Osalejate tagasiside

 

A. Põldmäe, T. Ojaveski, M. Puust (koostajad) „130 aastat eesti laulupidusid”

Väga hea ülevaade Eestis toimunud 23 laulupeost. Positiivne on ulatuslik pildimaterjal selle juures, lisaks inglise- ja saksakeelsed kokkuvõtted. Peale kõige muu ei ole ära unustatud prantsuse, vene ja soome sõpru, kellel on võimalus oma keeles lugeda sisukokkuvõtteid. Eesti rahva rahvustunde tekkimisel on ikkagi laulupeo traditsioonil väga suur osa. (Evi)


Meie kultuuri üheks osaks on laulupidude traditsioon. Ülevaatlik raamat-album 23 laulupeost, esinejatest ja heliloojatest, peo juhtidest ja paikadest, kus laulupidu toimus. Rohkelt illustreeritud. Väga tore, et raamatus on kokkuvõtlik ülevaade toimunud laulupidudest ka mitmes erinevas keeles. (Siret)


Soovitan läbi sirvida. Seda tuleb teha kohapeal, sest raamatu formaat ja kaal on aukartustäratav. 1999. a. sõnas Eri Klas: rahvas tõestas, et laulupidu ei saa iial lõpetada – see pidu kestab meie ajal ja pärast meid. Meeldiv, sest aitas paljut meenutada, ka eelnevaid laulupidusid, kus ise osalesin. (Helve)


Soovitan kindlasti lugeda. Iga endast lugupidav eestlane peaks oma ajalugu tundma. Mina sain teada, et üldlaulupidude vahel olevatel aastatel oli veel palju laulupidusid. Eestlane on ikka laulurahvas. Ilma minevikuta ei saa me tunda ka tulevikku. (Imbi)


Põhjalik ülevaade rohke pildimaterjaliga: 23 laulupidu, selle tegijad, trükised ja sümbolid.
Laulupeod on üks osa Eesti kultuurist, laiemalt võttes – laulupidudel on olnud määrav osa meie rahvustunde tekkimises ja alalhoidmises. Kes on käinud laulupeol lauljana, see teab hinda, mida peole pääsemise eest ja peo ajal „maksta“ tuleb – aastaid kooriproove, kohustusi ja muusikarõõmu. Ja tulemuseks on võimalus paar päeva laulukaare all „lauluna tõusta üles“. Raamat on hea võimalus meie kui laulurahva aja- ja elulugu meeles hoida ja kalliks pidada. Sest siin on tõepoolest nii, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (Ester)

Helmi Mattiisen, Ade Hintsov „Ajaga silmitsi: meenutusi Alo Mattiisenist”

Soojad ja südamlikud lood. Eriti ladus stiil on neis mälestustes Ivo Linnalt. Trumpab üle Mart Laari. (Mari T)


Ma ei tea Alo Mattiisenist eriti palju – jah, muidugi tema kuulsaid isamaalisi laule, aga eraelust ja muust loomingust ei tea, kuna tema hiilgeajal olin natuke liiga noor. Seetõttu oli täitsa huvitav lugeda teda ümbritsenud lähedaste ja sõprade meenutusi. (Sandra)


Mattiiseni elutee oli lühike ja tähelend kiire. Meile jäid 6 isamaalist laulu. Tal oli suur osa Eesti taasiseseisvumisel. Minu silmis oli ta pikk, ilus, valges kuues innustunult dirigeerimas lauluväljakul. (Randar)


Kurb lugu andekast inimesest, aga aitäh, et olid. Soovitan lugeda. (Reet)


Mõjuv sissevaade ühe geniaalse helilooja elule ja tegutsemisele. Emotsiooniks oli „Läbi raskuste tähtede poole“. (Egle)


Soovitan kõigile, sobib ka korduvalt lugemiseks. Olin raamatut ka varem lugenud, see ei seganud sugugi. Südamlikud meenutused varalahkunud andekast heliloojast. (Eha)


Alo osa on suur meie iseseisvuse saavutamise ajal. Ta pani oma muusikaga rahva ühte hoidma ja vabaduse kätte võitma. Alo oli väga andekas. (Marta-Maie)


Kaasaegsete mälestused Alo Mattiiseni ajast ja isamaalaulude loomisest. Alo katsetas täiesti uut muusika kirjutamise meetodit. Ma polnud elus kuulnud: “Pritsides hambaharjaga noodipaberile tinti ning tõmmates sinna pulki peale”. (Elle)


Soovitan suurepärast ülevaadet Alo Mattiiseni elust. Väga-väga siiralt olid paljud tema omaksed ja sõbrad teda kirjeldanud, temast kirjutanud. Väga meeldis Mart Laari meenutus. (Urve)


Eesti rahva teine ärkamisaeg andis meile esmalt laulu “Ei ole üksi ükski maa“ ja pisut hiljem ka “Viis ärkamisaegset laulu”. Laulude loojaks oli Alo Mattiisen. Ärkamisaegsete laulude kirjutamise idee kohta on ta öelnud: “Oli suur juhus, et nende laulude tegemine langes just sellele kevadele, meie teisele ärkamisajale. Eks siit ka mõte kasutada esimese ärkamisaja viise… Tundsin, et neid laule on meile kõigile just nüüd vaja…“
Neid laule on meile ka tänapäeval vaja, et oskaksime mäletada ja hinnata seda aega, kust tuleme. Ja olla tänulikud. (Ester)


Soovitan lugeda, kui andunud on üks tore noor inimene kodumaa vastu. Alo oli ju tollal väga markantne kuju, pikk ja kõhn, tal olid Jeesuse juuksed. (Silva)


Soovitan, loodan, et Alo ongi surematu. Sõbrad meenutavad Alot soojuse ja hoolivusega. Mina ei suutnud seda raamatut ilma pisarateta lugeda. Kahju, et andeka helilooja loomeaeg nii lühikeseks jäi. (Sirje S)


Üks südantkriipivate kaunite isamaaliste laulude autor väärib kahtlemata meenutamist. Soovitan lugeda. Inimene lahkub, laulud elavad edasi. Aeg parandab haavad ja laulud jäävad. (Esta)


Soovitan neile, keda huvitab Alo Mattiiseni looming, selle mõju ja tähtsus Eestile keerulisel ajal. Seda lugedes elasin läbi emotsioonid, meenusid sündmused, mis toimusid. (Mare A)


Meie aja legend ja huvitav lugeda inimeste meenutusi. Aeg ju muudab mälestusi. Positiivne! (Annei)


Siin on palju tundeid, ülevust, kurbust ja valu. (Külli Klara)


Taktitundelised heade sõprade ausad meenutused 1988. aasta suurest inimesest. Olin ka ise Rakvere Vallimäel tuhandete keskel, tundsime kui südamed tuksusid Alo laulude rütmis. (Tiiu-Rosalie)


Hea lugeda, ei ole liiga kuiv ega pikalevenitatud. Eriti meeldis, mis puudutas tema elu 1988. aastal isamaaliste laulude sünnilooga. (Viivi)


Soovitan lugeda, sest oma rahva suurkujusid peaks teadma ja mäletama. Sõprade meenutustes on Alo aus, andekas, südamlik ja mõneti vastuoluline isiksus. Jüri Leesmendi sõnadele loodud isamaalised laulud tegid Alo üleöö kuulsaks, sest need olid oma aja kohta uskumatult julged. (Tiiu K)


See on väga kirev mälukilde täis raamat. Messiana mõjunud laululoojast Alo Mattiisenist. Eesti jaoks oli tol mehel sümboli tähtsus. Ta tegi just need laulud, mida meil vaja oli sel hetkel.
See raamat on kiirpilk Alo ellu ja tegemistesse, nii nagu ta oli, unistaja ja muusik. Mees, kes tajus ette seda, et ta ei ela kaua. Temast jäi ere mälestus, sümbol ja laulud. (Tiiu V)


Soovitan. On meeldejääv sissevaade selle loomeinimese ellu ja mõttemaailma, nähtuna lähedaste ja sõprade silmade läbi. On väga kahju, et andeka inimese elu kujunes lõpuks keerulisemaks ja lõppes ülekohtuselt vara. (Sirje)


Soovitan lugeda. Armas mälestuste raamat inimesest, kes on loonud palju imelist muusikat. Kindlasti on paljudel meist mälestusi, mis elustuvad üht või teist Alo lugu kuuldes. (Siret)


Hästi koostatud ja tundub tõetruu. Kurb, aga uhke tunne, et ta oli ja säras õigel hetkel … (Reet)


Minu lemmik Alo Mattiisen ei olnud, kuid neid mälestusi lugedes sai temast ka minu lemmik. (Imbi)


Soovitan – meie laulva revolutsiooni aja suurkuju. Milline andekas ja vastuoluline looja. (Maie)


Raamat „ Ajaga silmitsi“ aitab meil jõuda sammukese võrra sügavamale helilooja sisemaailma. Alo lähedaste ja sõprade ausad mälestused on raamatu koostajatele (Jüri Leesment ja Toomas Muru) olnud suureks eeliseks, et neil selline suurepärane elulooraamat Alo Mattiisenist õnnestus koostada. Ma loodan, et teos jõuab ka meie uute põlvkondadeni, see aitaks neil paremini mõista laulva revolutsiooni aega ja sellel ajal tekkinud protesti- ja isamaaliste laulude looja hingeelu, -valu. (Triinu)


See raamat on Alo elust, kus tema tähetunnid ja rasked hetked kirjas, meenutused tema kõige lähematelt ja sõpradelt. Aga see on ka olulistest sündmustest Eesti lähiajaloos, selles kaasateinud inimeste silmade läbi. Hea on aeg-ajalt meenutada selliseid inimesi. Pilt Alo Mattiisenist läks palju avaramaks. Nii andekas, kirglik looja. (Astrid)


Soovitan noorematele lugejatele. Meie põlvkond, neljakümnendatel ja viiekümnendatel sündinud, on geeniusega ühte õhku hinganud. Hea, et tema tuttavad, sõbrad, lähedased on A.M. inimlikult lähedale toonud. Rõõm, et meie väikesel rahval on selline suurmees. (Leili)

Märt Laur „Appassionata”

Väga huvitavalt kirjutatud, õpetlik. Kurb raamat, oleksin tahtnud teistsugust lõppu. Jäi nagu liialt palju lahtisi otsi. (Hafza)


See on põnev raamat, aga mitte lihtne lugemine. Erinevad liinid nõuavad tähelepanu ja ka väsitavad. Kohati oli raske mõista, kes ja kus ja mis. Valdasid kummalised tunded, kohati üsna sünge. Head kirjeldused tekitasid kujutluspilte, panid kaasa elama. (Külli Klara)


See hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud raamat oli minu jaoks väljakutse, sest mul oli algul raske selle tegevusliinides ja inimestes orienteeruda, kaasa kulgeda. Kannatlikule muusika- ja raamatusõbrale igati sobiv lugemine. Sestap soovitan! (Ester)


Eesti autori romaan itaallaste väljarändamisest Ameerikasse, tagasi tulemine, kohutavalt rasked elusaatused. Aeg-ajalt tundub võimatu, et see romaan on eestlase kirjutatud. Filigraanselt kirjeldatud sündmustik, mida ei oskaks eestlane, kes pole sellega kokku puutunud, kirjutada. (Mari P)


Soovitan julgetele, kes raskusi ei karda. Väga raskesti mõistetav. Aga raskused selleks ongi, et neist jagu saada. (Imbi)


Kõik on muusika. Filigraanse täpsusega kirjutatud romaan, elust läbi muusika, suure kujundijõuga ja väga lummavalt. Elusaatused, karm ja ilus.
Itaallaste elu emigrantidena Ameerikas ja sõjajärgses Itaalias. Jumalikud kujundileiud, nauditav süzeejoonistus. Kõike on parasjagu, ka karmust. Elu läbi muusikapoeesia. Seda lihtsalt peab lugema! (Tiiu V)


Raamat jätab kahetised tunded, alguses ei suutnud ma kuidagi loosse sisse minna ning ka raamatu edenedes on tunne, et autor täpselt ei ole endale selgeks teinud, kelle lugu ta tahab rääkida ning see jätab lood veidi poolikuks ja õhku rippuma. Aga, miks seda raamatut lugeda? Raamat räägib universaalse inimese loo. Valikutest, mida me teeme, mida me vahel oleme sunnitud tegema ning mis on vahel ka väga egoistlikud. Ja see on lugu, kuidas elada nende valikute tagajärgedega. Mis selle raamatu huvitavaks teeb, on keskkond, kuhu see on viidud. Eesti autori romaan Itaaliast ja itaallastest, nende väljarändamisest enne II maailmasõda ja tagasitulekust kodumaale. Ning see, kuidas on kirjutatud, paneb mind uskuma, et jah, kõik see tõesti nii oligi. (Ivika)


Soovitan. Meile võrdlemisi tundmatu maailm. Alguses võtab väga aeglaselt tuurid üles, aga siis läheb käima. (Maie)

Ketlin Priilinn „Armastusega fännidelt”

Tempokas ja loetav lugu. See on kahetsusväärne, kui noor inimene paneb kogu oma noore elu ainult „ühele kaardile“. (Sirje R)


Soovitan väga. Olen väga eakas ja ei tea fännindusest midagi. Raamatu autor annab sellest põhjaliku ülevaate, kusjuures tunneb kirjeldatud linnu väga hästi. Huvitav raamat. Hea kogemus ka vanemale põlvkonnale. Hariv. (Urve)


Soovitan noortele. Projekt“ Raamatuga kevadesse“ tõi mu lugemislauale noorsooromaani. Lugesin huviga, lapselaps on saanud 12-aastaseks, kas ka teda tabab fännihullus? Teema võimaldab lahata ja kirjeldada mitmeid noorte ja ka muusikute elu puudutavaid külgi. (Leili)


Väga õpetlik noortele. Kasulik teada kõigest, eriti fännajatele. Väga huvitav raamat. Pole varem fännamisest eriti midagi kuulnud, seetõttu oli seda raamatut eriti hea ja kerge lugeda. Hästi kirjutatud. (Hafza)


Raamatus kirjeldatakse üsna huvitavalt tõelise fänni elu, mida ta ette võtab, et saaks koos olla oma lemmikutega. (Ülle)


Kindlasti huvitav raamat noortele, kel oma iidol olemas. Praegu ju saab kontserdituuridel neile järgneda. Päris huvitav lugemine. (Eve)


Lisann teeb teoks oma unistuse ja järgneb oma lemmikbändile erinevatesse riikidesse. Milleks kõigeks küll on fännid valmis, et kohtuda oma iidolitega! Lugesin rõõmuga, kuigi raamat oli pigem teismelistele mõeldud.
Lugedes meenus mulle, et olen ise kunagi koolipõlves kahel korral peale kontserti käinud lava taga lauljalt autogrammi küsimas. Küll ma olin uhke, kui Heli Läätselt sain autogrammiga foto ja Boris Lehtlaan joonistas mulle südame. (Anu)


Popmuusika vajab fänne nagu värsket õhku. Sest ilma kuulajateta, plaatide ja kontserdipiletite ostjateta ei ole ju mõtet. Võib küll niisama vaikselt omaette kitarri või muud pilli tinistada, aga see pole see pole see… Raamat avab (püüab avada) noore sihikindla fänni hingeelu ja fänluse olemust üleüldse.
Soovitan lugeda, eriti neil tarkadel täiskasvanud mitte-fännidel, kelle noored sõbrad või sugulased on valmis mida iganes tegema selleks, et ainult… (Ester)


Huvitav lugemine noore inimese seiklustest ja läbielamistest ansambli Dreamblue tulihingelise fännina. Järgnenud ansamblile üheksasse riiki ja käinud kolmeteistkümnel erineval kontserdil, täitus ka peategelase suur unistus kohtuda ja suhelda oma iidolitega silmast silma. Väga hästi kirjutatud raamat. (Siret)


Väga huvitav oli lugeda, kuidas läheb ja millega seoses on elu fännidel. Eks äratundmisrõõmu leiab siin nii mõnigi. Elu ongi kas laval või lava taga või lihtsalt lava ees. (Inge)


Huvitav ja kaasahaarav seikluslik raamat ühe bändi fännidest ning nende iidolitest. Kaasahaarav lugemine. (Esta)


Kuna ise olen fännamiseks liiga laisk (siiski – noorusest tuleb ette üks ansamblile Rock Hotell saadetud kiri!), siis oli see noortekas hariv ja huvitav. Ei soovita neile, kes tahavad lugeda seiklusromaani. Nii kenasti oli see fännamine lahti kirjutatud, et lausa veidi kahju hakkas, kui peategelane armastusega, kuid kindla käega päris-ellu tagasi juhatati raamatu lõpus! (Aet)


Ma ei ole kunagi ise sel viisil ühtegi bändi fännanud, aga väga mõnus oli lugeda ja kaasa elada Lisanni tegemistele. Soravalt kirjutatud ja ausalt öeldes kahju, et seda bändi päriselt olemas ei ole – oleks täitsa kuulanud 🙂 Soovitan, kui tahad natukeseks groupie pähe pugeda 🙂 (Sandra)


Minu sisemine puberteetik püüdis samastuda, kohati õnnestus. (Triin)


Soovitan. Väga hästi kirjutatud. Fänluse olemus oli mulle tundmatu. (Maie)


Huvitav raamat. Soovitan. Usun, et see raamat on tõepärane. Tean neist rändureist. Mulle pole kunagi ükski sportlane või laulja nii meeldinud, et neid mööda maailma saata. (Sirje S)


Soovitan kindlasti lugeda. Lugeja saab teadmisi fännikultuurist. Mina pole siiani küll teadnud, et on olemas fänne, kes nii oma iidolitega suhtlevad. Järelikult on see osadele inimestele nii omane. Inimene õpib hällist hauani. (Imbi)

Märt Treier „Anne Erm: hiliskevad”

On lugu erilise andega inimesest, kes on loonud Eestis suure menu saavutanud Jazzkaare ja aidanud meie rahvast väljapaistvate muusikutega tutvuda ja osa saada nende loomingust. Anne Erm on haruldane inimene, kes saab hakkama ka kõige võimatuna näivate asjadega. Lapsest saati kindla iseloomuga, andekas ja tubli organisaator. Ei karda ka rahalisti raskusi – tuleb toime! (Marta-Maie)


Jazzisõpradele tutvumaks jazzikultuuri edendamisega Eestis. Põhjalik elulooraamat kajastab Anne kujunemist Jazzkaare emaks. Anne iseloom on tema saatus, ehk Anne iseloom on JAZZKAAR. Imetlen Anne energiat, tema muusikalist tundlikkust ja peent maitset, oskust võluda Eestimaale põnevaid muusikuid. Suur tänu Annele elamusrohkete, väga eriliste kontserdite eest. (Niina)


Anne Ermi elulooraamatu on kirjutanud tuttav ja kolleeg ning sellest on tunda soojust ja lugupidamist. Tore, et on palju pildimaterjali. Imetlust tekitas tööle – muusikale – pühendunud inimese eluoluga tutvumine. Tsiteerides Anne Ermi ennast: “Esimene armastus on muusika, siis on tükk tühja maad ja siis tuleb Enn.” (Evi)


Soovitan kesk- ja vanemaealistele muusikahuvilistele. A. Ermi muusikutee algas Georg Otsa nimelises muusikakoolis, jätkus konservatooriumis kompositsiooni erialal. Sai heliloojaks ikka visaduse ja kangekaelsuse ja andekusega. Kutsumusele elatud elu. Erm on sõltlane. Ta on suutnud oma sõltuvusega teenida ennast ja rahvast. Jazzkaar kuulub eesti kultuurilukku juba 1991. aastast kuni viimase ajani s.o. 2018. inimese iseloom on tema saavutus. Meeletu intensiivsusega elatud elu. Festivalipäevad 7.20-00.00. Ta pole ühtegi festivali teinud raha pärast. (Leili K)


Vaheda sulega ja ülima põhjalikkusega kirjutatud raamat Anne Ermist. Kuigi teoses toonitatakse korduvalt peategelase tagasihoidlikkust, siis raamat hämmastas mind küllalt avameelse lähenemisega. Kuna olen aastaid olnud Jazzkaare sügav austaja, siis teen Anne Ermile siira kummarduse tehtu eest. (Viire)


Raamatu autor kirjutab eessõnas: “Olgem õnnelikud, et elame selliste isiksuste kaasaegsetena ja võime neid salaja näpuotsaga puudutada”. Leidsin raamatust Artur Schopenhaueri mõttetera, mis kirjeldab minu emotsiooni: “Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, aga need, kel mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest.” (Mare A)


Päris huvitav raamat Eesti džässi esileedi Anne Ermi tööst ja elust, mis keerles ümber džässfestivalide. Inimene peab tegema seda, mis meeldib – järgima oma kutsumust. (Esta)


Olen alati suhtunud suure lugupidamisega Anne Ermi, kes sellise pühendumusega on aastate vältel meile tutvustanud jazzmuusika paremikku meilt ja maailmast ja organiseerinud jazzmuusikafestivale. Märt Treier on väga hea sõnaseadmisega aidanud seda kõike võimendada. Mind vaimustab Anne Ermi äärmine visadus ürituse finantspoole probleemide lahendamisel ja sponsorite hankimisel. (Vilma)


Loe ühe haruldase naise elu muusikas. Ainult imetlen, kuidas tegemisrõõmust sünnib midagi suurt. (Elle)


Väga ilus elulooraamat ilusast inimesest. Kuidas mitte pidada ilusaks inimest, kes kinnitab: „Minu muusika on sügis, eriti varasügis, mil päike pisut veel hellitab, astrid ja gladioolid uhkustavad oma lopsaka iluga ning lillherned, mu lemmikud, lõhnavad hurmavalt. Õuna potsatus murule ja vana pirnipuu poolvalmis viljade karske maitse on saabunud sügise maitse. Pöetud viljapõllud ja kaskede esimene kuld. Vaikus ja ootus.“
Ja veel, Taani raadio toimetaja Palle Aasselvi mõttetera: „Muusikata poleks elu sõrmenipsugi väärt.“ See on pärit Anne Ermi „kollektsioonist“ muusikute mõtteterade kohta, neid on tal mitusada lehekülge, neljas raamatus. (Ester)


Enne raamatu lugemist olin vaid kuulnud nime Anne Erm, kuid nüüd on see nimi minu jaoks palju sisukam. Väga inspireeriv lugemine inimesest, kes jäägitult muusikat ja jazzi armastab. Äge oli lugeda festivali korraldamise telgitagustest ja sellest, kust Jazzkaar alguse sai. (Stina)


Huvitav lugeda. Anne on Eesti dzässi esileedi. Tema unustamatu armastus muusika vastu. Dzässifestivalid on tema elu. Super, super! (Silva)


Põnev isiksus ja elus kultuuriajalugu. Üleni ilusa muusika ülistamist täis. Absoluutne imetlus Anne elujõu ja optimismi suhtes. Ja siiski kurbust täis – aja, asjaolude, elulöökide, sisemise üksinduse tõttu, mida ainult Muusika leevendab. (Lembi)


Ladusalt kirjutatud raamat pajatab, kuidas Anne Ermi hulljulgest ideest sai alguse tänaseks nii populaarne džässifestival. Legendaarne saatejuht armastab kirglikult muusikat ja püüab head muusikat tutvustada võimalikult paljudele inimestele. (Tiiu K)


Nii särav inimene. Muusikamaailmas on ainult üks Anne Erm. Naine kui muusika. Igavesti pühendunud. Tänud talle, et meil on jazz. (Anne)


Soovitan, sest see on nii õpetlik. Võimas naine. Ajab kindlalt oma asja. Samas tegi see mind kuidagi nukraks. Sügis, üksindus, vaikus. (Külli Klara Katariina)


Üllatav oli, et ta on tegelikult nii kinnine inimene. Kuna olen suur raadio kuulaja, siis oli ka huvitav lugeda raadioinimeste tegemistest. (Mai)


Kindlasti soovitan. Raamat muusikast. Läbi elu süvenev muusikahuvi; kui jazzkaare ema. (Maie R)


Soovitan soojalt seda raamatut, sest peategelane on soojus ja lahkus ise. Tore oli tuttavaks saada, kelle hääletämbrit pean maailma ilusamaks. Lisaks olen tuline elulugude pooldaja. (Inge)

Valter Ojakäär „Eesti lemmiklaulude tekkelood: sada laulu Karl August Hermannist kuni Rein Rannapini”

Valter Ojakääru väga põhjalikel teadmistel ja ladusal vestmisel põhinev tuntud laulude tekkelugude kogumik. Huvitav info, hea teada. (Kersti)


Me kõik oleme neid laule laulnud mõtlemata, millal ja kust ning kuidas need meieni on jõudnud. Et need vanad laulud polegi eesti rahvalaulud nagu mõnestki arvanud. Saad teada, et sa midagi ei tea. (Ilme)


Väga sümpaatne raamat, mis on huvitavalt üles ehitatud. Tabasin ennast enamikel juhtudel noodi järgi lugu meelde tuletamas. Hämmastaval kombel tundmatute lugude protsent oli väga väike – see oli tore avastus. (Sandra)


Valter Ojakäär on teinud ära tohutu ja tänuväärse töö, otsides Eesti tuntumate laulude kohta taustainfot, mis sisaldab just parajal määral huvitavaid fakte ja ka huumorit, nii et igavaks ei lähe kunagi. Väga elamuslik lugemine, papa Valteri hääl kõrvus kostmas. Väga nauditav on autori keelekasutus. (Sirje N)


Kerge ja informatiivne lugemine kesk- ja vanemaealistele. 100st lemmiklaulust 5 ei tunne. Naissoo 6, Valgre 9, Oit 11 – kolme helilooja peale 1/4 100st. Mida nad kõik veel loonud oleks, kui rohkem eluaastaid antud oleks. Eesti lauluvara on rikas ja vanemaealiste saatjaks olnud hällist hauani. Tunnen neid laule lapseeast, kooli- ja tudengipõlvest ja koorides laulmisest saati. Varem lauldi ju palju. Laulutekste kirjutati kladedesse ja sõnu teati peast. Olen nooditundja ja noodipilt aitas viisi meenutada. (Leili K)


Kellele meeldib laul, millel on sõnad ja viis, võiks seda kindlasti lugeda. Ma oleks nagu lapsepõlve sattunud, kus koosviibimistel lauldi palju. Raamatu esimeses pooles toodud laulud on peaaegu kõik tuttavad. Imestan, kust inimesed need ära õppisid. Sõnad olid laulikutesse kirjutatud. 1954-1964 kuulsin neid. (Elle)


See raamat läks lausa lauldes. Soovitan seda eriti laulumaiale eestlasele. Siin on koos nii palju äratundmisrõõmu, teadmislusti. See on tõeline pärl siinses valikus! See raamat läks vägagi südamesse. Algul laulsin laulu ära ja siis uurisin, mida selle kohta öeldud oli. Nii palju häid emotsioone ja mälestusi. Suur tänu Valter Ojakäärule! (Tiiu V)


Soovitan, sest sellest raamatust saab teada nende aegumatute laulude tekkelood. Hea on see, et iga laulu kohta on väike ülevaade viisi ja sõnade autorite kohta, samuti esinejatest. Eriti tore oli meelde tuletada neid laule, mis olid populaarsed minu noorusajal. Tuli silme ette see imeline aeg, kui need laulud kõlasid raadios lapsepõlvekodus. (Marje-Eevi)


Raamat oli minu jaoks huvitavalt koostatud, kuna peale lugemise sai soovi korral ka laulda. Nimelt oli raamatus lemmiklaulude tekkelugude juurde lisatud laulutekstid ühes nootidega. Ümisedes saigi see raamat kiiresti loetud. (Triinu)


Lugesin huviga, kuigi pean tunnistama, et julgelt pooli raamatus tutvustatud laule ma ei tunne. Köitvad olid eluloolised ja ajastuid iseloomustavad seigad, nii autori enda kui ka muusikute omad. Minu jaoks seisneski selle raamatu suurim väärtus muusika kaudu erinevate ajastute kajastamises, mis annab ilmekalt aimu toonastest oludest ja mentaliteedist. (Leelo)


Kelle laule me laulame? Mis on ühe või teise laulu lugu? Loomulikult ei pea laulu kuulates või ise lauldes selliseid küsimusi esitama. Saab ka ilma ja laulud on meie jaoks olemas ka siis kui me täpselt ei teagi, kust nad pärit on…
Raamatut aga peaks saama kasutada ka mõne viktoriini või mälumängu jaoks küsimusi nuputades. Näiteks: kas Raimond Valgre laulude hulgas on ka selline laul, mis käsitleb mõne spordiala harrastamist? Laulu pealkiri küll sellele otseselt ei vihja, aga… laul „Talverõõmud“ on suusatamisest.
See korraliku teatmeteosena kokku pandud raamat sisaldab 100 laulu, koos sõnade ja noodinäidetega. Need mõistagi on fragmendid, piirdudes mõne rea ja mõne taktiga. Ja sealt tuleb ise edasi minna, edasi uurida laulu lugu ja päritolu. Väga põnev! (Ester)


Tore raamat, pakkus üllatusi ja väga palju uusi teadmisi. Imetlen V. Ojakääru suurt tööd (mõeldes tema teistele raamatutele muusikast ja muusikutest). Hinnatavad on ka tema enda mälestused kokkupuudetest erinevate aegade muusikutega. Nendest vanadest lauludest lugemine elustas palju mälestusi ja meenutas neid laule laulnud inimesi. (Astrid)


Väga meeldis lugeda meile kõigile tuttavate laulude tekkelugudest, huvitavatest faktidest. Oli tore mõte taoline raamat kirjutada. See on nagu väike ekskursioon lauludesse. (Kadri)


Soovitan kindlasti lugeda. Valter Ojakäär on kogunud siia 100 laulu. Minu lapsepõlves neid vanemaid laule lauldi igasugustel kokkusaamistel. Kõikidel olid sõnad peas. Ikka lauldi „Sauna taga tiigi ääres”, “Kungla rahvas”, “Mats alati on tubli mees”, “Lõbus õllepruulija”. (Imbi)


Üldtuntud laulude tekkelood pakuvad kindlasti huvi kesk- ja vanemale eale. See on huvitav ja vajalik raamat. Kõik laulud on tuttavad ja südamele armsad. (Tiiu K)


Soovitan lugeda ja meenutada tuntud laule, eriti vanemaealistel inimestel. Tore oli meenutada ammuseid menulaule. Need olid minu nooruse päevil kõigil peas ja lauldi ikka koos sünnipäevadel ja koosviibimistel. Nüüd kahjuks ei laulda enam kodus niimoodi. Ka sõnad ununevad, esimene salm veel meenub. (Marta-Maie)

Tony Blackplait (Tõnu Trybetsky), Cat Bloomfield „Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”

Soovitan – autentsed mälestused endistelt punkaritelt. Paljugi ilustamata. (Jaanus)


Punkarid olid meie ühiskonnas silmapaistvamaid protestivaimu kandjad. Nad väljendasid ennast mitmel moel. Tänavapildis eristusid nad teistest välimuselt. Nende stiil kanda nahktagisid ohtrate haaknõelte, neetide ja erinevas suuruses rippuvate kettidega ning sealjuures juustest püsti aetud hari ei jätnud külmaks kedagi. Muusikal oli pungikultuuris oluline osa. Nende protestisõnum väljendus laulutekstides. See raamat on kokkuvõte pungiajastust, mis kindlasti aitas kaasa Eesti vabaks saamisel. (Triinu)


Need, kes puutusid kokku tookordsete muusika ja muusikute ringkondadega, neile on kindlasti huvitav. Sellest hoolimata oli tore lugeda tagantjärele, millist elu elati ka neis ringkondades. Ühtlasi sain meenutada paralleelselt raamatus toodud daatumitega ka enda elu-olu ja tegemisi. (Kadri)


Väga huvitav. Palju pilte ja tekstid on loetavad. Punkarid olid selle ajastu lapsed. Punkarid ei varastanud. Meid on lapsepõlvest õpetatud, et riie ei riku meest, ehk sisu on tähtsam kui vorm. (Imbi)


Pungihuvilistele kindlasti – ülevaade punkliikumise ajaloost Nõukogude Eestis. Mälestused teismeeast: „Mai“ juukselakiga juuste harjaseks kinnitamine, haaknõelte kogumine ja kettidega riietel kandmine. Julgesin nii välja näha vaid koduküla vahel noortekambas. Koolis kandsin viksilt punaruudulist plisseerseelikut koos teiste koolivormi elementidega. (Ave M)


Muusika, mida eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel punkmuusikud, -poeedid, -kunstnikud ja muidu kiibitsejad tegid, tõi neile tihtilugu kaasa (ja kukile) seaduse vääramatu, sidrunkollase jõu – mendid elik miilitsa.
See protestimeelsus haakub 1988. aasta öölaulupidude meelsusega. Ja on killuke meie taas-iseseisvumise loost. Selle aja punkarid esindasid lahedat, iroonilist, mässavat ja intelligentset punki, anarhiat selle mõiste parimas tähenduses.
Raamat ei pruugi meeldida, kuid natu-natuke võiks seda ikka vaadata-lugeda. Sest seegi on meie muusika ja meie rahva lugu. (Ester)

Ülle Toming „Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki”

Soovitan lugeda. Väga põnev teada, kuidas meelelahutuseks rahvale toimetati. Hea lugeda ja tõdeda ilusaid tantsijaid ja lauljaid. (Silva)


Asjast huvitatule väga hea 100-aastane ajalugu. Kahjuks pole ise ühtegi etendust näinud ehkki viimati töötasid need minu noorusajal. Sellepärast oli üllatav, kui palju truppe ja tuntud artiste neis esines. (Elle)


Autori poolt tehtud suur töö annab meile faktide ja daatumite rohke ülevaate varieteetantsu ajaloost maailmas ja meil Eestis. Raamat köitis mind, sain palju huvitavat teada erinevate perioodide tantsijatest. Väga hea fotomaterjaliga raamat ning põhjaliku tantsuterminoloogia selgitustega. (Astrid)


Soovitan tantsuhuvilistele noortele. Huvitav lugemine varieteedest, kabareede ajaloost mujalt ja meilt 1960. aastate lõpust kuni 1990. alguseni. Päris varietee tipp oli Mait Agu aeg. Ülle Ulla, Helgi Sallo + kõik levilauljad + balletiartistid laval – olid ajad! Kunst ja alkohol ei sobinud kokku ja korralikud kohad suleti. Saamahimu surub peale. Võimalik, et 1980. aastad olid tipp. Oli, mille üle uhke olla. (Leili K)


Asjatundja kirjutatud. Need olid ilusad ajad tegijate jaoks. (Maie M)


Põhjalik ülevaade kabaree-varietee maailmast Eestis erinevatel aegadel. Soovitan, keda teema huvitab. Huvitav lugemine tantsuga tegelejatele. Teose lugemise ajal külastasin restorani “Merineitsi”, kus etendus Starlight Cabaret kava “Forever young” Eesti kabareest/varieteest tsaariajal, iseseisvusperioodil, nõukogude okupatsiooni ajal ja taasiseseisvunud EV-s – nagu kirsiks tordil! Restorani külastus ei olnud ajendatud teose lugemisest, aga väga vahva kokkulangevus teosest loetavaga! (Ave M)


Hea ülevaade ja seda mitte ainult tantsu ja varieteed silmas pidades. Fotod on väga kõnekad. (Külli Klara Katariina)


Suurepäraselt koostatud ja vägagi silmi-avav raamat teemast, millest ma peaaegu midagi ei tea. Raamatu sissejuhatuses kirjutab autor: „Oma raamatu tarvis uurimist alustanud, otsustasin, et sellest tuleb üks korralik teatmeteos.“ (lk 18). Tõepoolest – see õnnestus, tegemist on paljudele allikatele tugineva ja ohtralt pildimaterjali sisaldava raamatuga. (Ester)


Lugeja saab väga põhjaliku ja detailse ülevaate erinevate meelelahutuslike tantsuliikide tekkest, ajaloost, arengust kogu maailmas. Rohkem meeldis Eesti osa ja Ülle Tominga enda meenutused ja vahetud kogemused. On hea meel, et lugesin. (Anu P)


Soovitan lugeda neil, kes tegelevad tantsu õppimisega. See on nagu aabits, mis annab teadmisi. Sain teada paljude sõnade tähendusi ja et juba 1938 a. õpetati kehalise kasvatuse tunnis tantsu ja akrobaatikat. (Imbi)


Kiidan selle projekti raamatute valijaid, sest nagu selle raamatugi puhul, ei oleks sellise teose olemasolust teadnudki. Ometi oli väga huvitav lugeda. See on ala, mille telgitagustest ei olnud aimugi. (Kadri)


Alguses oli päris palju maailma varietee/kabaree/revüü arengust. Ja siis Eesti enda omast. Laias laastus siiski Tallinna keskselt aga eks peamised varieteed olidki ikkagi Tallinnas. Natukene oli ka teiste linnade omadest. Kuna olen kunagi varem lugenud Ülle Ulla raamatut siis nii mõnigi nimi ja koht tuli juba tuttav ette. Ja päris lõpuni ei ole ma ikkagi aru saanud, mis vahe on varieteel, kabareel, revüül.
Aga tore oli see, et kui juba praegu potsatas postkasti Jaanuari “Eesti Naine” siis on seal artikkel endistest (ja ka praegustest) varietee esinejatest, nende hulgas Ülle Toming ise. Nii hea oli seda lugeda, sest teadsin kes nad on. (Kai)


Soovitan. Veidi lugemist ja toredad fotod. Meeldivad mineviku mälestused. eriti Ülle Ullaga nähtud etendused. Temas oli kõik, enam sellist pole. (Randar)


Tõsiselt põnev raamat tantsukunstist. Siit saad sa teada, et varietee oli olemas juba vanas Egiptuses ja 5 saj. enne Kristustki. 18 saj. sündis valss ja Tšehhimaalt algas polka. Cabare tähendab prantsuse keeles kõrtsi ja satiiriline laul on chancon. Ja muidugi kõik, mis Eestis toimus!
Kui vodevilli hääbumisele Ameerikas ja Inglismaal aitab kaasa 20ndate aastate dzässiajastu, siis Eestis just vastupidi. Varietee taassünnile 60ndatel aitab kergem muusika ja džäss suuresti kaasa. Mis on tants, kabaree, vodevill? Raamat on põhjalik uurimus, piltidega kogu maailmast. (Tiiu V)


Raamat andis põhjaliku ülevaate Eesti varietee ajaloost ning põgusalt ka mujal toimuvast. Arvan, et raamat sobib kindlasti lugemiseks inimestele, kellel on selle valdkonna vastu huvi või neile, kes ise tantsumaailmas sees olnud. Olles ka ise kankaani tantsinud, siis oli äratundmist ja põnevust palju, eriti vahva oli näha raamatus oma tantsutreeneri nime vastu vaatamas, eks ole ka temalt toredaid jutte kabareeaegadest kuuldud. (Stina)

Doris Kareva (koostaja) „Eesti tunne”

Sõna EESTI – mulle rohkem polekski vaja! Aitäh! (Mare S)


Soovitan lugeda, tegelikult täitsa soetada raamat kodusesse raamaturiiulisse, sest siit saab mõtlemisainet ja kaasaelamist oma kodumaa olemusest, rahvuse eripärast, hingele kosutust! Kasutaksin autori sõnastust teose tagakaanel: “Üle neljasajast laulust ja luuletusest põimitud kirivöö keerdub lugedes lahti Eesti looks kogu oma tunderikkuses.” Igaühel ongi oma Eesti ja igal ajastul oma tundetoon. Mul on ka minu Eesti – MA OLEN EESTLANE! (Ave M)


Igaühel on oma Eesti. Niisugune nagu neis luuletustes, on paljude Eesti, on ka minu Eesti. See raamat võiks igas kodus olla. (Tiiu-Rosalie)


Tahaksin seda raamatut oma riiulile. Soovitan väga kõigile eestlastele. Uskumatult palju on viisistatud luuletusi, mida kõik ja kõikjal on laulnud teadmata midagi sõnade autorist. (Leili K)


Selles raamatus on kaunid laulud ja luuletused Eestimaast. Saab lugeda isamaalise poeesia paremikku. Eesti meel ja eesti keel kui salakeel – see ongi Eesti tunne.
Ilus oled isamaa! Üks helin mul heliseb rinna sees. (Esta)


Soovitaksin osta koju, siis saab lugeda kui tekib luule lugemise vajadus. Kui palju on veel neid luuletusi Eestimaast, mida pole kuulnud ega lugenud. Suur töö D. Kareval tehtud. (Mai V)


Väga ilusa kujundusega kogumik Eestimaale pühendatud luulet. Luuletused eri ajastust, erinevatelt autoritelt, erineva stiili ja tunnetusega. Äratundmisrõõmu on siin kogumikus palju. (Siret)


Soovitan kindlasti lugeda. Doris Karevale au ja kiitus. Ta on kokku kogunud üle 400 laulu ja luuletuse erinevatest ajastutest. Minule jäi meelde Juhan Liivi luuletus: “Must lagi on meie toal”. (Imbi)


Ilus raamat, ilusad lood ja laulud. Me justkui teame ja tunneme neid kõiki ja oleme laulnud ka. Tunded raamatus on väga mitmesugused. Inimlikud, pühalikud, mõistetavad, mõistatuslikud, ehtsad. Ja õiged – sest tunded on õiged ka siis kui need mingite faktide või teooriatega juhtumisi ei klapi.
Laulud on laulmiseks, luuletused mitte ainult vaikides pilguga hellitamiseks vaid ka valjusti, kasvõi iseendale lugemiseks. Annavad rõõmu ja hingetuge, helgust ja usku.
Me teame neid kõiki… Aga kas ikka teame? Saame testida: https://www.eestitunne.ee/#test. (Ester)

Üks raamat vabal valikul ELAVIKU sarjast

“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan, sest see on lugu väga andekast ja sihikindlast isiksusest, kes väga noorelt suri. Ta õppis pidevalt, täiendas ennast – oli publiku lemmik. Uskumatu visadus ja tahtejõud oma elu eesmärkide saavutamiseks. Samas oli ka õiguse nõudja – kollektiivi eesotsas. Väga armastas oma vanemaid-perekonda, eriti emale kirjutatud kirjad olid pikad. Kust ta seda aega võttis nii pikkade kirjade kirjutamiseks? (Marta-Maie)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan. Huvitav teada tuntud näitleja kujunemise lugu. Üks suure sisemise põlemisega rahutu hing. Sügavalt armastas ja austas oma vanemaid, hiljem ka abikaasat ja lapsi. (Sirje R)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan lugeda. Paneb imestama, kuidas on võimalik lühikese elu jooksul teha ja saavutada nii palju, kui suutis seda Jaan Saul. Tugev iseloomult, heatahtlik, truu oma eesmärgile, Jaan suudab talle saatuse poolt antud 29 aasta jooksul saavutada sama palju kui teised oma pika elu jooksul. Teda armastati ja ta armastas vastu. Kurb, et teda ei ole enam. (Tamara)


“Sonettide sarmikas daam” – Võluva näitlejanna avameelne jutustus. Kõnetab neid, kes mäletavad Silvia Laidlat. Mõnus lugemine. (Kersti)


“Sonettide sarmikas daam” – Soovitan kindlasti lugeda. Mitmepalgeline, suure andega, meisterlik, omapärase häälega – on köitnud nii draamas kui komöödias. On vahetu, siiras, põlev hing. Meister. Oleks ise ka selline emotsioonikas. (Maie G)


“Sõber Hugo” – Need kirjad annavad edasi seda sooja sõprust, mis ei tunne mingeid piire. Millise pühendumusega püüti Eestist Antsu kaugel Siberis toetada ja aidata, kuidas vaid võimalik. Ja kuiväga oodati teda Estoniasse tagasi. Milline õnnistus, kui sul on sellised sõbrad! (Elo)


“Härra Ants” – See raamat oleks võinud olla ühtede kaante vahel koos “Sõber Hugoga”, kasvõi I ja II pooleks jaotatuna, kui vaheldumisi ei anna neid kirju klapitada, kuna mitmed on vahelt puudu. Lihtsalt sedasi oleks nad moodustanud parema terviku, niikuinii kuulusid ju kokku.
Kirjadest peegeldus aga väga palju kurbust ja meeleheidet alatu kommunistliku režiimi põhjustatud kannatuste pärast. Ometi oli neis tunda ka selle inimhinge ilu, mis räsiva elusaatuse kiuste pidas kõigele vastu, elas kõik alandused ja raskused üle ning tuli tagasi kodumaale muutumata kibestunuks.
Milline inimhinge suurus, kui sa pärast kõike seda (pehmetele tänapäeva inimestele kujuteldamatuid kannatusi läbi elanuna) oled ikka veel inimlik ja hea, leiad rõõmu teha teatrit ja jagada oma geniaalsust rahvaga.
Siiras au on ise kogeda mõne inimese säärast hingesuurust, kas siis isikliku tutvuse või kõrvaltvaatajana. (Elo)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Soovitan. Väga huvitav, palju infot ja fakte ja nauditavalt kirjutatud. Neid lugusid oleks võinud paksu raamatu jagu kirjutada. Olin mitmeid filme näinud, aga ei teadnud, et L. Merzin oli nii mitmekülgselt andekas. Kunstianne ja laulmine, lisaks veel ladus kirjutaja. Kahju, et elutee lühikeseks jäi. (Astrid)


“Mu armas Väike!” – Soovitan, ka minu isa oli vangis. Südamega kirjutatud. (Helle)


“Tants Kalevipoja ümber” – Soovitan eelkõige minusugustele, kel on oma mälestused “Kalevipojast”. Nägin just seda lavastust ja Helmi Tohvelmanniga. Küllap huvitab ka balletiga tegelevaid, sellest huvituvaid inimesi, ajaloolasi. Emotsioon on minul nostalgiline. Kirjutada H.T. oskas, kahju ainult, et nii vähe. Tahtnuks lugeda ka proovidest Ferdinand Veikega, emotsioonidest esietendusel. (Mari A)


“Sõber Hugo” – Tore sõpruskond, kes muretses ja toetas Ants Eskolat tema vangistuse päevil. On hea teada tuntud ja austatud näitlejate omavahelistest sidemetest. Hugo Laur ja Ants Eskola on olnud suvitajad minu lapsepõlve kodukülas Haras Harjumaal. Olid tuntud-teatud – A. Eskola maalis looduspilte. (Marta-Maie)


“Kirjad Moskvast” – Palju elust Moskva kunstirahva hulgas. Kuulsaid heliloojaid, muusikuid. Oli võimalik käia kontsertidel, kus esinesid maailmakuulsad muusikud. On tore, et Liliani ja vanemate vahel oli südamlik side. Hooliti üksteisest. Ka perekond käis läbi selleaegsete nimekate ühiskonnas tuntud ja kultuuriinimestega. (Marta-Maie)


“Ela hästi, Tont!” – Ajalooline raamat Eesti teatri algusaegadest. Peale Tondu palju selle ajastu tuntud teatritegelasi ja lavastusi kirjeldatud. On ka palju juttu Estonia teatri juhtkonna ja näitlejate vahelistest intriigidest. Kahju Tondust (tegelikult Jüri Koik), kes tervise tõttu lahkus meie teatripildist üsna noorena. (Marta-Maie)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Nagu raamatu nimigi ütleb, on “ekskursioon” põgus tutvustus filmiillusioonide telgitagustesse. “Mind rabas dekoratsioonide võimsus, kostüümide ehtsus, ehete ja relvade tuhm sära… Kahju, et kaamera ei suuda veel haarata kõike nii nagu inimsilm, vaid ainult osakest. Ka inimesest-näitlejast jäädvustub nii ehk teisiti vaid teatud osa.” (lk 39) Ülepingutatud õhulosside asemel rõhutab Merzin töiseid hetki, kus leidub nii juhuslikke ebaõnnestumisi kui uskumatut vedamist, ja suhtub karismaatiliselt heatahtlikult nii oma kahe- kui neljajalgsetesse kolleegidesse. (Saara Hanna)


“Hulkuja Miina” – Soovitan. Eesti kultuurilugu peab tundma. Miina Härma on pea sama vana kui meie kultuurilugu. Emotsiooniks oli, kui palju jõudis ja millega kõik hakkama sai! Kasvasin üles vanaemaga, kes kodus laulis M. Härma laule: “Küll oli ilus”, “Kui sa tuled, too mul lilli”, “Vaenelaps”, “Küll oli ilus, mu õieke!”, “Kuldrannake”. Neid oskan tänini ise laulda. Kaunis mälestus. (Helve)


“Hulkuja Miina” – Minu meelest on see lausa kohustuslik igale eestlasele. Nii palju sisemist põlemist ei saa kedagi külmaks jätta. (Randar)


“Unustamatu Jaan Saul” – Jah, meeldis, ülisüdamlik ja heas stiilis kirjutatud kirjad. (Maarja)


“Sõber Hugo” – Soovitan ühe ajajärgu teatriinimeste suhtlemise võimalustega tutvumiseks. Näha on, et kirjad on ettevaatlikult kirjutatud, originaalid vene keeles. Kuidas küll inimesed suutsid pärast sõjakoledusi jälle teatrist rõõmu tunda? (Evi)


“Mu armas Väike!” – Väga emotsionaalsed kirjad naisele. Üldiselt ka väga hea taustakirjeldusega laagri olukorrast ja elust vangis. Kõige suurem emotsioon tuli Pääsukeste lugu lugedes. Hämmastav story! (Evi)


“Sõber Hugo” – Teatri ja ajaloo seisukohast annab pildi kodusest Eestist keerulistel aegadel. Ants Eskola enda raamatu pealkiri iseloomustab hästi meie vanema põlvkonna näitlejate eluteed. Näitleja on ajastu kroonika. (Elle)


“Kirjad Moskvast” – Soovitan, sest see on oma ajastu märk: 1958-1962. Minu jaoks oli väga huvitav, et kui käisin III-IV klassis külakoolis, siis kuidas elati kultuuriringkondades Tallinnas ja Moskvas. (Elle)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Väga sümpaatselt ja huvitavalt kirjutatud raamat, mis oleks võinud vabalt pikem olla. Vaatamata sellele, et mitmed raamatus nimetatud isikud on minu jaoks võõrad, siis see ei seganud absoluutselt lugemist. Hea ülesehitus ja huvitavad mälestusekillud. Antud raamatu lugemine tekitas tunde, et tahaks veel Merzinilt lugeda. (Sandra)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Väga hea ülevaade sellest, kuidas filmitegemine Nõukogude Liidus toimus. Ladusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Teosest jääb meelde heatahtlikus, nii inimeste kui ka loomade vastu. (Piret)


“Mu armas Väike!” – Mul on hea meel, et Rinne kirjad leiti ja see periood on ehtsal kujul kajastatud. Õnneks oli mul juhust A. Rinnega isiklikult paaril korral kohtuda, seda küll seoses tema kontsertide korraldamisega Pärnu rajoonis (sellest möödas 48 a.) Väga sõbralik ja lihtne inimene oli, samuti tema abikaasa lõi kaasa väliskontserdi turvamisega. (Kadri)


“Unustamatu Jaan Saul” – Üks tähelend, mis näitab, et olgu ajad millised tahes, tõeline anne ei saa jääda vana alla varjule. Loed ja meenutad noorusaega, need filmid ja etendused on nähtud ning kaasa elatud (lugeja on 70 a). (Ilme)


“Hulkuja Miina” – Uskumatu, et ma ei teadnud Miina Härmast peaaegu midagi. Usun, et selliseid inimesi leidub Eestis veel, neile soovitangi lugeda.
Emotsioon väga positiivne. Kandusin Härma-Haava-Tamme aegadesse ja imetlesin neid vahvaid naisi. (Sirje N)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Soovitan ikka. Väikene kild andeka inimese sulest teemal, mida mäletavad veel paljud. (Hedma)


“Kirjad Moskvast” – Soovitan Ehe nõukaaegne kultuurielu. Hea ülevaade Moskva kultuurielust. Tekst on loodetavasti muutmatul kujul kirja pandud, mis ongi selle raamatu võlu. (Maie M)


“Üks naine kurbade silmadega: Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades” – Suurepärane ja väga andekas luuletaja, kuid vales ühiskonnas. Kahju ilusast hingest, kes kuhtus Seewaldis. (Mari S)


“Mu armas Väike!” – Soovitan eriti vanemale põlvkonnale mälu värskendamiseks. Intelligentse inimese läbielamised masendavas ja ebainimlikus keskkonnas. Kirjad on väga meeldiva tooniga, vaatamata kõigile. (Reet V)


“Sõber Hugo” – Kes armastas Hugo Lauri, soovitan lugeda. Tunnen Hugo Lauri häält raadio kaudu juba varajasest lapsepõlvest, mis on oma maheduse ja südamlikkusega meeldiv. A. Eskola on hoopis reaalsem, mitte nii romantiline. Lugedes on nad elavatena kujutluses. (Sirje G)


“Mu kallis Niina!” – Siinsest kirjavahetusest oli väga hästi näha, kuidas Raimondi elu tegelikult kulges, mida ta tundis ja mõtles. Loomulikult olid lugedes kogu aeg paralleelselt silme ees “Need vanad armastuskirjad”, aga filmist ei tulnud mu meelest see tema sügav kiindumus Niinasse nii hästi välja, kui siit lugedes.
Üllatusin sellest, kui hästi oskas Raimond joonistada, raamatu lisas olnud Lifestory oli väga ägedalt tehtud. Andekad inimesed on ikka väga mitmekülgselt andekad. Ja samas, kui sulle ühelt poolt on palju antud, siis elu justkui balansseerib ära ning teisalt antakse sulle sellevõrra suuri väljakutseid. Aga kahju on muidugi ikkagi, et ta elu jäi nii lühikeseks ja südamest tulev looming polnud poliitika tõttu soositud. Eestlastena peame aga rõõmustama sellegi osa üle, mis ta meile endast maha jättis ja mis siiani alles. Valgre on kindlasti üks Eesti aardeid ja silmapaistvamaid loome-inimesi läbi aegade. (Elo)


“Mu kallis Niina!” – Kindlasti üks paremini kujundatud (kirjadest kaardid) ja südamlik ning hingeline armastusraamat. Ja mida teeb sõda! Seal, kus on armastus, sünnib alati imesid, nii ka Valgre puhul. Armastus muudab luuletajaks. (Anne)


“Sonettide sarmikas daam” – Silvia Laidla meenutab oma teatriteed. Kellel on huvi Silvia Laidla elutöö vastu, siis kindlasti soovitan. Mäletan rohkem Silvia Laidla häält kuuldemängudest. Meenub tema jõulisus ja tugevus. (Esta)


“Mu armas väike!” – Raamat on koostatud juhuslikult leitud kirjade põhjal. Kirjad on kirjutanud mitmekülgselt andekas muusik ja laulja Artur Rinne Arhangelski vangilaagrist oma naisele Olgale. Kirjad annavad ülevaate vangi eluolust, olles samas täis armastust ja igatsust. Kurb ja valus lugemine, mis meenutab veelkord Eestimaa ja eestlaste raskeid aastaid ja valusat saatust. (Siret)


“Härra Ants” – Kui tohutult palju Eesti kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid pidid veetma oma parimad aastad vene vangilaagrites olematute kuritegude eest. Peale näitlemise tegeles Eskola ka maalimisega, tõeline multitalent. (Mari P)


“Mu armas Väike!” – Andeka muusiku Artur Rinne elutee. Tema kirjad vangilaagrist oma naisele. Uskumatu õrnusega kirjutatud kirjad tunduvad lausa ebamaised. Rinne ei ole kaotanud oma inimlikkust ka nii ekstreemses kohas nagu vangilaager. Sellises kohas loomastusid paljud, tehti mida vaid, et ellu jääda. (Mari P)


“Tants Kalevipoja ümber: Helmi Tohvelmani päevaraamat” – Kalevipoeg – nii eeposena, balletina või näidendina – jääb alati eestluse sümboliks. Ja me kõik teame ja mäletame alati “aga ükskord algab aega…”. (Mari P)


“Härra Ants” – Teeb väga kurvaks teadmine, et tuttavad inimesed oma pealekaebamistega tegid inimesi sügavalt õnnetuks. Kes kaotas perekonna, kes kodu, tervise ja sageli ka elu kaugel võõrsil, põhjuseta ja süütult. Olen ka ise näinud ja kuulnud head Ants Eskola esinemistest, oli igati andekas näitleja. Ma ei teadnudki senini tema elusaatusest. Kasulik lugeda. (Hafza)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Mõnus suutäis filmirolli saamise, filmis näitlemise, olude kirjeldusest ja väikestest lugudest, mis võtetel juhtunud. Minu lemmikud olid filmi „Külmale maale“ kaks kana. Tekitas mõnusalt nostalgilise tunde, sest nii kirjutamise stiil (heas mõttes) kui ka sisu meenutasid 1970 aastaid. (Aet)


“Andres ja Anna” – Kui on soovi mängida mõttega, et keegi on mulle saatnud vanamoelisel viisil kirjad ja tahtnud minuga oma toimetamisi jagada.
Natuke raske on lugeda. Tundub nagu loeks salaja midagi, mis pole mulle kirjutatud. Nagu oleks avanud teisele saabunud kirjad. (Doris)


“Sõber Hugo” – Soovitan – huvitav lugemine sõjajärgsest „Estoniast“ ja meie suurtest näitlejatest. (Tiiu-Rosalie)


“Mu armas Väike!” – Soovitan – vangilaagri elu-olu ei jäta kedagi ükskõikseks. Artur Rinne südamlike kirjade taustal kumab tema naise suur armastus. (Tiiu-Rosalie)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan, sest see on nii südamlik peret väärtustav lugu. Väga liigutav, ilus ja kurb lugu. Samas on palju helgust, optimismi. Ta julges elada ja olla ja armastada. (Külli Klara Katariina)


“Ühe suve kroonika” – Muusikasõbrad teavad Heino Elleri loomingust vähemalt „Kodumaist viisi“. Selle unustusse jäänud ja nimeta noodi leidis Elleri õpilane Heljo Sepp oma õpetaja käsikirjade hulgast ning ristis selle „Kodumaiseks viisiks“.
Me ju teame ka seda, kuivõrd olulised on need naised, kes on kuulsa mehe kõrval, tema elu praktilist poolt korraldamas ja toetamas. Neist ei pruugi väga teada, sest varjus olemine ei lase ju välja paista ja särada.
Heljo Sepp kirjutas saatesõna „Elaviku“ sarjas avaldatud Ellu Elleri suvistele päevikusissekannetele. Mainides muuhulgas, et järjest süvenev vaegkuulmine katkestas ta muusikaõpingud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, samuti oli ta sunnitud aastase õppimise järel loobuma kõrghariduse omandamisest Tartu Ülikoolis.
NLiidu koosseisu kuuluvas Karjalas, Sortavala puhkekodus veetsid Ellerid oma 1953. aasta suve. Muuhulgas kirjutas Ellu Eller 1. augustil: „Täpselt 10 aastat tagasi leidsime E.-ga teineteist. Oli kummaline aeg, olime end endiste isiksustena kaotanud ja viibisime nagu vaakumis. Kuid mingi pind tuli siiski leida. Oli teineteise leidmine see kõige parem lahendus?“ (Ester)


“Tants Kalevipoja ümber: Helmi Tohvelmani päevaraamat” – Helmi Tohvelmani päevaraamat kirjeldab balleti “Kalevipoeg” lavastamist 1947. aastal. Aeg oli keeruline. Sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku kunsti polnud kerge luua. Etenduse retsensioonide ja fotode järgi otsustades oli etendus suurejooneline. Tahaksin seda meeleldi näha. (Tiiu K)


“Unustamatu Jaan Saul” – Tema karismaatilisusest olin lugenud teiste teatrimeeste raamatutest. Kirjad näitasid, et füüsikatudengit tõmbas rohkem lavalaudadele. Esimesed filmid näitasid, et film võib, aga teater peab olema. Lugesin hellast ja tänulikust pojast, armastavast abikaasast. Nii noor, kui ta surres oli, tahtis ta, et jälg temast jääks: See on minu anne, siin on minu elu, minu hing, need olen andnud inimestele, et nende elu kaunimaks teha. (Leili)


“Sonettide sarmikas daam: intervjuu Silvia Laidlaga” – Raamat pakub huvitavaid fakte näitleja teatriteest ja eraelust. Soovitan. Loetu tuletas meelde teatrielamusi aastatetaguses Draamateatris, kus näitlejad suutsid paari lausega jõuda igaüheni haudvaikses saalis. Tänapäeval miskipärast ei jõua laval öeldu sageli kuulajani. Oleks vaja Panso õpetavaid sõnu. (Sirje M)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan, sest raamat kõneleb noore ja andeka näitleja elust, mõttemaailmast. Eriti viimasest tema kirjade kaudu lähedastele. Lugedes meenus kooliaeg, mil kohtusin teose peategelasega ühisel klassiõhtul. Tants käis, Jaan istus klaveri taga, tegi teistele muusikat. Ise vist ei tantsinudki. Aasta võis olla siis 1954. (Sirje M)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan kindlasti lugeda, sest siis saad teada, kui raske on näitlejaks saada. See nõuab palju tööd ja jõudu. Minul on olnud võimalus tema eluajal teda teatris näha. Mäletan, et temast räägiti palju ja õigusega peeti tolle aja andekamaks näitlejaks. (Imbi)


“Kirjad Moskvast: Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961” – Soovitan – ajastu ja inimeste kirjeldus toob ka oma mälestused esile. Huvitav oli teada saada nende perekonnast, tuttavatest ja sõpradest. Ka sugulussidemed Adamson-Ericuga! Ja kui palju muusikuid, nii meie kui välismaa nimekad tegelased. (Marta-Maie)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Mis siis, et ma olen ilmselt liiga noor, enamust siin mainitud filmidest näinud pole ja peale Jüri Järveti ei tea väga ka ei neid näitlejaid ega režissööre, aga see, kuidas Merzin on filmitegemise köögipoolt avanud, on väga mõnusasti kirja pandud ja pakub lugemisel naudingut. Ka mõõgavõitlus-stseeniks harjutades kaotatud hambaid võtab ta huumoriga, mitmel korral napilt surmasuust pääsemist samuti.
Raamat (ehk tookordne artikliseeria) jäi selgelt liiga lühikeseks, oleks palju-palju rohkem veel tahtnud lugeda ja tundub, et materjali oleks tal olnud jagada küll ja veel. (Elo)


“Ela hästi, Tont! : Toomas Tondu kirjad ja mälestused” – Teos sisaldab vähem tuntud fakte teatrielust vabariigi algaastail. Muljet avaldab Toomas Tondu saatus. Kahju, et andeka näitleja tee osutus nii lühikeseks ja konarlikuks tema raske haiguse tõttu. (Sirje M)


“Mu armas Väike! : Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist” – Mina muidugi soovitan, mulle meeldis Artur Rinne väga. Sellest raamatust jääb kõlama tema hoolimine lähedastest. Valisin selle raamatu, kuna olen lugenud tema elulooraamatuid. Mul on meeles Artur Rinne 60. juubeli kontsert Elvas. Väga hästi mäletan seda õhtut, kui kuulsin raadiost tema surmast. Peale laulmise oskab Artur Rinne ka hästi kirjutada. (Sirje S)


“Kes nägi Kratti?” – Ma ei teadnud Elaviku sarjast enne Keskraamatukogu selletalvise lugemisprogrammi listi nähes midagi. Võtsin siis huupi paar teost katsetuseks endaga kaasa ja seisid mul voodi kõrval hea tüki aega. Aga kui ma selle “krati” nüüd kätte võtsin, siis raske oli käest ära panna. Eks ma ühte jalga nõiaplika ole isegi ja harva mind selles vallas miski tõeliselt üllatab, aga see lugu, mida rääkis Rahel Olbrei, võttis ikka veits jahedaks küll. Lihtsalt niisama tühipaljaste kokkusattumuste ja juhuste jaoks tundus see liiga tõsiste tagajärgedega. Aga kes ütleb, et kui poleks seda Krati-lugu olnud, kuidas siis see ilmasõda või Eesti saatus üldse oleks läinud? Kas Tallinn oleks jäänud maatasa pommitamata? Igatahes väga mõtlemapanev…
Kindlasti loen läbi ka Rahel Olbrei enda raamatu siit sarjast, huvi tekkis suur! (Elo)


“Härra Ants: Ants Eskola kirjad Hugo Laurile Solikamski vangilaagrist” – Neile, keda huvitab ajalugu ja kultuur. Täiendueks oleks võinud olla mõne ajaloolase poolt paar sõna selgituseks tollaste olude kohta. Selgitusi saab nt Maria Kirschbaumi “Mälu hoiab meid koos”. Noorena laval Ants Eskolat nähes ei teadnud tema raskest elust midagi! Pärast kirjade lugemist tundub ta veel parem näitleja. (Mari)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Hea lühike lugemine ja annab tollest ajastust ja võimalustest täpse pildi (kuidas filminäitlejate töö käis). Soe, humoorikas, ajastut edasiandev. (Egle)


“Unustamatu Jaan Saul” – Noortele lugeda ja õppida, kuis hr. Saul austas oma vanemaid ja õpetajat. Eluloo lugemine on teise inimese magamistoas sorimine, aga Sauli puhul oli nagu austus Pansole ja kodule. (Anne)


“Tüdruk helesinises kleidis: Valik Villem Kapi kirju” – Raamatu esimene osa ei pakkunud midagi meeldejäävat, ent teine osa, mis sisaldas helilooja kirju oma armastatule, oli südamlik ja ääretult ehe. Harjumatu oli lugeda keskeas oleva abielumehe ausatest tunnetest pungil armastuskirju. Igal juhul tekitas raamat minus huvi varalahkunud heliloojast rohkem teada saada ning sukeldusin internetti. (Viire)


“Härra Ants: Ants Eskola kirjad Hugo Laurile Solikamski vangilaagrist” – Kindlasti soovitan! Meie teatri suurkuju.Minu jaoks oli üllatus, et Ants Eskola oli ka kunstnik! (Maie)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Tore vaheldus praegu nii populaarsetele elulooraamatutele – näitleja enda kirja pandud tekst filmitegemise köögipoolest nõukogude ajal. Ladus ja loogilise ülesehitusega lugu. Kahjuks olen liiga noor, et Leonhard Merzinit lavalaudadelt teada, aga õpetaja Laurina on ta kahtlemata iga eestlase mälusse sööbinud. “Kevade” tegemisest kirjutab saatesõnas lühidalt Arvo Kruusement. Kahju, et Merzin ise sellest ei kirjutanud, oleks väga huvitav ka tema meenutusi lugeda. Väärt lugemine igal juhul, kindlasti loen selle sarja raamatuid veel. (Leelo)

Paavo Kangur „Eriline Eri Klas”

Huvitav ja sisukas, hea lugemine. Küll on tore, et meie hulgas on olnud selline särav inimene. (Sirje R)


Hea kerge ajaviide. Inimeste (eriti tuntud isikute) elud on huvitav lugemine. Rahulik lugemine õhtuks. Nagu inimese elus ikka – rõõmud ja mured. (Külli Klara)


Soovitan. “Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, aga need, kel mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest.” – Schopenhauer (Mare A)


Suurmehe huvitav elu. Huvitav, haarav, hariv. (Merike)


Eri Klas on jätnud meie kultuurilukku sügava jälje. Temast on veelgi raamatuid ja soovitaksin neid kõiki lugeda. Nüüd, kui teda pole ja peale kasvavad uued põlvkonnad, tuleb soovitada, et sellised tegijad ei vajuks möödanikku. Olen tundnud 1958. ja 1959. aastal Erit. Ta oli just selline, nagu raamatus kirjeldatakse: ergas, huvitav, lõbus, vahetu. Tol ajal trummilööja sümfooniaorkestris. Raamat on koostatud kaasaegsete mälestuste baasil, aastate kaupa. Ka on raadio vahendusel saanud jälgida Eri tegemisi. (Helve)


Väga südamlikud mälestused erinevatelt tuntud inimestelt Eri Klasist. Eri Klas oli Eesti patrioot. Loe ja tunne rõõmu. Viimane kord Eri Klasi näha oli “Estonia” teatri 100. juubeli tähistamisel. Juhatas “Kas tunned maad…” ja pani kogu saali laulma. (Randar)


Eri Klasi kohta võib tõesti öelda – Eesti au, uhkus ja südametunnistus. Inimene, kelle kohta pole kellelgi öelda ühtegi halba sõna, kes hämmastab oma töökuse, visaduse, heatahtliku suhtumisega kõikidesse inimestesse, ole sa siis kuninganna või harilik tööinimene ja ilmselt just see võlubki tema juures. (Mari P)


Hästi kirjutatud. Huvitav oli lugeda tema elust 50ndatest kuni 80ndateni. Sellest perioodist teadsin vähem. Enim emotsioone pakkusid just laulud ja lauljad sellest perioodist. (Marje-Eevi)


Soovitan, oli helge ja sooja tundega kirjutatud raamat. Lisaks Eri Klasile inimesena avas raamat minu jaoks ka kogu dirigendi töö ja rolli tagamaad, olulisuse ja ulatuse. Nagu ikka elus, tõeliselt “suureks” saab inimene kui ta armastab seda, mida teeb ja hoolib teistest enda ümber. (Miryam)


Tuntud dirigendi suureks inimeseks saamise lugu. Otsustasin välja kirjutada, mis tema kaasaegsed on tema kohta öelnud, aga selleks oleks vaja lõputult ruumi: oskab kiiresti terad sõkaldest eraldada; lubatu ja lubamatu piir oli tema jaoks hoopis teise tähendusega; inimene, kellega oli hea koos töötada jne. (Elle)


Soovitan, sest kangelasi peab tundma. Eri on minu kaasaegne. Paljugi on meil ühist, eriti tema noorusaeg ning muusikutee algus. (Reet V)


Väga eriline raamat, paljude inimeste meenutustega Suurest Dirigendist.
See pani mind mõtlema, et igaühel võib olla „oma“ Eri Klas. Ja need mõtted viisid mind tagasi mitu aastakümmet, mil olin mõned aastad nooruke Otsa-kooli õpilane ja kõige muu hulgas sai minust nii kontserdisaali kui ka ooperiteatri pidev külastaja. Jah, üsna ruttu sai selgeks, et orkestris on palju erinevaid pille mängivaid muusikuid, kuid kogu seda muusikat suudab hoida koos ja panna muusikuid ühes hingama-tundma kõige olulisem inimene laval (või orkestriaugus) – dirigent. Oli põnev jälgida, kuidas dirigent oma tööd teeb. Jah, minu lemmikuks sai Eri Klas ning tema dirigeeritud ooperietendused olid kuidagi teisiti, erilisemad…
Raamat ongi sellest erilisest inimesest, erilisest Eri Klasist. Hea on lugeda muusikute meenutusi temast ja tuua ta endale taas lähemale. Need võivad küll olla pisut nukrad meenutused, kuid igasugused muusika sünnitatud-tekitatud tunded on ausad. (Ester)


Suurepärane raamat: nauditav lugemine, põnevad fotod, läbinisti helge ja positiivne, päikeseline ja soe. Rõõm ja kergus. Armastus, tänulikkus, uhkus – need emotsioonid ja tunded vallandusid, lugedes raamatut erilisest inimesest ja isiksusest Eri Klasist. (Niina)


Päris hea, kõlbab lugeda. Faktid ja mõnus huumor. (Jaan)


Soovitan lugeda, sest tegemist on huvitava ja hea inimese elulooga selle autori seisukohalt. Lugedes seda raamatut, meenusid ka minu mälestused sellest ajajärgust. Eri oli väga sõbralik ja tegus inimene. (Sirje G)


Juba soovitasingi sõbrannale! Sest see raamat meeldis mulle ja Eri Klas ka meeldis. Kuulasin ta esinemisi alati huviga. Kahju, et Eri Klasi ei ole enam. Ta oli tõesti eriline Eri. Ja raamat oli ka positiivne, kuigi lugedes oli ka vahel pisar silmas. (Mai V)


Väga hea ja ladus raamat Eri Klasi elust. Ta oli tõesti SUUR INIMENE. (Viivi)


Raamat suurepärase inimese ja andeka dirigendi elust läbi kaasteeliste silmade. Eri Klas oli särav isiksus. Soe tunne. Eri Klas jättis suure jälje meie muusika- ja kultuurilukku. (Esta)


Soovitan. Raamat sisaldab tuntud, aga ka vähem teada olevaid seiku selle andeka ja äärmiselt heatahtliku inimese elust. Kui tsiteerida: “Eri Klas on eetilisemaid kujusid Eesti kultuurmaastikul. Tal on (oli) Eesti kultuuriga ausad ja omakasupüüdmatud suhted. Talle ei loe inimese pagunid, vaid inimese olemus.” (Sirje M)


Soovitan? Seda küsimust ei tohiks keegi küsidagi! Inimene oli hurmav ja raamat ka! Kui seda sobib raamatu kohta öelda? Ei ole sõnu! Olen temaga isiklikult kohtunud! Super! (Mare S)


Armastatud maestro elust on kirjutatud mitu raamatut, neid on alati huvitav ja õpetlik lugeda. Eri Klas säras ereda tähena üle 50 aasta. Oma hingelt jäi ta ikka nooreks. (Tiiu K)


Väga huvitav raamat mitmekülgselt andekast mehest, kes alustas õpingute kõrvalt kergemuusikaga, lauldes end tuntuks Eesti Raadio meeskvarteti koosseisus. Väga tunnustanud dirigendina on ta tutvustanud Eestit laias maailmas. Dirigent on sidemeks nii lava, orkestri kui ka publiku vahel. (Siret)


Raamat ei ole elulookirjeldus, vaid kiire linnulennuline ülevaade Eri Klasist kui dirigendist, muusikust, maailmamehest.
See, et Eri Klas on austamisväärt persoon, jäi kõlama ka loetud raamatus. (Viire)


Nägin Eri Klasi meeskvarteti liikmena esmakordselt 1964. Perre ostetud teleri kaudu. Ameerika-eestlane Hans Mirka ütles: “Ta oli muusik, südamlik ja elurõõmu täis inimene… kelmikas huumorimeel saatjaks. Ükskõik, millele ta õla alla pani, sai asjast asja. Eesti rahvas armastas teda ja oleks olnud valmis teda presidendiks valima. Muusik, maailmainimene, dirigent, poeg, isa, vanaisa, abikaasa, sõber. Jääb rõõm, et oleme olnud ta kaasaegsed. (Leili)


Ladusalt kulgev väga kuulsa inimese elukäik. Igaüks leiab oma killukese, mis tundub suur – Mustpeade maja tagasivõtmine, 60. sünnipäev kõigile Raekoja platsis… Ainult positiivne emotsioon. Niisugust tasakaalustajat oleks meil kogu aeg veel vaja. (Mari)


Eri Klas on tõeline Eesti kangelane. Päikesepoiss sündis kuulsas muusikute peres. Oma kuulsate vanemate taustal oleks ta võinud lihtsalt puhata, kuid tema oli tegude inimene. Tegutsedes ja töötades sai ta kuulsaks ja võitis Eesti rahva suure usalduse ja poolehoiu. Kõik armastasid ja austasid teda. Mäletan tema juubelipidu Raekoja platsil ja ärasaatmist siit ilmast lahkumisel. (Imbi)


Tore oli tuttavaks saada. Aitäh Sulle Eri, et olemas olid ja nii palju andsid. (Inge)


See on lugu ühest EESTI kultuurimaastiku tippjuhist, rahva lemmikust, geniaalsest ja südamlikust Eri Klasist. Kirjutavad temast teised toredad tuntud inimesed. Palju fotosid. Tundub, et Eri vihiseb läbi oma elu võluri sarmi ja maagiaga. Ta põleb eredalt ja lendab kõrgelt! Ta oli tegudeinimene. Elu tähendab talle lava ja tema viiulikastis on peidus poksikindad. Aitähh, PÄIKESEPOISS Eri! Tore raamat! (Tiiu)


Huvitav lugeda, et meenutada noorusaega, toonast elu, tuttavaid inimesi, pidusid jne. Väga meeldiv meenutus minevikust! (Kai-Reet)

Arne Mikk „„Estonia” tõusmine tuhast: peatükk teatri ajaloost (1944-1956)”

Hästi hea lugemine Eesti esiteatrist – nõukogude võimu õudustest, mida tuli taluda hoonel ja inimestel, kuid on ikka suutnud säilitada oma auväärsuse eesti kultuurikantsina. Mulle meeldib lugeda põhjalikke kirjeldusi, need ei ole üldse igavad, kuigi võhik võiks nii arvata. Siin avaneb ühe kuulsa maja ajalugu teatud perioodil – kõik huvitavad persoonid tol ajal, intriigid, ühiskonna survestamine, selle pitser autori loomingus, reaalsed tingimused ja võimalused loomingu teostamisel – ja Estonia jääb Eesti esiteatriks. (Ave)


Nautisin väga antud raamatu lugemist, sest raamatus oli väga hea tasakaal – ajaloo, olustiku ja inimeste enda kommentaaride osas. Pean lausa ütlema, et ühel hetkel oli isegi nii põnev, et ei tahtnud pooleli jätta, vaid tekkis olukord nagu põnevikega,et loen ühe peatüki veel. (Sandra)


Soovitan igal juhul lugeda, kuna siit saab põhjaliku ülevaate, kuidas ja millistes tingimustes töid teostati ning elati. Väga põhjalik teos. Eriti toredad olid väljavõtted Salme Peetsoni päevikust. Kui rasketes tingimustes inimesed elasid ja tööd tegid ning kui vähenõudlikud oldi. (Tiiu S)


Soovitan, sest ajalugu peab tundma. Oli palju äratundmist, sest ise läksin 1954. aastal Reaalkooli esimesse klassi. Paljud koolikaaslased olid “estonialaste” lapsed. (Reet V)


Soovitan. Noortele, et teaksid, milliseid aegu elas üle eesti rahvas ja kultuur. Eakatele, et meenuksid ajad ja inimesed meie nooruspäevilt. Eriti tore lugu, kui A. Kapi “Metsateel” ära keelati, sest kes teab, ehk kõnnib metsavend hilisel õhtul veel üksinda metsateel. On ka muid traagilis-koomilisi lugusid. (Sirje M)


Arne Mikk on Estonia teatri elav entsüklopeedia. Ta räägib ja kirjutab väga huvitavalt Estonia kohast Eestis ja näitlejatest. Mul on õnnestunud teda päris palju kuulata. Suurepärane teos. (Elle)


On õnn lugeda Estonia teatri ajalugu. Pole varem niikaugele jõudnud. Varem olen teatri põlemisest lugenud romaanidest. See on ajalugu. Mulle on emotsiooni andnud see, kui töökas on teatrirahvas: küll teatri taastamisel, seejuures ka laval esineda. (Silva)


Ääretult detaili- ja pildirikas raamat, kusjuures väga ladusas ja kronoloogiliselt hea lahendusega ja tekstiga. Väga huvitavalt kirjutatud. Olen Estonia suur fänn ja seega läks see raamat mulle väga korda. (Kadri)


See lugu majast ja ajast ja inimestest selles… ja see on kõik kokku üks väga-väga kurb lugu.
Ilmselt ei käi ma peale selle raamatu lugemist enam kunagi Estonia teatris nii nagu varem, justkui mingis muretus teadmatuses. Siiski, mitte ju päris teadmatuses. Aga see kõik, millest Arne Mikk kirjutab, tuues sisse palju tsitaate tolle aja teatriga seotud inimestelt, annab teatrile, hoonele, ajaloole hoopis teistsuguse tähenduse. Tuhast tõusmine, selle aulisus ja suur töö-vaev… See kõik on nüüd sügaval minu naha all, minu sees, minu hinges. Ja see kõik annab põhjuse olla tänulik, oskamata seda tänu piisavalt kaunisti sõnastada. Sestap hoopis vaikin… (Ester)


J. Liiv – kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Uhkus. Et eestlane oma jonni ja visadusega on Estonia kaks korda üles ehitanud. (Ilme)


Soovitan igaühele, kes vähegi huvi eesti teatriloo vastu tunneb, olenemata east. Nukrus, et “Estonia” põletati ja purustati. Traagika, et suur osa teatri lavajõude oma parimas loomeeas läände lahkus. Õudus, mis tingimustes ülesehitust alustati ja läbi viidi. Uhkus, et “Estonia” jälles üles ehitati ja on endiselt olemas ja isegi uhkem kunagi varem. (Leili)


Arhiivimaterjalidel põhinev Estonia teatri taastamise kroonika. Tihe sisurikas tekst toob tõetruu pildi komplitseeritud, absurdsest ajastust. Estoonlaste hingetugevusest ja vaprusest. Taaskohtumine nõukaajaga tekitas ängi, rõõmsaks teeb, et tolle ajastu tragikomöödia on minevik. (Niina)


Kindlasti soovitan. See ei olnud lihtsalt raamat ja kirjutis teatri ajaloost vaid kogu Eesti kultuuriloomet puudutanud ja oluliselt mõjutanud poliitilisest taustast. Kohati oli liiga palju sotsialismiaja ideoloogiat, aga kõik muu oli väga huvitav, kohati jahmatav ja uskumatu. Õnneks on võimalik nautida teatrit ja ooperit tänapäeva Eestis. (Miryam)


Toredad ja palju pilte. Meenutusi jagas enda elust ja teatri taastamisest. Teatri ümber peab olema teater (A. Mikk). Mikk ongi teater. (Anne)


Sobiv lugemine sellele, kellel on sügavam huvi Estonia teatri vastu – nii maja kui sisu osas. Teisalt ka hea kroonika tollest ajastust – näiteks oli veider lugeda tõhusast plaaniületamisest teatri taastamistöödel või siis sellest, kuidas partei algorganisatsioonile tehti ülesandeks tõsta trupi kunstilist taset. Kujutan ette, et need, kes pole nõukogude-perioodi ja selle absurdi omal nahal kogenud, ei saagi sellest aru. (Viive)


Tean lapsepõlvest, kui ema rääkis, et 1944. aasta märtsipommitamise ajast kui kogu Tallinn põles nagu üks küünal ja kratt jooksis mööda Estonia puiesteed (ilmselt). Ei osanud seda siis balletiga seostada, liiga väike olin. Hiljem muidugi sain teada. Väga huvitav lugemine tolleaegsetest teatritest. (Mari P)


Seda raamatut peaks lugema igaüks. Peaks olema ka tõlge vene keelde.
Väga hästi kirjutatud raamat. Äärmiselt kurb ja huvitav kirjeldus hoone hävingust ja taastamisest. Kuigi olin veel laps, mäletan Tallinna pommitamist, õhtul, Nõmmel. Mis on kirjutatud raamatus, olen ise näinud-kuulnud. See elu oligi kõik nii. Sain teada palju huvitavat ja vastuseid oma senini teadmata küsimustele. (Hafza)


Äärmiselt vajalik, pigem kohustuslik! Nii tähtis maja ja tore oli lugeda tõusmist tuhast! Tundes aukartust Estonia ees olen väga õnnelik, et teos minu kätte lõpuks sattus. (Inge)


Soovitan kindlasti lugeda. Meie pere oli sõjapakku tulnud Tallinna pommitamise ajaks (9-10 märts 1944 ). Olime Lasnamäel. Nüüd seda lugedes tuli kõik täpselt meelde. Siis olen näinud ka Estonias “Kalevipoega”. (Imbi)


Väga põhjalik ülevaade ajaloolise teatri taastamisest. Pea-aegu uskumatud lood, aga faktid kõnelevad… Isiklik mugavus – kui viited oleksid lehekülje all…
Tundub uskumatuna, et minu vanemate noorusaeg nii absurdne oli ja julm, kus sõna võis muuta elu. (Mari)


Soovitan raamatut teatri ja ajaloo huvilistele – neile, keda kõnetab meie teater Estonia. Kauaaegne estoonlane Arne Mikk, kes praegugi teatris tegev, meenutab alustuseks teatrile saatuslikuks saanud 9. märtsi 1944. Raamat annab ülevaate tegevustest peale saatuslikku õhtut, teatri taastamisest ja tõusmisest. Ka kõige raskematel aegadel tunnetasid teatri inimesed “Estonia vaimu”. Teoses on rohkelt pildimaterjali, lauljate, tantsijate näitlejate mälestusi. Väga huvitav ja hästi kirjutatud. (Siret)


Soovitan lugeda – saab mälu värskendada, kaasa elada Estonia taastamisele. Rahva tegutsemine ilma majanduslike võimaluste ja materjalide puudumisega. Suur Stalini ülistamine. Olen juba hakanud unustama seda nõukogudeaegset poliitilist survet. Lausvaletamist ja asjatundmatute asjameeste “juhatuse” all elamist. Au nendele, kes suutsid meie kultuuri edasi viia. (Marta-Maie)


Soovitan. Saab teada millistel tingimustel kunst kuulub rahvale. Kuna töötasin ise 33 aastat teatris “Estonia” orkestris, siis tundus nagu oleksin kohtunud esivanemate ja sugulastega. (Maie M)


Hea ajalooline kultuuriraamat. Kuna olen sündinud 1946. a Tallinnas, on Estonia minu jaoks alati olnud ilu etalon nii väljast kui seest. Lapsena käisin isaga kaasas kooriproovides. Mulle on alati meeldinud balletietendused ja ooperiklassika ning sellest saab selles raamatus lisainfot. (Sirje)

Allan Vainola „Inventuur”

Ühe punkari elujuhtumised aastatest 1980-2000. Leidub seal kõike – nii head kui halba, nii nagu elu on. Huvitav on küll sattuda nende ringkonda, kogeda nende ellusuhtumist, pühendumist muusika tegemisele. Noortel on ikka julgus otsida pidevalt uut, kunagi pole sa kindel, mida toob järgmine samm. (Mari P)


Soovitan – hea vaade n.n korraliku (ja andeka!) punkari ja muusiku noorusesse. Punkar Allan ikka rokkis täiega. (Jaanus)


Ühe ajastu, ühe põlvkonna-sõpruskonna ja selle muusika lugu. Natuke nukker. Raamatut kasvõi põgusalt lugedes on hea kogu oma kriitikameel välja lülitada ja võtta sooja empaatiaga kõike nii nagu autor seda meile annab ja näitab. Aeg, inimesed, elusündmused – meie aga oleme eemal, oma turvalises tänapäevas. Hea lugemine oli, soovitan. (Ester)


Oli üsna huvitav lugeda ühe pungistiili viljeleja A. Vainola tegemistest ja muusikast, mida nad erinevate bändidega koos esitasid. Kõrvus helisesid Vennaskonna, Sõpruse puiestee ja Metro Luminali esitatud lood. (Esta)


Soovitan muusikahuvilistel kindlasti lugeda, nii noortel kui ka vanadel. A. Vainola on raamatu väga ladusalt kirjutanud. Samas on ta ka väga suure töövõimega muusik. Tema kirjutatud laulud meeldivad nii noortele kui ka vanadele. Edu A. Vainolale ka edaspidiseks. (Imbi)


Soovitan neile, keda kõnetab ajastu (1980-1990ndad aastad) ja erinevad muusikasuunad (eelkõige punk). Kirjutatud lihtsalt ja sealjuures mõnusalt. Kerge lugemine ja seda heas mõttes. (Viive)


Soovitan. Saab hea ülevaate nõukogude ajal noorte elust, kes hallist massist tahtsid erineda. Ansamblite tekkimisest, raskustest pillide muretsemisel ja esinemiskeeldudest. Paneb mõtlema, kui kiirelt kõik on muutunud. Lugedes tekibki soov jälle kuulata neid Vennaskonna ja Sõpruse puiestee laule. (Astrid)


Väga hea, mõnus lugeda. Muusiku raske, kuid huvitav ja viljakas elu. (Jaan)


Autor on kergesti loetav, laheda stiiliga nagu noored ütleksid ja teeb inventuuri meie kerge muusika bändide tekkeloosse, seda enam, et kehtisid ju piirangud, mida üldse oli lubatud mängida (saksofon oli ju üldse olnud keelatud pill).
Osa bändide olemasolust ei olnud ma seni üldse teadlik. Kuivõrd muutub maailm, sedavõrd muutuvad ka muusika, kunst, teater. Eks aeg näitab, mis aja vältel jääb sõelale ja mis vajub unustusse nagu Ivo Linna laulab: „tähti üheks õhtuks“… (Vilma)


Soovitan. Lahe ülevaade elust 80ndate lõpus. Punkarid ja piimabaarid! (Mari S)


Allan Vainola on tuntud laulja, kitarrist, helilooja, laulusõnade kirjutaja ja anarhist.
Raamat „Inventuur“ on kokkuvõte ühe andeka inimese eluloost, mis õnneks pole veel lõppenud. Lugesin suure põnevusega, vürtsi lisasid raamatus avaldatud fotod, mis rikastasid igati tunde – ja mõttemaailma. (Triinu)


Ladusalt kirjutatud, põnev ja kaasahaarav teos. Seiklusrohke ja värvikate karakteritega. Soovitan neile, kes tahavad lugeda noorte bändimeeste tegemistest ja toimetamistest ja Allan Vainola muusikutest. Tore meenutus tolleaegsest õhustikust ja meeleoludest. Mulle meeldivad Vennaskonna ja Sõpruse Puiestee lood, kerged, samas sügava sisuga. (Anu)


Soovitan lugeda. See on muusik Allan Vainola mälestustest aastatest 1980-2001. Hullumeelne aeg ja traagilised saatused. (Malle)


1980. aastate punkarite elust, nende läbilöömistest ja püüdlustest ansamblite loomistes ja vahetu elu NL-is ning ka uues vabas Eestis. Väga huvitav ja palju äratuntavat selle perioodi kohta. (Viivi)

Tiina Laanem „Kihnu Virve: nagu linnukene oksal”

Tore raamat armastatud inimesest, kes eriti omaealistele on suureks eeskujuks. Läbi raskuste tähtede poole. Huumorimeel ja optimism aitab alati. (Eve)


Hea eeskuju noortele. Ole ikka positiivne, avatud, koostööaldis. Rikas ja õpetlik elu. Vahepeal oli kurb ka, aga tema – see Kihnu Virve – on ise ikka nii optimistlik, reibas. Naerda sai kah. (Külli Klara)


Meie oma Virve, Kihnu Virve. Imetlusväärne elujõud, ilusasti elatud elu. Ja tema puhul ei saagi rääkida „väärikast vananemisest“. Sest ta pole ju vana ja ei vanane. (Ester)


Soovitan soojalt! Nii hästi kirjutatud ja kujundatud raamat! Ilma selle lugemisprogrammita poleks see raamat vist minuni jõudnudki. Oleks kahju küll olnud! Raamatus oli küllalt seda, mida Kihnu Virvest veel ei teadnud! Emotsioonid on väga positiivsed. Lisaks Virvele on minu suures lemmikud ka ta tütretütred Reena ja Raina – nemad on ka väga särtsakad ja vaimukad. Meeldis see väljend, et Virve on Eesti rahva jaoks nagu õnnekivi! (Mai)


Virve on väärt, et teda teatakse. See raamat jutustab tema elust ja laulude loomisest. Mul on olnud au olla Kihnus tema külaliseks ja sellepärast lugesin huviga. Tal käis väga palju külalisi; ma ei saanudki aru, kuidas või mis keeles ta kõigiga suhtles. Raamatut lugedes meenus tema juures veedetud aeg. (Elle)


Nagu mereäärne kadakas. Paindub, aga ei murdu. Igihaljas. (Riho)


Südantsoojendav lugu Kihnu rahvalaulikust, kes laulab sellest, mida kuuleb, näeb ja kogeb. Elu pole teda hellitanud, aga oma ületamatu huumorisoone ja naljaga saab kõigest üle. Imetlen Virve oskust andestada ja mitte viha pidada, aga kui miskit öelda on , siis „niuhkab ää“. (Anu P)


See on väga toredasti ja huumoriga kirjutatud lõbus elulooline raamat Kihnu Virvest. Palju pilte, eluloolisi fakte, lugusid ja laulusõnu. Raamat, mis tõstab tuju! Uskumatu eluenergiaga naine, ei ole midagi öelda. Käisime suvel esimest korda Kihnus ja ka temale laulmas. Seetõttu elustus kõik raamatus elav täiega. Ta on Kihnu suur eeskuju. (Tiiu V)


Sooja südamega kirjutatud teos suurepärasest Kihnu Virvest. Väga hea raamat, meeldivalt kirjutatud ja paljude fotodega. (Urve)


Väga armas ja südantsoojendav raamat tänapäeva kiires maailmas. Hea, et leidub selliseid tolerantseid ja armsaid inimesi siin maamuna peal. Juba tema silmavaade on soe, puudub igasugune kurjus ja kavalus. (Mari P)


Soovitan. On meeleolukas lugemine. On tore, et meil leidub rahva seas andekaid inimesi. (Sirje M)


Soovitan soojalt lugeda! Raamat kergesti loetav toreda saarerahva keelepruugiga ja väga sümpaatse pildimaterjaliga. Hingekosutav oli kogeda, kui palju südamesoojust, vaimurikkust, töökust peitub selles suurepärases, lihtsas naises. Ole terve ja õnnelik, meie rahvalaulik! (Laine-Marie)


Raamat üdini positiivsest Kihnu Virvest, kes eakanagi kõlava häälega laulab. Virve näol on tegemist elujaatava, värvika ja ettevõtliku isikuga. Vaat, milline tore ja tubli naine on Kihnu Virve. Respekt. (Esta)


Kihnu Virvet tundma õppides õpime ka ennast rohkem tundma. Aitäh talle kõige eest! Väga positiivne ja elurõõmus. Meeldis asjade humoristlik lahendus. (Inge)


Raamatut lugedes teeme kummarduse auväärses eas rahvalaulikule. Südamlik jutustus Virve ja tema perekonna elust. Vanasti imetleti Kihnu Jõnni, nüüd Kihnu Virvet. Mõlema kuulsus ulatub kodusaarest palju kaugemale. (Tiiu K)


Ta on üks meie kangete naiste hulgast. Selliseid elusid ja töid-tegemisi, elusaatuseid on paljudel. Tema on aga kõigi meie võrdkuju ja esindaja. Paraku pole palju neid, kes lubavad ennast portreteerida ja avalikkuse ette laotada. Südamlikud õnnesoovid talle kõigis ettevõtmistes. (Kadri)


Soovitan lugeda. Virve Köster on elanud pika elu. Elus on olnud rõõme ja muresid, valu ja pisaraid. Ometi jääb peale optimism, elutahe ja uudishimu meid ümbritseva ja meie ümber toimuva osas. Väga positiivne inimene. Paljude imeilusate laulude autor. (Siret)


Alati on tore lugeda positiivsete vanamemmede lugusid. Palju kadedust, vihkamist on eestlases. Aga inimene peab ikka olema tugev, et nii suuta vastu seista kõigele. (Anne)


Väga optimistlik ellusuhtumine. Mõnus lugemine sombusel õhtul. Rõõmsameelsust ja julgust süstiv teos. Ei jõua ära imestada seda langevarjuhüpet. (Mari)


Kihnu Virves on olemas Eesti naisele omased kõige ilusamad ja kaunimad iseloomujooned nagu töökus, siirus, südamlikkus, lahkus, oskus lapsi kasvatada, väljendusoskus rahvapäraselt, nt tantsimise kohta “Lasen nii, et sabasuled lendavad”. Kihnu Virve võiks olla meie noortele suureks eeskujuks. Virvele on elu nagu lill. (Imbi)

Urmas Vadi „Kohtume trompetis!; Elvis oli kapis!”

Kaks näidendit ühiste kaante vahel. Ühiseks nimetajaks: absurd. Kui „absurdi-soolikas“ töötab, siis võib üritada lugeda. Võib ka silmad kinni panna, et üritada aru saada, kuidas nende Elvistega ühes loos ja trompetiga teises loos on. (Ester)


Raamat absurdisõpradele! Nagu absurdiga ikka, loeb igaüks sealt välja midagi just endale, mis kellegi teise nägemusega üldse ei pruugi kattuda. Just see teebki raamatu huvitavaks, leida enda jaoks see iva. (Ivika)


Huvitav lugemine. Kirjanik on suure fantaasialennuga. Ta on loonud vaimukad tegelased ja kohati tundus, et kõik, mis selles raamatus kirjas, ei ole päris elus võimalik. Aga siiski on mõlemas näidendis omad tõeterad sees ja see on kirjaniku poolt väga peenelt kajastatud tegelaskujude käitumises ja väljaütlemistes. (Triinu)

Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman jt „Laul, mis jääb”

Et ei ununeks – olid ajad, kui looming võis ülistada vaid kommunistlikku ülesehitustööd, ei armastust. “Aga torm ei sallinud lindu…” (Ilme)


Soovitan, sest autorid näitavad üpris veenvalt Valgre laulude sünni tagamaid. Vahel tundub, et näidendiraamatu lugemine on huvitavam kui näidend laval. Siin saad oma fantaasial vabamalt lennata. (Toomas)


Näidend Valgrest, tema saatusest, loomest, ajastust. Näidendis on palju laulu, muusikat. Tahaks kindlasti seda tükki teatris näha. Tundliku looja – Valgre – hingeteee… ta laulud on jäänud, nad elavad ja lummavad meid. (Niina)


Soovitan – see raamat annab ülevaate Raimond Valgre elust ja loomingust, samuti elust Eestis sõja ajal. Kurb, et andeka inimese elu jäi nii lühikeseks. (Mare A)


Soovitan. Valdavaks tundeks jääb nukrus, andeka looja üksildus, kohanematus uue elukorraldusega. (Eha)


Soovitan seda raamatut nendele, kellele meeldivad näidendid ja ka neile, kes tahavad õppida natuke saksa keelt, sest raamat koosneb osaliselt saksa ja osaliselt eesti keelest. Ma olin sellest raamatust päris vaimustuses, kui ma selle juba läbi lugenud olin, sest see rääkis väga huvitavalt nii kunagi toimunu kohta kui ka Raimond Valgre kohta. (Hanna-Maria)


Väga hea ülevaade R. Valgre elust ja loomingust. Väga hea teos Raimond Valgrest – väga inimlik. (Urve)


Võib lugeda, kui oleks võimalik, soovitaksin etendust vaadata. Näidend tundub kurvem kui oli film. Lugedes ei kuule muusikat, mis on selles teoses väga oluline. (Sirje S)


Tuleval aastal möödub Raimond Valgre surmast juba 70 aastat. Tema siirad armastuslaulud on jäänud siiani ületamatuks. Näidendis on väga palju võõrkeelset teksti, mis veidi häirib. Aga etendus oli kindlasti võimas. (Tiiu K)


Valgre elust, päris hea. Valgre otsingud täiusliku laulu loomisel. (Jaan)


Raimond Valgre väärib mäletamist. See näidend ongi kirjutatud Valgre 100. sünniaastapäevaks. Kui praeguse Eesti laulsid eestlased vabaks, siis sõja ajal aitasid laulud meestel ellu jääda. „Suu laulab, süda muretseb“… Valgre laulud armastusest on igavikulised. Kahju, et ta nii noorelt suri. Milliseid laule ta võinuks veel luua. (Esta)


Vahelduseks tavavormile on näidendivormis teost lugedes mõttes kaasaelamine või kujutamine teistmoodi, nagu oleksid teatris etendust vaatamas.
Pani mõtlema mitte ainult Valgre, vaid üldiselt kõigi nende inimeste saatusele, kelle elutee ja loomingu hävitas naaberriik idas. Võib-olla oleks Eestil olnud veel üks maailmakuulus helilooja juba enne Arvo Pärti? (Ave)


Soovitan, sest äärmiselt tuntud ja meeldib repliik “laul, mis jääb“. Oli tore taas kohtuda ja just raamatuna. Kullavara! (Inge)


Loe, kuidas kulges Valgre elutee ja kuidas mõnest sõnast või silmapilgust sündisid laulud. Sündisin sel aastal kui Raimond Valgre suri. Tänu oma Tallinnast pärit õemehele, kes mängis oma lõbuks akordioni ja oli muusikast huvitatud, sain Valgre nime ja “Saaremaa valsi” varakult teada. Samas ei saanud aru, miks temast ei tohi rääkida. Olid ikka ajad. Laulud ometi jäid. (Elle)


Soovitan kindlasti lugeda. Nietzsche on öelnud “Ainult üksikud sünnivad peale surma”. Raimond Valgre on üks neist. Kui ma kuulen Valgre laule, siis minu keha iga osake tunnetab seda. Minu lapsepõlves lauldi neid laule. Siis ei öeldud, et need on Valgre laulud, neid lihtsalt lauldi. Mina olen need laulud selgeks saanud juba lapsepõlves, sest minu ema laulis neid, nt “Muinasjuttu sinilinnust laulis mulle ema”. (Imbi)


See on tõeliselt lummav näidend. Südamest kahju, et tookord seda teatris ei näinud. Eesti lugu!Väga haarav näidend! Seda lihtsalt ei suuda käest panna enne viimast lehte. Arvan, et Valgre-periood on meil kõigil olnud. See kuulub eestlaseks olemise juurde. Muinaslugu muusikas. Maailma kauneim laul! (Tiiu)


Soovitan seda raamatut noorematele lugejatele, kel Raimond Valgre elukäik ja traagika teadmata. Mina olen näinud filmi, mitmeid lavastusi, kontserte. Kuna kõik faktid olid eelnevatest filmidest ja telesaadetest teada, jäi ainult jälgida, kuidas seekord lugu komponeeritud. Oleks Valgre anne saanud teistes oludes areneda .. aga nii oligi tema traagiline surm ainuke lahendus. (Leili)


Kellele meeldivad R. Valgre laulud ja eriti, kes käinud Draamateatris etendusel, peaks lugema. Jälle erinev lähenemine võrreldes filmi ja Noorsooteatri “Valge tee kutsega”. Kahjuks etendust ma ei näinud, seepärast oli hea meel, et sain näidendit lugeda koos osatäitjate nimede ja rohkete fotodega – tekkis kena tervik etendusest ja hea ülevaade näidendist. (Sirje)

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

Väga soovitan. Ma ei ole luulefänn. Kuid Korzetsi raamatu lugesin läbi ühe hooga. Sain südamest naerda tema oskuse üle mängida meisterlikult sõnadega.Igas luules on sõnum, mis on arusaadav ja läks südamesse. Tahaks veelgi tutvuda tema loominguga. (Tamara)


Soovitan. Luuletused on lihtsad, kuid väga selge sõnumiga. Osa luuletusi panid mõtlema, teised tegid tuju heaks. (Mare A)


See teeb tuju heaks. Väga muhe raamat. Naersin ikka südamest. Tabav sõna, isegi kui väike torge, püsib optimism, heatahtlikkus. Ja äratundmisrõõm! (Külli Klara Katariina)


Vladislav Koržetsi luulet lugedes on pärast tuju alati positiivne. Eemaldumine argipäevast, lase luulet lennata. Mulle meeldib luule, millel on sõnum. (Inge)


Mõned on väga toredad sõnamängud. Üldse lahedad. Luuletus “Meeles ja keeles” lk 5 läks väga hinge. “Soolane valss”, “Kel kuube ei ole”, “Videvik”. (Elle)


Luuletused on lauludeks sobivad. On igaviku mõtteid, nukrust, nalja. Autor mängib häälikulise kõlaga, sõnamäng. Üllatus, et nii palju Koržetsi laule on viisistatud! Tavaliselt eriti ei teatata, kes on laulude puhul sõnade autor. Seda peaks rohkem tegema. (Marta-Maie)


Sümpaatne kogu juba pretensioonitust pealkirjast alates. Osavalt on põimitud argine ja ülev (“Seatapusonett”), on traagikat, (enese)irooniat, kurblikkust, mõtlikkust. Kõik luuletused ei kõnetanud, kuid siiski päris paljud. Üllatavalt palju Koržetsi luuletusi on viisistatud, huvitav oleks teada, kas enne oli tekst või viis või kuidas üldse need laulud on sündinud. (Leelo)


Soovitan – et ei arvataks, et Koržets on üksnes kalamees, temas on ikka mitu erinevat meest. Üllatus, et nii palju on hr Koržetsi luuletusi viisistatud. (Ilme)


Täiesti särav ja lööva tekstiga luuleraamat. Lugesin ta kohe läbi kui ilmus. Ja sain suure elamuse! Huumor, kurbus, tundlikkus, loovus ja head riimid! (Tiiu V)


Soovitan lugeda, igas luuletuses on sügav mõttetera. Eestimaa ja eestimaalaste pärast mures inimese luuletused südamest südamesse. (Sirje S)


Heas riimis luuletused, millel on sügav mõte. Lemmikluuletus – “Meeles ja keeles”. Autori lugupidamine eesti keele vastu on siiras ja sügav. (Mari T)


Soovitan musta huumori austajatele. Mõnusad luuletused, mis panevad mõtlema ja ka naerma. (Jaan)


Hea raamat. Tekkis soov see endale koju osta. Soovitan. „Osooni“ saatest oli teada Korzetsi sõnaseadmise oskus, aga et tal nii toredad luuletused on – see oli suureks üllatuseks. (Mai V)


Päris hea on vahe ka luulet lugeda. Koržetsi luuletused on lihtsad, mõnusad, lõbusad – aga ka mõtlemapanevad. (Mari P)


Toredad luuletused, millest paljud on lauludeks saanud. Tuntum neist ilmselt “Aed”. Üllatas, et nii paljud Koržetsi luuletused on lauludeks saanud. (Esta)


Mõttega luuletused. Mulle meeldib ka riim luuletustes. Ilusad kujundid, mõtted, mis kohe ei ilmugi, paneb järele/uuesti mõtlema. (Egle)


Soovitan väga nii 40+ lugejale, kes raamatutega juba varem sõber. Koržetsit tean aastate pikku “Osooni” saatejuhina. Ta on osav sõnaseadja, aga et ta ammu luuletusi ja laulutekste on kirjutanud… Ei teadnud. Jäid eriti meelde “Meeles ja keeles” (2010). Tegelikult iga luuletus on meeldejääv ja tasuks etlemist. (Leili)


Tõeliselt vahvad luuletused, mis on arusaadavad, samas sügavad, teinekord lõbusad ja veiderdavad. Ei teadnudki enne, et Koržets ka luuletab – see tuleb tal hästi välja. (Sandra)


Sellised muhedad luuletused. Ja nii mõnegi puhul hakkas ka sõnadele tehtud lauluviis kõrvus kumisema. Luuletuse “Aed” ma vist isegi ümisesin läbi. (Viive)


Nautisin seda luulekogu juba mitmendat korda ja ikka on hää. Põnev sõnademäng töötab oivaliselt ning samas on väljaütlemistes sügavust.
Unustamatu luuletus “Aed” on olnud mu lemmik juba aastakümneid.
Aitäh autorile! (Viire)


Mõned laulud tulid küll viisiga koos pähe, teised tuli järgi guugeldada, aga stiil ja sõnaseaded selles raamatus mulle täitsa sobisid. Oli neid mõtteid, mis kõnetasid väga ja neid, mis pisut vähem, aga hea oli see raamat kaanest kaaneni. Kohe tunda, et ridade vahelt hõngub elukogemust ja pikalt seeditud mõtteid. (Elo)


Tore, et tuntud nalja- ja kalamees on jõudnud oma esimese luulekoguni, sest tal on, mida ütelda. Raamat algab humoorika sisuga lõbusas võtmes luuletustega. Aga mida enam lõpu poole, seda tõsisemaks muutuvad teemad ja käsitlus. Mulle meeldib kõige rohkem “Aed” oma karges ilus. (Tiiu K)


Humoorikas nagu Koržets ikka. Luule on kõige kaunim, mõjuvam ja tõhusam viis miskit öelda. (Anne)


Soovitan kindlasti lugeda. Mina pean teda kaasaja parimaks luuletajaks. Tema luuletused on humoorikad ja elust enesest. Selle raamatu parim on “Meeles ja keeles”. (Imbi)


Muhe lugemine, hea riim nagu ikka Koržetsil. Iga lugeja peaks leidma mõne luuletuse, mis talle korda läheb ja puudutab – mind näiteks “Vahel harva härmas aasal”. Pani imestama, kui palju Riho Sibul on Koržetsi luulet viisistanud. Tuntuim neist muidugi Tõnis Mägi lauldud “Aed” – väga sügav tekst, kumiseb nüüd kõrvus. (Sirje)


Meile, kes me mõnikord telekat vaatame, tuli varasematel aegadel Koržets kord nädalas külla oma loodusteemalise saatega „Osoon“ (või ooo-kolm, nagu ta ise seda nimetab). Luuletusi on ta läbi elu ikka aeg-ajalt kirjutanud (esimese kirjutas pool sajandit tagasi). Et need nüüd kõik koos kaante vahele said… selles on „süüdi“ ta tütar Britta, kes käis isale peale ja mõjutas-veenis teda, taotles selle jaoks Kulkalt toetusraha. Apollo lugejahääletusel osutus kala- ja naljamees Vladislav Koržets parimaks nii luule- kui ka käsiraamatu autorina. Igatahes on see väga vahva ja muhe luulekogu, Koržetsi luule on tasane ja looduslähedane. Selline, mis meeldib meile kõigile. “Olen käinud, olen näinud, olen võinud, olen teinud, olen mees, kes võis ja mees, jalgupidi õnne sees, käsipidi kullas, ainult – hüvast elust lolliks läinud.”   (23.12.2008) / (lk 13) (Ester)

Andrus Kivirähk „Liblikas”

See on haarav ja üsna tõetruu jutustus Estonia teatri algusaastatest. Teater on maagiline maailm, kus põimuvad reaalsus ja müstika. Igal õhtul uuesti sündiv kunst on üürike ja habras nagu liblikas. (Tiiu K)


Huumoriga kirjutatud Estonia teatri ajalugu – ehitamisest kuni sajandi keskpaigani. On õigete nimedega isikud ja ajaloolised sündmused. Tuttavad nimed teatri ajaloost, palju nimesid, keda ise olen kohanud ka väljaspool teatrit. Ema oli kunagi Hilda Gleseri juures asjaarmastajana õppinud – hindas väga. Ants Lauter suvitas meie sugulaste juures. Kuidas autor neid on kirjeldanud! (Marta-Maie)


Soovitan, sest see üks esimesi Kivirähki “tõsiseid” teoseid. Hea info EW-aegse kultuuri kohta. Nukker noorte tantsijate saatus on toodud läbi positiivse prisma. (Jaanus)


Mõnusas tasakaalus ühe inimese lugu ja ajalooline taust sellele. Hea sõnakasutus ning taskakaal huumori ja raskete teemade vahel. Positiivne ellusuhtumine. Kõike ei tasu liiga tõsiselt võtta. Märka mitmekesisust enda ümber. (Ene S)


Veel üks “Estonia” teatri alguse lugu. Teatri loojad ja tema talisman Erika olid tegevad eelmise sajandi algupooles. Nautisin teksti. Toredaid võrdlusi on autor leidnud. (Elle)


Usaldusliku meenutuse vormis luul annab Estonia teatrile, mis täna enam vaevalt liblikat meenutab, intiimse nüansi. Kivirähk seekord ei aasi. (Saara Hanna)


Mõnusas laadis kirjutatud teos, kõik tuntud näitlejad, võta kinni, mis tõsi, mis vale. Estonia teatri ehitamine, tuntud seigad tuntud inimestega. (Mari P)


Minu meelest on see kauneim Kivirähki raamat. Ütlesin seda aastaid tagasi. Nii kaunilt kultuurilooline lennukal stiilil kirjutatud. Võrratud metafoorid, võluv fantaasia. Esimest korda jäi Liblikas (Erika) nii tahaplaanile, et samanimelist ooperit vaadates tundus kõik üpris võõras. Nüüd leidsin ooperi libretole õigustust. (Helve)


Kui raamatu koju tõin ja lugema hakkasin, tuli tuttav ette. Tore, kuidas Pinna näitlejaskonda valis, truppi kuulusid nii päkapikud kui liblikad. Augusti elulugu ja armastus, mitte ainult Erika, vaid samuti Estonia vastu. Kaunis. (Randar)


Soovitan lugeda, sest huvilised saavad killukese “Estonia” teatri ajaloost ja ammu mulla all olevate näitlejate tegemistest. A. Kivirähk oskab alati huvitavalt sõnu kasutada. See on väga hea raamat. Autor on kirjutanud muhedalt vanas kõnekeeles, mis tuletab meelde minu vanaema jt. vanainimeste keelekasutust ja ütlemisi. Tekst on väga hea ja sisu ka. (Sirje G)


Kellele meeldib Kivirähk, sellele meeldib ka “Liblikas” – nutikas, pikitud päriselu ja -ajalooga. Kogu aeg oli huvitav, Kivirähki keelekasutus on nauditav ja kiiksuga nalja üle naerad vaikselt omaette isegi kurbade hetkede aegu. (Sirje N)


Ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemisprogrammi “Raamatuga kevadesse” mitte midagi. Polnud kuulnud, keegi polnud soovitanud. Aga Kivirähk on Kivirähk, selle nime peale võib kindel olla, et pettuda ei tule, niisiis osutus see listist kindlalt valituks.
Peamiselt soovisin ma kogu raamatu vältel (mis muide kulges tavapäraselt muhedalt ja ruttu), et teaksin rohkem Estonia 100-aasta tagusest ajast, tollasest koosseisust, ajaloost ja kõigest muust sinna kuuluvast. Ja nüüd on muidugi hinges kripeldamas, et peaks teisi sama ajastut käsitlevaid raamatuid ka lugema, et rohkem teada saada jutustuses mainitud tegelastest. Vähemasti Kivirähu kirjelduste järgi (olgu siis väljamõeldute või tegelikega) tundus neil sõjast ja muust melust hoolimata olevat väga äge olnud. Kindlasti oli see kordumatu aeg, mil pea igaüks võis saada näitlejaks (noh, mõned tüübid siiski mitte kunagi, ei tookord ega nüüd), aga peaaegu nagu American Dream. Tahad, natuke pingutad, eeldusi on, siis saad ka. (Elo)


Loovalt hea ja kurbnaljakas ning peenekoeline lugu „Estonia“ teatri algusaegadest. Kivirähki parim lugu. Raamat on sürrealistlik, maagiline, südamlik ja humoorikas.Kõike seda nautisin, nautisin ja lihtsalt nautisin. (Tiiu V)


Soovitan väga. Minu jaoks on see Kivirähki üks parimatest, mis on teenimatult tagaplaanile jäänud. Siin on Kivirähkile omaselt segatud linnalegendid ja rahvajutud päriselufaktidega, on mahlakaid ütlemisi ja musta huumorit. (Ivika)


Väga soovitan! Kivirähk oskab leida huvitava vaatenurga ja nii põneva loo kirjutada. Lõpuks hakkad veel teatri ajalugu uurima ja üle lugema. See oli nii haarav, kuidas tõsielu oli kokku põimitud kummalise ja üleloomulikkusega. (Jaanika)


Tore, et autor on võtnud vaevaks süüvida “Estonia” teatri ajalukku. Kui palju mälestusi ja isiksusi on seotud selle majaga! (Maie M)


Kivirähki mõtted on nii isemoodi, et isegi kui lugu ei paelu kõige rohkem, on lugeda nauding. Unenäoline, samas maine. Kas on unes või ilmsi? Mis on tõde ja kus on tõde? (Egle)


Soovitan, ikkagi Kivirähk. Algul tundus nagu loeksin Ivan Oravast. Muidugi on raamatus palju luiskelugusid, aga haarab kaasa. Raamat on naljakas ja samas kurb. (Sirje S)


Soovitan väga! Mulle meeldis, kuidas autor kirjeldab “Estonia” teatrit kui liblikat, tantsijat kui liblikat, noort naist kui liblikat. (Reet V)


Kivirähk on suutnud avada minu jaoks teatritegemise maailma. Jah, soovitan, sest olen suur teatris käija. Eks ta müstiline ole ja ei võta teatri ajaloo raamatuna. Aga tore on koer – inimese suurim sõber! (Anne)


Kivirähki “Liblikas” on ju samast majast, mille üks “peategelane” on Arne Miku „„Estonia” tõusmine tuhast: peatükk teatri ajaloost (1944-1956)”, kuid ajastu on hoopis teine, ka hõng on midagi muud. Loomulikult ka põhiteema. Liblikas on minu arust väga mõnus kujund, andmaks edasi ühe balletitantsija elu, vähemalt osa sellest. Mulle meeldivad sellised kerge ilukirjandusliku kastmega vürtsitatud elulood – mõnikord jääd mõtlema, mis on tõde, mis fantastika valda kuuluv. Aga valet vast ei ole. Ja seegi oluline. (Viive)


Soovitan – hea, ladus lugemine, sest autori sõnaseadmine on nauditav. (Helina)


Raamat “Estonia” teatri rajamisest ja algusajast ilukirjanduslikus võtmes. Kivirähu kõiki teoseid on hea lugeda, nii ka seda. Kergus, liuglemine, kohati muinasjutuline. (Esta)


Huvitav oli lugeda. Aastal 1999 ei olnud ta meile nii tuntud kui käesoleval ajal. Kerge raamat. Meeldis, lennukas ja hõljuv lähenemine! (Inge)


Soovitan. Oli huvitav ja ladus lugemine, väljamõeldud lugu Estonia teatri alguse ajast. Raamatu alusel on 2013. aastal lavastatud imeline ooper “Liblikas”. (Siret)


Soovitan, kuna see oli huvitav ja põnev. Ehkki see oli meeldiv lugemiskogemus, ei saanud mina sealt siiski tugevat emotsiooni. (Tiina Silvia)


Kui heale raamatuhuvilisele meeldib Andrus Kivirähk, siis – see raamat on Sulle! Kui heale kultuurihuvilisele meeldib Estonia teater, siis – see raamat on Sulle!
Kummaline raamat. Mis on tõde ja tõeline, mis on illusioon ja mänguline-näiline? Aga mis seal vahet. Lugeda on seda mõnus ja omaenda reaalsuse-irreaalsuse piire kombata on põnev. (Ester)


Hea ajaviiteks lugeda. Natuke tõde ja natuke väljamõeldist Kivirähki stiilis. Avardab ka teadmisi „Estonia” näitlejatest ja maja ehitamisest. Ehtne Andrus Kivirähk – vaimukas ja üle „vindi“. (Mai)


Teatriajaloo täienduseks suurepärases sõnastuses. „Estonia“ lauluteatri rajajatest on nende tegelaste kohta oma peatükid!
Nautisin autori mahlakat sõnastust ja fantaasiat. (Mari)


Lk 157: “Olge siis nobedad ja laske minevikul enesele meelepärases valguses paista.” Ehkki (minategelane ütleb) mu valel on tõest krae peal nagu naarits poolkasukal, on hea uskuda, et “Estonial” on hing, mis küll habras kui liblikas, kelle tiibade vigastamine maksab elu… (Ilme)


Tegelikult olin seda raamatut enne lugenud ja tegelaste nimed olid tuttavad teatriajaloost. Nüüd jälgisin rohkem, kuidas kirjanik oma kummalist muinajutulist stiili hoidis. Kõik “Estonia” teatri algusega seotu on põnev. (Leili)


Minu lemmikraamat Andrus Kivirähki täiskasvanutele kirjutatud romaanide hulgas. Huvitav pilguheit teater “Estonia” sünniajale ja noore näitleja Erika Tetzky lühikesest eluteest. (Malle)


Raamat oleks justkui ühe hingetõmbega kirjutatud. Kivirähkalikult ladus, fantaasiarikas ja kohati muigvele ajav teos. Samas on sisus ka tõsidust. (Viire)


Kivirähki omapärane stiil on mulle ikka meeldinud. Romaan on kirjutatud huvitavalt, kaasahaaravalt, ilus lugu. Raamatut lugedes ei tekkinud kahtlust kirjeldatud sündmuste võimalikkuse tegelikkusest, mina jäin kõike uskuma, mida lugesin. (Triinu)


Kindlasti soovitan. Näitlejate tööelu ja omavahelised naljad. Poleks arvanud, et näitlejad omavahel nii palju “villast” viskavad. Aga- autor on ju Andrus Kivirähk. (Maie)


Alustaks seda tutvustust Doris Kareva mõttega: “Tegu on puhta – rõhutan: puhta –, vaimustava blufiga, haarava raamatuga, mis ehk ei asenda teatriajalugu, aga ületab, ülendab selle.”
Mõnus ja värskendav lugemine, mis räägib Estonia algusaegadest teise nurga alt ja läbi kahe näitleja, kellest muidu ei olekski midagi teadnud (peategelasest olin kuulnud, aga Erika oli üsna tundmatu), kuid kellel oli siiski täita oluline roll Estonia teatris (või siis Kivirähk muutis nad Estonia teatri ajaloos silmapaistvaks, võta nüüd kinni …).
Ajalooline romaan kiiksuga, kuid siiski on seal omajagu tõtt või siis piisavalt ilustatut ajaloolist valet, et seda natukenegi uskuda. Peategelane ise möönab seda nii mõnigi kord, et valetab lugejale ja päris lõpus saab lugeja teada, et seda valet on päris omajagu, kui palju, seda saab iga lugeja juba ise kogeda. (Helen)

Heino Rannap (koostaja) „Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest”

Soovitan – hea ülevaade muusikute elust. Vahva isa on Rein Rannapil. (Jaanus)


Huvitav lugemine tuntud ja enne minu aega olnud muusikustest. Tore meenutus inimestest, keda teame või teadsime. (Eve)


Soovitan! Mõnus, lahe ja muhe lugemine muusika ja muusikute maailmast. (Siret)


Väga soovitan. Väga toredad lood. Suur-suur aitäh H. Rannapile. Raamat on ülimalt tore. Paljud muusikud said palju lähedasemaks ja mõistetavamaks. (Urve)


Soovitan, siin on mõndagi peale muigamise. Tore iga päev jupike lugeda. Sain teada, et maadleja G. Lurich mängis hästi klaverit, oli maletalent, valdas kümmet keelt, oli hea sule- ja kõnemees. Vajadusel viskas purjus kihnlased kõrtsis parsile. (Randar)


Soovitan – lood on tõesti lõbusad ja saab teada nende lugude tegelaste iseloomude ja huvide kohta. Loetud lood tegid tuju heaks. (Mare A)


Lõbus lugeda. Saab naerda ja naer on terviseks. Intelligentne huumor. (Esta)


Soovitan! Teeb tuju heaks. Väga muhe lugemine! Raamatu abil saab hea ülevaate Eesti muusikute elus toimunud lõbusatest seikadest! Muusikamehed ja -naised on olnud head vembutegijad! Mõnus raamat, mida reisil või enne und lugeda! (Kristi)


Naljad elust enesest on alati toredad. Mulle olid huvitavad seigad 20. sajandi alguse (M. Härma, Kappide perek., R. Tobiase jt) legendaarsete muusikute elust. Enne piirdusid teadmised enamjaolt aastaarvude ja teostega. Nüüd muutusid need loojad hoopis lähedasemaks. Meeleolukas ja lahe lugemine, lisaks veel teadmisi ka. (Astrid)


Mõnus lugemine. Väga mõnus huumor. (Jaan)


Kes soovib nalja, siis on just õige raamat. (Inge)


Väga äge raamat, mis sobib igasuguse/mitmekesise muusikalise maitsega lugejale. Et kui raamatu alguse lood, mis toimusid näiteks mõne kiriku orelirõdul, eriti huvi ei paku (mulle pakkusid huvi), siis peaaegu kaasaegsed naljad lähevad kindlasti peale. Jah, muusikaga tegelemine võib mõnikord küll olla raske ja keeruline töö, sestap ongi siin vaja nalja, naeru ja rõõmu. (Ester)


Pealkiri lausa kutsub lugema ja lugeja ei pea pettuma. Lõbusatest lugudest koorub välja huvitavaid fakte muusikute iseloomu, harjumuste ja võimete kohta. Teksti ilmestavad saržid on suurepärased. (Tiiu K)


Soovitan kindlasti lugeda, sest need on väga huvitavad, neis on nalja ja huumorit. Paneb imestama, et muusikud, keda meie tunneme üliviisakatena võivad nii mõelda ja öelda. Rannap on suure töö teinud, et need lood algallikatest kokku koguda. (Imbi)

Madli Puhvel „Lydia Koidula: Elu ja aeg”

Soovitan lugeda. Kuidas vanasti lapsi kasvatati ja koolitati. Kasvasid suurepärased inimesed. Õnnelik, et hakkasin lugema. (Silva)


Ikka soovitan lugeda meie Emajõe ööbiku saamislugu meie rahvuslikul ärkamisajal – väga huvitav lugemine Eesti poliitika-, seltskonna- ja vaimuelust Vene tsaaririigi koosseisus. Oh, kuidas oleksin soovinud lugeda seda raamatut 25 aastat tagasi keskkooli kirjanduseksamiks valmistudes – tõmbasin toona eksamipileti, mille teema oli L. Koidula elu ja looming. Nii detailset kirjeldust kui siin teoses, ei olnud toona veel avaldatud, kuid kas eksamihinne sellest muutunud oleks? Teadmised Koidulast küll. (Ave)


Raamatu pealkiri ütleb kõik. Väga hea ülevaade! Koidula elust Kroonlinnas olin varem väga vähe kuulnud. Möödunud suvel käisin Kroonlinnas ja selle ümbruses. Nägin ka tema maja aknaid. (Elle)


See on raamat luuletajast, keda me muuhulgas mäletame 100-krooniselt ja kelle kuulsaimat luuletust – „Mu isamaa on minu arm“ – saame laulupidudel laulda nii Ernesaksa kui ka Kunileiu viisiga. Aga me ei pruugi teada üksikasju tema abielust ja peresuhetest, elutingimustest Tartus, Pärnus ja Kroonlinnas, tema tervisest, surmast ja muustki. Kas see on luuletaja, tema elu ja loomingu mõistmiseks oluline? Jah, on. Ja juba seetõttu on hea seda raamatut lugeda. (Ester)


Väga soovitan, sest raamat annab väga palju uut teada ja on väga hariv. Ja ka hästi kirjutatud. Koidulast olid tõesti need vanad arusaamad. Olin üllatunud sellest, kui palju Koidula kirjutas ja organiseeris ja suhtles. Sain raamatust ka hea pildi tolleaegse poliitika, seltskonna- ja vaimuelu kohta. Tema elu viimaste aastate kohta ka selge pildi. (Mai)


Kuigi Koidula elu ja looming on teada, leidub raamatus siiski huvitavaid ja vähem teadaolevaid eluloolisi fakte. Hea teada, et meil on olnud selline üle aegade ulatuv värvikas talent. (Sirje M)


Väga huvitav raamat. Sain palju teada Koidula elust ja tegemistest, samuti tolle aja elust Eestimaal. Väga hästi kirjutatud, kuid tegi väga kurvaks. (Hafza)


Sain taustateadmisi Jakobsoni ja Hurda kohta, laiendas üldist silmaringi. Koidula välismaareisidest ei teadnud nii põhjalikult. (Mari T)


Väga põhjalik ja erinevate vaatenurkadega raamat. Paneb mõtlema ja mõistma. Ühtaegu ilus ja valus. Tuttav lugu teises võtmes. Meeldis see ajastu taust. (Külli Klara Katariina)


Soovitan kindlasti lugeda. Madli Puhvel on väga hästi kirjutanud ja seda on väga lahe lugeda. Sain palju teada, mida enne ei teadnud.
Lydia Koidula on öelnud: “Tundkem enda üle häbi kui oleme rumalad, aga mitte selle üle, et oleme eestlased”. Pärast surma leidis Koidula väärilist tunnustust. Ta on ainuke naine, kelle pilt kaunistas ühte Eesti Vabariigi 1992. aastal kasutusele võetud rahatähte. (Imbi)


Väga soovitan. Pole pelgalt kirjandusteaduslik, vaid lisaks ka väga huvitav. Avab esmakordselt Lydia Koidulat kui huvitavat ja erakordset naist kõigi oma inimlike plusside ja miinustega. Istusin, mõtlesin ja kujutasin ette: 19. sajand, Lydia, tema perekond … HUVITAV! (Inna)


Soovitan lugeda, sest erinevate autorite kirjutatud ja kasutatud materjalid Koidula elust annavad igakülgsemaid pilte tema elu kohta. M. Puhveli kogutud ja avaldatud materjalid annavad mahedamaid kujutlusi. On tore, et kirju on rohkesti kasutatud. Need annavad pildi tema isiku kujunemisest, olemisest rahvuslike traditsioonide loomisel. Perekonna sidemetest ja probleemidest. (Marta-Maie)

Anneli Ammas „Mait Agu: AQ”

Kes huvitatud tantsupidudest, teinud rahvatantsu ja Mait Agu isiklikult kohanud, leiavad kindlasti huvitavat lugemist. Mait Agu oli väga raske karakter, ülinõudlik, ise oma väsimatusega kindlasti eeskujuks. Aga kõik see kokku on ikkagi traagiline. (Sirje N)


Soovitan – Mait Agu oli erakordne inimene. Teiseks – raamat on hästi kirjutatud. Olen tänulik, et selline särav, vastuoluline inimene on sündinud Eestimaal. (Mare A)


Lugu pühendunud ja lõputu energiaga tantsupedagoogist ja koreograafist, tema rollist tantsupidude korraldamisel ja tantsupedagoogide koolitamisel. Ta ei olnud allaandja, teda innustas soov olla väga hea, olla parim, ta elas kogu hingega tantsumaailmas. Mõnigi unistus jäi kättesaamatuks, sest saatus tahtis teisiti… Tema loodu aga elab edasi. (Anu)


Lugu mehest, kes andis meie tantsupidudele uut hoogu. Mait Agu oli minust paar aastat noorem ja sellepärast oli mul huvitav lugeda, kuidas aktiivsed inimesed elasid ja tegutsesid. (Elle)


Väga südamlik ja hästi kirjutatud raamat tantsupedagoog Mait Agust – andekast mehest, kes oma lühikese elu jooksul jõudis nii palju korda saata. (Siret)


Soovitan lugeda, sest siin on nii Eesti ajalugu, tantsulugu kui ka fanaatikust tantsujuhi lugu. Elasin kaasa tema püüdlustele. Aitäh autorile tehtud töö eest. (Reet V)


Huvitav raamat varalahkunud tantsupedagoogi Mait Agu elust. Osa inimesi on kui küünlad, mis säravad heleda leegiga. Mait Agu oli samuti selline särav isiksus. Ta tegi kõik ihu ja hingega, püüdes teisigi kaasa tõmmata. (Esta)


Liiga kiiresti, pööraselt ja intensiivselt elatud-tantsitud-põletud, liiga lühikeseks jäänud elu. Ta oleks ju võinud end hoida, oleks saanud oma tervise eest hoolitseda… ja nii ilmselt oleksid jäänud mitmed asjad tegemata. „Oleks“ on siin üks väga paha sõna ja täiesti asjatu tühi targutamine.
See on huvitav raamat keerulisest isiksusest. Ilma temata ja tema tantsuta (tantsupidudeta) oleksime palju vaesemad. (Ester)


Ta elas eredalt põledes. Tal oli alati kiire. Üliandekas, nõudlik, kannatamatu. Ise kriitikat ei talunud. Keeruline iseloom, aga ta oli Mait Agu, epohhirajav ja jääv. (Leili)


Huvitav lugu Mait Agust. Ta ei olnud kahepalgeline, vaid väga emotsionaalne, mis on tihti väga andekate inimeste iseloom. (Viivi)


Huvitav raamat varieteetantsijast. Lahe lugeda. (Ene)


Soovitan neile, keda huvitab rahvatants ja tantsupeod. Kuna tegelesin I. Adamsoni tantsurühmas, leidsin raamatust palju tuttavaid nimesid ja olusid. Olen näinud lähedalt ilusa tantsu “lihvimise” valusid ja võlu, tulemuseks ilusad rahvapeod. (Sirje G)


Soovitan lugeda. Minule oli see raamat südamelähedane, sest olen ise ka naisrahvatantsuansamblis tantsinud (Salme Valgemäe juhtimisel). Võtsin üldlaulupeo 100 a. juubelist osa. Super. Emotsioon on ülev. Meenutab minu noorust. (Silva)


Soovitan. Järjekordne haarav raamat loovisiksusest. Mait Agu oli väga andekas tantsija, tantsuõpetaja ja tantsuürituste organisaator. (Maie R)


Soovitan lugeda, pühendunud ja kirglikest inimestest on alati nii huvitav lugeda. Raamatu lõppedes tekkis isu veelgi Mait Agu kohta uurida. Väga meeldis raamatu juures ka kirjaniku kirjutamisstiil, terve raamat oli kuidagi hästi arusaadav ja huvitav. (Stina)


Soovitan, sest teos annab meeldejääva pildi meie kultuurielust möödunud sajandi viimastel kümnenditel ja manab silme ette omapärase isiksuse. (Sirje M)


Väga hea elulooraamat. Raamat meeldis seepärast, et oli kirjutatud üsna keerulise isiku eluloost väga hästi. Esile oli toodud Mait Agu oskus ja pühendumus tantsule. Tema isikuomadusi oli kirjeldatud mõistvalt. (Urve)


Soovitan kindlasti lugeda. Selles teoses näeme missuguse pühendumisega Mait suhtus töösse. Oma lühikese elu jooksul suutis ta välja õpetada suuepärase tantsujuhtide kaadri. Ka tema poeg Märt on isa töö jätkaja. Imetlen tema geniaalseid võimeid. Mitte igaühele ei ole niisuguseid isikuomadusi antud. (Imbi)


Kui sul on huvi tantsupedagoog Mait Agu vastu, siis loe kindlasti. Olen isiklikult kohtunud ja suhelnud legendaarse tantsuõpetajaga, kes tõepoolest oli käre ja ootamatult teravate väljaütlemistega, mida raamat ka tõestas. Teos jättis põhjalikult materjali läbitöötamise mulje. (Viire)


Lugeda raamatut suurkujust, kes põles leegiga ja ühiskond ei aidanud, ei mõistnud. Kui palju jäi tantsupidusid ilma suurkujuta. (Anne)


Soovitan eelkõige seetõttu, et sisse on põimitud rahvatants, näpuotsatäis folkloori ja palju-palju tahtejõudu. Lugesin raamatut, aga ikka leian end mõttelt, miks 1. sept 1998…? (Inge)

Olav Osolin „Need näod kõlavad tuttavalt”

Väga huvitav lugemine populaarse telesaate “Su nägu kõlab tuttavalt” erinevate hooaegade osalistest, saate valmimisest, apsudest ja kõigest, mis ühe saate valmimisega kaasas käib. Lisaks on raamatus rohkelt kauneid pilte. Tore on raamatut lugedes meenutada nähtud saateid. (Siret)


Hästi jutustatud, palju fotosid. Mõnus meenutus lahedast saatest. Teeb hea tuju. (Sirje R)


Soovitan soojalt kõigile minutaolistele näosaate fännidele, kes imetlenud ja lustinud neid uhkeid ümberkehastumisi. O.O. suur, tähelpanuväärne töö. Palju-palju huvitavat, saatessepuutuvat teavet, kaasaarvatud osaliste endigi mõtted. Ja veel need fotod! Jätkugu saated, lisa O.O. raamatule. Aga loosinupuke võiks saladusse jääda. (Mari A)


Huvitav lugeda eriti neil, kes vaatasid saadet “Su nägu kõlab tuttavalt”. Põnev oli lugeda saates osalejate endi kommentaare. Soovitan kindlasti! Emotsioon oli hea. Kuna jälgisin televiisorist võimalusel peaaegu kõiki saateid, siis oli tore seda uuesti meelde tuletada. (Leili H)


Ladusalt kirjutatud raamat annab pildi suure teleprojekti tootmisest – kui palju erinevaid ameteid vajatakse. Vaataja näeb ainult suurepärast show’d. (Elle)


Huvitav lugemine neile, kes on saadet vaadanud. Ei osanud arvata, et selle saate valmimine oli nii töömahukas ja kulukas. Ei tuldud nalja tegema, osavõtjad püüdsid anda endast parima. (Sirje S)


Kindlasti soovitan, eriti nendele inimestele, kes on näosaadet jälginud. Ei kujutanud ette, et näosaates osalejad nii meeletult vaeva näevad ja trenni teevad. Aga tulemus on igas saates kõigile näha! (Maie R)


Soovitan. Raamat on kirjutatud väga hästi. Lugeja saab teada palju rohkem iga artisti kartustest, kõhklustest kui ka edusammudest. Samuti kogu tiimi tööst.
Ei oska küll siin mõne lausega saadud emotsioone kirjeldada, sest kõik kirjapandu oli ka huvitavalt kirjutatud, et emotsioonid olid laes kuni viimase leheküljeni. (Marje-Eevi)


Väga hea pilt populaarsest teleshowst. Näitlejate, lauljate tundmata nägu. (Jaanus)


Väga lahe, supersaated on kogu aeg silme ees! Aitäh! (Mare S)


Huvitav raamat inimvõimetest ja nende muundumise raskest tööst. Põnev! (Ene)


Raamat aitab meenutada saates “Su nägu kõlab tuttavalt” esitatud lahedaid, andekaid ja naljakaid ümberkehastumisi. Soovitan kõikidele saate fännidele. (Esta)


Vaimukas raamat ühest paremast meeleolukast TV-saatest. Väga hea ajaviide vihmasesse sügisesse. (Kaja)


Iga eestlase pühapäevaõhtune diivanil istumise kohustus. Aitab palju kaasa saatest arusaamisele. Tundes mõnda esinejat, sai veel selgemaks, mida tundis selle hullumeelse töö tegemisel. (Anne)


Kohustuslik lugemine igale näosaate fännile. Lisaks viie hooaja ülevaadetele saab veidi aimu ka ühe sedasorti show telgitagustest. Ma ei väsi imestamast, kui andekaid inimesi meil ikka on. Enda jaoks korjasin välja (taas)teadmise, et parimaid tulemusi annab siiski ande ja töökuse kombinatsioon. Naljaka asjaoluna selgus raamatust veel see, et on vähemasti üks eestlane, kes pole näinud igihaljast komöödiat “Siin me oleme”. (Leelo)


Soovitan kindlasti lugeda kõikidel, kes on seda saadet televiisoris näinud. Võimalus on lugeda suurepärastest muusikutest ja näitlejatest, kes on võimelised seda tegema. Raamatust saab veel lisaks lugeda, kuidas tuli ja tuleb täpselt uurida enne seda tegelast ja kui palju endal tuleb tööd teha ja palju teiste abi kasutada. Nii see tegelase kuju tulebki. Ikka tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. (Imbi)


Suurepärane raamat lugemiseks neile, kellele meeldib “Su nägu kõlab tuttavalt”. Kuna tegemist on ühe mu lemmiksaatega, siis tõesti nautisin raamatu lugemist. Osolin teab, millest kirjutab ja oskab seda väga hästi teha. Raamatust saab väga hea ülevaate olnud hooaegadest ning palju on vahvat pildimaterjali. (Sandra)


Soovitan raamatut kõigile, kes armastavad muusikat, head nalja ning kellele meeldib näosaade. Raamat meenutab selle suurejoonelise teleshow unustamatuid hetki. Nüüd kõlavad tuttavalt ka need näod, kelle nimegi polnud varem kuulnud. Humoorikas, pildirohke raamat teeb tuju heaks. Autor mainib, et tõeline naljanumber on, kui žüriis istub 3 kiilakat. Nii ongi. (Tiiu K)


Taas saab pühapäeva õhtuti vaadata TV3 meelelahutussaadet „Su nägu kõlab tuttavalt“. Ja algusest peale on saatesari üles ehitatud nii, et saab piiluda ka lava taha – kuidas laulja või näitleja otsib-harjutab talle loosiga sattunud estraaditähe häält-keha-esinemismaneeri ning saate lõpuosas saab piiluda ka grimmiruumi. Raamatus on sellest juttu päris palju, sest kohtunikul on olnud õigus ja võimalus ka telgitagustesse oma nina toppida.
Raamatu autor Olav Osolin on olnud algusest peale üks kohtunikest. Ta on seda kõike näinud ja teab, kuidas need näod saavad kõlama mõnel korral vägagi uudses olukorras.
On see muusika, mis puudutab hinge? On see nalja- ja tolategemine? Igasse saatesse võib sattuda nii üht kui ka teist. Loosinupp annab saates osalevale muusikule-näitlejale tema järgmise töö ja võimaluse saada tuttavaks näoga-häälega, mida paljud teavad. Või kui ei tea, siis saame teada. Kuulame-naudime-kirume-kommenteerime… ja vaatame uuel pühapäeval jälle! (Ester)

Sven Kullerkupp „Piano pianissimo”

Kõik raamatud elulooraamatud. Neid kõiki tasub lugeda. Minul esmakordselt ja olen tänulik, et on kohustuslikus programmis sees, muidu ei laenutaks ega loeks. Sven on eesti muusik-helilooja, arranžeerija ja pedagoog. Tubli mees – andekas ja töökas. (Silva)


Väga muheda sulega kirjutatud raamat.
Kuna tegemist on sarja “Aja lugu” kuuluva raamatuga, siis keskendubki jutustus pigem kaugemasse aega jäänud sündmustele. Ja milline nõuka-aja absurdsuste palett siit välja koorub. Ühelt poolt nagu koomiline ja noogutad lugedes kaasa, et nii see oli jah tõesti, aga teisalt ikka mõtled, et ega midagi õudsemat vist ka olla ei saakski.
Aga päris palju saab teada muusikuks kujunemisest ja üldse muusikute maailma taustast, et kuidas seal asjad käivad jne. Või eriti veel, et kuidas vene ajal asjad käisid, hull sebimine ja kõik eelised läbi lehma lellepoja tutvuste kaudu ikka.
Kuna lugemine läks kiirelt ja huumor ikka tekitab hea tuju, siis oli täitsa kurb kohe, kui raamat läbi sai. Ja et miks nii õhuke üldse?! Kindlasti oleks autoril neid lugusid, mida pajatada, küll ja veel jagunud.
***
“Mai [Murdmaa] mees ja laste isa oli Riia Konservatooriumi professor, klaverikateedri juhataja, ja mina pidin õpetama nende lapsi klaverit mängima. Sageli istus ka klaveriprofessor samas toas ja luges lehte või mõnd raamatut. Olukord tundus päris jabur, aga Mai maksis hästi. Õieti oli asi selles, et lapsed, Rainer ja Kaspar, olid kangesti elava loomuga ja isa ei suutnud neid taltsutada. Mina, samasugune krants, oskasin omasugustega paremini koos klähvida.” (Elo)


Soovitan – lugu on humoorikalt kirja pandud ja läbinisti positiivne. Tihtipeale kiskus nägu naerule. (Mare A)


Raamat meeldis, kuna oli kirjutatud läbi tuntava huumori. Hea lühike oli ka, kuid siiski ammendav. Naljakas, sisutihe, kergelt loetav. (Egle)


Autori lapsepõlvest stagnaajal ning muusikaõpingutest ja lugusid 90. aastatest muusikuna. Hästi lihtsalt ja mõnusalt kirjutatud. (Viivi)


Džässpianist Sven Kullerkupp oli enne lugemist mulle täiesti tundmatu. Musikaalne ja andekas, aga ka väga enesekindel. Omapärane kirjutamisstiil. Iga raamat on lugemist väärt! Huvitav, kas mõni laps harjutab pilli ka päris vabatahtlikult ja rõõmuga või nad kõik tunnevad head meelt, kui kultuurimaja klaver ära põleb ja põgeneks tunnist jalgrattal. (Anu P)


Et autor on sündinud 20 saj. teisel poolel, siis kõnetab see elulugu kaasaegseid, kel meeles nõukaaja absurdsus. Samas on huvitavad kokkupuuted oma aja kuulsate kultuuritegelastega. Minu emotsioon oli muidugi positiivne ja seda tugevdas fakt, et tegemist oli tuttava inimesega. See on väikese Eesti mõju. (Sirje N)


Hästi ja humoorikalt kirjutatud raamat Sven Kullerkupu muusiku- ja eluteest. Oli huvitav lugeda. (Esta)


Tegemist väga humoorikalt kirjutatud raamatuga. Tekst jooksis ladusalt, arusaadavalt. Teemad muusikutele lähedased. (Glaire)


Muheda huumori ja vallatu muigega kirjutatud raamat tagasivaatega helilooja ja muusiku Sven Kullerkupu noorusele. Autor meenutab oma õpetajaid ja sõpru respektiga. (Viire)


Soovitan neile, kellele meeldivad nõuka-aegsed maaelulood, väikesest kohast suurde linna minemine ja toimetulemise lood, sekka mõni seiklus ka. Taasiseseisvumisest. Rahulik lugemine, pildikesed külaelust, nõukaaegsest koolist ja hullumajast. (Mari K)


Kui tahad muusikuks saada, siis pead silmas pidama, et ilma tööta siiski läbi ei saa, ole kui andekas tahes. Su tegemiste juures peab olema vaimustus, siis need edenevad. Et paari lugu hästi mängida, peab 17 aastat muusikakoolis ja konservatooriumis õppima. (Imbi)


Soovitan. Tore lugemine, autoril on oskust humoorikaks sõnaseadmiseks. Saab teada ka killukesi tuntud muusikute kohta. Hea tuju! (Sirje M)


Raamatu tagakaanel on kõik täpselt öeldud, miks seda lugeda. Ladusalt kirjutatud. Raamat jutustab muusikuks saamisest ja muusikuks olemisest. Sama hästi võiks Sven Kullerkupp ka kirjanik olla, sest raamatu ülesehitus ja jutustamise viis on lahedad. (Elle)


Väga soovitan. Raamat räägib ühest eesti muusikust. Aga kui kinnisvaraärikas talt küsib: “Mis tööd sa teed?” – „Noh, annan klassika ja džässimuusika kontserte, saadan laulu ja salvestan stuudios heli, teen reklaamiklippe jne”. Siis sellepeale ärikas küsib: “No ikkagi, mis tööd sa lõpuks teed?” Eks issanda loomaaed ole suur. Need tunduvad anekdootidena, aga ei ole… Jah, ega muusika headust kilogrammide või meetritega ei mõõda. Aga samuti võib öelda, et kunst on kunstis kunsti näha. (Mari)


Eluterve huumoriga kirjutatud praktiline minevik. Lõbus, sõnaosav, nostalgiline pluss väga kasulikke praktilisi nippe. (Lembi)


Ladusalt kirjeldatud. Huvitav oli lugeda autori kokkupuudetest väga erinevate muusikutega. Meeldis. Sain juurde teadmisi muusikast. Siin on ka uskumatuid lugusid nõukogude aja lõpust ja need just iseloomustavadki kõige paremini seda aega. (Astrid)


Hästi kirjutatud muusikuks arenemise lugu. Soovitan. Mõtted uitavad minevikku. Õhtud uinumise eel, peeditaimed silmade ees. Võrripõrin teel – meie külas sõitsid sellega vanamehed. Poisid unistasid mootorrattast. Meenuvad vaheaja lõpu tragikoomilised olukorrad. Meeldis, et ta kirjutas nimeliselt ainult neist muusikutest, kes oskasid laulda. (Sirje S)


Muusika on aus. Ja selline ausus võib olla ka julm. Muusikaga profitasemel tegelemiseks on vaja musikaalsust ja andekust, loota tuleb vaid, et mõni täiskasvanu sellist asja lapse juures tähele paneb ja selle pisukese müksuga õigele teele suunab. Ja hoiab ja innustab. Sest muusika juures on paraku ka sellist, mida on valus vaadata ja kole kuulata… Rõõm muusikast on tõeliselt ilus, kuid seal on muudki. Töö ja loobumine. Pettumused ja rõõmuhetked. Ja lohutav kalli on vajalik sellele väiksele või suurele lapsele, kes küll hirmsasti tahab, aga… kes ei ole piisavalt hea, et profiks saada. Ja kõik ju ei peagi. Sven Kullerkupp kirjutab oma elust muusika sees, muusikuks saamisest-õppimisest-harjutamistest-jne. Väga palju ta seda ei kirjuta, sada + üheksa lehekülge on piisav. Saame aga vaadata ühe inimese ellu muusikuna, päris algusest peale. Ja see on tore. Ja mina kiidan ja soovitan lugeda näiteks nendel suurtel inimestel, kelle lapsed muusikat õpivad. Et mis see kõik lõppkokkuvõttes tähendab. Mida see endaga kaasa toob ja kuhu viib. (Ester)

Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) „Raadio”

Põnev käsitlus Liivimaast, Tartust, Pariisist ja Veneetsiast. (Henno)


Hea keelekasutus. Kohati pikad ajaloolised arutlused, ka arhitektuuri teemal. Kui aega võtta, saab mõnusa raamatu mõtisklemiseks. Mõtisklus ajaloolistel ja kultuurilistel teemadel. (Eve)


Soovitan/ei soovita – raske öelda. Õnnepalu on meister kirjanik muidugi. Kõik need rohked kõrvalepõiked geograafiasse, ajalukku jm. on väga huvitavad. Nalja tegid pidevad sulgudes tõlked. Kummalise Liz Franzi läbiv teema keris uudishimu kuni lõpuni välja. (Mari A)


Õnnepalu on minu meelest Eesti parimaid kirjanikke, kes kasutab peale Tode ka Nigovi nime. Tema teoste kaudu on huvitav jälgida tema arengut selliseks kirjanikuks nagu teda tänapäeval tunneme. Olin teost varem lugenud. Tol korral sain kiiresti loetud. Küllap paelus avameelne gei maailmavalu kirjeldus ja informatsioon mitmete sündmuste puhul teisest vaatenurgast. Hetkel sundisin end väga tähelepanelikult rida-realt lugema ja pärle otsima. Varem jäid need mulle märkamata. (Helve)


Gei tunded avameelselt lahti kirjutatud. Müstiline Liz Franz. See oli sukeldumine tunnete maailma. Kui vastupidavust jätkub, siis loed raamatu lõpuni nagu mina. Selles raamatus peitub ajalooline väärtus. (Randar)


Selline muhe mõtiskelu nagu Õnnepalul ikka – elust, ajast, inimeseksolemisest ja inimsuhetest. Kirjutatud juba 2002. aastal. Peategelane ütleb: “Üle kõige tahtsin ma saada näitlejaks, raadiohääleks. Mängisin kogu aeg kodus raadiot. RAADIO sümbol kannab kogu raamatut ja ujub ikka siin ja seal välja. Tugev sümbol. Hea lugemine. (Tiiu V)


Rahulikus tempos maailmale, mida ma ei tunne, ring peale! Pinge püsib viimase peatükini. Inimesed näevad ka koos olles asju täiesti erinevalt, üks mäletab asju, mida teine väidab üldse mitte olevat aset leidnud… (lk 421). (Mari T)


Alguses kõhklesin, kas ikka loen selle raamatu läbi. Kui harjusin selle stiiliga, siis oli lugemine väga nauditav. Jutustus inimsuhetest tagasivaatega meie lähiajaloole. (Astrid)


Raamat on loetav aeglaselt ja tähelepanuga. Põnevad süzeeliinid puuduvad, autor mõtiskleb, analüüsib ja arutleb, tunneb hästi ajalugu. Minategelane tuleb nii nagu öeldakse „kapist välja“ ja tutvustab valehäbita gaymehe läbielamisi, sealjuures tehnilistesse üksikasjadesse laskumata.
Raamat viis mind tagasi mälestustes noorusaja ülikoolilinna Tartusse, kus sellele linnale omased kohad – Toomemägi, sealsed sillad, Emajõgi – on ka praegu olemas. (Vilma)


Teos annab ülevaate Eestist tervikuna paralleelselt Prantsusmaaga. Teos annab teadmisi meie maast, mida enne ei teadnud. Oscar Wilde on öelnud, et inimene elab, kuni õpib. (Imbi)

Heili Einasto „Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja”

Raamat on ülipõhjalik uurimistöö Eesti tantsuteatri ajaloost. Rahel Olbrei elu tutvustab huvitavalt. Hea õpik balletihuvilistele. Juttu on klassikalise balleti ja vabatantsu (Isadora Ducan, Ella Ilbak ) ehk plastilise tantsu suhetest. Otsi ennast, tunneta ennast, koge ennast. Nii kõlab tantsuseadja ja koreograafi Olbrei mõte. Lugu eesti balleti arenguteest. (Tiiu V)


Rahel Olbrei särav isiksus väärib lähemat tutvumist. Natuke nukker. Olbrei tegutsemise aastaid Eestis polnud palju. Ta oli tohutu andekas ja võimekas inimene. Tema pärand elas kaua Estonias ja ühest liidust teise minek on meid jälle viinud eurotasandile. Hea meel, et nägin Härmi “Coppeliat”. (Randar)


Eks oma kultuuri rajajaid tuleb ikka tunda. Ime, et Eestile just vajalikul ajal on jagunud andunud ja andekaid tegijaid. Minul on õnneks olnud elada Rahel Olbrei pärandi säilitamise üleilmestumise pingete ajal. On olnud säravaid tantsijaid: H. Puur, T. Randviir, Ü. Ulla, T. Härm, K. Kõrb. Imetlus talentide ees ja kaunite hetkede meeldetuletamine tänu armastusega kirjutatud tekstile ja fotodele. Sain selgust, miks mu viimane balletiemotsioon oli Tiit Härmi galaetendusel. (Helve)


Soovitan vanemale lugejale, kes tunneb huvi eesti teatriajaloo vastu. Kummmardus Eesti tantsuteatri rajajale, tema entsuiasmile, andele, järjepidevusele, suurepärasele juhile, kelle pärandile tekkinud “Estonia” ballett ka täna muutunud üleilmastuvas maailmas toetub. Kummardus raamatu autorile, kes tohutust mälestuste virr-varrist ja dokumentaalsest materjalist ka tantsu-, aga mitte muusikakauget ja balletihuvilist lugejat köidab. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. (Leili K)


Kui oled tantsuajaloo huviline, siis on kindlasti see raamat väga ülevaatlik. Ise lugesin rohkem tema elust, mõned peatükid aga diagonaalis. Töökas, püsiv, järjekindel, teab, mis tahab. (Egle)


Soovitan lugeda kui on tõsisem huvi tantsu ja eriti balleti vastu. Saab ülevaate tantsu arengust 19. saj. lõpust kuni tänapäevani. “Estonia” teatri balleti tekkelugu. Lugesin huviga. Palju infot suure hulga meie tantsijate kohta. Heili Einasto poolt tehtud väga suur töö. (Astrid)


Suurepärane raamat, mis on sisemiselt väga ilus ja mis peamine – naiselik. Raamat, mis on täis kirge, unistusi, lootusi. Balleti austajale super raamat. Väga mahukas ja rohkete piltidega, mis erinevatest etendustest. (Inge)


Au ja kiitus autorile. Nii põhjalik ja täiuslik ülevaade Olbreist ja temaga kokkupuutunud inimestest. Tema tegemistest ja lavastustest Estonias, kolleegidest. Ja kui palju pildimaterjali. Oli väga huvitav lugeda. (Kadri)


Suurepärane ajalooline ülevaade teatri- ja tantsuajaloost ühe isiku näitel. Isiklik sümpaatia raamatu kujundamisest – viiteid on mõnus lugeda, sest nad on samal lehel.
Tundub, et kedagi pole unustatud. Aeg-ajalt tabasin ka end meenutamast – jah, ma mäletan teda! Seda küll palju peale Rahel Olbri aega, alates 60-ndatest. (Mari T)


See oli huvitav lugemine. Algus oli kuivavõitu ja liiga erialaspetsiifiline. Samas loetavalt kirjutatud. Kummalisel kombel läks lugemine huvitavaks siis, kui kirjeldati Estonia balletielu pärast Olbrei lahkumist Eestist. (Viive)


See raamat annab suurepärase ülevaate meie tantsuajaloost. Minul on kõike seda rõõm lugeda. Samal ajal kui Estonia tantsurühm tegutses Tallinnas, oli ka Tartus Vanemuise juures Tiina Kapperi tantsustuudio, kus oli ka minul võimalus osaleda. Valmistusime esinemiseks pöialpoiste tantsuga, kuid sõja puhkemisega jäi see ära. (Imbi)


Raamatu aluseks on selle autori, Heili Einasto doktoritöö Rahel Olbrei elust ja loomingust. Doktoritöö… see kõlab karm-tõsiselt, aga ka piisavalt usaldust sisendavalt, et raamatu lugemiseks natuke oma kiiret jõulueelset aega pühendada.
Algab kogu see tantsulugu sellest, kuidas „Estonia“ teatris loodi ballettmeistri ametikoht. Aasta siis oli 1925.
Legendaarseim Rahel Olbrei loodud-lavastatud ballettidest on kahtlemata Eduard Tubina „Kratt“, mis tuli lavale 24. veebruaril 1944 ja sai laval olla vaid viis korda kuni 9. märtsini, mil just etenduse ajal (kuuendal mängukorral) pommitasid Tallinna nõukogude sõjalennukid, Estonia teater sai tabamuse ja põles varemeteks…
Raamatu autor kirjutab: „Iga tantsulooja soovib olla omanäoline ja teostada oma nägemust, kuid mitte igaühel ei õnnestu see isikupäraselt ja huvitavalt. Sageli on suured käärid selle vahel, mida inimene kavatseb ja kuidas kavandatav välja kukub. Olbreil see õnnestus…“ (lk 215)
Raamat meeldib ja läheb kindlasti korda sellisele lugejale, kellele meeldib ballett. Kui vähegi võimalik, siis tasub ikka aeg-ajalt ooperiteatris ka balletietendusi vaatamas käia. (Ester)

Jaak Urmet, Margo Vaino „Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika”

Soovitan lugeda, sest see tundub olevat aus raamat erilisest inimesest. Elasin kaasa Gunnari võitudele ja ka ootustele. Ta oli minu kaasaegne ja seetõttu on paljud probleemid mulle arusaadavad. (Reet)


On väga südamlikult kirjutatud. Ei käinud kontsertidel ega fännanud. Raamatust sain põgusa ülevaate muusiku elust, tõusust ja surmast. Soovitan tutvuda oma kuulsustega, mis sest et kõik kadus. Ta ise oli nagu meteoor: kihutab laotuses ja kaob. (Randar)


Soovitan. Oma valla mehi on tore teada. Mis südamest kirjutatud, läheb südamesse. Pealegi Gunnar Grapsi tähelend oli minu silme all kuni tühjade pihkudeni. Emotsioonina kõlab mul kõrvus: “Falsetina valgus, imeline valgus”. Sel ajal oli Grapsi pidevalt raadios kuulda, aga ma ei saanud pihta, et see oli seotud UFO elamusega. Graps oli mingis mõttes ka ise kosmiline olend. (Helve)


Iga uus põlvkond kipub arvama, et ajalugu algab neist, siin on aga kirjas Eesti roki ajalugu 1960-ndatest 1980-ndate lõpuni. Nii keeruline segu – andekus, ülitundlikkus, üksindus. (Ilme)


Väga aus, avameelne ja ilustamata, tohutult mahukas teos mitmekülgsest muusikust, “meie oma Alice Cooper’ist”, tema loomingust ja eraelust. Soovitan lugeda, Gunnar Graps andis siiski väärtusliku panuse eesti muusikasse. Mulle läks loetu väga hinge ja südamesse. (Anu)


Raamat oli väga põhjalik ja huvitavalt koostatud, kuna kasutatud oli unikaalset materjali, mis pärines muusiku isiklikust arhiivist. Raamatu pealkiri“ Tühjad pihud“ on kahtlemata raamatu autorite poolt väga tabavalt sõnastatud, aga kindlasti ei varjuta see tänapäeval legendaarse muusiku au ja kuulsust. Rokkmuusik Gunnar Graps oli raudmees.

„Raudmees – on hirm talle võõras,
raudmees – ta leekide lõõsas,

terast taob kuni see on veel kuum.“

(Triinu)


Soovitan – õpetab elama pöördelistel aegadel. (Jaanus)


See on üks väga korralikult koostatud, kirjutatud-joonistatud (tohutu pildimaterjaliga) väga mahukas ning tüüpilisest tänapäeva eesti elulooraamatu formaadist erinev raamat. See ei ole kerge-kiire ja lobe lugemine. Sest Gunnar Grapsi muusika ei ole lobe kuulamine. Raamat on just neile, kes suudavad süveneda Gunnar Grapsi muusikasse.
Raamat on koostajate, Gunnar Grapsi sõprade poolt südamega tehtud raamat… Ja nukraks teeb raamatut lugedes see, et üks tuntuim laul – „Tühjad pihud“ – iseloomustab tema enda elu. Tänan selle raamatu eest ja soovitan! (Ester)

August Gailit „Toomas Nipernaadi”

Lugu ideedest pakatavast fantasöörist, paratamatust unistajast, looduse armastajast, rahutust vagabundist, andekast luiskajast, suhtlejast ja jutuvestlast, naiste südamete murdjast. Nipernaadi käitumismuster põhineb juhtmotiivist „ilus vale on parem kui karm tõde“. Nipernaadi on üks vaba hing, kes ei lase end rutiini aheldada. Ta on inimlike askelduste ja sekelduste kõrvaline heasoovlik vaatleja. Ta on teisitimõtleja, ta nagu ärataks letargiast kõiki, kes satuvad tema teele. (Niina)


Rikkaliku sõnaosavuse tõttu soovitan. Tänapäeval ei viitsi keegi sõnadega loodushääli kirjeldada. Viimase hetkeni püsib novellidele omane pinge ja lahendus saabub alles siis. “Seeba kuningannas” segab pisut filmi meenutus. Eelistan ettekujutuses filmi Ingrid Nipernaadit. Autoga. Mitte tüsedat ja hingeldavat prouat rongile tõttamas. (Mari T)


“Teos kõigile, väljaspool aega ja ruumi seisev, põgusalt elu pealispinda riivav fantaasiamäng, lõbus muinasjutt täiskasvanuile nende argimurede leevenduseks.” (Harald Peep). Pilt silme ees, kuidas Tõnu Kark tuleb mööda suvist-tolmust teed ja ümiseb: “Üks rätsep tuli Rasinasat, ti-ral-lal-la!” (Ilme)


Lugedes raamatut, võrreldes nähtud filmiga, jääb peale filmiversioon. Raamat on sisutihedam ja ulatuslikum filmist, kuid tuleb au anda K. Kiisale väga hea filmi tegemise eest. Lugu ise Nipernaadist on paeluv, samuti kõrvaltegelased. (Kadri)


Klassika ju! Lugemisvara, mida tasub aeg-ajalt uuesti kätte võtta ja – nautida. Mõnus keel, mõnus meeleolu. (Viive)


Lõbus ja samal ajal kurb. Igati ka tänapäevane sisu ja teema. (Katri)


Soovitan, sest teoses on imeilusad kirjeldused, huvitavad seiklused ja seda oli päris kerge lugeda. See jättis küll lõpuks sellise veidi nukrameelse tunde – praegu, enne aastavahetust on paras aeg suve taga igatseda. (Tiina Silvia)


Soovitan, sest teoses on palju erilisi looduskirjeldusi, aga Nipernaadis on miski katki ja korrast ära – see lugemine teeb ka lugeja rahutuks. (Mare A)


Väga soovitan. Kevadpoisist sai sügise väsinud mees. (Jaan)


Mööda Eestit ringi rännates olen end tihtipeale avastanud nipernaadilikel maastikel. Mu ämma unistuseks on Nipernaadist inspireerituna suvel talust tallu rännata, aga hoopis selleks, et vanu (käsitöö)esemeid parandada. Nipernaadi on tänu Gailitile ja Tõnu Kargule eestlastele sügavale hinge pugenud. Liiati ei tahtnud ta ju oma valedega halba, vaid tõi inimeste ellu rõõmu ja vaheldust. (Ave K)


Uskumatu, aga ma polnud seda romaani raamatuna lugenud. Mulle tundus see jutustustena, milles üks peategelane. Gailit oli 30ndate Andrus Kivirähk. Nautisin looduskirjeldusi ja autori fantaasiaheitlusi läbi peategelase suu, kui ta naistegelasi hullutas. Naised jäävad räsimata, inimlik rumalus saab karmilt karistatud. Nipernaadi pääseb õigel ajal pakku. (Leili)


Seda raamatut peaks ju ikka iga eestlane lugema, see on meie kirjanduse kuld. Mul on kodus raamaturiiulis 1967 a. trükk.
Olen seda raamatut ennegi lugenud ja mulle meeldib ta väga. Kõik need looduse-, olude- ja inimeste kirjeldused, Toomas Nipernaadi seiklused. Humoorikas ja teravmeelne ja natuke kurb ka. (Mai)


Üks minu eesti kirjanduse lemmikraamatutest. Soovitan kõigile. Nipernaadi jutustab muinasjutulisi lugusid. Ta äratab inimestes unistusi. (Malle)


Minule niisugune inimene ei meeldi, kes midagi tõsist ei tee, vaid kargleb ühest kohast teise. Samas on olemas imeilus Eestimaa loodus, mida on nii ilusate sõnadega kirjeldatud “Kevadine õhtu oli täis õite tolmu ja vaigu lehka”. (Imbi)


Miks mitte kulgeda mõnikord kaasa ühe sundimatu-süüdimatu vaba inimesega, kes vilistades ja trallitades rändab ringi, kohtub „eriti ilusate naistega“ ning teeb neile kauneid komplimente (oi kui vajalikud need ju on!) ja jagab lubadusi. Tema eesmärgiks on inimesi õnnelikumaks muuta. Nipernaadi enda sõnul „ilus vale maksab rohkem kui karm tõde“. Nii ta siis suviti seikleb külast külla, talust tallu. (Ester)

Risto Laur „Tulemuusika; Veemuusika”

Raamat, mille lugemist ma aina edasi lükkasin… See topeltraamat meeldis mulle ootamatul kombel väga. Huvitav, põnevad kirjeldused ja väga omapärane erinevaid tundeid tekitav sisu. Ja et raamatust paremini aru saada, siis ehk aitab muusika – Händeli „Tulevärgimuusika“ ja „Veemuusika“ tuleb kas oma plaadiriiulilt või internetist üles leida ja täie võimsusega muusikamasina abil mängima panna. Sest mis mõte on sellistel juba raamatu kaanele kirjutatud muusika soovitustel kui neid kuulda ei võeta? Soovitan ja kindlasti tuleb raamatu lugemiseks piisavalt aega võtta. (Ester)


Suurepärane lugemine, raske oli raamatut käest panna. Tunnistan, et ammu pole sellist elamust saanud. Ei saanudki aru, kas oli see muinasjutt või ulmeromaan. Kurb tunnistada, aga huvitavaks tegi minu jaoks raamatu psüühikahäiretega peategelese kummaline käitumine, mis hoidis kogu lugemise aja meele äreva ja tekitas mõnusat pinget, mis edasi saab. (Triinu)


Soovitan neile, kellele sobivad tempokad, vahelduva olustikuga igapäevamiljöös toimuvad muinasjutud. Autor on saanud väga elavat inspiratsiooni muusikast. (Jaanus)


Soovitan kindlasti lugeda. On väga hästi kirjutatud romaan. Ei olnud võimalust lugemist katkestada. Palju on ilusaid looduskirjeldusi. (Imbi)


Minule oli raske lugeda. Aga Islandi meeleolu sain küll uuesti kogeda. (Anne)

Tui Hirv „Tähe tänav: per musica ad astra”

Seda raamatut on mõnevõrra raske hinnata, aga üldiselt oli see tore lugemine, tekst jooksis ladusalt ja loos oli piisavalt avardavaid kohti kui ka intriige ja nende silumisi, nii et põnevust jagus, toppama ei jäänud.
Ma tunnistan, et ei tea Tuist endast mitte midagi peale tema teise raamatu “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas”. Ometi tundus siinsetest kirjeldustest, mis olid nii spetsiifilised, detailsed ja ülirealistlikult esitatud, nagu räägiks ta omaenda elust ja kogemustest, lihtsalt muudetud nimedega. Ma ei hakka guugeldama, kas miski sellest vastab tõele, lihtsalt loost saadud emotsioon oli nii ehe. (Elo)


Soovitan, noore muusiku arengulugu. Noore naise eneseotsingud. Vajadus olla hoitud ja armastatud. (Sirje S)


Soovitan lugeda, siis saad teada, mida mõtlevad noored haritud heast lastetoast pärit naisterahvad. “Tähe tänav” ja “Minu Reykjavik” koos annavad positiivse emotsiooni, et kõik unistused võivad täituda ja kuidas veel! Noorena peab unistama ja tegema kõik, et unistused ka teoks saaks. (Reet V)

Soe armas lugemine ja andis ka mõtlemisainet. Mõnus lugemine üheks õhtuks. (Meeli)


Kärmelt loetav, siiras ja aus esikteos autorilt, kes ilmselgelt on andekas erinevates kunstivaldkondades, mitte ainult muusikas. (Viire)


Kus mujal on ühe noore, andeka, lootustandva tähe kodu kui mitte Tähe tänaval?
Raamat on huvitav lugemine sellest, kuidas üks õrna hingega muusikainimene igasugustest suhetest ja muust mööda ja läbi käib. Muusika on raamatus väga oluline ja sellest on kirjutatud nii nagu seda saaks kirjutada ainult see, kes tunneb end muusika sees väga koduselt. (Ester)


Naiselik ja väga põhjalik, hea ajaviide kindlasti. (Inge)


Soovitan kaasahaaravate muusiku töö kirjelduste pärast. Rõõmus üllatus – just see osa raamatust (muusiku töö kirjeldused), mida kartsin olevat võõrastav (ise olen täiesti ebamusikaalne), osutus olevat haaravs ja hingega kirjutatud. (Aet)


Soovitan noortele muusikahuvilistele, kuna raamat kirjeldab üsna täpselt Tallinna muusikaelu ja noore naismuusiku tundeelu ja tore on end sellise tegelasega samastada või teda kõrvalt vaadata. Haarav lugemine, meeldiv ajaviide, võimalus taas kogeda noore inimese tundeid. (Mari K)


Ladusalt kirjutatud. Tahaksin olla ka nii andekas nagu peategelane – osata hästi laulda, mängida pille, tantsida balletti, osata võõrkeeli, õmmelda, kududa, teha remonti, küpsetada, võrgutada mehi jne. Ja veel nii noor! (Mai V)


Lugu noorest naismuusikust, tema suhetest ja muusikast. Peategelane säilitab kontrolli oma tunnete üle ja temast ei saa abielurikkujat ega -lõhkujat. Saab ka nii ja see on sümpaatne. Lugupidamine. Mõistlik tüdruk. (Esta)


Lood elust enesest on mõnusad lugeda. Nägemus inimesest võib saada uue suuna. Kerge lugeda, ei pea kasutama sõnaraamatut, et aru saada. Täitsa tubli debüüt. (Doris)


On nooruslikku uljust, vabadust ja seiklushimu. Saab ülevaate muusikaõpingutest, muusikale pühendumisest ja ka laulja tööelu argipäevast.
Alguses tundus, et selline ajaviitelugemine, aga osutus hoopis kaasahaaravaks kuni raamatu lõpuni. (Astrid)


Soovitan kõigile, kes armastavad poeesiat ja muusikat. Raamatu peategelane tundub olevat väga autori nägu. (Malle)


Tui Hirve debüütromaan „Tähe tänav. Per musica ad astra.“ räägib noorest neiust Heddast, kes otsib oma kohta elus. Ta soovib olla muusikamaailmas edukas. Autor on teemasse aga huvitavalt sisse põiminud keerukad inimsuhted. Mina sain kinnitust, et meeste mõttemaailm erineb täielikult naiste omast. (Triinu)


Kindlasti soovitan. Pole kunagi lugenud nii huvitavat kirjeldust noore lauljatari lauluproovidest. (Maie)


Lugesin hooga läbi noore laulja muusikalisest kujunemist ja emotsioone tekitavad tema isiklik elu. Minu ja tema nooruse vahel on 40 aastat. Oma esimeses töökohas oli võimalusi ja kiusatusi tiivaripsutamiseks küll, aga mul puudusid boheemlaslikud kalduvused. Ajad ja klassivahedki polnud niisugused. Oli hea meel, et noor muusik raamatu lõpul sellest virr-varrist välja astus ja enesekulutamise asemel andele ja oskustele väärikama rakenduse leiab. (Leili)

See on lugu muusikute elust rõõmude ja muredega. Ega muusiku elu ole lust ja rõõm, ka siin tuleb elu igapäevaste oluliste probleemidega tegeleda. (Imbi)

Kairi Leivo (koostaja) „Viljandi pärimusmuusika festivali lood”

Soovitan: saab hea ülevaate festivali algusaegadest ja ajaloost. Tore on jälgida, kuidas mõne entusiasti algatusel areneb väga suur muusikasündmus. Toredad lood nii korraldajatelt kui ka osalistelt ja publiku hulgastki. (Eha)


Väga-väga südantsoojendav lugemine paadunud folgifännile. Põnev oli teada saada, kuidas alguses oli pöörane idee ja kuidas õhinapõhisest üritusest on saanud Eesti üks populaarsemaid ja elujõulisemaid festivale. Toreda üllatusena leidsin ühelt pildilt ka oma parimad sõbrad. Hea muusika suurepärases seltskonnas, see on hindamatu, see on folk. (Leelo)


Igaühel oma pill… ja oma pidu. Viljandi pärimusmuusika festival, Viljandi folk ei ole MINU pidu, ma ei ole seal kunagi käinud, lihtsalt nii on juhtunud. Festivali lugude raamatut lugedes oleksin aga saanud nagu mingid „järelaitamise tunnid“. Päris pidu see ei asenda, kuid silmaringi avav ja muusikanäiteid otsima inspireeriv oli selle raamatu lugemine kohe kindlasti. Muusikat tehakse rõõmu pärast, emotsiooni jagamise pärast ja traditsiooni elavana hoidmise hääks. „Raamatusse raiutud“ festival on hea võimalus minusugusel mitte-folgilisel saada korralik ports folki selle festivali lugude ja muljete lugemise kaudu. Ja eks näis… (Ester)


Viljandi Folgi korraldajad jutustavad, kuidas sai alguse uus ajastu Eesti pärimusmuusikas. Raamatu kaas tekitab äratundmisrõõmu, sest on puslena kokku pandud toimunud festivalide plakatite motiividest. Folgi toredat ja ülevat meeleolu on tunda ka lugedes. (Tiiu K)


Hea teejuht neile, kellel on sümpaatia Viljandi folgi vastu. Hea annus folki! Meeldis sukelduda suvesse, mälestustesse, sellesse, mis toovad esile folgi! (Inge)


Hea teada selle festivali korraldajatest, ajaloost, tegemistest ja inimestest, kes on kogu kupatust vedanud. Jõudu!
Olen osalenud mitmel festivalil (külalisena). Kogu melu, õhkkond ja õhustik on kaasahaarav ja hardust tekitav. (Kadri)


Soovitan kindlasti lugeda. Selles raamatus on võimalus tutvuda paljude pärimusmuusika festivali korraldajatega ja ka lihtsalt abilistega. See oli väga suur töö. On väga meeldiv öelda, et seda ei tehta sunniviisiliselt, vaid oma rõõmuks. (Imbi)