Raamatukogu vabatahtlik Ülle: „Olen külastanud Tallinna raamatukogusid 70 aastat!“
“Meil oli kodus vähe raamatuid ja ega vanematel polnud ka aega ega harjumust lugeda. Mina aga hakkasin kohe varakult omale raamatuid „kauplema“. Uus lasteraamat osteti siis, kui olin olnud hea laps, üksi kodus ning muidugi ka sünnipäevaks ja jõuludeks. Raamat ja värvipliiatsid olid minu meelest kõige paremad kingid. Umbes 6 aastaselt sain lugemise selgeks ja siis läksime koos emaga esimest korda Tartu maantee raamatukokku. Elasime kohe raamatukogu lähedal Kasarmu tänaval praeguse bussijaama vastas. Siis oli seal „täika“ ehk vanakraami turg ning ümberringi palju sõjakasarmuid. Autosid oli sel ajal vähe ning lapsena võisin juba varakult ise käia poes, Keskturult piima toomas ning muidugi ka raamatukogus.
Raamatukogu oli mu unistuste koht. Mäletan seda imelist tunnet, kui võisin raamaturiiulite vahel ringi jalutada, raamatuid vaadata ja neid „silitada“. Lugesin algul muinasjutte, muidugi ka raamatuid tublidest lastest, nagu „Vitja Malejev koolis ja kodus“ aga ka luuletusi, nagu näiteks „Kubujuss“. Üheks lemmikuks oli millegipärast raamat „Hõbesõrg“. Küllap ma laenutasin nii palju raamatuid, et raamatukogutädi kontrollis ükskord üle, kas olen ikka kõik laenatud raamatud läbi lugenud. Olin muidugi!
Siis hakkasin ka kodus raamatukogu mängima. Sain seinale oma väikese riiuli, vend aitas teha väikese kummitempli, mille abil raamatud said omale numbrid. Tegin nimekirja ja kaardid raamatute vahele. Ja nüüd sain siis neid „mängult“ oma pereliikmetele, sugulastele ja hoovi lastele laenata.
Emale ei meeldinud siiski mu lugemine, ta arvas, et see rikub silmi ja et parem oleks kui oskaksin ristpistes tikkida ja sokke nõeluda. Need tegevused mulle ei meeldinud. Eks meil oli siis ka riidu, kui salaja teki all lugesin või raamatu ruttu ära peitsin, kui ema koju tuli.
Kui sain suuremaks, siis tulid raamatud armastusest ja veel praegu on mul alles märkmikud, kuhu kirjutasin katkendeid romantilistest kohtadest. Mäletan raamatuid „Peata ratsanik“ ja „Kaluri poeg“, „Linnuke“, mis olid mingil ajal lemmikud ning muidugi „Kadri“, kui see esimest korda ilmus. Raamatute mõjul hakkasin ka kirjandeid kirjutama ning oli ikka uhke tunne küll, kui mu kirjandeid klassis ette loeti.
Nii olen lugenud raamatuid kuni tänaseni. Julgen öelda, et raamatukogu on olnud minu mõtteviisi ja loomuse üks tähtsamaid kujundajaid. Mul on heameel, et saan nüüd vabatahtliku seeniorina olla seotud raamatukogu inimeste ja tegevusega.
Suured tänud kõigile raamatukogu töötajatele! Teete väga olulist tööd.”
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior
5. detsembril tähistatakse rahvusvahelist vabatahtlike päeva. Üheskoos vabatahtlikega saame panustada kogukonna inimeste arengusse. Vabatahtlikud viivad läbi keelekohvikuid, huviringe, kirjutavad lugemissoovitusi, innustavad lapsi lugema, aitavad korrastada raamaturiiuleid jpm.
Näiteks meie vabatahtlik Ülle on toimekas mitmel rindel – suhtleb lugejatega, aitab ürituste korraldamisel ja läbiviimisel ning riiulite korrastamisel. Ülle julgustab kõiki raamatukogu vabatahtlikuks hakkama!
05.12.2023
