Osalejate tagasiside

 

A. Põldmäe, T. Ojaveski, M. Puust (koostajad) „130 aastat eesti laulupidusid”

 

 

 

 

 

Helmi Mattiisen, Ade Hintsov „Ajaga silmitsi: meenutusi Alo Mattiisenist”

Hästi koostatud ja tundub tõetruu. Kurb, aga uhke tunne, et ta oli ja säras õigel hetkel … (Reet)


Minu lemmik Alo Mattiisen ei olnud, kuid neid mälestusi lugedes sai temast ka minu lemmik. (Imbi)


Soovitan – meie laulva revolutsiooni aja suurkuju. Milline andekas ja vastuoluline looja. (Maie)


Raamat „ Ajaga silmitsi“ aitab meil jõuda sammukese võrra sügavamale helilooja sisemaailma. Alo lähedaste ja sõprade ausad mälestused on raamatu koostajatele (Jüri Leesment ja Toomas Muru ) olnud suureks eeliseks, et neil selline suurepärane elulooraamat Alo Mattiisenist õnnestus koostada. Ma loodan, et teos jõuab ka meie uute põlvkondadeni, see aitaks neil paremini mõista laulva revolutsiooni aega ja sellel ajal tekkinud protesti- ja isamaaliste laulude looja hingeelu, -valu. (Triinu)


See raamat on Alo elust, kus tema tähetunnid ja rasked hetked kirjas, meenutused tema kõige lähematelt ja sõpradelt. Aga see on ka olulistest sündmustest Eesti lähiajaloos, selles kaasateinud inimeste silmade läbi. Hea on aeg-ajalt meenutada selliseid inimesi. Pilt Alo Mattiisenist läks palju avaramaks. Nii andekas, kirglik looja. (Astrid)


Soovitan noorematele lugejatele. Meie põlvkond, neljakümnendatel ja viiekümnendatel sündinud, on geeniusega ühte õhku hinganud. Hea, et tema tuttavad, sõbrad, lähedased on A.M. inimlikult lähedale toonud. Rõõm, et meie väikesel rahval on selline suurmees. (Leili)

 

 

 

 

Märt Laur „Appassionata”

Soovitan. Meile võrdlemisi tundmatu maailm. Alguses võtab väga aeglaselt tuurid üles, aga siis läheb käima. (Maie)

 

 

 

 

Ketlin Priilinn „Armastusega fännidelt”

Ma ei ole kunagi ise sel viisil ühtegi bändi fännanud, aga väga mõnus oli lugeda ja kaasa elada Lisanni tegemistele. Soravalt kirjutatud ja ausalt öeldes kahju, et seda bändi päriselt olemas ei ole – oleks täitsa kuulanud 🙂 Soovitan, kui tahad natukeseks groupie pähe pugeda 🙂 (Sandra)


Minu sisemine puberteetik püüdis samastuda, kohati õnnestus. (Triin)


Soovitan. Väga hästi kirjutatud. Fänluse olemus oli mulle tundmatu. (Maie)


Huvitav raamat. Soovitan. Usun, et see raamat on tõepärane. Tean neist rändureist. Mulle pole kunagi ükski sportlane või laulja nii meeldinud, et neid mööda maailma saata. (Sirje S)


Soovitan kindlasti lugeda. Lugeja saab teadmisi fännikultuurist. Mina pole siiani küll teadnud, et on olemas fänne, kes nii oma iidolitega suhtlevad. Järelikult on see osadele inimestele nii omane. Inimene õpib hällist hauani. (Imbi)

 

 

 

 

 

Märt Treier „Anne Erm: hiliskevad”

Soovitan soojalt seda raamatut, sest peategelane on soojus ja lahkus ise. Tore oli tuttavaks saada kelle hääletämbrit pean maailma ilusamaks. Lisaks olen tuline elulugude pooldaja. (Inge)

 

 

 

 

Valter Ojakäär „Eesti lemmiklaulude tekkelood: sada laulu Karl August Hermannist kuni Rein Rannapini”

Üldtuntud laulude tekkelood pakuvad kindlasti huvi kesk- ja vanemale eale. See on huvitav ja vajalik raamat. Kõik laulud on tuttavad ja südamele armsad. (Tiiu K)


Soovitan lugeda ja meenutada tuntud laule, eriti vanemaealistel inimestel. Tore oli meenutada ammuseid menulaule. Need olid minu nooruse päevil kõigil peas ja lauldi ikka koos sünnipäevadel ja koosviibimistel. Nüüd kahjuks ei laulda enam kodus niimoodi. Ka sõnad ununevad, esimene salm veel meenub. (Marta-Maie)

 

 

Tony Blackplait (Tõnu Trybetsky), Cat Bloomfield „Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”

 

 

 

 

 

Ülle Toming „Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki”

Raamat andis põhjaliku ülevaate Eesti varietee ajaloost ning põgusalt ka mujal toimuvast. Arvan, et raamat sobib kindlasti lugemiseks inimestele, kellel on selle valdkonna vastu huvi või neile, kes ise tantsumaailmas sees olnud. Olles ka ise kankaani tantsinud, siis oli äratundmist ja põnevust palju, eriti vahva oli näha raamatus oma tantsutreeneri nime vastu vaatamas, eks ole ka temalt toredaid jutte kabareeaegadest kuuldud. (Stina)

 

 

 

 

 

Doris Kareva (koostaja) „Eesti tunne”

 

 

 

 

 

Üks raamat vabal valikul ELAVIKU sarjast

“Tants Kalevipoja ümber: Helmi Tohvelmani päevaraamat” – Helmi Tohvelmani päevaraamat kirjeldab balleti “Kalevipoeg” lavastamist 1947. aastal. Aeg oli keeruline. Sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku kunsti polnud kerge luua. Etenduse retsensioonide ja fotode järgi otsustades oli etendus suurejooneline. Tahaksin seda meeleldi näha. (Tiiu K)


“Unustamatu Jaan Saul” – Tema karismaatilisusest olin lugenud teiste teatrimeeste raamatutest. Kirjad näitasid, et füüsikatudengit tõmbas rohkem lavalaudadele. Esimesed filmid näitasid, et film võib, aga teater peab olema. Lugesin hellast ja tänulikust pojast, armastavast abikaasast. Nii noor, kui ta surres oli, tahtis ta, et jälg temast jääks: See on minu anne, siin on minu elu, minu hing, need olen andnud inimestele, et nende elu kaunimaks teha. (Leili)


“Sonettide sarmikas daam: intervjuu Silvia Laidlaga” – Raamat pakub huvitavaid fakte näitleja teatriteest ja eraelust. Soovitan. Loetu tuletas meelde teatrielamusi aastatetaguses Draamateatris, kus näitlejad suutsid paari lausega jõuda igaüheni haudvaikses saalis. Tänapäeval miskipärast ei jõua laval öeldu sageli kuulajani. Oleks vaja Panso õpetavaid sõnu. (Sirje M)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan, sest raamat kõneleb noore ja andeka näitleja elust, mõttemaailmast. Eriti viimasest tema kirjade kaudu lähedastele. Lugedes meenus kooliaeg, mil kohtusin teose peategelasega ühisel klassiõhtul. Tants käis, Jaan istus klaveri taga, tegi teistele muusikat. Ise vist ei tantsinudki. Aasta võis olla siis 1954. (Sirje M)


“Unustamatu Jaan Saul” – Soovitan kindlasti lugeda, sest siis saad teada, kui raske on näitlejaks saada. See nõuab palju tööd ja jõudu. Minul on olnud võimalus tema eluajal teda teatris näha. Mäletan, et temast räägiti palju ja õigusega peeti tolle aja andekamaks näitlejaks. (Imbi)


“Kirjad Moskvast: Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961” – Soovitan – ajastu ja inimeste kirjeldus toob ka oma mälestused esile. Huvitav oli teada saada nende perekonnast, tuttavatest ja sõpradest. Ka sugulussidemed Adamson-Ericuga! Ja kui palju muusikuid, nii meie kui välismaa nimekad tegelased. (Marta-Maie)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Mis siis, et ma olen ilmselt liiga noor, enamust siin mainitud filmidest näinud pole ja peale Jüri Järveti ei tea väga ka ei neid näitlejaid ega režissööre, aga see, kuidas Merzin on filmitegemise köögipoolt avanud, on väga mõnusasti kirja pandud ja pakub lugemisel naudingut. Ka mõõgavõitlus-stseeniks harjutades kaotatud hambaid võtab ta huumoriga, mitmel korral napilt surmasuust pääsemist samuti.
Raamat (ehk tookordne artikliseeria) jäi selgelt liiga lühikeseks, oleks palju-palju rohkem veel tahtnud lugeda ja tundub, et materjali oleks tal olnud jagada küll ja veel. (Elo)


“Ela hästi, Tont! : Toomas Tondu kirjad ja mälestused” – Teos sisaldab vähem tuntud fakte teatrielust vabariigi algaastail. Muljet avaldab Toomas Tondu saatus. Kahju, et andeka näitleja tee osutus nii lühikeseks ja konarlikuks tema raske haiguse tõttu. (Sirje M)


“Mu armas Väike! : Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist” – Mina muidugi soovitan, mulle meeldis Artur Rinne väga. Sellest raamatust jääb kõlama tema hoolimine lähedastest. Valisin selle raamatu, kuna olen lugenud tema elulooraamatuid. Mul on meeles Artur Rinne 60. juubeli kontsert Elvas. Väga hästi mäletan seda õhtut, kui kuulsin raadiost tema surmast. Peale laulmise oskab Artur Rinne ka hästi kirjutada. (Sirje S)


“Kes nägi Kratti?” – Ma ei teadnud Elaviku sarjast enne Keskraamatukogu selletalvise lugemisprogrammi listi nähes midagi. Võtsin siis huupi paar teost katsetuseks endaga kaasa ja seisid mul voodi kõrval hea tüki aega. Aga kui ma selle “krati” nüüd kätte võtsin, siis raske oli käest ära panna. Eks ma ühte jalga nõiaplika ole isegi ja harva mind selles vallas miski tõeliselt üllatab, aga see lugu, mida rääkis Rahel Olbrei, võttis ikka veits jahedaks küll. Lihtsalt niisama tühipaljaste kokkusattumuste ja juhuste jaoks tundus see liiga tõsiste tagajärgedega. Aga kes ütleb, et kui poleks seda Krati-lugu olnud, kuidas siis see ilmasõda või Eesti saatus üldse oleks läinud? Kas Tallinn oleks jäänud maatasa pommitamata? Igatahes väga mõtlemapanev…
Kindlasti loen läbi ka Rahel Olbrei enda raamatu siit sarjast, huvi tekkis suur! (Elo)


“Härra Ants: Ants Eskola kirjad Hugo Laurile Solikamski vangilaagrist” – Neile, keda huvitab ajalugu ja kultuur. Täiendueks oleks võinud olla mõne ajaloolase poolt paar sõna selgituseks tollaste olude kohta. Selgitusi saab nt Maria Kirschbaumi “Mälu hoiab meid koos”. Noorena laval Ants Eskolat nähes ei teadnud tema raskest elust midagi! Pärast kirjade lugemist tundub ta veel parem näitleja. (Mari)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Hea lühike lugemine ja annab tollest ajastust ja võimalustest täpse pildi (kuidas filminäitlejate töö käis). Soe, humoorikas, ajastut edasiandev. (Egle)


“Unustamatu Jaan Saul” – Noortele lugeda ja õppida, kuis hr. Saul austas oma vanemaid ja õpetajat. Eluloo lugemine on teise inimese magamistoas sorimine, aga Sauli puhul oli nagu austus Pansole ja kodule. (Anne)


“Tüdruk helesinises kleidis: Valik Villem Kapi kirju” – Raamatu esimene osa ei pakkunud midagi meeldejäävat, ent teine osa, mis sisaldas helilooja kirju oma armastatule, oli südamlik ja ääretult ehe. Harjumatu oli lugeda keskeas oleva abielumehe ausatest tunnetest pungil armastuskirju. Igal juhul tekitas raamat minus huvi varalahkunud heliloojast rohkem teada saada ning sukeldusin internetti. (Viire)


“Härra Ants: Ants Eskola kirjad Hugo Laurile Solikamski vangilaagrist” – Kindlasti soovitan! Meie teatri suurkuju.Minu jaoks oli üllatus, et Ants Eskola oli ka kunstnik! (Maie)


“Ekskursioon filmivõtetele” – Tore vaheldus praegu nii populaarsetele elulooraamatutele – näitleja enda kirja pandud tekst filmitegemise köögipoolest nõukogude ajal. Ladus ja loogilise ülesehitusega lugu. Kahjuks olen liiga noor, et Leonhard Merzinit lavalaudadelt teada, aga õpetaja Laurina on ta kahtlemata iga eestlase mälusse sööbinud. “Kevade” tegemisest kirjutab saatesõnas lühidalt Arvo Kruusement. Kahju, et Merzin ise sellest ei kirjutanud, oleks väga huvitav ka tema meenutusi lugeda. Väärt lugemine igal juhul, kindlasti loen selle sarja raamatuid veel. (Leelo)

Paavo Kangur „Eriline Eri Klas”

Nägin Eri Klasi meeskvarteti liikmena esmakordselt 1964. Perre ostetud teleri kaudu. Ameerika-eestlane Hans Mirka ütles: “Ta oli muusik, südamlik ja elurõõmu täis inimene… kelmikas huumorimeel saatjaks. Ükskõik, millele ta õla alla pani, sai asjast asja. Eesti rahvas armastas teda ja oleks olnud valmis teda presidendiks valima. Muusik, maailmainimene, dirigent, poeg, isa, vanaisa, abikaasa, sõber. Jääb rõõm, et oleme olnud ta kaasaegsed. (Leili)


Ladusalt kulgev väga kuulsa inimese elukäik. Igaüks leiab oma killukese, mis tundub suur – Mustpeade maja tagasivõtmine, 60. sünnipäev kõigile Raekoja platsis… Ainult positiivne emotsioon. Niisugust tasakaalustajat oleks meil kogu aeg veel vaja. (Mari)


Eri Klas on tõeline Eesti kangelane. Päikesepoiss sündis kuulsas muusikute peres. Oma kuulsate vanemate taustal oleks ta võinud lihtsalt puhata, kuid tema oli tegude inimene. Tegutsedes ja töötades sai ta kuulsaks ja võitis Eesti rahva suure usalduse ja poolehoiu. Kõik armastasid ja austasid teda. Mäletan tema juubelipidu Raekoja platsil ja ärasaatmist siit ilmast lahkumisel. (Imbi)


Tore oli tuttavaks saada. Aitäh Sulle Eri, et olemas olid ja nii palju andsid. (Inge)


See on lugu ühest EESTI kultuurimaastiku tippjuhist, rahva lemmikust, geniaalsest ja südamlikust Eri Klasist. Kirjutavad temast teised toredad tuntud inimesed. Palju fotosid. Tundub, et Eri vihiseb läbi oma elu võluri sarmi ja maagiaga. Ta põleb eredalt ja lendab kõrgelt! Ta oli tegudeinimene. Elu tähendab talle lava ja tema viiulikastis on peidus poksikindad. Aitähh, PÄIKESEPOISS Eri! Tore raamat! (Tiiu)


Huvitav lugeda, et meenutada noorusaega, toonast elu, tuttavaid inimesi, pidusid jne. Väga meeldiv meenutus minevikust! (Kai-Reet)

 

Arne Mikk „„Estonia” tõusmine tuhast: peatükk teatri ajaloost (1944-1956)”

Soovitan lugeda – saab mälu värskendada, kaasa elada Estonia taastamisele. Rahva tegutsemine ilma majanduslike võimaluste ja materjalide puudumisega. Suur Stalini ülistamine. Olen juba hakanud unustama seda nõukogudeaegset poliitilist survet. Lausvaletamist ja asjatundmatute asjameeste “juhatuse” all elamist. Au nendele, kes suutsid meie kultuuri edasi viia. (Marta-Maie)


Soovitan. Saab teada millistel tingimustel kunst kuulub rahvale. Kuna töötasin ise 33 aastat teatris “Estonia” orkestris, siis tundus nagu oleksin kohtunud esivanemate ja sugulastega. (Maie M)


Hea ajalooline kultuuriraamat. Kuna olen sündinud 1946. a Tallinnas, on Estonia minu jaoks alati olnud ilu etalon nii väljast kui seest. Lapsena käisin isaga kaasas kooriproovides. Mulle on alati meeldinud balletietendused ja ooperiklassika ning sellest saab selles raamatus lisainfot. (Sirje)

 

 

 

 

 

Allan Vainola „Inventuur”

1980. aastate punkarite elust, nende läbilöömistest ja püüdlustest ansamblite loomistes ja vahetu elu NL-is ning ka uues vabas Eestis. Väga huvitav ja palju äratuntavat selle perioodi kohta. (Viivi)

 

 

 

 

Tiina Laanem „Kihnu Virve: nagu linnukene oksal”

Alati on tore lugeda positiivsete vanamemmede lugusid. Palju kadedust, vihkamist on eestlases. Aga inimene peab ikka olema tugev, et nii suuta vastu seista kõigele. (Anne)


Väga optimistlik ellusuhtumine. Mõnus lugemine sombusel õhtul. Rõõmsameelsust ja julgust süstiv teos. Ei jõua ära imestada seda langevarjuhüpet. (Mari)


Kihnu Virves on olemas Eesti naisele omased kõige ilusamad ja kaunimad iseloomujooned nagu töökus, siirus, südamlikkus, lahkus, oskus lapsi kasvatada, väljendusoskus rahvapäraselt, nt tantsimise kohta “Lasen nii, et sabasuled lendavad”. Kihnu Virve võiks olla meie noortele suureks eeskujuks. Virvele on elu nagu lill. (Imbi)

 

 

Urmas Vadi „Kohtume trompetis!; Elvis oli kapis!”

 

 

 

 

 

 

Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman jt „Laul, mis jääb”

Soovitan kindlasti lugeda. Nietzsche on öelnud “Ainult üksikud sünnivad peale surma”. Raimond Valgre on üks neist. Kui ma kuulen Valgre laule, siis minu keha iga osake tunnetab seda. Minu lapsepõlves lauldi neid laule. Siis ei öeldud, et need on Valgre laulud, neid lihtsalt lauldi. Mina olen need laulud selgeks saanud juba lapsepõlves, sest minu ema laulis neid, nt “Muinasjuttu sinilinnust laulis mulle ema”. (Imbi)


See on tõeliselt lummav näidend. Südamest kahju, et tookord seda teatris ei näinud. Eesti lugu!Väga haarav näidend! Seda lihtsalt ei suuda käest panna enne viimast lehte. Arvan, et Valgre-periood on meil kõigil olnud. See kuulub eestlaseks olemise juurde. Muinaslugu muusikas. Maailma kauneim laul! (Tiiu)


Soovitan seda raamatut noorematele lugejatele, kel Raimond Valgre elukäik ja traagika teadmata. Mina olen näinud filmi, mitmeid lavastusi, kontserte. Kuna kõik faktid olid eelnevatest filmidest ja telesaadetest teada, jäi ainult jälgida, kuidas seekord lugu komponeeritud. Oleks Valgre anne saanud teistes oludes areneda .. aga nii oligi tema traagiline surm ainuke lahendus. (Leili)


Kellele meeldivad R. Valgre laulud ja eriti, kes käinud Draamateatris etendusel, peaks lugema. Jälle erinev lähenemine võrreldes filmi ja Noorsooteatri “Valge tee kutsega”. Kahjuks etendust ma ei näinud, seepärast oli hea meel, et sain näidendit lugeda koos osatäitjate nimede ja rohkete fotodega – tekkis kena tervik etendusest ja hea ülevaade näidendist. (Sirje)

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

Soovitan väga nii 40+ lugejale, kes raamatutega juba varem sõber. Koržetsit tean aastate pikku “Osooni” saatejuhina. Ta on osav sõnaseadja, aga et ta ammu luuletusi ja laulutekste on kirjutanud… Ei teadnud. Jäid eriti meelde “Meeles ja keeles” (2010). Tegelikult iga luuletus on meeldejääv ja tasuks etlemist. (Leili)


Tõeliselt vahvad luuletused, mis on arusaadavad, samas sügavad, teinekord lõbusad ja veiderdavad. Ei teadnudki enne, et Koržets ka luuletab – see tuleb tal hästi välja. (Sandra)


Sellised muhedad luuletused. Ja nii mõnegi puhul hakkas ka sõnadele tehtud lauluviis kõrvus kumisema. Luuletuse “Aed” ma vist isegi ümisesin läbi. (Viive)


Nautisin seda luulekogu juba mitmendat korda ja ikka on hää. Põnev sõnademäng töötab oivaliselt ning samas on väljaütlemistes sügavust.
Unustamatu luuletus “Aed” on olnud mu lemmik juba aastakümneid.
Aitäh autorile! (Viire)


Mõned laulud tulid küll viisiga koos pähe, teised tuli järgi guugeldada, aga stiil ja sõnaseaded selles raamatus mulle täitsa sobisid. Oli neid mõtteid, mis kõnetasid väga ja neid, mis pisut vähem, aga hea oli see raamat kaanest kaaneni. Kohe tunda, et ridade vahelt hõngub elukogemust ja pikalt seeditud mõtteid. (Elo)


Tore, et tuntud nalja- ja kalamees on jõudnud oma esimese luulekoguni, sest tal on, mida ütelda. Raamat algab humoorika sisuga lõbusas võtmes luuletustega. Aga mida enam lõpu poole, seda tõsisemaks muutuvad teemad ja käsitlus. Mulle meeldib kõige rohkem “Aed” oma karges ilus. (Tiiu K)


Humoorikas nagu Koržets ikka. Luule on kõige kaunim, mõjuvam ja tõhusam viis miskit öelda. (Anne)


Soovitan kindlasti lugeda. Mina pean teda kaasaja parimaks luuletajaks. Tema luuletused on humoorikad ja elust enesest. Selle raamatu parim on “Meeles ja keeles”. (Imbi)


Muhe lugemine, hea riim nagu ikka Koržetsil. Iga lugeja peaks leidma mõne luuletuse, mis talle korda läheb ja puudutab – mind näiteks “Vahel harva härmas aasal”. Pani imestama, kui palju Riho Sibul on Koržetsi luulet viisistanud. Tuntuim neist muidugi Tõnis Mägi lauldud “Aed” – väga sügav tekst, kumiseb nüüd kõrvus. (Sirje)


Meile, kes me mõnikord telekat vaatame, tuli varasematel aegadel Koržets kord nädalas külla oma loodusteemalise saatega „Osoon“ (või ooo-kolm, nagu ta ise seda nimetab). Luuletusi on ta läbi elu ikka aeg-ajalt kirjutanud (esimese kirjutas pool sajandit tagasi). Et need nüüd kõik koos kaante vahele said… selles on „süüdi“ ta tütar Britta, kes käis isale peale ja mõjutas-veenis teda, taotles selle jaoks Kulkalt toetusraha. Apollo lugejahääletusel osutus kala- ja naljamees Vladislav Koržets parimaks nii luule- kui ka käsiraamatu autorina. Igatahes on see väga vahva ja muhe luulekogu, Koržetsi luule on tasane ja looduslähedane. Selline, mis meeldib meile kõigile. “Olen käinud, olen näinud, olen võinud, olen teinud, olen mees, kes võis ja mees, jalgupidi õnne sees, käsipidi kullas, ainult – hüvast elust lolliks läinud.”   (23.12.2008) / (lk 13) (Ester)

 

Andrus Kivirähk „Liblikas”

Tegelikult olin seda raamatut enne lugenud ja tegelaste nimed olid tuttavad teatriajaloost. Nüüd jälgisin rohkem, kuidas kirjanik oma kummalist muinajutulist stiili hoidis. Kõik “Estonia” teatri algusega seotu on põnev. (Leili)


Minu lemmikraamat Andrus Kivirähki täiskasvanutele kirjutatud romaanide hulgas. Huvitav pilguheit teater “Estonia” sünniajale ja noore näitleja Erika Tetzky lühikesest eluteest. (Malle)


Raamat oleks justkui ühe hingetõmbega kirjutatud. Kivirähkalikult ladus, fantaasiarikas ja kohati muigvele ajav teos. Samas on sisus ka tõsidust. (Viire)


Kivirähki omapärane stiil on mulle ikka meeldinud. Romaan on kirjutatud huvitavalt, kaasahaaravalt, ilus lugu. Raamatut lugedes ei tekkinud kahtlust kirjeldatud sündmuste võimalikkuse tegelikkusest, mina jäin kõike uskuma, mida lugesin. (Triinu)


Kindlasti soovitan. Näitlejate tööelu ja omavahelised naljad. Poleks arvanud, et näitlejad omavahel nii palju “villast” viskavad. Aga- autor on ju Andrus Kivirähk. (Maie)


Alustaks seda tutvustust Doris Kareva mõttega: “Tegu on puhta – rõhutan: puhta –, vaimustava blufiga, haarava raamatuga, mis ehk ei asenda teatriajalugu, aga ületab, ülendab selle.”
Mõnus ja värskendav lugemine, mis räägib Estonia algusaegadest teise nurga alt ja läbi kahe näitleja, kellest muidu ei olekski midagi teadnud (peategelasest olin kuulnud, aga Erika oli üsna tundmatu), kuid kellel oli siiski täita oluline roll Estonia teatris (või siis Kivirähk muutis nad Estonia teatri ajaloos silmapaistvaks, võta nüüd kinni …).
Ajalooline romaan kiiksuga, kuid siiski on seal omajagu tõtt või siis piisavalt ilustatut ajaloolist valet, et seda natukenegi uskuda. Peategelane ise möönab seda nii mõnigi kord, et valetab lugejale ja päris lõpus saab lugeja teada, et seda valet on päris omajagu, kui palju, seda saab iga lugeja juba ise kogeda. (Helen)

Heino Rannap (koostaja) „Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest”

Pealkiri lausa kutsub lugema ja lugeja ei pea pettuma. Lõbusatest lugudest koorub välja huvitavaid fakte muusikute iseloomu, harjumuste ja võimete kohta. Teksti ilmestavad saržid on suurepärased. (Tiiu K)


Soovitan kindlasti lugeda, sest need on väga huvitavad, neis on nalja ja huumorit. Paneb imestama, et muusikud, keda meie tunneme üliviisakatena võivad nii mõelda ja öelda. Rannap on suure töö teinud, et need lood algallikatest kokku koguda. (Imbi)

 

 

 

 

Madli Puhvel „Lydia Koidula: Elu ja aeg”

Väga soovitan. Pole pelgalt kirjandusteaduslik, vaid lisaks ka väga huvitav. Avab esmakordselt Lydia Koidulat kui huvitavat ja erakordset naist kõigi oma inimlike plusside ja miinustega. Istusin, mõtlesin ja kujutasin ette: 19. sajand, Lydia, tema perekond … HUVITAV! (Inna)


Soovitan lugeda, sest erinevate autorite kirjutatud ja kasutatud materjalid Koidula elust annavad igakülgsemaid pilte tema elu kohta. M. Puhveli kogutud ja avaldatud materjalid annavad mahedamaid kujutlusi. On tore, et kirju on rohkesti kasutatud. Need annavad pildi tema isiku kujunemisest, olemisest rahvuslike traditsioonide loomisel. Perekonna sidemetest ja probleemidest. (Marta-Maie)

 

 

 

 

 

Anneli Ammas „Mait Agu: AQ”

Soovitan, sest teos annab meeldejääva pildi meie kultuurielust möödunud sajandi viimastel kümnenditel ja manab silme ette omapärase isiksuse. (Sirje M)


Väga hea elulooraamat. Raamat meeldis seepärast, et oli kirjutatud üsna keerulise isiku eluloost väga hästi. Esile oli toodud Mait Agu oskus ja pühendumus tantsule. Tema isikuomadusi oli kirjeldatud mõistvalt. (Urve)


Soovitan kindlasti lugeda. Selles teoses näeme missuguse pühendumisega Mait suhtus töösse. Oma lühikese elu jooksul suutis ta välja õpetada suuepärase tantsujuhtide kaadri. Ka tema poeg Märt on isa töö jätkaja. Imetlen tema geniaalseid võimeid. Mitte igaühele ei ole niisuguseid isikuomadusi antud. (Imbi)


Kui sul on huvi tantsupedagoog Mait Agu vastu, siis loe kindlasti. Olen isiklikult kohtunud ja suhelnud legendaarse tantsuõpetajaga, kes tõepoolest oli käre ja ootamatult teravate väljaütlemistega, mida raamat ka tõestas. Teos jättis põhjalikult materjali läbitöötamise mulje. (Viire)


Lugeda raamatut suurkujust, kes põles leegiga ja ühiskond ei aidanud, ei mõistnud. Kui palju jäi tantsupidusid ilma suurkujuta. (Anne)


Soovitan eelkõige seetõttu, et sisse on põimitud rahvatants, näpuotsatäis folkloori ja palju-palju tahtejõudu. Lugesin raamatut, aga ikka leian end mõttelt, miks 1. sept 1998…? (Inge)

 

Olav Osolin „Need näod kõlavad tuttavalt”

Iga eestlase pühapäevaõhtune diivanil istumise kohustus. Aitab palju kaasa saatest arusaamisele. Tundes mõnda esinejat, sai veel selgemaks, mida tundis selle hullumeelse töö tegemisel. (Anne)


Kohustuslik lugemine igale näosaate fännile. Lisaks viie hooaja ülevaadetele saab veidi aimu ka ühe sedasorti show telgitagustest. Ma ei väsi imestamast, kui andekaid inimesi meil ikka on. Enda jaoks korjasin välja (taas)teadmise, et parimaid tulemusi annab siiski ande ja töökuse kombinatsioon. Naljaka asjaoluna selgus raamatust veel see, et on vähemasti üks eestlane, kes pole näinud igihaljast komöödiat “Siin me oleme”. (Leelo)


Soovitan kindlasti lugeda kõikidel, kes on seda saadet televiisoris näinud. Võimalus on lugeda suurepärastest muusikutest ja näitlejatest, kes on võimelised seda tegema. Raamatust saab veel lisaks lugeda, kuidas tuli ja tuleb täpselt uurida enne seda tegelast ja kui palju endal tuleb tööd teha ja palju teiste abi kasutada. Nii see tegelase kuju tulebki. Ikka tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. (Imbi)


Suurepärane raamat lugemiseks neile, kellele meeldib “Su nägu kõlab tuttavalt”. Kuna tegemist on ühe mu lemmiksaatega, siis tõesti nautisin raamatu lugemist. Osolin teab, millest kirjutab ja oskab seda väga hästi teha. Raamatust saab väga hea ülevaate olnud hooaegadest ning palju on vahvat pildimaterjali. (Sandra)


Soovitan raamatut kõigile, kes armastavad muusikat, head nalja ning kellele meeldib näosaade. Raamat meenutab selle suurejoonelise teleshow unustamatuid hetki. Nüüd kõlavad tuttavalt ka need näod, kelle nimegi polnud varem kuulnud. Humoorikas, pildirohke raamat teeb tuju heaks. Autor mainib, et tõeline naljanumber on, kui žüriis istub 3 kiilakat. Nii ongi. (Tiiu K)


Taas saab pühapäeva õhtuti vaadata TV3 meelelahutussaadet „Su nägu kõlab tuttavalt“. Ja algusest peale on saatesari üles ehitatud nii, et saab piiluda ka lava taha – kuidas laulja või näitleja otsib-harjutab talle loosiga sattunud estraaditähe häält-keha-esinemismaneeri ning saate lõpuosas saab piiluda ka grimmiruumi. Raamatus on sellest juttu päris palju, sest kohtunikul on olnud õigus ja võimalus ka telgitagustesse oma nina toppida.
Raamatu autor Olav Osolin on olnud algusest peale üks kohtunikest. Ta on seda kõike näinud ja teab, kuidas need näod saavad kõlama mõnel korral vägagi uudses olukorras.
On see muusika, mis puudutab hinge? On see nalja- ja tolategemine? Igasse saatesse võib sattuda nii üht kui ka teist. Loosinupp annab saates osalevale muusikule-näitlejale tema järgmise töö ja võimaluse saada tuttavaks näoga-häälega, mida paljud teavad. Või kui ei tea, siis saame teada. Kuulame-naudime-kirume-kommenteerime… ja vaatame uuel pühapäeval jälle! (Ester)

Sven Kullerkupp „Piano pianissimo”

Eluterve huumoriga kirjutatud praktiline minevik. Lõbus, sõnaosav, nostalgiline pluss väga kasulikke praktilisi nippe. (Lembi)


Ladusalt kirjeldatud. Huvitav oli lugeda autori kokkupuudetest väga erinevate muusikutega. Meeldis. Sain juurde teadmisi muusikast. Siin on ka uskumatuid lugusid nõukogude aja lõpust ja need just iseloomustavadki kõige paremini seda aega. (Astrid)


Hästi kirjutatud muusikuks arenemise lugu. Soovitan. Mõtted uitavad minevikku. Õhtud uinumise eel, peeditaimed silmade ees. Võrripõrin teel – meie külas sõitsid sellega vanamehed. Poisid unistasid mootorrattast. Meenuvad vaheaja lõpu tragikoomilised olukorrad. Meeldis, et ta kirjutas nimeliselt ainult neist muusikutest, kes oskasid laulda. (Sirje S)


Muusika on aus. Ja selline ausus võib olla ka julm. Muusikaga profitasemel tegelemiseks on vaja musikaalsust ja andekust, loota tuleb vaid, et mõni täiskasvanu sellist asja lapse juures tähele paneb ja selle pisukese müksuga õigele teele suunab. Ja hoiab ja innustab. Sest muusika juures on paraku ka sellist, mida on valus vaadata ja kole kuulata… Rõõm muusikast on tõeliselt ilus, kuid seal on muudki. Töö ja loobumine. Pettumused ja rõõmuhetked. Ja lohutav kalli on vajalik sellele väiksele või suurele lapsele, kes küll hirmsasti tahab, aga… kes ei ole piisavalt hea, et profiks saada. Ja kõik ju ei peagi. Sven Kullerkupp kirjutab oma elust muusika sees, muusikuks saamisest-õppimisest-harjutamistest-jne. Väga palju ta seda ei kirjuta, sada + üheksa lehekülge on piisav. Saame aga vaadata ühe inimese ellu muusikuna, päris algusest peale. Ja see on tore. Ja mina kiidan ja soovitan lugeda näiteks nendel suurtel inimestel, kelle lapsed muusikat õpivad. Et mis see kõik lõppkokkuvõttes tähendab. Mida see endaga kaasa toob ja kuhu viib. (Ester)

Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) „Raadio”

 

 

 

 

 

Heili Einasto „Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja”

 

 

 

 

 

 

Jaak Urmet, Margo Vaino „Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika”

 

 

 

 

 

August Gailit „Toomas Nipernaadi”

Üks minu eesti kirjanduse lemmikraamatutest. Soovitan kõigile. Nipernaadi jutustab muinasjutulisi lugusid. Ta äratab inimestes unistusi. (Malle)


Minule niisugune inimene ei meeldi, kes midagi tõsist ei tee, vaid kargleb ühest kohast teise. Samas on olemas imeilus Eestimaa loodus, mida on nii ilusate sõnadega kirjeldatud “Kevadine õhtu oli täis õite tolmu ja vaigu lehka”. (Imbi)


Miks mitte kulgeda mõnikord kaasa ühe sundimatu-süüdimatu vaba inimesega, kes vilistades ja trallitades rändab ringi, kohtub „eriti ilusate naistega“ ning teeb neile kauneid komplimente (oi kui vajalikud need ju on!) ja jagab lubadusi. Tema eesmärgiks on inimesi õnnelikumaks muuta. Nipernaadi enda sõnul „ilus vale maksab rohkem kui karm tõde“. Nii ta siis suviti seikleb külast külla, talust tallu. (Ester)

 

 

 

Risto Laur „Tulemuusika; Veemuusika”

 

 

 

 

 

Tui Hirv „Tähe tänav: per musica ad astra”

Soovitan kõigile, kes armastavad poeesiat ja muusikat. Raamatu peategelane tundub olevat väga autori nägu. (Malle)


Tui Hirve debüütromaan „Tähe tänav. Per musica ad astra.“ räägib noorest neiust Heddast, kes otsib oma kohta elus. Ta soovib olla muusikamaailmas edukas. Autor on teemasse aga huvitavalt sisse põiminud keerukad inimsuhted. Mina sain kinnitust, et meeste mõttemaailm erineb täielikult naiste omast. (Triinu)


Kindlasti soovitan. Pole kunagi lugenud nii huvitavat kirjeldust noore lauljatari lauluproovidest. (Maie)


Lugesin hooga läbi noore laulja muusikalisest kujunemist ja emotsioone tekitavad tema isiklik elu. Minu ja tema nooruse vahel on 40 aastat. Oma esimeses töökohas oli võimalusi ja kiusatusi tiivaripsutamiseks küll, aga mul puudusid boheemlaslikud kalduvused. Ajad ja klassivahedki polnud niisugused. Oli hea meel, et noor muusik raamatu lõpul sellest virr-varrist välja astus ja enesekulutamise asemel andele ja oskustele väärikama rakenduse leiab. (Leili)

See on lugu muusikute elust rõõmude ja muredega. Ega muusiku elu ole lust ja rõõm, ka siin tuleb elu igapäevaste oluliste probleemidega tegeleda. (Imbi)

 

 

 

Kairi Leivo (koostaja) „Viljandi pärimusmuusika festivali lood”