Osalejate tagasiside

Aleksei Turovski „Aastaajad”

Olen alati olnud A. Turovski austaja. Ta on tõeline staar oma alal. Soovitan raamatut lugeda nii noortel kui ka vanadel. Oskuslikult on kasutatud 19.sajandi loomagravüüre. Olen vaimustatud, kuidas karuema poegi kasvatab. Sellest võiksid õppida ka meie laste emad ja isad. Pedagoogiline motivatsioon peab olema positiivset laadi, võtku see aega nii kaua kui tahes. (Imbi M)


Värvikas raamat, mis avab maailma kõige erilisemate ja imelisemate kodumaiste metsloomade, loomaaialoomade ja teiste paikade loomade aastaringi. Turovskil on omamoodi huvitav viis, kuidas loomade elu ja tegemisi edasi anda ning see tuleb esile ka selles teoses. Lood loomadest on justkui lood meie kaugetest sõpradest, kel kõigil oma iseloom, tegumood ja käiumine. Ning selles raamatus kohtab neid sõpru väga palju. (Ella K)


Soovitan gümnaasiumieast sügava pensionieani hea kirjanduse nautlejaile.
Autorit iseloomustavad laialdased teadmised, huumor, pühendumus oma missioonile. Loed ja kuuled Turovski telesaadetest ja loomaaia ekskursioonidelt tuttavat häält. Kõik oli huvitav, vist lõpuks enim šimpansid, kaamelid ja päevitav jääkaru. Kunagi 35 aastat tagasi ei saanud me oma 5 a.poega hüljeste basseinist eemale. (Leili K)

„Aastaajad Eesti luules”

Hea valik luulet, mille saad võtta endaga kaasa, et seda aastaringis õigetel-sobivatel ajahetkedel lugeda.
Praegu, hingedepäeva eelõhtul on sobivaimaks ehk see Hando Runneli sõnamänguline „IGAVIK“:
“Igavik on väga pikk.
Sügisene videvik.
Vana pime. Igerik.
Videviku südamik.
Päeva pära. Sügavik.
Soome-ugri hämarik.” (Ester L)

Tiit Tarlap „Aegade julm laul”

Omamoodi raamat. Alguses oli mõnevõrra raske jälgida, sest sündmused toimuvad korraga mitmes ajas. Raamatu algus lubas oodata võibolla rohkem põnevust. Mingil hetkel panin tähele, et elan vast isegi rohkem kaasa neile minevikutegelastele. (Tiina R)

Ivo Parbus „Alar Sikk. Teekond tippu: kolm vestlust”

A. Sikk on mees, kellega läheksin luurele – tahtejõuline, sihikindel, inimlik, tagasihoidlik. (Viire V)


Soovitan. Inimese tahtejõud oma eesmärki saavutada. Lihtsa inimese suur tahe osaleda maailma kõrgemate mäetippude vallutamisel. Esimene eestlane Everesti tipus. (Maie R)

Valdur Mikita „Eesti looduse kannatuste aastad”

Räägib (ka arvudes), kuidas on metsaga ümber käidud. Kurb on. Ka minu lapsepõlve metsa on lagastatud. (Elle P)


Autor on teosele valinud väga sobiva pealkirja ja on selle õigel ajal kirjutanud, sest aastate möödumisel poleks seda enam vaja olnud. Mets on meie maa rikkus. Ära kunagi torma sinna, kus sa midagi ei näe. Ära tee ühtki sammu sinna, kus sa midagi ei näe. Ära topi oma kätt puutüve alla või põõsasse. (Imbi M)


Lisaks kirjutaja põhjalikule teadmisele meie metsast, on tal ka vahe sulg ning teravmeelsed (sõna)märkused. (Viire V)


Soovitan. Valdur Mikita oma tuntud loodusarmastuses. Autori peamised märksõnad – metsakultuur ja metsausk ning soomeugriluse säilitamine. Olen autoriga samal meelel. (Maie R)


Soovitan kõiki Mikita raamatuid lugeda. See on küll valus raamat. Eesti metsi – just täisküpseid on viimastel aastakümnetel liiga palju maha saetud. Eesti mets vajab hoidmist ja kaitset. (Esta K)


See raamat peab olema iga eestlase kohustuslik kirjavara! Metsade tähtsus on kogu elus looduse alus. Huvitav, et puud aitavad ka läbi akna õue vaadates haigel paraneda. Ka kalmistul käimine on seotud sealsete puude rahustava toimega – mul meeldib seal käia. (Marta-Maie V)


Valdur Mikita mõtete lugemine on alati põnevust pakkunud. Antud teos on aga märgilise väärtusega ka selle poolest, et julgeb vaadata otsa praegusele olukorrale eesti looduses. Looduse kasutamine tulu teenimise eesmärgil on massiliselt kasvanud, inimeste emotsionaalne side loodusega aga kahanenud. Paljud meist üldse teadvustavad, mis meie metsadega toimub ja kuidas see meid edaspidi mõjutama hakkab? Tegu on hea raamatuga, mis erutab lugeja nende probleemide üle juurdlema. (Ella K)


See on arendav mõtlusraamat eesti looduse kui pärandkultuuri kaitseks. Võrdlusi on ka indiaanlaste, soome ja jaapaniga. Kuidas on mets seotud inimolemuse ja identiteediga. Hea raamat.
See on ülimalt inspireeriv hümn või itk eesti metsade või loodusmaastike eheduse kaitseks. Paljud meist lendavad oma hingemaastike kohal, on üks paljudest mõtetest, mis mind raamatus südamest puudutas. Mikita on meie pühamees! (Tiiu V)

Hendrik Relve „Eesti looduse vägi”

Minul on õnnestunud tutvuda loodusega, kus giidiks on olnud Hendrik Relve. Tema teadmised on vapustavad. Kiitus temale, et on kirjutanud niisuguse teose, millest saame suurepäraseid teadmisi. Raamat on teatmeteos nii noortele kui vanadele. Raamat on varustatud sobivate fotodega. Reegel inimlike toimingute kohta: tee seda nii harva kui võimalik, kuid nii tihti kui vajalik. Eesti on metsasuse poolest Euroopa riikide seas praegu neljandal kohal. Rabade pindalade poolest oleme kolmandal kohal. (Imbi M)


Hea lihtsalt ja mitmekesiselt lahtikirjutatud lugu Eesti ja maailma põnevamatest maastikest, puudest, pankrannikutest, allikatest, koobastest, soodest ja rabadest. Ülimalt huvitav raamat looduse eri vormidest võrrelduna Eestis ja teistes maades erilisematega. Hea oli teada saada, et Eestis metsamassiiv siiski koguaeg kasvab. Enne suuremat sõda oli metsa all vaid veerand Eestit! (Tiiu V)


Soovitan lugeda. On palju pilte tuntud kohtadest ja haruldusi ülemaailmses mastaabis. Võime uhked olla oma säilinud loodusharulduste ülel. Olen paljusid Eestimaa vaatamisväärsusi ise ka näinud. Kõiki kahjuks mitte ja ega enam ei jaksa käia ka. Hea, kui TV ja raamatud ikka silma peal hoiavad. (Marta-Maie V)

Juhani Püttsepp „Eesti looduskaitse 100 aastat”

Soovitan lugeda. On palju andmeid looduskaitsealade kohta. Väga palju maasikukaitsealasid on, samuti üksikuid objekte, mida vaja kaitsta. Arvele on võetud, kuid kaitset praktiliselt pole! Ei soovitata liigselt niita muru. Igale poole vaja ligipääsu, torne ja laudteid. (Marta-Maie V)


Kerge ja ülevaatlik lugemine, mis koputab südametunnistusele ja tuletab meelde kui habras ja ilus on loodus meie ümber. Kohati olid mured ja rõõmud läbi linnu/looma silmade, see oli väga nukra alatooniga. Tuli tahtmine minna metsa rabamatkale või lihtsalt raamatus kirjeldatud kohti vaatama. Meenus kärnkonnade koori etteaste kraavis, mida varahommikuse kohvi kõrvale nautida sai. Nüüd ei ole seda ammu kuulda, arendused tõrjuvad loomi, lind, kahepaikseid ja roomajaid järjest kaugemale. (Miryam V)

Mari Järve „Esimene aasta”

Päris mõnus lugemine. Raamat inimsuhetest kriisi ajal. Selle raamatu juures meeldis mulle vast kõige rohkem see, et tegevus toimus Eestis. See pakkus päris palju äratundmishetki. (Tiina R)


Raamat oli põnev. Lugedes mõtlesin kogu aeg kaasa, mida mina teeksin sellises olukorras, kuidas ma käituksin, kas minus säiliks positiivsus ja abivalmidus, sallivus teiste suhtes. (Triinu M)

Mari Tammar „Hundihüüdja”

Lk 138: “Meil on jäänud väheks neid pühasid asju ja põhimõtteid ja väärtusi, mille ümber oma maailmapilti punuda, ja me ei oska vastata küsimusele, kes ma olen ja mille poolest teistest erinen.” Teosest saadud emotsioon – põnevus. Lk 44: “Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada… See teeb neist omamoodi hingesugulased, kes on pidanud ajaloo keerdkäikudes seisma ühtmoodi oma ellujäämise ja iseolemisõiguse eest.” (Ilme U)


Mõnus lugemine. Lugu sellest, kuidas üks noor naine läheb tagasi juurte juurde ja teeb minevikuga rahu. (Tiina R)

Lennart Meri „Hõbevalge”

Olen lugenud seda teost erinevatel kümnenditel ja tõdesin, et iga kord on loetu erinevalt mõistetu. Kuna olen ajaloo-ja kirjandushuviline, siis lähevad mõlemad mulle peale. Ja alati on midagi ära ununenud, mida jälle hea meelde tuletada. (Kadri M)

Lydia Koidula „Ilus oled, emapind”

“Ilus oled, emapind!” – Luule on minu jaoks veidi nagu võõrkeel: sõnad on tuttavad, aga mõte jääb tihti tabamata. Nii oli mul kahjuks raske ka Koidulat täiel määral nautida. Samas olen tänulik suunamise eest haarata vahelduseks kätte ka luulekogu – ise niisama selle peale ei tuleks. Ja võib-olla ühel päeval saabki minust suur luulesõber. (Kadri P)


“Luule” – Koidula luulet lugedes muutub oma meel kuidagi härdaks ja vastuvõtlikuks. (Maie R)


“Ilus oled, emapind!” – Koidula on eestlaste teadvusse jäänud isamaalaulikuna, kuid selles kogus puutume kokku loodusluulega. Lapsepõlvest meelde jäänud luuletus:
“Kevade on sala tulnud.
Tulnud hoopis salaja.
Hiilgva toominga ladvas
Aia ääres kiigub ta.” (Imbi M)


“Emajõe ööbik” – Erakordselt lihtsalt ja kaunilt illustreeritud luulekogu, mis algselt ilmus 1867. aastal. Lihtsad, südamlikud ja hinge minevad luuletused. Paljud neist väga tuntud ka viisistatutena. (Siret M)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda Koidulat, keda kooli ajal eriti ei tutvustatudki. Saan aru ka, on üsna vanamoeline. Aga seda huvitavam, isegi üllatav. Meeldis, et luuletaja väljendab end hooga ja kirglikult. Meeldis sõnavalik ja loome. (Sirje N)

Rita Mets „Imepärane Eesti loodus”

Mathura „Jääminek”

Väga ilus raamat. Midagi otseselt ei juhtu, kuigi arvan, et kui on aega raamatusse sukelduda võib peas valmida mitme tunnine film. Nii hingedeajal lugedes teeb natuke kurvaks ja paneb mõtlema nendele, kes väga üksi on jäänud. (Doris J-P)


Ühe vana mehe mõtted aastaaegadest. Linnurohud, angervaksad, raudrohud ja palderjanijuured – suvel korjatud, et talvel nendega kosutada, ennast tervendada. Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla. Inimese ahnusel ei tule iial piiri. (Imbi M)


Linnalapsena on mul raske ennast ette kujutada sellises olukorras oma elu viimast lõppu elamas. Küll aga võin ma teatud määrani proovida mõista, miks mõned inimesed eelistavad eladagi sellises eraldatuses ja täiesti omas maailmas. Milline õnn, kui oled sealjuures leidnud veel omale teekaaslase, kes mõistab sind mitte ainult poolelt sõnalt, vaid sügavuti tervet sinu maailma. Seda suurem võib olla kurbus, kui teda ühel hetkel enam pole, kui pole enam kedagi, kes mõistaks, isegi kui oma mõtteid jagaks ja elukogemust ümber jutustaks. Nad ju küsivad küll ning on entusiasmi täis, aga puudub kokkupuutetasand.
Eks ülekantult ole see nii meie kõigi eludega; igaühel omas mahlas, isiklikud nüansid, kus see üksindus ja eraldatus väljendub.
Respekt igal juhul. Eriti just Mathurale, kõikide nende kirjelduste eest. (Elo H)


Üksinda elava vana mehe päevad talve hakust kuni jääminekuni. Raamatus on olulisel kohal ümbritsev loodus ja ilm. Mees saab hakkama väga vähesega. Leplikkus, rahu. (Esta K)


Sellesse raamatusse „sisse minnes“ on võimalik näha ja kogeda ühe vana mehe viimaseid aegu ja püüdu oma asjad enne lahkumist korda seada. Just asjad, sest olgugi, et neid enam keegi ei pruugi kasutada, on nad seda väärt.
See lugu algas kohe pärast hingedeaega kui pööripäev oli tulekul.
Manivald, vana mees mere ääres mõtles:
„Elu on harva muud kui kulg ühest tundmatusest teise – oli seda ka nüüd, kui lõpp paistis ligi. Surm oligi kõige suurem tundmatus.“ (Ester L)


Soovitan, eriti vanematel inimestel, kes elavad üksi. Väga mõjuvad looduskirjeldused ning üksiku vana mehe mõtisklused. (Maie R)


Mõtisklev teos üksikuks jäänud inimese argipäevast eraldatud maakohas. Paaris kohas kergitasin imestunult kulme vaevatud peategelase suutlikuse peale – ei tundunud reaalne. Aga eks selleks ju kirjandus ongi, et kõike saab muuta. Kui järgmine kord sõidan üle Kasari silla, siis meenub ehk ka loetu.
Väga tänapäevalik raamat – läheb ruttu selle lugemine. (Viire V)

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu”

See raamat tekitab kahetisi tundeid. Väga lahe, et Kätlin oma tütrega palverännaku ette võtab. See nõuab suurt pingutust ja väga häid omavahelisi suhteid. Ja samal ajal need meenutused Kätlini enda lapsepõlvest ja ebanormaalsest suhtest oma emaga. Õudne on sellisest ülekohtust ja piinamisest lugeda. (Kadri P)


Olen vaimustatud kõndimisest ja plaanin ka ise Caminole minna. Sellesse kõndimislukku põimitud ELU lugu näitab, et kõik on võimalik. Hea ja halb. Igatsus igas mõttes. Soov olla koos oluliste inimestega, armastus. (Egle K)


Väga hästi kirjutatud raamat, paralleelselt jooksis kolm liini: Kätlini lapsepõlv, Kätlin palverännakul, Hannaleele palverännakul. Selline erinevate liinide kombineerimine tegi raamatu lihtsalt loetavaks ja ei tekkinud tüdimust, minu jaoks oli kõige paeluvam lugeda just Kätlini lapsepõlvest, tore, et olenemata rasketest aegadest ei ole Kätlin kirjutamist jätnud. (Stina S)


Rein Põder „Kauge”

Väga hästi kirjutatud jutud tuntud geograafidest. Baeri lumevangis ja Wrangeli abiellumise lugu. Tolle aja naised olid 20 aastat abielus ja sellel ajal sünnitasid 10 last, siis surid. (Malle S)


Raamat on kirjutatud Tartu Ülikooliga seotud Põhjala-uurijatest ning reisimeestest. Saab palju teadmisi nendest kaugetest maadest ja ohtudest. Pikkade reiside juures hakkab vanadus tundma andma. (Imbi M)

Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja”

Väga omapärane päeviku vorm. Päevik valdavalt loodusest ja oma unistustest. Minu jaoks väga eriline ja mõjuv, paneb kaasa mõtlema. (Maie R)


T. Õnnepalu on õppinud bioloogiks, sellepärast ta tunnebki nii hästi loodust. Minu imestuseks ta ka luuletab. Soovitan kindlasti lugeda, sest need luuletused on südamlikud ja siirad. Õhtupäikeses kiiskava lauka kaldal: tasane-tasane sääsesumin, käo kukkumine kusagilt maailma äärelt. Hallid, madalad pilved, väga hallid, väga madalad, midagi nagu elu, elu saatuslik miski. Vee hääl, vee valgus. See viib ära, kannab sinust midagi minema. (Imbi M)


Päevik peaaegu kogu 2008. a kohta. Mõnusad mõtisklused, tähelepanekud ja aastaaegade vaheldumise rütmis kulgevad meeleolumuutused. (Ave K)


Armas, liigutav, kulgemise raamat. Nii hästi voolab mõte ja eesti keel. Mulle meeldis see raamat nii väga, et peale laenutamist ja läbilugemist läksin poodi ja ostsin oma riiulisse enda eksemplari. (Sirje N)


Lihtne lugeda. Hästi kirjutatud. Pildikesi loodusest ja hetkedest aprillikuust aasta lõpuni. Rahulik kulgemine. Kujutluspildid loodusest. (Esta K)


Nauding on lugeda mõtestatud ja sõnavaldavat kirjutajat. Raamat täis tarkust, igatsust ja nukraid tõdemusi. Teos, millest ei saa vist kunagi küllalt. (Viire V)


Luuletaja peab oma päevikut täiesti iseenesestmõistetavalt luulekeeles, luuletustena. Mitte just päris kogu aastaring, mitte päris igapäevaselt. Algus on sellel päevikul neljapäeval, 17. aprillil. Lõpp on millalgi detsembris, viimased luuletused on ilma konkreetse kuupäevata.
Minu jaoks oli oluline just minu sünnipäevale sattunud päeviku-luuletus:
„Kui palju kergem oleks elada,
kui me ütleksime, mida peame õigeks,
mitte seda, mida peame targemaks.
Mõlemad oleksid enamasti rumalused,
aga mis siis. Tahtes olla tark,
räägime teadlikult pooltõde
ja elame teadlikult poolelu.
Selle tulemus ei saagi olla parem
kui see maailm, millel pole ju suurt vigagi.
Vihmaselgi suvel on valged õhtud.
Ainult väsimus, ainult see väsimus.“ (lk 72) (Ester L)


Melanhoolne lugemine, kust kohati peegeldus vastu teatav nukrus ja olemine, mis hallide ilmadega kaasas käivad. Lugesin ELLUs, kuid emotsioon kandus siiski suurepäraselt edasi. Nii et paberil loetuna oleks see ehk isegi veel parem. (Tiina L)


Kümme aastat hiljem ikka veel aktuaalne – kella tagasi keeramine teeb pikad sügisõhtud päeva pealt pikkadeks talveõhtudeks. Üllatusin, et noor mees kardab vananemist! Hea aiatööde kalender. (Mari T)


Hea ja taheda eesti kirjaniku vahelduseks luulevormis kirjutatud päevaraamat. Lihtne ja keeruline nagu elu ise.
„Olen loonud küllalt miraaže, et muutuda miraažiks. Selline rahu. Puude kohin. Vihma kohin.“ Need lõputult head ja kõnekad Õnnepalu kujundid. (Tiiu V)

Kristel Vilbaste „Looduskirju”

Selle raamatu lugemine avardab meeli ja loodus tundub palju imelisem. Looduskirju on huvitav lugeda. Eriti meeldiv on neid autori esituses raadiost kuulata. (Tiiu K)


Soovitan lugeda ja minna avastama. Meenuvad kullerkuppudest kollased, meelespeadest sinetavad kraaviperved, rukkililled piilumas viljapõllul, värvikirev sügis, lumerohked talved, looduslõhnad. Eestimaal on nii palju avastamata kohti. (Sirje S)


Kristel Vilbaste on väga tark ja looduslähedane inimene. Tema elust ja kogemustest lugedes tundsin, kuidas olen ikka väga linnainimene. Kahju, tahaksin paremini loodust tunda. (Kadri P)

Mikk Sarv „Maa=ilm”

Soovitan lugeda – saab teada maarahva keelest. Sõnade mõju ja koosmõju looduses. Keeleliste väljendite areng ja muutumine jne. Regilaulu vägi. Keelte rikkus loodusrahvastel ja sarnasused üle ilma. Huvitav, et meie ajalugu on valgustatud valesti – vallutajatele on nii kasulik olnud. Peaksime seda ümber vaatama ja oma rahva võitude ja kaotuste läbi selgitama. (Marta-Maie V)


Hea raamat hingedeajal lugemiseks. Raamatus on inimese eluring ja kogu ilma (ja maa) aastaring. See kõik, mis on meie ümber ja meile oluline ka siis kui me kogu aeg selle kõige peale ei mõtle. Aga me elame selle sees, see on meie oma.
Pistsin näpu raamatu vahele, et vaadata, mida sedasi leian. Ja leidsin NAERU:
„Naer on hea stressikaotaja. Naermine levitab tervendava väe üle kogu keha. Naer aitab leevendada suhteprobleeme. Naer võib tervendada teisi inimesi. Naer on vaimne. Meie kui põlisrahva suuremaid andeid on olnud meie võime naerda. Huumor on omane kõigile põlisrahvastele. Vahel ongi naermine ainus asi, mida veel teha saab…“ (lk 119) (Ester L)


Mulle väga meeldis see raamat, kuna sain nii palju targemaks. Tundsin seda teadmiste väge, mis raamatus oli, endasse voolamas. Mida tähendavad sõnad, tähtpäevad. Kui olulised ja tähendusrikkad nad mulle tegelikult on, kui tausta, põhja teada saan. Mõnuga loetav, nauditav! (Egle K)

Lauri Räpp „Maailma lõpus on kohvik”

Aitäh rändavale kirjutajale, et ta jagab oma mõtteid, kogemusi ja võib-olla ka ulmi. Olin teosest lummatud. Hea avastus, jään edaspidi jälgima kirjutaja nime. (Viire V)


Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi. Aeg on lahkuda, kõik uksed avada, tuulutada oma ruumid. Ehk ajaratta mõned tuurid, siis meelde jäävad jäädavalt. (Imbi M)


Soovitan. Need lood on tõesti väga filmilikud, nagu reisiks autoriga koos. (Sirje S)


Üks huvitavamaid “reisiraamatuid”, mida olen lugenud. Lauri Räpp oskab sõnu kasutada ja teksti elama panna. Tema kirjelduste järgi on nii kerge on tegevuse pilte ja tegelasi silme ette manada. Kindlasti soovitan. (Sandra O)

Lembit Uustulnd „Merejutud”

Karl Adami „Metsasosinad”

Ilus raamat. Raamatust on tunda, et autor teeb oma asja südamega. Mulle meeldib selline looduse eluringi kirjeldamine ja boonuseks on Karli ilusad pildid. (Tiina R)


Ma ei ole eriti metsa-inimene. Jah, mets on hea ja oluline, kodu paljudele karvastele ja sulelistele, aga… kuidagi saan ma hakkama nii, et armastan metsa sedasi kaugelt, distantsilt. Metsast võib leida rahu ja metsa kuulates saab ehk ennastki, oma sisehäält kuulata ja paremini mõista…
Metsa „aastaring“ saab alguse hämarast ajast, hilissügisest… ajast, peale suurt küllusaega, mil mets võib tunduda eemaletõukavana.
Edasi – helged kiired, helgemad kiired, mis leiavad metsa tee esimese lumega. Lumi toob metsa taas valguse. Mõneks ajaks, mil metsa on jõudnud veidrad ajad. Pole soe, pole külm, on vaid veebruarituul.
Ja siis… mets alustab liikumist: päike voolib puudele üha pikemaid varjusid, mis oksarisust vaevatud metsavaibale toetuvad. Kuuseokastest hoiavad kinni pisikesed jääpurikad ning metsa all vedelenud valgest, kohevast lumevaibast on järel vaid riismed…
Ja ongi käes külluseaeg… sellest ei lõika kasu ainult rähnid, kes pärast suuri külmi ning näljaohtu on selle justkui välja teeninud, vaid ka pisilinnud…
Külluse finaali aegu võis võimsate tammepuude lähedal kuulda tiivasahinat. Ikka tammepuu suunas ja sellest eemaldumas. Päike tõusis aina kõrgemale, aga endiselt oli kuulda saginat ning ühel hetkel haaras kõrv ühe eriti ränga kraaksatuse… Kõrguv tammepuu, kel vanust nii üle saja, vaatas hea meelega, kuidas tema võra tõrudest tühjendati.
Ja lõpuks: seal, kus olid rohetoonides lehed, on nüüd pimedus. Pimedus ootamas valgust ja uusi lehti…
Raamatus on arvukalt kauneid fotosid ja autoril on ka tore FB leht: https://www.facebook.com/AdamiWP/ (Ester L)


Tegu on toreda ja pildirohke raamatuga, milles loodusfotograaf Karl kulgeb läbi erinevate aastaaegade valgustades metsaelanike salajast elu ning jagades oma mõtteid ning tundeid, mida looduses viibimine sünnitanud on. Minu arust on alati põnev lugeda, kuidas erinevad inimesed loodust tunnetavad ja mida see nende jaoks tähendab. Suhe loodusega on väga intiimne ja mitte igaüks ei oska anda edasi seda, mis teda selles paelub. (Ella K)

Egert Anslan „Pasknääride vandenõu”

Mehis Heinsaar „Pingeväljade aednik”

Soovitan. Ma ei loe viimasel ajal eriti tihti luulet, kuid pole juhtunud lugema nii loodusega seotud kirjeldusi kõikidest eluvaldkondadest. Minu jaoks oli väga mõjuv, kuidas autor kirjeldab kogu elu läbi looduse – nii sündmusi, meeleolusid kui ka oma emotsioone. (Maie R)


Vahel on ikka mõnus veeta sombune kodune hommik teetassi, croissanti ja luuleraamatuga. Mõtiskleda kaasa, kerides autori mõttelõngu läbi maailmade ja metsa, kogeda teistsuguseid tasandeid ning nägemusi. Soovitan küll. (Elo H)


Oh, kui kosutav! Olin haaratud iga närvirakuga luuletustesse – maalihe, maagiline reaalsus. Autor on väga hea emotsioonide, olukordade märkaja, mille ta kohe ka detailselt ja puutetundlikult sõnadesse vormib. Raamat, mida soovin personaalselt omada. (Viire V)

Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”

Soovitan lugeda ja kaasa mõelda. Väga põhjalik roheliseks kasvamise aabits. (Sirje S)


Raamat jutustab läbi autorite isiklike kogemuste, kuidas tarbida keskkonnasäästlikumalt ja soovitab looduslähedasi (mahe)tooteid. Näiteks kilekotte saab kasutada korduvalt. Üldse taaskasutus on tänuväärne tegevus. Vähem raiskamist. Igat asja, mida saab mingil kombel kasutada, pole vaja ära visata. Abiks seejuures on ka taaskasutuskeskused, -konteinerid. (Esta K)


Karm, mitmekesine, vaimukas ja väga konkreetne õpik, et toimida tänases maailmas rohelisemalt kui seni. Ülimalt vajalik, praktiline ja huvitav õpik, kust sain palju uusi teadmisi ja nippe rohelisemalt toimetamiseks. Aitäh! (Tiiu V)

Helle Tiikmaa „Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis”

Seda raamatut on väga raske kirjeldada. Mulle meeldis lugeda asjas osalenute lugusid. Neist kõigist kumab läbi teadmatus, mis on juhtunud ja kui ohtlik see on. Mõtlemapanev. Samas on ka seal raamatus öeldud, et kui käsk antakse – tuleb minna. Raamatut soovitan. (Tiina R)


Minu vähioperatsioon langeb kokku Tšernobõli katastroofiga. Kas vähki haigestumine oli sellega seotud, ei tea, aga haiguslehel oli uudismoodustis, sest siis ei lubatud nimetada sõna „vähk“. Tsernobõl avas silmad enam kui miski muu: see näitas tuumaenergia koledaid tagajärgi isegi rahulikul eesmärgil. Pehme radiatsioon pani kõik hästi kasvama. Tekkisid sellised anomaaliad: kirsid olid nagu ploomid, õunad olid tohutult suured. (Imbi M)


Soovitan. Et teada saada, kui julm võib olla sõda, ka siis kui püssid ei paugu ja kuulid ei lenda. Vihastasin, solvusin, nutsin, naersin, aga ikka südamest! (Maie P)

Siiri Sisask „Südame hääl”

Tubli, Siiri, et Sa oled oma vanaemast nii südamlikult ja soojalt kirjutanud. Paljud meie noortest nõnda nimetatud „lumehelbekesed“ vanu ei mõista ja ei saa nendest aru. Mõtlevad vanainimeselikult, nii arvavad noored. Vanadel inimestel on palju tarkusi, mida on kasulik ka noortel teada. Inimene on loodud ise mõtlema, taipama ja omi seisukohti kujundama. (Imbi M)


Soovitan. Autor on pühendanud raamatu oma vanaemale – 98 aastat vana! Mitmed teemad on seotud vanaema räägitud lugudega. Väga armas ja huvitav. (Maie R)


Raamatus on mõned head mõtted ja kirjeldused. Näiteks Aadama ja Eeva laste kohta sain teada, midagi, mida varem ei teadnud – või mille peale pole ka kunagi varem lihtsalt mõelnud. Minu arust on seda raamatut raske soovitada/mitte soovitada – tundub, et see on selline raamat, mis kõnetab õigel hetkel kätte sattudes. (Sandra O)


Soovitan, sisutihe raamat. Meil võiks kõigil olla esivanem, kes annab edasi oma elutarkusi. (Sire S)


Ikka soovitan. Siiri Sisask mõtiskleb, toetudes oma vanaema ja Marcus Aureliuse elutarkustele. Raamat on üsna õhuke. (Sirje N)


Südame häält tuleb kuulata. Raamatus on jutuajamisi laulja ja raamatu autori vanaemaga, on seiku loodusest ja ta enese elust. Lihtne ja südamlik. Südame hääl juhatab raja, mida mööda minna. (Esta K)


Kui hea raamatusõber fännab Siiri Sisaskit ja tema loodud muusikat, siis võib ta loota, et ka see vanaema Ellenist ja loodusest, elust ja inimestest ning elufilosoofiast jutustav raamat annab talle hingetuge, kaunist elamust. Vähemasti proovida ju võib. (Ester L)

Fred Jüssi „Vaikuse maastikud”

Palju ilusaid mõtteid nende kaante vahel. Sõnadega osav. Tahaks, et terve raamat mulle pähe jääks. Teeks nagu paremaks inimeseks, kui oskaks ka oma mõtteid sedasi ladusalt sõnastada. (Doris J-P)


Fred Jüssi oskab lihtsade sõnadega välja öelda mõtteid, mida lugedes tunned kohe ära, et need on siirad ja tulevad otse südamest. Ta oskab isiklikku elukoguemust kirjeldada nii, et tekib otsekui elav pilt sündmusest. Olen seda raamatut mitu korda lugenud. Ikka ja jälle on see minu jaoks olnud nagu uus lugemine, kuna avastan uue vaatenurga, mille üle mõtisklema jääda. (Triinu M)


Fred Jüssi mõtted on sügava sisuga ja väga õpetlikud. Paljudel inimestel on raske sellepärast, et nad ei tunne ära inimesi, kes neid õpetavad. Inimese mälu on valikuline.
Vanad puud on nagu vanad inimesed. Neist hoovab rahu ja väärikust. Nad loovad rahu ja korda tervikus. (Imbi M)


Muhe loodusmehe filosoofia. Suunab tähelepanu vaikusele, kulgemisele ja koos loodusega kasvamisele läbi elu. (Ave K)


Aruka inimese arukad mõtted lihtsas ja ilusas eesti keeles. Ilustratsioonideks ilusad must-valged fotod. Rahu ja kooskõla. (Esta K)


Hingedeaeg on linnainimesele ilmselt teistmoodi kui metsa üksinduses ja vaikuses seda kogeda. Aga püüda ju võib ning sestap võtsin ma Fred Jüssilt kaasa just selle:
“Kui on päevad hästi vaiksed
õhk ei ole tuul
kui on sõnad hästi vaiksed
peatuvad nad suul…”
Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani ning hingedepäev ei ole kuupäev kalendris. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Neil päevil on piir meie maailma ja teispoolsuse vahel õhukesem.
Muistsel hingedeajal kehtis vaikusenõue, tänapäeval räägime vaikusest kui loodusvarast. (Ester L)


Vahel peab lugema ka selliseid raamatuid. Aeglaseid ning mõtlikuid, kus ise pead koos tekstiga pause vahele pidama ja omas peas loetut peegeldama, järeldusi tegema.
Tekstist on tugevalt tunda, et kõneleja on elukogenud. Tal on olnud aega ja taiplikkust jälgida enda ümber toimuvat, selle üle mõtiskleda ja jagab nüüd sellest tulenevaid mõtteid omakorda nendega, kel on taipu osata seda kuulata ja mõista.
Seetõttu on see twitteri-helbekeste jaoks ilmselt igav ja kauge. Midagi ei vilgu (kuigi tekstid on lühikesed), pardimokki teevad ainult päris pardid ja pildid ei ole isegi värvilised, nunnumeetritest rääkimata.
Siinkohal siis noomitus ka mulle endale, et liialt harva sellist laadi kirjandust lugema satun! (Elo H)


Jüssi tunneb loodust ja teab sõna jõudu. Iga öeldud lause on emotsioon. Selge. Arusaadav. (Mari T)

Olavi Ruitlane „Vee peal”

Väga põhjalik ülevaade kalandusest ja õpetus kuidas kalu püüda. Õppida pole kunagi hilja. Algajale kalapüüdjale väga vajalik. Maailmas ongi kahte sorti tarkus: üks on see, mida raamatutest saab, ja teine, mida elades õpib. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vanad inimesed ei tahagi elada. Jääb mulje, nagu nad oleks kõik omavahel kokku leppinud. (Imbi M)


Mõnusad ja ehedad lapsepõlvemälestused 80ndate Võrust. Elavalt on kirjeldatud nii pättuste eest kere peale saamist, joodikuist naabreid kui iga hinna eest kalapüüki. (Ave K)


Sooja huumoriga kirjeldatud kasvamise ja eelkõige kalameheks kasvamise lugu. Sundimatu lihtne lugemine, mis ei pane kahtlema olukordade tõepärasuses.
Teadupärast on teosest valmimas ka mängufilm. Ootame ära. (Viire V)

Margus Ots „Veeaeg”

Rein Raud „Viimane kustutab tule”

Minule oli ootamatu niisugune Rein Raua poliitiline teos. Need kes on huvitatud põnevusest soovitan lugeda. Teos oli sisukas. (Imbi M)


Omapärane lugu. Haarav. Lõpus läks ikka väga põnevaks. Põnevus haaras kaasa. Väike müstika. Sai mängulusti nautida… (Külli J)


Kahjuks raamat ei haaranud mind. Jään kirjaniku intervjuude ja mõttekatkete kuulajaks – need sobivad mulle rohkem. (Viire V)