Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…
Ado Luuk töötab 1905. aastal urjadniku ehk tollase politseiametnikuna Lõuna-Eestis. Lasterohke perekonna pea on enda arvates elus näinud kõike, kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Koos peavad nad lahendama salapärast Härjasoo hingevarga juhtumit, kui Abja ning Mõisaküla kandis hakkab keegi tittesid näppama.
„Härjasoo hingevaras“ ESTERis
Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud.
Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.
Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.
Kaante vahel on kohtumised meie metsloomadega, nii suurte kui ka kõige pisematega. On fakte, on mõtisklusi ja reportaažlikke koomilisi olukorrakirjeldusi otse metsarajal, teisisõnu: on Fred Jüssi oma tuntud ja armastatud headuses. Aastakümned tagasi ilmunud raamatu teksti on kaasajastatud, lisatud tänapäevane andmestik Eesti metsas toimuva kohta. Värvilised loomafotod on loodusfotograaf Remo Savisaarelt.
„Rebasetund“ ESTERis
Raamatu tegelased on üks ja teine, tüdruk ja poiss. Ja rida loomi, kellel kõigil on rääkida lugu. On tigu, kes tahab taevasse minna, konn, kes satub allilma, pisut suitsiidne jänes, kõike mäletav haug ja teised.
Peedu Saar (snd 1985) on varem avaldanud lühiromaanid „Pascual“ (2018) ja „Mailased“ (2019).
„Loomad“ ESTERis
Sigridi elu on juba aastaid tiirelnud ümber ratsutamise ja eriti ümber imekauni raudja mära Mileedi, kellega ta peaaegu iga päev sõitmas käib. Viimaks kätte jõudnud suvevaheaeg tähendab, et Sigrid saab veel rohkem aega tallis veeta ja Mileediga harjutada, et suvelõpu võistlustel oma möödunud aasta esikohta kaitsta. Ent Sigridi plaanid lähevad sassi, kui talli tuleb uus sõitja ja treener teatab, et Sigrid peab oma hobust temaga jagama hakkama. Pikkamisi hakkab tüdrukule tunduma, et ta kaotab uuele ratsutajale nii Mileedi kui ka kõik oma sõbrad. Aga kui tema elu segi paisatakse, siis ei pea ka sellel uuel kergem olema!
„Jagatud suvi“ ESTERis
Anu Raua uuest raamatust leiate kolmkümmend juttu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. Pildid raamatus (kunstnik Kadi Pajupuu) on sündmusrikkad ja tuletavad milleski meelde Anu originaalseid vaibamustreid. Kõik kokku soe ja huumoririkas jutukogu, lood kirjutatud 2022. ja 2023. aastal.
„Hea karjane“ ESTERis
Kass on inimesega olnud aegade algusest peale. See väike, isepäine, nurruv ja hiiri püüdev loomake, kes väidetavalt kodustas end ise, on olnud erinevatel aegadel nii jumala seisuses, õnnetoov külaline kui ka nõidade loitsimises abistaja. Keskajal uskusid inimesed, et Kurat muutub mustas kassiks ja arvati isegi, et Saatan ise vastab musta kassi kummardajatele. Vanad eestlased teadsid, et kassile häda tegemine toob halba õnne, kuid samas ka seda, et kassi teatud kombel ohverdades on võimalik muutuda nähtamatuks. Seetõttu pole üllatav, et kassid on inspireerinud läbi ajastute erinevaid kirjanikke, seejuures ulmekirjanikke ja eriti õuduslugude autoreid. Käesolev kogumik on esimene eestikeelne ainult kassidele pühendatud ulmeantoloogia, kus läbi üheksa autori pilgu saab näha nii deemoneid kassinahas kui ka lihtsalt uudishimust valel ajal ja vales kohas olnud kodukiisusid.
„Libakass“ ESTERis
“Loomalood” koondab ligi 90 Hando Runneli luuletust, mille kokkupanu seletab hästi autori enda värsirida: “Loom on justkui inime.” Inimeste linnastumine muudab tema loomalikud naabrid mõneski mõttes kaugeks ja võõraks ning omavaheline suhe vajab alatasa värskendamist. Seda pakubki inimkultuurne luuleülevaade sigade, kärbeste, lehmade, mesilaste, huntide, vaalade, keldrikakandite ja teiste väiksemate ja suuremate olevuste esinemise ja elukeskkonna kohta.
„Loomalood“ ESTERis
Koer on üks vanemaid koduloomi. Sajandite jooksul on ta erinevatel põhjustel jäädvustunud ka ajalooallikatesse – mõnikord peategelase, mõnikord kõrvalise tegelasena. Käesolev raamat pühendubki koerale kirjalikes allikates ja fotodel, mis pärit Rahvusarhiivist. Leiate nii tõsisemat kui lõbusamat lugemist koeraga seotud kohtuasjadest, riigiteenistusest, maksupoliitikast, haigustest ja paljust muust. Tähtis koht on raamatus fotodel, kus läbi ajaloo lisaks inimesele ka koera jäädvustatud.
„Koera käpajälg Eestis“ ESTERis
Pealtnäha polnud Kärbis ju midagi erilist. Ikka võis teda näha turuvärava müürijupil: paljaste jalgadega, tumedad poolde säärde püksid jalas, linase särgi käised üles kääritud ja murumüts peaaegu silmadele tõmmatud, vaid heledad juukseotsad mütsi alt välja turritamas. Ta suutis nii tundide viisi vaikides istuda ja turuplatsi jälgida – tegevus, mida poleks suutnud isegi paljud täiskasvanud, rääkimata Kärbi-vanustest. Temas oli midagi kummalist, kuid ükski kaupmees polnud nii rumal, et kingitud hobuse suhu vaadata.
Romaanis „Sulid ja sulased“ on Timo Talvik põiminud eestlaste sajandite taguse eluolu ja mütoloogia. Raamatu peategelane, nooruke Kärp peab turul valvet varaste üle, kui äkki satub talle ette vastane, kellest tema jõud üle ei käi. Ootamatult leiab ta end maailmas täis müütilisi olevusi, nõidust ja väega esemeid. Olgugi et tõmme uue ja huvitava vastu on suur, on vaid üks asi, mida Kärp tegelikult ihkab … Hoogsa seikluse käigus saab selgeks, kes on vaenlased ja kellele saab keerulistes olukordades loota. Sündmused saavad ootamatu lahenduse ja põnevust jagub romaani viimase leheküljeni. Raamat sobib nii noortele kui ka vanematele müstikasugemetega põnevuslugude austajatele, kellele meeldib Indrek Hargla ja Andrus Kivirähki looming. Timo Talvik on varem avaldanud ulmejutte pseudonüümi Tim Hornet alt, saades mõnegi loo eest tunnustatud. Tema lugu „Kuningatütre vari“ saavutas 2023. aasta ulmejutu võistlusel teise koha ning ilmus kogumikus „Täheaeg“. Ilukirjanduse kõrval on ta avaldanud artikleid erinevates ajakirjades.
„Sulid ja sulased“ ESTERis
Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele. Pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: juttu tuleb metsa ja veeloomadest, kodu ja lemmikloomadest, ohtlikest loomadest, mütoloogilistest loomadest, loomadest rahvameditsiinis ja loomamatustestki. Kindlasti ei mahu nende kaante vahele kõik põnev, mida Eesti loomapärimusest leida võib – ja see polegi autori eesmärk –, kuid loodetavasti leiavad lugejad raamatust mõndagi põnevat.
Sarjas „Looduse lood“ on varem ilmunud Aleksei ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“ ja Amy Stewarti „Kurjad taimed“.
„Loomad eestlaste elus ja folklooris“ ESTERis
Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.
„Minu Alaska“ ESTERis
Mati Kaal on Eestist pärit safarituristide loodusjuhina käinud Tansaanias kauem kui kümme aastat ja rohkem kui kakskümmend korda. Käesolevas raamatus pajatab ta oma Tansaania-sõprade kirjust seltskonnast kuulsa Serengeti hiidrände valguses. Kes on need loomad, kes sellel lõputul tasandikul alatises liikumises on? Mis neid sedasi liikvel hoiab? Milliseid rohusööjatest konkurente, kiskjaid, esikloomi, linde, roomajaid ja selgrootuid nad oma igikestval teekonnal kohtavad?
Juttu tuleb ka rändeteele jäävast taimestikust, eriti puudest, kohalikest inimeseloomadest, eriti maasaidest, ning Oldupai kuristikust, mida võib pidada üheks inimkonna hällidest. Serengeti fauna ja floora asjatundlikke, hoolivaid ja muhedaid kirjeldusi täiendab mitusada imelist värvifotot.
„Minu sõbrad Serengetis“ ESTERis
Timo Marani “Metsloomatruudus” on filosoofilise kallakuga, kuid vaatluslik ja bioloogiliselt täpne loodusluulekogu, mille keskseteks teemadeks on inimese loomus, selle äratundmine ja sellele truuks jäämine eri aegadel ja inimsuhetes ning küsimus, kuidas inimese keele-eelne loomus seostub keskkonna tunnetamise ja looduse väärtustamisega. Marani luulekogu läbivad jõe ja vee voolamise, metsa ja ökosüsteemi seosterohkuse motiivid, kontrapunktiks tundeluule, mis küsib kaaslaseks ja dialoogipartneriks olemise sügavama tähenduse järele.
„Metsloomatruudus“ ESTERis
„Põdravalgus“ on maagilis-realistlik jutustus maale kolinud naisest ja mehest, kes püüavad pärast raskeid läbielamisi eluga toime tulla. Ehkki nad loodavad leida uuest elukohast paradiisi, ei õnnista maa siiski uustulnukaid: kui Askur kannab relva ja muutub üha raevukamaks, hakkab Anna otsima lohutust külakese müstilistest mõttemaastikest. Peategelaste tundeilmas põimuvad esivanemate uskumused ja vanad legendid, mis saavad juhatuseks pimedusest välja. „Põdravalgus“ räägib isiklikust traumast, juurte leidmisest ja inimtegevuse mõjust loodusele.
Romaan on kirjutatud Piret Jaaksi näidendi „Siirderiitujad“ põhjal, mis võitis 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I koha ja mis esietendus aasta hiljem Ugala teatris lavastuspealkirja all „Valged põdrad“, Andres Noormetsa lavastatuna. Näidend ja lavastus pälvisid 2021. aasta Eesti teatri auhindadel kokku kolm nominatsiooni, sealhulgas algupärase dramaturgia kategoorias. 2023. aastal nomineeriti „Siirderiitujad“ Kultuurkapitali näidendipreemiale kogumikus „„Sireenid“ ja teisi näidendeid“.
„Põdravalgus“ ESTERis
Mis tunne on olla jumal? Mis tunne on olla ema? Mis tunne on olla hunt? Kuidas kõlab armastatu jaoks ihutud nuga? Kätlin Kaldmaa uus novellikogu juhatab lugeja jumalate juurest vereni ja tagasi. Vahele jääb sünde, loomist ja muusasid, 25-aastase ajalooga kleit, missiooniga kummitus, checklist iseseisvaks eluks ja lammas Snæbjörn, kes ei tunnista lõppe. Põikpäine hunt ronib vulkaani sisse, Rambo sukeldub Estoniale ja Kreekas toimuvad verekuul olümpiamängud ihaldusväärsele panusele. Vahepeal istutakse pikalt potil. Ühtviisi julged, kehalised ja raputavad lood imevad enesesse ega lase lahti, enne kui trummel on tsentrifuugi lõpetanud ja tuleb minna kööki. Lugeja asetatakse õrnalt põrandale. Siuhkat-säuhkat. Kätlin Kaldmaa kirjutab täiskasvanutele ja lastele, proosat ja luulet, ja on Tuglase novelliauhinna laureaat. “Hundi taltsutamine” on tema kolmeteistkümnes raamat.
„Hundi taltsutamine“ ESTERis
Lund muudkui sajab, rasket veesegust lumeloppa, mis maha kõnniteele jõudes kohe sulamist alustab. Lill peatub kadunud inimeste tahvli ees, hirmus, et võiks lörtsise klaasi taha paigutatud fotodelt leida oma isa – endise hinnatud maalikunstniku.
„Keedetud hirvede aeg“ on pilguheit ajastusse, mida varjutavad stagnatsioon ja kõhedad minevikusündmused, kus hingerahu üle valitseb hirm ning selget pilku katab ebamäärasuse hägu. Romaani fookuses on kolme peategelase maailma- ja kunstitunnetus, eelkõige noore neiu Lill Aruvee kujunemislugu ja eneseotsingud. Kujundirohke jutustamisstiil ja poeetilised vaated erisugustesse siseilmadesse pakuvad lugejale võimaluse nii nukraks äratundmiseks kui vaikseks muigamiseks.
„Keedetud hirvede aeg“ ESTERis
Andra Teede on tuntud ennekõike stsenaristi ja näitekirjanikuna, kuid alati on ta kirjutanud ka luulet. „Lind ei ole“ on Teede üheteistkümnes luulekogu ja see esitab eriti teravaid küsimusi naise identiteedi kohta maailmas, mis võitleb ikka veel misogüünia, groomimise ja koduvägivallaga. Kes on tänapäeva naine, kui ta pole lind, loom, maa ega rahvas, kuid ometi leidub teda igal pool ja kogu aeg? Andra Teede „Lind ei ole“ on isiklik ja universaalne luule, kaasaegne ning aegade ülene.
„Lind ei ole“ ESTERis
Üle tuhande laulu ja luuletuse meie vetes ja vaimus ujuvatest kaladest, nende püüdmisest ja püüdjatest, vaevast ja valust, lõbust ja lustist. Kirja pandud enam kui pooleteise sajandi jooksul. Poeemipurikad, ballaadilatikad, sonetisäinad, kiisalimerikud, haikuviidikad, epigrammiogalikud ja muudki sikutas rahvaluulevaramust ja 264 luuletaja loomingust välja Vladislav Koržets.
„Eesti kalaluule antoloogia“ ESTERis
Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja sel puhul otsustab näitering “Virmaline” tuua lavale Vabadussõjale pühendatud muusikali “Isamaa pääsukesed”. Paraku pole Eesti elu saja aasta jooksul kuigi palju muutunud: kui tollal ei viitsinud mehed sõtta minna, siis nüüd ei viitsita teha näitemängu. Seega peavad tublid naised kogu koorma endi õlule võtma ja ise juubeli tähistamisega toime tulema.
„Isamaa pääsukesed“ ESTERis
Selle raamatu peategelasteks on loomad, kes püüavad loovuse abil sammu pidada inimtekkeliste keskkonnamuutustega. Hõlpsasti loetav ja humoorikas raamat põhineb autori kogemustel ning teadustööl loomade käitumise ja tervisenäitajate uurimisel. Mark Antonius Puhkani sisutihedad ja sügava loodustunnetusega illustratsioonid viivad lugeja loomadega empaatilisse kontakti. Keskkonnareostus, elupaikade kadu ja killustumine, kliimamuutused, ressursside ületarbimine ja linnastumine on keskkonnamuutused, mis mõjutavad lisaks metsikutele loomadele ka nende sugulast, inimliiki. Looduse hea käekäik on seetõttu indikaator selle kohta, millist elukeskkonda me loome endale ja oma lastele. Loomade ja looduse parem mõistmine aitab meil üles leida eestlaste enesetunnetuse aluseks oleva identiteedi loodusrahvana.
„Loovad loomad muutuvas maailmas“ ESTERis
Valik Aleksei Turovski raamatuid meie raamatukogude e-kataloogis:
♦“Loomadest, armastusega” ESTERis
♦ “Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias” ESTERis
♦ “Teekond urust templisse” ESTERis
♦ Sirli Rajas, Tiina Toomet “Kui koer..“- Kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus. Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunnused, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.
♦ Tiina Toomet, Triin Kass “Kas kass..?” – Kogenud loomaarstid Tiina Toomet ja Triin Kass tutvustavad maailma uusimaid teadussaavutusi kasside käitumise ja võimete uurimisel ning tänapäevaseid kassipidamise põhimõtteid ja võtteid. Nad annavad soovitusi, kuidas loodust, keskkonda ja loomi aina enam väärtustavas ühiskonnas kassi mõista ja õpetada ning hoolitseda tema eest nii, et kass elaks alati täisväärtuslikku ja huvitavat elu ning püsiks terve.
„Kas kass..?“ ESTERis♦ “Elust koera ja kassiga” Tiina Toomet on loomadega tegelnud ja neid ravinud juba 20 aastat. Tema koduski on lisaks muule perele ikka elanud loom. Või kaks. Nii on ta aastate jooksul neid tundma õppinud ja nende hingeelu jälginud.
“Elust koera ja kassiga” annab ülevaate peamistest muredest ja rõõmudest, millega lemmikloomaomanik kokku puutub. See on kaasahaaravalt kirjutatud nõuanderaamat, millest leiab tähelepanekuid ja õpetusi, milline elu koos koera ja kassiga olema peaks ja milline ta olla ei tohiks.
Sel korral ei kirjutanud Tiina raamatut üksinda, teda aitasid koer Paula ja kass Maksim – neile mõlemale antakse raamatus sõna.
♦ “Mida sina täna sõid? Raamat koerte ja kasside söötmisest” – Lemmikloomad söövad seda, mida inimene neile annab. Absoluutset tõde, mida koer ja kass sööma peavad, aga ilmselt polegi. Loomaarst Tiina Toomet kirjutab raamatu eessõnas nõnda: „Loodan, et saate siit vähemalt ühe õpetuse: valima peab selle, mis loomale sobib. Sobivuse näitab tavaliselt ära katse-eksitusmeetod. Et aga oma lemmiklooma katsetega mitte ära tappa, oleks vaja teatud algteadmisi, et mitte väga puusse panna. Neid ma selles raamatus anda püüangi.
„Mida sina täna sõid?“ ESTERis
