California, 1940. Väikesele Dianil on juba pisikese tüdrukuna selge, et ükskord tahab ta töötada loomadega. Palju aastaid hiljem täitub üks tema suurimaid unistusi ja ta sõidab tõepoolest Aafrikasse, et uurida seal ohustatud mägigorillasid. Udustes vihmametsades saavutab ta midagi tõeliselt erakordset – vahetu kontakti nende hiiglaslike, salapäraste loomadega. Nende vahel tekib ainulaadne sõprus, millest peagi kuuleb kogu maailm. Aga Diani süda ei kuulu üksnes loomadele. Kohtudes fotograaf Bobiga armub ta abielumehesse ülepeakaela. Ent mida väsimatumalt Dian gorillade ellujäämise eest võitleb, seda rohkem vaenlasi ta endale kogub. Varsti pole ohus enam üksnes armastatud loomade, vaid ka Diani enda elu. „Dian Fossey: gorillauurija“ ESTERis 
Minu nimi on Tamao. Olen lumivalge kõuts. Ma armastan ühte tütarlast. Tema nimi on Ririko ja kui ma olin alles vastsündinud kassipoeg päästis ta mu elu. Ühel õhtul jälitab Ririkot tundmatu auto ning ma tõttan teda kaitsma. Äkitselt avastan, et olen võtnud noore mehe kuju. Minu uus võime toimib küll ainult öösel ning iga inimesena veedetud hetk lühendab mitmekordsel kiirusel mu allesjäänud elu. Kuid Ririko heaks … „Lumekass“ ESTERis 
James Herriot (1916–1995) oli armastatud inglise loomaarst ja kirjanik. „Kui nad vaid rääkida oskaksid“ on tema esimene, suurele menule ja maailmakuulsusele aluse pannud teos. Autor jutustab siin oma loomaarstitöö algusaastatest maalilises Yorkshire’is, vestes ühtviisi südamliku huumoriga nii oma suurtest ja väikestest patsientidest, keda tuleb mõista sõnadetagi, kui ka nende värvikatest peremeestest, kes küll kõnelevad, aga kellega on sellegipoolest vaata et rohkemgi sekeldusi kui loomade endiga. 2020. aastal valmis Inglismaal populaarne telesari „All Creatures Great and Small“, mis põhineb osaliselt käesoleval raamatul. „Kui nad vaid rääkida oskaksid“ ESTERis 
1960ndate Californiasse asetuv „Keemiatunnid“ on geniaalne, omapärane ja meeliülendav lugu teadlasest, kelle karjääri lükkab rööbastelt välja uskumus, et naise koht on kodus, millega ta aga kindlasti ei nõustu. Olude sunnil saab temast seejärel Ameerika armastatuima kokandussaate saatejuht, kus ta aga ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist. Keemik Elizabeth Zott pole „keskmine naine”. Tegelikult on ta esimene kinnitama, et „keskmist naist” pole olemas. Kuid möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses vaatab Hastingsi uurimisinstituudi meeskollektiiv sugude võrdsusest ebateaduslikult mööda, erandiks üksainus mees – Nobeli preemia kandidaadist eraklik ja pika vihaga geenius Calvin Evans, keda köidab Elizabethi mõistus. Tekib tõeline keemia. Kuid elu on sama ettearvamatu kui teadus. Paar aastat hiljem on Elizabeth Zott mitte ainult üksikema, vaid temast on vastu enese tahtmist saanud ka Ameerika armastatuima kokandussaate „Õhtusöök kell kuus” staar. Elizabethi ebatavaline kokkamisstiil („sega üks teelusikatäis äädikhapet näputäie naatriumkloriidiga”) tekitab revolutsiooni. Kuid mitte kõik ei rõõmusta tema järgijate hulga kasvu üle. Sest Elizabeth Zott ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist. Ta õhutab neid oma elu muutma. Ülimalt vaimukas, terane ning vaimustavate tegelaskujudega „Keemiatunnid“ on sama originaalne ja värvikas kui romaani peategelane. „Keemiatunnid“ ESTERis „Keemiatunnid“ ingliskeelse e- või audioraamatuna OverDrive’is
Inglise kirjaniku Jerome K. Jerome (1859-1927) raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” kuulub jätkuvalt maailma huumoriklassikasse ning seda loetakse ka tänapäeval suurima mõnuga maailma eri paigus. Kolm sõpra leiavad ühiselt, et nad on ületöötanud ning vajavad hädasti puhkust. See otsustatakse veeta mööda jõge kulgedes. Plaani pidades tundub kõik hea, aga reaalsusega kokku põrgates ilmneb üks viperus teise järel: ilusa tähise öö asemel ladistab vihma, hommikune suplus külmas vees ei tundu kuigi meeldiv ja jõeäärsete maaomanike isekus ajab vihale. Hädade kiuste leiavad härrasmehed aega arutleda Inglismaa ajaloo ja antiigi üle, teha tähelepanekuid paadimatkaks sobiliku riietuse kohta ning filosofeerida elu üle laiemalt. „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ ESTERis „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ inglis- või eestikeelse audioraamatuna OverDrive’is
Pärast abikaasa surma läheb Tova Sullivan tööle Sowell Bay akvaariumisse, kus ta siis, kui külastajad on lahkunud, üksinda koristab ja põrandaid peseb. Ta teab, et kõige paremini aitab eluraskustega toime tulla tegutsemine, ja see on olnud Tova põhimõte alates ajast, kui tema kaheksateistkümneaastane poeg Erik enam kui 30 aasta eest üksinda paadiga merele minnes Pugeti väinal kaduma jäi. Töö juures tutvub Tova põikpäise Marcellusega – akvaariumis elava Vaikse ookeani hiidkaheksajalaga. Marcellus on erakordselt taibukas olevus ja teab rohkem, kui keegi suudab ette kujutada, kuid ei kavatse liigutada ühtki oma kaheksast kombitsast vangistajate hüvanguks, kuni ta sõbruneb Tovaga ja nende vahel tekivad erakordselt soojad suhted. Marcellus jätab naisele vihjeid, mis tegelikult juhtus tol ööl, kui Tova poeg kadunuks jäi. Nüüd peab erakordselt taibukas olevus end kokku võtma ning kasutama oma vana selgrootu keha kõiki võimeid ja oskusi, et tõde saaks teatavaks ka Tovale, enne kui on hilja. Shelby Van Pelti esimene romaan on õrn meeldetuletus sellest, kuidas vahel võib sügavam pilguheit minevikku aidata leida teed tulevikku, mis varem tundus võimatu. „Erakordselt taibukad olevused“ ESTERis „Erakordselt taibukad olevused“ inglis- ja saksakeelse e-raamatuna või hispaaniakeelse audioraamatuna OverDrive’is
Katja Kettu uus mitmehäälne romaan räägib kahe naise saatusest. Haaravad lood rulluvad meie ees lahti nii aastatel 1918–1948 Soome ääremaal kui 21. sajandi alguse Helsingis. Tegevustik viib meid läbi Soome ajaloo keeruliste aastate, peegeldades sündmusi erinevate tegelaste pilgu läbi. Kirjanik elab tänapäevases heaoluühiskonnas, tal on olnud võimalus õppida, reisida ja kirjutada, ent nüüd on ta kaotanud pinna jalge alt. Ta on kaua otsinud armastust ning soovinud last ja kui rasedus katkeb, kaotab elu mõtte. Esiema Eeva, kelle lugu algab 1917. aastal, on vanemateta kerjusplika. Tal ei ole haridust ega võimalust end teostada, aga ta leiab elu armastuse. Erinevalt Kirjanikust on neil lapsed, lootus paremale tulevikule. Lugude ühenduslüliks on salapärane kass, kelle kohalolu ei oska keegi tähtsustada, aga lugeja jaoks saab temast peategelane. Kass liigub raskusteta läbi aja ja ruumi ning seob kokku erinevad põlvkonnad ja erinevad ajastud. „Ühe kassi ülestähendusi“ ESTERis 
Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna! Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale. Toon Tellegen (1941) on Hollandi proosakirjanik ja luuletaja. Tema raamatuid on pärjatud mitmete oluliste auhindadega ja müüdud miljoneid eksemplare. Tellegeni looming paistab silma absurdimaigulise sooja huumori poolest, millega ta esitab eksistentsiaalseid küsimusi ning väljendab oma elufilosoofiat. Sellega köidavad ja kõnetavad Tellegeni jutustused ühtaegu nii täiskasvanud kui ka väikest lugejat. Suurt edu kodumaal Hollandis ja välismaal on talle toonud loomalood, mis said alguse aastakümneid tagasi, kui ta Aafrikas arstina töötades oma lastele unejutte välja mõtlema hakkas. Eesti keeleski on ilmunud Vahur Aabramsi tõlkes valikkogumik loomalugusid pealkirjaga „Kõik on olemas” (kirjastus Aasta Raamat, 2018) ja „Orava sünnipäev ning teised lood” (Draakon ja Kuu, 2021) ning Katrin Laiapea tõlkes „Elevandipoeg Tõnis” (kirjastus Huma, 2000). Lisaks on Kerti Tergemi tõlkes ilmunud raamat maailma kõige pikemast ja paremast isast „Minu isa” (Huma, 2002). Annemarie van Haeringen (1959) on Hollandi raamatuillustraator, kes on avaldanud lugematu hulga auhinnatud pildiraamatuid ning illustreerinud laste- ja noorteraamatuid. Ühena vähestest on talle omistatud Kuldse Pintsli nimeline illustraatorite auhind koguni kolmel korral. „Siili igatsus“ ESTERis „Siili igatsus“ ingliskeelse e-raamatuna OverDrive’is
Saveli, kes on saanud nime oma ema lemmikkohupiima järgi, veedab esimesed elupäevad – „hoolimata sellest, kui raske on praegu Moskvas kinnisvaraga” – hubases banaanikastis. Pärast põgusat lemmikloomaametit alustab ta teekonda Moskva tänavatel, lastes end muuhulgas värvata Tretjakovi galeriisse rotipüüdjaks, lugejatele aga avaneb pilt moodsa aja moskvalastest ja suurlinna eluolust. Grigori Služitel sündis 1983. aastal Moskvas ja on lõpetanud Venemaa teatrikunsti instituudi GITIS. „Saveli päevad” on tema esimene, 2018. aastal ilmunud romaan, mille käsikirja avastas ja varustas eessõnaga kirjanik Jevgeni Vodolazkin, öeldes muuhulgas: „Služiteli tegelased – olgu nad kassid või inimesed – on päris. Üksildased ja piinlevad, naervad ja armastavad. Armastus väärib selles romaanis erilisi sõnu. See on – nõnda on juhtunud – platooniline. Kõrgeim kõigist armastustest. „Saveli päevi” lugedes tabasin end mõttelt, et selles romaanis on autorist saanud täisvereline kass.” „Saveli päevad“ ESTERis 
Läti proosa enfant terrible’iks nimetatud Guntis Berelis on öelnud, et hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja. Selle kriteeriumi järgi on jutukogumik „Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte“ hea proosa. Läti-reisi plaanijatel tasub kõrva taha panna ka vihjeid, kuidas käituda maapiirkondade toidukohtades ja millest õigupoolest elavad turismitalud. Sellest, et lätlase lemmiktoit on teine lätlane, ei maksa mitte rääkidagi. Tõlkija Contra tutvustab autorit ja tema loomingut saatesõnas lähemalt. „Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte“ ESTERis 
„Sihuke elu mõte ei ole minu jaoks. Kõigepealt tuleb ta üles leida ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks.“ Richard Gold on kõik läbi mõelnud. Täna on päev, mil ta võtab endalt elu. Tal on kõik juba ette valmistatud, kui akna taha ilmub üks lahja kõuts ja asub teda vahtima – ning viib Goldi täielikult tasakaalust välja. Kui kõuts siis veel Goldi juurde sisse kolib, sest tollel on suur televiisor, äärmiselt pehme voodi ja toitu saab kellapealt, siis algab veider sõprus kahe autsaideri vahel, kellest vähemalt üks usub, et ta elus saab kõik korda. Mees, kes tahab surra. Kõuts, kes otsib kodu. Liigutav ja ühtaegu ülikoomiline lugu ebatavalisest sõprusest ja teest tagasi ellu. Jochen Gutsch on Spiegeli reporter ja Berliner Zeitungi kolumnist ning on võitnud Theodor Wolffi auhinna ja Henri Nanneni auhinna. Maxim Leo on Berliner Zeitungi kolumnist ning võitnud samuti Theodor Wolffi auhinna ja ka Euroopa raamatuauhinna. „Frankie“ ESTERis „Frankie“ saksakeelse e-raamatuna OverDrive’is
Siis tuli ta välja. Ta tegi seda enesekindlusega, mida oli lihtne mõista; see maailm kuulus ju talle. Ta tuli metsast välja natuke kaugemal kohast, kus suusajäljed lõppesid. Seadis ennast sisse rabaveerel kadakapõõsa ja kängujäänud männi vahel. Ärksalt vaatas ta üle raba kitsa lumeriba, keeras pead, nii et ma nägin profiili ja üllast koonu, järsku laupa ja kõrvu, mis seisid kikkis. „Hundijooks” (2021) on mahult pigem jutustus, ent kaalukuselt siiski romaaniga võrreldav. Vananev jahimees Ulf, kes viimasel ajal on hakanud jahil käima laadimata püssiga, kohtab metsas üht hunti. See on tähendusrikas kohtumine ja muudab paljutki Ulfi elus ja mõttemaailmas. Kerstin Ekmani jutustamisviis on paeluv ja poeetiline, kuigi tihtipeale argisest lähtuv. Metsa ja hingeelu, välise ja sisemise põimumine loob mõtliku, kohati valusa, ent siiski lootusrikka terviku. * Kerstin Ekmani (snd 1933) mahukas loomingus on mets ja mure looduslike koosluste hävimise pärast, nagu ka inimese mitmetahuline suhe metsaga, ammune ja oluline teema. Seda näeme näiteks Augustiauhinna ning Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna võitnud romaanis „Händelser vid vatten” („Sündmused vete ääres”, 1993) ning põnevas esseekogumikus „Herrarna i skogen” („Isandad metsas”, 2007). „Hundijooks“ ESTERis 
Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks. Sajanditevanusest polaarhaist ja tagurpidi vananevast meduusist kuni meheni, kes paastus terve aasta, ja naiseni, kes muutis edukalt omaenese DNA-d – see raamat ajab iga eksperimendi, jutustuse ja müüdi jälgi, et muukida lahti surematuse saladus. Raamatus kirjeldatud hämmastavad avastused ja füsioloogilised võimed, mis paistavad olevat lähemal maagiale kui tegelikkusele, sunnivad teid ümber hindama kõike, mida arvasite end vananemisest teadvat, ja paljastavad looduse saladused, et võiksite elada pikemalt ja paremini. „Meduusid vananevad tagurpidi“ ESTERis 
„Mitzi“ moto „Tol ajal oli mul marmosett Mitz, kes käis minuga peaaegu igal pool kaasas, istudes mu õlal või vestipõues“ pärineb Leonard Woolfi autobiograafiast. „Too aeg“ oli aastad 1934–1938 ja maailm liikus vastu XX sajandi teisele suurele sõjale. Nunez on mälestustest, kirjadest ja päevikukatketest lõimede külge põiminud loo väikesest loomast ja suurtest isiksustest tema ümber. Sigrid Nunez on Ameerika rahvusliku kirjandusauhinna pälvinud kirjanik ja loovkirjutamise õppejõud. „Mitz“ ESTERis 
On sume suveõhtu. Tusane fotograaf ja tema kolleeg, üksluisest elust tüdinud toimetaja Kaarlo Vatanen sõidavad parajasti Helsingi poole, kui korraga satub teele jänesepoeg. Vatanen jääb autolt löögi saanud loomakesega keset metsa üksi. Algab kaasahaarav seikluslugu ühe mehe ja tema ustava jänesepoja sõprusest ning sekeldustest ametivõimude ja vesternilike antikangelastega „Metsikus Soomes“. Kelmiromaanide meister Arto Paasilinna (1942–2018) oli üks viljakamaid ja rahvusvaheliselt tunnustatumaid soome kirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ning 1975. aastal ilmunud „Jänese aastat“ võib kahtlemata pidada tema kõige tuntumaks teoseks. Paasilinna ütlemislusti ilmestab oskus tabada „ürgsoomelikku“ olustikku ning võimendada kohati groteskseid käibemüüte, säilitades sealjuures muhedat ja südamlikku jutustamislaadi. Raamatu lõpust leiab lugeja Paasilinna loomingut tutvustava saatesõna „Kelmiromaanide meister ja rohemust humorist” tõlkija Sirje Kiinilt. Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Arto Paasilinna romaan „Ulguv mölder“ (1987, nr 47–50, tlk Sirje Ruutsoo). „Jänese aasta“ ESTERis 
Autobiograafiline romaan on köitev ja lopsakas lugu Aafrikast haritud eurooplanna silmade ja kogemuste kaudu. Karen Blixen viib lugeja maagilisele rännakule, kirjeldades kohalikke kombeid ja kultuuri, värvikaid kogemusi loomadega, hingematvaid maastikke ning kohtumisi südame võitnud ja vahel ka selle murdnud tegelastega. Kuigi tegu on suuresti Blixeni enda memuaaridega, on romaani tõeline peategelane Aafrika – esitletud läbi eluliste faktide, kaotamata samal ajal lummuslikku varjundit. Karen Blixen, neiupõlvenimega Karen Christentze Dinesen, sündis 1885. aastal jõukas Taani perekonnas. Euroopa suurlinnades kunsti õppinud naine abiellus 1914. aastal parun Bror Blixen-Fineckega. Koos kolisid nad Keeniasse kohviistandust juhtima. Pärast suhte purunemist haaras Blixen istanduse ohjad enda kätte kuni 1931. aastani. Taani naasnud naine elas sünnimaal surmani 1962. aastal. „Aafrikas,“ meenutas Blixen vanemas eas, „õppisin ma lugusid vestma.“ „Aafrika äärel“ ESTERis 
Phil ja George on vennad, kellele kuulub maalilises orus pesitsev hiigelsuur rantšo. Vennad ei saa olla erinevamad – Phil on ablas lugeja ja suurepärane jutuvestja; George õpib aeglaselt ja on end pereärile pühendanud töörühmaja. Phil on õel sadist, George leebe, armastav hing. Kui aga George järsku abiellub ja oma naise rantšosse elama toob, alustab Phil venna naise vastu halastamatut sõjakäiku. Aga tema teel seisab ees ootamatu kaitsja. Raamatule on kirjutanud järelsõna Annie Proulx. THOMAS SAVAGE sündis 1915. aastal Salt Lake Citys. Tema kirjanduslik karjäär ulatub üle viie aastakümne ja 13 romaani, millest „Koera vägi” (1967), on üks tähelepanuväärsemaid. 1980. aastal pälvis Savage Guggenheimi stipendiumi. „Koera vägi“ ESTERis 
Hiro Arikawa „Kassid, kes valvavad meie üle“ sisaldab tema „Rändava kassi kroonikate“ harulugusid, mis oma sooja huumori ja südamlikkusega vihjavad, et alati on su kõrval keegi, kes võib su elu muuta, isegi kui sa seda ei aima. Kass on valmis seda ka oma käpajäljega kinnitama. Spin, kelle mees võtab majja, kui naine sünnitusjärgselt vanematekodus viibib; Ten, kes kiindub isekasse perepeasse; Kōta, kes tahab Hiromist kasvõi ühe päeva kauem elada… Kui inimese ja kassi teed ristuvad, arvab inimene, et on võtnud kassi enda hoole alla, mõtlemata võimalusele, et äkki elab ta ise kassi valvsa pilgu all. Nende ühine aeg on piiratud: inimene kasvab aeglasemalt kui kass ja kass vananeb kiiremini kui inimene. Koos veedetud aja jooksul võib nende mõlema elus juhtuda kurbi sündmusi, kuid elu kassiga ei ole kunagi kurb. „Kassid, kes valvavad meie üle“ ESTERis 
Raamatus „Noore loodusuurija seiklused“ tutvustab armastatud loodusfilmide tegija David Attenborough oma nooruspõlve loomakogumisretki, mille eesmärk oli püüda Londoni loomaaiale haruldasi loomi ning teha sellest BBC jaoks filme ja telesarju. Esimene retk viis Guyanasse suur-sipelgaõgija, teine Indoneesiasse komodo varaani ja kolmas Paraguaysse vöölase järele, kuid muidugi tutvuti igal reisil ka paljude muude iseäralike loomadega. „Noore loodusuurija seiklused“ on kirjutatud Attenborough’le omase sarmi ja huumoriga ning varustatud hulga toonastelt retkedelt pärit fotodega „Noore loodusuurija seiklused“ ESTERis 
Nagore elu on pärast lahkuminekut ja töölt lahti laskmist koosnenud üksteisele järgnevatest probleemidest. Viimase häda veerel leiab vana sõber talle töökoha ettekandjana Neko Cafés, kus seitse kassi loodavad külastajate seast leida uue peremehe. Lapsest peale kasse kartnud Nagore peab nendega toime tulema ning lõpuks õpetab igaüks neist seitsmest talle midagi elamise kunstist. „Neko Café“ ESTERis 
Winston Churchill olla kunagi ütelnud: „Koer vaatab sulle alt üles, kass vaatab sulle ülevalt alla. Andke mulle pigem üks siga – tema vaatab sulle silma ja suhtub sinusse nagu võrdsesse.“ Aga inimese ja sea suhe on alati olnud keeruline. Siga on kõige räpase, koleda, häbiväärse ning patuse elavaks metafooriks. Siga on eemale tõugatud või ehk oleks õigem ütelda siseruumidesse lukustatud ning inimeste pilgu eest hästi varjatud. Samas on siga ka hinnaline meditsiiniline inimkeha mudel. Ta on ka see loom, keda me oleme viimase viiekümne aasta jooksul kõige rohkem söönud. Soovides minna sigade olemuse ning nende ümber oleva müsteeriumiga süvitsi jälgis Kristoffer Hatteland Endresen Lääne-Norras Jærenis intensiivses seatööstuses seakasvataja rollis olles ühe pesakonna põrsaste teekonda sünnist tapamajani. Teekonnast sai paeluv jutustus isust ja vastikusest, toidust ning moraalist. Samas juurdleb autor inimkonda sajandeid vaevanud küsimuse üle: Kust siis läheb tegelik piir inimese ja looma vahel? Kristoffer Hatteland Endresen (sündinud 1983) on ajakirjanik, ajaloolane ning õppejõud. Käesolev raamat on tema esimene. „Natuke meie moodi – jutustus sigadest“ ESTERis 
Soome teadusajakirjanik Niko Kettunen on valinud oma raamatusse üle saja Helsingin Sanomate nädalalõpulehes ilmunud loo, mis räägivad meie planeedi imedest ja eripärastest nähtustest. Lustakad ja samas täiesti tõsiseltvõetavat teavet pakkuvad lood seostavad põnevaid loodusnähtusi nii laia maailma kui ka Soome päevapoliitiliste sündmustega. Niko Kettuneni veerg „Nädala loom“ on rõõmustanud Helsingin Sanomate lugejaid juba üle kümne aasta ning nüüd jõuavad need lood ka eesti lugejateni. „Loomade hämmastav elu“ ESTERis 
„Okei, kuulake nüüd kõik,” ütlesin ma oma neoonvesti lukku kinni tõmmates. „Kõige efektiivsem on see, kui me kammime kohaliku ümbruse läbi ja igaüks meist võtab ühe küla ette.” Vedasin oma näpu üle kaardi. Minu kogemused endise politseinikuna olid meie otsingu jaoks hindamatu väärtusega. Kuid me ei otsinud mitte kadunud inimest, vaid hoopistükkis koera. Paljudele loomaomanikele on tuttav see kaotusvalu, mida karvase pereliikme kaduma minek põhjustada võib. Kuid endisest politseinikust loomadetektiiv Tom Watkins tõttab appi, et loomad omanikega taas kokku viia. Tom on lemmiklooma turvaliseks kojutoomiseks valmis tegema ükskõik mida: kasse nende peidupaigast omaniku hääle abil välja meelitama, terjer Toby leidmiseks bännerit üle linna lennutama, kasutama omanike tolmuimejakottide sisu, et tuttav lõhn lemmiku koju meelitaks, või hoopis tegema koeravargusest rahvustelevisioonis näitamiseks taaslavastusliku filmi. „Lemmikloomadetektiiv” jutustab kadunud loomade, nende omanike ja Tomi asjatundjate meeskonna 20-aastase kogemuse lood. (Varrak) „Lemmikloomadetektiiv: tõsilood kadunud ja leitud loomadest“ ESTERis 
♦“Armastusega Clancy: tubli koera päevaraamat” e-kataloogis ESTER
♦“Koera elu mõte” e-kataloogis ESTER
♦“Koera kodutee” e-kataloogis ESTER
Valik Gerald Durrelli loomingut meie raamatukogude e-kataloogis:
♦„Jumalate aed” ESTERis, ♦„Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid” ESTERis, ♦„Kõnelev karp” ESTERis, ♦„Linnud, loomad ja sugulased” (2007) ESTERis, „Linnud, loomad ja sugulased”(2017) ESTERis, ♦„Loomad mõisas” ESTERis, ♦„Loomaaed pagasis” ESTERis, ♦„Loomaaed saarel” ESTERis, ♦„Loomad minu kellatornis” ESTERis, ♦„Minu pere ja muud loomad” (2007) ESTERis, „Minu pere ja muud loomad” (2014) ESTERis, „Minu pere ja muud loomad” (1994) ESTERis, ♦„Mina ise ja muud loomad” ESTERis, ♦„Noa laeva aastapäev” ESTERis, ♦„Parem varblane pihus” ESTERis, ♦„Pilalind” ESTERis, ♦„Piknik ja teised võrratud lood” ESTERis, ♦„Kohtumised loomadega” ESTERis..
Gerald Durrelli eesti- ja ingliskeelsed audioraamatud OverDrive’is
