Osalejate tagasiside

 


Rein Veidemann „101 Eesti kirjandusteost”

raamatukaas

Usaldan kirjandusteadlase Rein Veidemanni valikut nende ilmumisaja ja üleajalist tähendust silmas pidades. Raamat oli ka minu praeguseks laiali kantud koduraamatukogus. Suurt osa nimetatud kirjanikest tunnen juba kooliajast või tean tekste teatritükkidest ja filmidest. Naisluuletajad järjekorras: Koidula, Haava, Under, Alver, Merilaas, Kareva, meesautorid: Suits, Enno, Sang, Kaplinski, Runnel (“Veskimees”), Viiding (“Vana mehe laul”). Soovitan lugeda ja endale osta. (Leili K)


Kogumik on hea teatmeteos, kust muuhulgas saab teada, kes on need viis Eesti kirjanikku, keda on esitatud nobeli preemia kandidaatideks. Kuna raamat on ilmunud kümme aastat tagasi, on kahjuks välja jäänud Kristiina Ehin, kes on Eesti naisluuletajate kuldsesse eliiti tõusnud just viimastel aastatel. (Tiiu K)


Oma ala eksperdi soovitusi tasub lugeda. Väärt teos suurelt eksperdilt. Nauditav lugemine! (Margus L)


Isutekitaja. „Kohustusliku kirjanduse” laiendatud-kommenteeritud nimekiri. Eesti kirjasõna, meie kirjutatud-avaldatud sõna identiteet. Põhjalikult täpne ja väga-väga huvitav. Rein Veidemann on seda kogumikku ise defineerinud kui 101 kirjandusloolist novelli. Rein Veidemann pole aga niisama lihtsalt kirjandusehuviline või raamatu-armastaja, ta on olnud pikka aega Eesti kirjanduse õppejõud ning kahtlemata lisab see tema valikule kaalu, sest ta on hinnanud valitud teoseid nii oma aja konteksti kui ka nende ajas kestvust silmas pidades. Need on raamatud, lood ja laulud (luuletused), mida peaks lugema… Kunagi, kasvõi korragi. (Ester L)


Soovitan, sest see annab hea ülevaate eesti kirjanduse olulisematest autoritest ja teostest. Head ideed tulevad lugemisvaliku osas. Emotsioone tekitasid enim teatud olustikukirjeldused nõuka-ajast, mis kirjanikke ja loomist piirasid. Tulid tugevad paralleelid tänapäeva ajupesu ja „maskide“ kandmisega… (Kadri K)


Väga hea ülevaade olulistest autoritest ja raamatutest. Sain teadmise, mida võiks lugeda ja mida mitte. (Egle K)


Ülevaade eesti kirjanduse tähelepanuväärseimatest teostest alates „Suure tamme“ laulust, „Henriku Liivimaa kroonikast“ kuni kaasaegsete teosteni nagu „Rehepapp“, „Eesti eleegia“ (Esta K)


See tore ülevaatlik raamat avab ülevaatliku ukse Eesti kirjanduse tüvitekstidesse, mis avavad rahva hinge. Sain teada, et olen vaid kolmveerandik eestlane! Kindlasti loeks siit veel nii mõndagi head ja saaks rohkem eestlaseks. (Tiiu V)


Väga hea raamat! Eesti kirjanduse pärlid. Äratundmine, et ka mulle need, enne selle raamatu lugemist, väga meeldisid. Näiteks P.-E. Rummo „Oo, et sädemeid kiljuks mu hing“ (lk 131). Kuidas võib nii ilusasti öelda?! Või Mati Undi „Tühirand“- peen psühholoogiline „Spiel“ (lk 166-167). Mäng ja elu segamini. (Milvi S)


Põhjalik ülevaade Eesti kirjandusest – alates rahvaluuletekstidest lähiajani, märgilised tekstid meie kirjandusloos. Nii mõnegi väljatoodud teose puhul, mis siiani seisab avamata riiulis, tekkis huvi, et võiks läbi lugeda (nt A. Jakobsoni „Vaeste patuste alev“ jne). (Silvi L)

Gennadi Muravin „Ebatsensuursed juhtumid”

raamatukaas

Raamat pani mind huvituma „Primaverast“, mille lugesin ka ja elamus oli võimas. Ägedad seiklused ja meenutused NSVL ajast. Nostalgia, inimesed, suhted. (Ragnar L)


Mõnusalt muhe mälestustemosaiik ebameeldivatest nähtustest, kuigi esmapilgul tundub, et alailma teeb autor kõrvalepõikeid, annavad need jutukillud kokkuvõttes ülevaatliku pilgu nõukogude kirjaniku/tõlgi elu kulissidetagusest tegelikkusest. Kergestiloetavas esitluses ebameeldiv teema, kuigi üldjuhul jääb autor sekeldustes võitjaks, on sel oma hind tervisele (lühidalt mainitud mikroinfarkt raamatu lõpus). (Aet T-T)


Hea meenutus nõukogudeaegsest tõlkimise ja kirjastamisega seotud kohati jaburatest juhtumitest (eesti keelest vene keelde). Oi aegu ammuseid! Tegelikult polegi ju nii palju aega möödas, aga loed ja imestad, kas tõesti oli selline aeg. (Silvi L)


See raamat ületas ootusi. Pigem kipuvad ülevaateraamatud olema igavapoolsed faktiülevaated, aga siin oli hea tasakaal ‒ palju infot, aga humoorikalt edasi antud. (Kadri K)


Väga põnev on lugeda konflikte tsensuuriga, kuid õnneks lõppesid need kõik õnnelikult. Niisugune oli nõukogulik elulaad. Suur kartus oli lääne ees. Loe kindlasti! Minuealised tunnetavad tolle aja äratundmist, noorematele on see kõik üllatuseks. (Imbi M)


Hästi kirjutatud, mõnus lugeda. Mulle meeldis. Oleks lugenud nagu „1001 öö“ muinasjutte. (Esta K)

Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat”

raamatukaas

Annab hea ülevaate Eesti raamatu ajaloost. Väga hea ja konkreetne ülevaade ‒ lugesin mõne päevaga läbi. (Margus L)


Ülevaade eestikeelsetest raamatutest aastast 1918-2017, aga ka muukeelsetest Eestis ilmunud raamatutest selle perioodi jooksul. Meenuvad seinatäie raamaturiiulitega kodud. Mina ei kogu koju raamatuid. Ilukirjandusest jätsin koju väga üksikuid järgi, ka ostan suhteliselt harva raamatuid. Meil on ju raamatukogud. (Esta K)


Kiire pilguheit meie raamatulukku. Rohkelt pildimaterjali ja palju äratundmisrõõmu! Meeldis raamatu konspektiivne stiil. Orienteerumist kergendas rohkete alapealkirjade kasutamine. (Kristi T)


Soovitan igas eas raamatusõbrale. Teaberohke raamat sellest, et siinmail on sajandeid raamatuid käsitsi paljundatud ja trükitud, loetud järjest suuremates nubrites. Omaaegne kallis raamatu kaanehind põhjustas laiaulatusliku raamatukogude võrgustiku arengu, kuni Keskraamatukogu rändraamatukogubussini Katariina Jeeni välja. Alates 1980. aastatest on aktiivsete lugejate arv taandunud pidevalt. Võib olla loetakse nüüd rohkem e-raamatuid. Tekst kutsub esile mälestusi oma iskliku raamatukogu kujunemisest. Väga meeldis. (Leili K)


Soovitan neile, kes peavad lugu kultuuri(aja)loost. Raamat annab hea ülevaate eesti raamatu kujunemisest, eelistustest läbi saja aasta. (Maire S)


Mul on uhke tunne, et saan elada ajal, kui Eesti raamat saab 100 aastaseks. Suur tänu Aile Möldrele suurepärase raamatu koostamise eest. Minule tulid meelde paljud raamatud sellest ajast. Meie peres oli ka Ernst Enno lasteraamat “Heinaaeg on ikka nii” ,” Kalevipoeg” nahkköites”,”Eesti rahva kannatuste aasta” jne. Stagna-ajal defitsiitseid raamatuid saadi “leti alt” või mustalt turult. Populaarsete teoste tulekul oodati raamatupoe ukse taga kogu öö (ENE). Tutvu selle suure rikkusega! (Imbi M)


Seda uhket ja võrdlemisi sisukat aastapäevaraamatut uurides liikus mõte sellele, et tegelikult on ju eestikeelne kirjavara peaaegu 500 aastat vana. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud katekismus aastast 1535, tuntud kui Wanradt-Koelli katekismus. (Ester L)

Jan Kaus „Elu ja kirjandus”

raamatukaas

Huvitavad tekstid Eesti kirjandusest. Rohkem pakkusid mulle huvi nendest „Suure romantiku suur eemaldumine“ ja „Runnel ja tema aeg, Runnel ja tema jõud“. Leidsin mõndagi, millega ma autoriga samal arvamusel olen, seega pakkus äratundmisrõõmu. (Esta K)


Minule arusaamatu raamat. Tekitas tunde, et mõni kirjanik ei ole minuga samal lainepikkusel mõne tekstiga (raamatuga) kohe üldse mitte. Muidu mulle J. Kaus meeldib. (Egle K)


Raamatu kirjutamiseks on loetud ja analüüsitud palju ja pole minu asi seda ülistada või maha teha, aga ajahetkel mulle ei sobinud. “Partei ettur viienda kolonni ees” ‒ V. Beekman oli 25 aastat Kirjanike Liidu ees. Tema päritolu andis nõukogude ajal talle eelised. Küllap oli sel ajal ja ka iseseisvumise ajalgi fakte, mida ei pruukinud õigesti hinnata või tuli maha salata. Seda möönab ka raamatu autor. Sisutihe raamat, eelistan jääda oma mälupildi juurde loetud kirjanikest. (Leili K)


Jan Kausi mõttearendused on mulle sümpaatsed. Ta ei targuta, vaid jagab mulle oma mõttemustreid, usaldab lugejat. Mulle meeldivad kirjanike targutused. Nende mõttemustrid on nauditavad. (Maire S)


Soovitan. Saab teada kirjandusteadlase seisukohti eesti kirjandusest. Usaldan neid. Meenutused tema elust Hiiumaal ja Pariisis, Runneli aeg ja minu noorus. Elo Viidingu valu ‒ isale mõeldes. K. Keskküla elu sumedusest. Üllatus! Polnud kuulnud Kalle Käsperi „Buridanidest“ midagi. Nii suur teos! Huvitav? Kuigi kriirtika on negatiivne, peaks lugema. (Milvi S)

„Fändomi sünd”

raamatukaas

Olen väga õnnelik inimene, et tänu “Raamatuga kevadesse” sain tutvuda niisuguse väärt teosega. Väga sisukas kogumik ulmekirjandusest. Ulmekirjanduse piibel. Eriti vajalik noortele. Ulme on kõige arenenum kirjandusžanr. Ulmekirjandusega tuleks juba tegelda koolis. (Imbi M)

Ira Lember „Hea kasvatusega mees”

raamatukaas

Aitäh Ira Lemberile nii huvitava ja sisutiheda romaani kirjutamise eest. Põnevust jätkus algusest lõpuni. Mina tuletan endale iga päev meelde, et kõike, mida sa teed, teed iseendale. Väga selgelt tuleb romaanis välja laste kasvatamise mõte. “N ei ole ju halb inimene, seda mitte, ta on lihtsalt halvasti kasvatatud. Kõik algab ju lapsepõlvest ja teda on lapsest peale vaid kiidetud ja imetletud ja nii arvabki inimene, et ta on teistest ülim ja temast saabki eneseimetleja.” (lk 157). Kõik me peame olema julged, tugevad, otsustustamisvõimelised, sest seda nõuab ka meie praegune elu koroonaga voitlemisel. “Sa ei tohi leinates koju konutama jääda, vaid pead eluga edasi minema!” (lk 150). (Imbi M)


Loetav, õpetlik pereelu käsitlev raamat. Viimaste aastate parim, erineb varem loetutest, kus autor ei vii tegelasi ühest voodist teise ja tegelane ei unista järgmisest joomapeost. Oma MINA ja oma töö tähtsustamine argielus, abielus viib hukule, sama teeb seda oma MINA kaotus. (Irma V)


Haarav lugu kuulsast krimikirjanikust. Peategelane on nii enesekeskne ja saamatu, et tundub lausa ebausutavana. Aga põnevust jätkus viimase leheküljeni. Soovitan lugeda. (Eha A)


Mulle meeldis raamatu näiline lihtsus, arusaadavus ning eluline sügavus. Tundus, justkui oleks autoril olnud reaalne eeskuju meeskarakteri loomisel teose kirjapanekul. (Viire V)


Soovitan poegade emadele ja ka meestele. Emad jumaldavad oma poegi ja teevad kõik kodutööd nende eest ära. Hooliv ema peaks poega õpetama iseseisvaks. Õnneks on naisi, kes oskavad ärahellitatud mehikesest vormida hea abikaasa ja isa. Eelduseks on, et mees hoolib ja armastab oma naist. (Sirje S)


Hästi kirjutatud, kerge ja huvitav lugeda. Oli huvitav lugeda. (Esta K)


Stiil on hea, nagu Ira Lemberil ikka. Aga sisu on nukker. Kahju, et mõne inimese enesekesksusel ei ole piire ja see külvab nukrust ja isegi hukatust enese ümber. Korrakski võiks kahelda, ehk eksin mina ja teistel on õigus. Sama nukker on lugeda, et inimesed lasevad teistel end nii kohelda, sel määral domineerida, ega astu enese eest välja, ei kehtesta ennast. Ehk tasub lugeda lapsevanematel. Korraks mõelda, mida võib endaga kaasa tuua liigne hoolitsus ja „vati sees hoidmine“. (Miryam V)


Heas tempos kirjutatud ajaviiteromaan. Tegelaste käitumine on kohati küsitav. Kas lapseootel naine suudaks jätta tuttava keskkonna ja tormata tundmatusse? Meestegelase käitumine on usutavam. Selliseid ümmardamist nautivaid härrakesi on vist tõesti olemas. Ladusa loo läbilugemine ei võta palju aega ja lisab täiendust eesti romaani tüüpide sekka. (Mari T)


Lugu, mida kirjanik jutustas, huvitas mind (seda enam, et ühe „ootamatu“ pöörde arvasin poole pealt ära, mis tähendas, et tahtsin teada, kas arvasin õigesti), aga minu jaoks Ira Lemberi lood jäävad kuidagi eemalolevaks, emotsionaalselt mind kõrvalseisjaks jätvaiks. Huvitaval kombel jäin mõtisklema mitte peategelase enesekesksuse vaid hoopis tema kirjanikuks olemise üle: et kui „hing oli rahutu või miski vastukarva“ (lk 184), siis kirjanik tavaliselt läheb ja kirjutab selle endast välja. (Aet T-T)


Mida kõike võib hea olemise ettekäändel ära peita. (Liis L)


Kerge, huvitav lugeda. „Kirjaniku töö ei ole kontoriametniku töö, et täpselt ettenähtud kellaajal pistad sulepea potti, paned paberid sahtlisse ning lähed, käed seljal ja vilistades kodu poole/…/ kirjanik ei ole oma tööst kunagi prii“ (lk 38). Emad, abikaasad ‒ siin on mõtlemisainet. (Silvia M)


Soovitan lugeda, kuna lõpp on üllatav. Samas raamatu vahepealne osa on üsnagi tuim. Raamatu idee on väga hea, aga tegelased jäävad kuidagi kaugeks ja eemalolevaks. (Margit P)


Ühe mehe lugu on kirja pandud huvitavalt ‒ algul jutustusena ja siis teine osa kirjade näol. Kirju kirjutavad tema mõlemad naised, millest ta oma egoismis mitte midagi ei teadnud. Emotsioon teosest tuli kirjavahetusega tutvudes. Muidugi imestasin, et tänapäeval on naisi, kes nõnda teenivad mehi!? (Evi K)


Lemberil on jätkuvalt head teosed. Nii ka seekord. Lõpp oli ootamatu. Muidugi soovitan! Sai nalja ja kohati oli väga kurb. Aga selliseid teoseid peab ikka olema! (Inge M)

Heljo Mänd „Kassikäpp: kirjanduslikud memuaarid”

raamatukaas

Heljo Mänd on minule, minu eakaaslasteleja ka noorematele palju rõõmu valmistanud. Tema suurepärane looming on hindamatu. “Karu-aabitsa” abil on paljud omandanud lugemisoskuse. Kooliajast on meelde jäänud kuldsed sõnad: armastage raamatut, tarkuse allikat! Raamatus “Kassikäpp” annab kirjanik nõuanded meie ühiskonnale, kus möllab koroona, olla õnnelik: “/…/ igaüks on ise oma õnne sepp /…/” (lk 294). (Imbi M)


Soovitan eakamale lugejale. Olen ise varsti 72aastane, tahaks elada veel tänases, mitte niivõrd minevikus. Mälestusteraamatus esinevad kirjanikenimed on minulegi tuttavad. Minu jaoks oli Heljo Mänd luuletaja ja lastekirjanik. Kokkuvõtteks kirjutaks 294. lk, kus kirjaniku eakaaslased väljendusid: “küll sa oled õnnelik inimeseloom, et saad kirjutada”, inimene ajaraja tagant: “küll sa oled õnnelik, et elad”. Kirjanik ei öelnud midagi, aga mõtles: “igaüks on ise oma õnne sepp” ja kirjutas edasi…. Surmani, otsides teed iseendani. (Leili K)


Köitev järg Heljo Männi mälestusteraamatule „Nõgesed ja nartsissid“. Kaasahaarav raamat. Kaasahaarav ja köitev raamat. Huvitav lugeda. (Esta K)

Sirly Hiiemäe „Kirjanik kübaraga”

raamatukaas

Minule kui vanemaealisele on kirjanik Lilli Promet noorusajast tõeline lemmik. Isiksusena on Promet köitev. Ta ei lubanud kohatut käitumist, oli meeldiv vestluspartner, kellele elu pakkus ajastukohaseid hüvesid. “Lillile oli antud eriline oskus ökonoomselt ja osavalt sõnu kasutades näha, kuulda, tunda ja seletada inimese olemust.” (lk 88). Soovitan tema teostega tutvuda. Need ei jäta kedagi külmaks. (Imbi M)


Soovitan. Raamat aitab mõista Lilli Prometi raamatuid ja elus tehtud valikuid. Tekkis soov lugeda uuesti Lilli Prometi raamatuid. Tema teoste järgi tehtud filme mäletan hästi, olen korduvalt näinud. (Sirje S)


Oma kirjanikke peab tundma. Ammu pole lugenud Lilli Prometi teoseid. Tänu sellele raamatule võtan küll mõne ette. (Elle P)


Töölisnaisest ema Olga ja kunstnikust isa Aleksander Prometi sõjast vaese tütre laineharjale jõudmise lugu. Raamat vanemale lugejale mälu värskendamiseks. Oli see tõesti võimalik? Oli ju! Noorematele Eesti kulturiloo-, õppe-, koguni hoiatuskirjandus. Masendus, nukrus. Vastuoluline aeg ja kord, mis muutis inimesed mitmepalgelisteks. (Piia R)


Ma ei teadnud Lilli Prometist suurt midagi, seega oli põnev lugemine. Raamat üldiselt meeldis. (Merilin L)


Sügav kummardus autorile ladusa ja kaasahaarava eluloo avaldamise eest. Tänan ka programmi tegijaid selle raamatu leidmise eest. Minu ammuilma soetatud „Primavera“ lugesin uuesti üle. (Kadri M)


Seda raamatut soovitan, sest on hästi kirjeldatud L. Prometi elukäiku ja seda olustikku, milles ta elas ja kujunes. On mõnus lugeda, ei ole liiga dokumentaalne, aga samas tõetruu. Raamat tekitas tunde nagu oleks ise Lilli Prometit tundnud. Midagi jäi ka temast salapäraseks. (Margit P)


Lilli Promet on olnud oma ajas üks tipptegijaid naiskirjanike seas. Keerulisel ajal alustada kirjaniku karjääri oli problemaatiline. Samas on tema looming oma aja kohta väga otsekohene. Väga huvitav oli kirjaniku elu j a loominguga tutvuda, sest mingil ajal ta peaaegu vaikiti maha. Seos filmidega Eesti elust on Prometil kahtlemata suur. (Evi K)


Huvitav lugemine eesti kultuuriloost. „Suurepärane kirjanik, kaunis naine, hea ema, võrratu abikaasa, imeline seltskonnadaam. Naine, inimene ja isiksus – kõik suure tähega.“ (lk 157). Sain mõtteainet. (Liidia V)


Väga hea ülevaade Lilli Prometi elust. [Soovitan:] Kellele meeldivad elulooraamatud. Soovitan julgelt ka neile, kes tunnevad austust tema vastu! Oli vajalik tutvus! Aitäh, et olemas olid! (Inge M)


Huvitav pilguheit eelmise sajandi oludesse ja pikaaegse naiskirjaniku loomingusse. “Naine, inimene ja isiksus ‒ kõik suure tähega.” (lk 157). Keerulise saatuse kiuste loomingulisuse säilitanud ja üle kuuekümne aasta tugevas abielus püsinud väärika naise lugu. (Kristi T)

Eero Epner „Konrad Mägi”

raamatukaas

Mina teadsin, et Eestimaal on kunstnik Konrad Mägi ja kõik. Tänu “Raamatuga kevadesse” sain tema kui 20. sajandi kunstniku kohta palju teada. Eero Epner on osanud kunstnikust põnevalt kirjutada, et minusugune, kes kunstis on täielik võhik, lugeda teost lõpuni suure kirega. Sain teada, et ta on väga kuulus oma 400 maaliga. Uskumatu, et inimene on selleks võimeline. “Mägi maalides on veel “miski”, ja see on eelkõige erakordselt jõuline ja fantastiline värvimeel, mis oma lummusega ei jäta ükskõikseks kedagi.” (lk 508) Kunstisõber Enn Kunila kasutab Mägi maalidest rääkides sõnu “värv ja rõõm” (lk 505). (Imbi M)


Faktitäpne, suure austusega kunstniku vastu targalt ja huvitavalt kirjutatud. Vaimustav! Edaspidiseks suurt uudishimu tekitav: tahaks ikka ja jälle lugeda me kunstnike elulugusid. (Helle M)


Soovitan lugeda neil, kes armastavad kunsti ja ka ajaloohuvilistel. Raamat on kunstniku rännakutest ja eneseotsingutest. Mägi jõuab ka Capri saarele, kus olen turistina käinud. Teades rohkem Mägi elust, vaatan ka tema töid uue pilguga, saan rohkem aru tagamaadest. (Maire S)


Parim elulugu, mida viimasel ajal lugenud. Teaberikas, samal ajal saladuslik. Üllatuseks oli Gripenbergi skandaali kajastamine. Soovitan kõigile, kes ei karda kaalukust. Raamat on trükitud raskele paberile, käekirja iseloomustamiseks on lisatud väike valik kunstniku töödest. (Mari T)


N-ö Eesti ja Euroopa 20. saj alguse ajalugu läbi kunsti ja kunstnike. Mõtlemapanev elulugu. Mõistan nüüd kunstimaailma paremini. Huvitav oli juurde vaadata ka Mägist dokfilmi ning lavastust. Esimest korda puutusin Mägi näitusega kokku 2018. aastal Tartus, mu abikaasa viis mind seda vaatama. Väljapanek meeldis mulle, ka Epneri tekstid, mida sai audiogiidina laenutada. (Merle E)


Soovitan kindlasti lugeda. Paljukest meil neid kuulsaid maalikunstnikke ikka on! Konrad Mäe isiksus ja tema teosed ei kuulu minu lemmikute hulka. Raamatu lugemine ei muutnud minu arvamust. (Mari T)


Soovitan. Saab suure kunsti eliidile lähemal olla kirjaniku küll subjektiivse, kuid värviküllase jutustuse kaudu, mis täiendab kunstniku juba küllaltki uuritud eluloolisi fakte. Ja veel ‒ kuidas ikka ja jälle oma aeg ei tunne ära enda keskel „kullateri“. (Milvi S)

Heljo Mänd „Kurereha”

raamatukaas

Heljo Mändi me teame esmalt Mõmmi-mammana. Samas aga ta ise justkui ei tahagi olla ainult SEE, sest on kirjutanud palju muudki, mitte ainult lastele. Kirjanduslike memuaaride III raamat sisaldab mitmeid traagilisi momente, traagilisi saatusi. Peamine aga siin raamatus on headus ja armastus. (Ester L)

„Kuusteist Eesti kirja”

raamatukaas

Eri vanuses Eesti kirjanike kirjad reaalsetele või kujutletavatele adressaatidele. Kirjades on nii muret, viha, mõtisklusi, aga ka huumorit. Mitmepalgeline raamat, mida oli huvitav lugeda. (Esta K)


Meeste kurvad jutud liigutavad. Kõikidel kirjadel oli optimistlik lõpp. (Tiilia T)


Väga huvitav sissevaade meeste maailma. (Eve L)


Soovitan, sest seal räägib Eesti meestest, et mida nad nt. tahtsid öelda kunstiga. Põnevus, uudishimu. Põnevus, sest oli põnev lugeda, et kuidas nad hakkama said ja mida tegid. (Stefanie L)


Eri põlvkondadest ja erinevate vaadetega meeste kirjad. Rohkem meeldisid kirjad, mis olid adresseeritud konkreetsetele isikutele, näiteks Andrei Hvostovi ja Kalle Käsperi kirjad. Mõnede kirjade mõtted jäid mulle kaugeks ja arusaamatuks. (Anu P)


Mõne lood mõjusid rohkem, mõned vähem. Ilmselt leiab igaüks endale midagi. Esimest kirja lugedes tekkis mõte, et sellisel kujul raamatuid regulaarselt välja andes võiks saada päris hea ülevaate erinevatel aegadel valitsevatest meeleoludest ja trendidest. (Tanel P)


Tõeliselt huvitav ja avastusterohke lugemine. Meeldivad nii Meelis Friedenthali eestlaseks olemise otsingud kui Enn Nõu ajalukku ja perelukku sukelduv kiri. Hea on Urmas Vadi soe huumor pagulaste teemal. Ja Olev Remsu kiri Jeesusele Kristusele. Hea avastusretk! Tasub vägagi lugemist ja leidmist. Tänulik avastus! (Tiiu V)


Väga huvitav lugemine. Erinevad autorid, erinevad stiilid ja see mõte-idee-küsimus mida igaüks peab nii oluliseks, et ennast esindama panna. (Kersti T)


On huvitav tuttavaks saada minu jaoks uute autoritega, põgus sissevaade väga erinevatesse stiilidesse, teemadesse. Huvitav kõrvalepõige. Kirja vorm on isiklik ja vahe. Emotsioonid on erinevad nagu ka kirjad. (Kati V)


“Ma teile kirjutan — mis enam?”* See on ühe maailmakuulsa armastuskirja algus. Noorelt naiselt tibakene vanemale, elukogenud mehele. Kui aga mehed hakkavad kirjutama kirju… polegi väga oluline, kas konkreetsele naisele või veel kuidagi, siis saab sellest kirjakimbust kokku raamat. Raamat, mida on hea lugeda, sest tohib sisse piiluda nii erinevatesse maailmadesse, hingesaladustesse kui vähegi annab. Aga tahaks siiski nii ennast kui ka teisigi lugejaid Piibli sõnadega manitseda: “Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!” (Jos 5:15) (Ester L)

* “Tatjana kiri Oneginile” – Aleksandr Puškin “Jevgeni Onegin” (Hea Lugu, 2019:73)


16 meesprosaisti kirjutatud kirjad elust, armastusest, olevikust ja tulevikust. Oli huvitav lugeda, eriti jäi meelde Tiit Aleksejevi kiri tütrele. (Siret M)


Soovitan lugemuskogemusega inimesele. 16 autorist valisin lugemiseks välja 10, kas olin enne autorist midagi lugenud või tean ja hindan teda kirjanikuna (Veidemann, Hvostov, Kaus, Nõu, Aleksejev, Filimonov, Matsin, Mattheus, Koff, Vint). Iga autor annab pildi Eestist oma vaatenurgast ja teemal.Kes kirjutab lapsele, kes lapselapsele, kes perkonnapärimusest lähtuvalt, kes kõrgelennuliselt. Kui püsib keel ja hariduspüüdlus, püsib ka riik. Olen ise 70+ naine, seepärast läks väga hinge kiri Universumi emale, eluaegse kunstinäituste külastajana olen sama meelt mis Toomas Vint (silmiavav seletus kaasaegsest kunstist, mida ma ei mõista enam). Lõbus lugu, aga kurb tõsiasi kohvikutest (Matsin). (Leili K)


Huvitav. Eriilmelised teemad ja stiilid. Erinevate autorite mõtted, kuid midagi on neis ühist. Mis? (Hele-Maire B)


Looming tutvustas loojat. Meeldisid Hvostov, Remsu ja Mattheus. (Merle E)


Eri inimeste poolt nähtud muljeterikkus kirjasõnas on lummav kogemus. Ülo Mattheus „Kiri universumi emale“.
Sügav armastus oma lahkunud ema vastu: ka eriarvamused ei lahuta üksmeeles ja armastuses ema ja poega. Ema: “…poliitika teeb kõik asjad inetumaks ega paista kunagi aus, /…/. Poliitika on nagu kaklus laadaplatsil, /…/ (lk 94) (Helle M)

Ago Pärtelpoeg „Laine Peep: direktriss”

raamatukaas

Hoogsas tempos silmiavav portreelugu suure raamatukogu juhatajast ja julgest inimesest. TÜ raamatukogu ehitisena tundub nüüd pisut teisem ja ka ülikooli rektorid. Avameelselt iseloomustatud funktsionäärid, nende käitumine, silmaring, suhtumine naistesse. Tasub vägagi lugemist, eriti nüüd, mil riigil ja (TLÜ-l) ei ole soovi korraldada infoteaduste õpetamist. (Mari T)


Mulle meeldib lugeda inimestest, kes on julged ning ei taha kõigile meeldida. Huvitava inimese huvitava elu lugu. Vähem meeldis kirjeldus raskustest raamatukogu ehitamisel. (Egle K)


Keda huvitab 40-50 aasta tagune Tartu siseelu, sel soovitan raamatut lugeda. Avastasin tuttavaid. Naine suure tähega – teisiti poleks 1982. aastal taolise ehitise avamine olnud võimalik. Raamat tõi meelde ülikooli ajal raamatukogus oldud sajad tunnid. (Kristi T)


Soovitan lugeda neil, kes jätkuvalt on huvitatud meie riigi taassünni valudest ja üleminekuajast. Raamat on asutuse ja selle juhi lugu. Aga ka sel perioodil esinenud kahe asutuse ja suure daami ‒ Laine Peep ja Ivi Eenmaa vastasseisust. (Maire S)


Tahan tänada Ago Pärtelpoega suurepärase elulooraamatu kirjutamise eest. Sain palju teadmisi raamatukogu tööst, mida varem ei ole teadnud. Mina kui vanemaealine mäletan seda, kuidas omal ajal räägiti temast kui imeinimesest. Eks ta ka niisugune oli. Imestama paneb, kuidas ta küll suutis nii palju teha. Aga näete, suutis küll, inimvõimetel ei ole piire. (Imbi M)


Laine Peebu memuaarid, lisaks põhjalik kirjeldus Tartu ülikooli raamatukogu valmimisest aastal 1982. Oli väga huvitav lugeda. (Siret M)


Raamat oma sihte tahtejõuliselt ajavast daamist Laine Peebust, Tartu Ülikooli uue raamatukogu ehitajast. Soovitan lugeda. Raamat, mis tekitab küsimuse – miks nii läks? (Silvi L)

Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel: märkmeid sügissaarelt”

raamatukaas

Minule meeldib Tõnu Õnnepalu ladus lauseehitus ja kuna kirjanik on bioloog ja oskab seda kõike elamuslikult edasi anda. See on tõeline oskus: “Vana kastani äranäritud ja roostes lehed vehklevad tuules akna taga, /…/.” (lk 19). Oma kirjutuses mõtiskleb ta nii kunstist kui ka teatrist, samas meenutab elu paratamatust. Ei jää puutumata ka surm. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. (Imbi M)


Head sügist kujutavad kirjeldused. Üllatus oli nii hea teatritundmine. Mõtiskluses “Kirikukerjus” kandub mõte tahes-tahtmata meie kirjanikupalga peale.
Huviga lugesin lugu “Surnud kirjaniku aias”. Arutlus käib ka vana maja raamatute üle. Heino Väli tervet seinatäit raamatukogu läks autor vaatama, tema enda raamatukogu on aga pappkastides. Raamat on peavalu. Seda, mida lugesid või pidid lugema pärast sõda sündinud, ei loe järgmine põlvkond. Ei loe üldse. (Mari T)


Sügisel sündinud raamat, milles on kirjeldusi sügisest, oli minu jaoks sügisel loetuna väga sobiv ja meeldiv raamat. Kõrvutasin raamatu sügispildikesi selle sügisega. Kerge ja hea lugeda. (Esta K)


Rahulik, mõtisklev, loodusega kooskõlas. Sobib paljudele. Nagu ikka tema teostes hulk toredaid mõttepärle ja avastasin rõõmuga, et ka Õnnepalule meeldib Saigyō „Mägikodu“. (Maie L)


Väga hea, rahulik, kuid samas mõtisklema panev raamat. Ma ei oskagi seda raamatut kuidagi hästi kokku võtta, kuna nii palju erinevaid väärt mõtteid oli kokku pikitud, nii raamatute, kirjutamise, lugemise kui ka lihtsalt tema saarel veedetud aja kohta. Esines mitmeid viiteid loodusele, nii lindudele kui loomadele, üldiselt ilmastikule. Õnnepalu suudab kuidagi oma mõtted selliselt edasi anda, et hakkad ise samade asjade peale mõtlema isegi päevi hiljem, kui oled raamatu lõpetanud. See on anne omaette. (Gerda S)


Siiani on kõik selle autori raamatud tekitanud minus tunde, et meil on kõik need sõnad, aga NIIMOODI kirjutada oskavad vähesed. Emotsioon on imestus ja imetlus, kuidas tulevad sellised mõtted ja kirjeldused, mida tahakski lugema jääda. (Egle K)


Õnnepalu soovitan alati kõigile. Mulle väga meeldib mõtlikkus, pealtnäha ei toimu mitte midagi olulist, aga lugeda on nauditav. Kõik on arusaadav ja kokku lugemiselamus. Tihti nõustun autoriga. Näiteks mõte, et kunsti eesmärk on tuua rõõmu ja lootust. Eestlasele on Õnnepalu loodusvaatlused alati armsad ja hingelähedased. (Sirje N)


Muidugi lugeda, kui oled mõttedialoogist, kaasa mõtlemisest hooliv. Leiad, täpselt minu mõte üksindusest, armastusest, usust, kunstist, surmast, aga pole osanud-julgenud suurt asja nii lihtsalt sõnastada. „Eksiili keset tormist merd“. (lk 70) Osalesin justnagu mediteerivas etenduses. „Lava“ ilmestamas päikesetõusud-loojangud, kiivitajaparved, hahad, pardid, laululuiged, kormoranid, kadakane rannakarjamaa, kaks kastanit akna taga. Ja mõtted aina veerevad! (Piia R)


Hea ülevaade kirjaniku mõtisklustest sügisesaarel. Ta läks üheks kuuks saarele. Mõtisklused surma teemadel, suremise teemal (ema ja surnud kirjanik). (Evi K)


Soovitan, sest see on Õnnepalu! Raamat, mis aitab rahuneda, paneb mõtisklema – pakub puhkust. (Hele-Maire B)


Õnnepalu raamatud tekitavad minus tihti soovi veeta mõned nädalad üksi ja mõtiskleda elu üle. Seda ka seekord. (Tanel P)


Soovitan, kuna Õnnepalu on enamasti ikka kosutav lugeda. Õpetab märkama rohkem. Värvilised emotsioonid. Kõike parasjagu – kurbust, rõõmu, rahu – ja seda õnnepalulikus justkui veidi eemaltvaatavas positsioonis. (Kadri K)


“Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
mööda lagedat ja väga külma vett.
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu sõber, minu meelepett.” (lk 5)
See raamat, nagu paljud Õnnepalu raamatud, on ühest küljest nagu luuletus, teisalt jälle nagu päevik. Kohati kurb ja isegi lootusetu, samas annab ta sellest hoolimata jõudu ja loob oma vaikses kulgemises mõtte igasse päeva. Raamat, mis võiks kodus riiulil olla, mida loed korduvalt nii rasketel kui rõõmsamatel hetkedel. (Kersti T)


Et kaasa mõelda, naeratades tõdeda: „Nii on“. Lasta üllatada. Olla kirjaniku kaasteeline, kaaslane sügissaarel. Igatsus ja kurbus. On nagu on. (Kati V)


Selle raamatuga avanes Õnnepalu hoopis teises valguses. Kirjapandu oli arusaadavas, täiuslikus, väga argises, igapäevases keeles. Palju lahtimõtestatud hetki nagu kurbus, meedia jne. Leidsin mitmeid ilusaid mõtteteri („Tahta olla targem rohkemas on tahta liiga palju.“ lk 15) ja veel teisigi. Jälle tänud väljavalijatele! (Kadri M)

Elo Viiding „Mina kõnelen kirjandusest”

raamatukaas

Elo Viidingu esseed kirjandusest ja arvustused kõnetavad, sest kirjutab tuttavatest autoritest. Huvitav on Juhan Viidingu loomingu lugejate tüpoloogia. Pisut äratundmist, rahulikku mõtisklust pakkuv raamat. (Esta K)


See teos on nagu Piibel mõtlevale inimesele. Iga lausega öeldakse midagi väga tähtsat. Aitäh Elo Viidingule niisuguse kirjutise eest! (Imbi M)


Hea lühike raamat, kuigi süvenemisest hoolimata ma kõiki kirjaniku mõtteid ei suutnud jälgida/aru saada. Emotsioonid olid eri lugudel erinevad. Mõne arvamusega suutsin samastuda, teisest loost ei saanud üldse aru. (Egle K)


On õpetlik ja mõistmist avardav olla professionaalse kirjandusinimese käekõrval. Tabav lugejatüüpide iseloomustus. On neid, kellele meeldib kõrget madaldada ja madalat kõrgemale seada. Tavalugejale eksitav komistuskivi! L. Shriveri Kevini-lugu on hirmutav oma otsekohesuses, mõtlema panev. (Piia R)

Maarja Kangro „Minu auhinnad”

raamatukaas

Tummises irooniakastmes sissevaade auhindade jagamise ja saamise telgitagustesse. Kui keegi peaks juhuslikult igasugu auhindu üleliia tõsiselt võtma, siis see raamat toob kenasti maa peale tagasi. Need on sama subjektiivsed nagu enamus asju. Lugege-lugege! (Leelo J)


Väga hea ja ülevaatlik. Teemal, kuidas leitakse auhinnatavaid ja kuidas neid autasustatakse. Mulle tundub, et väga aus lugemine (kriitiline). Kuna kirjanik-luuletaja-tõlkija on väga aus, siis mulle meeldis see isiklike meenutuste välja ütlemine pisut sarkastilisel moel. (Evi K)


Soovitan, sest see on huvitav maailm, mis kirjanikke tugevalt mõjutab. Samuti on Kangro keel väga vahe ja huvitav selles teoses. Sain palju naerda ja muiata, kuna oli palju äratundmisi. Imestasin samuti kui erinevalt autor ise oma auhindadesse oli saanud suhtuda. (Kadri K)


Eneseirooniline, aus, kummutab ettekujutuse paremusest, auhindade objektiivsusest ja tähtsusest. Ja samas kirjeldab inimese edevust olla (au)hinnatud. Ei tasu kõike võtta liiga tõsiselt, tähtsalt. Tasub peeglisse vaadata. Esimese poole lugemine paneb muigama. (Kati V)


See raamat on kohati terav, hea huumoriga kirjutatud ja tabab hea (enese)irooniaga inimlikke nõrkusi. Kes meist ei tahaks olla esile tõstetud, hinnatud, aga kui tunnustus käes siis (enamik meist) püüab teha üllatunud nägu: kas tõesti mina, on ju ka väärikamaid kandidaate. Hea, meeleolukas ja mitte liiga palju süvenemist nõudev raamat, mis samas toob teises osas nii mõnegi huvitava fakti maailma auhinna-maastikust. (Kersti T)


Raamat üllatas mind positiivselt. Ma ei arvanud, et auhindade saamisest võib nii huvitavalt kirjutada. Eriti huvitav oli minu jaoks raamatu esimene osa. Oli huvitav ja silmaringi laiendav lugemine. (Esta K)

Martin Kukk „Mõrvatud kirjaniku käsikiri”

raamatukaas

Tänapäeval kirjutatud 1960. aastate mõrvamüsteeriumi kirjeldust nõukogude jõuametkondade tegevusest oli veidi naiive, aga samas huvitav lugeda, eriti elust KUKU klubis. (Triinu M)


Kõige huvitavam oli see, et palju käidi Kuku klubis ja kirjeldati sealset melu. Seda täiendas hästi teine raamat, mida samal ajal lugesin, “Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused Eesti raamatutega nõukogude ajal.” Gennadi Muravin, nõukogude ajal kirjastamisest. Ka seal räägiti Kuku rollist. Kusjuures ma vist ei teadnudki, et Kuku on lühend sõnadest kujutav kunst. (Kadri K)


Minul kui vanemaealisel oli huvitav raamatut lugeda, sest see oli täpselt tolleaegne elu. Kõik toimus väga varjatult ja tuli enne mõelda kui midagi tegid või ütlesid, sest see võis maksta elu. Kuku klubis tegutses loovrahvas väga julgelt. Tavalised inimesed elasid ja töötasid tasakaalukalt. See oli elu tegelikkus. (Imbi M)

Holger Kaints „Mälestusi raamatutest”

raamatukaas

Kindlasti soovitan. Mõnus äratundmine koduse raamatukogu kujunemisest, mis olid riiulis ja lemmikute hulgas lapsena, mis hiljem erinevatel aastakümnetel. Autoril on olnud nii lähedane side raamatuga esimesest lugemiskogemusest saadik, ema raamatukogus ja ise hiljem tööl ka raamatute baasis, mis tähendab suurepärast ülevaadet kogu kirjandusmaastikust ja enne Eesti taasiseseisvumist ka raamatute saadavusest. Lähiajaloo vaates mõnus äratundmine. Lugemisjärjekorda sai ka järgmine raamat juurde kirjutatud. (Miryam V)


Täiesti minu teema raamat ‒ nii palju äratundmist. Edenes kiirelt, lausa ahmisin sisse. Soovitan kõigile, kes on väiksest peale raamatute ja raamatulembusega koos üles kasvanud! (Merilin L)


Suur tänu Holger Kaintsile selle raamatu kirjutamise eest. See on minuealistele tõeline kompu. Kaintsi kirjutus oleks nagu minu elust kirjutatud. Kõik on nii nagu tollel ajal oli. Mäletan selgesti Pioneeris ilmunud luuletust “Mägra maja”. Jürissoni mõistulugu oli lihtsalt värssteos. Mina lapsena aru ei saanud, et see on riigivastane. Ka mina olen sellest põlvkonnast, kus koolis käsitleti põhjalikult 19. sajandi kirjandust. “Me ei saa valida oma lapsepõlve ega kasvutingimusi – keskkond, kuhu me sünnime, on meie ainus olemasolev reaalsus.” (lk 7). (Imbi M)


Soovitan kindlasti kõigile. Tore oli lugeda kirjanduse suurest mõjust inimese kujunemisele paljude aastakümnete jooksul. Igaüks saab ka võrrelda enda suhet raamatutesse autori omaga. (Eha A)


Huvitav ülevaade raamatutest, mis on ilmunud alates 1950. aastate lõpust ja on autori lugemisvarasse kuulunud.
Palju tuttavaid raamatuid. Olles neli aastat autorist noorem, on suur osa neist minugi lektüüri hulgas olnud. Minu kodus küll eriti palju kaasaegset kirjandust polnud, aga olin usin raamatukogu külastaja. (Esta K)


Minu jaoks oli raamat huvitav. Olen autori eakaaslane. Esimene ramatukogust laenutatud „paks“ raamat oli G. Rodari „Cippollino seiklused“. Ka meeldis mulle N. Nossovi „Totu kuul“. Minu lapsepõlvekodus lugesid kõik raamatuid ja ajakirju. Isa luges meile pühapäeviti „Imeflööti“. Minu jaoks oli tõesti parim kink raamat. Põhiliselt lugesin raamatukogu raamatuid. Tööle minnes hakkasin raamatuid ostma. Palju lugesin eesti autoreid. Antikvariaadi külastamise võimalus puudus. Tõlkekirjandus oli defitsiit. (Sirje S)


Soovitan. Raamat annab hea ülevaate, kuidas kasvab (kasvatatakse) üles tõeline raamatusõber ja entusiast. Emotsioon on ülev, kuna autor on minu vanematega üheealine ja seetõttu pakkus tema lugemisvalik palju äratundmisrõõmu endagi lapsepõlve lugemisvarast ja lemmikraamatutest. (Kristi T)


Soovitan. Rohkelt huvitavat teavet. Raamat annab ülevaate meie 20. saj. lugemisvarast, selle hankimisest nõukogude ajastul. Autor ei pea end bibliofiiliks, kuid loetu põhjal jääb küll selline mulje. Autor näitab, kuidas raamatud arendavad noort inimest, laiendavad silmaringi. (Eve R)


Raamat algas nagu oleksin lugenud enda elust. Sattumine raamatute maailma ja armastus lugemise vastu on saatnud siiani. Samad raamatud, mis on ilmselt saatnud kõiki inimesi. Ka minu mälestused algavad 6-aastaselt lugema õppides, hiljem suuri isiklikke raamaturiiuleid omades ja lõpuks viimase kolme aasta jooksul seda likvideerides. Kõik on saadaval kogudes ja internetis. (Kadri M)


Olles ise üles kasvanud kodus, kus oli tuhandeid raamatuid, oli antud raamat minu jaoks väga huvitav lugemine. Soovitan lugeda, hea elamus on garanteeritud. (Kaire K)


Piiluda kellegi raamaturiiulites toimuvasse on huvitav võimalus. Sest need kõnelevad-näitavad selle omanikust palju. Raamatu autor räägib oma elust läbi raamatute, mis on erineval kombel tema ellu sattunud, tema lugemisvaraks saanud ja lõppkokkuvõttes ka tema tööks saanud. Mulle meeldis see, mida autor kirjutas Astrid Lindgreni raamatutest, nende tõlkimisest-avaldamisest eesti keeles, näiteks see lõik: „Praegu arvangi, et Karlssoni-lood on Astrid Lindgreni vahest kõige andekam väljamõeldis. Kolme seesuguse karakteri kooslus nagu Karlsson, Majasokk ja Väikevend annab võimaluse teha inimloomuse kohta erakordselt tabavaid üldistusi.” (lk 25) (Ester L)


Eriti soovitan eale 65+. Need on meie noorusaja raamatud. Tore lugeda, mis mälestused on alles ja mis kerkivad esile vanu raamatuid lugedes. Olen tänulik selle elamuse eest! (Elle P)


See raamat keskendub raamatute mõjule inimese elus, ka autori enda elus. Tõetruu pilt 1960-1980. aastate eluolust Eestis. Ikka soovitan. Sündisin 1950. a. „Pöial-Liisi“ ilmus 1956, „Lumivalgeke“ 1958, „Väike Mukk“ 1959 jne. Kui su lapsepõlv möödub nii kaunite raamatute saatel ja ka minu ema oli suur raamatute sõber, siis jäävadki raamatud saatma sind kogu elu. (Silvia M)

Heljo Mänd „Nõgesed ja nartsissid”

raamatukaas

Väga kauni kujundusega memuaarid kirjaniku kolleegidest ja kaasteelistest. Enamik kirjeldusi on väga leebed, leidub ka paar pipratera kokkuhoidlikest, ahnetest ja edevatest. (Mari T)


Tuntud lastekirjaniku mälestuskilde on huvitav lugeda. Heljo Männi kappavat luulehobu pidid toimetajad nii mõnigi kord kammitsema. Alles nüüd tunnistab ta, et on luuletusi kirjutanud ka raha pärast, sest iga rea pealt maksti. (Tiiu K)


Kaasahaarav mälestusteraamat Heljo Männilt. Südamlik, tundeline ja soe. Raamat oli väga köitev. Oleksin soovinud selle n-ö ühe hooga lõpuni lugeda. (Esta K)


Helge ja ilus teos, mälestusi täis. Raamat annab aimu kirjanikutee karidest ja madalikest koos kultuurielu värvikirevusega. Tekkis ka mõtteid, mida H. Männilt veel lugeda tasuks. (Kristi T)


Hea ülevaade möödunud ajastu õhustikust ja kirjanikest, samas ei meeldinud mulle kibedus selles raamatus. Liiga palju tajusin kibedust, kuigi oli ka kiitust. (Egle K)


Väga huvitavas stiilis kirjutatud raamat ‒ mõtte- ja mälestuskillud. Oli teistmoodi lugeda. Mulle meeldis. (Merilin L)


Aus, humoorikas, sarkastiline, kriitiline, psühholoogiline, elu(de)looline – see ongi heljomännilik. Saab ülevaate erinevatest (kultuuri)inimestest, nende seosest Heljoga. (Eerika G)


Üllatavalt tore raamat. Eriti meeldisid tema mõtteluuletused. Ja vanad fotod. Toredad olid ka väikesed tundlikud mälestuskillud. Aja lahtimõtestamine. Väga peenetundeline ja õrn natuur. Hingega rohus ja pilvedes. (Tiiu V)


Oli põnev teada kirjaniku arvamust ühiste tuttavate kohta, keda me tundsime. Minule oli see raamat väga huvitav. Kuna elasime ligistikku, oli juttu paljudest inimestest, keda ka mina tundsin hästi. Samuti kirjeldused oma nooruse ajast olid ka minule tuttavad ja meeldivad meenutused. (Hafza D)


„Veel eile oli mu minevik mattunud mälestuste rusude alla…” (lk 14) See kirgas-roheliste kaantega raamat sisaldab erinevaid, nii nõgestena kriipivaid kui ka säravalt värskeid nartsissiõites mälestusi. Nõgesed ja nartsissid… Vägagi erinevad ja ometigi mahuvad ühte aeda kasvama, kas siis lihtsalt olema või kaunistama. „Olen alati püüdnud otsida kontakti rõõmuga, kuid ikka juhtub nii, et kurbus otsib mind ise üles.” (lk 23) Selles raamatus on palju lühidalt kirja pandud meenutusi. Erinevatest inimestest, peamiselt kirjanikest ja tõlkijatest, aga ka heliloojatest. „Jah, ka nõgeseid peab olema, sest nende taustal on nartsissid veelgi heledamad.” (lk 398) (Ester L)

Eero Epner „Olev Subbi”

raamatukaas

Põhjalik raamat XX sajandi II poole kunstielust Eestis. Olev Subbi kunsti olemuse otsimine on nauditav ja selgitab lugejale elu väärtuseid. (Tiilia T)


Väga haarav raamat erakordsest inimesest ja võrratust maalikunstnikust. Soovitan lugeda kultuuri- ja kunstihuvilistel. Teos on väga haaravalt Eero Epneri poolt koostatud: kunstniku keerulisest elukäigust, tema loometeest ja ajastust, mil ta elas. Jääb soov ka edaspidi nautida Olev Subbi maale. (Riina V)


Meeldis raamatu hõre tekst, oli kerge lugeda. Oleks oodanud rohkem pilte või fotosid. Sain uut infot ja teadmisi kunstniku eluloost, mis innustas temaaegsete kunstnike osas ja nende loomingu paremaks mõistmiseks end veel harima. (Kristi T)


Raamat näitab, et oma kutsumust järgides tuleb raskustest hoolimata minna eesmärgi poole. See on hästi kirjutatud raamat, mis annab võtme kunstniku loomingu mõistmiseks. Olev Subbi värviküllased maalid loovad helge meeleolu. (Tiiu K)

Maarja Kangro „Raamat: raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt”

raamatukaas

Aitäh Maarja Kangrole, kes on koostanud eesti 28 luuletaja kirjutatud luuletustest kogumiku, mis on pühendatud raamatule. Poleks uskunud, et ka niisugune teema on võimalik, nagu näete ‒ on küll. Väga põnev on lugeda erinevaid stiilinäiteid. Minule läksid südamesse Timo Marani read:
“Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.” (lk 30-31) (Imbi M)


See on ilusa kujundusega raamat, mis annab hea ülevaate Eesti praeguse aja luuletajatest, nende stiilist ja käekirjast. Mulle meeldis kõige rohkem Maarja Kangro luuletus. Raamat käsib, sest see on vaimukas ja õpetlik. Inspiratsiooni on saadud piibli kümnest käsust, seega raamatut saab võrrelda jumalaga. (Tiiu K)


Väga soovitan, kuna soovin, et igas programmis võiks olla rohkem luulet. Tänavu vähevõitu. Väga meeldisid Pehk, Tungal, Koff, Kangro, Kotjuh. Näha, et raamatuteema on poeetidele oluline ja luule kirjutatud naudinguga. (Sirje N)


Olen siiralt tänulik oskuslikult valitud luule eest autogrammide ja fotodega. Nautisin ridamisi head luulet. Võlusid eriti Teede, Soomets, Viiding, Künnap, Kotjuh, Koff. Head luulet oli palju. Tänud Maarjale! (Kadri M)


Toredad raamatutele pühendatud luuletused Eesti luuletajatelt. Mulle meeldis kõige rohkem L. Tungla luuletus “Raamatud on nagu inimesed”. (Siret M)

„Ülo Matjus „Raamat on raamat”

raamatukaas

Väga huvitav, inforohke, mõttetihe, hariv, süvenemist nõudev sisukorrast nimeloendini. Ei ole ajaveetmise, -viitmise mõnus lugemine. Soovitan südamest! Meeldis väga mõte, et inimliku tarkuse, lahkuse ning raamatute vahel on aimatav tugev side, et raamatunälg võib tugev olla haiglas, vanglas, sõjaväes, katku ajal, Leningradi blokaadi ajal. Kas ka nüüd?  (Piia R)


Suur tänu Ülo Matjusele suurepärase kogumiku koostamise eest. Tänu temale sain siit palju uusi teadmisi, mida minusugune tavaline raamatusõber ei oska unistadagi. Lugege ja te ei kahetse! (Imbi M)


Eesti raamatu saatusest. Artiklid ja ettekanded emotsioone ei tekitanud, kuid sain mõndagi huvitavat teada: nt. minu elu esimene raamat J. Oro „Muna“ on haruldus. Küllap seetõttu ei ole mul õnnestunud seda hiljem käes hoida s. o. ligi 83 aastat. Aga tahaksin. (Milvi S)

Janika Kronberg „Rännud kuue teejuhiga”

raamatukaas

Suur tänu Janika Kronbergile suurepärase teose kirjutamise eest. On küll tunda, et kas käia ise reisil või lugeda teiste poolt kirja pandut. On ikka vahe küll. Kiidan Janikat reiside kirjapaneku eest lihtsate lausetega ja kõik see on seotud eesti kirjanikega. Mina olen käinud Krimmis ja Saksamaal, kuid raamatut lugedes sain juurde uusi teadmisi. Lugege ja te ei kahetse! (Imbi M)


Huvitavad kirjanduslikud rännakud kirjanike või raamatutegelaste jälgedes. Selles on huvitavaid kohtumisi, äratundmist, seiklusi. Oli huvitav lugeda. Mingis mõttes olid need ka rännakud ajas ‒ nn „teejuhtide“ rännud kangastuvad autoril silme ees. (Esta K)


Täiesti unikaalne reisiraamat. Reisimine minevikus, kaasajal, palju meie kultuuritegelasi läbi ajaloo. Põnev lugemine. Ka väga hariv. Selles reisiraamatus on kokku langenud nii kirjandus kui reisimine ja reisikaaslasteks meie väga armastatud kirjanikud, kelle elutee kulges enamasti välismaal ja saatus oli keeruline. Väga hästi kirjutatud, huvitavate faktide ja fotomaterjaliga. (Silvia M)

Linda Kask, Katrin Kaugver ja Külli Ots „See juhtus raamatukogus”

raamatukaas

See on väärtuslik kogumik raamatukoguhoidjate tänuväärsest tööst. Nende tööd on eriti tunda maaraamatukogudes, sest seal on rohkem aega külastajatega suhtlemiseks. Maal on raamatukoguhoidja tõeline pedagoog rahva harimisel. Loe kindlasti! (Imbi M)


Mõnus muhe sutsakas huumorit raamatukogumaailmast. Ajab naerma ja tõstab tuju, tasub lugeda. (Miryam V)


Vahva raamat tõestisündinud lugudest, mis on kogutud Eesti raamatukoguhoidjate poolt.
Lugeja: “Kas ENE on kohal?” – Raamatukogutöötaja: “Enel on täna puhkepäev, täna on Maie.” (lk 29) Tegelikult soovis lugeja entsüklopeediat! (Siret M)


Kõige parem nali: Millistel raamatuüritustel soovite osaleda? – Raamatukoguhoidjate sünnipäevade tähistamisel (lk 32). Muidu nagu anekdoodikogu ikka – mitte väga naljakas, pigem isegi kurb kui rumalad võivad inimesed olla. (Kadri K)


Toredad tähelepanekud raamatukogu töötajatelt. Sai südamest naerda. Soovitan kõigile. (Eha A)


Hea lühike ja humoorikas. Elu on ikka palju naljakam, kummalisem ja kurvem kui väljamõeldis. (Egle K)


Saab palju naerda. Hea tuju raamat. (Tiilia T)


Tõeliselt naljakas, suur tänu programmi pistmast! Loodan, et ilmuvad ka järgmised osad, melu raamatukogus jätkub ju. Kohe tuli mõte raamat kiiresti läbida ja tagastada, et võimalikult paljud programmis osalejad saaksid osa heast naljast. (Sirje N)


Soovitus! Midagi kerget ja elulist. Mõnigi situatsioonikoomika pani muigama. Samas mõned tekitasid küsimuse, kus on inimeste ajud. (Ragnar L)


Soovitan, sest annab põhjust nii naerda kui näha raamatukogutöötajat detektiivina, kes oskab võimatuna näivate vihjete järgi õige raamatu leida! Eks ikka tekkis soov jälle raamatukogu külastada! Ja pole hullu, kui soovitud raamatu nimi päris täpselt meeles pole – küll koos raamatukogutöötajaga meelde tuletame! (Aet T-T)


Soovitan kindlasti lugeda, sest naljad elust enesest ongi kõige ehedamad.
Lisaksin ühe loo aastate tagant kui koolis oli vaja lugeda “Säärane mulk”. Läksime siis klassiõega kooli raamatukokku ja ta küsis: “Kas teil on kahte säärast mulku?” Loomulikult saime vajalikud raamatud ja endile punased näod piinlikkususest. (Eve L)


Südamlikud tänud neile, kes raamatu koostasid ja teiseks tänud neile, kes selle programmi lülitasid. Lugesin koos perega, eriti naersid lapsed. (Kadri M)


Humoorikas lugemine, saab naerda. Väga tore lugu lapsesuust (lk 18), kuidas raamatukoguhoidja pere sõitis Saaremaale. Jäädi tormi kätte. 7-aastane tütar oli hirmul, mitte kartusest uppuda, aga tal oli raamatukoguraamat kaasas. Lugesin ja naersin. Püüdsin ära arvata lugeja küsitud raamatuid, mille pealkirjad vigased (vaatamata sulgudes olevaid õigeid vastuseid). (Esta K)


Väga humoorikas vahepala. Küllap need vahvad sõnalised eksitused raamatute otsimisel-tellimisel jätkuvad. (Mari T)


Hea tuju raamat. Ootan järge. Sain kinnitust, et raamatukogutöötaja elukutse ei ole lihtne. Raamatute otsimisel “tule eile meile” vihjete põhjal ei oskaks mina lugejat aidata. Sügav kummardus teile, kallid raamatukoguhoidjad. (Triinu M)

 

Andrus Kivirähk „Sinine sarvedega loom”

raamatukaas

Andrus Kivirähki kirjutisi on mõnus ja lahe lugeda. Lauseehitus on väga selgelt mõistetav. Selles teoses ta näitab Oskar Kallase kujunemist kunstnikuks .Kerge see ei ole olnud ja kes see ütlebki, et elu peab kerge olema. Samas on elu mõte: “Elu on ilus!” (lk 231). (Imbi M)


Fantaasial baseeruv süzee, mis väljendab raamatu autori lennukaid mõtteid kunstnik O. Kallisest. Ja miks ka mitte – kui on nägemus ja mõtted, võid selle ka raamatuks vormida. (Viire V)


Kivirähki loomingut on ikka mõnus lugeda. Fantaasiaküllane kujutus Oskar Kallise elust ja loomingu sünnist. Tekkis huvi Oskar Kallise elukäigu vastu. Mõnus lugemine. (Esta K)


Kivirähki võib alati soovitada. See raamat meeldis väga. Nukker, samas naljakas. Meisterlik. Pani taas huvituma Eesti ajaloost ja kultuuriloost. Kivirähki on alati huvitav lugeda, leiad mingi knihvi või rosina. (Sirje N)


Tasub lugeda. Üleliigne uudishimu on hukatuslik, nii nagu äärmuslik mõtlemine ja tegutseminegi. Väga huvitavalt ja lihtsalt sisu edastatud. Alguses tundus pisut venitatud, kuid hiljem läheb põnevaks. Kuigi mulle ei meeldi ulme, elasin kaasa ja ei arvanud, et lõpeb nii kurvalt, aga õpetlik on küll. (Hafza D)


Noore lootustandva kunstniku päevaraamat. Oskar elab kahes erinevas maailmas. “Maailmad tuleb kõigepealt välja mõelda, kirja panna – ja siis üles joonistada. Siis muutuvad nad tõeliseks” (lk 218). Kivirähkile omase huumoriga ja fantaasiarohke. Traagilise lõpuga, aga Oskar on õnnelik. “Kui õnnelik ma olin! Ta kutsus mind, viimaks ometi! Me sammume koos läbi Manala värava ja pärast seda ei lahku ma tema kõrvalt ainsakski viivuks.” (lk 291) (Anu P)


Raamat on lihtsasti loetav, lõbus ja fantaasiarikas. Samas aga peidab sügavamaid alltekste ja on üsna traagiline. Selle raamatu puhul igatsesin veidi järelsõna, mis annaks ülevaate eristamaks päriselus toimunut ja väljamõeldist. (Tanel P)


Tuntud headuses autori väga fantaasiarikas rännak kunstnik Oskar Kallise napil eluteel. Soovitan lugeda ja nautida head dialoogi ja ülimat fantaasiat. (Mari T)


Väga huvitav raamat. Teos on kirjutatud päevikuvormis ning peategelasega juhtus üsnagi palju vägevaid asju muinasjutumaailmas. Eks me kõik looda, et see sinine sarvedega loom ka päriselt kuskil olemas võiks olla. Mulle meeldis, et Kivirähk on kogu loo põiminud päris inimese ümber, kes oli kunstnik ja kahjuks siit ilmast väga noorelt lahkus. Kohe tekitas huvi ka kunstniku ja tema maalide suhtes. Samas väga asjakohane, mingid faktid olid kirjutatud raamatusse, mis ka päriselt kunstniku elus juhtus. Tõesti huvitav, et ainest oli ka võetud kunstniku enda maalidelt, et selline lugu juttu kirjutada. Mis oli aga kõige lahedam, oli see, et peategelane pani kirja oma päevikusse erinevaid mõtteid, mis tal pähe tuli ja paljud neist mõtetest on mõnikord absurdsed või lihtsalt mõttetud, aga ometigi igal inimesel peas mingid mõtted mõlguvad ja oli vahelduseks tore midagi selles mõttes nii ausat lugeda. Vahva raamat, soovitan küll. (Gerda S)


Soovitan lugeda suurepärast tõlgendust andeka eesti kunstniku elust. Uhkust ja kurbust. Väga andekas kunstnik, kes kahjuks suri väga noorelt. (Mari T)


Seda raamatut soovitan ma lugeda siis, kui on nautimiseks aega, sest eriti esimene kolmandik raamatust läheb aeglaselt ja mõtlikult. Kohati on peategelast kirjeldatud väga lapsemeelselt. Seda suurem on kontrast raamatu lõpuosaga, kus lapsest on saanud noormees, ebatavaliste tundmustega noormees. See raamat on kindlasti aeglane lugemine, kuigi lobedalt kirjutatud. (Karit R)


Mulle kirjaniku loodud fantaasiamaailm väga meeldib! Jah, miks ei võiks elu ka niiviisi olla? Põnev, ahhetamapanev, mõtlemapanev. (Egle K)


Üsna sürreaalne, aga ometi võimas lugu Oskar Kallisest. Miks katkes see elu nii ruttu? Natuke vastab see raamat ka sellele. See oli tõesti nauditav, aga ka nukker raamat. Läbides oma teel nii põrgu kui Eedeni aia, saab kunstnik võimaluse teha puhast kunsti! Lugu päeviku vormis. Väga hea! (Tiiu V)


Alustasin veidi skeptiliselt ‒ kas suudan suhestuda tegelikult elanud inimesega. See ei peaks aga heidutama, sest alati ei peagi kellestki jälje jätmiseks (või siis pigem meenutamiseks-teadvustamiseks) elulugu kirjutama. Leidlikkust jagus igale leheküljele ‒ pigem Kalevipojal külas käia kui kallimaga peenramaal ehk siis ela-ja-loo-imesid. Aeg-ajalt muutus tekst niivõrd elavaks, nagu Kivirähk ise istuks toanurgaks ning muigel sui kõneleks näiteks kolmest kroonitud peast, kes keelt näitavad või elukast, kes Nirgi mammat kugistab. Mõnusalt resoneeris lugemine ka suvel nähtud näidendiga “Üksikud heledad laigud”. (Kristi V)

Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits jt „Stiiliharjutused”

raamatukaas

Teistmoodi raamat, vahelduseks päris huvitav lugemine. Soovitaksin lugeda sellele lisaks läbi ka Raymond Queneau “Stiiliharjutused”. (Triin S)


Raamat sobib kogenud lugejale, kes oskab erinevaid stiile hinnata. On imetlusväärne, kuidas ühest ja samast sündmusest saab stiili muutes anda täiesti erineva pildi. (Tiiu K)


Raymond Queneau samanimelisest teosest inspireeritud kummardus kirjanikule. Saab vabalt lugeda ka originaali tundmata ega jää sellele millegagi alla. Imetlen meie kirjanike andekust. Selline raamat, mida on hea aega-ajalt riiulist võtta ja suvalisest kohast lugeda. Võimalusel soovitan vaadata ka autorite etendust, kus saab samu tekste kuulda nende endi esituses. (Leelo J)


Mulle kohutavalt meeldis see raamat ‒ ühte lugu jutustatakse nii mitmel vahval eri moel ja eri stiilis. Kindlasti soovitan lisaks lugeda ka Raimond Queneau originaali. (Sandra O)


Teravmeelne humoorikas raamat. Saab naerda. Kolme kirjaniku huvitavad stiiliharjutused. (Tiilia T)


Huvitav on lugeda üht tavalist lugu 30 erineval moel. Vaimukad sõnamängud. On kirjutatud huumoriga. Lõbus lugemine. Teravmeelsed ütlemised. Sain omajagu naerda. (Rita M)


Soovitan. Lood on vaimukad. Tänan mõttes Jan Kausi tema idee eest Raymond Queneau „Stiiliharjutused“ lugudega edasi katsetada. Loodan leida teose 2007. a eestikeelse tõlke. (Mare A)


Soovitan küll. Erinevaid stiile võrrelda on põnev ja naljakas. Soovitan ka Queneau „Stiiliharjutusi“, mis meie autoreid inspireeris. Käesolev teos tõi selgelt meelde originaalteose, millele see on pühendatud. Väga loominguline, väga erinevaid nutikaid ideid on ellu viidud. Ja need on tõesti lõputud, nagu eessõnas öeldud. (Sirje N)


Loovuse, kastist välja mõtlemise arendamiseks. Soov kaasa mängida. Kõik oleneb sellest, kelle seisukohast vaadata ja kuidas sellest rääkida. (Kati V)


Lühikesed lugemised heaks vahelduseks. Räägitu/loetu innustas mind kätte võtma Raymond Queneau raamatu „Stiiliharjutused“. (Maire S)

Livia Viitol „Tallinna Keskraamatukogu 1907-2007”

raamatukaas

Mulle meeldis see suur ja võimas ning väga mitmes mõttes mahukas raamatute lugu, lugejate lugu ja meie kõigi heade kaaslaste – raamatute – kodu käsitlev teos. Kuidas see kõik on ajas muutunud… Jäädes ikka sama oluliseks nii lugejate kui ka kõigi teiste raamatutega kokkupuutujate jaoks. Äratas aukartust ja tänulikkust. Lugemiseni-kohtumiseni raamatukogus! (Ester L)


Raamatukogul on põnev ajalugu. Algselt Vene Seltskondliku Kogu jaoks ehitatud majas valitsevad nüüd juba sada aastat eesti keel ja meel. Raamatukoguhoidja viibib päevad läbi heas seltskonnas ja vahel tutvustab oma sõpru – raamatuid – ka meile. (Tiiu K)


Ülevaade Tallinna Keskraamatukogu sajast aastast ja ka haruraamatukogudest. Selles on raamatukogude töötajate meenutusi erinevatest perioodidest. On huvitav. Võtan selle aeg-ajalt riiulilt ja loen. Tallinna Keskraamatukogul on mu elus oluline koht. Olen lugeja aastast 1979, töötanud ca 25 aastat. On mõndagi meenutada. (Esta K)

Ela Tomson „Üks elu”

raamatukaas

Soovitan kultuuri- ja kirjandushuvilisele lugejale. Austusest särava tõlkija, abikaasa, laste ema ja mitmesugustes rollides elanud naise ees sügav kummardus. Elu esimese pooles vasakpoolsete vaadetega kirjaniku abikaasa, elu lõpus Jaan Tammsalu kingitud keldi palvete mõjul sügavalt muutunud ilmavaatega. Keldi palved Valda Raua tõlkes on ka minu öökapiraamat. Neid luges ka minu märtsis lahkunud abikaasa. Lugege ja saate ülevaate Eesti kultuuriloost. (Leili K)


Soe ja südamlik lugu tohutu töövõimega tõlkijast ja ääretult huvitavast inimesest. Tõlkijate töö jääb tihtipeale varju. Missugune elutempo “rahulikus” pensionipõlves. Nagu vurrkann. Sellesse ühte ellu mahub küll üsna mitu elu. Heaks toeks lugemisel on põhjalikud joonealused märkused, mis aitavad mälu värskendada. Sain innustust Valda Raua tõlgetega veelkord tutvuda. (Mari T)


Lisaks huvitavale eluloole on raamatus hulgaliselt tsitaate kõnealusest tõlgitud väärtkirjandusest kui ka tema kaasaegsete juhtumistest. Hea ülevaade. Soovitan. Raamatu lugemine oli kaasahaarav ja tekitas tahtmise taaskord läbi lugeda kooliaegse kohustusliku kirjanduse Valda tõlkes („Kuristik rukkis“, „Tappa laulurästast“) ja „Keldi palved“. (Kristi T)


Minul on olnud võimalus käia Tallinnas Vaarika tänaval uhkes kahekordses majas, kus elas Valda Raud oma kunstnikust tütre Anu Rauaga. Muidugi oli kahju niisugusest eramust lahkuda. Aga see on elu. See teos on kahest tublist ja töökast Eestimaa naisest – tõlkija Valda Rauast ja kunstnik Anu Rauast. (Imbi M)


Valda Raua päevikud ja kirjad on ehedad killukesed Eesti kultuuriloost. Pärast raamatu lugemist tundub mulle, et Valda Raud on oma kuulsa mehe varjust välja astunud. (Tiiu K)


Väga, väga huvitav raamat, kaasahaarav, ilusas eesti keeles kirjutatud. Katkendid tema päevaraamatutest ning kirjad on osa Eesti kultuuriloost. (Siret M)

Jaak Urmet „Diskursus”

raamatukaas

Elu ilma raamatuteta oleks igav. On need reisikirjeldused, lood armastusest või mis iganes. Kõik see täiendab sinu teadmisi. Olen enne ka lugenud seda sarja. Mõned meeldivad, mõned mitte. See väga põnev polnud. Närisin läbi. (Anne K)

Veiko Märka „Elu on sõna”

raamatukaas

Ma ei ole Veiko Märkast varem kuulnud. Valisin tema teose, kuna see tundus selle sarja kõige lihtsamini loetav teos. Oligi kerge lugemine. Märka on päris paljude kirjanikega kohtunud ning annab neid kohtumisi edasi lühidalt ja konkreetselt, tundub, et ka ausalt ja otsekoheselt. (Kadri K)

Jan Kaus „Kui mina ei ole mina”

Soovitan väga lugeda. Autori tsitaat: „Lugeja loeb ennast alati autori tahtest välja, ta loeb lugedes oma nägemuse. /…/ Tahab kirjanik seda või mitte, aga temas on alati pisut oma lugejate lugejat, /…/. Tekst ilma interpretatsioonita on nagu meri ilma lainetuseta.“ (lk 121) (Malle J)


Mõistmaks ühe kirjaniku lugu – arengut ja mõjusid. Heasoovlik, soe. Autor tunnustab ja märkab. Seosed teiste inimestega, nende mõju. (Kati V)

Maimu Berg „Meie hingede võlad”

raamatukaas

Hästi kirjutatud raamat. Tartus elanud kirjandusinimeste omavahelistest suhetest. Nõukogudeaegse Tartu elu-olu on mulle väga tuttav. Ka selle väikese linna värvikamate ja kuulsamate tegelaste eludki möödusid kõigi silme all. Kuulujutte ringles igasuguseid. Kurb oli lugeda, kuidas läbi alkoholi andekad mehed oma elusid hävitasid, oma õnne ja edu viinaklaasi uputasid. (Silvia M)

Eeva Park „Minu kuninglikud kaelkirjakud”

raamatukaas

Mulle meeldivad mälestused ja ikka jälle olen tänulik inimestele, kes neid talletavad. Need on targad teod, mida endast järgnevatele maha jätta. Autor kirjutab oma lugusid tuntud inimestest sooja tunde ja austusega. Sarjal on pilkupüüdev kaanekujundus, mis ei lase endast mööda vaadata. (Viire V)


Loomeinimeste argielust nõukogude ajal. Lisaväärtuse annavad teosele vanad kirjad ja Minni Nurme luuletused. Tänuväärne on panna oma mälestused kirja ja neid teistega jagada. Oli huvitav ja köitev. (Anu P)


Üsna hariv lugemine, üllatav ka. Siin on paljude nõukaajal elanud kirjanike tegemisi ja elusid. Ja huumoriga. Ja üsna lähivaates. Aadu Hindi perest eriti. Lugesin raamatu suure huviga ja ühe ööga läbi. Ja sain kohe palju targemaks. (Tiiu V)

Peeter Sauter „Põrsa paremad päevad”

raamatukaas

Kellele Sauter meeldib, meeldib väga ka see raamat. Sauteri stiil pluss huvitavad kohtumised kirjanikega. Meeldiv huumor ja iroonia. Ning püüe mõista inimesi enda ümber, leplikkus nende suhtes. (Sirje N)


Neile, kellele meeldivadvärvikad tegelased meie kultuurimaastikul. Samas aga ütleb kirjanik, et “erutab mitte ainult rokenroll või sport, vaid tegijad, rokimehed ja sportlased, tahaks nende kambas olla, sama lahe sell.“ (lk 65). (Silvia M)


Sauter kirjutab talle omaselt muhedal moel kohtumistest erinevate literaatidega. Oli huvitav lugeda. (Esta K)

Sirje Kiin „Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest”

raamatukaas

Arvan, et on mõnusaks lugemiseks vanemale kirjanduse, ajaloo- ja kultuurihuvilisele lugejale, aga ka eesti filoloogia tudengitele. Palju tuttavat, kuid on ka uut teadmist, äratundmist, isiklikke mälestusi. Väga eripalgelised autorid läbi aegade Sirje pilgu ja sule kaudu meieni jõudnud. Minu jaoks oli uudne Ivaskite ja Viirlaiu lugu. (Reet K)


Tasub täiendada oma teadmisi Marie Underi ja 40 kirja loost. Hea sõnaseadmine ja faktitäpsus aitavad raamatu läbi lugeda. (Mari T)


Soovitan neile, keda huvitab kirjanike mõttemaailm, kuidas, kellest ja kust nad on inspiratsiooni saanud, kirjanike enda elu mustrid. Mõnus sissevaade kirjanike omavahelisse suhtlemisse. Huvitav on süveneda kirjanike maailma, nende omavahelisse suhtlemisse. (Maire S)


Huvitav raamat eesti kultuuriloost. Väga huvitavad mälestused eesti kirjanikest. Intervjuud Astrid Ivaskiga lugesin imetlusega. (Liidia V)


Oleme tulnud läbi keerulisest ajast. Palju oli ebaselget ja isegi vääritimõistmist. Sellised teosed aitavad mõista… Autobiograafiat on alati huvitav lugeda, eriti kui on tegemist tuntud loomeinimestega. (Helle K)

Jaan Kaplinski „Söödist Econi”

raamatukaas

See raamatuke ei ole Kaplinski tipptekstide seast, aga leiad huvitavat lugemist meie vanema põlve kirjanike kohta kindlasti. Kaplinski mälestused ja filosoofilised mõtisklused kirjanikest, kellega ta elus kohtunud, on huvitav ja hariv lugemine. Leidsin tuttavaid ja uusi seiku. (Reet K)


Väga hea ülevaade kirjamehe kujunemistest ja teda mõjutanud isikutest. Meeldivalt üllatas, et Kaplinskit on nii paljud mõjutanud. Üldiselt olid hinnangud kaasteelistele üsna teravad. (Evi K)


Soovitan seda raamatut autori kaasaegsetele, kellel tekib kirjeldatud kultuuritegelastega ka mõni oma seos. Kahjuks noorele inimesele on nimed küll tuttavad, aga Kaplinski tähelepanekud ja meenutused nende inimeste kohta jäävad kaugeks, kui ei leia oma pea avarustest rohkemat kui mõne tuttava teose pealkiri. Kirjutamise stiil sobiks lugeda neile, kes hindavad vaba päeviku vormis teksti. Kuigi ei olnud minu jaoks elamus, oli ta õhuke ja läks kiiresti, et järgmiste tulevaste lemmikute juurde liikuda. (Kadi Jette T)


Huvitav, millised mõtted ja muljed on mõjutanud autorit eluteel kohatud kirjanike ja kultuuriinimestega. Hetked lausa lapseea elamustest läbi elu ja teoste ning sõprade kaudu toimiv kultuurimälu. Jalutuskäik läbi kultuuriloo ning seotus Eesti ja kaugemate paikade kultuuriloojatega. Mõnus teekond rahulikus rütmis. (Krista K)


Mõtlik mälestusteraamat. Kokku pandud kirjaniku elu lõpuaastatel, tagasivaatena kohtumistest-suhtlemistest-suhtumistest ja muljetest… Jaan Kaplinski elu oli kindlasti rikkam ja sisukam, raamat püüab küll midagi sellest avada: “See raamat mu kirjanduslikest kontaktidest on poolik ja puudulik. Mälusoppidest tuleb välja aina uusi nimesid, kohtumisi, kohti, raamatuid. Aga kuskile tuleb panna punkt. Või vahest kolm punkti…” (lk 124) (Ester L)


Jaan Kaplinski on suhelnud lisaks Eesti kultuuritegelastele ka mitmete maailma tuntud intellektuaalidega. Jaan Kaplinski avab mitme tuntud intellektuaali sisemaailma, nii Eesti kui rahvusvahelises tähenduses. (Maire S)

Arvo Valton „Ühises hoovuses”

raamatukaas

Väga isiklikud lood meie lähiajaloost, seotud meie kirjandustegelastega nõukogude perioodil ja kaasajal. Inimeste inimlikud lood, meie kirjanike ja kirjandusloolastega seotud emotsioonid läbi viimase sajandi. (Maire S)

Hando Runnel „Ükskord oli üks mees”

raamatukaas

Loe ÜKS e-raamat, mille pealkirjas on sõna “raamat”

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi” – Ketlin Priilinna raamatud on alati väga ladusad ja kergelt loetavad, nii ka see. Mulle tema raamatud on alati meeldinud. Isegi kui teemad on tõsised, ei jää hinge mingit raskust, vaid selline hea tunne. Ka seda raamatut oli kerge ja mõnus lugeda, ei saanud käest ning palju oli äratundmist. Soovitan mõnusaks ajaveetmiseks! (Merilin L)


Piret Lotman “Eesti Rahvusraamatukogu 1918-2018” – Niisama lugemiseks ehk liiga detailide- ja inforohke, mis tegi kohati raskesti jälgitavaks. Pigem saaks kasutada allikaks mõne uurimistöö jaoks vms. Kuna olen ka ise Rahvusraamatukogus töötanud, siis oli raamatut siiski huvitavam lugeda ehk kui muidu oleks olnud. Oleksin soovinud rohkem pildimaterjali. (Merilin L)


Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi” – „Emily raamatuklubi” tundus olevat pisut Pässa (=Pääsküla) raamatukogu ja lugemisklubi pealt maha kirjutatud. Miks nii arvan – trepp on just seesama… Pääsküla raamatukogu lugemisklubi tegevusest olen üritanud pisut osa võtta, kuigi koroona on tekitanud ka selles asjas omad piirangud. Raamatukoguhoidja Emily alustas raamatukogus raamatuklubi korraldamist, algul lausa kartes, et keegi selles osalema ei tule. Aga nad tulid! Huvitavad ja head olid raamatus just erinevate raamatute üle arutamised. Mitte sisu kirjeldused-tutvustused (sest neid saab mujalt ka), vaid just muljed ja arvamused. (Ester L)

Loe ÜKS raamat, mille põhjal on tehtud film või lavastus

Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus I” – Sama hästi kui eestlase piibel. I osa on sellest raamatusarjast parim, sest kujutab küla- ja taluelu, mis on praegusele linnainimesele huvitavam lugemine kui linnaelust. Väga värvikad karakterid ja huvitavad sündmused. Samas on ahastama panev lugeda, kui palju pidid talupidajad talutöödes vaeva nägema, et oma järglastele heal järjel talu pärandada, ja kui vähe järglased ise vanemate pärandist lugu pidasid. Väga meeldis ka, et raamatu järgi tehtud film järgis paljus raamatut. (Reelika L)


Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus I” – Eestlaste piibel. See oli suur kingitus eesti rahvale, et sellest tehti tõetruu film. Raamatuid lugedes kõik nii selge ei olnud. Külaelu oli väga hästi näidatud. Maatöö oli raske. Ega ta praegugi kerge ole, kuid nüüd on tehnika abiks, mida siis ei olnud. Minul on olnud võimalus rehetuba Läänemaal näha ja natukene aega ka seal elada. See oli tõesti niisugune. WC oli küll õue ehitatud, mitte nagu filmis. Pesemiseks oli suur toober. See oli nagu suur vann. Vett keedeti suures katlas. Seda filmi peaksid kõik nägema, sest vaevalt küll ükski noor hakkab raamatuid lugema. (Imbi M)


Eduard Vilde “Pisuhänd” – Eesti publik tunneb seda “lõbumängu” juba 114 aastat. 1981. a valminud telefilmi järgi juba iga lapski. Ago-Endrik Kerge koondas oma filmi viis sellel ajal väga populaarset näitlejat ja jäädvustas nende mängulusti. See konkreetne 2018. a kirjastuse Hea Lugu poolt välja antud raamat on lihtsalt ilus. Minuealised teavad seda teksti peast ja kuulevad lugedes nende näitlejate häält. (Leili K)


Teet Kallas “Corrida” – Olin 9-aastane, kui meie suvila naabrimees Teet Kallas kinkis minu isale oma uue teose. Raamatut kaunistas südantsoojendav autoripoolne sissekanne. Kuigi teos on kirjutatud sügaval nõukaajal, siis tänapäeval seda raamatut lugedes ei saa arugi, et meid ümbritsev ühiskond on vahepeal muutnud. Uskumatu, aga tõsi, et sügaval stagnaajal valmis raamatu põhjal kolm aastat hiljem minu meelest üks eesti “värvikam” film. (Triinu M)


Oskar Luts “Talve” – Paunvere saaga viimane raamat, milles „Kevadest“ tuntud tegelased on vanaks saanud ja annavad tegutsemisjärje üle noorele põlvkonnale. Kerge lugeda ja hea teada, mis peale „Sügist“ ja „Tootsi pulma“ edasi sai. Kerge ja huvitav lugeda. Ka film meeldis mulle. (Esta K)


Olavi Ruitlane “Vee peal” – See on ladus ja kirjeldab elu peale 1944 a. See näitab selle aja noorte elu ja tahet midagi saavutada. (Svea K)


Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda” – Mõnus lugemine kõigile mõisakultuurist ja baltisaksa pärandist huvitatutele. Esna mõisa vahetult enne lugemist külastanuna andis Õnnepalu lugu uue tähenduse selle müstilise, romantilise ja paeluva puitmõisa paljunäinud kriuksuvatele põrandatele, luitunud krohviga seintele ja verandale, mis jutustab möödunud aastate lugu. (Annika T)