Kirjandusteadlane ja Noor-Eesti juhtfiguur Gustav Suits (1883–1956) oli luuletajana rahutu ja enesekriitiline – tal näis olevat pidev tarvidus iseendast erineda, olla muutumises. Ometi kätkes ja mõjutas ta kogu hilisema eesti luule arengut ning tema vaimse ja poeetilise vundamendi tähtsad osad – individualism, kultuursus, rahvuslus, patsifism ja vasakpoolsus – võisid küll omandada eri varjundeid, kuid ei kadunud.
Käesolev valik on üks põhjalikumaid Suitsu luule kogumikke, kuhu on lisatud ka mõned seni trükis ilmumata luuletused ja põhjalik saatesõna.
„Nii tuli õhtu“ ESTERis
Kas oled koolis “Popit ja Uhhuud” lugenud? Kaks veel ja ongi kolm koos!
Friedebert Tuglas on eesti novelližanri üks olulisemaid arendajaid, ning tema novellides on esindatud nii sümbolism, impressionism kui ka sügavalt psühholoogilised teemad. Kirjanike liit annab välja koostöös Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega Friedebert Tuglase poolt 1971. aastal asutatud novelliauhinda. Tegemist on Eesti ühe kõige vanema järjepidevalt välja antava kirjanduspreemiaga.
Luuletaja ja teatrikriitiku Artur Adsoni (1889–1977) „Siuru-raamat” (esmatrükk Rootsis 1949) on üks olulisemaid ja huvitavamaid mälestusteraamatuid eesti kultuuri- ja eriti kirjanduselu kohta alates Estonia teatri avamisest 1913. aastal ja lõpetades Pätsi-Eenpalu „vaikiva ajastuga”.
Raamatu keskmes on, nagu pealkirigi ütleb, 1917. aasta kevadel rajatud kirjanike rühm Siuru ning selle liikmete Friedebert Tuglase, Marie Underi, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Johannes Semperi ja autori enda elulooline ja loominguline käekäik. Peale selle kirjeldab Marie Underi andunud „paa˛” ja hilisem elu-kaaslane Artur Adson ka Kirjanike Liidu ja Kultuurkapitali loomist, vabariigi kultuurielu laiemalt, oma tööd filmitsensorina ja muud, mida tal nii kirjaniku kui ka tegusa kultuuriametnikuna oli võimalus lähedalt näha. Lisaks kümneid lühiportreid tolle aja kultuuri- ja avaliku elu tegelaste kohta. Rohkelt illustreeritud fotodega, sisaldab nimeloendit ja biograafilist leksikoni. Tänapäevase hinnangu annab teosele kirjandusteadlase Janika Kronbergi järelsõna.
„Siuru-raamat“ ESTERisNende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks.
1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: “Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. See on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?”
Loodus oli Marie Underi suurima inspiratsiooni allikas. Kui noore Underi kevad on tormiline – vabastav, puhastav, äratav ning varases armukevades on ahvatlusi, kirgi, ihasid ja saladusi, siis küpse Underi kevades leidub kohati neurasteenilisi toone, valgus ja valjud helid teevad unetusest tundlikule luuletajale valu. Kuid tegemist ei ole ainult luuleraamatuga. Eri luuletsüklite vahel on tuntud eesti kunstnike teosed kevadest, mis loodud samal ajajärgul, kui Under kevadest luuletas. Mõnegi raamatus esitatud kunstnikuga oli Under hea tuttav ning tegi koostööd oma luulekogude kujundamisel. Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust.
Marie Underi kevadluule valikkogu ESTERis
Siinne valik Marie Underi talveluuletusi jätkab tema loodusluuletuste sarja, mis algas kevadega. Valiksarjas naaseme Underi luuletuste esmatrükkide juurde, mis ei kanna hilisema enesetsensuuri ega ületoimetamise märke. Luuletuste algversioonide keel annab ajaloolist hõngu, neis on säilinud luuletaja sõnaline värskus ja väljenduse spontaansus.
Kui noorem, elunautivam ja sensuaalsem Under elas rohkem kevades ja suves, siis küpsem, intellektuaalsem ja valulisem Under süvenes pigem sügis- ja talvemotiividesse.
Kuid tegemist ei ole ainult luuleraamatuga. Eri luuletsüklite vahel on eesti kunstnike teosed talvest, mis loodud samal ajajärgul, kui Under talvest luuletas (Ants Laikmaa, Konrad Mägi jt). Mõnegi raamatus esitatud kunstnikuga oli Under hea tuttav ning tegi koostööd oma luulekogude kujundamisel.
Raamat ongi omamoodi sümbioos Eesti luulest ja kunstist, pakkudes ehedaid tundeid ja tugevaid emotsioone kaunis kujunduses.
Marie Underi suveluule valimik on tema loodusluule sarja kolmas raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal. Valiksarjas naaseme Underi luuletuste esmatrükkide juurde. Underi suveluule on täis erootilist kirge ja joobumust: päike on kui kuldne vein, mis tuksub ta soontes, liblikad suudlevad ta kätt, rukkilille silmad vaatavad teda ihkavalt, armsam õnnistab teda kui suvivihm. Luuletaja andub suveaistinguile ennastunustavalt, pillavalt ja õndsalt: uimastavad lõhnad ja aroomid, meemaitsed ja soontes tuksuvad tungid, mesilaste suminad ja linnulaulud, renessanslikult rikkalikud värvipildid, mis muutuvad lugedes maalideks. Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust.
Marie Underi suveluule valikkogu ESTERis
Marie Underi sügisluule valimik on tema loodusluule sarja neljas, viimane raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal ning „Suvi” 2013. aastal. Sügisluule värvipalett on küll teistest aastaaegadest tumedam, kuid ometi ikka renessanslikult rikkalik: siin leidub pihlade ja õunte puna, pilvede violetti, sinetavat ploomi, roostekarva, havihalli, saatuse musta tuult ja oru rohelist väravat, heledat lastelusti, merilindude valgust ning lehekulda. Underi sügishämarus on soe ja sõbralik, emalikult armas ja hingeline, harras ja ilujanune. Isegi kõige koledamas tormisuus, mis rüvetanud aias roosid valged ning närtsitanud haljad pärjad, leiab autor ikka troostiks kirju trotsiva astri. Kuid tegemist ei ole ainult luuleraamatuga. Eri luuletsüklite vahel on eesti kunstnike teosed sügisest. Raamat ongi omamoodi sümbioos Eesti luulest ja kunstist, pakkudes ehedaid tundeid ja tugevaid emotsioone kaunis kujunduses.
Marie Underi sügisluule valikkogu ESTERis
“..Luule tuli Alveri loomingusse üsna hilja – “Tähetund”; “Eluhelbed”, “Lendav linn”, “Korallid Emajões” – kõik on ilmunud alles pärast 1960ndaid aastaid.
Alver kuulus luulerühmitusse “Arbujad” ning teda huvitas ka rahvaluule ja rahvapärane sõnavara.
Betti Alver tegutses peamiselt tõlkijana, Puškini poeemide tõlkeid ja “Jevgeni Onegini” eestindust (1964) peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
Betti Alveri luuletused olid olemuselt maailma paremaks muutmise koodiga, sageli rääkis ta inimesest, tema piinadest ja ka tema õnnest. Alveri luules on armastus looritatud kurbusega, läbiv joon on igatsus millegi möödunu järele, on lootusest ja noore elu haprusest rääkivaid luuletusi ning sageli rõhutab ta oma mõtteid retooriliste küsimustega.
Betti Alveri keel on rikas kõnekujundite, epiteetide, hüperboolide, korduste ja metafooride poolest.” https://klassikaraadio.err.ee/1608843175/luuleruum-tund-betti-alveri-imekauni-poeesiaga
Uku Masingu 100. sünniaastal 2009 usaldati nähtavale tuua üks Masingu senitundmata kirjavahetus – noore Hugo Masingu kirjad neiu Alide Klemetsale, loaga neid, kui sobilik, ka publitseerida. Masingu noorepõlve kirjadest on seni ilmutatud kirjad Jaan Kiivitile („Uskuda, elada“, 2006), ettevalmistamisel on Masingu kirjad Ivar Ivaski isale Vidrik Ivaskile 30-ndaist aastaist. Hugo (Uku) Masing ja Alide (Lii, Lyy) Klemets, mõlemad tugevate silmapuuetega, tutvusidki silmakliinikus. Mõlemad olid ka põhjaeestlased, üks Harjumaalt, teine Virumaalt. Masingu kiindumus oli siiralt usalduslik, kirjade toon pihtimuslik, ent juba neiski on takkajärgi tuntav Masingu poeetiline liialduskalduvus. Masingu loominguloo uurijale on see kõik väga õpetlik. Kirjades Alide Klemetsale kirjeldatakse aga ka esmakordselt poja vahekorda emaga. Hugo kaebab, et ema on tema vastu ülekohtuselt karm, aga miks? Seepärast, et poeg Hugo on liiga erinev teistest noortest, ei ole „nagu teised“. Võiks öelda, et poja omapärase andekuse mõistmiseks puudus tema emal vajalik haare, ema usaldas ainult valju korda ja rangust, aga sellest ei piisanud pojale. Hugo Masingu vaimse arengu kiirus oli tohutu. Stipendiaadiaastad Saksamaal küpsetasid teda erilise kiirusega. Ta vaim kaugenes ka armsa tüdruku Lii vaimust. Viimases kirjas teatab Masing kurva aususega: oled vist isegi märganud, et kogu viimase aasta jooksul ei ole sa enam mu hinges. Ilus ja kurb nagu Shakespeare’i tragöödia! Aga kõik see polnudki väljamõeldis, vaid oli päriselt.
„Kirjad Liile“ ESTERis
“Kahekordne mäng” (1972) on Karl Ristikivi pikaaegse kriminaalkirjandushuvi kõige õnnestunum väljendus. Kriminaalse koega teos hargneb paralleelselt kahel ajastul: 1922. aastal antakse Kopenhaagenis ühele asjaarmastajast detektiivile ülesandeks lahendada ajalooline kriminaalmõistatus – 240 aastat tagasi kordasaadetud mõrv Viinis, mida ähvardas parasjagu türklaste rünnak.
„Kahekordne mäng“ ESTERis
1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”? – Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.
2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste? – Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.
3. Mis žanr see on? – Portreemaal. Maagiline realism.
4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud? – Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.
5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi? – Sest elavate lood on veel pooleli.
6. Mida see raamat tahab öelda? – Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.
Jaan Kaplinski reisikirjade kogu „Piirpääsukese Euroopa“ viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud ka sealt endale lähedase kultuuri. Ka Soome ja Venemaa on pikemalt lahti kirjutatud.
Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“
Sellest raamatust leiab lugeja kirjanik Jüri Tuuliku loomingu kõige muhedamad lood. Autor nimetab neid külavahejuttudeks, mis ei tähenda, et seal poleks hoopis laiemat, üldinimlikku mõõdet. Kõigile nendele lugudele on iseloomulik koomilise ja traagilise vaateviisi põimumine, armastus maailma ja inimeste vastu. Kogumikku on valitud ka näidend «Abruka aeg», mis jõuab raamatukaante vahele esimest korda. Elutarga huumoriga räägib seegi lugu kordumatust Abruka ajast.
„Aprillipörsas“ ESTERisEsimese Harala eluloo pani Mats Traat kirja veebruaris 1961, raamatutena on neid ilmunud 1963–2011. Nüüd on autor kõik kokku kogunud, jaganud üheksasse ajaperioodi ja lisanud seni veel ilmumata epitaafe, saades kokku 513 elulugu. Üks lugu kasvab välja teisest, see on kui ennast lahti keriv Eesti elulugu, koosnedes üksikutest sõlmedest ja neid ühendavatest niitidest, mis ei tunnista aega ega ruumi. Harala on pidevuse sümbol, mis koosneb katkenud või sõlmitud inimsaatustest. Harala on Mats Traadi nimed marmortahvlil – iga eestlane oma ristikese või mälestusplaadiga tähistamas monumenti Eestile.
Harala elulood ESTERis
Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise
algebra abil – seda mantrat korda, mandragora- loodud sõnatalismanina
on 22 aastat tagasi ilmunud „Mandragora“ jäänud luulemälus
kumisema kui varjusurmataim või imevarjatud valem.
Omas laadis kordumatu raamat Kersti Tormise kongeniaalses kujunduses.
Tegevus toimub W kohvikus 20. sajandi algusest 21. sajandini. Kõigil ajastutel, ajalootormidest hoolimata on kohvikuelus ja -jutus midagi püsivat. Ikka istub nurgalaua hämaruses Stammgast, olgu linnas pommitamine või põlegu kohvik, sagigu ta ümber saksa või vene mundrid, akadeemilised isikud või seltskonnategelased, nkvd-lased või eurokarjeristid. Ajast aega astub kohvikusse Uustulnuk. Igal ajal kostab tagatoast Poeedi hääl oma uusi luuletusi lugemas. Ikka toob Ettekandja aromaatset kohvi ja maitsvat veini. Daamide lauas kobrutab linnaklatš. Ja Magister ei ole veel selgusele jõudnud, milline riigikord ja riik parasjagu valitseb ja ei julge sellepärast suud lahti teha. Ikka taotakse malekella, kolistatakse tassidega, vahetatakse uudiseid, loetakse luulet, võetakse napsi:
“Uue raha ja võimu tervituseks ning vana mälestuseks, joogem kohvi ja seda teist, mida meie sõber lahkesti meenutas – ilma igasuguse raha ja formaalsuseta, niipalju kui joodavat jätkub ja voolujoonestagem end järjekordsete hoovuste ja vooluste järgi!”
Kruusa Kalju (sünd. 1973) värske värsikogu „Üleelamiste vanake“ sisaldab valdavalt 2018.‒2021. aasta loomingut: valdavalt ajalises järjestuses (kuigi vahel on sohki tehtud), valdavalt pere- ja argielust, valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid. Kruusa Kalju üldse kaheksas uudiskogu, ning esimene läbivalt mĕĕdulistes värssides, luuletaja sănutsi „taktilist värsisüsteemi“ katsetades. Värsikogu sünnil on oma osa elatud elul, luuletaja tŭlgitavail jaapani moodsail tankadel, 2018. aasta kevadel kirjandusfestivalil HeadRead tänutäheks saadud taskumärkmikul, ning last but not least 2019.‒2021. aastaks pälvitud kirjanikupalgal. Ahjaa, eesti tähestikku on Kruusa Kalju rikastanud tähtedega ă, ĕ, ĭ, ŏ, ŭ ja ў (häälduvad need kummalised kriksadrullid ŏnneks täiesti tavalise õ-na).
„Üleelamiste vanake“ ESTERisValik luuletusi ja lugusid autori esituses.
Audioraamat mälupulgal
Hoiad käes minu esimest audioraamatut, kuhu olen valinud luuletusi ja lugusid oma raamatutest „Kaitseala“, „Emapuhkus“ ja „Viimane monogaamlane“. Neid lugusid sisse lugema ajendas mind Anu Auna dokumentaalfilm „Vetelkõndija“. Filmi vaadates kujutlesin, millised palad mu loomingust sobiksid seda saatma.
Kaamerasilma kaudu kohtusin uuesti oma kunagiste meeleolude ja mõtetega: kuulsin taas kõrvus Mohni saare lõputut lainemüha ja nägin vaimusilmas majaka plinkimist. See ühtlane valgussignaal andis natuke kindlust neil keeruliste suhete aastail, mil südametorme ei vaigistanud miski. Saarel, kus meri tuletas ennast kogu aeg meelde, oli lihtne ette kujutada, et võtan ennast kokku ja lähengi vett mööda – niisama ilmvõimatult lihtne, kui armastada jäägitult ja sõeluda samal ajal elu liivakellast välja loomingut.
Olen siia kuulamispäevikusse kogunud nende aastate luuletusi ja lugusid, et saada ka ise aru, kui mitu miili merd on juba käidud.
Kristiina Ehin
„Vetelkõndija päevikud“ ESTERisAasta Raamat 2023 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat
“Kadunud hõim” on kirja pandud nõnda, et seda võib lugeda kui põnevat gooti stiilis õudusromaani, mille sündmused leiavad aset Tartus ning Soomaal, ja samas ka kui ühe keeruka karakteriga inimese arenguromaani, tema kasvamist ja küpsemist läbi pööraste seikluste armastuse ja sügavama elu mõistmise suunas. Autor on saanud inspiratsiooni isiklikest Tartu-mälestustest ja vanadest pärimustest, mida Soomaa kandi elanike kohta erinevatel aegadel kogutud on.
Sandra Raju soovitab: “Ma ei olnud ammu ühegi Eesti kirjaniku raamatut lugenud. Sirvides poes tagakaanel olevat kirjeldust, tundsin, et tahan seda raamatut lugeda. Ja see oli hea otsus… ükski raamat pole mind viimasel ajal niimoodi üllatanud, paelunud, lummanud ja samas tekitanud õõvastust. Aga ma arvan, et üks väga hea raamat võiks just selliseid tundeid tekitada.”
Valikkogu popstaari armsaid, lihtsaid ja ilusaid luuletusi.
Soovitatav lastele, rasedatele ja esteetidele,
kirjandusgurmaanid aga peavad lugema.
Pehk on eesti kirjanduse kuldaja tüüpiline esindaja.
„Varumehed” on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes. Näidend põhineb mahukal dokumentaalsel materjalil, sealhulgas Andra Teede tehtud intervjuudel.
Kõrgharidusega Kalju on eesti mees, kes pole kodumaal leidnud haridusele vastavat tööd. Rahahädas võtab ta vastu lapsepõlvesõbra Rivo pakkumise tulla Soome tööle. Juhutöölise ränk argipäev selgub Kaljule siis, kui ta on sunnitud esimese öö veetma oma isiklikus autos koos eestlase Janeki ja teadmata päritolu sõnaahtra Igoriga. Milline on elu, kui ajutine on püsiv ja unistus kojunaasmisest on ilusam kui tegelik kojuminek?
Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös sündinud „Varumehed” süüvib rohujuuretasandil Soome ja Eesti argitegelikkusse. See annab hääle inimestele, kes teevad Soomes kõiki neid töid, mida soomlased ise ei tee. Lavastuses põimub huumor kurbusega, kodu- ja pereigatsusega, võõral maal kogetud kõrvalisuse ja ajutisuse tundega. Mis seob eestlasi ja soomlasi, mis eristab? Millised on soomlaste eelarvamused lähinaabrite suhtes? Kuidas eestlane saaks olla rohkem soomlase moodi, olla nende poolt omaks võetud?
Esietendus 6. mail 2023 Soome Rahvusteatri suures saalis. Eesti esietendus 16. septembril 2023 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastaja Aino Kivi, mängivad Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri näitlejad.
Andra Teede (1988) on näitekirjanik, stsenarist, luuletaja ja kolumnist. Ta on kirjutanud ja koostanud eelkõige dokumentaalsel materjalil (intervjuudel, dokumentidel, uurimustel) põhinevaid teatritekste, nagu „Estoplast” (2014), „45 339 km² raba” (2015), „Südames sündinud” (2018), „Esimene armastus” (2020). Ta on kirjutanud ooperilibreto „Korduma kippuvad küsimused” (2015). Alates 2014. aastast on ta seriaali „Õnne 13” stsenarist ja on kirjutanud stsenaariumi ka seriaalile „Teine võimalus” (2018). Temalt kümmekonnast luulekogust seni viimane, „Emadepäev”, ilmus 2022. aastal.
Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast.
Eesti ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on seotud põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil on võim röövida nii iseseisvus, enesekindlus kui optimistlik tegutsemisvõime.
„Häbi“ avab ausalt ja tundlikult sõltuvustunde ja enese häbimärgistamise igavese ringi, näitab, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.
Ivar Tröner, filosoof ja aus lugeja
„Häbi“ ESTERisVahur Afanasjevi saagalik romaan jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.
Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti traagiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust.
Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp.
Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga.
Teose käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. a romaanivõistlusel esikoha. Romaan pälvis Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali 2017. a aastaauhinna ning 2018. a Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia ja Virumaa kirjandusauhinna.
„Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis artikkel, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust“
Johanna Ross
„Väike tekstimüür“ ESTERis
Eesti Kirjanike Liidu noored on valmis saanud oma esimese almanahhi Grafomaania. Grafomaania puhul on tegemist väljaandega, mille kaante vahele on põimitud 30 noore autori eripalgeline looming. Almanahhist leiab 66 eriilmelist luuletust ning 7 kaunist ja mõtlemapanevat proosapala. Samuti leiab lehest peatoimetaja eessõna, meie kirjandusrühmituse loomisloo ning fotosid senistest sündmustest ja rühmituse esimese aasta tegemistest. Tekstide kõrval laiuvad peenetundelised illustratsioonid Krislyn Cassandra Laamanni käe alt ja Mette Mari Kaljase kujundus. Loomingu on kriitilise pilguga üle kaenud Jürgen Rooste, kelle mõtted on Grafomaania veel paremaks teinud. Grafomaania peatoimetaja on Emma Lotta Lõhmus ning toimetajad on Elisabeth Heinsalu, Krislyn Cassandra Laamann, Anna-Maria Prokofjeva, Reijo Roos ja Liisbet Urba. Almanahhi kujundaja on Mette Mari Kaljas, sisu- ja keeletoimetajad Jürgen Rooste ja Teele Kaldoja. Almanahh anti välja Hooandja abiga.
„Grafomaania“ ESTERis“Grafomaania II. Haljas” on Eesti Kirjanike Liidu noorte almanahh Grafomaania teine väljalase, mis hõlmab endast 30 noore autori eripalgelist loomingut. Almanahhist leiab nii žanrilist, temaatilist kui vormilist vaheldust, nende hulgas 65 eriilmelist luuletust ja miniatuuri ning 7 kaunist ja mõtlemapanevat lühijuttu ja proosapala. Samuti leiab kaante vahelt peatoimetaja eessõna, esinaise kokkuvõtte ja muljed noortesektsiooni teisest hooajast ning fotojäädvustusi inspireerivatest ja meeleolukatest hetkedest.
Loomingu on kriitilise pilguga üle vaadanud Jürgen Rooste ja Mari-Liis Roos, kelle mõtted ja hea nõu on noortel autoritel veelgi areneda aidanud. “Grafomaania II. Haljas” on peatoimetanud Annabel Agasild, ühtlasi koostanud Maiken Tiits, Romiina Kalle, Liisa Raun, Bethriin Pilv ja Richard Jerbach. Almanahhile on viimase lihvi ja kauni ilme andnud kujundaja Mette Mari Kaljas, kelle küljendatud Grafomaania esimene osa valiti 25 kauneima eesti raamatu hulka aastal 2022. Almanahhi teine osa anti välja Hooandja ja Tallinna Kultuuriameti abiga.
“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.
„Grafomaania III“ ESTERis
Loone Otsa debüütromaan „Armastus“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing.
Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht.
Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides.
***
„Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastusest, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastusest selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki.“ Andrei Hvostov
Romaan Kongo tango on maagilise realismi võtmes kirjutatud teos – moodne lugu, mis võib just praegu kuskil õmblustest ragisevas Euroopas aset leida. Romaani keskmes on ronkinimesed, kes põgenevad Londoni Toweri kindlusest viies lugeja Brüsseli mustanahaliste kvartalitesse ja Inglismaa raudteepubidesse, Praha juutidega kohvikusse istuma ja Budapesti kohale koos varestega lendama, aga ka Kairo araablaste slummidesse ja Kongo jõeparvedele. Romaanil on mitu müstilist allhoovust: raamatus ärkavad üles üleloomulikud olendid ja vanad legendid, mis on eurooplaste kollektiivsest alateadvusest ikka ja jälle esile kerkinud.
Romaanivõistluse žürii liige Holger Kaints ajakirjas Looming 9/2019:
„Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav. Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil. Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.”