Raamatuga kevadesse 2024 – raamatud

Virginia Woolf (1882–1941) lõpetas tema kõige eksperimentaalsemaks romaaniks nimetatud “Lained” 7. veebruaril 1931. aastal. Päevikusse on ta sel puhul kirjutanud: “Püüdsin võrku selle uime veelaamas, mis paistis mulle Rodmellis aknast üle soode, kui hakkasin lõpule jõudma romaaniga “Tuletorni juurde”.” “Laineid” hakkas Woolf kirjutama 1930. aastal, seega kandis kirjanik “Lainete” algideed endas umbes kolm aastat. Vahepeal valmisid “Orlando” ja “Oma tuba”. Mainitud aastad polnud Woolfi elus viljakad mitte ainult loominguliselt; need olid ka tema poliitiliselt aktiivseimad aastad, mil ta kõneles kõige valjuhäälsemalt naisküsimusest.

“Laineid” võib iseloomustada kui keha rütmide otsingut. Meeltega seonduval ja sensuaalsel on romaanis oluline koht. Rütm on “Lainete” tähtsaim element. Virginia Woolf ise on tunnistanud, et ta ei järgi romaanis mitte süžeed, vaid rütmi. Woolfi uurija Gillian Beer soovitab “Lainete” lugejal lasta end lainetest kanda, alluda teose rütmile ning mitte ärevusse sattuda, kui järg käest kaduma kipub ja süžee ning sündmustiku päästvat niidiotsa kuigi varmalt ei pakuta.

Aldous Huxley raamatut „Hea uus ilm“ peetakse üheks kahekümnenda sajandi kõige silmapaistvamaks romaaniks, mis püsib jätkuvalt kirjanduse edetabelites. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka.

Mihkel Mutt soovitab: “Üks kahest tähtsaimast antiutoopiast. Kui vahepeal tundus, et rohkem läheb täide Orwelli „1984“, siis praegu on selge, et maailm muutubki „heaks uueks ilmaks“. 1930-ndate keskpaiku kirjutatud teose prohvetlikkus on hämmatav. Tarbimisemaania, globalism, negatiivsete emotsioonide vältimine iga hinna eest, noorusekultus, elamine hetkes ja sotsiaalse mälu põlustamine ning palju muud on ju meile igapäevaselt tuttavad. Väga õpetlik lugemine.”

1936. a. ilmunud modernistlik võtmeromaan autorilt, keda on nimetatud „Ameerika Virginia Woolfiks”. Lugu kaotatud armastusest XX sajandi esimese poole Euroopas (Pariisis, Viinis, Berliinis). Tegelasteks tollases maailmas eristuvad inimesed – juudid, homoseksuaalid, lesbid, prostituudid, tsirkuseartistid –, kes kobavad pimedalt ühiskonna ääremail, “öömetsas”. Jeanette Wintersoni sissejuhatus ja T. S. Elioti eessõna.

William Carlos Williamsi (1883-1963) viis poetiseerida näiliselt tähtsusetut ning vaadata tegelikkuse pinna alla on teinud temast ameerika modernistliku luule ühe suurkuju — ta on nappide kujundite meister, vahetu kogemuse täpne sõnastaja, tal on soe pilk, mis leiab ilu kõikjal, kuhu ulatub.
“William Carlos Williamsi luuletused on kui liikuvast maailmast välja rebitud hetked fotograafilises raamistuses, mille on kihiliseks tardumiseks jäädvustanud piltnik oma kaameraga. Need on rikkalikes värvides sõnalised pildid, mis on kui lõpmatuse reprodutseeringud, millest igaüks on leidnud oma erilisuses aset vaid ühe korra.” — Annika Haas, fotokunstnik

Ingeborg Bachmann (1926–1973) on XX sajandi teise poole üks olulisemaid saksakeelseid kirjanikke. „Kolmekümnes aasta“ (1961) oli seni peamiselt luuletajana tuntud autori esimene proosakogu. Luuletustest selgemini ilmutab proosavorm Bachmanni vahedat ühiskonnakriitikat, aga ei kaota ka pingsat tähelepanu rütmile ja kujundile ega põikpäiselt kompromissitut hoiakut. Seetõttu pole tegu mitte päris ohutu raamatuga – muu hulgas võib lugeja siit teada saada, mis juhtub, kui saadakse kolmkümmend aastat vanaks, kui kahtlane on inimese valikuvabadus sõjaolukorras või kui hirmus on olla naine mis tahes ajal.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Ingeborg Bachmanni teine proosakogu „Kolm teed järve äärde“ (1988, nr 30–32), samuti on eesti lugejale tuttav romaan „Malina“, mõlemad Helgi Loigu tõlkes.
Tõlkija Liisi Rünkla saatesõna tutvustab „Kolmekümnenda aasta“ tausta.
Kairi Look soovitab:“Bachmanni teravapilgulisi ja halastamatuid novelle iseloomustavad uljas keel, läbinägelikkus ja tundeenergia. Ta tegelased on alatasa eksistentsiaalsel ristteel, kus tehakse suuri otsuseid, ja sorgivad skalpelliga nii eneses kui end ümbritsevas. Ka Bachmann elas ja kirjutas kirega, kaaslaseks vahe täpne sõna, mille piiratus oli samal ajal ta kinnisideeks. Kriipiv ja laetud kraam – soovitan sajaga!”

Nobeli 1999. aasta kirjandusauhinna laureaat GÜNTER GRASS (1927–2015) jutustab selles teoses kirkalt ja detailselt endast, oma ajast ja jõudmisest oma maailmakuulsa romaani „Plekktrumm“ (1959) sünnini. Oma lapsepõlve lõpust kadunud vabalinnas Danzigis seoses Teise maailmasõja puhkemisega. Mundripoisist, kes tahab väga pääseda allveelaevale, ent leiab end pärast sõja lõppu hoopis nälgimas sõjavangilaagris. Noormehest, kes pühendub ühtviisi jõulise kirega nii kujutavatele kunstidele ja kirjandusele kui ka naistele.
„Mälusibula“ paljude kihtide vahel on peidus lugematu arv kogemusi ja inimesi, portreesid oma perekonnast, sõpradest, õpetajatest ja sõjakaaslastest. Kõigest läbielatust sündis „Plekktrummi“ kummaline peategelane Oskar Matzerath, kuid see andis inspiratsiooni ka Grassi muudele teostele.
Oluline osa on teoses söömisel ja toiduvalmistamisel. Sõja-aastate nälja ja viletsuse kujutamisel ning uhketel pidusöökidel, mida Grass annab nii tõelistele kui ka ajaloost ja kirjandusest küllakutsututele.
Sibula koorimine on kujund mälu ekslikkuse ja puudulikkuse kohta. Alati jääb mäletajal kestma kahtlus, kas tema elus ja ajaloos võis olla ka teisi detaile ja variante kui need, mida mälusibul välja annab.

„Soovideta õnnetu“ on vormilt lühiromaan, kuid seda on sageli peetud Peter Handke kõige olulisemaks teoseks. Raamatu peategelane on Handke ema, kes lõpetas elu enesetapuga – tekst jälgib tema elukäiku paralleelselt ühiskondlike muutustega. Tulemuseks on sügavalt isiklik ja terav kirjeldus inimese murdumisest.

Peter Handke (snd 1942) on üks tuntumaid Austria kirjanikke, tema intensiivsed ja emotsionaalsed draama- ja proosatekstid on muutnud saksakeelse kirjanduse nägu. 2019. aastal pälvis Handke Nobeli kirjanduspreemia. Eesti keeles on varem ilmunud tema teosed „Tõelise tundmuse hetk“, „Vasakukäeline naine“, näidend „Kaspar“ ning jutustus „Kirjaniku õhtupoolik“.

Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.

„Teine sugupool“ (pr k Le Deuxième Sexe) on Simone de Beauvoiri filosoofiline teos, milles autor analüüsib naise olukorda ühiskonnas eksistentsialistlikust vaatepunktist. Täies mahus ilmus teos 1949. aastal. „Teist sugupoolt“ peetakse üheks feministliku filosoofia alustekstiks, teoses esitatud ideedest sai alguse teise laine feminism.

“Ülima õnnelikkuse kogudus” on kõrgelt premeeritud “Väikeste Asjade Jumala” autori teine romaan, kahe teose vahele jääb peaaegu täpselt 20 aastat ja selle raamatu ilmumist peetakse üheks käesoleva aasta olulisematest kirjandussündmustest maailmas. 

See on kriipiv armastuslugu, lugu võitlusest ja elujäämisest, jutustatud kord sosinal, kord karjudes, tihti läbi ausate pisarate ja vahel kibedalt naerdes. Pea kõik selle romaani arvukad kangelased on inimesed, kelle nende koduks olev maailm on murdnud, aga kellel on õnnestunud pääseda, armastuse ja lootuse läbi terveks saada. Lugu liigub peamiselt Delhi tänavatel ja Kašmiri vabadusvõitlejate seas, ning on jutustatud harukordse tundlikkusega, nagu Roylt oodata võikski.

Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.
Ja last, kes tuli ta ellu mitme inimese hinge peeglina. Last, kes nägi Ginat suudlemas tema isa. Last, kes nägi oma isa suudlemas Ginat. Last, kelleta ei oleks kõik ehk niimoodi läinud.

Autorist:
Anne Enright on sündinud Iirimaal Dublinis, kus elab ja töötab praegugi. Õppinud ülikoolis inglise keelt ja filosoofiat, töötas ta aastaid telesaadete ja seriaalide produtsendina ning selle kõrvalt kirjutas natuke. 1993. aastal tegi ta rollivahetuse: pühendus kirjutamisele ning teeb vaid aeg-ajalt vahelduseks veidi televisioonitööd.
Tema jutte on avaldanud nii iiri, inglise kui ka ameerika ajakirjandusväljaanded. Tal on ilmunud jutukogusid, aimeraamat ja 2021. aasta seisuga seitse romaani. Tema 2007. aastal ilmunud „The Gathering“ („Kokkutulemine“) tunnistati aasta parimaks Iiri romaaniks, see võitis samal aastal Man Bookeri auhinna ja 2008. aastal Iiri ilukirjandusauhinna. 2011. aastal ilmunud romaani „The Forgotten Waltz“ („Ununenud valss“) tunnustati 2012. aastal Carnegie medaliga ja see oli ka üks Orange’i kirjandusauhinna peapretendente.

Seda nappi romaani või pigem jutustust, 2011. aasta Man Bookeri auhinna võitjat, on paljud kriitikud nimetanud raamatuks mälust. Häiriv ja mõtlemapanev, autorile omases napis ja täpses, ent tähendustelt tihedas stiilis lugu viib peategelase Tony Websteri tagasi kooli- ja üliõpilaspõlve, toob talle meelde kunagised sõbrad ja armsamad. Sündmused käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nõutu Tony püüab välja uurida, mis võis olla selle põhjuseks, ning tasapisi selgub, et vastuseid tuleks tal otsida eelkõige iseendast, kuigi need võivad olla üpris sügavale maetud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis aga omakorda püstitab uusi küsimusi.Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed. Ent ometi aitab mälu neidsamu müüte purustada, olnust ja olevast ning kunagistest valikutest selgemat pilti saada, kuigi teekond minevikku võib kujuneda üpris valuliseks. See lugu on kahtlemata mälust, aga ka vastutusest, mida igaüks elu ees kannab, kahetsusest, mis meenutustega möödapääsmatult kaasas käib, ning sisimast ärevusest, mis õnneks suudab meid sisseharjunud radadelt kõrvale juhtida.

Veebruar 1862. Ameerika kodusõda on kestnud vähem kui aasta ja president Abraham Lincolni üheteistkümneaastane poeg Willie on raskesti haige. Surm saabub mõne päeva jooksul ning Willie sängitatakse puhkama Georgetowni kalmistule. Kaasaegsete kirjelduste järgi käib leinast murtud president korduvalt üksinda krüptis poja surnukeha juures istumas. Niisugusele ajalootõele rajab autor ebatavalise, üleloomuliku sündmustiku: Willie Lincoln avastab end järsku kummalisest vaheilmast, kus surnud, keeldudes oma surma tunnistamast, kõnelevad, nägelevad, sekeldavad, kahetsevad ja kurdavad elusaatust.
Autori sõnul sisaldab teos üleloomulikke elemente, kuid on siiski eelkõige ajalooline romaan. Teoses, mis vormistatud teatraalse „mänguna häältele”, saavad lisaks elavatele ja kadunukestele tsitaatide kujul sõna ehtsad ning ka väljamõeldud minevikuallikad, esitades kokkuvõttes ajatu küsimuse: kuidas elada ja armastada teadmises, et kõik, mida me armastame, on määratud lõppema?
George Saunders (snd 1958) tuli Ameerika kirjandusse 1990. aastatel novellisti ja esseistina. Seni on temalt ilmunud kümme raamatut, ta on võitnud mainekad MacArthuri ja Guggenheimi stipendiumid, olnud National Book Awardi kandidaat ning valitud Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks. „Lincoln kaalukojas“ on Saundersi esimene täispikk romaan. Teost on hinnanud kõrgelt nii kriitikud kui ka lugejad, raamatule on omistatud mitmeid tunnustusi, sealhulgas Man Bookeri auhind (2017). Ajakiri Time valis selle 2017. aasta kümne parima romaani sekka.
Jan Kaus soovitab: “Kahtlemata on „Lincoln kaalukojas“ korraliku haardega ilukirjanduslik sissevaade elu ja surma vahelistesse suhetesse; sellesse, kuidas üks teiseks üle läheb ning kuidas inimesed sellega hakkama saavad – või ei saa. Romaan tuletab meile meelde, kuivõrd raske on meil leppida surma piiridega, eks kristlik religioongi püsib usul, et tõeline elu algab alles pärast elu. Sellise hoiaku tagant aga tulevad välja inimelu universaalsed jooned: kõige püsimatus ja kõigi kaitsetus.”

On aasta 1981. Glasgow sureb vähehaaval välja, linnas ellujäämiseks tuleb kurja vaeva näha. Ent Agnes Bain on elult alati enamat oodanud. Ta unistab millestki paremast: majast, mille välisust ta jagama ei peaks; elust, mis on korraga ostetud ja kohe välja makstud (nagu tema täiuslikud hambad, mis siis, et valed).
Liiderdajast abikaasa jätab Agnese maha ja naine jääb koos kolme lapsega hävinud kaevanduslinna lõksu. Kui ta üha sügavamale pudelipõhja vaatab, püüavad lapsed teda päästa, kuid iseenda päästmiseks tuleb neil üksteise järel ema hüljata. Poeg Shuggiel jagub kõige kauem lootust.
Shuggie on teistsugune. Ta on nõudlik ja pirtsakas, samasugune snoob nagu emagi. Kaevurilapsed narrivad teda ja täiskasvanud ütlevad hukkamõistvalt, et ta on veidrik. Kuid Shuggie usub, et kui ta kõigest väest pingutab, on ta ühel päeval normaalne nagu teised poisid ja aitab emal lohutust paigast põgeneda.
Šoti-Ameerika kirjaniku ja moelooja Douglas Stuarti hiilgav debüütteos kisub lagedale, kui halastamatu on vaesus, kust jooksevad armastuse piirid ja kui õõnsalt kõlab uhkus. Raamat on tõlgitud kolmekümne kaheksasse keelde.
Raamat võitis 2020. aastal Bookeri auhinna ja pälvis 2021. aastal Briti raamatuauhindade jagamisel aasta raamatu ja aasta ilukirjandusdebüüdi tiitlid.

„Armastusluuletused” hõlmavad kolme olulist Pablo Neruda luulekogu. „Kakskümmend armastusluuletust” on Neruda kõige kuulsam luulekogu, mida tuntakse üle terve Ladina-Ameerika ja Euroopaski. Need kirglikud armupalangud pani Neruda kirja varases nooruses. Armastatu on sageli kättesaamatu ja suhe temaga ebakindel. „Kapteni laulud” on seevastu kirjutatud hiljem, kaua kestnud rännakute ajajärgul. Siin on Neruda elus saabunud pöördepunkt pärast tutvumist kitarristi ja laulja Matilde Urrutiaga. „100 sonetti armastusest” on autori kõige mahukam lembeluuletuste sari, mis valmis Isla Negra poolsaarel. See aeg oli Neruda elus kõige rahulikum ja turvalisem. Vabavärsilised sonetid hõlmavad laia meeleolude spektrit, kus võib kõrvuti leida raskemeelset süngust, lõbusat mängulisust, argiseid tähelepanekuid ja metafüüsilisi mõtisklusi.

Kolumbia päritolu nobelist Gabriel García Márquez (1928–2014) on nii meil kui ka mujal maailmas tuntust kogunud eeskätt maagilise realismi tippteosega „Sada aastat üksildust“, mis ilmus eesti keeles esimest korda 1975. aastal ja millest on hiljem tehtud arvukaid kordustrükke (tlk Aita Kurfeldt). Hinnatud ajakirjaniku ja prosaisti loominguline profiil oli aga mitmekülgsem kui ainult maagiline realism ja sedavõrd omanäoline, et temast sai juba eluajal ülemaailmne kirjandusikoon. García Márqueze fenomeni taga näeb Ruth Sepp käesoleva raamatu põhjalikus saatesõnas „kahe vastandliku suundumuse koosmõju: tema loomingus kohtuvad kunst ja rahvapärimus, XX sajandi avangardist lähtuvad kirjanduslikud uuendused ja autori sünnimaa kultuuripärandi külluslik koloriit, võimsad stereotüübid ning folkloorne maailmapilt“.
Lühiromaaniga „Väljakuulutatud mõrva kroonika“ naasis autor 1981. aastal pärast mõneajast pausi kirjandusellu ja see pikisilmi oodatud teos võitis kohe nii publiku kui ka kriitikute poolehoiu. Teos on García Márqueze nn pseudoajakirjandusliku stiili musternäide, tõestisündinud mõrvaloo juhtlõngu põimib salapärase asjaosalise subjektiivne, meenutuslik jutustamislaad.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Gabriel García Márqueze jutukogu „Kadunud aja meri“ (1980, nr 42–45, tlk Jüri Talvet) ja „Merehädalise jutustus“ (1991, nr 43, tlk Ruth Lias).

Araabia maailma tuntumaid kirjanikke, egiptlane Nagib Mahfuz pälvis oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia aastal 1988. Oma loominguga oli ta innustajaks paljudele araabia autoritele, kuid tuntust ja armastust on leidnud tema looming ka laiemas maailmas. Siinsete kaante vahel avaneb huvitatud lugejale Mahfuzi kõige tuntum teos „Kahe palee vahel“ (Bajn al-Qaṣrajn). Selles jutustab autor Ahmed Abd al-Gawwadi ja tema naise ning laste loo. Raamatu tegevuspaik ja ühtaegu ka oluline tegelane on 20. sajandi alguse Kairo vanalinn. Ahmed Abd al-Gawwad ühendab endas patriarhaalse perekonnapea vastuoksuslikud jooned; teda kujutatakse elujanulise seltskonnainimesena, armastusväärse sõbrana, muusika ja luule hindajana ning kaunite naiste lembust nautiva armastajana, samas aga ka armutu türannina, kelle valitsuse all naine, tütred ja pojad värisevad. Oma ebakindla jalgealuse tõttu satuvad Ahmed al-Gawwadi perekonnaliikmed mitmetesse ebasoodsatesse olukordadesse. Tema naine Amina söandab esimest korda pärast abiellumist tänavale minna – see toob temale ja ta lastele suuri pahandusi. Poeg ja tütar armuvad õnnetult, mis põhjustab neile hingelisi kannatusi – sest perekonnas saab ju olla ainult üks, endastmõistetavalt isa tahe. Väljas tänavatel aga toimuvad meeleavaldused, millega nõutakse Briti protektoraadi lõppu. Nende romaanide õlul on Mahfuzi võrreldud Dickensi, Balzaci ja Dostojevskiga. Eesti keeles on temalt seni ilmunud vaid üks raamat.
Raamat kuulub „Kairo triloogiasse”, mille moodustavad Kairo vanalinna tänavate nimesid kandvad romaanid Bajn al-Qaṣrajn (1956), Qaṣr al-Šawq (1957) ja Al-Sukkarija (1957).

Kaks venda, Takashi ja Mitsusaburo, naasevad Tōkyōst oma lapsepõlve külakesse. Vanematekodu müües seisavad nad paratamatult silmitsi oma suguvõsa ajalooga. Isiklikest kriisidest räsitud inimelu keeruliste valikute ees tõdevad nad, et suurlinna haarmed ulatuvad kõikjale, ka kaugesse maakohta ja nende omavahelistesse suhetesse.

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Kenzaburō Ōe meistriteose „Sajandi mäng“ sündmused pendeldavad pallina üle Jaapani ühiskonna kriiside Manen’i perioodi esimese aasta (1860) talupoegade ülestõusu ja Ameerika Ühendriikidega julgeolekulepingu uuendamise ajal (1960) aset leidnud meeleavalduste vahel. Kummastavate motiividena ilmuvad lugeja ette Ōe loomingu põhimotiivid: vaimselt alaarenenud laps, müstilise väega mets, mütoloogiline koletis, amerikaniseerumine ning isegi keiser oma iroonilisel moel. Ent süngetele teemadele vaatamata jääb Ōe ometi romantiliseks humanistiks, ta suudab kogu isiklikku ja ühiskondlikku tragöödiasse põimida koguni omamoodi koomilise joone, mis annab tema loomingule vaieldamatu sisendusjõu.

Armastatud inglise kirjaniku ja nobelisti Doris Lessingi (1919–2013) Aafrika-lood ilmusid esmakordselt 1951. aastal kogumikus „This Was the Old Chief’s Country“ ja kolm neist lugudest jõudis Loomingu Raamatukogu esimeses aastakäigus pealkirja all „Imerohi ei ole müüdav“ ka eesti lugejateni. Lugude aines pärineb peamiselt Lessingi lapsepõlvest, millest suurema osa veetis ta vanemate farmis Rodeesias, ja samuti tema nooruseaastatest. Doris Lessing oli 30-aastane, kui ta Londonisse elama asus, kuid Aafrika jäi nii tema südames kui ka loomingus alati väga olulisele kohale. Kogumiku lugudes visandab Lessing meisterlikult pilte Aafrika loodusest, ent veelgi hingelähedasemad on tema jaoks mustanahaliste põliselanike ja valgete koloniseerijate omavahelised suhted ning maailmavaatelised küsimused, mis avanevad lugejale ilustamatult autori tundliku ja terava pilgu läbi.
Lisaks 1957. aastal Valda Raua tõlkes ilmunud kolmele jutule, „Vana pealik Mshlanga“, „Imerohi ei ole müüdav“ ja „Leopardi-George“, on uues valimikus ka lood „Päikesetõus rohtlas“, „Väike Tembi“ ja „Talv juulikuus“, mis pole varem eesti keeles ilmunud.
Samuti leiab raamatu lõpust tõlkija Krista Kaera saatesõna „Doris Lessing ja Aafrika“.

„Paha tüdruk” on Mario Vargas Llosa esimene armastusromaan. Ühendades meisterlikult reaalsuse ja väljamõeldise, jutustab autor loo armastusest – tuhandenäolisest määramatust tundest: kirest ja kaugusest, juhusest ja saatusest, valust ja naudingust. Aga milline on armastuse tõeline nägu?
Ricardo Somocurcio armastab paha tüdrukut: ta armub teismelisena Lily-nimelisse neidu Limas 1950. aastal, kui tüdruk ühel suvel tema ellu astub ja siis ilma selgituseta kaob. Ta armastab teda endiselt, kui naine ilmub välja 1960. aastate Pariisis seltsimees Arlette’ina, hiljem proua Richardsonina, rikka inglase naisena, ja ka siis, kui kunagisest Lilyst on saanud Tokyos tegutseva Jaapani ärimehe armuke.
Ricardo ja Otilia ligi nelikümmend aastat kestev suhe on dramaatiliste tõusude ja mõõnadega. Kuid vaatamata sellele, et naine kohtleb teda halvasti, on mees määratud teda igavesti kummardama. Kaardistades kodumaalt lahkunud Ricardo elu armulugude kaudu selle kuju muutva naisega, on Vargas Llosa loonud vaimustava, eepilise romaani elu muutvast kinnisideest.

Mario Vargas Llosa (sünd 1936) on üks mõjukamaid XX ja XI sajandi Ladina-Ameerika kirjanikke. 2010. aastal pärjati ta oma loomingu eest Nobeli kirjandusauhinnaga. Lisaks romaanidele on Vargas Llosa kirjutanud ka jutustusi, esseid, näidendeid, filmi- ja kirjanduskriitikat ning tegutsenud ajakirjaniku ja poliitikuna. Eesti keeles on varem ilmunud tema teosed „Kutsikad” (1975), „Kapten ja külastajannad” (1994), „Lituma Andides” (1998), „Tädi Julia ja kirjamees” (2010) ja „Kirjad noorele romaanikirjanikule” (2011).
Andrus Vaarik soovitab: “Läbi imelise armastusloo toob kirjanik sinuni eelmise sajandi teise poole kultuuriloo. Armastuseigatsuses tunned sa ära ennast ja ajas rännates avastad maaima. Õeldakse, et kirjandus ei pea olema peegel vaid uks. Llosa on suutnud luua peegelukse. Ta on igati Nobeli preemiat väärt.”

Kaheksateistkümneaastane noormees – minajutustaja – silmab politsei kabinetist küsitluselt väljudes koridoris oma järge ootavat paar aastat vanemat neiut. Nende pilgud kohtuvad. Ta jääb neiut politseimaja lähedale kohvikusse ootama. Lõpuks see tuleb, istub tema lauda nagu oleksidki nad pidanud seal kokku saama. Pärast lühikest vestlust küsib neiu: «Kas te osutaksite mulle ühe teene?»
Ehtmodianolik algus ja edasigi läheb kõik tuttavlikus laadis: mitu ajaplaani, üksildane usalduslik nooruke peategelane, salapärane tüdruk, kahtlased uued tuttavad, lugemisel ei-tea-millest sugenev ärev eelaimus. Ning kõige taustaks justkui kõigi meeltega tajutav 60ndate Pariis.
«Tsirkus …» on ennekõike romaan hingeseisundist, mis söövitab mõne koha, mõne päeva mällu nii rohkete kildudena, et neid jätkub südant verele kriipima kauaks ajaks. Ja kes veel kui mitte Patrick Modiano, 2014. aastal oma erakordse «mälukunsti» eest Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud stiilimeister, oskaks sellistest sageli juba hägustest, ent ikka veel armistumata mälestustest luua õdusalt melanhoolse vaikse muusika, mis kõlab nii paljudes tema romaanides.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

„Mustvalge foto väikesest tumedas supeltrikoos tüdrukust kiviklibuga kaetud rannas. Tagaplaanil on kaljud. Ta istub lamedal kivil, tugevad jalad ette sirutatud, käed kivile toetumas, silmad kinni, pea kergelt küljele kallutatud ja suu naerukil. Üks paks pruun pats on rinnale tõstetud, teine jäetud selja taha. Kõik viitab soovile näha välja nagu Cinémonde’i staar või Ambre Solaire’i reklaam, pääseda väikese tüdruku tagasihoidlikust ja tähtsusetust kehast. Pildi tagaküljel seisab: August 1949, Sotteville-sur-Mer.“
Tuginedes vanadele fotodele, raamatutele ja lauludele, raadiole ja televisioonile, reklaamidele ja ajaleheuudistele ning ka omaenda päevikutele, visandab autor pildi Prantsusmaa ühiskonnast aastail 1941–2006.
ANNIE ERNAUX (snd 1940) on üks tänapäeva tunnustatumaid prantsuse kirjanikke, Nobeli kirjanduspreemia laureaat (2022). Ohtralt auhinnatud „Aastaid“ peetakse tema suurteoseks ja revolutsiooniks autobiograafiakirjutuses – n-ö kollektiivseks autobiograafiaks, mille aines tuleb isiklikust elust, keskmes on aga ümbritsev ajastu ja ühiskond.