Osalejate tagasiside


Aleksei Turovski „Aastaajad”

Fantastilised lood. Haarav, enne lõppu käest panna ei saa. (Külli R)


Hea soe lugemine. Loomade täpsed nimetused. Lugupidamine elus looduse vastu. (Maila M)


Südamlik raamat loomadest, lindudest, putukatest, kaladest. On huvitav lugeda. Soojus, tähelepanelikkus loomade, lindude suhtes. Nendest hoolimine. (Esta K)


Soovitan lugeda, sest see raamat on nagu sissejuhatus järgmisele astmele – „ Teekond urust templisse“. (Reet V)


Soovitan, mõnus ja muhe raamat. Ootamatult oli üsna palju jutuks ka ämblike, põrnikate ja mardikate tegemised ja toimetamised, need väikesed olendid, keda väga ei märkagi või tunduvad ebameeldivad, aga siin olid nii väärikalt sõprade nimekirjas. Üllatas hüaani natuuri kirjeldus, tema tegelikult sõbralik iseloom ja muttide tava vihmausside säilitamiseks. Hea ja südamlik raamat. (Miryam V)


Soovitan eriti noortele, kes viibivad vähe looduses. See raamat annab palju huvitavaid teadmisi looduses elavatest loomadest, lindudest, putukatest. Nende tegevusest ja elust läbi aastaaegade. Väga soe ja sõbralik raamat. Ise armastan ka looduses jalutada ja jälgida kõike enda ümber. (Marje-Eevi P)


Soovitan, eriti loomadest huvitatuile. Autori teadmised on muljet avaldavad, oskus oma lemmikuist kaasakiskuvalt jutustada on imetletav. Eriti meeldejäävad on jutud kaamelitest, ahvidest ja jääkarudest. Autori vaimustust putukatest võib mõista, lugejat nad vaevalt nii palju huvitavad. (Sirje M)


Soovitan, väga huvitav ja ilus raamat. Kui palju autor loomadest, lindudest ja putukatest teab. (Maie R)


Mõnus ja hariv ajaviide: huvitavad faktid, lahe huumor, raske pooleli jätta. Turovski on võrratu nagu ikka. Tekst on huvitav, tark, ladus, tihe ja loomulikult vaimukalt humoorikas. Ja kõike seda head saadab leebus ja heatahtlikus. (Reet N)


Väga lustakas raamat. Suure osa raamatust lugesin lastele ette. Neile meeldis ka väga. Nii tore ja lõbus raamat. Sain pere silmis targana näida kui pidevalt uurisin, et kas teie teate, et… (Doris J-P)


See on nii ilus raamat. Ja kui õpetlik. Võta aega, jälgi loomi ja loodust. Mõtle oma elu üle. Sellest teosest õhkub armastust loomade ja looduse vastu. Tore, mõnus lugemine. (Külli J)


Raamatu üleehitus sobib ideaalselt autori jutustamislaadiga – seega soovitaksin alustada tutvust Turovski teostega just sellest raamatust. Turovski innukas looduse vaimustus on nakkav, pärast lugemist tõmbab õue jalutuskäigule. (Aet T-T)


Soovitan kõigile. Vaimustusega kirjutatud lugusid on ka vaimustav lugeda. Ärgitab rohkem loodust ja loomi jälgima. (Eha A)


Hästi armas raamat, Kena kujundus on kooskõlas mõnusa humoorika lihtsa ja hariva tekstiga. Soovitav lugeda enne uinumist.
Ettevaatust! Raamat võib esile kutsuda vaimustuse värinaid. (Niina Z)


Tore aastaringi-raamat, mida ei pea ülemäära kiirustades lugema nagu mingit põnevikku. Natukesehaaval… just õigel ajal.
Raamat algab jõulukuust elukate moodi: „Mitte ei saa aru, miks peavad paljud aasta kõige pimedamat aega, detsembrit, aasta kõige depressiivsemaks perioodiks. Minu meelest on kõigi nägijate loomaliikide elus üks võimsaid käitumise aktiveerimise tegureid just suure sügava pimeduse ja selle väikese ereda valguse koosmõju: põnevamaid kontrastnähtusi nägijate maailmas!“ (lk 11)
Hääd rahulikku kulgemist looduses koos kõikide loomade suursaadikuga Eesti Vabariigis. (Ester L)


See teos meeldis mulle rohkem kui teised Turovski teosed. “Aastaajad” maalib pildi aastast looduses, mis elab oma elu, ja ka natuke sellest, mis toimub erinevatel kuudel meie oma Tallinna loomaaias. (Tiina Silvia L)


Suurepärane raamat. Autor jutustab ühtviisi köitvalt nii kimalase pulmadest, ilvese sabast, kaameli jalaehitusest kui ka karude soojusenergeetikast. Ääretult põnev ja hariv raamat. Sain palju targemaks. Tekitas soovi loomaaeda külastada. (Anu P)


Olen alati olnud A. Turovski austaja. Ta on tõeline staar oma alal. Soovitan raamatut lugeda nii noortel kui ka vanadel. Oskuslikult on kasutatud 19.sajandi loomagravüüre. Olen vaimustatud, kuidas karuema poegi kasvatab. Sellest võiksid õppida ka meie laste emad ja isad. Pedagoogiline motivatsioon peab olema positiivset laadi, võtku see aega nii kaua kui tahes. (Imbi M)


Värvikas raamat, mis avab maailma kõige erilisemate ja imelisemate kodumaiste metsloomade, loomaaialoomade ja teiste paikade loomade aastaringi. Turovskil on omamoodi huvitav viis, kuidas loomade elu ja tegemisi edasi anda ning see tuleb esile ka selles teoses. Lood loomadest on justkui lood meie kaugetest sõpradest, kel kõigil oma iseloom, tegumood ja käiumine. Ning selles raamatus kohtab neid sõpru väga palju. (Ella K)


Soovitan gümnaasiumieast sügava pensionieani hea kirjanduse nautlejaile.
Autorit iseloomustavad laialdased teadmised, huumor, pühendumus oma missioonile. Loed ja kuuled Turovski telesaadetest ja loomaaia ekskursioonidelt tuttavat häält. Kõik oli huvitav, vist lõpuks enim šimpansid, kaamelid ja päevitav jääkaru. Kunagi 35 aastat tagasi ei saanud me oma 5 a.poega hüljeste basseinist eemale. (Leili K)

„Aastaajad Eesti luules”

Doris Kareva on oskuslikult koostanud luuletuste kogumiku aastaaegadest. Luuletuste lugemisel aitavad kaasa Fred Jüssi imeilusad fotod. (Imbi M)


Soovitan. Väga hea, nauditav luulekogu. Lummavad loodusfotod toetavad luulest voogavat õhulist, sillerdavat melanhooliat. Rõõm oli lugeda, näha ja tunda. (Niina Z)


Väga tore fotodega luulekogu! Raamat kulgeb läbi kõikide aastaaegade pakkudes lugejale võimaluse neid kogeda läbi paljude erinevate autorite luuletuste. Ning minu arust just see viimane ongi kõige vahvam. Üritada mõista ja tunda, millist rolli mängib loodus nii nende autorite kui ka igaühe elus. (Ella Marie Merle K)


Väga hea ülevaade Eesti loodusluulest läbi aegade, kuigi samal määral on siin ka tundeid, mida aastaajad meis tekitavad. Väga hoolega läbi mõeldud ja koostatud valimik, respektiga tehtud ja autor valdab teemat. (Sirje N)


Kaunilt kujundatud raamat imeilusate luuletustega Eesti looduslüürika n.ö. kullafondist. Mitmed luuletused on saanud lauluks. Karge, selge, õhuline ja helge tunne. (Esta K)


Hästi koostatud ja väga head fotod. Väga meeldis, et tuttavate autorite kõrval oli ka vähemkohatud autoreid (U. Masing). (Mari T)


Luulet tasub ikka vahelduseks lugeda. Doris Kareva on teinud meie jaoks hea valiku loodusluulest. Emotsionaalne loodusluule – hingele pai. (Maire S)


Soovitan romantilise meelelaadiga inimestele, keda võlub looduse igavene ringkäik. Seda raamatut ei saa lugeda kiirustades, vaid aeglaselt ja mõnuga, sest luule see on elu pühapäev. (Tiiu K)


Fred Jüssi kaunite loodusfotodega luulekogu, mis algab ja lõpeb A. Suumani luuletusega “Nüüd kui jälle”. Rännak läbi aastaaegade talvest talve. Inimese elu ja aastaring looduses on omavahel tihedalt seotud. Luuleridadesse on põimitud sünd ja surm, armastus ja igatsus, valgus ja pimedus. (Siret M)


Soovitan. Huvitav, kuidas väljendavad erinevad luuletajad oma mõtteid-tundeid sarnastel teemadel. Kaasahaarav lugemine võrreldes ühe konkreetse autoriga. Hästi koostatud. (Maie-Anne K)


Hea valik luulet, mille saad võtta endaga kaasa, et seda aastaringis õigetel-sobivatel ajahetkedel lugeda.
Praegu, hingedepäeva eelõhtul on sobivaimaks ehk see Hando Runneli sõnamänguline „IGAVIK“:
“Igavik on väga pikk.
Sügisene videvik.
Vana pime. Igerik.
Videviku südamik.
Päeva pära. Sügavik.
Soome-ugri hämarik.” (Ester L)

Tiit Tarlap „Aegade julm laul”

Omamoodi raamat. Alguses oli mõnevõrra raske jälgida, sest sündmused toimuvad korraga mitmes ajas. Raamatu algus lubas oodata võibolla rohkem põnevust. Mingil hetkel panin tähele, et elan vast isegi rohkem kaasa neile minevikutegelastele. (Tiina R)

Ivo Parbus „Alar Sikk. Teekond tippu: kolm vestlust”

Väga mõtlemapanev raamat. Alpinismiga peavad tegelema julged ja raskusi mitte kartvad inimesed. Alpinism on andnud eluterve mõtteviisi. Silmaring avardub. Mõtlemine saab uued alused. (Imbi M)


Soovitan, sest saab hea pildi alpinismist ja Alar Sikust, sirgjoonelisest eesti mehest, kes ei kelgi saavutatuga. Tore, et leidub inimesi, kes on suutelised jõudma tippu, ka elus. (Sirje M)


Saame teada A. Siku mõtteid, kogemusi mägede vallutamisest, tema väärtushinnangutest. Mägede vallutamisel nagu üldse elus on oluline seada endale eesmärk ja siis visalt selle poole püüelda. (Esta K)


Huvitav ja hariv lugemine. Mägede vallutamine ei olegi nii lihtne kui paistab, vaid nõuab suuri ettevalmistusi. Loomulikult peab sul olema hea füüsiline vorm ja spetsiaalne varustus, aga ennekõike tahtejõud. (Triinu M)


Kui maa peal jääb ruumi väheks. Aga seda ilu, mis avaneb ümberringi, on raske sõnadesse panna. Ahmisin endasse kõike – igat emotsiooni, mõtet – mida andis edasi peategelane ise. Edu Alarile! (Inge M)


Hea ülevaade, kes näiteks soovib mägironijaks hakata. Ehedad emotsioonid. Kellele meeldivad mäed ja lumised tipud. Valget ja valget on väga palju. Millest tekib kutsumus? (Ella M)


Väga põhjalik intervjuu. Kuidas jõuda tippu ja mida see endaga kaasa toob. Huvitav lugeda. (Sirje R)


Raamatut soovitan lugeda alpinismi huvilistel eelkõige. Tegija mees ikkagi see Alar Sikk! (Tiiu V)


Teekond tippu ei ole mitte kerge, mitte kusagil. Sinu isiklikku arsenali peavad kuuluma andekus, visadus, tahe ja muidugi töö. Alar Siku eluviis on kogu aeg olnud sportlik, kuid vaeva näeb ka tema. (Mari P)


A. Sikk on mees, kellega läheksin luurele – tahtejõuline, sihikindel, inimlik, tagasihoidlik. (Viire V)


Soovitan. Inimese tahtejõud oma eesmärki saavutada. Lihtsa inimese suur tahe osaleda maailma kõrgemate mäetippude vallutamisel. Esimene eestlane Everesti tipus. (Maie R)

Valdur Mikita „Eesti looduse kannatuste aastad”

Soovitan, sest võlub kirglikkus meie metsade kaitsel. Ilmneb kurb tõdemus: meie planeedi elutähtsad funktsioonid hakkavad üles ütlema. Seepärast peaksid seda lugema praegused metsaärikad. Jäi meelde autori mõte: “ Vanad metsad ja suured puud on justkui palsam inimese hingele.“ (lk 31) (Sirje M)


Metsad on meie kultuuri ja ajaloo tähtis osa. Meie rahvajutud, muinasjutud, väekad tegelased on seotud metsaga. Mul oli hea meel, et tundlik V. Mikita tõi esile meie saatuse ja tähtsuse meie elus – metsaga. (Evi K)


Meil, eestlastel, on vist tõesti vedanud, et meil on veel metsad, sood ja rabad. Aga kõik muutub, eriti selle teise Eesti Vabariigi ajal. Ei ole meie valitsuses tõelisi riigimehi, kes mõtleksid ka tulevikule. Loodus, rahva vara, vahetatakse rahaks. Eriti viimasel kümnendil toimuvad lageraied, mida ei saa nii kiiresti taastada. (Mari P)


Mikita tuntud headuses. Kuigi mitmeid mõtteid oled tema poolt juba kuulnud, aga neid arendatakse edasi ja ikka on huvitav. Seekordne Mikita teos on kantud murest Eesti looduse tuleviku pärast, seega kurvem ja tumedam lugemine kui Lingvistiline mets. (Sirje N)


Raamat räägib üle mõistuse suurest metsaraiest ja inimese seosest metsaga. Kes seda loeb ja saab veel midagi päästa, päästke meie mets. (Maimi N)


See raamat oli kurb ja sünge. Ehkki me seda enam nii väga endale ei teadvusta, on mets suur osa eestlaste identiteedist. Kaotades metsa, kaotame oma identiteedi. Mikita arvab, et me oleme viimane põlvkond, kes saab selles osas veel midagi ära teha (lk 87-88). Tuleb loota, et kui see ongi nii, siis et me ka midagi ette võtame! (Tiina Silvia L)


Soovitan, hea lugeda – väike, kerge, õhuke raamat ja Mikita „naelapea pihta“ löövad mõttearendused ei lase teost käest panna mitmel õhtul, vaid loed pea ühe jutiga lõpuni. Küll on õnn elada siin pisikesel maalapil mere ääres, kus on veel säilinud (kuid kui kauaks) rikkalik loodus – veel on metsades puid, loomi, jõgedes vett, sood, rabad, nõmmed. (Ave M)


Tume ja sünge metsaraamat. Mets või raha? Kumb kestab kauem? See raamat paneb inimesed mõtlema, küsima ja arvama. Jah, mõtelda võiks olla mõnus, aga kas igasse mõttesse seda kerget mõnu ikka jätkub? Tõsisem mõte tahab ja sisaldab palju muudki. (Ester L)


Soovitan lugeda, aga seekord üpris kurvastav metsalugu Mikita sulest. Aga peale lugemist tõmbab ikka metsa kõndima ja veelgi rohkem hindama ja armastama metsa. Mikita kirjutab: “Vanad metsad ja suured puud on justkui palsam inimese hingele.“ (lk 31) Ja nii see tõesti on. (Astrid V)


Kuigi Mikita on juba aastaid minu „plaanin lugeda“ nimekirjas, pole temani jõudnud. Alguses tundus, et oleks pidanud ehk mõnest eelnevast Mikita teosest alustama, aga metsatööstuse osa suunas mind edasi uurima. Pani juurdlema, et mida mina ise saaksin parema tuleviku nimel ära teha. (Aet T-T)


Jõukohane ja kasulik lugemine neile, kes ei soovi mahukaid raamatuid lugeda. „Mõtlusmets“. Loodusuurijate hobiteadus. (Maire S)


Tekitab kaheseid tundeid. See, et elan linnas, ei tähenda, et ei armasta vähem kõiki metsi jne. Aega ei saa peatada, kogu areng toimub peadpööritava kiirusega. On ainult üks lahendus tasakaaluni jõudmiseks – tuleb valida õiged inimesed seda maad juhtima ja kelle hinnatasu raamatus oleks see. (Kadri M)


Lobedalt kirjutatud, iga väitega nõus. Eesti metsades valitseb Manifest. Lageraielangid ja tee ääres pealetungiv võsa, mis pole kellegi asi, sest metsavahi amet kadus koos mandunud riigiga. Iga alapealkirja juures võin öelda, jah,jah, jah! Põhja-eestlasena jääb üle veel meri, kuhu põgeneda kui metsad täielikult hävitatakse. (Mari T)


Mulle Mikita väljenduslaad meeldib, kuigi raamat polnud oma sisult muidugi tore. Käisin teda Loodusmuuseumis sellest raamatust rääkimas-kuulamas. Loodame, et läheb helgemaks. Hingeminev. (Egle K)


Räägib (ka arvudes), kuidas on metsaga ümber käidud. Kurb on. Ka minu lapsepõlve metsa on lagastatud. (Elle P)


Autor on teosele valinud väga sobiva pealkirja ja on selle õigel ajal kirjutanud, sest aastate möödumisel poleks seda enam vaja olnud. Mets on meie maa rikkus. Ära kunagi torma sinna, kus sa midagi ei näe. Ära tee ühtki sammu sinna, kus sa midagi ei näe. Ära topi oma kätt puutüve alla või põõsasse. (Imbi M)


Lisaks kirjutaja põhjalikule teadmisele meie metsast, on tal ka vahe sulg ning teravmeelsed (sõna)märkused. (Viire V)


Soovitan. Valdur Mikita oma tuntud loodusarmastuses. Autori peamised märksõnad – metsakultuur ja metsausk ning soomeugriluse säilitamine. Olen autoriga samal meelel. (Maie R)


Soovitan kõiki Mikita raamatuid lugeda. See on küll valus raamat. Eesti metsi – just täisküpseid on viimastel aastakümnetel liiga palju maha saetud. Eesti mets vajab hoidmist ja kaitset. (Esta K)


See raamat peab olema iga eestlase kohustuslik kirjavara! Metsade tähtsus on kogu elus looduse alus. Huvitav, et puud aitavad ka läbi akna õue vaadates haigel paraneda. Ka kalmistul käimine on seotud sealsete puude rahustava toimega – mul meeldib seal käia. (Marta-Maie V)


Valdur Mikita mõtete lugemine on alati põnevust pakkunud. Antud teos on aga märgilise väärtusega ka selle poolest, et julgeb vaadata otsa praegusele olukorrale eesti looduses. Looduse kasutamine tulu teenimise eesmärgil on massiliselt kasvanud, inimeste emotsionaalne side loodusega aga kahanenud. Paljud meist üldse teadvustavad, mis meie metsadega toimub ja kuidas see meid edaspidi mõjutama hakkab? Tegu on hea raamatuga, mis erutab lugeja nende probleemide üle juurdlema. (Ella K)


See on arendav mõtlusraamat eesti looduse kui pärandkultuuri kaitseks. Võrdlusi on ka indiaanlaste, soome ja jaapaniga. Kuidas on mets seotud inimolemuse ja identiteediga. Hea raamat.
See on ülimalt inspireeriv hümn või itk eesti metsade või loodusmaastike eheduse kaitseks. Paljud meist lendavad oma hingemaastike kohal, on üks paljudest mõtetest, mis mind raamatus südamest puudutas. Mikita on meie pühamees! (Tiiu V)

Hendrik Relve „Eesti looduse vägi”

Soovitan raamatut lugeda kõikidel noortel inimestel. Noored teavad loodusest vähe. See raamat on nagu eesti looduse entsüklopeedia.
Hoidsin seda raamatut kaua enda käes, aeg-ajalt lehitsesin ja lugesin jao kaupa. Põnev oli. Omaealine mees, retkleb seni maailmas ringi ja propageerib looduses viibimist ja selle ilu. Ei oskagi öelda, kas on ilusamad Eestimaa sood või Baikali taiga jne. Autor oskab köitvalt kirjutada mõlemast. Minu jaoks on kõige ekstreemsem elamus enda jaoks ühepäevane seiklus Kuuba saare mägedes ja põlismetsas, Relve seikleb senini, müts maha. (Leili K)


Tutvu Eestimaaga. Nii mitmeid kohti, mida ei teadnud ja fakte palju. Kui palju on Eestis huvitavaid kohti, mida ise ei ole teadnud. (Anne S)


H. Relvel on alati huvitav ja äärmiselt mitmekülgne tunnetusmeel, mis põimub nägemismeelega. Egas muud kui raamat kaenla alla ja Eestimaaga tutvuma. (Inge)


Soovitan, sest H. Relve toob loodust mitte meile lähemale, vaid lausa südamesse. Äärmiselt mitmekülgne ja väga põhjalik. (Ella M)


Väga vajalik peatükk. Metsad hoiavad elurikkust. Meeldis autori oskus kõrvutada-võrrelda Eesti looduslikke keskkondi teiste maade sarnaste keskkondadega. Teabe suurepärane täpsus ja konkreetsus. (Maila M)


Hendrik Relve näitab ja kirjeldab meile paiku, kuhu tavaline inimene eriti ei satugi. Mulle meeldivad väga loodusfotod. Selles raamatus on kirjelduste kõrval väga kaunid fotod. (Elle P)


See raamat on omamoodi teatmeteos, milles on nii fakte kui ka emotsioone. On rõõm teada, et Eesti looduses on ohtralt erilist väge. Mõttes neis paigus rännates ja fotosid imetledes tekib ülev tunne. (Tiiu K)


Ka eelmised tema raamatud on kirjutatud elulähedaselt, teadaandvalt, ladusalt. Meeldis, et sisse oli toodud teiste maade huvipakkuvaid looduspaiku. Oli tuttavaid kohti, kus olen käinud. Oli meeldiv taaskohtumine raamatus. (Kadri M)


Kindlasti soovitan. Palju infot Eesti looduse kohta, võrdlused maailmas nähtuga. Igal eestlasel peaks see raamat kodus olema või vähemalt loetud. (Dagmar O)


Soovitan seda raamatut kõigile – east, soost ja ühiskondlikust positsioonist olenemata. Raamat on kirjutatud armastusega Eesti looduse vastu, võrdluseks on teistest maadest saadud rändamise kogemus. Avastad, et meie looduses on nähtusi, mis isegi maailma loodusega võrreldes, on haruldased. Hariv ja häid emotsioone tekitav lugemine. Peaks olema iga eestlase poolt loetud. Rikkalikult fotosid. See raamat vaimustas mind sedavõrd, et hankisin ka endale. Õnnestus saada Raamatukoi laost ainueksemplar. Ammutan sellest häid emotsioone
ajal kui ei sa loodusesse minna või kui üldine hala Eesti viletsuse kohta hakkab häirima. (Linda K)


Minul on õnnestunud tutvuda loodusega, kus giidiks on olnud Hendrik Relve. Tema teadmised on vapustavad. Kiitus temale, et on kirjutanud niisuguse teose, millest saame suurepäraseid teadmisi. Raamat on teatmeteos nii noortele kui vanadele. Raamat on varustatud sobivate fotodega. Reegel inimlike toimingute kohta: tee seda nii harva kui võimalik, kuid nii tihti kui vajalik. Eesti on metsasuse poolest Euroopa riikide seas praegu neljandal kohal. Rabade pindalade poolest oleme kolmandal kohal. (Imbi M)


Hea lihtsalt ja mitmekesiselt lahtikirjutatud lugu Eesti ja maailma põnevamatest maastikest, puudest, pankrannikutest, allikatest, koobastest, soodest ja rabadest. Ülimalt huvitav raamat looduse eri vormidest võrrelduna Eestis ja teistes maades erilisematega. Hea oli teada saada, et Eestis metsamassiiv siiski koguaeg kasvab. Enne suuremat sõda oli metsa all vaid veerand Eestit! (Tiiu V)


Soovitan lugeda. On palju pilte tuntud kohtadest ja haruldusi ülemaailmses mastaabis. Võime uhked olla oma säilinud loodusharulduste ülel. Olen paljusid Eestimaa vaatamisväärsusi ise ka näinud. Kõiki kahjuks mitte ja ega enam ei jaksa käia ka. Hea, kui TV ja raamatud ikka silma peal hoiavad. (Marta-Maie V)

Juhani Püttsepp „Eesti looduskaitse 100 aastat”

Loodus on eestlasele oluline. Looduskaitse ei ole täna leiutatud seoses kliima muutusega, looduskaitsel on oma lugu. Eestlane on alati loodusest hoolinud ja loodusest jõudu ning hingerahu ammutanud. (Maire S)


Poleks arvanud, et Eestis on nii palju kaitsealasid, väga vajalik info. (Maie R)


Laiendab silmaringi, annab ülevaate Eesti looduskaitse 100 aasta tegevusest. Looduskaitse ja maastikukaitsealade nimekiri on raamatus. Meenub palju tuttavaid kohti ja matkaradu, kus on käidud. Hoiame oma ilusa Eesti loodust. (Esta K)


Raamatud ja filmid võivad omavahel väga toredasti kokku klappida, justkui ühe ilusa pusle erinevad detailid.
Raamatus on üks peatükk pealkirjastatud nii: „Kotkaste ja huntide paradiis. Kunagised jahiloomad, praegused kaitsealused“ (lk 64 jj). Imearmsad on raamatus tsiteeritud Einar Tammuri mõtted-märkmed: „Looduskaitseala peabki olema huntide paradiis, sest ta ülesanne on kaitsta loodust kui tervikut. Ja looduskaitsealal on hunt sama oluline kui papp kirikus…“
Einar hoidis kotkapesad ja hundirajad saladuses, ka ise käis ta neid radu võimalikult harva, et mitte metsaelanikke häirida. Igaüks meist soovib oma kodu ümber rahu ja vaikust, ütleb ta.
Raamatu kohta tagasiside tutvustuse kirjutamise ajal vaatasin uut kodumaist jõulufilmi „Eia jõulud Tondikakul“. Ka see haakis end kotkaste-huntide-looduskaitse teemasse. (Ester L)


Hea ülevaade looduskaitsest ja tema kaitsjatest. Faktitihe. Leidsin palju tuttavaid nimesid ja tegevusi, millest ise olen osa võtnud. Sain teada uut. Väga hea on lisatud kaitsealuse Eesti nimistu. (Mari T)


Looduskaitse esimesed kirjapanekud on juba 20 saj. alguses. Koolis õpetati, et hunt on metsa sanitar. Metsa minna on igamehe õigus. Nõmmel Glehni pargis oli üles pandud silt: “Võta lille või muud, aga ära puutu puud”. (Imbi M)


Väga hästi koostatud ja kirjutatud. Palju huvitavat paljude fotodega illustreeritud. Lugesin nagu eht romaani, kuigi kõik on oma loodus, paigad ja inimesed. Väga-väga meeldis. (Kadri M)


Soovitan lugeda. On palju andmeid looduskaitsealade kohta. Väga palju maasikukaitsealasid on, samuti üksikuid objekte, mida vaja kaitsta. Arvele on võetud, kuid kaitset praktiliselt pole! Ei soovitata liigselt niita muru. Igale poole vaja ligipääsu, torne ja laudteid. (Marta-Maie V)


Kerge ja ülevaatlik lugemine, mis koputab südametunnistusele ja tuletab meelde kui habras ja ilus on loodus meie ümber. Kohati olid mured ja rõõmud läbi linnu/looma silmade, see oli väga nukra alatooniga. Tuli tahtmine minna metsa rabamatkale või lihtsalt raamatus kirjeldatud kohti vaatama. Meenus kärnkonnade koori etteaste kraavis, mida varahommikuse kohvi kõrvale nautida sai. Nüüd ei ole seda ammu kuulda, arendused tõrjuvad loomi, lind, kahepaikseid ja roomajaid järjest kaugemale. (Miryam V)

Mari Järve „Esimene aasta”

Raamatus on kirjutatud viirusest. Meeldiv on lugeda, et see kõik toimus Eestis. Minule jätsid sügava mulje arstid, kellel on suur vastutus rahva tervise eest. (Imbi M)


Põnevik, kerge lugeda aga samas sünge. Ehtne katastroofi lugu, loodan, et nii ei juhtu. (Reet V)


Soovitan lugeda ja kaasa mõelda. Haarav juba esimeset leheküljest. Praeguses hullumeelses maailmas ei tundugi väga utoopilisena. (Eha A)


Soovitan! Väga realistlik lugu, milline katastroof võib meid tänapäeva globaalses maailmas ühel päeval vabalt päriselt ees oodata. (Kadri P)


Kindlasti soovitan, aktuaalne teema. Viimasel ajal räägitakse vajadusest eriolukorraks valmisolemisest. Kuidas inimesed käituvad? Kui palju muutuvad? Kas meie väike riik suudab oma elanikke aidata? Muidugi oleks hea, kui neile küsimustele vastus jääks saamata. (Sirje S)


Päris mõnus lugemine. Raamat inimsuhetest kriisi ajal. Selle raamatu juures meeldis mulle vast kõige rohkem see, et tegevus toimus Eestis. See pakkus päris palju äratundmishetki. (Tiina R)


Raamat oli põnev. Lugedes mõtlesin kogu aeg kaasa, mida mina teeksin sellises olukorras, kuidas ma käituksin, kas minus säiliks positiivsus ja abivalmidus, sallivus teiste suhtes. (Triinu M)

Mari Tammar „Hundihüüdja”

Päris ladusalt kirjutatud, reaalsus ja ulme segi. Pole kuulnud, et olid hundihüüdjad. Tore, et Kadri tuleb tagasi oma juurte juurde. (Elvi R)


Naiselik. Hallika varjundiga. Põhjalik. Hakka või ise ulguma! (Inge M)


Otsene lähenemine. Eemaldumine argipäevast. Ehe ja samas nii pehme raamat. Positiivne. (Ella M)


Kindlasti tasub lugeda. Müstiline ja haarav. Paneb mõtisklema inimsuhete, samuti inimese ja looduse, erinevate põlvkondade seoste üle. (Eha A)


Raamatu pealkirja ja sisukirjeldust lugedes ootasin midagi muud ehk pisut rohkem müstikat ja fantaasiat. Teemaks olid aga pigem inimestevahelised suhted ja kartus selle ees, mida me ei mõista. Nukraks tegi, et isegi täiskasvanud võivad olla lapse vastu emotsionaalselt nii julmad ning see, et isegi kui tahaks ebaõigluse vastu välja astuda, siis ühiskondlikku tõrjutust kartes minnakse pigem halvustajate leeri. Samas ei tea alati teiste motiive ja mõni ebaõiglane samm võis olla meie hüvanguks mõeldud. Ilmekalt toodud põhitõde, selleks, et ise saaks rahu ja edasi minna, on mõistlik andestada ja unustada. (Miryam V)


Soovitan. Pani mõtlema ja arutlema nii olnu kui oleviku üle nii indiviidi kui kogukonna tasandil, nii minevikus kui tänapäeval. Lugema kutsuv ja veidi lummav. (Reet N)


Eesti kirjanduses on teisigi hundi-naise lugusid. „Libahunt“ näiteks. Tiina asemel on nüüd noor naine Kadri…
„Meil on jäänud väheks neid pühasid asju ja põhimõtteid ja väärtusi, mille ümber oma maailmapilt punuda, ja me ei oska vastata küsimusele, kes ma olen ja mille poolest teistest erinen.“ (lk 138) (Ester L)


Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi, mulle meeldis. Oli inspireeriv, soe ja nauditav. Tore on avastada uusi kirjutajaid. (Viire V)


Soovitan kindlasti. Pärimustest, folkloorist, pärimuste uurimisest. Sama ka üsna palju psühholoogiast. (Maie R)


Huvitav raamat. Tagasi kodukohta minnes, tuleb noorel naisel seista silmitsi minevikuga. Raamat nii koolikiusamisest, selle mõjust, kui ka inimeste ja nende tegude mõjust teistele inimestele. Hästi on põimitud müstilise hundi motiiv. (Eve L)


Soovitan lugeda. Ajakohane ka tänapäeval, koolikiusamise probleem. Kahju vanaema raskest elust, ema rikutud elust ja tüdruku lapsepõlvest. (Hafza D)


Lugeda võib. Raamat pakub kauneid looduspilte, romantilisi episoode inimese ja looduse seotusest. (Sirje M)


Teos jutustab noorest naisest, kes on otsustanud naasta oma kodutallu ja olla koos endiste sündmustega. Kui tahad edu saavutada, pea nõu kolme eaka inimesega. (Imbi M)


Kindlasti soovitan. Väikestest asjadest saavad alguse suured. Loodus on tervik. Muidugi on ka looduses konkurents, aga väga palju ka koostööd. (Sirje S)


Ehk peaksime kõik minema tagasi maale, tagasi juurte juurde. Loodusega sideme säilitamine on väga tähtis. Tänapäeval on see kadunud. (Malle S)


Lk 138: “Meil on jäänud väheks neid pühasid asju ja põhimõtteid ja väärtusi, mille ümber oma maailmapilti punuda, ja me ei oska vastata küsimusele, kes ma olen ja mille poolest teistest erinen.” Teosest saadud emotsioon – põnevus. Lk 44: “Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada… See teeb neist omamoodi hingesugulased, kes on pidanud ajaloo keerdkäikudes seisma ühtmoodi oma ellujäämise ja iseolemisõiguse eest.” (Ilme U)


Mõnus lugemine. Lugu sellest, kuidas üks noor naine läheb tagasi juurte juurde ja teeb minevikuga rahu. (Tiina R)

Lennart Meri „Hõbevalge”

Haarav ja põhjalik muinaskultuuri tutvustus. Raske lugeda, sest eeldab üld- ja eriteadmisi väga paljudest eluvaldkondadest. Äärmiselt teadmisi avardav ja ulmelist mõtteviivi ergastav teos. (Maila M)


Mõtlemapanev. Külluslik, omanäoline, poeesiast kantud võluv, nägemuslik ajaraamat Eestist.
“Ajalugu elab ja muutub, sest teda ei ole olemas väljaspool inimest, ta leiab oma mõtte või mõttetuse olevikus, meie tegevuses või tegemata jätmises, meis endis…” (2008, lk 534) (Niina Z)


Suurepärane ja mitmekihiline raamat, mille lugemine nõuab avatud meelt, kannatlikkust-järjekindlust ja respekti. Soovitatakse lugeda seda raamatut esmalt kui ilukirjandusteost, siis kui ajaloolist raamatut ja lõpuks kui käsiraamatut. Ja siiski, tuleb lasta lennata oma fantaasial, sest see kõik võis nii olla, ja veelgi enam… (Ester L)


Raamat iga eestlase jaoks. Ürgsed kultuurimustrid. Siit aimub: milline päike on Thule? Kuidas sündis Kaali järv? Kes on Päikeseõgija? Ja sa saad kõigele vastused. Üks parim raamat, mida olen lugenud. Väga vaimustav ja inspireeriv. Hõbevalget teed pidi liiguti õhtu- ja hommikumaale. Otsiti Tulesaart. Meie Saaremaad. Aga miks ka mitte. (Tiiu V)


Soovitan neile, kellele meeldib lugeda memuaare, biograafiaid, reisikirju, ajaloo raamatuid. See raamat andis tohutult teadmisi folkloorist, ajaloost, geograafiast, mis tugineb algallikatele. Samuti annab hea ülevaate läänemerelaste minevikust. See raamat on täis üllatusi, on kaasakiskuv, palju avastamisrõõmu ja fakte. (Marje-Eevi P)


Tõsine eesti lugu. Ärkamisajale tõuke andja. Suurendas rahvustunnet. (Malle S)


Olen lugenud seda teost erinevatel kümnenditel ja tõdesin, et iga kord on loetu erinevalt mõistetu. Kuna olen ajaloo-ja kirjandushuviline, siis lähevad mõlemad mulle peale. Ja alati on midagi ära ununenud, mida jälle hea meelde tuletada. (Kadri M)

Lydia Koidula „Ilus oled, emapind”

“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda. Rohkem on tuntud Koidula rahvuslikkust kuulutavad luuletused, looduslüürika vähem. (Mare A)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan loetud raamatut, kui meeldivad loodusluuletused või üleüldiselt luuletused. Väga huvitav oli lugeda just Koidula loodusluulet, sest ometigi on ta ju tuntud isamaalise luulega. Kõige rohkem meeldisid mulle tema luuletused sügisest ja jõgedest, samuti üks ilus luuletus kuust. Teos tekitas melanhoolse emotsiooni, kui lapsepõlves sai nii palju rohkem looduses oldud ning tekitas soovi seda tulevikus rohkem teha, võtta aega just selle jaoks, et loodusesse minna. (Gerda S)


“Ilus oled, emapind!” – Mulle meeldisid Koidula luuletused antud raamatus. Arvan, et teos on tähelepanuväärne juba osava keelekasutuse ja riimiseadme poolest. Oh, oleks endalgi võime end nii kaunilt emakeeles väljendada! (Ella Marie Merle K)


“Emajõe ööbik” – Klassika! Selles on tunda väge! On ütlemata au, et meil leidus selline luuletaja, kes põimis sõnad luulesse.Tahes tahtmatult rändan aega, kui Koidula luulet kirjutas, jättes maha jälje. (Inge M)


“Emajõe ööbik” – Tore, aeg ajalt kätte võttes ja meenutades meie kullafondi. Puhas, karge, ajatu. (Ella M)


“Ilus oled, emapind!” – Võtsin raamatu täitsa huupi ja ei kahetse valikut. Oleme harjunud Koidulat pidama isamaaliseks luuletajaks, kuid siin on terve raamatutäis loodusluulet. Küll ka kodumaa pinnast, kuid palju ilmast, aastaajast, lihtsalt floorast ja faunast.
Päris tore vaheldus tavapärastele “põletavatele päevakajalistele ühiskonnaprobleemidele”. (Elo H)


“Emajõe ööbik” – Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!”
Isamaa, armastus, loodus… Kõik see kunstnik Maara Vindi kaunilt kujundatud luuleraamatus. Hea on Lydia Koidula aegumatud luuletused ikka aeg-ajalt uuesti üles leida, oma raamaturiiulilt või raamatukogust võtta. Ja taas see loodus, isamaa ja armastus. (Ester L)


“Valitu luuletused” – Lugesin ELLUs e-raamatuna ja kuigi ilus oli lugeda, siis kindlasti eelistan paberkandjal luulekogusid. (Tiina Silvia L)


“Löö, süda, õitsele!” – Üks ilus valik Koidula luulet. Tundeline südame luule, isamaa igatsemine, meenutused. Tore romantiline luule. Mis mulle jutustad, koidiku tuul? Eesti on sügaval lauliku südames. (Tiiu V)


“Ilus oled, emapind!” – Raamatus poetessi kaunis looduslüürika, mis on osake Eesti luule klassikast. See luule on tõeliselt kaunis ja klassikute loomingut võiks teada. Koidulal oli väga traagiline elu, mistõttu ta luules on palju nukraid noote. Hiliskevadel mõnda aega süda hõiskab, aga siis tuleb taas kurbus, et looduses närtsib, päikest vähem. Sellised read “mul süda haige sees ja ei ma peitu tea, kus poleks talvet ees“. Minu arvates on kõikidel aastaaegadel oma võlu. (Esta K)


“Ilus oled, emapind!” – Soetasin esimese Koidula luulekogu 1967. a., millele lisandus aegade jooksul teisigi (52 aastat tagasi). Mulle on need luuletused väga erilised ja pühad, loengi neid erilisel emotsionaalsel tasandil. (Kadri M)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda, sest Koidula isamaalised luuletused on üldtuntud, kuid tema looduslüürika on jäänud tagaplaanile. Raamat pakub südamlikke pildikesi kodumaa kaunist loodusest. Luuletustel on tihti nukker alatoon, sest elu on üürike. (Tiiu K)


“Eestimaa, su hiilgav rada” – 90 luuletusest tean lapsepõlvest 13 luuletust. 7 neist olen lauljana laulnud.
Raamat meeldis ja eriti soovitan gümnasistidele. Kui see sõnum jõuaks ainult tänapäeva inimesele kohale praeguses ühiskonna situatsioonis. (Leili K)


“Ilus oled, emapind!” – Luule on minu jaoks veidi nagu võõrkeel: sõnad on tuttavad, aga mõte jääb tihti tabamata. Nii oli mul kahjuks raske ka Koidulat täiel määral nautida. Samas olen tänulik suunamise eest haarata vahelduseks kätte ka luulekogu – ise niisama selle peale ei tuleks. Ja võib-olla ühel päeval saabki minust suur luulesõber. (Kadri P)


“Luule” – Koidula luulet lugedes muutub oma meel kuidagi härdaks ja vastuvõtlikuks. (Maie R)


“Ilus oled, emapind!” – Koidula on eestlaste teadvusse jäänud isamaalaulikuna, kuid selles kogus puutume kokku loodusluulega. Lapsepõlvest meelde jäänud luuletus:
“Kevade on sala tulnud.
Tulnud hoopis salaja.
Hiilgva toominga ladvas
Aia ääres kiigub ta.” (Imbi M)


“Emajõe ööbik” – Erakordselt lihtsalt ja kaunilt illustreeritud luulekogu, mis algselt ilmus 1867. aastal. Lihtsad, südamlikud ja hinge minevad luuletused. Paljud neist väga tuntud ka viisistatutena. (Siret M)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda Koidulat, keda kooli ajal eriti ei tutvustatudki. Saan aru ka, on üsna vanamoeline. Aga seda huvitavam, isegi üllatav. Meeldis, et luuletaja väljendab end hooga ja kirglikult. Meeldis sõnavalik ja loome. (Sirje N)

Rita Mets „Imepärane Eesti loodus”

Silmaringi avardav, väga ilus ja väga mahukas teos. Palju huvitavaid fakte Eesti looduse kohta. Põnevust lisasid legendid ja muistendid. Kõikide paikade, lindude, loomade, taimede jne. kohta sain teada midagi üllatavat, uut ja huvitavat. (Anu P)


Mitmekülgne ja hariv lugemine. Meeldisid huvitavad faktid. Puuduseks vähene fotode (värviliste) hulk, eriti vähelevinud hävimisohus objektide kohta. Looduslike objektide täiendav/meeldetuletav lugemine. Huvitavate faktide mitmekesisus. (Maila M)


Palju tänu autorile tema suurepärase teatmeteose eest. See raamat sobib igas vanuses inimesele. Mina sain siit palju uusi teadmisi. Inimene õpib nii kaua kui elab. (Imbi M)

Mathura „Jääminek”

Raamat inimesest, kes on üksi jäänud ja tunnetab, et varsti kaob igavikku. Mulle see meeldis, sest oli kirjutatud nii nagu ühe vana mehe päevad üksikuna teistest kaugel võisidki välja näha oma hirmude, väheste rõõmude ja minevikumõtetega. Kuidagi lihtne mõista, kuid samas paneb mõtlema, et äkki on ka meil keegi, kes tegelikult tuge vajaks, kuid seda välja ei näita. (Eve L)


Mõtisklus aastaaegadest. Jää läheb ja ei pöördu tagasi. Õhtust aega laena, hommikust varasta. (Maire S)


Väga kurb raamat üksi jäänud vanainimesest. Meenutas, et üksindus on 21. sajandi katk. Igal inimesel on vaja kedagi ja midagi, mille nimel elada. (Kadri P)


Mina soovitan loetud raamatut. See on teos, mis ilmselt mu kätte lihtsalt niisama poleks sattunud. Lugu üksikust mehest, kellel pole isegi naabreid lähedal, on kurblik, aga näitab ka meelekindlust ja tugevust. Lisades veel kaunid ja huvitavad loodusekirjeldused, oli see raamat väga terviklik ja hea lugemine. Teos tekitas kurbust, samuti mõtteid vanadusest ja kuidas see on vähe tõenäoline tänapäeval niiviisi minna, täiesti üksinda. (Gerda S)


Väga hästi kirjutatud hingeminev ja puudutav lugu. Armas väike formaat, imeilus kaanekujundus. Lugu haaras mind täielikult kaasa. Kujutasin kõike väga elavalt ette, niivõrd tõepärane ja usutav tundus. (Anu P)


Soovitan! Erakordselt ilus lugemine, vaimustav, õrn, poeetiline, maaliline, lihtne ja sügav, filosoofiline, tundeline, helge. See on lugu muutustest ajas, looduses ja inimeses. Suur tänu autorile! (Niina Z)


Ühe mehe elu nooruses ja vanemas eas. Soovitan. Üksikul vanemal inimesel peaks keegi vahetevahel abiks käima. Olgugi, et nad ise seda ei palu. See oleks inimlik. (Inge S)


Kena rahulikult kulgev lugu vana mehe elusügisest. Puudutab üksildust ja inimese vahekorda loodusega Eesti ääremail. (Sirje N)


Väga meditatiivne ja poeetiline lugu ühe mehe elust, kulgemisest, Kasari jõe luhast, üksindusest, lumisest aastaajast, kus kõik külmub. Ometi tuleb kuskil taas kevad. Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla, tuleb raamatust üks oluline mõte. Igaühe vanadus ja lemmikaastaaeg tuleb erinevalt. Jääminek, mida Manivald armastas, viis ta kaasa. Kõik, mida sa ei tea, on see, mida kardad. Elus on kõik loomulik kulgemine. (Tiiu V)


Väga hea raamat ja sobis just jahedasse ning halli novembrisse. Nii hästi ja voogavalt on kirjeldatud meie aastaaegu. Ja ka seda kui karm, aga ka ilus, võib olla elu peaaegu meresaarel pilliroo keskel. Lugu ise oma eluõhtule jõudnud mehest, kes kohati meenutab olnut aga vaatab hetketi ka tulevikku. Lugesin raamatut bussi oodates ja väljas oli üsna külm ja tuuline – ja raamatu alguse kirjeldused sobisid väljas oleva ilmaga väga hästi. Jäine aga voolav. (Kai K)


Teoses on Manivaldi mõtted, tegevused, toimetamised edasi antud niivõrd tõetruult, eht vananeva inimese mõtetega. Looduspildid, kirjeldused manavad täpselt sellise pildi silme ette. Ja see ehtsus ja tõetruu tegevuste ja mõtete edasi andmine. (Kadri M)


On mõtlema panev lugu inimese elust, üksindusest. Meeldejäävad loodusekirjeldused, hämmastav sõnaseadmise oskus. Meenub loetu: „Minevik ja tulevik olid justkui metsmaasikad ühel pikal
heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid“. Kas saab veel huvitavamalt öelda? (Sirje M)


Raamat, mis on täis ilusaid kirjeldusi loodusest ja sügavaid mõtteid elust. Kurb ning samal ajal ilus lugu.
Manivald ei osanud enam kuidagi rõõmu tunda igapäevasest elust ja üksindusest, mis mõjus talle aina rusuvama ja raskemana. Samas oli ta tänulik ka helgete hetkede eest, mida elu oli talle pakkunud.
“Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla”. (Karoline A)


Väga ilus raamat. Midagi otseselt ei juhtu, kuigi arvan, et kui on aega raamatusse sukelduda võib peas valmida mitme tunnine film. Nii hingedeajal lugedes teeb natuke kurvaks ja paneb mõtlema nendele, kes väga üksi on jäänud. (Doris J-P)


Ühe vana mehe mõtted aastaaegadest. Linnurohud, angervaksad, raudrohud ja palderjanijuured – suvel korjatud, et talvel nendega kosutada, ennast tervendada. Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla. Inimese ahnusel ei tule iial piiri. (Imbi M)


Linnalapsena on mul raske ennast ette kujutada sellises olukorras oma elu viimast lõppu elamas. Küll aga võin ma teatud määrani proovida mõista, miks mõned inimesed eelistavad eladagi sellises eraldatuses ja täiesti omas maailmas. Milline õnn, kui oled sealjuures leidnud veel omale teekaaslase, kes mõistab sind mitte ainult poolelt sõnalt, vaid sügavuti tervet sinu maailma. Seda suurem võib olla kurbus, kui teda ühel hetkel enam pole, kui pole enam kedagi, kes mõistaks, isegi kui oma mõtteid jagaks ja elukogemust ümber jutustaks. Nad ju küsivad küll ning on entusiasmi täis, aga puudub kokkupuutetasand.
Eks ülekantult ole see nii meie kõigi eludega; igaühel omas mahlas, isiklikud nüansid, kus see üksindus ja eraldatus väljendub.
Respekt igal juhul. Eriti just Mathurale, kõikide nende kirjelduste eest. (Elo H)


Üksinda elava vana mehe päevad talve hakust kuni jääminekuni. Raamatus on olulisel kohal ümbritsev loodus ja ilm. Mees saab hakkama väga vähesega. Leplikkus, rahu. (Esta K)


Sellesse raamatusse „sisse minnes“ on võimalik näha ja kogeda ühe vana mehe viimaseid aegu ja püüdu oma asjad enne lahkumist korda seada. Just asjad, sest olgugi, et neid enam keegi ei pruugi kasutada, on nad seda väärt.
See lugu algas kohe pärast hingedeaega kui pööripäev oli tulekul.
Manivald, vana mees mere ääres mõtles:
„Elu on harva muud kui kulg ühest tundmatusest teise – oli seda ka nüüd, kui lõpp paistis ligi. Surm oligi kõige suurem tundmatus.“ (Ester L)


Soovitan, eriti vanematel inimestel, kes elavad üksi. Väga mõjuvad looduskirjeldused ning üksiku vana mehe mõtisklused. (Maie R)


Mõtisklev teos üksikuks jäänud inimese argipäevast eraldatud maakohas. Paaris kohas kergitasin imestunult kulme vaevatud peategelase suutlikuse peale – ei tundunud reaalne. Aga eks selleks ju kirjandus ongi, et kõike saab muuta. Kui järgmine kord sõidan üle Kasari silla, siis meenub ehk ka loetu.
Väga tänapäevalik raamat – läheb ruttu selle lugemine. (Viire V)

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu”

Soovitan lugeda, eriti neil, kes kavatsevad palverännakule minna ja just populaarsesse Santiagosse. Palverännak on ka Eestis võimalik läbi käia – alates Piritalt. Kuidas on raamatus kirjeldatud perevägivald üldse võimalik! Samas on ema tubli ja töökas. Kuidas küll “nõukaaja” naised oskasid ja jõudsid nii palju teha? Tööl, kodus. Kas kaasaegsed perenaised kujutavad seda ette? Kõike on poest võimalik osta. (Marta-Maie V)


Mulle meeldis, oli võimalus näha teiste eludesse. (Külli R)


On kirjeldatud nii loodust, ema-tütre suhteid – kuidas eri vanuses naised tajuvad ühtesi ja samu asju nii erinevalt. Tekkis tõsine soov ka ise palverännakule minna. (Reet V)


Kindlasti soovitan raamatut lugeda! Väga, kohati lausa valusalt, avameelne ja mitmekihiline raamat. Jutustus Kätlini lapsepõlvest vaheldumisi Kätlini ja Hanneleele kirjeldustega palverännakust. Paneb mõtlema lähisuhete mõju üle meie elule. Palju olulist infot leiab aga ka see, kel plaanis Santiago de Compostela rännak ette võtta. (Piret P)


Sellest pikast teekonnast olen ennegi lugenud raamatuid, televiisorist oli isegi saatesari teekonna läbinutest. Huvitavam osa oli see, et kogu teekond oli läbi põimitud mälestustega lapsepõlvest, vanemate ja laste vahelistest suhetest. (Kadri M)


Kui poleks olnud tänapäevaseid kirjeldusi palverännakust Hispaanias, oleks jäänud üldmulje ikka väga kurb ja karm. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest – kes võtab sealt mustrid kaasa, kes muudab neid. Kätlin muutis neid mustreid. Seda suudab tugev inimene (keda üritati ikka väga murda). (Viive J)


Väga huvitav ja valus raamat. Kahe autori, ema ja tütre kirjutatuna ka pisut raske lugeda ja aru saada, et kes täpselt kirjutab. Selge, et seda väga komplitseeritud nõuka-aja perelugu kirjutas Kätlin. Ausalt ja halastamatult, justkui kättemaksuks, aga võib-olla ka lunastust otsides. Hanneleele aga kirjutas (vist) enamuse palverännaku-loost. Tähelepanelikult lugedes väga hea pimeda aja sisustamiseks. Soovitan! (Ester L)


Kahe ema ja kahe tütre armastuslood on väga komplitseeritud. Raske lapsepõlv ja olla soovimata laps. Sadistlike kalduvustega ema, kes ilmselt enda teada teeb kõik õigesti, kasvatab nn. korralikke inimesi, aga ei oska kaugemale vaadata. Samas meenutustega oma lapsepõlves hargneb kõrvalliinina Hispaanias palverännak koos tütrega. (Mari P)


Väga südamesse minev teos. Koduvägivald. Koduse elu kindlad reeglid, need kehtisid kodust ära minemiseni. Elamine on tohutu suur seiklus. Kõnnin aeglaselt avatud silmade ja avatud hingega, märkan kõike enda ümber ja tunnen sellest rõõmu. Loll on see, kes vabandust ei leia. (Imbi M)


Soovitan. Sünged lapsepõlvemälestused tekitasid ängistust. Palverännaku lugu oli tore, südamlik ja humoorikas. Kokkuvõttes meeldis väga, lugege kindlasti. (Eha A)


Soovitan eriti 1970-tel sündinud naistele ja nende tütardele. Mina ise olen autori ema eakaaslane ja minu tütar Kätlin Kaldmaa eakaaslane. Meil on olnud kardinaalselt erinevad saatused, aga raamat puudutas. Käisin Kätlin Kaldmaaga kohtumas raamatukogus. Sain vastused oma küsimustele. Kätlin Kaldmaa ütles, et ta kirjutas raamatus ennast lapsepõlve taagast vabaks. Väga tõetruud 1970. aastate maaelu kirjeldus ja Hispaania palverännak, millist kogemust meil pole olnud. (Leili K)


See raamat tekitab kahetisi tundeid. Väga lahe, et Kätlin oma tütrega palverännaku ette võtab. See nõuab suurt pingutust ja väga häid omavahelisi suhteid. Ja samal ajal need meenutused Kätlini enda lapsepõlvest ja ebanormaalsest suhtest oma emaga. Õudne on sellisest ülekohtust ja piinamisest lugeda. (Kadri P)


Olen vaimustatud kõndimisest ja plaanin ka ise Caminole minna. Sellesse kõndimislukku põimitud ELU lugu näitab, et kõik on võimalik. Hea ja halb. Igatsus igas mõttes. Soov olla koos oluliste inimestega, armastus. (Egle K)


Väga hästi kirjutatud raamat, paralleelselt jooksis kolm liini: Kätlini lapsepõlv, Kätlin palverännakul, Hannaleele palverännakul. Selline erinevate liinide kombineerimine tegi raamatu lihtsalt loetavaks ja ei tekkinud tüdimust, minu jaoks oli kõige paeluvam lugeda just Kätlini lapsepõlvest, tore, et olenemata rasketest aegadest ei ole Kätlin kirjutamist jätnud. (Stina S)


Rein Põder „Kauge”

Väga põhjalik uuring. Tolli tegevusest seotud müstikaga. (Sirje R)


Väga huvitav raamat. Saab palju teada asjadest, millega pole kokku puutunud. Hea kerge lugeda, ajalooline, kohati väga kurb. Imetlen tublisid, julgeid inimesi. (Hafza D)


Mulle isiklikult meeldivad sellised tõelisuse ja fantaasia piiril kõõluvad raamatud reaalselt siin ilmas elanud (ja suuri tegusid teinud) inimestest, kus kunagi ei tea, mis on tõde ja mis on autori fantaasia. Selles raamis hea teos on see, kus seda piiri on raske aimata elik – fantaasia on väga tõene. Kuid teisalt – konkreetses raamatus oli minu jaoks huvitavaim “Ilmar Reala odüsseia”, mis ilmselgelt oli puhas fantaasia. (Viive J)


Soovitan ajaloohuvilistele ja loodussõpradele. Krossilikus laadis pilguheit eestist pärit meestele – Baer, Toll… Võimsad kaljude, jõgede, vulkaanide, orgude kirjeldused. Sain aru, et on suur erinevus, kas vulkaanide juures käia või neid avastada ja seal olla. (Mari T)


Rein Põder on lõpetanud Tartu Ülikoolis bioloogia-geograafia teaduskonna. Teos on õieti teaduslik uurimus, kus on palju fakte suurte maadeavastajate kohta. Üks tema lemmikutest on eestimaalane Eduard von Toll aga ka paljud teised. Romaan muidugi ei põhine ainult teaduslikel faktidel, palju on ilmselt lisatud ka omalt poolt. (Mari P)


Soovitan lugeda neil, kes on huvitatud unenäolistest, välja mõeldud lugudest. Teema iseenesest huvitav – ekspeditsioonid ja nende lõpp (enamus traagilised). (Evi K)


Soovitan neile, keda huvitavad avastusretked erinevatel maadel. Minu jaoks olid kõige huvitavamad Ida-Siberi ekspeditsioonide kirjeldused. (Maie R)


Väga hästi kirjutatud jutud tuntud geograafidest. Baeri lumevangis ja Wrangeli abiellumise lugu. Tolle aja naised olid 20 aastat abielus ja sellel ajal sünnitasid 10 last, siis surid. (Malle S)


Raamat on kirjutatud Tartu Ülikooliga seotud Põhjala-uurijatest ning reisimeestest. Saab palju teadmisi nendest kaugetest maadest ja ohtudest. Pikkade reiside juures hakkab vanadus tundma andma. (Imbi M)

Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja”

Huvitavas luulevormis päevik. Soovitan lugeda. Olen Tõnu Õnnepalu teoseid lugenud, mulle meeldib see kirjanik. (Marta-Maie V)


Väga huvitav luulepäevik. Korraga palju lugeda ei saa, võib liiga depressiivseks muutuda, aga päevikus on palju ilusaid mõtteid ja tähelepanekuid. Tekitas soovi ka ise aasta aega päevikut pidada ja oma emotsioonid kirja panna. Mõjub mõtisklema panevalt. (Piret P)


Sild unistuse ja reaalsuse vahel. Õnnepalu selge siht. Värske, ehe. (Inge M)


Päevik,kus sissekanded on luulevormis. “Sest luule on teadagi elutegelikkuse ja väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis.” (lk.8). Pisut tumedates toonides. Pidev millegi ootus,hirm vananemise ees,tühjuse tunne. (Anu P)


Eriline päevikuvorm. Loodus + mõtisklused. On tunda, et autoril oli kurb. See kurbus kandub ka lugejale. (Elle P)


Soovitan, üks omamoodi raamat. Väga kurvameelne ja süngevõitu päevik. Vaid harvad heledamad mõtted, peamiselt seoses loomade-lindudega. (Eha A)


Soovitan vahelduseks proosale luulet lugeda, paneb teistmoodi tundma ja mõtlema argirutiinist, annab uue hingamise. Antud teos haaras lõpuni lugema kodumaakonnna kirjelduste tõttu. (Ave M)


Kui seda raamatut kohe peale ilmumist lugesin, kandis see mind tagasi lapsepõlve, mille veetsin maal. Kõik lõhnad ja maitsed elustusid mu meeltes. Ja nüüd nautisin taas… Lapsepõlve muretus ja helgus. Jalutasin koos autoriga, taustal enda looduspildid, tunded, mõtted… (Külli J)


Minu jaoks oli huvitav lugeda päevikut, mis on vahelduseks kirjutatud hoopis luulevormis! Autori luulest õhkus minu jaoks süngust ja elule käegalöömist. (Ella K)


Väga omapärane päeviku vorm. Päevik valdavalt loodusest ja oma unistustest. Minu jaoks väga eriline ja mõjuv, paneb kaasa mõtlema. (Maie R)


T. Õnnepalu on õppinud bioloogiks, sellepärast ta tunnebki nii hästi loodust. Minu imestuseks ta ka luuletab. Soovitan kindlasti lugeda, sest need luuletused on südamlikud ja siirad. Õhtupäikeses kiiskava lauka kaldal: tasane-tasane sääsesumin, käo kukkumine kusagilt maailma äärelt. Hallid, madalad pilved, väga hallid, väga madalad, midagi nagu elu, elu saatuslik miski. Vee hääl, vee valgus. See viib ära, kannab sinust midagi minema. (Imbi M)


Päevik peaaegu kogu 2008. a kohta. Mõnusad mõtisklused, tähelepanekud ja aastaaegade vaheldumise rütmis kulgevad meeleolumuutused. (Ave K)


Armas, liigutav, kulgemise raamat. Nii hästi voolab mõte ja eesti keel. Mulle meeldis see raamat nii väga, et peale laenutamist ja läbilugemist läksin poodi ja ostsin oma riiulisse enda eksemplari. (Sirje N)


Lihtne lugeda. Hästi kirjutatud. Pildikesi loodusest ja hetkedest aprillikuust aasta lõpuni. Rahulik kulgemine. Kujutluspildid loodusest. (Esta K)


Nauding on lugeda mõtestatud ja sõnavaldavat kirjutajat. Raamat täis tarkust, igatsust ja nukraid tõdemusi. Teos, millest ei saa vist kunagi küllalt. (Viire V)


Luuletaja peab oma päevikut täiesti iseenesestmõistetavalt luulekeeles, luuletustena. Mitte just päris kogu aastaring, mitte päris igapäevaselt. Algus on sellel päevikul neljapäeval, 17. aprillil. Lõpp on millalgi detsembris, viimased luuletused on ilma konkreetse kuupäevata.
Minu jaoks oli oluline just minu sünnipäevale sattunud päeviku-luuletus:
„Kui palju kergem oleks elada,
kui me ütleksime, mida peame õigeks,
mitte seda, mida peame targemaks.
Mõlemad oleksid enamasti rumalused,
aga mis siis. Tahtes olla tark,
räägime teadlikult pooltõde
ja elame teadlikult poolelu.
Selle tulemus ei saagi olla parem
kui see maailm, millel pole ju suurt vigagi.
Vihmaselgi suvel on valged õhtud.
Ainult väsimus, ainult see väsimus.“ (lk 72) (Ester L)


Melanhoolne lugemine, kust kohati peegeldus vastu teatav nukrus ja olemine, mis hallide ilmadega kaasas käivad. Lugesin ELLUs, kuid emotsioon kandus siiski suurepäraselt edasi. Nii et paberil loetuna oleks see ehk isegi veel parem. (Tiina L)


Kümme aastat hiljem ikka veel aktuaalne – kella tagasi keeramine teeb pikad sügisõhtud päeva pealt pikkadeks talveõhtudeks. Üllatusin, et noor mees kardab vananemist! Hea aiatööde kalender. (Mari T)


Hea ja taheda eesti kirjaniku vahelduseks luulevormis kirjutatud päevaraamat. Lihtne ja keeruline nagu elu ise.
„Olen loonud küllalt miraaže, et muutuda miraažiks. Selline rahu. Puude kohin. Vihma kohin.“ Need lõputult head ja kõnekad Õnnepalu kujundid. (Tiiu V)

Kristel Vilbaste „Looduskirju”

Armas raamat. Tulevad meelde lapsepõlve võililleväljad, kullerkupud, mida sai korjatud, pääsusilmad, mida praegu ei teagi, kust otsida. Tekib tahtmine kohe metsa või rappa minna ja ikka uuesti ja uuesti kogeda raba vaikust, madalaid mände, laukaid ja linnuparvi pea kohal. (Mari P)


Suurepärane raamat, sain palju uusi teadmisi. Tundub nii, et ei ole vaja minna arsti juurde, vaid vajaliku saab teada sellest raamatust. Humalalehtedega hõõruti vanasti kaega kaetud silmi. (Imbi M)


Lugeda võib, kuid varem raadios kuuldud lood enam huvi ei paku. Meelde jäi valus mõte lõigatud maast, maast, mis võib saada lõigatud juurtega inimeste osaks. Köitsid jutud allikatest. Paljusid neist on oma silmaga nähtud ja tore oli lugeda värvikaid kirjeldusi neist. (Sirje M)


Soovitan, sest mitte meil kõigil ei ole sellist märkamist ja ka märkamiseks vajalikke eelteadmisi looduse suhtes. “Kas puud kõnelevad sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad…” (tagakaanel). Kas ikka? (Ilme U)


Ühe väga targa naise looduse-lood. Tänapäeval kindlasti mitte, aga kunagi olid sellised teadmanaised justkui nõiad. Ja see on tibakene ohtlik staatus… Igatahes – soovitan lugeda ja kaasa mõtelda! (Ester L)


Seni olen Kristeli tegemisi peamiselt kuulanud läbi raadioeetri ja podcastide, kuid milline kirjutamisoskus! Väga positiivne lugemine, mis tekitas soovi veel avatumate silmadega looduses ringi vaadata edaspidi. Inspireerivad seosed ja autori kogemused loodusest. Eestis on ilus elada! Nähke looduse ilu nii põlismetsades, linnakäras, puisniitudel, allikapaikades ja mujal. (Anet A)


Soovitan kindlasti. Autoril on väga laialdased teadmised Eesti allikatest, meie ravimtaimedest ning rahvapärimustest. (Maie R)


Soovitan. Mõttelt roheline raamat viib meid meeliülendavale tunderetkele Eestimaa lummava looduse rüppe meie elulätte juurde. (Niina Z)


Raamatu autor on sügavalt looduseusku inimene. Hea, et keegi hoiab meie vanavanemate pärandit allikate, hiiede, ristpuude jne teemadel. (Viire V)


Toredaid hetki ja retki looduses, kaunistuseks asjakohased fotod. Suurelt loodussõbralt ja looduse tundjalt teistele loodussõpradele. Kes julgeks öelda, et ta pole loodussõber. Meenusid enda loodusretked. Kasemahla võtmine lapsepõlves, kirjude liblikate lend ja palju muud. (Esta K)


Hea ja mõnus lugemine, mis tõi esile palju ilusaid hetki looduses. Soovitan, sest teada saab palju uut ja põnevat meie enda kodumaa looduse kohta. (Tiina Silvia L)


Soovitan enamuse Eesti kirjanike teoseid lugeda mistahes teemadel, loodus ei tohiks kedagi ükskõikseks jätta. Hästi südamelähedane teema, haarab kaasa mõtlema oma tillukese koduriigi suurima ressursi kestvusele inimtegevuse(-tuse) tagajärjel. (Ave M)


Soovitan, kuna saab palju huvitavat teavet puudest, lilledest, loomadest, lindudest ja esivanemate uskumistest. Kui elurikas on Eestimaa loodus. Kui vaid märkaksime ja oskaksime hoida. (Eve R)


Soovitan, eriti looduskaugetele inimestele. Ehk ärgitab see raamat rohkem looduses viibima ja ümbritsevat mõistma. Mõnusad lühilood loodusest, millest õhkub suurt armastust looduse vastu, samas ka mure, et seda kõike järgnevatele põlvedele jätkuks. (Eha A)


Selle raamatu lugemine avardab meeli ja loodus tundub palju imelisem. Looduskirju on huvitav lugeda. Eriti meeldiv on neid autori esituses raadiost kuulata. (Tiiu K)


Soovitan lugeda ja minna avastama. Meenuvad kullerkuppudest kollased, meelespeadest sinetavad kraaviperved, rukkililled piilumas viljapõllul, värvikirev sügis, lumerohked talved, looduslõhnad. Eestimaal on nii palju avastamata kohti. (Sirje S)


Kristel Vilbaste on väga tark ja looduslähedane inimene. Tema elust ja kogemustest lugedes tundsin, kuidas olen ikka väga linnainimene. Kahju, tahaksin paremini loodust tunda. (Kadri P)

Mikk Sarv „Maa=ilm”

Väga hästi kirjutatud raamat, sain palju teada, mida enne ei teadnud. Eriti huvitav oli raamatu teine pool. Et elus püsida, peame uskuma. Vanemaks saades küll enam mitte emapiim, vaid selleks on muid lätteid ja vägesid, kust elamiseks jaksu ammutada. Igale tähtpäevale anti teada, mida tohtis teha, mida mitte. Tööd ei tohi narrida. M. Sarv kutsus kooliõpetajaid rohkem pühenduma õues õppimisele. (Imbi M)


Väga tihe õhinapõhine raamat keelest ja meelest, maast ja ilmast. (Niina Z)


See on hariv ja mõtlema panev. Eesti lugu, maailma lugu. Head kirjeldused viivad endaga kaasa rändama läbi ajaloo mööda Eestit. (Külli J)


Raamat, mida ei saa kiirelt läbi lugeda. Palju põlist ja uut tarkust. Austus looduse ja esivanemate vastu. Millise emotsiooni sain? Raske sõnadesse panna, kuid ilmselt ongi austus ja tänulikkus ,et me siin ilusal maalapil saame elada. (Eve L)


Huvitavaim osa raamatust oli meie igapäevaste sõnade päritolu üle mõtisklemine. Oli päris huvitavaid mõttekäike. Mõne sõna puhul tundus liiga vägisi seose leidmine. (Viive J)


Mikk Sarve käesolev raamat on minu jaoks tüvitekst. Aitäh selle raamatu eest. (Maire S)


Erakordselt hea raamat! Selle lugemiseks tuleb küll planeerida pikem aeg, see ei ole lihtne lugemine. Aga mulle meeldis kui palju uut ja huvitavat ma teada sain. Raamatu teine pool istus mulle ja mu tujudele natuke rohkem kui algus, aga ma ei kahetse, et lugemist jätkasin. Siit sai palju sellist, mille üle mõnikord pikemalt mõelda. (Tiina Silvia L)


Soovitan lugeda – saab teada maarahva keelest. Sõnade mõju ja koosmõju looduses. Keeleliste väljendite areng ja muutumine jne. Regilaulu vägi. Keelte rikkus loodusrahvastel ja sarnasused üle ilma. Huvitav, et meie ajalugu on valgustatud valesti – vallutajatele on nii kasulik olnud. Peaksime seda ümber vaatama ja oma rahva võitude ja kaotuste läbi selgitama. (Marta-Maie V)


Hea raamat hingedeajal lugemiseks. Raamatus on inimese eluring ja kogu ilma (ja maa) aastaring. See kõik, mis on meie ümber ja meile oluline ka siis kui me kogu aeg selle kõige peale ei mõtle. Aga me elame selle sees, see on meie oma.
Pistsin näpu raamatu vahele, et vaadata, mida sedasi leian. Ja leidsin NAERU:
„Naer on hea stressikaotaja. Naermine levitab tervendava väe üle kogu keha. Naer aitab leevendada suhteprobleeme. Naer võib tervendada teisi inimesi. Naer on vaimne. Meie kui põlisrahva suuremaid andeid on olnud meie võime naerda. Huumor on omane kõigile põlisrahvastele. Vahel ongi naermine ainus asi, mida veel teha saab…“ (lk 119) (Ester L)


Mulle väga meeldis see raamat, kuna sain nii palju targemaks. Tundsin seda teadmiste väge, mis raamatus oli, endasse voolamas. Mida tähendavad sõnad, tähtpäevad. Kui olulised ja tähendusrikkad nad mulle tegelikult on, kui tausta, põhja teada saan. Mõnuga loetav, nauditav! (Egle K)

Lauri Räpp „Maailma lõpus on kohvik”

Niivõrd hästi kirjutatud raamat. Lood, millest autor kirjutab, on nii värvikad ja elavad, et lugedes tekkivad pildid silme ette. Sõnad raamatus muutuvad piltideks. Super oskus. Teema – rändamine maailmas – on põnev, huvitavad kohtumised. Soovitan väga. (Esta K)


Autori rännakud on viinud teda kohtadesse, mis ei ole tavalised turismimarsruudid. Maailmas on palju huvitavat. Hea, et on inimesi, kes seda oma rännakutel kogevad ja oma muljeid jagavad. (Mare A)


Uue aasta esimene raamat, mida lugesin… Ei tea, kas see ennustab midagi ka mu enda uueks aastaks? Ehk satun kuhugi igapäevaelust kaugemale? Aga kohvikud mulle meeldivad ja aega mõõta nende kaudu on täitsa hea ja justkui turvaline. Rännata raamatus Nicaraguasse, Vietnamisse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse… Ilmselt nõuab see suuremat eneseületust kui kohvikusse minek. Raamat on mõnusasti kirjutatud, see on soe ja siiras. (Ester L)


See raamat räägib ühe seljakotiränduri uskumatutest juhtumistest reisides mööda kaugeid maid. Seda kõike saadavad meeleolu loovad tsitaadid laulusõnadega. (Kadri P)


Olen ise rändaja tüüp ja kui oled hulkur, siis on hea äratundmine. Pole vaja asju, vaid emotsioone ja olla liikumas maailmas. (Anne S)


See oli minu maitse raamat küll. Ja siit sai peaaegu kõike – seiklusi, uusi avastusretki, põnevaid karaktereid, naeru ja kurbi hetki, kerget lõbu ja sügavat elufilosoofiat. Võite ise arvata, millised neist mulle enim meeldisid. Aga kõige lemmikum oli viimane peatükk, nimilugu “Maailma lõpus on kohvik”. See oli ka kõige mõtlemapanevam ja sügavam. Ning olen George’iga vägagi nõus. Tema tee minna valiksin muide ka ise. Kui valida antaks. Aga loodan, et väga palju rännakuid on mul veel ees ning ka ohtralt aastaid, et neid kogemas käia.
Üks ilus mõte raamatust:
“Kõige üksildasemad inimesed on need, kes paistavad kõige säravamad. Kõige rohkem kannatanud inimesed näivad kõige targemad ja tugevamad. Ja kõige kurvemad inimesed naeravad kõige nakatavamalt. Sest nad teavad, mis tunne see on. Ja nad ei taha, et keegi teine peaks kannatama nii, nagu nemad on seda teinud.” (Elo H)


Väga ladusalt kirjutatud. Rännakud eksootilistes paikades, ettearvamatud seiklused, juhuslikud kohtumisd, üle käte läinud peod. Ehe ja ehtne. Armastan ka reisida, aga olen juba selles eas, et teen seda mööda turismimarsruute ja turvalistes konditsioneeritud bussides. (Anu P)


Soovitan lugeda, kuna autor on hästi ära tabanud riikide õhustiku. Emotsioonid olid suurepärased. Lisaks looduse kirjeldustele olid hästi välja toodud inimeste karakterid. Hästi kirjeldatud rahvuslikud toidud. (Leonora L)


Maailm on täis imelisi paiku. Tublimad meist jõuavad neid oma silmaga näha, teistele jääb lugemisrõõm. (Tiiu K)


Aitäh rändavale kirjutajale, et ta jagab oma mõtteid, kogemusi ja võib-olla ka ulmi. Olin teosest lummatud. Hea avastus, jään edaspidi jälgima kirjutaja nime. (Viire V)


Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi. Aeg on lahkuda, kõik uksed avada, tuulutada oma ruumid. Ehk ajaratta mõned tuurid, siis meelde jäävad jäädavalt. (Imbi M)


Soovitan. Need lood on tõesti väga filmilikud, nagu reisiks autoriga koos. (Sirje S)


Üks huvitavamaid “reisiraamatuid”, mida olen lugenud. Lauri Räpp oskab sõnu kasutada ja teksti elama panna. Tema kirjelduste järgi on nii kerge on tegevuse pilte ja tegelasi silme ette manada. Kindlasti soovitan. (Sandra O)

Lembit Uustulnd „Merejutud”

Lembit Uustulndi raamatud on elust enesest, haaravad ja humoorikad. Alati hea lugemine. (Reet N)


Võib lugeda, Volli kirjad on mõnusa saare huumoriga kirjutatud. Huvitav oli lugeda elust merel ja suhetest laevaperes. (Sirje S)


Humoorikas, väga ladus lugemine. Mõnus saare huumor, usutavad tüübid ja andekad hüüdnimed. Nautisin murdeteksti ja ladinakeelseid ütlemisi. Usutavad tegelased ja situatsioonid. (Mari T)

Karl Adami „Metsasosinad”

Raamatu autor on mulle meelde jäänud „Osooni“ saatest. Sinna teeb ta toredaid lugusid lindudest. (Mai V)


Sain soovitusi metsas-looduses käimiseks. Milliseid värve, seoseid pakub loodus… (Anne S)


Suurepäraste piltide, mõnusalt kulgeva teksti ja luuleliste võrdlustega raamat, mis oli väga hästi üles ehitatud ja üleminekud (näiteks ühe linnu juurest teise juurde) olid nii sujuvad. Selline raamat, mis võiks endal kodus riiulis olla. Aegumatu. (Sandra O)


Väga soovitan. Raamat vapustav ja imeliste fotodega. Suurim elamus oli lisaks lindude ja metsa kirjeldusele metsahääled, st. metsasosinad. (Maie R)


Väga ilus raamat. Suurepärased fotod. Niisuguse võiks jõuluvana tuua. Lumi toob metsa valguse. Ühtsuses peitub jõud. Nii leiavad tihased kärekülmade pakaste ajal üksteise lähedal hoida. Ka kuklased on selle teadmise kaua aega tagasi omandanud. (Imbi M)


Mets ei ole eestlasele võõras, kuid mida märkab Karl Adami ja mida ta pildile on saanud, on suurepärane. Mind paneb imestama, et ma oma pika elu jooksul pole näinud nii palju väikseid värvilisi linde, kes meie metsades elavad. “Metsapõrand” – miks mitte! (Elle P)


Ilusad pildid loodusest, väga sõnameisterlik jutt. Loodus on suurepärane. (Egle K)


Ilus raamat. Raamatust on tunda, et autor teeb oma asja südamega. Mulle meeldib selline looduse eluringi kirjeldamine ja boonuseks on Karli ilusad pildid. (Tiina R)


Ma ei ole eriti metsa-inimene. Jah, mets on hea ja oluline, kodu paljudele karvastele ja sulelistele, aga… kuidagi saan ma hakkama nii, et armastan metsa sedasi kaugelt, distantsilt. Metsast võib leida rahu ja metsa kuulates saab ehk ennastki, oma sisehäält kuulata ja paremini mõista…
Metsa „aastaring“ saab alguse hämarast ajast, hilissügisest… ajast, peale suurt küllusaega, mil mets võib tunduda eemaletõukavana.
Edasi – helged kiired, helgemad kiired, mis leiavad metsa tee esimese lumega. Lumi toob metsa taas valguse. Mõneks ajaks, mil metsa on jõudnud veidrad ajad. Pole soe, pole külm, on vaid veebruarituul.
Ja siis… mets alustab liikumist: päike voolib puudele üha pikemaid varjusid, mis oksarisust vaevatud metsavaibale toetuvad. Kuuseokastest hoiavad kinni pisikesed jääpurikad ning metsa all vedelenud valgest, kohevast lumevaibast on järel vaid riismed…
Ja ongi käes külluseaeg… sellest ei lõika kasu ainult rähnid, kes pärast suuri külmi ning näljaohtu on selle justkui välja teeninud, vaid ka pisilinnud…
Külluse finaali aegu võis võimsate tammepuude lähedal kuulda tiivasahinat. Ikka tammepuu suunas ja sellest eemaldumas. Päike tõusis aina kõrgemale, aga endiselt oli kuulda saginat ning ühel hetkel haaras kõrv ühe eriti ränga kraaksatuse… Kõrguv tammepuu, kel vanust nii üle saja, vaatas hea meelega, kuidas tema võra tõrudest tühjendati.
Ja lõpuks: seal, kus olid rohetoonides lehed, on nüüd pimedus. Pimedus ootamas valgust ja uusi lehti…
Raamatus on arvukalt kauneid fotosid ja autoril on ka tore FB leht: https://www.facebook.com/AdamiWP/ (Ester L)


Tegu on toreda ja pildirohke raamatuga, milles loodusfotograaf Karl kulgeb läbi erinevate aastaaegade valgustades metsaelanike salajast elu ning jagades oma mõtteid ning tundeid, mida looduses viibimine sünnitanud on. Minu arust on alati põnev lugeda, kuidas erinevad inimesed loodust tunnetavad ja mida see nende jaoks tähendab. Suhe loodusega on väga intiimne ja mitte igaüks ei oska anda edasi seda, mis teda selles paelub. (Ella K)

Egert Anslan „Pasknääride vandenõu”

Meisterlikult kirjutatud teos, poliitikutele kohustuslik. Propagandamasin on täistuuridel tööle pandud. Et noored juba maast-madalast aru saaksid, et raha ei kasva puu otsas, vaid seda teenitakse raske tööga. Pole hea ennast võõraste sulgedega ehtida. (Imbi M)

Mehis Heinsaar „Pingeväljade aednik”

Helgust sügisesse õhtusse, andes lootust homse suhtes. Lihtne, kuid paljuütlev. Imestasin, et nii naiselik luulekogu, ometi mehe käed voolinud kokku. (Inge M)


Selgelt mõistetav! Tore alustada hommikut just ühe valitud luuletusega. Õrnus, mis ühendab värskuse. (Ella M)


Lummavad luuletused ilmekate kujunditega. Näiteks: „suvi tõmbab end kerra“. Ilus, elujaatav, rõõm elust endast. (Esta K)


Tore luulelisi ja mitte-väga-tundelisi mõtteid ja mõtete juurde sobivaid Piia Ruberi illustratsioone sisaldav luulekogu. Just paras, et kotti või tasku pista ja teel olles pisut siit-sealt lugedes nende mõtetega kaasa kulgeda.
„Seal väikesed linnud
on temasse pesa teinud,
seal isased rebased kargavad emaseid,
näe! – tilluke kuratki toimetab temas,
uusi haududes plaane,
mida maailm veel
ei tea“ (Ester L)


On romantilist laadi luuletusi, on argipäeva käsitlevaid. On mõtisklusi looduse ja asjade olemuse üle. Kenasti omi mõtteid väljendav. Soovitav rahulikus hubases vaikuses lugemiseks. (Kadri M)


Harva loen luuletusi, kuid neid luuletusi nautisin. Emotsionaalselt need luuletused minule mõjusid.
„Olen uppunud su uima, sosistan kõrva tal, loll aga õnnelik naeratus.” (Imbi M)


Soovitan luule hindajatele, värss jookseb soravalt. Mehelikud luuletused. Raamatu algus meeldis rohkem kui lõpp, samas võis lihtsalt juhtuda, et algul olin rohkem luule lainel. (Sirje N)


Soovitan. Ma ei loe viimasel ajal eriti tihti luulet, kuid pole juhtunud lugema nii loodusega seotud kirjeldusi kõikidest eluvaldkondadest. Minu jaoks oli väga mõjuv, kuidas autor kirjeldab kogu elu läbi looduse – nii sündmusi, meeleolusid kui ka oma emotsioone. (Maie R)


Vahel on ikka mõnus veeta sombune kodune hommik teetassi, croissanti ja luuleraamatuga. Mõtiskleda kaasa, kerides autori mõttelõngu läbi maailmade ja metsa, kogeda teistsuguseid tasandeid ning nägemusi. Soovitan küll. (Elo H)


Oh, kui kosutav! Olin haaratud iga närvirakuga luuletustesse – maalihe, maagiline reaalsus. Autor on väga hea emotsioonide, olukordade märkaja, mille ta kohe ka detailselt ja puutetundlikult sõnadesse vormib. Raamat, mida soovin personaalselt omada. (Viire V)

Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”

Omapärase välimusega raamat sisaldab palju kasulikke nõuandeid. Eriti huvitav on Ameerika pillava eluviisi võrdlus meie omaga. Pärast raamatu lugemist tekkis soov teha midagi keskkonnale kasulikku. Just siis lugesin lehest, et Paulig kutsub ettevõtteid ja eraisikuid koguma kasutatud kohvipuru, et sellest toota rohelist energiat, elektrit. See on hea mõte. (Tiiu K)


Seda raamatut peaksid lugema nii vanad kui noored. Väga palju kasulikke nõuandeid. Koolides võiksid olla kohustuslike raamatute hulgas, mida peab lugema. Hirmuäratavad faktid, mis toimub looduses meie igapäevase, omateada tavalise elutegevuse tagajärjel. (Hafza D)


Paneb enda pere ja iseenda tegevuse peale rohkem mõtlema. Kohati tekkis küsimus, kas tõesti ongi nii… Kurb vastus vist jah. Tegutsemisele ärgitav teos. Võiksin vist tõesti kodus veel mõne koha pealt rohelisem olla. (Tiina N)


Ühe rohelise kujunemise lugu. Väga mõtlemapanev, mida me saame või ei saa/taha oma planeedi heaks teha. Südamevalu maailma pärast, samas ka lootus, et on inimesi, kes hoolivad ja valgustavad teisi. (Egle K)


Raamatut lugedes tekkisid mul erilised mõtted. Ühekordsed marlimähkmed beebidel, mida tuli pesta. Paber ja papp koguti kokku ja saadeti paberivabrikusse. Kilekotte poodides ei kasutud, ajalehti kasutati mitmeti. Nõukajal elasime roheliselt. Sain palju uusi teadmisi, et neid kasutada. Investeeri oma isiklikku või kogukondlikusse alternatiivenergia alikasse, tuulegeneraatorisse, päikesepatareidesse ja puhta vee süsteemi.
Lõpetades hää raamatu lugemist, tunned, et lahkud hääst sõbrast (Voltaire). (Imbi M)


Soovitan lugeda ja kaasa mõelda. Väga põhjalik roheliseks kasvamise aabits. (Sirje S)


Raamat jutustab läbi autorite isiklike kogemuste, kuidas tarbida keskkonnasäästlikumalt ja soovitab looduslähedasi (mahe)tooteid. Näiteks kilekotte saab kasutada korduvalt. Üldse taaskasutus on tänuväärne tegevus. Vähem raiskamist. Igat asja, mida saab mingil kombel kasutada, pole vaja ära visata. Abiks seejuures on ka taaskasutuskeskused, -konteinerid. (Esta K)


Karm, mitmekesine, vaimukas ja väga konkreetne õpik, et toimida tänases maailmas rohelisemalt kui seni. Ülimalt vajalik, praktiline ja huvitav õpik, kust sain palju uusi teadmisi ja nippe rohelisemalt toimetamiseks. Aitäh! (Tiiu V)

Helle Tiikmaa „Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis”

Kole lugu. Hoiatuseks kõigile. (Sirje R)


Seda raamatut on raske soovitada või mitte soovitada. Igaüks peab ise otsustama. Mõnele toob juba pealkiri kananaha ihule. Mina lugesin huviga. Kõige hirmsam vaenlane ongi see, keda pole näha. Masendust tekitab otsustajate rumalus, piiratus ja hoolimatus inimeste suhtes. (Eha A)


Kurbus. Sõda rumaluse ning nähtamatu vaenlasega. (Aarne V)


Raamat räägib maailma ühest suurimast tuumakatastroofist, sõjast rahu ajal, kus inimesed saadeti „labidaga“ aatomi vastu. See teos ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Üle 30 aasta on möödunud. Mäletan hästi päeva, kui tuli teade juhtunust. Oli väga ilus ja soe kevadpäev, istusime töökaaslastega lõunapausi ajal õues. Päris hirmutav oli! (Anu P)


Ajalugu peab tundma! Väga hea ülevaade. Meeletu valu mis Tsernobõliga kaasnes, purustades nii paljude lootust. (Inge M)


Kui palju see vaenlane inimestele südamevalu tõi. Aga vaenlast peab tundma ja temaga isegi õppima elama. Raske raamat, väga paljudel on isegi raske seda kätte võtta. (Ella M)


Mina olen sündinud mitu aastat peale seda katastroofi. Ometi on selle jälgi ka praegu tunda, sellest on palju raamatuid ja ekraniseeringuid. Mõnes mõttes on sellised sündmused hullemadki kui sõda. Ei oska oodata, ei olda valmis, ei tajuta reaalset ohtu. See raamat oli mõtlemapanev ja kurb ka. Ei suuda ettegi kujutada, kui jube see teadmatus võis olla. (Tiina Silvia L)


Kohutav, kus elasime. Nõrganärvilistele ei ole see raamat. Sündmus tegi enamusest meestest surnud, aga poistest ei teinud mehi. Kohutav. (Anne S)


Kindlasti soovitan – keskealised ja vanemad inimesed on kõik sellest teemast teadlikud. Kohutav teema – katastroof, kus osales Eestist 5000 noort meest. Kiiritusest oli väga vähe teadmisi. Tööde organiseerimine kohapeal oli allpool arvestust. (Maie R)


Seda raamatut on väga raske kirjeldada. Mulle meeldis lugeda asjas osalenute lugusid. Neist kõigist kumab läbi teadmatus, mis on juhtunud ja kui ohtlik see on. Mõtlemapanev. Samas on ka seal raamatus öeldud, et kui käsk antakse – tuleb minna. Raamatut soovitan. (Tiina R)


Minu vähioperatsioon langeb kokku Tšernobõli katastroofiga. Kas vähki haigestumine oli sellega seotud, ei tea, aga haiguslehel oli uudismoodustis, sest siis ei lubatud nimetada sõna „vähk“. Tsernobõl avas silmad enam kui miski muu: see näitas tuumaenergia koledaid tagajärgi isegi rahulikul eesmärgil. Pehme radiatsioon pani kõik hästi kasvama. Tekkisid sellised anomaaliad: kirsid olid nagu ploomid, õunad olid tohutult suured. (Imbi M)


Soovitan. Et teada saada, kui julm võib olla sõda, ka siis kui püssid ei paugu ja kuulid ei lenda. Vihastasin, solvusin, nutsin, naersin, aga ikka südamest! (Maie P)

Siiri Sisask „Südame hääl”

See raamat oleks võinud veidi sisukam olla. Teksti oli vähe ja see mis oli, oli kirjutatud küll ilusalt ja voolavalt. Aga see oli minu jaoks pigem selline isutekitaja. Hea meelega loeks veel, neid lugusid oleks võinud kaante vahele veidi rohkem saada.
Ennast leidsin selles lõigus: “Väga huvitav on jälgida inimesi. Kuid siiski peab nentima, et huvitavam on jälgida neid, kes oma unistusi teostada suudavad. Miks? Sest lihtsalt on põnev jälgida, milliste vahendite, mõttemustrite ja tegevuste kaudu nad oma sihini jõuavad. Kuid need inimesed, kellel leidub küllaga ideid, ent nende teostamiseks justkui auru enam ei jätkuks, tunduvad püsivat justkui mingis ooteseisundis.” (lk 36) (Tiina Silvia L)


Hea mõtiskluste kogum, kus on juttu põlvkondade sidemest ja põlvkondade mõjudest. Tore oli vanaemast mõelda, ja hea, et see on kirja pandud. (Evi K)

Mind on alati paelunud Siiri Sisask kui laulja, kui persoon. Soovitan teistelegi – temal on sõnum. Ei ole varasemalt kätte sattunud tema kirjutised. Aga armas ja väga südamlik. (Inge M)


Väga mitmekülgne naisterahvas. Meeldis. Ja väga siiras. Meeldisid eriti need osad, kus olid dialoogid vanaemaga. (Ella M)


Südamlik lugu. Kõnelused eaka vanaema ja tema lapselapse vahel. (Eha A)


Kerge lugemine ning südamlik sõnum. (Karoline A)


Armastatud laulja mõttemaailm on ikka nii rikas. Ja kui olulised on meie jaoks meie esivanemad. (Eve L)


Soovitan lugeda, sest Siiril on palju siiraid ütlemisi ja huvitavaid mõtteteri-pähkleid. Imeilus raamat, ilusa inimese ilusad mõtted. (Reet V)


Kui ei usu, siis loe kui tähtis on vanaema olemasolu noorematele. Vanaema olla on uhke ja hää (natuke kurb ka). Elu on nagu turbasammal, pealt kasvab ja alt kõduneb. Alt-eelmiste põlvkondade tarkus on väetiseks järgnevatele eludele. (Taimi O)


Ma mõtlen, et sellele raamatule saab suurimaks süüks panna tema pikkust või õigupoolest kõike seda, mis pikkusest puudu jäi. Oleks tahtnud rohkem, aga just siis, kui hakkas juba heaks minema ja olin valmis Siiri mõtterännakute seltsis veelgi sügavamale kaevuma, sai raamat hoobilt läbi. Eks peab võtma järgmisena ette tema vanaema mälestused raamatus “Hästijätt”. (Elo H)


Sümpaatne osa on lapselapse ja vanaema suhte kujutamine. Meelde jäid tsiteeritud Marcus Aureliuse mõtted. Näiteks:“ Ära kunagi himusta endale kasulikuks midagi, mis sunnib sind loobuma ustavusest, kaotama häbitunnet….“ (Sirje M)


Toredad mõtisklused oma vanaemaga ja Marcus Aureliusega. Eriti meeldis mõte, et käbi on seemnetega, seega pühas olekus. Kogume kedrust, ketrame lõnga. Oleme kogujad. Kuid meil on aeg otsida, aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata. Tore mõtisklusraamat. (Tiiu V)


Mitmekülgselt andeka autori mõtisklused avavad tee tema loomingu mõistmiseks. Ilmasambaks ei jää keegi. Selle raamatuga püstitas Siiri oma vanaemale kauni mälestusmärgi, mis kestab aegade lõpuni. (Tiiu K)


Siiani teadsin Siiri Sisaskit kui lauljat ja muusikut, nüüd siis ka kui raamatukirjutajat. Sügavad mõtisklused, tähelepanekud elust, keha tunnetamisest, südame kuulamisest. Lugemiseks peaks olema õige aeg ja meeleolu. Väga liigutasid jutuajamised vanaemaga ja tema vastus: “Tead, Siiri, suurimaks elutarkuseks on tahe elada.” (Anu P)


Laul ja mõtisklused, vestlus vanaemaga. Südamlikkust õhkav. Märka ja võta aega suhtlemiseks ning mõtisklemiseks, sest ühel päeval tuleb lahkumise päeva alati. (Anne S)


Lihtne ja mõtlema panev. Oleks meil kõigil selline vanaema, oleks elu palju ilusam. Ei midagi keerulist. Võtad aja maha ja leiad palju ilusaid mõtteid ja hetki. Väga hea lugemine. (Doris J-P)


Tubli, Siiri, et Sa oled oma vanaemast nii südamlikult ja soojalt kirjutanud. Paljud meie noortest nõnda nimetatud „lumehelbekesed“ vanu ei mõista ja ei saa nendest aru. Mõtlevad vanainimeselikult, nii arvavad noored. Vanadel inimestel on palju tarkusi, mida on kasulik ka noortel teada. Inimene on loodud ise mõtlema, taipama ja omi seisukohti kujundama. (Imbi M)


Soovitan. Autor on pühendanud raamatu oma vanaemale – 98 aastat vana! Mitmed teemad on seotud vanaema räägitud lugudega. Väga armas ja huvitav. (Maie R)


Raamatus on mõned head mõtted ja kirjeldused. Näiteks Aadama ja Eeva laste kohta sain teada, midagi, mida varem ei teadnud – või mille peale pole ka kunagi varem lihtsalt mõelnud. Minu arust on seda raamatut raske soovitada/mitte soovitada – tundub, et see on selline raamat, mis kõnetab õigel hetkel kätte sattudes. (Sandra O)


Soovitan, sisutihe raamat. Meil võiks kõigil olla esivanem, kes annab edasi oma elutarkusi. (Sire S)


Ikka soovitan. Siiri Sisask mõtiskleb, toetudes oma vanaema ja Marcus Aureliuse elutarkustele. Raamat on üsna õhuke. (Sirje N)


Südame häält tuleb kuulata. Raamatus on jutuajamisi laulja ja raamatu autori vanaemaga, on seiku loodusest ja ta enese elust. Lihtne ja südamlik. Südame hääl juhatab raja, mida mööda minna. (Esta K)


Kui hea raamatusõber fännab Siiri Sisaskit ja tema loodud muusikat, siis võib ta loota, et ka see vanaema Ellenist ja loodusest, elust ja inimestest ning elufilosoofiast jutustav raamat annab talle hingetuge, kaunist elamust. Vähemasti proovida ju võib. (Ester L)

Fred Jüssi „Vaikuse maastikud”

Fred Jüssi mõtted ja jutud on ajatud. (Maire S)


Pani mõtlema elu ja toimuva üle. (Külli R)


Need mõtteterad on kogutud ajakirjandusest ja raadiosaadetest. Väga tihe, iga lause ütleb midagi suurt. Elamused on nagu pilved. Need tulevad ja lähevad, aga midagi neist jääb (lk.80). (Elle P)


Soovitan, sest need on targa elunäinud mehe mõtted. Tunnen mõningast hingesugulust, sest armastan samuti vaikust ja üksi olemist. (Reet V)


Soovitan. Fred Jüssi oma tuntud headuses. Autoril on laialdased teadmised loodusest ja aastakümnete pikkused kogemused looduses viibides ja jälgides, kuulates ja järeldusi tehes. (Maie R)


Soovitan, tark mees, elanud pika elu loodusega üht jalga käies, vaieldamatu favoriit omal alal. Autoriteet. Lugedes F. Jüssi mõtteid ja intervjuusid kõlas kogu aeg kõrvus tema iseloomulik rahumeelne hääletämber. (Sirje N)


Soovitan, sest loodust tundva ja armastava inimese mõtteid on kosutav lugeda. Meelde jäi autori mõte: hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud. (Sirje M)


Väga huvitav, soovitan. Inimese mälu on tõesti valikuline. (Inge S)


Hea lühike raamat kiirel argiajal. Meeldib jälgida autori mõttesuunda, süvenemist oma teemasse. Rahu, meditatsioon, mõtteselgus. (Egle K)


F. Jüssit on alati hea lugeda. See on mõnus äratundmine; see annab rahu, kiirus kaob… Nostalgia, ühtaegu hea ja mõnus, aga kurb ka. Kõndisin justkui taas lapsepõlve radadele, mil elasin maal, tundsin metsa. (Külli J)


Mulle väga meeldis. Need mõtted. Lugesin ja ei pannud enne käest kui läbi oli. Polnud tükk aega väljakirjutusi teinud, seekord leidsin jälle põhjust. Lugedes meenus midagi läinud aegadest, mis poleks võib-olla kunagi meelde enam tulnud. (Astrid V)


Loodust armastavale inimesele soovitan kindlasti lugeda. Mõnus lugeda, tabavad ütlused. Tean Fred Jüssit juba ammu, olen teda alati imetlenud. (Hafza D)


Fred Jüssi mõtted on värsked ja lihtsad, ent hoolimata mõtete lihtsusest, pead sa ikka nende üle järele mõtlema. Väga ilus raamat, mõjusad fotod haarasid kaasa. (Viire V)


Palju ilusaid mõtteid nende kaante vahel. Sõnadega osav. Tahaks, et terve raamat mulle pähe jääks. Teeks nagu paremaks inimeseks, kui oskaks ka oma mõtteid sedasi ladusalt sõnastada. (Doris J-P)


Fred Jüssi oskab lihtsade sõnadega välja öelda mõtteid, mida lugedes tunned kohe ära, et need on siirad ja tulevad otse südamest. Ta oskab isiklikku elukoguemust kirjeldada nii, et tekib otsekui elav pilt sündmusest. Olen seda raamatut mitu korda lugenud. Ikka ja jälle on see minu jaoks olnud nagu uus lugemine, kuna avastan uue vaatenurga, mille üle mõtisklema jääda. (Triinu M)


Fred Jüssi mõtted on sügava sisuga ja väga õpetlikud. Paljudel inimestel on raske sellepärast, et nad ei tunne ära inimesi, kes neid õpetavad. Inimese mälu on valikuline.
Vanad puud on nagu vanad inimesed. Neist hoovab rahu ja väärikust. Nad loovad rahu ja korda tervikus. (Imbi M)


Muhe loodusmehe filosoofia. Suunab tähelepanu vaikusele, kulgemisele ja koos loodusega kasvamisele läbi elu. (Ave K)


Aruka inimese arukad mõtted lihtsas ja ilusas eesti keeles. Ilustratsioonideks ilusad must-valged fotod. Rahu ja kooskõla. (Esta K)


Hingedeaeg on linnainimesele ilmselt teistmoodi kui metsa üksinduses ja vaikuses seda kogeda. Aga püüda ju võib ning sestap võtsin ma Fred Jüssilt kaasa just selle:
“Kui on päevad hästi vaiksed
õhk ei ole tuul
kui on sõnad hästi vaiksed
peatuvad nad suul…”
Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani ning hingedepäev ei ole kuupäev kalendris. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Neil päevil on piir meie maailma ja teispoolsuse vahel õhukesem.
Muistsel hingedeajal kehtis vaikusenõue, tänapäeval räägime vaikusest kui loodusvarast. (Ester L)


Vahel peab lugema ka selliseid raamatuid. Aeglaseid ning mõtlikuid, kus ise pead koos tekstiga pause vahele pidama ja omas peas loetut peegeldama, järeldusi tegema.
Tekstist on tugevalt tunda, et kõneleja on elukogenud. Tal on olnud aega ja taiplikkust jälgida enda ümber toimuvat, selle üle mõtiskleda ja jagab nüüd sellest tulenevaid mõtteid omakorda nendega, kel on taipu osata seda kuulata ja mõista.
Seetõttu on see twitteri-helbekeste jaoks ilmselt igav ja kauge. Midagi ei vilgu (kuigi tekstid on lühikesed), pardimokki teevad ainult päris pardid ja pildid ei ole isegi värvilised, nunnumeetritest rääkimata.
Siinkohal siis noomitus ka mulle endale, et liialt harva sellist laadi kirjandust lugema satun! (Elo H)


Jüssi tunneb loodust ja teab sõna jõudu. Iga öeldud lause on emotsioon. Selge. Arusaadav. (Mari T)

Olavi Ruitlane „Vee peal”

Kui see raamat ilmus, oli ajakirjanduses palju kiitmist. Hea, et on nüüd siia programmi lülitatud, sest on tõesti hea raamat – hästi kirjutatud, läbi lapse silmade, väga huvitav. Kuigi ma pole kunagi ise kalal käinud, siis autor kirjeldab seda tegevust nii kirglikult, et peategelase emotsioonid jõuavad selgelt ja kaasahaaravalt lugejani. (Sirje N)


Teatavasti ilmub ka film samanimelise teose järgi. Ootan põnevusega. Naljakas. Kuuldavasti nimetatakse seda ka nn. „Kevadeks“ (Inge M)


Väga siiralt, ehedalt ja tõetruult kirjutatud lugu väikelinna elust. Teismelise poisi kasvuraskused ja mõttemaailm. Kaasahaaravalt on kirjeldatud kalapüüki. Toredad illustratsioonid. (Anu P)


Mõnus lugemine. Tolle aja miljöö ja hoiakud läbi nooruki silmade. Ruitlane on hea kirjanik, võib kirjutada ilma roppusi kasutamata. (Maie-Anne Kuuskmaa)


Raamatus on kirjas kalameheks olemise võlu ja valu ja mõnda muudki. Elu omas mahlas. On huumorit ja on traagikat. Huvitav oli ja vahepeal muigasin. (Esta K)


Neile, kellele meeldib kalapüük ja rahulik kulgemine. Neile, kellele meeldivad oma asja ajavad inimesed. Neile, kellele meeldib võru keel ja kõikidele teistele ka. Mulle meeldis, kuidas oli kirjutatud ja lõpus oli isegi kahju, et läbi sai. Ei saanudki teada, kuidas peategelase suhe Mariaga edasi arenes. Mulle meeldivad oma asja ajavad inimesed. (Britt S)


Kui oled väga kalastushuvilune, siis on huvitav lugeda. Mind köitis enam inimsaatuste liin ja elu-olu väikelinnas umbes pool sajandit tagasi. Jäi silma autori mõte: „Kõik ongi nagu jää. Nii ilus ja habras. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole.” (Sirje M)


Kalastamine kui pidepunkt elus, mis alati ei ole täpselt see, mida soovid või naudid. Keelenostalgia, kuna suvitasin lapsena samas keelekeskkonnas. (Egle K)


Väga põhjalik ülevaade kalandusest ja õpetus kuidas kalu püüda. Õppida pole kunagi hilja. Algajale kalapüüdjale väga vajalik. Maailmas ongi kahte sorti tarkus: üks on see, mida raamatutest saab, ja teine, mida elades õpib. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vanad inimesed ei tahagi elada. Jääb mulje, nagu nad oleks kõik omavahel kokku leppinud. (Imbi M)


Mõnusad ja ehedad lapsepõlvemälestused 80ndate Võrust. Elavalt on kirjeldatud nii pättuste eest kere peale saamist, joodikuist naabreid kui iga hinna eest kalapüüki. (Ave K)


Sooja huumoriga kirjeldatud kasvamise ja eelkõige kalameheks kasvamise lugu. Sundimatu lihtne lugemine, mis ei pane kahtlema olukordade tõepärasuses.
Teadupärast on teosest valmimas ka mängufilm. Ootame ära. (Viire V)

Margus Ots „Veeaeg”

Võib lugeda. Lõpu poole muutus minu jaoks põnevamaks – mis tegelastest saab. Autoril on väga hea fantaasia. (Esta K)


Kolme poisi läbielamisi oli põnev lugeda. Hästi oli autoril välja toodud kolme erineva noore inimese mõttemaailm kriisiolukorras. Teiselt poolt oli häiriv endale tunnistada, kui abitud me tegelikult tõsiste looduskatastroofide ees oleme. (Triinu M)


Omapärane teos. Kolm noort inimest uskumatus olukorras. Tarkus ja lollus on suhteline. Nemad on targad selles vallas, mis teadmisi meil ja kogu riigil praegu vaja on. (Imbi M)

Rein Raud „Viimane kustutab tule”

Soovitan neile, kes naudivad ulmekirjandust. Sain kinnitust veendumusele, et poliitika on täis manipuleerimist. (Maire S)


Hea ajaviiteromaan, mis kerib kogu raamatu vältel tuure ja alles lõpuosas toob tervikliku lahenduse ja arusaamise raamatust. Lõpp ja ajamasina idee läks pisut ulmeliseks, kuid jättis pärast viimast lehekülge veel mõtteainet endale. (Anet A)


Autor kuulub suurde ja kuulsasse Raua kirjandusdünastiasse, tema raamatuid tasub lugeda. Romaan on kaasahaarav. Noore kartmatu naisajakirjaniku prototüüpi olen TV-s ilmselt näinud. (Tiiu K)


Põnev lugemine alternatiivsest reaalsusest toimumas siinsamas Eestis meie ümber. Kruvib meeldivalt põnevust, raske käest panna. Soovitan! (Kadri P)


Huvitav, kaasahaarav. Võib saada saatuslikuks, kui tead midagi, mis võib kahjustada tuntud inimest. Poliitikas on palju kahepalgelisust, varjamisi, valesid. (Sirje S)


Minule oli ootamatu niisugune Rein Raua poliitiline teos. Need kes on huvitatud põnevusest soovitan lugeda. Teos oli sisukas. (Imbi M)


Omapärane lugu. Haarav. Lõpus läks ikka väga põnevaks. Põnevus haaras kaasa. Väike müstika. Sai mängulusti nautida… (Külli J)


Kahjuks raamat ei haaranud mind. Jään kirjaniku intervjuude ja mõttekatkete kuulajaks – need sobivad mulle rohkem. (Viire V)