Osalejate tagasiside

 

A. Põldmäe, T. Ojaveski, M. Puust (koostajad) „130 aastat eesti laulupidusid”

 

 

 

 

 

Helmi Mattiisen, Ade Hintsov „Ajaga silmitsi: meenutusi Alo Mattiisenist”

 

 

 

 

 

Märt Laur „Appassionata”

 

 

 

 

 

Ketlin Priilinn „Armastusega fännidelt”

 

 

 

 

 

 

Märt Treier „Anne Erm: hiliskevad”

 

 

 

 

 

Valter Ojakäär „Eesti lemmiklaulude tekkelood: sada laulu Karl August Hermannist kuni Rein Rannapini”

 

 

 

 

 

Tony Blackplait (Tõnu Trybetsky), Cat Bloomfield „Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”

 

 

 

 

 

Ülle Toming „Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki”

 

 

 

 

 

 

Doris Kareva (koostaja) „Eesti tunne”

 

 

 

 

 

Üks raamat vabal valikul ELAVIKU sarjast

Leonhard Merzin “Ekskursioon filmivõtetele” – tore vaheldus praegu nii populaarsetele elulooraamatutele – näitleja enda kirja pandud tekst filmitegemise köögipoolest nõukogude ajal. Ladus ja loogilise ülesehitusega lugu. Kahjuks olen liiga noor, et Leonhard Merzinit lavalaudadelt teada, aga õpetaja Laurina on ta kahtlemata iga eestlase mälusse sööbinud. “Kevade” tegemisest kirjutab saatesõnas lühidalt Arvo Kruusement. Kahju, et Merzin ise sellest ei kirjutanud, oleks väga huvitav ka tema meenutusi lugeda. Väärt lugemine igal juhul, kindlasti loen selle sarja raamatuid veel. (Leelo)

 

 

 

 

Paavo Kangur „Eriline Eri Klas”

 

 

 

 

 

Arne Mikk „„Estonia” tõusmine tuhast: peatükk teatri ajaloost (1944-1956)”

 

 

 

 

 

 

Allan Vainola „Inventuur”

 

 

 

 

 

 

Tiina Laanem „Kihnu Virve: nagu linnukene oksal”

 

 

 

 

 

 

Urmas Vadi „Kohtume trompetis!; Elvis oli kapis!”

 

 

 

 

 

 

Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman jt „Laul, mis jääb”

 

 

 

 

 

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

Meile, kes me mõnikord telekat vaatame, tuli varasematel aegadel Koržets kord nädalas külla oma loodusteemalise saatega „Osoon“ (või ooo-kolm, nagu ta ise seda nimetab). Luuletusi on ta läbi elu ikka aeg-ajalt kirjutanud (esimese kirjutas pool sajandit tagasi). Et need nüüd kõik koos kaante vahele said… selles on „süüdi“ ta tütar Britta, kes käis isale peale ja mõjutas-veenis teda, taotles selle jaoks Kulkalt toetusraha. Apollo lugejahääletusel osutus kala- ja naljamees Vladislav Koržets parimaks nii luule- kui ka käsiraamatu autorina. Igatahes on see väga vahva ja muhe luulekogu, Koržetsi luule on tasane ja looduslähedane. Selline, mis meeldib meile kõigile. “Olen käinud, olen näinud, olen võinud, olen teinud, olen mees, kes võis ja mees, jalgupidi õnne sees, käsipidi kullas, ainult – hüvast elust lolliks läinud.”   (23.12.2008) / (lk 13) (Ester)

 

 

 

 

Andrus Kivirähk „Liblikas”

Alustaks seda tutvustust Doris Kareva mõttega: “Tegu on puhta – rõhutan: puhta –, vaimustava blufiga, haarava raamatuga, mis ehk ei asenda teatriajalugu, aga ületab, ülendab selle.”
Mõnus ja värskendav lugemine, mis räägib Estonia algusaegadest teise nurga alt ja läbi kahe näitleja, kellest muidu ei olekski midagi teadnud (peategelasest olin kuulnud, aga Erika oli üsna tundmatu), kuid kellel oli siiski täita oluline roll Estonia teatris (või siis Kivirähk muutis nad Estonia teatri ajaloos silmapaistvaks, võta nüüd kinni …).
Ajalooline romaan kiiksuga, kuid siiski on seal omajagu tõtt või siis piisavalt ilustatut ajaloolist valet, et seda natukenegi uskuda. Peategelane ise möönab seda nii mõnigi kord, et valetab lugejale ja päris lõpus saab lugeja teada, et seda valet on päris omajagu, kui palju, seda saab iga lugeja juba ise kogeda. (Helen)

 

Heino Rannap (koostaja) „Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest”

 

 

 

 

 

Madli Puhvel „Lydia Koidula: Elu ja aeg”

 

 

 

 

 

 

Anneli Ammas „Mait Agu: AQ”

 

 

 

 

 

Olav Osolin „Need näod kõlavad tuttavalt”

 

 

 

 

 

Sven Kullerkupp „Piano pianissimo”

Muusika on aus. Ja selline ausus võib olla ka julm. Muusikaga profitasemel tegelemiseks on vaja musikaalsust ja andekust, loota tuleb vaid, et mõni täiskasvanu sellist asja lapse juures tähele paneb ja selle pisukese müksuga õigele teele suunab. Ja hoiab ja innustab. Sest muusika juures on paraku ka sellist, mida on valus vaadata ja kole kuulata… Rõõm muusikast on tõeliselt ilus, kuid seal on muudki. Töö ja loobumine. Pettumused ja rõõmuhetked. Ja lohutav kalli on vajalik sellele väiksele või suurele lapsele, kes küll hirmsasti tahab, aga… kes ei ole piisavalt hea, et profiks saada. Ja kõik ju ei peagi. Sven Kullerkupp kirjutab oma elust muusika sees, muusikuks saamisest-õppimisest-harjutamistest-jne. Väga palju ta seda ei kirjuta, sada + üheksa lehekülge on piisav. Saame aga vaadata ühe inimese ellu muusikuna, päris algusest peale. Ja see on tore. Ja mina kiidan ja soovitan lugeda näiteks nendel suurtel inimestel, kelle lapsed muusikat õpivad. Et mis see kõik lõppkokkuvõttes tähendab. Mida see endaga kaasa toob ja kuhu viib. (Ester)

 

 

 

 

 

Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) „Raadio”

 

 

 

 

 

Heili Einasto „Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja”

 

 

 

 

 

 

Jaak Urmet, Margo Vaino „Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika”

 

 

 

 

 

August Gailit „Toomas Nipernaadi”

Miks mitte kulgeda mõnikord kaasa ühe sundimatu-süüdimatu vaba inimesega, kes vilistades ja trallitades rändab ringi, kohtub „eriti ilusate naistega“ ning teeb neile kauneid komplimente (oi kui vajalikud need ju on!) ja jagab lubadusi. Tema eesmärgiks on inimesi õnnelikumaks muuta. Nipernaadi enda sõnul „ilus vale maksab rohkem kui karm tõde“. Nii ta siis suviti seikleb külast külla, talust tallu. (Ester)

 

 

 

 

Risto Laur „Tulemuusika; Veemuusika”

 

 

 

 

 

Tui Hirv „Tähe tänav: per musica ad astra”

 

 

 

 

 

Kairi Leivo (koostaja) „Viljandi pärimusmuusika festivali lood”