugu. Need naised on valmis enda eest seisma ja võitlema parema tuleviku nimel. Südamlik lugu. Kurb on Indias valitsev kastidesse kuulumine. Sellist asja ei tohiks olla. Igaühest oleneb, milliseks elu kujuneb. (Esta K)

Laetitia Colombani “Palmik” – See oli esimene raamat, mis kohe alguses ajas vererõhu “keema”! Selline kohutav naiste diskrimineerimine! Kolm raamatu kangelannat olid julged, kes astusid vastu oma ajastu normidele. Väga inspireeriv, aga väga raske raamat! (Eleriin V)

Laetitia Colombani “Palmik” – Ma soovitan raamatut neile, kes usuvad, et iga tegu saab tuua kasu teistele. Ilus ja samas realistlik lugu sellest, kuidas me kõik oleme seotud. Helde ja südamlik, kerge tunne ja sädelev, et kuidas me kõik oleme omavahel seotud. (Tiina S)

Laetitia Colombani “Palmik” – Sest naised on ellujääjad! Naiste hingejõud, tugevus. See on imetlusväärne. Ja milline puänt! (Tiiu O)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kolme naise kolm põnevat lugu. Soov võimatuna näivast olukorrast välja rabeleda. Kolme naise saatus ja elus edasipüüd tekitas nii suurt huvi, et osadena kirjutatu lõppes kõige põnevamas kohas ja sundis lugemisega ette ruttama, mitte järjekorras lehthaaval lugema. Nii ma tavaliselt ei tee. (Varje T)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kolm naist, igaüks erinevast maailmajaost, kultuurist, kuid ometi on neil midagi, mis neid seob. see on väga karm ja liigutav lugemine. naiste saatusest, nende tahte- ja hingejõust ning ilust. Kaasahaarav lugemine ja nö raamatut käest panemata, lugesin selle korraga läbi. Šokeeriv oli elu Indias. Kuigi story lõpp oli etteaimatav, ei vähendanud see põnevust ja loo kangelannadele kaasaelamist. (Tiiu L)

Laetitia Colombani “Palmik” – Endasse haarav ja paneb mõtlema, kuidas erinevad elud võivad põimuda ka siis, kui nad füüsiliselt kokku ei põimu. Eluraskused ja liikumine parema elu suunas. Mõnes mõttes üllatus selle üle, kuidas kolme naise elud kokku puutuvad. Kurbusetunne Smita ja tema pere üle ja lootus, et ta elu muutub paremaks. Lootus, et Sarah võitlus saab õnneliku lõpu ja kõik kolm leiaks elus õnne. (Evelin V)

Laetitia Colombani “Palmik” – Soovitan, kui paeluvat jutustust, mis heidab pilgu naiste probleemidesse samal ajal eri paigus, maailmas ja enesega toimetulekust. Ääretult positiivne entusiasm, mis annab lootust, et igast olukorrast on võimalik taas tõusta ja seda, et maailm oma erinevustega on siiski seotud ja inimesed on igal pool sarnaste probleemidega, mille lahendused peituvad neid enestes. (Epi U)

Laetitia Colombani “Palmik” – Kolme erinevast maailmast pärit noortest naistest ja kuidas nad üksteise tegevustega on seotud. Päris huvitav lugu Itaaliast pärit naisest, kes kuulub heidikute kasti ja põgeneb. Teine naine võtab üle oma isa parukatöökoja ning teeb juustest parukaid. Kolmas edukas naine, kes on pühendunud ainult karjäärile, saab teada, et on haige ning ostab paruka. (Viivi T)

Laetitia Colombani “Palmik” – Paljusid kirjandusauhindu võitnud romaan kolmest väga erineva saatusega naisest Indias, Sitsiiilias ja Kanadas. “Smita ringkäik algab hommikul kella 7 paiku. Ta võtab oma roogkorvi ja varreta harja. Ta teab, et iga päev tuleb läbi käia kakskümmend maja, nii et tal pole hetkegi aega viita. Ta sammub mööda teeveert, silmad maas, nägu räti all peidus…” lk 15 (Liidia V)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Meie ühiskonna jaoks üsna kujuteldamatu lugu vaesema rahva elust Mehhikos, kus narkokaubandus, maffia ja inimröövid on üsna tavalised igapäevaelu osad. Kuigi temaatika on väga intrigeeriv, on teos ise pigem keskpärane ja sügavamat muljet ei jätnud. (Reelika L)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Väga hästi kirjutatud raamat. Loomulikult võrreldes meie heaoluühiskonnaga, on seda raamatut õõvastav lugeda. Mul on hea meel, et maailmas toimuvast kurjusest julgelt kirjutatakse, aga samas pole ju midagi enam varjata. (Triinu M)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan, et saada aru, et kõik ei ela nii kenas turvalises keskkonnas kui meie. Elektrihinnad võrreldes selle raamatu läbielamistega on tühi-tähi 🙂 Hästi ja ladusalt kirjutatud. (Külli P)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Ei tea, kas soovitada või mitte. Õõvastust tekitav raamat, mida naised peavad läbi elama ja eriti tüdrukud. Jooksin esiuksest välja maja kõrvale väikesele lagendikule… Auku katsid kuivanud palmioksad… Pugesin auku. Auk oli liiga väike. Isa oli selle kaevanud, kui olin kuueaastane… maastur sõitis meie väikese maja juurde ja peatus täpselt augu ja minu kohal. Autost astus välja pruun kauiboisaabas… Need saapad ei kuulunud meie maale. (Liivi S)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Vahel lausa imestan, kuidas mõned noored naised üksi maailma rändama lähevad, tajumata, mis ohud võivad ees oodata. See raamat aitab teadvustada, et kõikjal kahjuks pole nii turvaline. Vanadel aegadel ei peetudki sobivaks naisterahval üksi reisida.  Loe kindlasti, see on mõtlemapanev lugu. Kurb, et nii mõneski Lõuna-Ameerika riigis suurimaks probleemiks on  karistamatus ja naiste lootusetu olukord. Veel enam – niisuguse ajalooga riigis nagu Mehhiko. (Silvia M)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Üllatusin, kui leidsin ennast kaasahaaratult niivõrd rasket ja masendavat raamatut lugemas. Hing oli haige, sest olme ja eluolu kirjeldused olid nii detailsed, et nägin neid silme ees. Tuleb lugeda ka selliseid teoseid, et mõista elu ilusamat poolt ja sügavamaid tundeid. (Kadri M)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Raamatust saad vapustava elamuse. Selle raamatu mõjusus peitub raamatu stiilis. Üllatavalt tabavad, hingekriipivad väljendid ja võrdlused. Uskumatu, et tänapäeva maailmas midagi niisugust toimub nagu Mehhikos naistega. (Eve R)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Kaasahaarav ja hingekriipiv. Vaesema rahva elust Mehhikos. Naised elavad pidevas hirmus. Mehed jätavad pere kaitseta. Rikastele on kõik lubatud. Mike lavastas Ladydi süüdi. Kas naise juttu usutakse? (Sirje S)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Raamat on tõsielulise lõhnaga. Peategelane on usutav, samas keskkond väga ekstreemne ja hullumeelne. Samas vormub kokku väga ilus lugu ühe tütarlapse katsumustest. Raamatus ei ole koonerdatud ühegi ebameeldiva üksikasjaga ning paneb mõtlema, kuidas on võimalik, et mõnes maailmanurgas tõesti inimestega nõnda ebainimlikult ümber käiakse. (Brita S)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Huvitav raamat hoopis teisest eluolust ning elu pahupoolest. Meenus palju üksikasju enda Mehhiko-reisist. Pealinnas valvatakse vägagi relvastatuna korda ja automaadid käes, sõidetakse autokastis. Oluline on mitte sattuda kahe narkojõugu arveteklaarimise vahele. Ilus ja huvitav maa. (Anne I)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Ladus tekst, tempokas ja kaasahaarav. Lugesin mõne tunniga läbi. Teema on muidugi sünge ja ränk. Kahjuks paljude Mehhiko tüdrukute ja noorte naiste saatus on karm reaalsus. (Anu P)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan. Juba mitmes raamat seekordsest programmist, mille lugemise järel mõtlen, et meil siin väiksel Eestimaal on ikka ilus elu. (Maia K)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Raamat tundus nagu tõsielul põhinev, aga oli siiski ilukirjandus. See fakt oli minu arvates selle raamatu plussiks ja miinuseks. Kuna Mehhikos toimuvad tüdrukute röövimised on reaalsus, siis oleksingi eelistanud, et seal taga oleks ka olnud päris lugu. Raamatut võib siiski soovitada, et saada aimu seal riigis toimuvast. Saadud emotsioon oli küllaltki õõvastav, kuna kippusin unustama, et tegemist on ilukirjandusega. Raamatu esimene pool oli justkui huvitavam kui teine. (Raigo T)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Kuigi me kõik teame, et see maailm on üks jube paik, paneb see romaan jälle paugu. Ütled: uskumatu, pole võimalik- aga on. Raamat on kirjutatud rahulikus tempos, nagu peakski kõik nii olema. Ilmselt on harjumusel suur jõud. Tohutult tunned kaasa nendele naistele, kes on pidanud sellise vägivalla all elama. Seadused peaksid muutuma. Mehhiko on küll riik kuhu ei tahaks minna. (Mari P)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Sünge lugu, aga kahjuks uskumatu, kuid tõsi. Tahaks loota, et tänapäeval sarnaseid lugusid ei juhtu. Meie kõikide sooviks oleks, et sõda lõpeks ka Ukrainas. (Imbi M)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan, mitte sellepärast, et kõik mida jutustatakse on nii põnev, vaid seepärast, et kõik mis toimub on nii uskumatu. Ja õnneks on raamatu lõpp positiivne. (Maia K)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Väga tõsise teemaga raamat narkokartellidest ja inimkaubandusest Mehhikos. Kui meil käiakse tööl Soomes, siis seal minnakse USAsse (no kas ja kui palju see veel võimalik on, on iseasi). Aga paraku raamat mulle väga ei meeldinud – mind häiris kirjutamisstiil (otsekõne ilma jutumärkideta jne). Järelsõna lugedes sain küll aru, et autor on ka luuletaja ning ilmselt tuleb see sealt. Ma ei tea miks, aga mul ei tekkinud selle looga suurt hingelist sidet. (Kai K)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Loe ja saad teada, milline elu Mehhikos on! Liiga hirmus, et olla tõsi! Ei taha uskuda, aga usun siiski. (Reet V)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Raske teema, kuid kerge lugemine. Inimkaubandus on alati olnud meie keskel. Selle hirmus õpetatakse lapsi maast madalast toime tulema läbi elu. Meil, siin Euroopas, on vedanud. Elame üsna turvalist elu. (Kairi E)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Raamat on kirjutatud väga keerulisest, vaesest ja raskest elust Mehhiko vaesemas osas. Väga sünge raamat, raske ja kurb lugeda. (Siret M)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Seda raamatut lugedes näivad kõik argised mured tühised. Elu Eestis on kõigele vaatamata siiski väga hea. Soovitan lugeda. (Kaire K)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Avardab silmaringi. On üsna erinevaid ühiskondi, kus üksikul inimesel pole mõtet vastu hakata, ainult leppida… Kui võtta ilukirjandust tõele lähedasena, siis tundub elu Mehhikos kohutav. Elu näitab, et ongi palju põgenikke USA-sse. Millest neil siis puudu on? Mõistusest, et riiki valitseda? (Taimi O)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Raamat, mis paneb mõtlema ja kaasa tundma. See on autori paljude aastate uurimise tulemusena ilmunud raamat. Vapustas. Mehhiko reaalsus- aastas röövitakse sadu tuhandeid naisi! Väga kaasakiskuv teos; värvikad tegelased (olematud elutingimused). J. Clement on mulle avastus! (Liidia V)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan luulelisuse pärast naiste maailma kirjeldamisel olukorras, kus narkoäri ja meeste lahkumine välismaale kogukonna hukule määrab. Võimalik, et tee mõtisklustele avab loo viimane lause: „Ema ütles: palveta nüüd, et sünniks poiss.“ Võimalik, et õnnestub põgeneda USA-sse ja siis poleks poisi sünd tegelikult vaid naistele uusi kannatusi toov sündmus. (Aet T)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan raamatut. See on ikkagi väga huvitav, ehkki kohati väga kurb. Kurbus ja kaastunne naiste suhtes. Viha narkokaubitsejate ja ka ükskõiksete meeste vastu. (Airi K)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Nii raske ja mõtlema panev teema. Kurb on mõelda,et inimese saatus sõltub sellest kellena sa sünnid ja kuhu. Nagu ka raamatu tutvustuses on kirjas, et raske uskuda kui ise Mehhikos ei ela. Kuid nagu ka öeltakse, et elu on väljamõeldust tunduvalt kirjum. Mina läksin koheselt mina-tegelasega kaasa ning kuni lõpuni ei teadnud mis temaga juhtuda võib. See raamat on juba seetõttu hea, et mõista kuidas tegelikult elavad tavalised inimesed sellises riigis kus narko on võtnud suure võimu. (Merle K)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Mehhikos, sellel imelise loodusega iidsel maal juhtuvad jõledad asjad. Ja seda just kaunite tüdrukutega. Nad on kaup. Nad on objektid, mida saab… Ilusaid tüdrukuid üritati varjata kasvõi nii, et neist tehti koledad-räpased poisid, aga sellest alati kasu ei ole. Suurepärane kauni keelega kirja pandud raamat. Valus lugeda, sest „ilu päästab maailma” ei toimi, pigem on ilu hukutav, paraku… (Ester L)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – See raamat on karm. See kajastab hästi, kuidas käitutakse paljude Mehhiko naistega/tüdrukutega, millistesse illegaalsetesse äridesse neid seotakse, inimkaubanduseni välja. Ei jää puutumata ka immigratsiooniteema. Kui keegi soovib tõsist, maa peale toovat lugemiselamust, soovitan seda raamatut. (Triinu P)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Mul on keeruline ette kujutada elu, mida raaamatus kirjeldatakse. Kuidas üldse säärastes tingimustes ellu jääda, mina ei tea. Seesuguse sisuga raamatud panevad ikka-jälle õhkama tõsiasja suunas, kui hea ja muretu on meil siin elada. (Viire V)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Et oleks mingigi ettekujutus elust Mehhikos. Mõnel filmil on soovitus- mitte alla 12 a. sel raamatul võiks olla samuti, kuigi vaevalt see satub alaealiste lugemislauale. (Mare A)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – See oli raamat, mida ma mitmeid kordi pooleli jätsin ja siis jälle kätte võtsin. Lugu suureks saamisest, kui õnneliku (või tegelikult üldse) lapsepõlve pole. Valus oli lugeda, et ilukirjanduslikus vormis näidatakse praeguses maailmas toimuvaid ja süvenevaid õudusi, et lugude aluseks on karm reaalsus, ja teisest küljest nauditav, musta huumoriga vürtsitatud lugemine. Raamat kirjeldab Mehhikos väga reaalset ja valusat teemat – tüdrukute ja naistega kaubitsemist nii riigi sees kui ka üle riigipiiride. Tegemist on piiriüleseks organiseeritud kuritegevuseks kujunenud narkoäri kõrvalnähuga, kus põhiliselt maapiirkondades elavaid naisi ja tüdrukuid röövitakse massiliselt nende kodudest ja müüakse edasi peamiselt seksiorjadeks, aga ka sunnitööle, pornotööstusesse ja võlgade katteks tööle. Kirjanik on ise ühes intervjuus öelnud: „Narkodoosi saab müüa vaid ühe korra, inimest aga mitmeid kordi.” Raske raamat aga nii mõtlema panev. Olen tänulik, et elan Eestis. Olen tänulik, et võisin omal ajal rõõmuga teatada tütre sünnist. (Eleriin V)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” – Soovitan, et tunnetada ka maailma pahupoolt. Hingekriipiv, samas väga hea sõnaseadmine. (Tiiu O)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” –  “Ema ütles: palveta, et sünniks poiss.” haarav lugu, milline õnnetus on olla tüdruk, veel hullem, ilus tüdruk, kaasaja Mehhikos. See lugu, kirjanduslik küll, aga Mehhiko päriselul tuginev, häälestab tänapäevale, et elan siin ja meie tingimustes. Raske uskuda, et tüdrukute ja naiste elu võib olla lausa õõvastav turisti jaoks imelises Mehhikos. (Piia R)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” –  Ma soovitan raamatut lugeda, et paremini mõista ühiskonnaprobleeme Mehhikos ja Lõuna-Ameerikas. Raamat kirjeldab peategelase Ladydi sirgumist tüdrukust naiseks. Kirjeldused on kaasahaaravad ning tekitavad ahastus. Mind algselt häiris, et dialoogid ei olnud nii-öelda jutumärkides. Raamatu keskpaigaks oli pinge üleval ja raske oli lugemist lõpetada, oli ka üllatusmomente. (Kati L)

Jennifer Clement “Palved röövitud tüdrukute eest” –  Silmiavav ja õpetab asju mitte iseenesestmõistetavalt võtma. Väga masendav, et nii paljud naised ja tüdrukud üle maailma sellises reaalsuses elavad. (Merilin T)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Psühholoogiline romaan, mille keskseks teemaks on mälu ja mäletamine. Huvitav oli lugeda, kuidas kõik asjaosalised mäletasid mõrvapäeva sündmusi isemoodi ja see lisas loole põnevust juurde. (Triinu M)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Loe kindlasti! Põnevust jätkub teose lõpuni. (Imbi M)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” –  Algus on aeglane, mitte eriti paljutõotav. Muutub järjest põnevamaks, mida lehekülg edasi. Väga huvitavalt lahatud keerukad probleemid ja üsna ootamatu lõpuga. …mälestus kaotatud ajast ei ole tingimata mälestus ajast sellisena, nagu see oli. (Liivi S)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Nautisin raamatu teistsugust lähenemist krimi/müsteeriumi žanrile. Lugu on haarav ja hoiab lugejat pinges kuni viimase leheküljeni. Lugu rikastasid kolme erineva iseloomuga jutustajad, mis tegid loo veel põnevamaks. (Brita S)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Kuni raamatu lõpuni lugemiseni välja ei oska arvata, miks selline raamat on võetud “Raamatuga ümber ilma” sarja. Ega raamatul viga ei olnud- oli parasjagu põnevust kuni lõpuni välja. Rohkem sobinuks mingisse psühholoogilisse sarja vms. Keskpärane põnevik. Sellesse sarja ei sobinud. (Kadri M)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Väga huvitav teemakäsitlus. Kaasahaarav, mõtlemapanev. (Tiiu O)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Soovitan. Põnev psühholoogiline romaan tõest ja valest, mälust ja mäletamisest. (Eha A)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Päris huvitav krimilugu. Aga mitte ainult – kuidas meie mälestused võivad ühest ja samast sündmusest olla väga erinevad. Kes mida täpselt mäletab, mille unustab. Ja kas meie mälu on mõjutatav. Mulle oleks võib-olla isegi meeldinud, kui otsad oleksid lahtiseks jäetud. (Kai K)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Ei soovita, ei ole huvitav raamat. Raamat ei ole sellest valdkonnnast, mis mulle meeldiks. (Anne I)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Haaravalt kirjutatud romaan. Hirmutav, sest miski pole nii nagu näib. Kõigel, mis inimese elus juhtub, on põhjus. (Mare A)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Põnev krimi – nii palju kahtlusaluseid, aga lõpuni tundub, et tõde ei saagi teada.. (Kadri K)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Soovitan küll. Hästi kirjutatud, huvitavalt üles ehitatud ja põnev krimka. Kuigi nautisin lugemist, koputas pidevalt taustal mõte, et mis pistmist on käesoleval teosel seekordse „Raamatuga kevadesse“ teemaga? Ei mõelnudki välja. (Sirje N)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Ei soovita. Keskmine krimka. Palju nimesid, restorane, kohvikuid, tänavaid… Olin lugenud juba umbes 70-80 lehekülge, kui sain aru, et olen seda raamatut varem lugenud. Mitte midagi ei olnud meeles. Lihtsalt lugu. (Reet V)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Ahmisin teose hetkega endasse. Raamat, mida ei raatsinud käest ära panna. Pole ammu krimilugu lugenud ja see oli lõpuni kaasahaarav ning põnev. (Viire V)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Väga huvitav, põnev ja teistmoodi krimiromaan tasub lugemist. (Pille E)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Mälu on palju uuritud. On kirjutatud palju teaduslikke töid. Põhjani aga ikka jõutud ei oll. Huvitav raamat mälust. Inimeste mäletamised on erinevad. Ka aastad muudavad tahtmatult mälestusi. (Mari P)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Soovitan. Ääretult huvitav ja kaasa elama panev raamat. Ladus stiil. Aastatetaguse mõrvaloo uurimine. Kuid see pole krimiromaan. See on raamat MÄLUST. Kui subjektiivne on see, mida meist igaüks oma mälusopis talletab ja mis kõik seda mõjutada võib. Mis on siis tõde? (Eve R)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Psühholoogiline mõrvamüsteerium. See raamat annab lugejale rohkem kui ainult lahenduse mõrvale. (Triinu P)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Soovitan raamatut krimisõpradele ja neile, kes otsivad väga lihtsat lugemist. Raamat kasutab väga argist kõnekeelt ja käsitleb inimeste eludes esinevaid madalamat sorti probleeme, ent on üles ehitatud huvitavale probleemile- kuidas me oleme ise võimelised oma mälestusi konstrueerima. Raamat väsitas mind, sest ei pakkunud piisavalt stimulatsiooni. Olin pettunud, et autori algsest inspireerivast ideest loodi midagi nii lihtsakoelist- aga lugemisvara võib olla igaks otstarbeks. Ju hea raamat, mida reisile kaasa võtta, sest lihtne lugeda. (Stina-Maria V)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Huvitav, kuidas inimesed mäletavad samu sündmusi erinevalt ja sama inimene mäletab aja möödudes erinevalt. Raamatut oli põnev lugeda, kuid ma ei tea, kas ma sellest kohe arugi sain. (Elle P)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Krimka, vist? Või siiski mitte. Või mitte ainult. See on pigem selline intelligentne psühholoogiline romaan. Mälu poolt tekitatud trikkidest. Mis juhtub-toimub? Üks professor lüüakse maha, tema pooleliolev raamat kaob ja kõik kahtlustavad kõiki. Neile, kes raamatut lugedes muusikat kuulata armastavad, soovitan: Arvo Pärdi „Peegel peeglis“. (Ester L)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Kaasahaarav põnevik, kuni lõpuni ei tead täpselt kes või mis. Tekkis küsimus ajas rändamise osas. Kuidas meie aju muudab minevikus olnud asju. Kas kunagi kuuldud/loetud/nähtud reisikirjeldus ei muutu meie peas hoopis tundeks, et meie ise olime seal? (Merle K)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Tsitaat raamatust: “Head raamatut saab vaid lugeda, mitte sellest rääkida”. Head lugemist! (Kaire K)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Psühholoogiliselt köitev põnevusromaan, milles asjaga seotud tegelased igaüks olnut (mõrvapäeva) isemoodi mäletasid. Raamat oli kaasahaarav ja põnevust jätkus lõpuni. (Esta K)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Huvitav leid põnevusromaanide žanrist, kuidas lahendatakse psühholoogiaprofessori mõrva. Väga kaasahaarav lugu. Soovitan. (Kati H)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Lugu tundus paljutõotav, kuid minu tähelepanu kippus hajuma. Ei leidnud üles seda lubatud psühholoogilist pinevust, ehk ei olnud praegu põnevusromaani lugemise aeg. (Piret P)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Põnevik mõtlevale inimesele. Rahulikult kulgev, analüüsib psühholoogiat, jõuab ootamatu lahenduseni. (Õie P)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Hea lähenemine mitmele probleemile. Psühholoogiline lugu. Lugu koosneb loost, mille keegi toob kirjastajale, et pakkuda huvitavat käsikirja. (Evi K)

E.O. Chirovici “Peeglite raamat” – Tasus lugeda, hästi ladusalt kirjutatud, huvitav ülesehitus. Põnevus teel lõpplahenduseni on üleval viimaste lehekülgedeni. Ilmselt on autoril väga head teadmised mälu ja aju toimimise kohta. Lugedes tulid silme ette loetud raamatud aju toimimise kohta. (Evelin V)

José Saramago “Pimedus” – Ma pole varem nii põnevat raamatut lugenud. Nägemiskaos puudutab kõiki selle riigi kodanikke. See on filosoofiline ja moraalne arutelu kogu inimühiskonna üle. (Imbi M)

José Saramago “Pimedus” – Alguses hirmsasti venis see lugemine. Õnneks kuskilt poole pealt kruvis pinge piisavalt üles, et inertsist lõpuni lugeda. Iseenesest meisterlikult kirjutatud teos, kuid allegooriad pole üldse minu maitse. Tundsin puudust mõningasest taustainfost. Oli vältimatult eskaleeruv kaos, grotesk, äärmuslik olukord, mis tõi inimestes välja nende tumedama külje. Ajalugugi on näidanud, et inimene suudab korda saata uskumatuid sigadusi (vabandust, kärssninad!). Kangesti tahaks mõelda, et inimesed on ilusad ja head, aga võta näpust. Kusjuures mind isegi niivõrd ei rabanud pimedaks jäänute madalad tungid, vaid hoopis valitsuse erakordselt küüniline tegevus, kui epideemia alles algusjärgus oli. Lõpplahendus jäi minu jaoks veidi poolikuks, raamatul on küll ka järg, aga selle tegevus toimub juba mõni aasta hiljem. Ängistav ja pingeline lugemine. (Leelo J)

José Saramago “Pimedus” – Tänu koroonaviirusele oli minu jaoks see raamat vägagi tõetruu. Täna usun, et inimkonda võib tabada ka raamatus kirjeldatud epideemia. Sünge oli lugeda, kuidas ellujäämise nimel muutub inimeste käitumine kriisiolukorras vägivaldseks. (Triinu M)

José Saramago “Pimedus” – Äärmiselt huvitav ja samas õudust tekitav raamat. Milliseks võib muutuda inimene oma kasusid ette seades. Miks me pimedaks jäime? Ma ei tea, võib-olla millalgi selgub põhjus. Ma arvan, et me ei jäänudki pimedaks, me oleme pimedad. Pimedad, kes näevad. Pimedad, kes nähes ei näe. (Liivi S)

José Saramago “Pimedus” – Minu jaoks oli raamat raske, liialt allegooriline. Avas silmad, kuid ma ei nautinud seda ja püüdsin uuesti silmad sulgeda. Alateadvus tuletas pidevalt meelde, et mida loed, on ebareaalsus. Tegelikult on „sotsiaalne pimedus“ reaalsus, on elu. (Hele-Maire B)

José Saramago “Pimedus” – Raamatut lugema hakates hakkas esimesena silma selle imelikuvõitu jutustav laad, mis mulle eriti ei meeldinud. Ootasin, et autor kirjeldaks karaktereid, mida ta ei teinudki. Raamat võttis siiski tuurid üles, hullumajas toimuv oli päris õõvastav lugemine. Raamat oli mingit sorti allegooria, mis ei pruugi halb olla (Nt Orwell). Antud juhul oleksin siiski eelistanud kui raamatu sisu oleks olnud samasugune nagu ta oli, aga oleks kirjutatud tavalises vormis, lihtsa ilukirjandusliku väljamõeldud düstoopilise teosena. Võibolla ma lihtsalt ei osanud raamatus olevat allegooriat hinnata nii nagu autor seda mõtles. (Raigo T)

José Saramago “Pimedus” – Väga soovitan lugeda, aga võta aega. On vaja aeglast tempot. Emotsioone, nii positiivseid kui negatiivseid, on igal leheküljel. Kuna ei ole nimesid, palju komasid ja mõned punktid, siis peab loetud lõike tihti üle lugema. Põnev ja sisukas! (Reet V)

José Saramago “Pimedus” – Põnev ja väga õudne. (Mari T)

José Saramago “Pimedus” – Ääretult hingekriipiv ja traagiline teos. Samas on selline apaatia ja suhtumine maailma ning inimestesse nii väga tänapäevane. Teose tegevustik ja areng on väga omapärane ja kaasahaarav. Lugedes meenus mulle, et olen kunagi taolise süžeega filmi näinud. (Kadri M)

José Saramago “Pimedus” – Jõhker romaan haigusest, massilisest pimedaks jäämisest. Allegooriline katastroofiromaan. Panin korraks silmad kinni ja üritasin kujutleda, et mis juhtuks kui enam nägemist tagasi ei saaks… Kui järjest kõik, kogu elu kaob pimedusse… Kui enam raamatuid lugeda ei saaks… „Pimedus” on mõistulugu inimkonnast. (Ester L)

José Saramago “Pimedus” – Soovitan. Raamat, mille juurde jäävad mõtted kauaks. Vapustav, milleni võib arenenud ühiskonna viia „valgushaiguse epideemia.“ Kas äsjane COVIDi pandeemia oleks võinud jõuda sellise situatsioonini? Valitsuse meetmed? (Eve R)

José Saramago “Pimedus” – Päris huvitav teema. Inimese olemus jääb ikka samaks, olgu nägija või pime või hoopis füüsiliselt nägija, kes osutub pimedaks. Algul oli raamat igavapoolne. Mõne aja pärast hakkas köitma. Nägija olla on suur õnn. Inimene, kellel on suurepärane nägemine, võib olla ise ei oskagi seda hinnata. (Esta K)

José Saramago “Pimedus” – Autor käsitleb üldinimlikke probleeme. Saramago on öelnud, et kui vastupanu pole, siis võib ühiskonda juhtida kuhu tahes. Alati leidub keegi pime või petis, kes meid valitseb. Tuleb olla valvas! (Mare A)

José Saramago “Pimedus” – Eriline kogemus erilisest inimgrupist erilistes tingimustes. Fantaasia võibki teatud tingimustes reaalsuseks muutuda. Kohutav kirjatükk. Sundisin end seda läbi lugema. Massiline sotsiaalne pimedus on ühiskonnale-inimkultuurile üsna ohtlik. Niisugused on kerge saak autoritaarsetele valitsejatele (Venemaa praegu). (Taimi O)

José Saramago “Pimedus” – Soovitan, kui Nobeli preemia laureaati (1998). Allegoorilis-sümbolistlik romaan jutustab kohutava loo riigist, kus levib nägemiskaotus ja tekib kaos; avanevad inimloomuse kõige koledamad küljed. (Liidia V)

José Saramago “Pimedus” – Huvitavat lugemist pakkuv krimiromaan, mille lõpp-lahendus oi küll ootamatu ja omapärane. Soovitan lugeda. (Kati H)

José Saramago “Pimedus” – Sürreaalne romaan täis kaost, ängi, pimedust, hoolimist. Ülimalt allegooriline, kohati keeruline lugeda, aga soovitan kindlasti kätte võtta. Tänapäeva ettearvamatus maailmas jääb kummitama nägemus ängistavast pimedusepideemia võimalikkusest. (Silvi L)

José Saramago “Pimedus” – Ei soovita. Millegi õõvastava, inimese tumeda poole kirjeldamiseks pole vaja välja mõelda illusoorset reaalsust. Raamatud päris lugudest, päris reaalsusest kirjeldavad seda niigi. (Kati V)

José Saramago “Pimedus” – Alguses jäi see raamat venima, tihti pidin mitu lehte tagasi keerama ja uuesti üle lugema. Minu jaoks liiga allegooriline ja liiga raske lugeda. (Eleriin V)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Kadestan lausujaid, kes oskavad nappide sõnadega väljendada üheaegselt nii sügavust kui laiust ehk oskust mõjuda kolmemõõtmelisena. Raamatust kumab loojate vastupandamatut austust oma riigi punasesse raamatusse kuuluvate liikide suhtes. Visuaalselt väga kaunis teos. (Viire V)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Minu jaoks oli see kui loitsuraamat, kaitsmaks ohustatud liike. Lehekülgi kaunistasid tõetruud illustratsioonid. See teos innustab veel rohkem kaitsma loodust. (Triiu M)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” –  Loodusest on kirjutatud  kolmes keeles luuletused: eesti, inglise ja ukraina keeles. Eessõna on kirjutanud Ukraina presidendi abikaasa Katerina Juštšenko. Sügava mulje jätsid Eestist  kirjutatud sõnad “Paik Euroopas, kuhu kõik inimesed on oodatud  taimi ja loomi kuulama ” (lk 97)  Tallinn “koht Eestis, kus inimesed võivad õppida taimi ja loomi mõistma” (lk 99) (Imbi M)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Huvitavalt kujundatud raamat. Kolmes keeles edastatud luule. Liblikvõrklane: Olen kui varajane kiir, toon sealt, kus metsaviirg, põlismetsa rüppe peotäie valgust, hinge sisse lootust ja algust. (Liivi S)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Ilusate piltidega raamat. Kõige rohkem meeldis raamatu alguses olev kunagise Ukraina esimese leedi Kateryna Yushchenko sissejuhatus, et see raamat tuletab meile meelde kui erakordne Ukraina looduse ilu on ja kui oluline on kaitsta Ukrainat tulevaste põlvkondade jaoks. Väga valus on võrrelda seda praeguse Ukraina olukorraga. Aga raamatut soovitan ja kindlasti vaatan läbi ka Eesti kohta kirjutatud raamatu. (Triin S)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Ilus kinkeraamat, mis trükituna käsitsi tehtud paberile, sisaldab ukraina poeetide loomingut, tõlgituna eesti ja inglise keelde. Nüüd, kus kogu Ukraina kultuur ja loodus on ohus, olgu tänatud isikud, kes veel olemasolevat säilitada tahavad. Olen kunagi rahulikul aja külastanud Ukraina kreeka- katoliku kirikut Laboratooriumi tänaval, kuhu on taimed ja loomad oodatud oma muredest rääkima. (Leili K)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Imearmsad ja südamlikud lühiluuletused. Võlus just see mõtte sügavus, mis on kirja pandud lühikestesse salmidesse. Kiidan valikutegijaid, kuna ise poleks arvatavasti selle valikuni jõudnud. (Kadri M)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Ma ei ole raamatuid lugedes eriline pisardaja. Nii aga juhtus seda kaunist ja sisukat raamatut uurides, pilte vaadates-silitades ja luulelisi mõtteid lugedes ja kaasa mõeldes… Kui kaitsetu on ka kõige vägevam lind või kõige tavalisem eriline lilleke? Raamatu lõpetab Kolmekäeline Jumalanna – Ukraina kaitsja, kes võtab lahkelt vastu kõik taimed, inimesed ja loomad… (lk 103) (Ester L)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Malbe tervitus Ukrainast lillede ja loomade keeles. Oma kodumaa (Ukraina) armastus kumab läbi igalt leheküljelt. Iga taim ja loom ütleb, et ma elan siin, aga oleme nii kaitsetud… (Taimi O)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Väga ilus ja armas raamat, millest õhkub armastust looduse vastu. Imekaunid illustratsioonid. Imetlesin kauneid pilte. Meil on vaja hoida ümbritsevat loodust, mis on jumalik. (Esta K)

Anatoli Ljutjuk “Poeetiline punane raamat: Ukraina” – Väga huvitav lahendus rääkimast ohustatud liikidest. Lühikesed ja löövad mõtted. (Maia K)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Simoni reisisaated on väga paeluvad ja samamoodi tema raamat. Ta ei ilusta oma reisisihtkohti, vaid kajastab kohalikke probleeme ja satub isegi hädaohtlikesse olukordadesse. (Ave K)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Minule jättis sügava mulje raamatu autori Simon Reeve elu. Uskumatu, et harimatust teismelisest sai algul  postipoiss, siis uuriv ajakirjanik, ning viimaks saatejuht  ja maailmarändur. Lemmikreisid olid Kesk-Aasia  maadesse Kasahstani, Usbekistani ja Tadzikistani. Jõudis veel Transnistriasse ja Mägi-Karabahhi ning ekvaatoririikidesse Kongosse, Keeniasse ja Somaaliasse. (Imbi M)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” –  Hea raamat. Eriti huvitav oli lugeda tunnustamata riikide (nt Transnistria, Somaalimaa jt.) kohta. Samuti reisikirja Kesk-Aasiast, kuhu ma isegi olen sattunud. (Aime J)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Väga huvitavalt kirjutatud raamat. Tutvustab eri paiku. Kogu raamat on väga emotsiooniderohke, nii et midagi eraldi välja tuua on raske. Palju on maailmas huvitavaid paiku, mida võibki tihti külastada vaid raamatute kaudu. (Liivi S)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – SR viib lugeja maailma „nurgatagustesse“, sinna, kuhu ükski peibutav turismireklaam ei kutsu. Ta väärtustab lihtsaid inimesi (vanaema Lusy Keenias, Ngozi Kongos, Fatima põgenikelaagris jt.) ja kohtumisi nendega, kes-mis avavad tegelikkust, viletsust. Veidi uskumatu lugu, kuidas peaaegu pätipoisist Simonist on saanud südamlikult, soojalt, targalt maailma mõtestav rännumees, kirjanik ja saatejuht. Vaatan nüüd tema saateid sügavaima lugupidamise ja mõistmisega. (Piia R)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Sest see raamat avab silmad lausa pärani. Olukord on hirmutav. Kui kaua peab Maa vastu 8 miljardi inimese tegevusele? (Mare A)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Soovitan kindlasti, kuna läbi selle raamatu saame külastada selliseid paiku, kuhu me ise kunagi minna ei saa. Autor on väga empaatiline kõikide inimeste suhtes, kes on sattunud elama väga ekstreemsetesse kohtadesse. Näiteks kirjeldas ta väga emotsionaalselt, kuidas Kõrgõstani ühe küla inimesed elasid rahulikult oma elu, teadmata et seal oli radioaktiivsuse tase 1000 korda kõrgem lubatust. (Tiiu M)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Neile, kes jälgivad tema saateid. (Salme K)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Räägib väga huvitavaist paigust ja erilistest sündmustest. Suurepärane, millised paigad autor on inimeste teadvusesse toonud. Mul on nii kahju, et pole tema saateid vaadanud. (Elle P)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – See on kirjaniku, telesaadete juhi jamaailmaränduri kujunemisest haridustee pooleli jätnud noorukist selleks, kes ta nüüd on. Raamatut on raske lugeda praeguse lootusetu lausa maailmasõja tingimustes. Kõik need maad: Kesk-Aasia, Kaukaasia,Transnistrias ja ekvatoririikide Kongos, Keenias Somaalimaal on täis ülimaid ohusid inimeste elule ja tervisele. Kohtumised KGB-tegelaste, terroristide, riigipeade ja värvikate kohalikega. Seadusetus, pommid, raketid, põgenike laagrid on seal igapäevane elu. S.R. kuulub nende priviligeeritud vähemuste hulka, kellel on pass ja vabadus lennata kaugetesse maadesse ja rääkida inimestest, kellel see vabadus puudub. Soovitan soojalt, et mõista pisutki maailmas toimuvat. (Leili K)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Soovitan loetud raamatut. Esmalt avastasin üllatusega, et tegemist on 50/50 biograafia ning reisikirjaga. Tuleb välja, et Simon Reeve’il oli ka enne reisisaadete tegema hakkamist väga põnev elu. Kuid nauditav ei olnud mitte ainult biograafia osa, vaid reisikirjade osa samamoodi. Reeve kirjeldas hästi oma reisisihtkohtade olemust. Raamatus räägib mees, kuidas ta on oma saadetes algusest peale soovinud kõrvutada “valgust” ja “varju”. Nii näitas ta samal ajal riikide häid kui ka halbu külgi ja purustas sihtkohtadega kaasaskäivaid stereotüüpe. Mulle meeldis, et raamatus keskendus ta ka riikide sotsiaal-poliitilisele olukorrale ja jagas lugejatega nende ajalugu. Õppisin raamatut lugedes palju. Ütleksin, et teosest on tunda, et autor on teeninud elatist ajakirjanikuna, sest kogu lugu on jutustatud ladusalt ja arusaadavalt. (Emili J)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Kaasahaarav lugemine. Annab ülevaate sellest kuidas Simonist kujunes mainekas reisiajakirjanik ning tema reisidest. Soovitan lugeda (Kaire K)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Tema tegemised on alati nii erinevad ja laia silmaringiga. Soovitan tutvust Sullegi! Kes ei teaks Simon Reeve’i? Nüüd oli võimalus temaga põhjalikumalt tuttavaks saada. Sama soe ja rändurihingega isik! (Inge M)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Ühe mu lemmiku reisisaadete autori raamat reisidest põnevatesse paikadesse. Väga hästi kirjutatud, südamlikud ja positiivsed kirjeldused
rännakutest erinevatesse riikidesse. Samuti kirjutas ta huvitavalt oma elust ja kujunemisloost. (Tiina J)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Soovitan lugeda, et näha reisimise klantspildi taga ka elu varjatud sünget poolt. See teos näitab, kui piiratult ja enesekeskselt me sageli mõtleme. Teos pani mind mõtlema, kui õrn ja plahvatusohtlik on maailm, kus elame. (Maie V)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Soovitan neile, kellel kasvavad kodus poisid (teismelised). Meheks kujunemise raskused ilma eriliste sekkumisteta. Austus ausa avameelsuse eest. Kaastunne- kui raske on siiski leida oma tee, oma koht, oma leib, oma teekaaslane. Sümpaatne inimene. (Taimi O)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Emotsionaalne, silmiavav ja mõtlemapanev raamat. Soovitan väga soojalt. Eestis on ikka päris hea elada… (Silvi L)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Rohkelt ohtlikke eluolukordi ja seikluslikke juhtumeid koondav raamat. Minu jaoks oli kõige kõnekam, kõige sügavam peatükk „Lein”. See on tema isa surma lugu. Isa suri 2001. aasta suvel vähki ja Simon Reeve kirjutab oma tunnetest seoses sellega: „Isa kaotus on meeletult raske. Igatsen teda siiani. Olen reisinud ümber maailma ja saanud arvukalt kultuurikogemusi, aga mitte keegi pole suutnud muuta minu nägemust, et kuigi elu võib kahtlemata olla ilus ja mälestusväärne, on see ka traagiline ja ülekohtune… Ma igatsen teda.” (lk 152)   (Ester L)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Väga haarav elulooline lugu saatejuhist, kelle tehtud olen aastaid imetlenud. Hea lugemine oli pigem kirjaniku enda osas ja taustast ja emotsioonidest, mitte niivõrd külastatud rahvastes. Näitas tema perspektiivi ja suhestumist maailma ning kultuuridesse ja ei jõudnud kajastada riikide olemust võibolla niipalju, kui oleks oodanud. (Piret P)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Autor on raamatus keskendunud nii enda raskele isiklikule teekonnale kui ka kirjeldanud külastatud maailmapaiku, mida keegi tavapäraseks reisisihtkohaks ei valiks (nt Somaalia, Tadžikistan), ja seal elavaid värvikaid inimesi. Suurepärane raamat! (Hanna-Liina P)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Tuntud rännumees Simon Reeve jutustab oma reisidest minu jaoks haruldastesse ja ohtlikesse sihtkohtadesse. Väga põnev, aga ise päris sellistest reisidest vaimustuses ei ole. Minu jaoks silmaringi avardav ja mõtlemapanev raamat. (Triinu M)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Soovitan Simon Reeve´i eraeluga lähemalt tuttavaks saamiseks ja saamaks ülevaadet teleseriaali telgitagustest ja raskustest. Väga huvitavaks osutus just raamatu teine pool, kus oli rohkem kirjeldatud poliitilisi konflikte, inimesi, kes elavad kriisipiirkondades ja erinevate osapoolte seisukohtade kirjeldused, mis muutsid kõik inimlikult arusaadavaks. (Vivian L)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Soovitan seda raamatut väga, kuna see on kaasahaarav, mõtlemapanev ja silmaringi laiendav. Tekkis kohe soov minna reisile ning proovida kohalikega veelgi tutvust teha. (Merilin T)

Simon Reeve “Sammhaaval. Minu elu ja rännud” – Väga mõnus lugemine. Autor räägib avalalt enda elu keerulistest aastatest ja kuidas hoolimata sellisest keerulisest minevikust on kõik võimalik. (Kersti K)

Patti Smith “Pühendumus” – “Pühendumus” oli niivõrd teistsugune raamat, et sellest raamatust saadud emotsiooni ei saa kuidagi kirjeldada, vaid tuleb ise see läbi lugeda. Natuke melanhoolne, kuid ilus lugu. Soovitan kindlasti lugeda. (Triin S)

Zakes Mda “Suremise viisid” – Sain rohkem teada Lõuna-Aafrika elust apartheidi ajal. Peategelane on elukutseline itkuja matustel ja kõige kurvem on see, et need suremise viisid on kõik võetud päriselust. (Ave K)

Doris Lessing “Vanaemad” – Kindlasti soovitan- D.Lessing Krista Kaera tõlkes- puhas lust lugeda. Sisuliselt samuti pärl- nappide vahenditega maalitud olustik ja samas selge kirgas pilt. Huvitav intriig, mis tekitas palju mõtteid turvalisusest, omandiihast, inimese vajadustest. Nii huvitav, miks me vajame, et keegi end meile pühendaks, et me oleks neile kõige tähtsam. Ja kuidas me seda tunnetame, kui midagi on puudu. (Sirje N)

Éric Vuillard “Päevakord” – Imepärased kirjeldused ja vaade kahele tähtsale päevale ajaloos. Mõnus humoor ja uus vaade! Soovitan lugeda ka gümnaasiumi ajaloo tunnis. (Kristi T)

Pierre Bayard „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?” – Seda juhtub ikka, et on tarvis teada miskit ja rääkida miskit raamatutest, mida pole lugenud. Mida pole veel lugema hakanud. Mida pole veel kuskilt kätte saanud… „Mõnda raamatut oleme tähelepanelikult lugenud, teist pole kunagi käes hoidnud ega sellest midagi kuulnud, ja nende kahe vahele jääb mitmeid vaheastmeid, mida tuleb hoolikalt vaadelda. Kui juttu on raamatutest, mida keegi on omasõnutsi lugenud, siis tuleks küsida, mida see inimene lugemise all silmas peab, kuna see võib viidata mitmele erinevale tegevusele. Ja teisalt avaldavad meile erinevate kajade kaudu vägagi tuntavat mõju ka raamatud, mida me üldse lugenud pole.” (lk 11) (Ester L)

Franz Kafka “Aruanne akadeemiale” – Soovitaks lugeda neile, kes sürrealismist lugu peavad. Eluga rahulolematus tuleb igast loost kumavana välja. Lood on nagu unenäod. Eriti muidugi Metamorfoos, mis jääbki kummitama. Lühijutud nii palju mõtlemisainet ei andnud, kuigi olid kohati väga tabavad. (Vivian L)

Tsitsi Dangarembga “Närvilised olud” – Soovitan. Raamat räägib loo tugeva mina-tundega laps-teismelise soovist ja püüdest välja saada ettemääratud elust ja rollidest, ühiskonna ja pere poolt kinnitatud identiteedist tüdrukuna. Ka sõprusest ja kahtlustest. Tambu on vintske, veendumuse ja tahtega õppida. Vastukaaluks on Aafrika traditsioonid, ootused ja autoriteedid, eelkõige naise rollile. Tambu lugu juhatab traditsioonilise Aafrika perekonna ellu, paneb kaasa elama, mõistma raskusi ja osalt ka tundma lootusetust. (Kati V)

Carl Mothander “Kulinaarsed vested” – Vahelduseks oli värskendav lugeda midagi tõeliselt isutekitavat ning kui mitte lihtsat (autori laud oli siiski uhkelt lookas), siis loomulikku: autor kasutas oma serveeringutes eelkõige kohalikke saaduseid, oma maal kasvavaid köögivilju, tuttava jahimehe, kalamehe või talupidaja käest soetatud liha ja kala või siis seda, mida parajasti külapoest saada oli – kasvõi kilukonserve. Raamat tegi kõhu tühjaks ning andis täiendavat motivatsiooni tarbida kohalikku, eestimaist toitu, mis on ühtlasi maitsev ning külluslik. (Brita S)

Ulla-Lena Lundberg “Siber. Tiivuline autoportree” – Väga hoolikas tähelepanek Siberi linnustikust ja väikerahvastest. Tuttavad situatsioonid majutusasutustes. (Mari T)

Gustave Flaubert “November: fragmendid suvalises stiilis” – Minavormis nooruki otsingud tavatult paatosliku alatooniga. Küsimusele: Mida teha siin ilmas? Ja sellele oma elule haaravust leida. Arvan, et tänapäeva noorukite tee esimeste armumisteni on põhiliselt sama, lihtsalt kaasaegsemal kujul ja tingimustes. (Kadri M)

Doris Lessing “Vanaemad” – Neile, kes ei usu, et selliseid vanaemasid ei saa olla. On hirmutav, et tegelikult on meie seas inimesi, kes ei saagi täiskasvanuks. (Mare A)

Doris Lessing “Vanaemad” – Nobelisti ladus mõttearendus teema kohta, milline ajaloos aeg-ajalt ikka esile kerkib. Vanemad naised ja noored poisid… Maailm oma kirevuses. Sooja mere kaldal või Prantsusmaal… (Mari T)

Stig Claesson “Sina maga, mina pesen nõud” – Soovitan vanemaealisele, kes peab tegelema teemadega nagu vanadus, elu, armastus ja surm.  Selle raamatu pealkirjaga kohtusin Merete Mozarella raamatus, mis räägib ettevalmistustest pensionile jäämiseks. Pensionile jäämine ei pruugi tähendada elu lõppu tema nukruses, vaid tuleb võtta seda kergelt- kui tuleb, siis tuleb, arvab kirjanik ja kunstnik. Eelmisel aastal kaotasin abikaasa. Meilgi oli käibel nimetatud fraas. (Leili K)

Joaquim Maria Machado de Assis “Hulluarst” – Võimalus tutvuda portugalikeelse kirjanduse suurkujuga. Traagilise alatooniga lugu inimese psüühika mõjutamise viisidest, massihüsteeria tekkimise ohtlikkusest. Väga aktuaalne ka tänapäeval! (Liidia V)

Natsume Sõseki “Noorsand” – Ei meeldinud eriti. Ma ei saa aru, kuidas inimene saab nii “topski” olla. Aga kahtlemata omanäoline lugemine üle tüki aja. (Vaike L)

Natsume Sõseki “Noorsand” – Tore lõbus lugemine. Üle tüki aja pole niimoodi naernud. Nii “tore” noormees. Pole ime, et raamat on Jaapanis koolikirjandusse lisatud. (Tiina N)

Michael Köhlmeier “Idüll uppuva koeraga” – Väga kaasakiskuvalt kirjutatud lugu. Kahe mehe lugu, millesse on sisse toodud ka lugu koerast. Säärased mõtted juhtisid tema tähelepanu koeralt kõrvale. Üheks hetkeks tundud talle nagu oleks ta jää peal üksinda. Koer ei liigutanud enam. (Liivi S)

Hella S. Haasse “Uruq” – Hea teada ka teistsugust kultuuri. Stiil polnud just minu lemmik, aga olen ajaloohuviline ja tahan alati kogeda uut. (Mari M)

Nellie Bly “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” – Suurepärane pilguheit 19. sajandi lõpu mõtetele ja arusaamadele maailmast. Kui on IDEE, on kõik teostatav, võimalik! Eriti, kui vaid paras ports energiat õigesse kohta suunata. (Egle K)

Mihhail Šiškin “Sõda või rahu?” – 1961. a. Moskvas sündinud ja seal hariduse saanud ning õpetajana töötanud vene kirjaniku esseed oma isamaast, nähtuna-kogetuna uuelt kodumaalt, Šveitsist. Kirjaniku ema oli ukrainlanna, isa venelane, mereväelasest sõjasangar, kes 1944-45 lasknud Läänemerel põhja põgenike laevu Tallinnast, Riiast. Karmid hoiatuslood. Masendav, ähvardav Venemaa. „Vene enamus elab vaimselt keskajas, usub zombikasti (televisiooni, mis teeb inimestest zombid), et püha isamaa on vaenlastest ümbritsetud.“ Moskva uluss ja tema lõputu väljapressimismäng Läänega. Võimuvertikaal, klannistruktuur. „Русскй мир“- vene maailm. (Piia R)

Roberto Bolano “Liuväli” – Võimalus tutvuda kuulsa Tšiili kirjaniku loominguga. Keerulise ülesehitusega romaan. (Liidia V)

Gustave Flaubert “November” – Autori enda noorpõlve esimese armastuse ja tundeelu imeline kirjeldamine. Imelised tundeväljendused ja kujutluspildid. Esimesed leheküljed on nagu luuletused. Väga mõtlemapanev mõte lk. 59: „Hüvastijätus on hetk, mil kurbus on etteruttavalt kohal ja armastatud inimene ei ole enam teiega.“ (Liidia V)

Anna Zigure “Läti rahva käekäik” – Meie naabrist Lätist on väga huvitavalt kirjutatud nagu loeksid Eestist. Meie elu ja ajalugu on lätlastega väga sarnane. Lõuna- Eesti elanike jaoks suurlinn ongi Riia. Kui on vaja oste teha, siis minnaksegi Lätti. Mina arvan, et meil ei ole  ühtegi eestlast, kes ei ole Lätis käinud. (Imbi M)

Gabriel Garcia Marquez “Väljakuulutatud mõrva kroonika” – Ei haakunud. Liiga ladinaameerikalik. Minu jaoks igav. (Tiiu O)

Charles Baudelaire “Mu alasti kistud süda: päevikumärkmed” – See raamat nõuab üsna tõsist süvenemist, paneb lugeja kaasa arvama, on õpetlik. Baudelaire elas 19. sajandil, kuid arvamused ja mõtted töö, tarkuse, kohusetunde, väärikuse…kohta on püsinud sajandeid. (Hele-Maire B)

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte” – Haaravad lood ootamatu puändiga. Väga nappide sõnadega nii palju öeldud. Vapustavad lood. (Anneli L)

Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool” – Raamat on vahva sõdur Švejki tegemistest. Švejk on oma ” heas tundud headuses”, kuid kahjuks minul jäi sellel korral raamat ning tema tegemised kuidagi kaugeks. (Merle K)

Virginia Woolf “Oma tuba” – Olin autorist varasemalt kuulnud ning teadsin laias laastus, mida oodata. Paraku osutus raamat minu jaoks paduigavaks. Oli palju ajastukohaseid kirjeldusi ja nimesid, millest ma midagi aru ei saanud. Ainuke huvitav seos, mis ma päriseluga suutsin luua oli see, et kui Sõõrumaa eile ütles, et tema maksis Savisaare elamise eest, siis see meenutas seda, et kui Shakespeare oleks pidanud ise sokke pesema, siis ei oleks ta suutnud oma teoseid luua. Kokkuvõttes siiski minu jaoks raisatud aeg, üks ebahuvitavamaid raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. (Raigo T)

Mare Kandre “Kurat ja Jumal” – Soovitan. Kristlasena oli seda harjumatu lugeda. See raamat vastu lugeja tahtmist pani Kuradile kaasa tundma ja teda mõistma, samas ei tekitanud head arvamust Jumalast ega näinud temas armastavat kõikvõimsat Taevast Isa. Aga siiski, hästi kirjutatud, ja mõnikord ongi vaja oma mugavustsoonist välja tulla. (Triinu P)

Sergei Dovlatov “Riiklik kaitseala” – Soovitan. Värvikas kirjeldus nõukogudeaegsest elust. Dovlatov on aus ja vaimukas. Kirjeldatud aeg on tuttav ja meelde tuleb midagi, mis poleks võibolla enam kunagi meelde tulnud. (Astrid V)

Olli Jalonen “Poisiraamat” – Huvitav lugu 1960ndate Soome väikelinna laste ja nende vanemate elust, kus sõda on jätnud oma armid inimeste ja kogukonna ellu. Autori stiil ja keelekasutus annab lugemisele oma võlu. Lugesin naudinguga väikese pisi kasvamislugu- „maailma tundmaõppimist“: püüdu saada paremaks inimeseks, armastada oma keelt ja rahvast- jääda soomlaseks! (Tiiu L)

Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan” – Suguvõsa elust mitme põlve vältel. Alguses tundub, et lugu on eraldiseisev, siis aga joonistub välja seos teiste sugulastega. (Viivi T)

Gustave Flaubert “November” – Esimene armumine. Kuidas avaldada armastust? Elasin kaasa peategelase esimestele sammudele täiskasvanuks saamisel. Hästi kirjutatud, tundeküllane lugu noore mehe teekonnast. (Triinu M)

Emmanuel Bove “Minu sõbrad” – Raamatu alguses oli mul peategelasest kahju, milline õnnetu hing… kuid raamatu lõpu poole mõistsin, et palju sõltub meie endi valikutest ja uskumustest. Peategelasel puuduvad sõbrad ja lähedus, tema igapäeva moodustab inimeste jälgimine ja soov nendega koos olla. Mulle tundub, et tema raskused tulenevad ülemõtlemisest ja liigsest enesehaletsusest. Muutes oma mõtteid, muudame oma tundeid ja käitumist! Osaliselt tragikomöödiline teos, sai kiirelt läbi ja pani mõtlema, tegi ka nalja. (Kati L)

Carl Hermann Hesse “Tema peab kasvama, mina kahanema: Paide tohtri mälestusi” – Tegelikult ma pigem pettusin selles raamatus. Ehk sobib see mõne pastori lauale? Ootasin raamatust väga palju. Aga see mõjubki nagu kirikuraamat. Pealkirjas mõeldaksegi Jumalat ja usku. Inimene vananeb ja kahaneb, aga usk temas kasvab! Tegevus toimub 1802-1896 Baltisaksa kogukonnas: Weissesteinis, Revalis, Dorpatis ja Arensburgis. Nagu üks teine reaalsus. Mees on ametilt arst. Rajas ka orbudekodu, nii, et suure hingega inimene igatahes! Ikka on tulekul pulmad ja matused. Ja tänupalved. Raamatus on ka reise ja mõned vanad fotod ning sugupuu. Soli Deo gloria ehk AU ÜKSI JUMALALE! (Tiiu V)

Nellie Bly “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” – Paneb kaasa elama. Imetlen Bly julgust ja taibukust. Sel ajal, üle saja aasta tagasi, noored naised üksinda ei reisinud. (Mare A)

Tiziano Scarpa “Stabat Mater” – Minu jaoks oli huvitav. Märksõnad: orbudekodu, Veneetsia, Vivaldi, 18.saj., orbudekodu tüdrukud (eeskätt Cecilia). Kirjutatud väga usutavalt. Mulle meeldivad lood möödunud aegadest, mis on seotud reaalsete isikute ja kohtadega. Meenuvad imekaunid meloodiad Vivaldi „Aastaaegadest“. (Esta K)

Jean-Paul Sartre “Sein” – Ei meeldinud need jutustused. (Aime J)

Max Blecher “Valgustatud urg” – Suures osas autobiograafiline teos. M. Blecher on toonud rumeenia kirjandusruumi pihtimusliku proosa. Sanatooriumide (haiglate) sünge tegelikkus, haigete kannatused ja nende ületamine. Erakordselt tundliku noore mehe mõtisklused, läbielamised, unenäod, fantaasiad, erootilised pained. (Liidia V)

“Roomlaste teod” – Õpetlikud lood keskajast, mis on kohati väga tänapäevased. Võib tõdeda, et inimloomus on sajandite jooksul vähe muutunud. (Kaire K)

Tiziano Scarpa “Stabat Mater” – Soovitan lugeda ja teha seda aeglaselt. Ise lugesin kaks korda, peaksin vist ka kolmandat korda lugema. Imetlen noore tõlkija- Paul Raud on sündinud 1999. aastal- tööd selle imelise raamatu tõlkimisel. Emotsioon oli täiuslik, kui mul oli õnn viibida Antonio Vivaldi “Aastaaegade” ettekandel, kus loeti ka katkendeid sellest raamatust. (Reet V)

Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” – Soovitan lugeda, et saada teada, kuidas 200 aastat tagasi sõlmiti rahulepingut Venemaa ja Pärsia vahel. Sain teada,et Pärsias arvatakse- suursugused inimesed söövad vähem kui tavalised,seal süüakse lambarasvast komme,et Pärsia šahh on oma rahva esipoeet, et Aasia hiilgus oli alati suurem kui eurooplastel,neid peeti metslasteks. Kõik see oli väga huvitav! (Tiiu M)

Eugen Ruge “Cabo de Gata” – Soovitan, kui meeldivad raamatud, mille tegevus leiab aset Hispaanias. Aeglaselt kulgev ja veidi liiga rahuliku tempoga. (Merilin T)

Yoko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis” – Olen ka ise korra öörongiga sõitnud ning ka see oli sündmusterohke. Seega kujutasin raamatus juhtunud seiklusi elavalt ette. (Kadri K)

Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool” – Väga humoorikas lugemine. Lisaks Švejkile ka teisi koomilisi lugusid, mis mõnusalt muigama panid. Hea tuju garanteeritud. (Reelika K)

Tiziano Scarpa “Stabat Mater” – Minu jaoks tiba raske lugemine. Esiteks järjestikune tekst lõikude viisi, päevast päeva kirjeldustega ning suht kaootilise sisuga. Huvitusin väga teksti sisse süübida, aga isegi siis oli keeruline… Väga valitud ning teadlikule lugejale. (Piret P)

Carl Hermann Hesse “Tema peab kasvama, mina kahanema: Paide tohtri mälestusi” – Huvitav tolleaegne baltisakslate kirjeldus. Vabalt sai reisida, kirjutati kirju. Kuid kahjuks paljud naised surid pärast sünnitust ja lapsed noorena. Arst ise oli elujaatav, tänulik, siiras, töökas ja usklik inimene. Oleks olnud huvitav temaga kohtuda. (Merle E)

Patty Smith “Pühendumus” – Kirjanduslik nauding! Väga tore oli lugeda, et kirjanikku mõjutas lugu kirjutama Eesti film “Risttuules”. Novelli peategelaseks on Eestist pärit tüdruk, kes võitleb oma unistuste nimel ja otsib oma kohta elus. (Kati H)

Aleksandr Solženitsõn “Lenin Petrogradis” – Soovitan, kui on huvi erinevate vaatepunktide vastu Venemaa ajaloole. Ei soovita kuna on eklektiline ning üsna pealiskaudne. Pigem soovitan “Lenini kogud”- pruunide kaantega. Kõhedust ja segadust tekitav. (Krista K)

Claudio Magris “Teine meri” – Seda raamatut lugedes tuli mõte, et gümnaasiumis võiks olla võimalik õppida ladina ja kreeka keelt. (Mare A)

Theodor Kallifatides “Taplus Rooma pärast” – Raamatus on kirjeldus kohutavatest tapatalgutest Trooja sõjas, mis on jutustatud II maailmasõja ajal Kreeka väikeküla õpetaja poolt. Raske lugeda praeguste sõjauudiste ajal. (Tiina J)

Soseki Natsume “Noorsand” – Mõnus-muhe lugemine. On võrreldud Lutsu “Kevadega” ning see on täiesti pädev võrdlus. Muhedalt kirja pandud noore õpetaja sekeldused uues koolis. Enesekehtestamine, uued suhted. Vahvad on inimeste kirjeldused. (Viive J)

Giedra Radvilaviciute “Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte” – Raamat sarjast Loomingu Raamatukogu. Väga omapärane kirjutamisviis. Sisaldab tsitaate teiste kirjanike teostest. Raamat algab Emil Tode tsitaadiga. Kuna pole Leedu kirjandusega üldse kursis, siis tõlkija joonealused märkused olid abiks. Vaimustuses ei olnud, lugeda võib. (Anu P)

Samuel Beckett “Molloy” – Erudeeritud lugejale. Kirjandus kui kunst. Raske, kuid hoiab pinges. Imetlus autori mõttekäikude üle. Mõnele on ikka looduse poolt väga palju antud. Hoidkem geene, et selised talendid sünniksid. (Milvi S)

Virginia Woolf “Oma tuba” – Rohkem teadasaamiseks traditsioonilise, kristliku abielu juurtest. Kas mitte pigem majanduslik leping 19. sajandini nagu arvas Jüri Lotman. Tekitas mõtteid tänapäeval naiste varjatud ärakasutamisest abielu, töösuhte jne kaudu. (Milvi S)

Nellie Bly “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” – Huvitav ning kaasaelamist ning mõtlemisainet pakkuv raamat. Üllatav (14.11.1889)- ja naine alustab üksi maailmareisi. Väga julge! (Eve L)

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” – Sügav mõtteharjutus mõelda, kuidas ja miks me maailma näeme nagu me seda teeme…ajuloputus, massimeedia, vabadus- kõike seda lühidalt kokku võttes. Mulle meeldis Dorise metavaade, mis ühelt poolt julm, aga teiselt nii vajalik. (Tiina S)

Amos Oz “Kurja nõu mägi” – Soovitaksin seda raamatut, kui huvitutakse Iisraelist ja juutidest. Kahe jutustuse tegevus toimub 1940. aastatel Iisraelis ning annab aimu, milline oli sisserännanud juutide elu seal sellel ajaperioodil. Jutustused keskenduvad rohkem indiviidi kogemustele kui taustale, kuid see aitab anda ajaloole inimliku külje. (Merily R)

Khalil Gibran “Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused” – Ei soovita. Jutud ei kõneta, jäävad kaugeks. (Kersti K)

Rainer Maria Rilke “Kaks Praha lugu”  – Rikkalik keel, tundlikud kirjeldused, hea tõlge, emotsionaalsus, kultuuritunnetus, inimlikkus. Magus vahe lootus, äratundmisrõõm. (Krista K)

Charles Baudelaire “Kunstlikud paradiisid” – Koondab ühtede kaante vahele uurimuse hašišist, oopiumist ja veinist. “Olla ise põhjus ja tagajärg, subjekt ja objekt, hüpnotisöör ja uneskõndija”. see on eesmärk, mille poole mõnuained näitavad teed, kuid milleni jõuda saab tahtejõu ja loominguga. (Liidia V)

Nellie Bly “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” – Naisajakirjanikule Nellie Blyle tuleb 1888. aastal mõte teha esimese naisena reis ümber maailma ja seda kiiremini kui Jules Verne´i raamatus “80 päevaga ümber maailma”. Ta sai loa ajakirjanduslikuks katseks järgmisel aastal ja raamat kirjeldabki autori enda sule läbi läbitud teekonda, peatuspaiku, kohatud inimesi ja tema enda tundeid. Mõnus muhe lugemine, mis kohati ei ole kohe üldse poliitkorrektne, aga see annab raamatule ainult lisavürtsi. Huvitav oli see, et autorile meeldisid eriti võikad kogemused, mida ta naudinguga kirjeldas. Kokkuvõttes üks igati mõnus ja kiire lugemine. (Sandra O)

Bill Bryson “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” – Väga huvitavalt kirjutatud populaarteaduslik teos inimkeha erinevate organite ja nende toimimise kohta. Tavainimese jaoks hästi palju uut ja huvitavat infot selle kohta, kuidas keha toimib ja milleks see kõik võimeline on. (Reelika L)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Minu jaoks oli raamat liiga hakitud ja detailne- jäi pooleli. Ilmselt, kui oleksin Suurbritannias mujal reisinud kui lühiajaline viibimine Londonis, siis oleks ka raamat huvitavam tundunud. (Kristi T)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Reisiraamat, mis on hoopis erinev kõikidest teistest. Soovitan. Looduskirjeldused, mida ise ei oskakski vaadata. Tahaksin näha ka filmi antud raamatu põhjal. (Liivi S)

Bill Bryson ” Jalutuskäik metsas” – Väga lahe ja ladus kirjeldus kahe spordikauge mehe seiklustest Apalatši matkarajal USA-s. Soovitan. (Külli P)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Omapärane humoorikas vaade Inglismaale. Meeleolukas lugemine. Tava-ameeriklasele väheomane huvi ja vaimustus teise riigi kultuurist ja inimestest.  (Jüri Š)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Ma armastan raamatuid, mis on kirjutatud oma läbitud teekondadest, kogemustest. Kõik on võimalik, kui tahta. Raskused ja takistused teevad teekonna kokkuvõttes veel väärtuslikumaks. (Egle K)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Brysoni fantastiline sõnaseadmise oskus ja huumorimeel tegi raamatu lugemise väga nauditavaks. Tekkis suur soov minna reisima ilma kindla sihita ning päevakavata. (Vivian L)

Bill Bryson “Inimkeha: kasutusjuhend asukale” – Soovitan raamatut, sest raamat on palju kaasahaaravam kui ükskõik, milline bioloogiaõpik. Oli huvitav teada saada, et kooliprogrammis õpitud faktid ei ole alati tõesed. Raamat üllatas, kuid pani samas ka veidi kriitilisemalt mõtlema. (Brita S)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Apalatši matkarada on Ameerika Ühendriikides maailma pikim märgistatud matkarada. Seda raamatut  lugedes oli väga armas, sest oli lihtsalt loetavalt kirjutatud. Põnevust  oli lõpuni. (Imbi M)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel: rännud päikesest kõrbenud riigis” – See raamat peaks olema kohustuslik lugemine igaühele, kes Austraalia reisile minemas. Info- ja huumorirohke. Mulle, õnnelikule Austraalias reisinule, oli see võrratu lugemine. Meeldetuletus, taasleidmine ja muidugi ääretult palju uut. Sel 60 miljoni aasta vanusel mandril on hulganisti asju-jälgi, mille kohta kehtib”kõige-kõige“ (vanem, kõrgem, suurem, mürgisem jne.) (Piia R)

Bill Bryson “Ei siin ega seal. Reisid Euroopas” – Väga lahedalt kirjutatud raamat. Mina olen käinud Euroopa riikidest ainult Saksamaal. Õnneks küll mitu korda. Kahjuks vene ajal ei saanud reisida. Igas riigis on mida nautida ja imetleda. Sa ei pea pettuma. Praegu on selleks kõik võimalused. Reisi ja Sa ei kahetse! (Imbi M)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Paralleelselt Apalatši matkarajal matkamisega ka kriitiline vaade Ameerika suhtumisele loodusesse. Huvitav oli lugeda matkakogemust raamatu alguses ja lõpus. Matkamine kui “tüüne üksluisus, kus ärritavad tegurid meid tüütama ei pääse” (lk 88). Matkamine kas hakkab meeldima/ muutub omaseks või mitte. Matkates aimuv kontrast matkaraja ja tsivilisatsiooni vahel. Autori vastuolulised tunded – väsimus ja võlutus, “otsatu lentsimise” väsimus ja virgutavus, tüdimus otsatutest laantest ja samas imetlus, igatsus tsivilisatsioonist eemalduda ja samas kihk nautida selle hüvesid – kõik see samaaegselt, matkarajal ja sellest eemal (lk 317). Humoorikad seigad matkarajal. Võimalus elada kaasa rännaku(te)le turvaliselt, sohval, soojas toas ja unistada oma tulevasest rännakust. (Kati V)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Ääretult huvitav teekond Apalatši matkarajal. Väga pikk, huvitav ja raske teekond. Filmi pole näinud, aga raamat oli põnev. (Liivi S)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Raamat räägib loo Apalatši matkarajast USA-s. Soovitan, sest see paneb mõtlema loodushoiu teemadele. Minu jaoks oli raamat kohati igav, sest palju räägiti Ameerika ajaloost, mis mind üldse ei huvita. Emotsioon: valus lugeda, mida inimesed tegid loodusele. Näide (tsitaat raamatust lk 241): “Ühel aastal maksti Pennsylvanias preemiana 130 000 kakulise ja pistriku tapmise eest kokku 90 000 dollarit, kõik selle nimel, et säästa osariigi talunikke vapustavast hinnanguliselt 1875 dollari suurusest kariloomadele tekitatud kahjust.” Kus on siin otsustajate loogika? (Iris P)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Matkaks ettevalmistuste kirjeldused ja matkakaaslase otsingud olid minu jaoks lõbus sissejuhatus, aga kui matkamiseni jõudis järg, siis endalegi ootamatult nautisin põnevaid fakte koos matkakirjeldustega. Muhedat huumorit täis raamat, mis kindlasti julgustab kõiki matkama. (Triinu M)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Selle raamatu kirjutamisega on kõvasti vaeva nähtud, kuid paraku ei haaranud kirjapandu mind kaasa. Kõike oli liiga palju ja kuidagi keeleliselt mitte lihtne. Tekkelugu, põikeid ajalukku ja igpäevaellu oli olemas, kuid teist korda ikkagi ei taha lugeda. (Kadri M)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Vahva humoorikas kirjeldus Apalatši matkarajal seiklemisest. Soovitan. (Eha A)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel. Rännud päikesest kõrbenud riigis” – Olen varasemalt mõned teised Bill Brysoni raamatud ka läbi lugenud, selles suhtes oli sama hea Bryson, aga ei olnud tema parim raamat. Soovitakski raamatut rohkem sellistele inimestele, kes juba Brysoniga tuttavad. Esimeseks Brysoni raamatuks soovitaks mõnda teist. Natuke jäi mulje, et raamat oli kirjutatud sellepärast, et kirjutada raamat. Justkui raamat mitte millestki (meenutas natuke Õnnepalu “Pariisi”, mis mulle üldse ei meeldinud). Erinevalt “Pariisist” oli raamat siiski huvitav, faktirohke nagu Brysoni raamatud ikka. Vanusest tulenevalt on aju hakanud igasugu faktide ja uue informatsiooni saamist teatavate rõõmukemikaalidega tasustama, seega oli saadud emotsioon meeldiv. (Raigo T)

Bill Bryson “Ei siin ega seal: reisid Euroopas”- Väga soovitan! Täiesti omapärane reisiraamat. Tema terased tähelepanekud ja vahvad võrdlused ajavad tõesti südamest naerma. Samas sain ka midagi uut teada. Kahju, et ta Eestis pole käinud. (Elle P)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Veendusin järjekordselt, et BB reisiraamatud pole üldse minu maitse, sest jääb arusaamatuks, mis eesmärki täidab võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult paljudest kohtadest läbi tuhisemine ning selle juures pidev virisemine, kuidas hotellid, vaatamisväärsused ja konkreetne paik ei vasta ootustele. Natuke rohkem kodutööd oleks vast ära kulunud. Veidi oli ka naljakas, kuid killurebimine muutus pikapeale väsitavaks ja tundus pingutatuna. Natuke huvitav oli BB reisimisviisi juures ajastut (1970ndate paiku) iseloomustav aspekt, kuidas oli võimalik sõita suvalisse kohta, jalutada esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja seal jalamaid tuba võtta (kas see reisija maitsele ka mokkamööda on, see on juba iseküsimus). Ka tõlge võiks olla ladusam. Pigem soovitaksin BB populaarteadusliku kallakuga teoseid, “Ringkäik kodumajas” oli huvitavam lugemine. (Leelo J)

Bill Bryson “Ringkäik kodumajas: eraelu lühilugu” – Üldhariv. Palju uusi teadmisi andev. Tuletab meelde kui hästi me tegelikult elame. (Tiiu O)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Humoorikas lugu, äratundmine turistile nähtust ja veel käimata paigust ning selle elanike käitumisest. Tea, mis on saanud meie telefoniputkadest? Kas ka kellegi dušikabiin? (Mari T)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Soovitan. Loodushuvilisele huvitavalt ja köitvalt kirjutatud. See on metsiku loodusega koos matkamine ja looduse imelist kirjeldust täis jutustus. (Eve S)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Soovitan neile, kes on rännanud Suurbritannias rohkem. Algul mind köitis, sest olin ka esmakordselt riiki saabunud praamiga Calais´t Doverisse. Hiljem väsitasid lõputud kirjeldused väikestest linnadest. Emotsioon tekkis, kui lugesin Ashingtoni Rühmitusest. Endine kaevuriteküla Newcastle´i lähedal. Meenus Viinistus mängitud Draamateatri etendus „Kaevuritest kunstnikud“. Raamatu pluss oli huumor. (Astrid V)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Humoorikalt kirjutatud. Sain Austraalia kohta palju huvitavat teada. (Tiina L)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Raamat annab hea ülevaate looduses matkamise võludest ja valudest. Teoses on palju mõnusat huumorit, mis loob positiivse meeleolu. Samas hoiatab ka metsas matkamisse liiga kergekäliselt suhtumast. (Nieves M)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Soovitan lugeda, kui soovid (veidi) huumorit, sissejuhatust inimloomusesse ja saada aimu, mida tähendab tõeliselt matkata. Raamat sai läbi enne kui jõudsin lõppu oodata- naljakas, muhe ja sütitas tahtmise minna pikale matkateele kohe uksest välja. Loodus kutsub. (Tiina S)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Väga tore lugemine. Soovitan, humoorikas ja hariv. Tekkis soov matkata ja kogeda samu emotsioone. Ühel päeval matkan Washington Mountainile. (Marge B)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Euroopa 20. sajandi lõpuaastatel Ameerika Ühendriikide ajakirjaniku veidi humoorika pilgu läbi. Tore lugemine, võrdlusmomentide otsimine ja tajumine, et elame siin Euroopas vanas, aeglases rütmis. (Hele-Maire B)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Soovitan soojalt, kellele meeldib väga ise matkata või saada seda naudingut läbi kirjanduse. 2 meesterahvast võtavad ette jalgsimatka Apalatši matkarajal ning lugeda saabki nende kulgemisest matkal. Niivõrd kaasahaaravalt kirjutatud teos, mis rikastatud paraja huumoriga ja sissepõimitud huvitavad faktid/sündmused erinevatest piirkondadest. (Kati H)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Kui palju me teame Austraaliast? See on nagu ajaloo, geograafia ja bioloogia jne teatmik. Väga huvitav! (Elle P)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Väga teistmoodi reisiraamat. Lihtne eesmärk- mitte surra vabas looduses, sai auga täidetud. Nautisin seda, et ei pidanud ise sel raskel rajal rassima vaid sain mõnusalt diivanil lugedes neile kaasa elada. Elu on ilus! (Eleriin V)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Palju fakte ja muljeid, aga raskelt loetav ja mittehaakuva huumorimeele tõttu igavavõitu ning tüütu. Ei soovita, kui on muud lugeda. Tülpinud „vaimutsemine“ ja pidevalt üleoleku ilmutamine mõjus häirivalt. Pingutustnõudev lugemine, aga viimased 30 lehekülge olid huvitavad. (Piret P)

Bill Bryson “Ringkäik kodumajas: eraelu lühilugu” – Hea raamat „Tarkade klubile“ mõttetute faktide kogumina. Liiga palju ja liiga kaugeid fakte ajaloost. Jupi kaupa lugemiseks isegi sobis. Teos meenutab luukeret, kellele hakati riideid selga panema. Mis aga meelde tuli, see selga aeti, kuni oligi kubujuss valmis. On ju paks raamat. (Tiina N)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Suurepärane raamat! Soovitan soojalt nendele, kes tahavad võtta aega ja õppida huvitavaid fakte Austraalia kohta, mida autor kirjeldab oma Austraalia rännakute käigus. (Hanna-Liina P)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Bill Brysoni reisimuljed Austraaliast on kirjutatud väga ladusalt. Oli väga huvitav lugeda, mõnus huumor. Raamat annab hea ülevaate Austraalia ajaloost, inimestest, loodusest. (Siret M)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Ma ei ole teisi selle autori raamatuid lugenud, aga minu jaoks jäi see pigem igavaks ja sisutühjaks. Mul ei tekkinud ei seda tunnet, et näen sihtkohta läbi autori silmade ja tekib huvi sinna minna ega ei tundnud autori sisekaemust. Mina selle ühe raamatu kogemuse põhjal ei soovitaks. (Kadi Jette T)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Soovitan, kui on plaan Austraaliat külastada. Minu unistuste reisisiht on alati olnud Austraalia. Ilmselt ma sinna kunagi ei jõua, kuid nüüd nagu oleksin käinud. Läbi mõnusa huumori. (Tiiu O)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Raamat, mis kutsub esile naeruturtsatusi, kuigi ma ei ole eriti naerualdis. Huvitavad võrdlused linnade ja inimeste kohta. (Mari P)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Hea huumoriga kirjutatud, huvitavad tähelepanekud. (Mari P)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Mulle ei meeldinud ja ei oska soovitada teistele. Kuigi raamatu viimasel lehel on kirjutatud “Kahtlemata aasta kõige nauditavam reisiraamat”. Olin õnnelik, er raamatu läbi sain. Mind tüütas, et autor nägi kõikjal ainult mustust, tusaseid teenindajaid ja inetuid maju. Aga nii see ju pole. Ehk on ta nüüd ka Indias käinud ja tahaks seda raamatut lugeda. (Eva J)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Kerge lugemine. Autor jutustab oma juhtumisi läbi iroonia, jättes kõlama alati positiivse noodi. (Merle K)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Vaimustav kirjeldus Ameerika Ühendriikide Apalatši matkarajal rändamisest. Head looduskirjeldused, arutelud looduse kaitsmisest ja matkamisest. Sooja huumoriga tutvustatakse sõpra- matkakaaslast ja erinevaid teel kohatud matkajaid. (Tiina J)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Autorile omase ladusa jutustamisstiili ja huumoriga on kirjeldatud Suurbritannia eripära, põnevaid kohtumisi inimestega ja naljakaid seiku. Raamat aitab näha brittide omapära, mida olen ka ise seal maal käies täheldanud. (Tiina J)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Kindlasti vajalik lugemismaterjal neile, kes kavatsevad Austraaliasse reisida. Kui aga enne raamatu lugemist reisisoovi ei olnud, siis pärast põhjalikku ja samas humoorikat ülevaadet kindlasti juba on. Hoolimata igal sammul ette juhtuda võivatest üliohtlikest elukatest asuks aga kohe teele. (Silvi L)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Brysoni kirjutamisstiil on just minu maitsele. See raamat läks ludinal ning lisandväärtuse andis see, et paljud kohad olid kas suuremal või vähemal määral tuttavad. Seega sain ka oma kogemustega kõrvutada. (Sandra O)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” – Irooniline ja humoorikas lugu, mis… ei pruugi meeldida. Arvan, et autoril endal oleks sellest kama-kaks. Reisiraamatuid on ikka huvitav lugeda. Mõnes mõttes võib see reisimist asendada. Mitte küll lõplikult… Kui raamatut lugeda eriti ei viitsi, siis ERR-i audioarhiivis on see kõik Rasmus Kaljujärve poolt sisseloetuna olemas. Hea võimalus anda oma silmadele puhkust… (Ester L)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Soovitan pigem ajaloo- kui reisiraamatuna, sest mitte ainult pole 1990 aastast hulk vett merre voolanud vaid ka suur osa loost räägib lisaks 1970ndate alguse noorukese Billi kogemustest samades kohtades. Kuna raamat lõpeb Jugoslaavia ja Bulgaariaga, siis põhimulje ongi: a) Kui palju on asjad muutunud! b) Hetkel toovad Jugoslaavia muljed meelde vaid: “Kui Bryson seal käis, polnud Jugoslaavia sõjad veel alanud.” (Aet T)

Bill Bryson “Inimkeha: kasutusjuhend asukale” – Oma keha toimimist mõista on huvitav ja kasulik. Kõige huvitavam oli ravimeetodite ajalugu. See, kuidas teadmisi ravimisest on kogutud. Ravimine kui äri… Ravimite äri- imestan! (Taimi O)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Bill Bryson on üks mu lemmikautoritest. Kõik, mis tema sulest ilmub, on lugemist väärt. Raamat jutustab kahe mehe teekonnast üksildasel Apalatši matkarajal. Maailma üks pikimaid märgistatud matkaradasid! Läbi hirmude karude rünnakute ees ja paljude keeruliste hetkede, ootab neid ees “happy end!” Raamat on täis sooja huumorit. Saab ikka naerda nii, et vats vabiseb…. (Tiiu V)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Soovitan USA huvilistele. USA metsanduse ja üldise majandusarengu kirjeldus koos matkamise korraldusega ja 44-aastase mehe isiklike kogemustega. (Eda-Tiia P)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Täitsa tavaline raamat. Ei pigem see raamat peab andma infot ja head enesetunnet! Mahukas raamat, aga samas mitte midagi ütlev. (Inge M)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – “Jalutuskäik metsas” on küll väga pehmelt öeldud. Tegemist on ikka tõsise matkamisega metsas. Paeluv lugemine retkedest metsiku looduse rüppe. Peab olema sitkust ja julgust, et sedasi metsiku looduse radadel matkata, aga kindlasti on see põnev ja seikluslik. (Esta K)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Kõigile reisihuvilistele. Austraaliasse sõitjatele aga lausa kohustuslik raamat! Riigikogu EKRE fraktsioonile lk. 132-133 “arenguruumiks” lausa vajalik! Hästi mahlakalt kirjutatud ja Austraalia kohta rohkelt teavet pakkuv reisiraamat! (Aime J)

Bill Bryson “Maakera kuklapoolel” – Humoorikas teos, mis hõlmab Austraalia minevikku ja olevikku. Palju huvitavaid fakte Austraalia kohta. (Kaire K)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Autor nimetab seda üüratut väljakutset “jalutuskäiguks metsas”. Tal jätkub huumorimeelt kogu teekonna kirjeldamisel. Nautisin täiega! Lisaks teekonna kirjeldusele saab raamatust väga palju teadmisi mägedest ja selle ala loodusest ning inimtegevuse mõjust loodusele. (Elle P)

Bill Bryson “Ei siin ega seal”- Saab kiiresti kätte mõnusad reisimuljed Euroopast. Väga ilmekalt ja vaimukalt kirjeldatud. Igav ei hakka. Ei ole ammu lugenud raamatut ja lõkerdanud naerda. Väga vaimukad rahvaste kirjeldused ja oma tunnete edasiandmised. (Evi K)

Bill Bryson “Ringkäik kodumajas” – Kui on sooviks teada saada, mil viisil on meie ümber olev aja jooksul arenenud ja kujunenud, siis tasub lugeda. Huvitavad seosed ja kõrvalpõiked ühe maja loo juurest erinevatesse maailma kohtadesse. (Evelin V)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt” – Soovitan neile, kellele meeldivad põhjalikud raamatud, mis avavad ka selle maa inimeste hinge. Elu võib ja tulekski nautida/elada rahulikult. Ei pea kogu aeg kiirustama. Aeglaselt tehes märkab palju rohkem. (Merilin T)

Bill Bryson “Ringkäik kodumajas” – Huvitav teave meid ümbritseva ajaloost! Võtan “mütsi maha” autori “lahtiste silmade” ja tehtud töö ees! (Aime J)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt” – Lugedes meenutasin oma reise Suurbritanniasse. Olen külastanud lisaks Londonile ka paljusid väiksemaid linnu ja armsaid külakesi ,ka selliste huvitavate nimedega kohti nagu Llandudno ja Betws-y-Coed. Natuke häiriv oli autoripoolne üleolev käitumine (küllap tal oli siis jälle halb tuju) ja kriitika, aga seda tegi ta ka iseenda aadressil. Vaatamata sellele, mulle raamat siiski meeldis. Avastasin oma raamaturiiulist veel teisegi Bill Brysoni teose, nii et järgmiseks loen”Üks suvi”. (Anu P)

Bill Bryson “Jalutuskäik metsas” – Suurepärase väljendusrikkusega ning humoorikas teos autori seiklustest ja nendega seotud kirgastest emotsioonidest Ameerika metsamatkaradadel. (Piret P)

Bill Bryson “Ei siin ega seal” – Tüütu raamat järjest lugemiseks. Pigem lugeda peatükkide kaupa, jättes peatükkide vahele pikema aja. Reisikirjeldused on väga iroonilised ning suures koguses korraga muutuvad tüütuks ning mõjuvad ekstreemse virisemisena. (Viive J)

Bill Bryson “Ülestähendusi väikeselt saarelt” – On hea materjal neile, kel huvi Suurbritanniaga lähemalt tutvust teha. Sellisel kombel võiks Eestimaalgi ette võtta samasuguse reisi. Pisut keeruline oleks ühiskondliku transpordi ja ööbimisvõimaluste poolest. (Mare A)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Hästi kütkestavalt kirjutatud teos Itaalia agulirahva elust ja võitlusest oma koha pärast ühiskonnas. Suurema tähelepanu all on naise roll perekonnas ja ühiskonnas ning selle muutumine sotsiaalse revolutsiooni käigus. Loo keskmes on kaks sõbrannat, kelle kogu elu kestvat sõprust neljaosaline raamatusari kajastab. Raamat annab huvitava sissevaate teise rahva ühiskonnaellu. Huvitav on jälgida, kuidas temperamentne itaallane vahendeid valimata oma eesmärkide nimel võitleb. Itaalias on kogukond see, kelle kaudu inimene end määratleb ja kuhu ta tahab kuuluda olenemata sellest, kuidas kogukond temasse suhtub. Ka väikeses kogukonnas on ühiskondlikud suhted rangelt paigas ja nende muutmise soovi käsitletakse raske rahurikkumisena. Peategelaste suur huvi hariduse omandamise vastu äratab sümpaatiat. Olulised on tutvused, mis võimaldavad elus edasi liikuda ja eesmärke saavutada. Kuigi hariduse omandamine ja abiellumine teise ühiskondlikku klassi kuuluva inimesega võib agulielust välja aidata, ei katke agulirahva omavahelised sidemed ja suhted kunagi. Ka raamatu alusel tehtud miniseriaali võib pidada väga õnnestunuks. (Reelika L)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Ausalt öeldes mulle see raamat ei meeldinud, teisi osi ei ole lugenud ja seriaali pole ka vaadanud. Kuidagi ebameeldivad tegelased ja olustik. Ferrantelt soovitaks lugeda hoopis raamatut “Üksilduse päevad”, pisut skisofreeniline, aga sügava sisuga. (Triin S)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” Napoli sari – Olles seda sarja vaadanud ja kuna oli ka Napoli reis plaanis, siis sai valitud antud sari. Päris huvitav oli jalutada ise Napolis Hispaania kvartalis ja ette kujutada, kuidas kõik võis olla omal ajal. Mulle meeldis, et raamat avas rohkem Elena sisemaailma kui sari seda suutis. Soovitan kõigil lugeda, kellel on sõbranna. E. Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest” Napoli sari: see raamat meenutas mulle, et hoolimata erinevatest eluteedest, saab sõprus alati jätkuda. Armastus ja armukadedus, haridus ja pereelu. Väga huvitavalt on kirjeldatud Lila ja Elena vastandumist. E. Ferrante “Lugu sellest, kes läheb ja sellest, kes jääb”: see raamat tekitas ängistava tunde, sest mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda selle ajastu ja meeste kehtestatud piirangutest. Lila ja Elena keerulised suhted, nende elud põimuvad ja lahknevad, Elena katsed pääseda Lila mõjuvõimu alt. Lisaks on haaravalt käsitletud elu Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Väga keeruline raamat! (Eleriin V)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Ei soovita, minu jaoks jäi kaugeks ja ei olnud kaasahaarav. (Kersti K)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” Napoli sari – Väga detailiderohke ja tihe lugemine Napolist ja Itaalist üleüldisemalt. Hea lähenemine sõprusele, armastusele ja peresuhetele Itaalias. Lisaks avas väga hästi naise rolli ja selle muutumise eelmisel sajandil. Huvitavaks tegi raamatu algus, mis justkui oli sarja lõpp. Hea lugemine, kui on aega 🙂 Soovitan vaadata ka selle põhjal tehtud filmi. (Kristi T)

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb ja sellest, kes jääb” – Soovitaksin enne antud raamatu lugemist tutvuda esimeste osadega, kuna alustades sarja kolmandast osast, oli vahepeal raske järge pidada nimedel ja omavahelistel suhetel. Haarav raamat, kus on väga hästi kirjeldatud noore naise sisemisi heitlusi ning sõpruse erinevaid variatsioone. Kerge lugemine, ladusalt kirjutatud, kohati jätab Itaalia nimede rohkusega seebiooperliku mulje. (Vivian L)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus” – Soovitan. Ladus, hoogsalt, mina-tegelase “ausalt” rõhutatult? jutustatud lugu. Autentne ja usutav, itaallaslikult temperamentne, jõuline. Mina-tegelase hingeelu on usutav kogu tunnete vastuolulisuses. Kadedus, sõltumine ja püüe sõltumatusele, võistluslikkus sõpruses. Võistlevad päritolu, millest ei saa vabaks, ja tung kujundada uut identiteeti. Esimest raamatut lugedes on soov tegelaste mina-arengule kaasa elada ka järgmises 3es raamatus. (Kati V)

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest” – Lugesin läbi kogu sarja ja jõudsin viimase osani. Iseenesest loetav, aga siiski mitte eriti paeluv. Majast välja minemine, ringiuitamine oli Lila jaoks nüüd lahendus kõigile pingetele, millega ta maadles. Tihti lahkus ta hommikul ja tuli tagasi õhtul… (Liivi S)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Väga hästi kirjeldab Itaalia elu, noorte õpinguid ja raskusi. Südamlik ja kaasahaarav. (Signe H)

Elena Ferrante Napoli-romaanide sarja neljas raamat “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus” – Soovitan lugeda neile, kes on eelnevalt vaadanud ETV 2-s linastunud filmisarja “Minu geniaalne sõbranna“. Huvitav jälgida minajutustaja keerulist suhet oma sõbrannaga- kadeduse, imetluse ja halvakspanu pingevälja hinges. Huvitavalt edasiantud Napoli-olustik ja inimesed. (Olli T)

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest” – Soovitan, sest jutustab haaravalt ja ausalt ühe haritud ja äärmiselt tundelise naise elust. On siiski”naistekas“. Kuna olen näinud ka seriaali”Minu geniaalne sõbranna“, siis oli saadud positiivne emotsioon seda tugevam. Kergem oli ette kujutada tegelasi ja aru saada nende tegemistes.“…räägib nagu trükitud raamat“. (Reet V)

Elena Ferrante” Minu geniaalne sõbranna” – Väga meeldis. Raamatusari, mida enda riiulilegi soovin. Hästi annab edasi ajastu hõngu, head karakterid ja ausad tunde- ja olukorrakirjeldused. Esimene raamat sarjast meeldiski kõige rohkem. (Külli P)

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus” – Väga soovitan. Saab põhjaliku pildi Napoli elust ja ka Itaalia elust. Kuidas Lõuna-Itaalias on elu maffiast läbi põimunud. Kui suured on erinevused põhja ja lõuna vahel. Oli huvitav! Pani palju mõtlema selle üle, millised on erinevused eri ühiskonnakihtide vahel. Kas lapsepõlvest alguse saanud sõprus on igavene kui inimeste elud on vahepeal väga erinevat rada kulgenud. (Malle K)

Elena Ferrante 4. osa Napoli romaanist – Soovitan läbi lugeda terve sari. Raamat paneb mõtlema naise elu üle. Eriti Itaalias. Millised valikud neil elus olid. Sari jutustab kahe naise loo lapsepõlvest kuni vanaduseni. Kuidas nad, pärinedes Napoli vaesest agulist, tegid elus erinevaid valikuid ja kuhu kumbki neist elus jõudis. Uudishimu- elad tegelastele kaasa. Mida ta järgmiseks teeb, mis juhtub. Paneb mõtlema naiseks olemisest, armastusest, valikutest elus, oma tee leidmisest. (Anneli L)

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest” – Väga põnevalt kirjutatud armastusromaan, kus põnevust jätkub lõpuni. Võimatu on raamatut käest ära panna. (Imbi M)

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest” – Soovitan: 1. Keda huvitab Itaalia olustik, inimesed. 2. Võrdluse võimalus filmiga”Minu geniaalne sõbranna“. Väga huvitavalt kirjutatud. Mõnus, haarav tekst, kirjeldused ja tegelased. (Inna G)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Peab lugema ka teisi Napoli-romaanide sarja raamatuid, et osata soovitada. Et kirjutada emotsioonidest, peab lugema ka teisi Napoli-romaanide sarja raamatuid. Teised raamatud on kindlasti huvitavamad. (Eva K)

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” – Soovitan seda raamatut väga kõikidele. Noortele naistele, elukogenud naistele ja ka igas vanuses meestele. Isegi olles enne näinud raamatu alusel valminud teleseriaali, oli selle lugemine köitev ja andis tugeva emotsiooni. Kõige rohkem meeldis see kui hästi oskab autor sõnadesse panna mõtteid ja tundeid. Iga naine ilmselt suudab nii mõneski olukorras autoriga samastuda. (Sirle V)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Oli huvitav lugeda meist nii erineva temperamentse rahva elust. Olen lugenud selle sarja 4 raamatut. Lugemist rikastas filmi vaatamine (tegelikult filmisari) ETV-s. (Aime J)

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg” – Soovitan lugeda Elena Ferrante kõiki 4 raamatut sellest sarjast, kuna see käsitleb II maailmasõja järgseid aegu. Sobib hästi vanemale generatsioonile, kes saab teha võrdlusanalüüsi selle kohta, kuidas õpiti koolis, ülikoolis; lastekasvatusest jne. Seoses sellega, et nende raamatute põhjal on tehtud ka filmiseriaal Minu geniaalne sõbranna, siis emotsioonid lugemisest võimenduvad. Ferrante on väga hea psühholoog, kes lahkab kõiki sündmusi sügavuti ja see tõstab raamatu kvaliteeti. (Tiiu M)

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” – Mõnus lugemine 2 sõbranna eludest, suhetest ja tegemistest. Aga hea oleks enne lugeda sellele 3. osale eelnevad raamatud. (Pille E)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Huvitavalt kirjutatud lugu Itaalia vaesest linnaosast. Põhiliselt kahest sõbrannast. Kahest tüdrukust, sellest, kuidas nad sõpradeks said ja nende elusaatusest. (Viivi T)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Huvitav raamat, mille tegevus viib 1950. aastate Napolisse. Tundub väga tõepärane. On huvitav teada saada selleaegsest olustikust Itaalias, täpsemalt Napolis. Kaasahaarav lugemine. Kavatsen edaspidi ka sarja järgmised osad läbi lugeda. Raamat, mille lugesin nö. ühe hooga läbi. (Esta K)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Huvitav lugemine. Elena ja Lila elukestva sõpruse tärkamise lugu. Eriti lähedased sõbrad tekivadki lapsepõlvest nende hulgast, kellega oled koos kasvanud. Raamatuga koju jõudes ja seda kotist välja võttes sattusin segadusse. Mõtlesin, kuidas olin võtnud sama raamatu, mille lugemine kodus pooleli. Ei olnud süvenenud, et tegemist sarjaga ja olin lugemist alustanud viimasest, neljandast raamatust. (Anne I)

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest” – Huvitav raamat kõrvalsuhte teemal ja lähedastest. Suhted on raamatus veidi üle võlli. Elena on ülespoole rühkiv iseseisev naine. Kõrvalsuhete puhul mees enda suhtestaatust vanemalt ei muuda. Ei lahuta oma abikaasast. Armuke ootab ja loodab, korraldab oma elu ringi. Järgneb pettumine. (Anne I)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Raamat sõprusest? Ilmselt jah, aga… sõbrannade Elena ja Lila vahel on ka kadedust ja võistlemist. Et kes on ikkagi parem, edukam… Selline mürgine asi ja justkui mitte-sõprus. Aga kui asjaosalised sellega rahul, siis mis saab lugejal olla selle kõige vastu? Aus ja elulähedane lugu. Kui võimalik, vaataks telesarja ka. (Ester L)

Elena Ferrante Napoli sari – Väga soovitan. Aus ja julge teos elust Itaalias. Kõik osad olid huvitav lugemine. Aga eriti panid kaasa elama “Minu geniaalne sõbranna” ja “Lugu kadunud lapsest”. See raamatusari on sõprusest mitte ainult Elena ja Lila vahel. Kogu agulirahva omavahelised sidemed ja suhted ei katke kunagi. samuti armastusest, armukadedusest, haridusest ja pereelust. Naise rollist ja selle muutumisest eelmisel sajandil. (Sirje S)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Südamlik lugu. Raamatut lugedes tundus nagu loeksin ma juba telesarja käsikirja. Ühesõnaga ma ei imesta, et raamatu põhjal on valminud kuulus telesari. Itaalia rahva temperamentsus on ikka muljetavaldav. (Triinu M)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Ilmselt loomutruu pilt tolleaegse Napoli vaese linnajao inimeste elust. Kahe tüdruku haruldasest omavahelisest sidemest. Oli see sõprus? Natuke liiga palju oli selles rivaalitsemist, kadedust,isegi vihkamist. Tüdrukute sirgumisest,naabruskonnas toimuvatest muudatustest ja noorte õppimisvõimalustest oli huvitav lugeda. Liiga palju jõhkrust ja vägivalda oli see, mis ei meeldinud. (Anu P)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Nino, Lila, Elena- kõik nad on minu meelest vastuolulised isiksused. Põrkuvad, põimuvad läbi usalduse ja emotsioonide kaudu. Kohati oli raske lugeda. Ei suutnudki lõpuks sellesse Itaalia miljöösse sisse elada. Liiga palju draamat. (Kadri M)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Ei soovita lugeda, kuna ainult emotsionaalselt pilves käratsevad tegelased iseloomustavad Sitsiilia agulielu. Kuidagi räpane. Emotsionaalsed loomad, kes ainult purskavad välja vägivalda. (Tiina S)

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest” – Raamat räägib kahest sõbrannast. Eht itaaliapärane. Temperament, ikka äärmusest äärmuseni. Tugevalt tunda itaaliapärast hõngu. (Mari P)

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb ja sellest, kes jääb” – Liigutav lugu kahest sõbrannast Elena ja Liliast ning nende keerulistest suhetest. Ei ole puudust draamast ja taaskord üksteise leidmist. Omavahelisi suhteid ja kõike eluolu mõjutavad ka vastava aja politiilised olukorrad, nt tööliste vastupanud jne. Raamat on põnev ja soovitan! (Kati H)

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” – Soovitan, kuna kuigi algus on aeglane ja tegelasi palju, lähevad tegelased lõpuks hinge ja nähtuvad sõbrannadevahelised komplekssed suhted. Väga põnev oli lugeda. Hea emotsioon- sai teada tolle aja Napolist. Kohati valus- ühiskonna normid, soorollid. (Sandra K)

Antti Tuuri “Igitee” – Minu viimane reis oli Soome, seega otsustasin lugeda Soome-Vene ajaloost kõnelevat raamatut. Raamatu põhjal vändatud film oli ülihea, mistõttu olid ootused raamatule suured. Kahjuks valmistas raamat pettumuse. See oli üsna igavalt ja kuivalt kirjutatud teos. Jäi segaseks, kas tegemist oli romaani või kellegi memuaaridega, sest see oli liiga mina-jutustaja keskne. Hästi palju mõttetuid detaile ja dialooge, justkui oleks püütud mingi edasise uurimise tarbeks kõik üksikasjalikult kirja panna. Puudus üldisem ajalooline taust, mis oleks tolle aja sündmuste kohta enam selgust andnud. Lugemine kulges vaevaliselt, raamat ei hoidnud huvi üleval. (Reelika L)

Marcel Aymé “Mees, kes käis läbi seina” – Viimati käisin Prantsusmaal Pariisis, kus tegutsebki nimiloo kangelane. Kuigi raamat ootas ammu lugemist, andis viimase tõuke just reis Pariisi. Tegemist on ootamatult ladusa ja humoorika teosega, mis pilab mõnuga (Prantsuse) ühiskonda. Millegipärast olin häälestunud raskeks lugemiseks, kuid Aymé on hea jutuvestja. (Leelo J)

Kerri Andrews Wanderers “A History of Women Walking” – Soovitan seda raamatut neile, kellele meeldib kõndimine ja matkamine ning ajalugu. Raamat räägib Suurbritannias läbi ajaloo palju kõndinud naistest, kes on ühtlasi ka raamatute autorid. Näiteks, kuidas Virginia Woolf ammutas enda teosteks inspiratsiooni Londoni tänavatel kõndides. Suurbritannia loodus on mullegi tuttav, seega oli väga põnev lugeda külastatud kohtadest ja matkatud radadest kellegi teise pilgu läbi. (Kadi Jette T)

Miika Nousiainen “Väike iluremont” – Omamoodi kiiksuga juhtumid ja kurb tõsielu. Harva sattunud lugema meeste lugusid ja soove niimoodi . Äkki mehed mõtlevadki nii.. Huvitavad mõtted tekkisid neid lugusid lugedes. (Tiina N)

Laura Pörsti “Viimane aasta: ülestähendusi mõningatest riidekappidest” – Väga omapärane lugu 94-(95) aastase voodihaige vanaema ja ta lapselapse suhtlemisest/mõistmisest vanaema riiete läbi. Üks ühine kuu rindemehe majas 400 km Helsingist põhjas. Nukker!  (Piia R)

Marion Chesney “Kiirustav surm” – “Kiirustav surm” on Marion Chesney Edwardi-aegse Inglismaa mõrvamüsteeriumi sarja 2. raamat, kus seiklevad ja lahendavad kõrgklassi mõrvu leedi Rose, kapten Cathcart ja nende teenrid Daisy ja Becket. Mulle see sari meeldib, kuigi esimene raamat oli veidi parem, aga samas jään nüüd ootama kolmandat, kuna seal ilmselt Rose’i ja Harry omavaheline keemia saab hoo sisse. Kuna raamatu tegevus toimub Inglismaal, kuhu ma viimati reisisin, siis sobitub raamat kenasti teemasse. (Sandra O)

“Silmaringi reisijuht. Maroko” – Väga kompaktne infoallikas. Olin novembris kaks nädalat Maroko Kuningriigis ning lugesin Silmaringi reisijuhti iga päev enne ning pärast linnade, asutuste, turgude ning muuseumite külastust. Täiesti piisav teos enese reisiks ettevalmistamisel ning kohapeal ajaloo ning geograafiaga kurssiviimisel. (Piret P)

Shaun Bythell “Raamatukaupmehe päevik” – Need raamatud Šotimaast täiendasid teineteist. Marion Jõepera tsiteerib Robert Macfarlane (“Metsikud paigad”): “Pidev elu tänavate ja majade vahel tekitab suletuse tunde, lühinägelikkuse. Rabade, merede ja mägede ruumid tasakaalustavad selle tunde”. Shaun Bythell kirjeldab vanaraamatukaupluse omaniku igapäevast toimetamist väikeses Wigtownis, samas ka värvikalt poe külastajaid ja töötajaid. Kokku saab hea ülevaate nii Šotimaa mägede ja looduse ilust kui inimeste loomusest ja karakterist – metsik, isepäine, väärikas ja iseteadlik, üllatusterohke, humoorikas. (Kati V)

Erik Valeur “Seitsmes laps” – Minu viimane reis oli Taani. Raamatu valisin teadlikult, sest Erik Valeuri romaan “Seitsmses laps” paljastab meile Skandinaavia lastetoa sünge saladuse. Soovitan lugeda, sest pinget jagub teose lõpuni. (Triinu M)

“Silmaringi reisijuht. Tuneesia” – Tegemist on „Silmaringi“ reisijuhiga. Kuna käisin Tuneesias, siis oli raamatust hea lugeda külastatud paikade kohta. Giidi jutt oli muidugi informatiivsem. Huvitav maa. Külastasime ka kohti, kus filmitud „Inglise patsient“ ning „Tähesõjad“. Oli hea meenutada külastatud paiku, kõrbesafarit soolajärvel ning düünidel. Reis oli elamusi pakkuv. (Esta K)

Christopher McDougall “Joostes Shermaniga” – Raamat pole küll nimekirjas, kuid jutustab ka liikumisest ja liikumise vajalikkusest. Surmast päästetud eesel Sherman inspireerib erineva saatusega inimesi osalema Ameerika väga omapärasel jooksuvõistlustel. Südamlikult ja humoorikalt kirjutatud raamat räägib palju inimeste ja loomade vahelistest suhetest, loomade olulisusest meie elus. Kui palju aega läks selleks, et inimene hakkas liikuma kahel jalal. Kui palju aega läheb nüüd, et hommikust õhtuni teleka ja arvuti ning autoroolis istujad tagasiteed lähevad. Soovitan väga. (Silvia M)

Sally Salminen “Katrina” – Saarte ja saarekeste maa- Ahvenamaa jättis mulle sügava mulje. Olen lugenud mitmeid häid raamatuid sellest saarestikust. Saab pildi väikese saare külaelust möödunud sajandi alguses. See raamat on väga hästi kirjutatud. Lihtsaid elutõdesid on kirjeldatud läbi peategelase lootuste, katsumuste ja rõõmude. Katrina elu kaugel oma sünnikodust on raske, aga tema elujaatus ja iseloomu tugevus aitavad tal neid raskusi, mida ta ei osanud ealeski ette näha, kui uute lootustega seal oma täiskasvanuelu alustas, taluda. (Astrid V)

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist” – Soovitan antud raamatut inimestele, kes on jaapani kirjandusega varem kokku puutunud või neile, kes soovivad jaapani kirjanduse lugemist proovida. Olen aru saanud, et selline kirjaviis ei ole kõigile meelepärane. Mulle meeldis raamat väga. See teos räägib ühiskonna ootustele vastamisest ning nendega toimetulekust. Oma lühikese pikkusega jõudis see palju öelda. (Emili J)

Fredrik Backman “Karulinna” triloogia – Tuntud ja mujalgi maailmas tunnustatud Rootsi kirjanik on kirjutanud sellise vapustavalt raputava ja mõjusa triloogia, mille taustaks ja oluliseks „tegelaseks” on jäähoki. Backman on kirjanikuna ülimalt empaatiline – seda ka nende tegelaste suhtes, kes sellist suhtumist justkui ei vääri… Aga Backman VÕIB just niimoodi suhtuda ja see teebki tema raamatud lõpmata toredateks ja… Jäähokiga saab lugedes hakkama ka minusugune, kes hokist miskit ei tea, aga kui vaja, siis… (Ester L)

Kasper Colling Nielsen “Mount Kopenhaagen” – Väga, väga veidrad lood (lind-inimesed, metall-inimesed, tulnukad) raamistatuna Taani ehitatud hiigelmäest, mis Taani riiki positiivselt mõjutab. Soovitan. Üllataval kombel jättis kogu raamat hoolimata nii mõnegi jutu üpris vägivaldsest sisust kokkuvõttes pigem malbe mulje. (Aet T)

Agatha Christie ”Mõrv idaekspressis” – Tahtsin valida raamatut viimati külastatud riigist (Türgi) ja tegin kiire otsingu internetist ja Mõrv idaekspressis tuli mitmes nimekirjas ette. Varasemalt ekraanil nähtud Poirot oli lugedes veidi teine kogemus. Paljud väljendid ja järeldused tundusid vahest kentsakad, aga lugedes lähed kaasa mõrva lahendamisega. Selle raamatuga mõtlesin suhteliselt varakult välja, kes mõrvar on, aga polnud kindel ja kaalutlesin erinevaid valikuid raamatu lõpuni. Krimiromaani lugemine oli päris huvitav kogemus. (Mall H)

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge” – Minu viimane reis oli Itaaliasse, mistõttu sai valitud Paolo Cognetti teos “Kaheksa mäge”. Lugu on sõprusest kahe mehe vahel ning oma elutee otsingutest. On toredaid kui ka traagilisi hetki. Üks parimaid lugemiselamusi! (Kati H)

Tina Brown “Diana ajaraamat” – Armastust, traagikat, õelutsemist on selles teoses. Püüdu elada ka luksuses ja külluses normaalset pere-elu. Soovitan! Siiralt armastust ja peret ihkava noore naise traagika. Milline oles ta elu praegu???? Kas oleks ta poegade elu teistmoodi? Häbi Camilla! (Malle A)

Allen Ginsberg “Ameerika” – Kuigi ma ei pruugi nautida mõningaid luuletusi nende sõnakasutuse pärast, avaldas see kogu muljet ja pani mõtlema poeedi elu üle laiemalt. Väga huvitav oli järelsõna, mis aitas mõtteid juhtida ja konteksti panna. (Piret P)

Caroline Bernard “Naine Montparnasse´ilt” – Soovitan kõigile naistele, eriti noortele. Olen naismatemaatik, paljude meeste arvates nagu “merisiga”- ei naine ega matemaatik. Praegu TTÜ emeriitdotsent. Valitsesin 1974. a Tartu Ülikoolis füüsika-matemaatika kandidaadi teaduskraadi, ainsana minuga samal ajal matemaatikat õppinud naistest. Vt artikkel “Sirp” 24.11.11. (Eda-Tiia P)

Stephanie Rendon “Teekond Mexicost Setomaale” – Sisukas lugu nii Mexico kui ka Setomaa osas. Tugeva naise kirjutatud reaalsete kogumeste põhjal. Doktorikraadi saamine Eestis koos abielu ja majaostuga. Inglise keel ikka laiemalt rakendumas. Terav tšillipipar matmas leebeid eesti maitseid. Selle pipraga kohanemine võtab aega nagu ka veganlusega. Üleilmastumine on igati tuntav. (Eda-Tiia P)