Osalejate tagasiside


Aleksei Turovski „Aastaajad”

Olen alati Turovski raamatuid nautinud ja soovitan. Omades nii suurt teadmistepagasit oskab ta kõike selgitada lihtsalt, arusaadavalt ja väga köitvalt. Eriti kui ta südamlikult tutvustab oma sõpru-lemmikuid loomaaias. Turovski oskab imetleda iga elusolendit ja leida hea või kaunistav sõna igaühe kohta. (Astrid V)


Teadmiste täiendusi meie faunast. Autor on valinud õige eriala. Ta armastab loomi ja kirjutab neist huvitavaid üksikasju, eriti putukatest. (Maie-Anne K)


Autor on kohutavalt hea jutuvestja. Isegi parasiidid kirjutab/räägib ta toredateks – vajalikeks olenditeks, rääkimata siis igasugu imetajatest. Soe ja hooliv, loomi armastav raamat. (Egle K)


Igal juhul peaks mingi aeg võtma aega ja minema loomaaeda ja siis istuma seal ja loomi vaatlema – no ikka mõnuga ja pikalt. Hariv raamat igal juhul. (Kai K)


Mõnus ajaviide nii tuttavalt inimeselt. Natuke humoorikas ja austav suhtumine igasse elusolendisse. Kohtumine vana tuttavaga. Võlub see heatahtlikkus ja uudishimu iga mutuka vastu. Kõik on austamist väärt (loomad ja inimesed). (Taimi O)


Nagu alati, põhjalik, huvitav. Emotsioon “oh, ei teadnudki!“. (Maimi N)


Väga tore läbilõige erinevatest looduses ja loomaaias elavatest olenditest. Palju on välja toodud huvitavaid lugusid ja nüansse nende elust ja tegemistest. Väga meeldis. (Kadri M)


Hea ja lihtne lugemine. Minul pole sellist kogemust, kuidas pimedas loomaaias valgustatud loomakodudes elu käib. Huvitav. (Randar V)


Väga lihtne ja jällegi turovskilik: vahepalad viivad kuudega iseloomustatud jutu hoopis teisale. Soovitan igale eale. Erilist emotsiooni ei tekkinud. Rahulik õhtune lugemine. Nüüdseks enam ei mäleta, nagu lugedes polnud ka midagi varem kuulmatut. (Helve V)


Milline suurepärane raamat. Eriti omapäraseks teeb raamatu see, et raamatut lugedes kõlab peas autori hääl ning vaimusilmas on nii lihtne teda ennast jutustamas ette kujutada. Milline lisaväärtus, kas pole? Raamat liigub kuude kaupa läbi aastase tsükli ning igas kuus kirjeldab Turovski oma lemmikuid ja sõpru. Armas ja hariv lugemine. (Sandra O)


Kuna lugesin raamatut ette oma 8-aastasele, siis võtsime tavaliselt ühe peatüki kaupa ja tihtipeale guugeldasime kohe otsa ka vastavalt looma või lindu, et näha rohkem pilte, uurida tema leviala kui ka ohustatust ja muid omadusi, mida Turovski ei kirjeldanud.
Päris kindlasti leidsime siit aga palju uusi lemmikloomi, kõvasti inspiratsiooni minna loomaaeda neid uurima ja suurel hulgal teadmisi loomariigi kohta. Soovitame kõigile. Kirjeldused olid muhedad ja huvitekitavad. (Elo H)


Loomaaia elu on mitmepalgeline ja huvitav, kui sul on aega ja võimalusi sealseid elukaid jälgida. (Sirje S)


Ükskõik, missugust raamatut Turovski ei kirjutaks, kõik on väga-väga head. On tore, et meil on olemas sellised fanaatilised inimesed, kes oskavad ja tahavad tutvustada meile loomariiki. Väga hea õppematerjal lastele ja täiskasvanutele õpetamaks, et me pole maakeral ainus liik. (Helle H)


Kerge ja lustakas lugeda. Mõnus ülevaade loomadest ja nende harjumustest. Loomad on imelised ja see on üks põhjus, miks neid jälgida igapäevaelus. (Kairi E)


aamat andis hea ülevaate Tallinna loomaaia elanikest harivas ja lustlikumas võtmes. Üllatuslik, kuidas saab iga nähtud emotsiooni siduda loomaga ja nii ka aastaegadega. Eriti põnev oli lugeda suurte loomade kohta. Õpetlik. (Anet A)


“Aleksei Turovskit pole ilmaasjata nimetatud kõikide loomade suursaadikuks Eesti Vabariigis. Vähe on neid inimesi, kes oskavad loomade maailma nii täielikult sisse elada ning nende tegemisi poeetiliselt, omapräaselt, soojalt ja ometi ülitäpselt lugejale esitada.” (lk 6, Juku-Kalle Raid, raamatu koostaja) Loed ja kogu aeg on tunne, nagu kuulaksid Turovski pühapäevahommikust saadet Kuku raadiost, tema nii iseloomulikku tämbrit. (Ilme U)


Tuntud headuses, tark, humoorikas ja meditatiivne lugu peamiselt Tallinna loomaaia loomadest aastaringi paigutatuna. Ma ei ütleks, et selles raamatus oli mingi suur ahhaa-elamus. Aga siin oli palju meditatiivsust. Muhedust, seda oli hea lugeda. Ja nagu ma loengi: “ Looda alati Allahi peale, kuid oma kaamel seo ikka kinni.“ (lk 142) Turovski on tore. (Tiiu V)


Raamat loomadest, loodusest, aastaaegade vaheldumisest. Autor on suurepärane jutustaja, väga põhjalike teadmiste ja muheda huumoriga. Raamatu teeb eriliseks 19. sajandi loomagravüüride kasutamine illustratsioonidena. Väga huvitav ja ilus raamat! (Siret M)


Suur loomasõber tutvustab oma lemmikuid ja püüab hajutada mõne eluka kohta levinud müüte. Loomadega suhtlemine avab tee lapsepõlve maailma, kus elu oli lihtne ja muretu. Linnud ja loomad tunnevad looduse ringkäiku omal nahal ja iga ilmaga. (Tiiu K)


Fantastilised lood. Haarav, enne lõppu käest panna ei saa. (Külli R)


Hea soe lugemine. Loomade täpsed nimetused. Lugupidamine elus looduse vastu. (Maila M)


Südamlik raamat loomadest, lindudest, putukatest, kaladest. On huvitav lugeda. Soojus, tähelepanelikkus loomade, lindude suhtes. Nendest hoolimine. (Esta K)


Soovitan lugeda, sest see raamat on nagu sissejuhatus järgmisele astmele – „ Teekond urust templisse“. (Reet V)


Soovitan, mõnus ja muhe raamat. Ootamatult oli üsna palju jutuks ka ämblike, põrnikate ja mardikate tegemised ja toimetamised, need väikesed olendid, keda väga ei märkagi või tunduvad ebameeldivad, aga siin olid nii väärikalt sõprade nimekirjas. Üllatas hüaani natuuri kirjeldus, tema tegelikult sõbralik iseloom ja muttide tava vihmausside säilitamiseks. Hea ja südamlik raamat. (Miryam V)


Soovitan eriti noortele, kes viibivad vähe looduses. See raamat annab palju huvitavaid teadmisi looduses elavatest loomadest, lindudest, putukatest. Nende tegevusest ja elust läbi aastaaegade. Väga soe ja sõbralik raamat. Ise armastan ka looduses jalutada ja jälgida kõike enda ümber. (Marje-Eevi P)


Soovitan, eriti loomadest huvitatuile. Autori teadmised on muljet avaldavad, oskus oma lemmikuist kaasakiskuvalt jutustada on imetletav. Eriti meeldejäävad on jutud kaamelitest, ahvidest ja jääkarudest. Autori vaimustust putukatest võib mõista, lugejat nad vaevalt nii palju huvitavad. (Sirje M)


Soovitan, väga huvitav ja ilus raamat. Kui palju autor loomadest, lindudest ja putukatest teab. (Maie R)


Mõnus ja hariv ajaviide: huvitavad faktid, lahe huumor, raske pooleli jätta. Turovski on võrratu nagu ikka. Tekst on huvitav, tark, ladus, tihe ja loomulikult vaimukalt humoorikas. Ja kõike seda head saadab leebus ja heatahtlikus. (Reet N)


Väga lustakas raamat. Suure osa raamatust lugesin lastele ette. Neile meeldis ka väga. Nii tore ja lõbus raamat. Sain pere silmis targana näida kui pidevalt uurisin, et kas teie teate, et… (Doris J-P)


See on nii ilus raamat. Ja kui õpetlik. Võta aega, jälgi loomi ja loodust. Mõtle oma elu üle. Sellest teosest õhkub armastust loomade ja looduse vastu. Tore, mõnus lugemine. (Külli J)


Raamatu üleehitus sobib ideaalselt autori jutustamislaadiga – seega soovitaksin alustada tutvust Turovski teostega just sellest raamatust. Turovski innukas looduse vaimustus on nakkav, pärast lugemist tõmbab õue jalutuskäigule. (Aet T-T)


Soovitan kõigile. Vaimustusega kirjutatud lugusid on ka vaimustav lugeda. Ärgitab rohkem loodust ja loomi jälgima. (Eha A)


Hästi armas raamat, Kena kujundus on kooskõlas mõnusa humoorika lihtsa ja hariva tekstiga. Soovitav lugeda enne uinumist.
Ettevaatust! Raamat võib esile kutsuda vaimustuse värinaid. (Niina Z)


Tore aastaringi-raamat, mida ei pea ülemäära kiirustades lugema nagu mingit põnevikku. Natukesehaaval… just õigel ajal.
Raamat algab jõulukuust elukate moodi: „Mitte ei saa aru, miks peavad paljud aasta kõige pimedamat aega, detsembrit, aasta kõige depressiivsemaks perioodiks. Minu meelest on kõigi nägijate loomaliikide elus üks võimsaid käitumise aktiveerimise tegureid just suure sügava pimeduse ja selle väikese ereda valguse koosmõju: põnevamaid kontrastnähtusi nägijate maailmas!“ (lk 11)
Hääd rahulikku kulgemist looduses koos kõikide loomade suursaadikuga Eesti Vabariigis. (Ester L)


See teos meeldis mulle rohkem kui teised Turovski teosed. “Aastaajad” maalib pildi aastast looduses, mis elab oma elu, ja ka natuke sellest, mis toimub erinevatel kuudel meie oma Tallinna loomaaias. (Tiina Silvia L)


Suurepärane raamat. Autor jutustab ühtviisi köitvalt nii kimalase pulmadest, ilvese sabast, kaameli jalaehitusest kui ka karude soojusenergeetikast. Ääretult põnev ja hariv raamat. Sain palju targemaks. Tekitas soovi loomaaeda külastada. (Anu P)


Olen alati olnud A. Turovski austaja. Ta on tõeline staar oma alal. Soovitan raamatut lugeda nii noortel kui ka vanadel. Oskuslikult on kasutatud 19.sajandi loomagravüüre. Olen vaimustatud, kuidas karuema poegi kasvatab. Sellest võiksid õppida ka meie laste emad ja isad. Pedagoogiline motivatsioon peab olema positiivset laadi, võtku see aega nii kaua kui tahes. (Imbi M)


Värvikas raamat, mis avab maailma kõige erilisemate ja imelisemate kodumaiste metsloomade, loomaaialoomade ja teiste paikade loomade aastaringi. Turovskil on omamoodi huvitav viis, kuidas loomade elu ja tegemisi edasi anda ning see tuleb esile ka selles teoses. Lood loomadest on justkui lood meie kaugetest sõpradest, kel kõigil oma iseloom, tegumood ja käiumine. Ning selles raamatus kohtab neid sõpru väga palju. (Ella K)


Soovitan gümnaasiumieast sügava pensionieani hea kirjanduse nautlejaile.
Autorit iseloomustavad laialdased teadmised, huumor, pühendumus oma missioonile. Loed ja kuuled Turovski telesaadetest ja loomaaia ekskursioonidelt tuttavat häält. Kõik oli huvitav, vist lõpuks enim šimpansid, kaamelid ja päevitav jääkaru. Kunagi 35 aastat tagasi ei saanud me oma 5 a.poega hüljeste basseinist eemale. (Leili K)

„Aastaajad Eesti luules”

Tegemist oli väga mõnusa lugemisega, mind isiklikult kõnetasid just helgemates toonides read. Aastaaegade temaatika oli põnev ja tegi raamatu eriliseks.
” Meil kahel on üksteise kaisus siin raba servalgi hea” (A. Sang, lk 91). (Stina S)


See raamat on mul ammu raamaturiiulis, aga kaanest kaaneni lugesin nüüd. Ilus teos nii sisult kui kujunduselt. Lemmikud koolipõlvest ja koorist Liiv, Alliksaar, Runnel, Rummo, muidugi Juhan Viiding, Viivi Luik, Doris Kareva. Ei olnud enne nii lugenud Õnnepalu ja Visnapuu luulet. Ikka klassikud meeldivad: Villem Grünthal-Ridala, Ernst Enno. Soovitan kõigile, sest need luuletused on väga ilusad. (Leili K)


Luule on sõnade mäng, mis vajab iga rea järel mõtlemist. Minu esimene luuleraamat, seega ma pean luule lugemise osas veel arenema. Hea vaheldus tempokate raamatute lugemiseks. Luule lugemine aitab aja maha võtta. Huvitav oli lugeda, kuidas aastaaegade kirjeldused on luulesse põimitud. (Anet A)


See oli küll raamat, mida ei saa lugeda endasse ahmides, vaid peab suutäite kaupa nautima, vahepeal mõtisklema, endast läbi laskma ja siis alles edasi ampsama.
Kui ühe autori teose puhul võib olla nii, et tema stiil kas hullult hästi sobib või just ei hakkagi meeldima ja vastavalt sellele kujuneb sinu hoiak ning emotsioon, siis siit kogumikust peaks küll absoluutselt igale maitsele midagi leiduma. Ja oli mõnus küll.
Läbi raamatu tiksus mul aga kuklas mõte, et kui palju materjali pidi selle koostamiseks läbi töötama – lugema, valima, aastaaegade kaupa organiseerima (kusjuures osad luuletused nagu polnudki nii otseselt ühessegi hooaega). Müts maha! (Elo H)


Mulle on alati luulekogumikud meeldinud, sest need on mitmekülgsed – erinevad autorid (mõnda tead, mõnda mitte), erinevad luuletused (palju uut, aga alati on tore kohata mõnda vana tuttavat)… Nii oli minu jaoks ka antud kogumiku puhul. Eriti meeldis see, et algus ja lõpp jooksid kokku – tore lahendus. (Sandra O)


Üks haruldaselt kaunis ja hästi valitud kogumik. Kõik luuletused puudutavad. Lisaks head illustratsioonid ja kenad fotod Fred Jüssilt. Ainult head ja väga head luuletused. Vaat mis juhtub, kui koostaja on ise luuletaja. Aitäh Doris Karevale. (Tiiu V)


Luulet on alati meeldiv lugeda, tõsi – on ka vähem meeldivat – kõik sõltub teemast. Selle teose puhul jäi mulle küll meeldiv elamus valdavaks – luule äratab ellu keskendumisvõime ja peatab justkui aja – kiirustades ei saa luulet lugeda. Nii hea valik erinevate ajastute autorite luuleloomingust, ka aastaegadest saab luuletada positiivses ja negatiivses võtmes, oleneb, mis tunded sind hetkel valdavad. Väikesed fotod Eestimaa loodusest ilmestavad ilusaid luuleridu, nii täiuslik raamat saab ka minu riiulil auväärse koha. (Ave M)


Väga hea valik, parimad ilmunud luuletused. Meeldisid Marie Underi ja Jaan Kaplinski luuletused. (Maila M)


Doris Kareva on oskuslikult koostanud luuletuste kogumiku aastaaegadest. Luuletuste lugemisel aitavad kaasa Fred Jüssi imeilusad fotod. (Imbi M)


Soovitan. Väga hea, nauditav luulekogu. Lummavad loodusfotod toetavad luulest voogavat õhulist, sillerdavat melanhooliat. Rõõm oli lugeda, näha ja tunda. (Niina Z)


Väga tore fotodega luulekogu! Raamat kulgeb läbi kõikide aastaaegade pakkudes lugejale võimaluse neid kogeda läbi paljude erinevate autorite luuletuste. Ning minu arust just see viimane ongi kõige vahvam. Üritada mõista ja tunda, millist rolli mängib loodus nii nende autorite kui ka igaühe elus. (Ella Marie Merle K)


Väga hea ülevaade Eesti loodusluulest läbi aegade, kuigi samal määral on siin ka tundeid, mida aastaajad meis tekitavad. Väga hoolega läbi mõeldud ja koostatud valimik, respektiga tehtud ja autor valdab teemat. (Sirje N)


Kaunilt kujundatud raamat imeilusate luuletustega Eesti looduslüürika n.ö. kullafondist. Mitmed luuletused on saanud lauluks. Karge, selge, õhuline ja helge tunne. (Esta K)


Hästi koostatud ja väga head fotod. Väga meeldis, et tuttavate autorite kõrval oli ka vähemkohatud autoreid (U. Masing). (Mari T)


Luulet tasub ikka vahelduseks lugeda. Doris Kareva on teinud meie jaoks hea valiku loodusluulest. Emotsionaalne loodusluule – hingele pai. (Maire S)


Soovitan romantilise meelelaadiga inimestele, keda võlub looduse igavene ringkäik. Seda raamatut ei saa lugeda kiirustades, vaid aeglaselt ja mõnuga, sest luule see on elu pühapäev. (Tiiu K)


Fred Jüssi kaunite loodusfotodega luulekogu, mis algab ja lõpeb A. Suumani luuletusega “Nüüd kui jälle”. Rännak läbi aastaaegade talvest talve. Inimese elu ja aastaring looduses on omavahel tihedalt seotud. Luuleridadesse on põimitud sünd ja surm, armastus ja igatsus, valgus ja pimedus. (Siret M)


Soovitan. Huvitav, kuidas väljendavad erinevad luuletajad oma mõtteid-tundeid sarnastel teemadel. Kaasahaarav lugemine võrreldes ühe konkreetse autoriga. Hästi koostatud. (Maie-Anne K)


Hea valik luulet, mille saad võtta endaga kaasa, et seda aastaringis õigetel-sobivatel ajahetkedel lugeda.
Praegu, hingedepäeva eelõhtul on sobivaimaks ehk see Hando Runneli sõnamänguline „IGAVIK“:
“Igavik on väga pikk.
Sügisene videvik.
Vana pime. Igerik.
Videviku südamik.
Päeva pära. Sügavik.
Soome-ugri hämarik.” (Ester L)

Tiit Tarlap „Aegade julm laul”

Tsivilisatsioon seisab alati kaalukausil – keda rohkem ja kuhu liigub võim. Tööd tuleb nagunii teha, kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Ajud on resurss. Osalt väga tihe ja raske lugeda. Samas manab esile suure pildi ühiskonnast toimuvast. Vabadus ja paratamatus, võimu kehtestamise viisid, võimalused. (Taimi O)


Väga hea raamat, lugesin põnevusega ja ootasin hetke, millal aga lugeda saan. Kaasahaarav. Põimitud tänapäevaga. (Inge M)


Soovitan, igati kaasahaarav ja köitev. Alguses ei saanud võib-olla nii hästi vedama, aga siis juba muutus põnevamaks, kui hakkasid esimesed „sukeldumised“. Põnev ja miks mitte kunagi ka tehnoloogia arenedes tehtav ja kui realiseeruks, siis oleks kogu inimkond manipuleeritav nagu käpiknukud nukuteatris. See jällegi on väga õudne väljavaade. (Miryam V)


Kas aeg saab otsa? Ja mis siis juhtub? Ja kuidas see juhtub?
„Ma arvan, et ajalool siiski on lõpp. Ainult et see lõpp ei ole mitte kestev ja igavesti muutumatuks jääv edulugu, mida meile jumal teab kui kaua pähe on püütud puhuda. See kõik saab olema hirmus. Sest kõigi ajalooliste ajastute lõpud on olnud just niisugused. Kuidas saaks viimane olla erand?” (lk 10)
See on Eesti ühe viljakama ulmekirjaniku 2013. aastal avaldatud romaan. Igati väärt, et seda tähelepanelikult lugeda ja peategelase Ivoriga kaasa rännata. Soovitan! (Ester L)


Omamoodi raamat. Alguses oli mõnevõrra raske jälgida, sest sündmused toimuvad korraga mitmes ajas. Raamatu algus lubas oodata võibolla rohkem põnevust. Mingil hetkel panin tähele, et elan vast isegi rohkem kaasa neile minevikutegelastele. (Tiina R)

Ivo Parbus „Alar Sikk. Teekond tippu: kolm vestlust”

Hea oli lugeda vahetult ausalt ja avameelselt neid ohtlikke ettevõtmisi kajastavaid lugusid. Väga karm spordiala. Tegelikult on kahju, et pole peret, naist, lapsi. Kas see on seda väärt? (Kadri M)


Avardab silmaringi, annab teadmisi alpinismi kohta. Imetlusväärne visadus. Tekitab aukartust alpinismi ja alpinistide vastu. Ka korduvalt loetuna ikka väga haarav. (Eha A)


Põnev raamat – kolm väga huvitavat intervjuud inimesega, kes oli esimese eestlasena jõudnud Mount Everesti tippu. (Siret M)


Alpinismist on vähe kirjutatud. Avab silmaringi ja paneb elu üle mõtlema. Armastan tegusaid inimesi, seda enam, et omade hulgast. Meeldib julgus elada, unistada ja oma teed käia. (Taimi O)


Väga põnev raamat lihtsast, kuid väga erilisest tugevast sihikindlast inimeset – eesti kangest pojast – Everesti vallutnud alpinist Alar Sikust. Pani kaasa elama, uhkust tundma. (Niina Z)


Lugesin suure huviga ja isegi põnevusega. Väga põhjalikud vastused ja selgitused küsimustele. Alpinismist ei teadnud enne suurt midagi. Mägede vallutajad on erilised inimesed, eesmärgile pühendunud ja panevad end proovile selle nimel. Vapustav! (Astrid V)


Soovitan, sest see on 2004 a. vahetu kirjeldus läbi keskmise inimese silmade. Tekkis kohe soov teada saada, mida see mees on hiljem korda saatnud, kuidas tal läheb. (Reet V)


Väga mõtlemapanev raamat. Alpinismiga peavad tegelema julged ja raskusi mitte kartvad inimesed. Alpinism on andnud eluterve mõtteviisi. Silmaring avardub. Mõtlemine saab uued alused. (Imbi M)


Soovitan, sest saab hea pildi alpinismist ja Alar Sikust, sirgjoonelisest eesti mehest, kes ei kelgi saavutatuga. Tore, et leidub inimesi, kes on suutelised jõudma tippu, ka elus. (Sirje M)


Saame teada A. Siku mõtteid, kogemusi mägede vallutamisest, tema väärtushinnangutest. Mägede vallutamisel nagu üldse elus on oluline seada endale eesmärk ja siis visalt selle poole püüelda. (Esta K)


Huvitav ja hariv lugemine. Mägede vallutamine ei olegi nii lihtne kui paistab, vaid nõuab suuri ettevalmistusi. Loomulikult peab sul olema hea füüsiline vorm ja spetsiaalne varustus, aga ennekõike tahtejõud. (Triinu M)


Kui maa peal jääb ruumi väheks. Aga seda ilu, mis avaneb ümberringi, on raske sõnadesse panna. Ahmisin endasse kõike – igat emotsiooni, mõtet – mida andis edasi peategelane ise. Edu Alarile! (Inge M)


Hea ülevaade, kes näiteks soovib mägironijaks hakata. Ehedad emotsioonid. Kellele meeldivad mäed ja lumised tipud. Valget ja valget on väga palju. Millest tekib kutsumus? (Ella M)


Väga põhjalik intervjuu. Kuidas jõuda tippu ja mida see endaga kaasa toob. Huvitav lugeda. (Sirje R)


Raamatut soovitan lugeda alpinismi huvilistel eelkõige. Tegija mees ikkagi see Alar Sikk! (Tiiu V)


Teekond tippu ei ole mitte kerge, mitte kusagil. Sinu isiklikku arsenali peavad kuuluma andekus, visadus, tahe ja muidugi töö. Alar Siku eluviis on kogu aeg olnud sportlik, kuid vaeva näeb ka tema. (Mari P)


A. Sikk on mees, kellega läheksin luurele – tahtejõuline, sihikindel, inimlik, tagasihoidlik. (Viire V)


Soovitan. Inimese tahtejõud oma eesmärki saavutada. Lihtsa inimese suur tahe osaleda maailma kõrgemate mäetippude vallutamisel. Esimene eestlane Everesti tipus. (Maie R)

Valdur Mikita „Eesti looduse kannatuste aastad”

Valdur Mikital on väga huvitav kirjastiil ning palju huvitavaid mõtteid ja võrdlusi, millega ma küll kõigiga ei nõustu, aga oli ka päris tabavaid. Raamat läheb kiiresti ning seda ei ole raske lugeda, kuid paneb tõepoolest mõtlema, mis on Eesti metsandusega viimastel kümnenditel juhtunud. Linnainimesena ma tõesti ei mõtle nii tihti metsast ega selle probleemidest, mis meil hetkel on, seega oli igati silmiavav. Lapsepõlv tuli meelde, kui metsas mängisin ja puude otsas ronisin ning see oli tollal igapäevaseks tegevuseks. (Gerda S)


Soovitan. Mets on eestlaste jaoks kõige olulisem maastiku tüüp. Meie metsade olukord – äri metsaga, lageraielangid – on nagu veritsevad haavad maastikul. See on kohutavalt kurb. (Mare A)


Autori mõtisklused Eesti looduse teemadel. Mingil põhjusel peab ta vajalikuks võrrelda meid Jaapaniga. Saab teada Jaapani kohta, sest vastupidist – Jaapani kogemust – meie oludesse üle kanda pole enamikul lugejatest võimalik. Raamatul ei ole kindlat ülesehitust. Kõik kulgeb autori mõtteradu pidi. Kui lugeja on Mikitaga väga tuttav ja teda fännab, siis on lugemine tõenäoliselt paeluvam, kui seda teha esmakordselt. Mina ei ole fänn, aga olen teda enne ka lugenud. (Linda K)


Hea mõtiskleda. Kurb. Nostalgiline. Ka mul on oma lapsepõlve metsad ja rajad selles. (Külli J)


Soovitan küll, hea õhuke raamat ja võrreldes Mikita varasemate üllitistega ikka suht lihtne lugeda. No ja ta ju räägib täitsa õiget juttu. Mets on eestlasele midagi nii omast, et selle olemasolule või puudumisele me reeglina igapäevaselt ei mõtle. Aga ma olen ikka rohkem mere kui metsa inimene. (Maive K-P)


V. Mikita on võtnud oma valu Eesti metsade eest sõnadesse valada. Tunnen ise ka sama lugedes rahvajuttu “Metsakohin”. Metsavana halastas vaese mehe peale ja keelas metsapuudel enda eest paluda. Oh, poleks ta seda teinud. Kuidas nüüd oleks vaja, et puud end ise müstilisel moel kaitsta suudaks. Mets on meie tervis ja elujõud. Nüüd, kus Skandinaavia metsatöösturid meie metsi rüüstavad. 1/3 oma inimesi seda rüüstet kasusaamise eesmärgil toetab, 2/3 meist on võimetud vastu seisma. Mets, pankrannik ja raba on eestlaste sümbolmaastikud. Maailmas on palju elupaiku, mis asuvad parkmetsas, aga niisuguseid vääriselupaiku, kus läheduses elutsevad kotkad, suurkiskjad ja laiuvad rabamassiivid, on väga väga vähe. Põlismetsad olid marjametsadeks minu, 70aastase lapsepõlves. Midagi on alles minu lapselastel külastamiseks. Minu varsti sündiva lapselapselapsel pole ehk enam midagi omaks nimetada. Tänavu valminud filmis Fred Jüssist “Olemise ilu” kasutati linnulaulu Pärnumaa metsast, mida filmi linastumisel jaanuaris 2020 enam pole. (Leili K)


Lugeda ja kaasa mõelda. Eesti metsadest ja puidu väljaveost räägitakse palju. Kahju, et põhiliselt eksporditakse vääristamata puitu. Mulle on tundunud kummaline, et metsaraie toimub aasta läbi. Õnneks on siiski inimesi, kes metsa kasvatavad, kuigi see on väga töömahukas. (Sirje S)


Lehekülgedelt ei ole üldse mahukas, aga kuidagi kõike hõlmav, midagi jääb vajaka. (Ella M)


Vaatamata sügavale pessimismile autor ei kaota lootust, et püsima jääb meie loodus, kultuur, omapära. Saades eurooplasteks ei unusta me oma juuri. Ilus on olla metsarahvas, ammutada väge ümbritsevast elurikkusest, elada eheda looduse rütmis. (Niina Z)


Soovitan, sest nii see silmaring avardubki. Loe ja mõtle, mida sina teha saad, et meie mets alles jääks. (Reet V)


Eestlasi on aastasadu peetud metsarahvaks, oleme alati uhked olnud oma ilusa looduse üle. Jalutuskäik metsas on kui ravim – kõik raskused ja muremõtted kaovad metsas jalutades või marju-seeni korjates. Autor on mures meie metsades toimuva pärast, kas meil on lootust oma põlismetsade säilimisele ja puhtale loodusele, liigirikkusele. Väga mõtlema panev raamat. (Siret M)


Tasub lugeda, vähemalt evolutsioonisõnumit. Eestlased peaksid säilitama indiaanlaste väärikuse. (Maire S)


Hoolimata, et sisu tundub sünge ja depressiivne, kirjeldab Mikita väga värvikalt ja mahlaselt kogu seda janti ja kemplemist, mis käib ümber Eesti looduse. Mida saame teha Eesti looduse heaks? Loo intiimne side. Raamat tuletab meelde, et mu poeg soovib saada metsameheks. Pean ta metsa viima, ehk hoiab tema tulevikus loodust paremini kui mina. Lootus püsib ju. (Kairi E)


Soovitan, sest võlub kirglikkus meie metsade kaitsel. Ilmneb kurb tõdemus: meie planeedi elutähtsad funktsioonid hakkavad üles ütlema. Seepärast peaksid seda lugema praegused metsaärikad. Jäi meelde autori mõte: “ Vanad metsad ja suured puud on justkui palsam inimese hingele.“ (lk 31) (Sirje M)


Metsad on meie kultuuri ja ajaloo tähtis osa. Meie rahvajutud, muinasjutud, väekad tegelased on seotud metsaga. Mul oli hea meel, et tundlik V. Mikita tõi esile meie saatuse ja tähtsuse meie elus – metsaga. (Evi K)


Meil, eestlastel, on vist tõesti vedanud, et meil on veel metsad, sood ja rabad. Aga kõik muutub, eriti selle teise Eesti Vabariigi ajal. Ei ole meie valitsuses tõelisi riigimehi, kes mõtleksid ka tulevikule. Loodus, rahva vara, vahetatakse rahaks. Eriti viimasel kümnendil toimuvad lageraied, mida ei saa nii kiiresti taastada. (Mari P)


Mikita tuntud headuses. Kuigi mitmeid mõtteid oled tema poolt juba kuulnud, aga neid arendatakse edasi ja ikka on huvitav. Seekordne Mikita teos on kantud murest Eesti looduse tuleviku pärast, seega kurvem ja tumedam lugemine kui Lingvistiline mets. (Sirje N)


Raamat räägib üle mõistuse suurest metsaraiest ja inimese seosest metsaga. Kes seda loeb ja saab veel midagi päästa, päästke meie mets. (Maimi N)


See raamat oli kurb ja sünge. Ehkki me seda enam nii väga endale ei teadvusta, on mets suur osa eestlaste identiteedist. Kaotades metsa, kaotame oma identiteedi. Mikita arvab, et me oleme viimane põlvkond, kes saab selles osas veel midagi ära teha (lk 87-88). Tuleb loota, et kui see ongi nii, siis et me ka midagi ette võtame! (Tiina Silvia L)


Soovitan, hea lugeda – väike, kerge, õhuke raamat ja Mikita „naelapea pihta“ löövad mõttearendused ei lase teost käest panna mitmel õhtul, vaid loed pea ühe jutiga lõpuni. Küll on õnn elada siin pisikesel maalapil mere ääres, kus on veel säilinud (kuid kui kauaks) rikkalik loodus – veel on metsades puid, loomi, jõgedes vett, sood, rabad, nõmmed. (Ave M)


Tume ja sünge metsaraamat. Mets või raha? Kumb kestab kauem? See raamat paneb inimesed mõtlema, küsima ja arvama. Jah, mõtelda võiks olla mõnus, aga kas igasse mõttesse seda kerget mõnu ikka jätkub? Tõsisem mõte tahab ja sisaldab palju muudki. (Ester L)


Soovitan lugeda, aga seekord üpris kurvastav metsalugu Mikita sulest. Aga peale lugemist tõmbab ikka metsa kõndima ja veelgi rohkem hindama ja armastama metsa. Mikita kirjutab: “Vanad metsad ja suured puud on justkui palsam inimese hingele.“ (lk 31) Ja nii see tõesti on. (Astrid V)


Kuigi Mikita on juba aastaid minu „plaanin lugeda“ nimekirjas, pole temani jõudnud. Alguses tundus, et oleks pidanud ehk mõnest eelnevast Mikita teosest alustama, aga metsatööstuse osa suunas mind edasi uurima. Pani juurdlema, et mida mina ise saaksin parema tuleviku nimel ära teha. (Aet T-T)


Jõukohane ja kasulik lugemine neile, kes ei soovi mahukaid raamatuid lugeda. „Mõtlusmets“. Loodusuurijate hobiteadus. (Maire S)


Tekitab kaheseid tundeid. See, et elan linnas, ei tähenda, et ei armasta vähem kõiki metsi jne. Aega ei saa peatada, kogu areng toimub peadpööritava kiirusega. On ainult üks lahendus tasakaaluni jõudmiseks – tuleb valida õiged inimesed seda maad juhtima ja kelle hinnatasu raamatus oleks see. (Kadri M)


Lobedalt kirjutatud, iga väitega nõus. Eesti metsades valitseb Manifest. Lageraielangid ja tee ääres pealetungiv võsa, mis pole kellegi asi, sest metsavahi amet kadus koos mandunud riigiga. Iga alapealkirja juures võin öelda, jah,jah, jah! Põhja-eestlasena jääb üle veel meri, kuhu põgeneda kui metsad täielikult hävitatakse. (Mari T)


Mulle Mikita väljenduslaad meeldib, kuigi raamat polnud oma sisult muidugi tore. Käisin teda Loodusmuuseumis sellest raamatust rääkimas-kuulamas. Loodame, et läheb helgemaks. Hingeminev. (Egle K)


Räägib (ka arvudes), kuidas on metsaga ümber käidud. Kurb on. Ka minu lapsepõlve metsa on lagastatud. (Elle P)


Autor on teosele valinud väga sobiva pealkirja ja on selle õigel ajal kirjutanud, sest aastate möödumisel poleks seda enam vaja olnud. Mets on meie maa rikkus. Ära kunagi torma sinna, kus sa midagi ei näe. Ära tee ühtki sammu sinna, kus sa midagi ei näe. Ära topi oma kätt puutüve alla või põõsasse. (Imbi M)


Lisaks kirjutaja põhjalikule teadmisele meie metsast, on tal ka vahe sulg ning teravmeelsed (sõna)märkused. (Viire V)


Soovitan. Valdur Mikita oma tuntud loodusarmastuses. Autori peamised märksõnad – metsakultuur ja metsausk ning soomeugriluse säilitamine. Olen autoriga samal meelel. (Maie R)


Soovitan kõiki Mikita raamatuid lugeda. See on küll valus raamat. Eesti metsi – just täisküpseid on viimastel aastakümnetel liiga palju maha saetud. Eesti mets vajab hoidmist ja kaitset. (Esta K)


See raamat peab olema iga eestlase kohustuslik kirjavara! Metsade tähtsus on kogu elus looduse alus. Huvitav, et puud aitavad ka läbi akna õue vaadates haigel paraneda. Ka kalmistul käimine on seotud sealsete puude rahustava toimega – mul meeldib seal käia. (Marta-Maie V)


Valdur Mikita mõtete lugemine on alati põnevust pakkunud. Antud teos on aga märgilise väärtusega ka selle poolest, et julgeb vaadata otsa praegusele olukorrale eesti looduses. Looduse kasutamine tulu teenimise eesmärgil on massiliselt kasvanud, inimeste emotsionaalne side loodusega aga kahanenud. Paljud meist üldse teadvustavad, mis meie metsadega toimub ja kuidas see meid edaspidi mõjutama hakkab? Tegu on hea raamatuga, mis erutab lugeja nende probleemide üle juurdlema. (Ella K)


See on arendav mõtlusraamat eesti looduse kui pärandkultuuri kaitseks. Võrdlusi on ka indiaanlaste, soome ja jaapaniga. Kuidas on mets seotud inimolemuse ja identiteediga. Hea raamat.
See on ülimalt inspireeriv hümn või itk eesti metsade või loodusmaastike eheduse kaitseks. Paljud meist lendavad oma hingemaastike kohal, on üks paljudest mõtetest, mis mind raamatus südamest puudutas. Mikita on meie pühamees! (Tiiu V)

Hendrik Relve „Eesti looduse vägi”

Soovitan raamatut kõigile, kes tahavad teada rohkem Eesti looduse kohta. Oli väga tore lugeda ja mõelda, milliseid kohti neist olen mina külastanud. (Hanna-Maria J)


Võrdlus meie ja maailma looduse vägevate paikadega. Hea sulega kirjutatud ja suurepärased fotod. Maailma okaspuude kirjeldamisel ootasin ka viljade (käbide) pilte. Neid peab mujalt otsima. Nentisin pidevalt – seal ma olen käinud, seda ma olen Eestimaal näinud. (Mari T)


Soovitan väga! Põhjalik ja väga mitmekülgne raamat Eestimaa loodusest. Kaunid pildid, palju huvitavat informatsiooni meie looduse kohta. Lausa kutsub jälle Eestimaad avastama! (Siret M)


Kõigile vajalik teave. Väga huvitav lugeda, on hariv, kirjutatud asjadest, mida polnud varem kuulnudki. (Hafza D)


Soovitan soojalt kõigile, kes tahavad õppida Eestimaa vapustavalt ilusat ja ürgset loodust tundma. Meeldis kõik selles kaunite piltidega raamatus ja eriti raba kirjeldused. (Helle H)


Kaunid pildid Eesti loodusest ja selgitavad pildid sinna juurde teevad selle raamatu naudutavaks. Looduses käies saame osa sellest väest, mis aitab meidki olla tugevam. (Esta K)


Hea ja põhjalik ülevaade meie looduse eripäraga tutvumiseks. Saame ka teada huvitavaid üksikasju looduse kohta meie lähinaabrusest. (Mati M)


Soovitan raamatut lugeda kõikidel noortel inimestel. Noored teavad loodusest vähe. See raamat on nagu eesti looduse entsüklopeedia.
Hoidsin seda raamatut kaua enda käes, aeg-ajalt lehitsesin ja lugesin jao kaupa. Põnev oli. Omaealine mees, retkleb seni maailmas ringi ja propageerib looduses viibimist ja selle ilu. Ei oskagi öelda, kas on ilusamad Eestimaa sood või Baikali taiga jne. Autor oskab köitvalt kirjutada mõlemast. Minu jaoks on kõige ekstreemsem elamus enda jaoks ühepäevane seiklus Kuuba saare mägedes ja põlismetsas, Relve seikleb senini, müts maha. (Leili K)


Tutvu Eestimaaga. Nii mitmeid kohti, mida ei teadnud ja fakte palju. Kui palju on Eestis huvitavaid kohti, mida ise ei ole teadnud. (Anne S)


H. Relvel on alati huvitav ja äärmiselt mitmekülgne tunnetusmeel, mis põimub nägemismeelega. Egas muud kui raamat kaenla alla ja Eestimaaga tutvuma. (Inge)


Soovitan, sest H. Relve toob loodust mitte meile lähemale, vaid lausa südamesse. Äärmiselt mitmekülgne ja väga põhjalik. (Ella M)


Väga vajalik peatükk. Metsad hoiavad elurikkust. Meeldis autori oskus kõrvutada-võrrelda Eesti looduslikke keskkondi teiste maade sarnaste keskkondadega. Teabe suurepärane täpsus ja konkreetsus. (Maila M)


Hendrik Relve näitab ja kirjeldab meile paiku, kuhu tavaline inimene eriti ei satugi. Mulle meeldivad väga loodusfotod. Selles raamatus on kirjelduste kõrval väga kaunid fotod. (Elle P)


See raamat on omamoodi teatmeteos, milles on nii fakte kui ka emotsioone. On rõõm teada, et Eesti looduses on ohtralt erilist väge. Mõttes neis paigus rännates ja fotosid imetledes tekib ülev tunne. (Tiiu K)


Ka eelmised tema raamatud on kirjutatud elulähedaselt, teadaandvalt, ladusalt. Meeldis, et sisse oli toodud teiste maade huvipakkuvaid looduspaiku. Oli tuttavaid kohti, kus olen käinud. Oli meeldiv taaskohtumine raamatus. (Kadri M)


Kindlasti soovitan. Palju infot Eesti looduse kohta, võrdlused maailmas nähtuga. Igal eestlasel peaks see raamat kodus olema või vähemalt loetud. (Dagmar O)


Soovitan seda raamatut kõigile – east, soost ja ühiskondlikust positsioonist olenemata. Raamat on kirjutatud armastusega Eesti looduse vastu, võrdluseks on teistest maadest saadud rändamise kogemus. Avastad, et meie looduses on nähtusi, mis isegi maailma loodusega võrreldes, on haruldased. Hariv ja häid emotsioone tekitav lugemine. Peaks olema iga eestlase poolt loetud. Rikkalikult fotosid. See raamat vaimustas mind sedavõrd, et hankisin ka endale. Õnnestus saada Raamatukoi laost ainueksemplar. Ammutan sellest häid emotsioone
ajal kui ei sa loodusesse minna või kui üldine hala Eesti viletsuse kohta hakkab häirima. (Linda K)


Minul on õnnestunud tutvuda loodusega, kus giidiks on olnud Hendrik Relve. Tema teadmised on vapustavad. Kiitus temale, et on kirjutanud niisuguse teose, millest saame suurepäraseid teadmisi. Raamat on teatmeteos nii noortele kui vanadele. Raamat on varustatud sobivate fotodega. Reegel inimlike toimingute kohta: tee seda nii harva kui võimalik, kuid nii tihti kui vajalik. Eesti on metsasuse poolest Euroopa riikide seas praegu neljandal kohal. Rabade pindalade poolest oleme kolmandal kohal. (Imbi M)


Hea lihtsalt ja mitmekesiselt lahtikirjutatud lugu Eesti ja maailma põnevamatest maastikest, puudest, pankrannikutest, allikatest, koobastest, soodest ja rabadest. Ülimalt huvitav raamat looduse eri vormidest võrrelduna Eestis ja teistes maades erilisematega. Hea oli teada saada, et Eestis metsamassiiv siiski koguaeg kasvab. Enne suuremat sõda oli metsa all vaid veerand Eestit! (Tiiu V)


Soovitan lugeda. On palju pilte tuntud kohtadest ja haruldusi ülemaailmses mastaabis. Võime uhked olla oma säilinud loodusharulduste ülel. Olen paljusid Eestimaa vaatamisväärsusi ise ka näinud. Kõiki kahjuks mitte ja ega enam ei jaksa käia ka. Hea, kui TV ja raamatud ikka silma peal hoiavad. (Marta-Maie V)

Juhani Püttsepp „Eesti looduskaitse 100 aastat”

Annab hea ülevaate looduskaitse arengust ja kaitsealade süsteemist. Meeldis ajatelg looduskaitse arengus – hea meelde tuletada. (Taimi O)


Hea teada, kuidas meie loodust kaitstakse. Palju pilte. Hea ajaviide. (Sirje R)


Oma kodumaad tuleb tunda. Tuleb teada, kuidas Eestis on säilinud nii palju imelist loodust, mis mujal Euroopas on kadunud. Teada seda tööd, mida selleks on tehtud ja mäletada mehi, kes selle heaks on töötanud. Olen looduskaitseseltsi liige 1973. aastast ja mobiliseerisin ka oma abikaasa. Mastaapsus. Eestis on 1114 kaitstavat looduse üksikobjekti. Riikliku looduskaitse all ligikaudu 400parki. Omamoodi huvitav raamat, ilusate piltidega, aga nii paksul paberil, mis näitab pillavat ümberkäimist ressursidega. (Randar V)


Soovitan. See on üks neid 100-ga seostatud raamatuid ja parim. Olen ise ka looduskaitseseltsi liige 1973. aastast. Suurepärane kujundus, hästi valitud fotod ja kallis paber. 100 aastat ikkagi väärib midagi. Tõigi kaasa hulga kauneid mälestusi. (Helve V)


Pealkiri paljulubav, looduskaitset 100 aastat. Väga vajalik ja miks mitte lausa kohustuslik. Meeldis ehe, puutumatu emotsioon. Väga hästi edasi kantud. (Inge M)


Väga armas ja südamelähedust pakkuv. Neli aastaaega ühes hetkes. Põhjalik, kuid samas linnulennult. (Ella M)


Soovitan. Väga palju huvitavat infot, illustreeritud heade fotodega. Tublid inimesed need looduskaitsjad. Pani veel rohkem hindama Eesti loodust. Valus meenutus oli 2006 a. õlireostuse tagajärgede kirjeldus. (Astrid V)


Et teaksime meeles pidada neid, tänu kelle tegemistele on meie loodus siiani vastu pidanud. Mis saab edasi? Toredad meenutused, kuna noorena sai osaletud Eesti Looduskaitse Seltsi tegemistel ja Jaan Eilarti juhatusel. (Ilme U)


Loodus on eestlasele oluline. Looduskaitse ei ole täna leiutatud seoses kliima muutusega, looduskaitsel on oma lugu. Eestlane on alati loodusest hoolinud ja loodusest jõudu ning hingerahu ammutanud. (Maire S)


Poleks arvanud, et Eestis on nii palju kaitsealasid, väga vajalik info. (Maie R)


Laiendab silmaringi, annab ülevaate Eesti looduskaitse 100 aasta tegevusest. Looduskaitse ja maastikukaitsealade nimekiri on raamatus. Meenub palju tuttavaid kohti ja matkaradu, kus on käidud. Hoiame oma ilusa Eesti loodust. (Esta K)


Raamatud ja filmid võivad omavahel väga toredasti kokku klappida, justkui ühe ilusa pusle erinevad detailid.
Raamatus on üks peatükk pealkirjastatud nii: „Kotkaste ja huntide paradiis. Kunagised jahiloomad, praegused kaitsealused“ (lk 64 jj). Imearmsad on raamatus tsiteeritud Einar Tammuri mõtted-märkmed: „Looduskaitseala peabki olema huntide paradiis, sest ta ülesanne on kaitsta loodust kui tervikut. Ja looduskaitsealal on hunt sama oluline kui papp kirikus…“
Einar hoidis kotkapesad ja hundirajad saladuses, ka ise käis ta neid radu võimalikult harva, et mitte metsaelanikke häirida. Igaüks meist soovib oma kodu ümber rahu ja vaikust, ütleb ta.
Raamatu kohta tagasiside tutvustuse kirjutamise ajal vaatasin uut kodumaist jõulufilmi „Eia jõulud Tondikakul“. Ka see haakis end kotkaste-huntide-looduskaitse teemasse. (Ester L)


Hea ülevaade looduskaitsest ja tema kaitsjatest. Faktitihe. Leidsin palju tuttavaid nimesid ja tegevusi, millest ise olen osa võtnud. Sain teada uut. Väga hea on lisatud kaitsealuse Eesti nimistu. (Mari T)


Looduskaitse esimesed kirjapanekud on juba 20 saj. alguses. Koolis õpetati, et hunt on metsa sanitar. Metsa minna on igamehe õigus. Nõmmel Glehni pargis oli üles pandud silt: “Võta lille või muud, aga ära puutu puud”. (Imbi M)


Väga hästi koostatud ja kirjutatud. Palju huvitavat paljude fotodega illustreeritud. Lugesin nagu eht romaani, kuigi kõik on oma loodus, paigad ja inimesed. Väga-väga meeldis. (Kadri M)


Soovitan lugeda. On palju andmeid looduskaitsealade kohta. Väga palju maasikukaitsealasid on, samuti üksikuid objekte, mida vaja kaitsta. Arvele on võetud, kuid kaitset praktiliselt pole! Ei soovitata liigselt niita muru. Igale poole vaja ligipääsu, torne ja laudteid. (Marta-Maie V)


Kerge ja ülevaatlik lugemine, mis koputab südametunnistusele ja tuletab meelde kui habras ja ilus on loodus meie ümber. Kohati olid mured ja rõõmud läbi linnu/looma silmade, see oli väga nukra alatooniga. Tuli tahtmine minna metsa rabamatkale või lihtsalt raamatus kirjeldatud kohti vaatama. Meenus kärnkonnade koori etteaste kraavis, mida varahommikuse kohvi kõrvale nautida sai. Nüüd ei ole seda ammu kuulda, arendused tõrjuvad loomi, lind, kahepaikseid ja roomajaid järjest kaugemale. (Miryam V)

Mari Järve „Esimene aasta”

Tegelased on hästi lahti kirjutatud. Dialoogid on huvitavad, kuidas inimesed käituvad erinevates olukordades. Hea lugeda. (Sirje R)


Soovitan, sest see on palju parem kui A. Oliva “Üksinda” (samal teemal kirjutatud raamat). Hetkel koroona (COVID-19) viiruse levimisel vägagi aktuaalne. Väga jõuline. Mõjub just nii nagu Mari Klein kaane pöördel kirjutab. (Helve V)


Bioloogina oleks lootnud rohkem käitumsjuhiseid pandeemia puhuks. Natuke pooliku tunde jättis. Loetav ja köitev. (Malle S)


Eelkõige on “Esimese aasta” väärtus huvitav mõttemäng ja oleks ka siis, kui koroonaviirus hetkel maailmas ei möllaks, sest ometi kord tuuakse katastroof päris koju kätte. Marsruudid Eesti väiketeedel ja maal veedetud päevade kirjeldused on täpsed, ehkki küll mitte ilukirjanduslikud. Raamatu ilukirjanduslik osa põhineb stereotüüpsetel karakteritel: emafiguurid ja matšo-mehed, jonnakas teismeline, maailmalõpuhirmus alustatud seksuaalsuhted. Meestes tekib tapjahimu, naistes valitsematu sugutung. Leina ja süütundega lepitakse vaikides, ainult süütud (kuid mitte muretud) suudavad tegutseda ja teised endaga kaasa tõmmata. Lugu algas hoogselt ja detailselt, aga rauges lõpuks, jäädes oma pealkirja ohvriks. (Saara M)


Väga hea raamat, seda esmakordselt kätte võttes oli selline mõte. Kaasahaarav, põnev, esineb kurbust, mis aga on põimitud lootusega. Aga kui juhtukski nii? Kas oleme selleks valmis ja kuidas valmistume siis? (Inge M)


Indiast alguse saanud laastav viirus jõuab Eestisse. Kümme erineva taustaga inimest võitlevad ellujäämise eest olukorras,kus loota pole kellelegi peale iseenda. Hirm,mure lähedaste pärast. Kui teos on fantaasial põhinev,siis praegu maailmas kiiresti leviv ja nüüdseks ka Eestisse jõudnud viirus on kahjuks reaalsus. Kas oleme valmis kriisideks? (Anu P)


Mulle meeldis, et tegevus toimus Eestis, seega oli pandeemia-põgenikega kerge samastuda. Emotsioon oli põhiliselt seotud raamatu lugemise ajastusega – uus koroonaviirus ei ole küll veel pandeemia mõõtu saavutanud, aga siiski. (Aet T-T)


Ladus tekst ja praegu väga aktuaalne möllava koroonaviiruse pärast. Ja alles see Võru elektrijama oli… Kirjeldatud tüübid on väga elulised, õpetaja – eluaeg õpetaja; arst – eluaeg arst. Kärgpered. Tänapäev. Hiiumaa on ilma viirusetagi paljudele pelgupaik. (Mari T)


Oli huvitav lugeda, kuigi lugemiselamust ei paku. Natuke sarnasust M. Otsa „Veeajaga“, selles põgeneti vee eest, M. Järve raamatus põgeneti viiruse eest. Inimesed käituvad katastroofiolukorras teisiti. (Esta K)


Soovitan, eriline, väga mõtlemisainet pakkuv raamat. Kas bioloogilise relvaga ongi võimalik inimkonda hävitada? Esimene aasta, aga väga tahaks teada, mis juhtub teisel aastal. (Eve R)


Raamat räägib Indias Delhi lennujaamas valla pääsenud nakkusest, mis levib õhuga ja kokkupuutunut ähvardab surm. Tegevus toimub Eestis, Eesti rahvas on niigi väike, aga visa. Probleem on muidugi globaalsem. Teade internetis, et viirus on teadlikult rahva hulka lastud, et inimesed on loodust reostanud ja nad ei väärigi elu. Loomulikult on see meile vastuvõtmata, aga tegelikult ju maailm on ülerahvastatud. (Mari P)


Raamatus on kirjutatud viirusest. Meeldiv on lugeda, et see kõik toimus Eestis. Minule jätsid sügava mulje arstid, kellel on suur vastutus rahva tervise eest. (Imbi M)


Põnevik, kerge lugeda aga samas sünge. Ehtne katastroofi lugu, loodan, et nii ei juhtu. (Reet V)


Soovitan lugeda ja kaasa mõelda. Haarav juba esimeset leheküljest. Praeguses hullumeelses maailmas ei tundugi väga utoopilisena. (Eha A)


Soovitan! Väga realistlik lugu, milline katastroof võib meid tänapäeva globaalses maailmas ühel päeval vabalt päriselt ees oodata. (Kadri P)


Kindlasti soovitan, aktuaalne teema. Viimasel ajal räägitakse vajadusest eriolukorraks valmisolemisest. Kuidas inimesed käituvad? Kui palju muutuvad? Kas meie väike riik suudab oma elanikke aidata? Muidugi oleks hea, kui neile küsimustele vastus jääks saamata. (Sirje S)


Päris mõnus lugemine. Raamat inimsuhetest kriisi ajal. Selle raamatu juures meeldis mulle vast kõige rohkem see, et tegevus toimus Eestis. See pakkus päris palju äratundmishetki. (Tiina R)


Raamat oli põnev. Lugedes mõtlesin kogu aeg kaasa, mida mina teeksin sellises olukorras, kuidas ma käituksin, kas minus säiliks positiivsus ja abivalmidus, sallivus teiste suhtes. (Triinu M)

Mari Tammar „Hundihüüdja”

Poolpäris ja poolmuinasjutuline. Hundi lugu, Haava talu erilise loodustunnetusega naiste lugu, Arturi ja Katariina lugu. Rohkem läks hinge Kadri lugu.
“Meie esivanemate lugu on suur lugu, millest pärit killukesi kannab meist igaüks endaga kaasas. Jutustage neid oma killukesi ja rääkige edasi oma esivanemate lugu.” (lk 154) (Anu P)


Siiras lugu ühe pere väärtustest ja suguvõsa iidsetest kommetest. Austa neid ja õpi koos pere ajalooga iseend tundma.
Tänapäeval kõik tahavad olla kõike, killustatud ja multikultuursed. Kas me teame päris enda lugu? Tuleb tunnistada, mina ei tea. Pole isegi vanaema, kellega sel teemal vestelda. (Kairi E)


Inimese ja hundi suhted muinasajast tänapäeva. Mulle väga meeldis. Soe tunne. Hunt ei jäta siinmail kedagi külmaks. (Malle S)


Huvitavalt on välja toodud inimese ja looduse seosed. Kui oluline on oma juurte tundmine ja mäletamine! Lugedes meenus A. Kitzbergi „Libahundi“ Tiina. Kadri ja Katariina lood on müstilised, haaravad. (Eve R)


Huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud teos. Suhe inimese-naise ja looma-hundi mõjutustest. Omapärane teose ülesehitus. Lapsepõlvemälestustest väljakoorunud lugu on muidugi südamelähedane ja nostalgiline. (Kadri M)


Raamat sattus minu kätte täiesti juhuslikult, uskumatult haarav ja avatud lugu (igaüks leiab raamatust oma tõe, millest kinni haarata). Sisaldas muinasjutulikku ja pärimuslikku temaatikat, mida samas saab nii hästi tänapäeva murede ja tunnetega siduda ning paneb mõtisklema mitmete oluliste teemade üle. (Stina S)


Soovitan väga! Lugu kohalike poolt veidrike perekonnaks peetud tüdrukust, kes on suureks kasvanud ja tagasi kodukohta kolinud. Meenutab natuke “Libahunti”, kuid ei ole nii traagiline. Keskendub rahvapärimusele ja enda juurte juurde tagasipöördumisele. (Kätlin H)


Väga hea raamat. Mõnusalt kirjutatud ning seostatud. Jätab hea tunde. Ma ei oskagi kohe midagi rohkem öelda. Jällegi üks raamatutest, mis võiks tegelikult kodus omal riiulil olla ning mida aeg-ajalt üle lugeda. (Kai K)


Olin aasta jooksul kuulnud kõiksugu kirjeldusi selle raamatu kohta, lugenud arvustusi Facebookist ja siit, kuulnud arvamusi tuttavatelt, aga ei saanud neist kunagi täpselt aru, et mis raamat see siis täpselt ikkagi on ja millise valdkonna alla liigitub.
Nüüd sain selle ise lõpuks loetud ja mõistan, miks on inimeste kirjeldused nii erinevad olnud. See on lugu, mille sees on lugu, mille sees on lugu.
See on ühelt poolt ühe noore naise suureks sirgumine ja tema lapsepõlve ängidest vabanemine. Teisalt aga tema kodukoha ja suguvõsa naiste pärandi lugu. Lisaks tuleb aga sisse veel Artur oma Katariinaga. Ja siis on see raamat sellest, kuidas me oma lapsepõlve taaka terve elu kaasas veame, sellel end piirata ja mürgitada laseme ning vabaks saada ei oska. Mul on neilt nii mõndagi õppida!
Lisaks kõigele on see aga eestlastele meeldetuletuse lugu, kes me sügaval sisimas oleme ja mida paljuski juba ka kaotanud, tänu “maailmakodanikeks” pürgimisele ja juurde läbilõikamisele. Juurtetud inimesed aga ei hooli millestki, sest neil puudub side neid ümbritsevaga. Nad tulevad ja võtavad, mida tahavad ning pärast neid tulgu või veeuputus…
Ma usun, et see raamat ei jäta puudutamata kedagi, kes seda loeb ning juba selle pärast tasub see kätte võtta ning edasi soovitada (Elo H)


Köitev ja mõtlemapanev. Minu arusaamist mööda räägib enda ja oma juurte leidmisest, visadusest raskustest ülesaamisel. (Maimi N)


Seostab pärimuse päris eluga. Viib argipäevast ära ja paneb fantaseerima. (Irja M)


Üldiselt hästi kirjutatud (mõni koht veniv). Noore naise kasvamise traagika ja selle väljatulek. Metsaeluga huvitav suhtlus. (Maie-Anne K)


Minu jaoks oli huvitav, sest kaks mind kütkestavat teemat selles – mets ja natuke muinasjutulisust. Kerge lugeda. Oli huvitav. Käo saab inimene oma kukkumisega ära petta, ju siis saab oskaja inimene ka hundi ulgumist jäljendada. (Esta K)


Raamatus räägitakse palju pärimuskultuurist, oma juurte mäletamisest, oma kultuuri/pärandi hoidmisest ja süütundest ning loomulikult huntidest. Põimuvad kaks lugu – Kadri ja Katariina/Arturi lood, mis on kirjutatud nii tüünelt, sümpaatselt ja huvitavalt.
See on täpselt selline raamat, mille puhul tunned, et võiks edasi lugeda. Oh, ja kaanekujundus – lihtsalt kaunis!
“Iga suure loo alguslätteks on alati väikesed lood, mis tunduvad kulgevat ei kuskilt mitte kuskile, ent kui need killud õigesti kokku panna, moodustavad nad pildi, mis tõestab, et iga tühisemgi hetk meie elus on osa suurest tervikust.” (lk 5) (Sandra O)


Noor inimene on kui võilille seeme – tuule, tormi pillutada. Aga siis peab ta otsustama, kuhu end kinnitada – asfaldile (linna) või mulda (maale). Eraldumine omaenese maailma on ohtlik – sinna võib kinni jääda. Andestamine teistele ja endale tuleb ajapikku. Muidu eluga edasi minna ei saa. (Taimi O)


Ladusalt jutustatud lugu metsatalust ja selle inimeste elust. Läbi aegade on veidrikeks ja ohtlikeks peetud inimesi, kes elavad kooskõlas loodusega. Kahju, et neid ka kiusatakse. (Elle P)


Raamatus räägitakse ühe pere mitme põlvkonna naistest ja väekatest naistest. Metsa sees elavatena, mitte eriti puutudes kokku laterdava külaühiskonnaga, on neis arenenud loodusega kokkukuulumise tunnetus. Aga küla ei või sallida, et keegi on erinev, et keegi mõtleb ja on omamoodi. Küla tahab, et kõik oleks ühe vitsaga löödud. Erinevust peljatakse ja halvustatakse. Ka mõistlikud inimesed kardavad erineda, peljates muutuda persona non grataks. (Mari P)


Päris ladusalt kirjutatud, reaalsus ja ulme segi. Pole kuulnud, et olid hundihüüdjad. Tore, et Kadri tuleb tagasi oma juurte juurde. (Elvi R)


Naiselik. Hallika varjundiga. Põhjalik. Hakka või ise ulguma! (Inge M)


Otsene lähenemine. Eemaldumine argipäevast. Ehe ja samas nii pehme raamat. Positiivne. (Ella M)


Kindlasti tasub lugeda. Müstiline ja haarav. Paneb mõtisklema inimsuhete, samuti inimese ja looduse, erinevate põlvkondade seoste üle. (Eha A)


Raamatu pealkirja ja sisukirjeldust lugedes ootasin midagi muud ehk pisut rohkem müstikat ja fantaasiat. Teemaks olid aga pigem inimestevahelised suhted ja kartus selle ees, mida me ei mõista. Nukraks tegi, et isegi täiskasvanud võivad olla lapse vastu emotsionaalselt nii julmad ning see, et isegi kui tahaks ebaõigluse vastu välja astuda, siis ühiskondlikku tõrjutust kartes minnakse pigem halvustajate leeri. Samas ei tea alati teiste motiive ja mõni ebaõiglane samm võis olla meie hüvanguks mõeldud. Ilmekalt toodud põhitõde, selleks, et ise saaks rahu ja edasi minna, on mõistlik andestada ja unustada. (Miryam V)


Soovitan. Pani mõtlema ja arutlema nii olnu kui oleviku üle nii indiviidi kui kogukonna tasandil, nii minevikus kui tänapäeval. Lugema kutsuv ja veidi lummav. (Reet N)


Eesti kirjanduses on teisigi hundi-naise lugusid. „Libahunt“ näiteks. Tiina asemel on nüüd noor naine Kadri…
„Meil on jäänud väheks neid pühasid asju ja põhimõtteid ja väärtusi, mille ümber oma maailmapilt punuda, ja me ei oska vastata küsimusele, kes ma olen ja mille poolest teistest erinen.“ (lk 138) (Ester L)


Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi, mulle meeldis. Oli inspireeriv, soe ja nauditav. Tore on avastada uusi kirjutajaid. (Viire V)


Soovitan kindlasti. Pärimustest, folkloorist, pärimuste uurimisest. Sama ka üsna palju psühholoogiast. (Maie R)


Huvitav raamat. Tagasi kodukohta minnes, tuleb noorel naisel seista silmitsi minevikuga. Raamat nii koolikiusamisest, selle mõjust, kui ka inimeste ja nende tegude mõjust teistele inimestele. Hästi on põimitud müstilise hundi motiiv. (Eve L)


Soovitan lugeda. Ajakohane ka tänapäeval, koolikiusamise probleem. Kahju vanaema raskest elust, ema rikutud elust ja tüdruku lapsepõlvest. (Hafza D)


Lugeda võib. Raamat pakub kauneid looduspilte, romantilisi episoode inimese ja looduse seotusest. (Sirje M)


Teos jutustab noorest naisest, kes on otsustanud naasta oma kodutallu ja olla koos endiste sündmustega. Kui tahad edu saavutada, pea nõu kolme eaka inimesega. (Imbi M)


Kindlasti soovitan. Väikestest asjadest saavad alguse suured. Loodus on tervik. Muidugi on ka looduses konkurents, aga väga palju ka koostööd. (Sirje S)


Ehk peaksime kõik minema tagasi maale, tagasi juurte juurde. Loodusega sideme säilitamine on väga tähtis. Tänapäeval on see kadunud. (Malle S)


Lk 138: “Meil on jäänud väheks neid pühasid asju ja põhimõtteid ja väärtusi, mille ümber oma maailmapilti punuda, ja me ei oska vastata küsimusele, kes ma olen ja mille poolest teistest erinen.” Teosest saadud emotsioon – põnevus. Lk 44: “Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada… See teeb neist omamoodi hingesugulased, kes on pidanud ajaloo keerdkäikudes seisma ühtmoodi oma ellujäämise ja iseolemisõiguse eest.” (Ilme U)


Mõnus lugemine. Lugu sellest, kuidas üks noor naine läheb tagasi juurte juurde ja teeb minevikuga rahu. (Tiina R)

Lennart Meri „Hõbevalge”

Soovitan, sest “sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu.” (2008, lk 25). Positiivne on mõelda, et Tallinn võlgneb oma varajase tekke merendusele ja Hõbeselgele teele. Suured ja sagedased araabia müntide leiud (peiteleiud) on selle tõestuseks. (Evi K)


Originaalne ja huvitav käsitlus Eesti minevikust, milles on oluline koht rahvaluulel. Arendab silmaringi. Teadus on põimitud fantaasiaga. (Esta K)


Lennart Meri raamatuid tasub lugeda ikka ja jälle uuesti. Lennart Meri raamatuid tahan ikka ja jälle uuesti lugeda, avastan midagi uut iga kord. (Maire S)


Raske, aga huvitav lugemine. L. Meri arutlus eestlaste ja läänemeresoome rahvaste ajaloost. Raamatut lugedes meenus sageli Estonia ja Kanuti Gildi saali ühistööna valminud väga huvitav lavastus “Ehmatusest sündinud rahvas”. (Siret M)


See on ajalooline reisiraamat, mis eeldab nii üld- kui ka eriteadmisi paljudest teadusharudest ja eluvaldkondadest. Palju lehekülgi on täis üllatusi ja avastamisrõõmu. Mina kui vanemaealine võin öelda, et Lennart oli ja on minu president. Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuke taeva alla, astub tagasi looduse lõputusse ringkäiku. (Imbi M)


Haarav ja põhjalik muinaskultuuri tutvustus. Raske lugeda, sest eeldab üld- ja eriteadmisi väga paljudest eluvaldkondadest. Äärmiselt teadmisi avardav ja ulmelist mõtteviivi ergastav teos. (Maila M)


Mõtlemapanev. Külluslik, omanäoline, poeesiast kantud võluv, nägemuslik ajaraamat Eestist.
“Ajalugu elab ja muutub, sest teda ei ole olemas väljaspool inimest, ta leiab oma mõtte või mõttetuse olevikus, meie tegevuses või tegemata jätmises, meis endis…” (2008, lk 534) (Niina Z)


Suurepärane ja mitmekihiline raamat, mille lugemine nõuab avatud meelt, kannatlikkust-järjekindlust ja respekti. Soovitatakse lugeda seda raamatut esmalt kui ilukirjandusteost, siis kui ajaloolist raamatut ja lõpuks kui käsiraamatut. Ja siiski, tuleb lasta lennata oma fantaasial, sest see kõik võis nii olla, ja veelgi enam… (Ester L)


Raamat iga eestlase jaoks. Ürgsed kultuurimustrid. Siit aimub: milline päike on Thule? Kuidas sündis Kaali järv? Kes on Päikeseõgija? Ja sa saad kõigele vastused. Üks parim raamat, mida olen lugenud. Väga vaimustav ja inspireeriv. Hõbevalget teed pidi liiguti õhtu- ja hommikumaale. Otsiti Tulesaart. Meie Saaremaad. Aga miks ka mitte. (Tiiu V)


Soovitan neile, kellele meeldib lugeda memuaare, biograafiaid, reisikirju, ajaloo raamatuid. See raamat andis tohutult teadmisi folkloorist, ajaloost, geograafiast, mis tugineb algallikatele. Samuti annab hea ülevaate läänemerelaste minevikust. See raamat on täis üllatusi, on kaasakiskuv, palju avastamisrõõmu ja fakte. (Marje-Eevi P)


Tõsine eesti lugu. Ärkamisajale tõuke andja. Suurendas rahvustunnet. (Malle S)


Olen lugenud seda teost erinevatel kümnenditel ja tõdesin, et iga kord on loetu erinevalt mõistetu. Kuna olen ajaloo-ja kirjandushuviline, siis lähevad mõlemad mulle peale. Ja alati on midagi ära ununenud, mida jälle hea meelde tuletada. (Kadri M)

Lydia Koidula „Ilus oled, emapind”

“Mu isamaa on minu arm” – Me kõik peaksime seda raamatut teadma, ja selle ridu tundma. Vajalik. (Marja-Liisa S)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan, sest seal olid väga huvitavad ja südant puudutavad luuletused. Seda oli hea meel lugeda. Kohe lugema hakates tuli hea tuju. (Hanna-Maria J)


“Ilus oled, emapind!” – Klassikat peab aeg-ajalt meelde tuletama. Kurb oli lugeda. Nii ilus, kui osatakse isamaa ilu nii ilusasti kirja panna. Kurvaks tegi ka. (Doris J-P)


“Ilus oled, emapind!” – Koidula luulet võib ikka lugeda. Meie rikkus – neli aastaaega – andsid inspiratsiooni ka meie esimesele luuletajale: rõõm kevadest ja suvest, nukrus sügisest. (Sirje S)


“Ilus oled, emapind!” – Kaunis looduslüürika kogu, kus autorit on inspireerinud eelkõige kevad ja sügis. L. Koidulaga tulevad meile meelde eelkõige ta kaunid isamaale pühendatud luuletused, kuid sellest kogust leiab kindlasti ka meeldejäävaid looduskirjeldusi. (Siret M)


“Valitud luuletused” – Minul polnud soovitust vaja, sest minu haridusteele Krasnojarski, Lydia Koidula ei sattunud. Tegin puudujäägi tasa. Eks need olid armsad lugeda, mida juba lapsena lauldud lauludena olin kuulnud. (Randar V)


“Valitud luuletused” – Kooliajast on hulk aega möödunud ja võib ju oma aju värskendada. Mu isamaa on minu arm! Palju kordi laulupidudel lauldud. (Helve V)


“Ilus oled, emapind!” – Kuidas tulla toime oma hingevaluga. On teadmata, kas ta looming tõi talle leevendust. Metsa ta ei jooksnud ja enesetappu ei teinud. Tuli meelde kooliaeg. Mind võlus ta ilu ja tarkus. Luuletused kodumaast olid ilusad, aga lapsena on kodumaa sama loomulik kui oma ema. (Taimi O)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda. Rohkem on tuntud Koidula rahvuslikkust kuulutavad luuletused, looduslüürika vähem. (Mare A)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan loetud raamatut, kui meeldivad loodusluuletused või üleüldiselt luuletused. Väga huvitav oli lugeda just Koidula loodusluulet, sest ometigi on ta ju tuntud isamaalise luulega. Kõige rohkem meeldisid mulle tema luuletused sügisest ja jõgedest, samuti üks ilus luuletus kuust. Teos tekitas melanhoolse emotsiooni, kui lapsepõlves sai nii palju rohkem looduses oldud ning tekitas soovi seda tulevikus rohkem teha, võtta aega just selle jaoks, et loodusesse minna. (Gerda S)


“Ilus oled, emapind!” – Mulle meeldisid Koidula luuletused antud raamatus. Arvan, et teos on tähelepanuväärne juba osava keelekasutuse ja riimiseadme poolest. Oh, oleks endalgi võime end nii kaunilt emakeeles väljendada! (Ella Marie Merle K)


“Emajõe ööbik” – Klassika! Selles on tunda väge! On ütlemata au, et meil leidus selline luuletaja, kes põimis sõnad luulesse.Tahes tahtmatult rändan aega, kui Koidula luulet kirjutas, jättes maha jälje. (Inge M)


“Emajõe ööbik” – Tore, aeg ajalt kätte võttes ja meenutades meie kullafondi. Puhas, karge, ajatu. (Ella M)


“Ilus oled, emapind!” – Võtsin raamatu täitsa huupi ja ei kahetse valikut. Oleme harjunud Koidulat pidama isamaaliseks luuletajaks, kuid siin on terve raamatutäis loodusluulet. Küll ka kodumaa pinnast, kuid palju ilmast, aastaajast, lihtsalt floorast ja faunast.
Päris tore vaheldus tavapärastele “põletavatele päevakajalistele ühiskonnaprobleemidele”. (Elo H)


“Emajõe ööbik” – Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!”
Isamaa, armastus, loodus… Kõik see kunstnik Maara Vindi kaunilt kujundatud luuleraamatus. Hea on Lydia Koidula aegumatud luuletused ikka aeg-ajalt uuesti üles leida, oma raamaturiiulilt või raamatukogust võtta. Ja taas see loodus, isamaa ja armastus. (Ester L)


“Valitu luuletused” – Lugesin ELLUs e-raamatuna ja kuigi ilus oli lugeda, siis kindlasti eelistan paberkandjal luulekogusid. (Tiina Silvia L)


“Löö, süda, õitsele!” – Üks ilus valik Koidula luulet. Tundeline südame luule, isamaa igatsemine, meenutused. Tore romantiline luule. Mis mulle jutustad, koidiku tuul? Eesti on sügaval lauliku südames. (Tiiu V)


“Ilus oled, emapind!” – Raamatus poetessi kaunis looduslüürika, mis on osake Eesti luule klassikast. See luule on tõeliselt kaunis ja klassikute loomingut võiks teada. Koidulal oli väga traagiline elu, mistõttu ta luules on palju nukraid noote. Hiliskevadel mõnda aega süda hõiskab, aga siis tuleb taas kurbus, et looduses närtsib, päikest vähem. Sellised read “mul süda haige sees ja ei ma peitu tea, kus poleks talvet ees“. Minu arvates on kõikidel aastaaegadel oma võlu. (Esta K)


“Ilus oled, emapind!” – Soetasin esimese Koidula luulekogu 1967. a., millele lisandus aegade jooksul teisigi (52 aastat tagasi). Mulle on need luuletused väga erilised ja pühad, loengi neid erilisel emotsionaalsel tasandil. (Kadri M)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda, sest Koidula isamaalised luuletused on üldtuntud, kuid tema looduslüürika on jäänud tagaplaanile. Raamat pakub südamlikke pildikesi kodumaa kaunist loodusest. Luuletustel on tihti nukker alatoon, sest elu on üürike. (Tiiu K)


“Eestimaa, su hiilgav rada” – 90 luuletusest tean lapsepõlvest 13 luuletust. 7 neist olen lauljana laulnud.
Raamat meeldis ja eriti soovitan gümnasistidele. Kui see sõnum jõuaks ainult tänapäeva inimesele kohale praeguses ühiskonna situatsioonis. (Leili K)


“Ilus oled, emapind!” – Luule on minu jaoks veidi nagu võõrkeel: sõnad on tuttavad, aga mõte jääb tihti tabamata. Nii oli mul kahjuks raske ka Koidulat täiel määral nautida. Samas olen tänulik suunamise eest haarata vahelduseks kätte ka luulekogu – ise niisama selle peale ei tuleks. Ja võib-olla ühel päeval saabki minust suur luulesõber. (Kadri P)


“Luule” – Koidula luulet lugedes muutub oma meel kuidagi härdaks ja vastuvõtlikuks. (Maie R)


“Ilus oled, emapind!” – Koidula on eestlaste teadvusse jäänud isamaalaulikuna, kuid selles kogus puutume kokku loodusluulega. Lapsepõlvest meelde jäänud luuletus:
“Kevade on sala tulnud.
Tulnud hoopis salaja.
Hiilgva toominga ladvas
Aia ääres kiigub ta.” (Imbi M)


“Emajõe ööbik” – Erakordselt lihtsalt ja kaunilt illustreeritud luulekogu, mis algselt ilmus 1867. aastal. Lihtsad, südamlikud ja hinge minevad luuletused. Paljud neist väga tuntud ka viisistatutena. (Siret M)


“Ilus oled, emapind!” – Soovitan lugeda Koidulat, keda kooli ajal eriti ei tutvustatudki. Saan aru ka, on üsna vanamoeline. Aga seda huvitavam, isegi üllatav. Meeldis, et luuletaja väljendab end hooga ja kirglikult. Meeldis sõnavalik ja loome. (Sirje N)

Rita Mets „Imepärane Eesti loodus”

Soovitan – avardab silmaringi, süvendab teadmisi. Põnevad faktid, praktilised ja uudsed. Fotod toetavad teksti (mõnede taimede jm. omad küll kahjuks puuduvad). (Reet N)


See on nagu päriselt retk metsa, rabasse, üldse loodusesse. Soovitan soojalt lausa kooliõpikuks. Eriti meeldisid mulle geoloogilised kivimid ja aja kujutamise kulg. (Helle H)


Väga kaunis Eesti loodust tutvustav raamat. Hästi süstematiseeritud, kaunid pildid. Lisaks on toodud ka huvitavaid fakte, rahvauskumusi, legende. Tegemist on väga mitmekülgse teosega. (Siret M)


Suurepärane ülevaade võrratust Eesti loodusest. Kuigi hõbedat, kulda ei leidu me maal, on meie loodus rikas ja imepärane. Kaunis oled, sünnimaa. Hoiame seda rikkust! (Esta K)


Soovitan lugeda kõigil Eestis elavatel inimestel. Maastikest ja loodusobjektidest lugedes sain aru kui vähe ma tegelikult Eestit tunnen, ise arvasin, et olen palju käinud ja näinud. (Reet V)


Ahja ürgorust ööbikuteni… Kõik on olemas, kõik on kutsutud ja näidatud-tutvustatud. Ilma seda raamatut uurimata vist ei teagi, mida kõike Eesti loodus endas sisaldab, hoiab ja kasvatab. Jah, selles on ka meie ajalugu, rahvapärimused, kirjandus ja kultuur. Kasulik ja ilus ja imeline raamat. Aga – oma silm on kuningas! Seega raamat kotti ja teele. Kõigega tutvuma, kõike kuulma-katsuma-kogema… (Ester L)


Silmaringi avardav, väga ilus ja väga mahukas teos. Palju huvitavaid fakte Eesti looduse kohta. Põnevust lisasid legendid ja muistendid. Kõikide paikade, lindude, loomade, taimede jne. kohta sain teada midagi üllatavat, uut ja huvitavat. (Anu P)


Mitmekülgne ja hariv lugemine. Meeldisid huvitavad faktid. Puuduseks vähene fotode (värviliste) hulk, eriti vähelevinud hävimisohus objektide kohta. Looduslike objektide täiendav/meeldetuletav lugemine. Huvitavate faktide mitmekesisus. (Maila M)


Palju tänu autorile tema suurepärase teatmeteose eest. See raamat sobib igas vanuses inimesele. Mina sain siit palju uusi teadmisi. Inimene õpib nii kaua kui elab. (Imbi M)

Mathura „Jääminek”

Lihtne lugemine, ilma olulise põnevuseta. Pigem pisut ängistav ja nukker. Üksildus. (Ester S)


Looduse kirjeldused toovad tahtmatult silme ette F. Jüssi „Olemise elu“ filmis nähtud Eesti puutumatu looduse veel säilinud ilu. Üksi jäänud mehe viimane eluaasta… Kui võrratult kaunis Eestimaa loodus. Ja kui kurb on meie maaelu väljasuremine. (Eve R)


Väga päriseluline teos, natuke melanhoolne, aga usun, et meie ümber on palju selliseid inimesi, kes on jäänud vanaduspõlves oma elukohale truuks, olenemata raskustest, mis neid sel puhul ees ootavad. Ilusad kirjeldused loodusest ning tekib mõnus mõtisklus eraldatud maakohtade võlust. (Stina S)


Hästi õhuke raamat, selles mõttes sobib kiireks lugemiseks. Soovitaksin neile, kes soovivad lugeda eraklikust vanast mehest, kes elab omaette loodusega kooskõlas ja ümbritsevast muust maailmast enam väga ei hooli (kui ta seda üldse kunagi teinud on). Tema jaoks on olulisem vaadata loomi ja looduse lõputut ringkäiku, mis kunagi paigal ei püsi. Valdav emotsioon on rahu ja olemasolevaga leppimine. (Kätlin H)


Väga südamlik ja ilus lugu. (Sirje R)


Väga, väga soovitan lugeda. Aga selleks raamatuks peab vaimselt ja hingeliselt küps olema. Elu, lahkumine, loobumine, valmisolek äraminekuks, mõistmine. (Marika P)


Vana mehe viimased elukuud üksi, üksikul saarel. Igapäeva tegemistes ei tunnegi üksindust. Kui juhtub midagi erilist, tahaks kellegagi jagada. Tema lemmikaeg aastas on jääminek, sest siis saab uus alguse. Väga head looduse kirjeldused. (Sirje S)


Imeilusasti kirjutatud raamat. Iga rida kõlab nii hästi ja on sügava mõttega – tahaks kohe kõike endale meelde jätta. Maailm läbi Manivaldi pilgu paneb ka end rohkem märkama, tunnetama ja peatuma. Ühe vene mehe viimane talv on antud edasi säärase soojusega, et teeb lugejast kindlasti parema inimese. (Piret P)


Kurblik jutustus üksiku vanamehe elust mere ääres, kellel ei ole ka naabreid eriliselt lähedal. Manivald on harjunud üksi elama ja ega tahagi eriti kellegiga tegemist teha, aga vanadus ei halasta meile.Tuge annavad muinasjutulised vaated talvisele luhale, looduse hingestatusele. (Mari P)


Meisterlikult kirjutatud lugu hääbumisest. Tasapisi on lakanud olemast küla, naabrid, armastatud inimesed, soovid ja lootused. On vaid igapäevased toimetused, et hinge sees hoida. Lõpuks muutuvad needki mõttetuks ja nii on raske leida jõudu edasi olemiseks. Ühes jääminekuga lahkubki viimane hing sellelt luhalt. Kõige selle taustal jätkab loodus oma rada. Vahelduvad aastaajad, on külma ja tuult, lundki. Meri toimetab oma mitmepalgelisuses. Üksikud metsloomadki näitavad end vahel. Lugu kirjeldab üksiku mehe viimast eluaastat ja tema mõtteid. Tegevus on küll aeglane, aga pinev. Õhustik haarab lugeja täielikult endaga kaasa, sest on tänapäeva kiirusest tuhisevas maailmas nii erandlik. See on minu arust ka ilus lugu armastusest. Soovitan väga, sest loetu paneb mõtlema nii paljust meie ümber. (Linda K)


Väga armas raamat, nii igapäevane ja lihtne. Soovitan soojalt. Positiivne, meeldis kuna lihtsuses peitub võlu. (Ella M)


Kui sa tead kedagi, kes veedab enamuse enda ajast eraldatuna teistest, siis paneb see raamat just temale mõtlema. Minu puhul vanaisale. Kerge negatiivse tooniga, ent üksildust tõlgendav. Peaaegu kõik kaotanud, on tihti inimestel raske näha, mis veel alles on. Ridade vahele oli peidetud lootust ja usku, et vanamees end üksildusest välja rabeleb. Tal on lähedasi, kes hoolivad. (Anet A)


Väga soovitan. Armastusavaldus loodusele ja inimesele. Kaasatundev ja elav, mõistev. Imeilus raamat, ka väliselt. Tekitab tahtmise natuke nutta, tähistaevasse vahtida, vanainimesi kallistada. (Lissel L)


Raamat inimesest, kes on üksi jäänud ja tunnetab, et varsti kaob igavikku. Mulle see meeldis, sest oli kirjutatud nii nagu ühe vana mehe päevad üksikuna teistest kaugel võisidki välja näha oma hirmude, väheste rõõmude ja minevikumõtetega. Kuidagi lihtne mõista, kuid samas paneb mõtlema, et äkki on ka meil keegi, kes tegelikult tuge vajaks, kuid seda välja ei näita. (Eve L)


Mõtisklus aastaaegadest. Jää läheb ja ei pöördu tagasi. Õhtust aega laena, hommikust varasta. (Maire S)


Väga kurb raamat üksi jäänud vanainimesest. Meenutas, et üksindus on 21. sajandi katk. Igal inimesel on vaja kedagi ja midagi, mille nimel elada. (Kadri P)


Mina soovitan loetud raamatut. See on teos, mis ilmselt mu kätte lihtsalt niisama poleks sattunud. Lugu üksikust mehest, kellel pole isegi naabreid lähedal, on kurblik, aga näitab ka meelekindlust ja tugevust. Lisades veel kaunid ja huvitavad loodusekirjeldused, oli see raamat väga terviklik ja hea lugemine. Teos tekitas kurbust, samuti mõtteid vanadusest ja kuidas see on vähe tõenäoline tänapäeval niiviisi minna, täiesti üksinda. (Gerda S)


Väga hästi kirjutatud hingeminev ja puudutav lugu. Armas väike formaat, imeilus kaanekujundus. Lugu haaras mind täielikult kaasa. Kujutasin kõike väga elavalt ette, niivõrd tõepärane ja usutav tundus. (Anu P)


Soovitan! Erakordselt ilus lugemine, vaimustav, õrn, poeetiline, maaliline, lihtne ja sügav, filosoofiline, tundeline, helge. See on lugu muutustest ajas, looduses ja inimeses. Suur tänu autorile! (Niina Z)


Ühe mehe elu nooruses ja vanemas eas. Soovitan. Üksikul vanemal inimesel peaks keegi vahetevahel abiks käima. Olgugi, et nad ise seda ei palu. See oleks inimlik. (Inge S)


Kena rahulikult kulgev lugu vana mehe elusügisest. Puudutab üksildust ja inimese vahekorda loodusega Eesti ääremail. (Sirje N)


Väga meditatiivne ja poeetiline lugu ühe mehe elust, kulgemisest, Kasari jõe luhast, üksindusest, lumisest aastaajast, kus kõik külmub. Ometi tuleb kuskil taas kevad. Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla, tuleb raamatust üks oluline mõte. Igaühe vanadus ja lemmikaastaaeg tuleb erinevalt. Jääminek, mida Manivald armastas, viis ta kaasa. Kõik, mida sa ei tea, on see, mida kardad. Elus on kõik loomulik kulgemine. (Tiiu V)


Väga hea raamat ja sobis just jahedasse ning halli novembrisse. Nii hästi ja voogavalt on kirjeldatud meie aastaaegu. Ja ka seda kui karm, aga ka ilus, võib olla elu peaaegu meresaarel pilliroo keskel. Lugu ise oma eluõhtule jõudnud mehest, kes kohati meenutab olnut aga vaatab hetketi ka tulevikku. Lugesin raamatut bussi oodates ja väljas oli üsna külm ja tuuline – ja raamatu alguse kirjeldused sobisid väljas oleva ilmaga väga hästi. Jäine aga voolav. (Kai K)


Teoses on Manivaldi mõtted, tegevused, toimetamised edasi antud niivõrd tõetruult, eht vananeva inimese mõtetega. Looduspildid, kirjeldused manavad täpselt sellise pildi silme ette. Ja see ehtsus ja tõetruu tegevuste ja mõtete edasi andmine. (Kadri M)


On mõtlema panev lugu inimese elust, üksindusest. Meeldejäävad loodusekirjeldused, hämmastav sõnaseadmise oskus. Meenub loetu: „Minevik ja tulevik olid justkui metsmaasikad ühel pikal
heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid“. Kas saab veel huvitavamalt öelda? (Sirje M)


Raamat, mis on täis ilusaid kirjeldusi loodusest ja sügavaid mõtteid elust. Kurb ning samal ajal ilus lugu.
Manivald ei osanud enam kuidagi rõõmu tunda igapäevasest elust ja üksindusest, mis mõjus talle aina rusuvama ja raskemana. Samas oli ta tänulik ka helgete hetkede eest, mida elu oli talle pakkunud.
“Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla”. (Karoline A)


Väga ilus raamat. Midagi otseselt ei juhtu, kuigi arvan, et kui on aega raamatusse sukelduda võib peas valmida mitme tunnine film. Nii hingedeajal lugedes teeb natuke kurvaks ja paneb mõtlema nendele, kes väga üksi on jäänud. (Doris J-P)


Ühe vana mehe mõtted aastaaegadest. Linnurohud, angervaksad, raudrohud ja palderjanijuured – suvel korjatud, et talvel nendega kosutada, ennast tervendada. Õnnelik on ainult see, kes oskab tänulik olla. Inimese ahnusel ei tule iial piiri. (Imbi M)


Linnalapsena on mul raske ennast ette kujutada sellises olukorras oma elu viimast lõppu elamas. Küll aga võin ma teatud määrani proovida mõista, miks mõned inimesed eelistavad eladagi sellises eraldatuses ja täiesti omas maailmas. Milline õnn, kui oled sealjuures leidnud veel omale teekaaslase, kes mõistab sind mitte ainult poolelt sõnalt, vaid sügavuti tervet sinu maailma. Seda suurem võib olla kurbus, kui teda ühel hetkel enam pole, kui pole enam kedagi, kes mõistaks, isegi kui oma mõtteid jagaks ja elukogemust ümber jutustaks. Nad ju küsivad küll ning on entusiasmi täis, aga puudub kokkupuutetasand.
Eks ülekantult ole see nii meie kõigi eludega; igaühel omas mahlas, isiklikud nüansid, kus see üksindus ja eraldatus väljendub.
Respekt igal juhul. Eriti just Mathurale, kõikide nende kirjelduste eest. (Elo H)


Üksinda elava vana mehe päevad talve hakust kuni jääminekuni. Raamatus on olulisel kohal ümbritsev loodus ja ilm. Mees saab hakkama väga vähesega. Leplikkus, rahu. (Esta K)


Sellesse raamatusse „sisse minnes“ on võimalik näha ja kogeda ühe vana mehe viimaseid aegu ja püüdu oma asjad enne lahkumist korda seada. Just asjad, sest olgugi, et neid enam keegi ei pruugi kasutada, on nad seda väärt.
See lugu algas kohe pärast hingedeaega kui pööripäev oli tulekul.
Manivald, vana mees mere ääres mõtles:
„Elu on harva muud kui kulg ühest tundmatusest teise – oli seda ka nüüd, kui lõpp paistis ligi. Surm oligi kõige suurem tundmatus.“ (Ester L)


Soovitan, eriti vanematel inimestel, kes elavad üksi. Väga mõjuvad looduskirjeldused ning üksiku vana mehe mõtisklused. (Maie R)


Mõtisklev teos üksikuks jäänud inimese argipäevast eraldatud maakohas. Paaris kohas kergitasin imestunult kulme vaevatud peategelase suutlikuse peale – ei tundunud reaalne. Aga eks selleks ju kirjandus ongi, et kõike saab muuta. Kui järgmine kord sõidan üle Kasari silla, siis meenub ehk ka loetu.
Väga tänapäevalik raamat – läheb ruttu selle lugemine. (Viire V)

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu”

Meeldejääv raamat. Vastu ootusi osutus minu jaoks palverännulugudest huvitavamaks autori (ema) tagasivaade oma minevikku. Leidus ilusaid mõtteid. “Õppisin mitte kakkuma puudelt oksi, lehti rohukõrsi, lilleõisi, kui neid millegi jaoks vaja ei ole. /…/ Taimed on elusad.” (lk 268) (Sirje M)


1970ndatel kasvanud põlvkonna ema ja tütre lugu, nende ühisel palverännakul räägib ema oma loo lapsepõlvest. Lapsepõlvest, mis õpetas, milline ei tohiks olla üks ema. Kurb ja sünge raamat. (Siret M)


Hästi ja huvitavalt kirjutatud, kuid ääretult kurb lugu. Kirjutajad on kanged naised, et läbi teha selline retk läbi valu. Usklikest saaks aru, aga antud juhul seda ju ei oldud. Uskumatu, kuidas võib üks naine (ema) olla selline. Normaalne ei saaks ju nii käituda. Pole midagi sarnastki varem kuulnud. Kui see on tõsi ja elust võetud, siis võib öelda „issanda loomaaed on äraarvamatu“ (Hafza D)


Soovitan väga. Hästi põimitud minevik ja tänapäev. Mõlemad liinid põnevalt jälgitavad. Et kuidas lapsepõlvest saadud õppetundidest areneda heaks emaks. Julgustav teele minejatele. Põnev lugemine lapseks olemise minevikust. (Ester S)


Väga hea raamat. Leidlik viis kirjutada oma valusad minevikumälestused positiivsete (rännak, suhe tütrega) lugude vahele. Näib, et autor on oma valusa minevikuga rahu teinud. Helgemad hetked tänapäevast ei lase ängistusel esile tulla. Tundsin, et hoolimata kitsikusest, mitmetest probleemidest, olen lapsepõlves hoitud olnud. Ilmselt on suhete loomine, nende hoidmine, samuti mingil määral rännak. (Esta K)


See raamat sisaldas tegelikult kolme raamatut/lugu – palverännutee Hispaanias läbi ema ja tütre silmade ning Kätlin Kaldmaa lapsepõlvelugu ning keerulised suhted emaga. Nii et tegelikult oli raamatus toodud kolme põlvkonna naiste suhted oma emaga. Palverännuraamatud on mulle alati meeldinud ning ega selle raamatu omadki pettumust valmistanud, aga kõige olulisem osa raamatust oli minu jaoks autori lapsepõlve lugu – hingekriipiv, aus, kurb. Raamatus on nii mitu erinevat tasandit, et peale lõpetamist on raske seda peast visata ja võtab aega, et sellest välja tulla. Suurepärane raamat. (Sandra O)


Kaks paralleelselt räägitud lugu. Vaheldumisi Kätlini ja Hanneleele jutustatud lugu teelolemisest – igati meeleolukas eneseületamine. Teiseks Kätlini lugu oma lapsepõlvest ajal, mil laste väärkohtlemist “polnud olemas”. Kõigest lugeminegi võttis hinge kinni, nii keeruline lapsepõlv (ei taha öelda halb, jube vms). Kätlin on ikka uskumatu naine, et on kõigest hoolimata eluga edasi läinud ja usutavasti ennast leidnud. Raamat, mis puges väga hinge. (Leelo J)


Nõukaaja nostalgilised pildid vahelduvad camino elamustega. “See tee hakkab inimese peale. See tee hakkab inimese sisse. See tee hakkab pihta, veereb lahti inimese enda seest. Kuidas sa oled, nõnda ta sind võtab. Huvitav on see tee puudutus. See jõuab jalgadest pähe ja lükkab mõned keerud puhtaks” (lk 150). Kui ilusti öeldud!
Masendav oli lugeda Kätlini vägivaldselt käituvast emast. Ja millised kummastavad on siis lapse mõtted armastusest (raamatute kohta): “Ja armastada midagi, mis sulle haiget ei tee, mis sind armastuse eest ei karista” (lk 156). (Niina Z)


Huvitav, väga mitmenäoline lugu palverännuteest, emast, tütrest ja ema lapsepõlvest 1970-1985 a Eestis. Raske lugu. Traagiline raamat. Lugemise võtsin ette palverännutee pärast. Aga see lõvi põletamine ja need karmid kasvatusreeglid koos taldrikute lõhkumisega varjutab kõik muu. (Tiiu V)


Soovitan, paneb mõtlema ja võrdlema, paraleele looma. Hingeabi peaks olema käepärast võtta, igaks juhuks, vähemalt hellema hingega inimestele. Võimalus iseendas muuta suhtumist vaimsesse ja füüsilisse vägivalda, saada julgust veel tugevamalt hoolida. Inimkonna julmus on õudseim asi olenemata ühiskonna moraalinõudmistest või kehtivast riigikorrast. Väga kurb, et ei suudeta seadusandluses julmust ohjeldada – või oleks see ka julm tegu…? Julmalt julmust likvideerida? Lohutuseks ja rahustuseks oli hea lugeda rännutee episoode. (Ave M)


Neile, kellel on plaan minna palverännakule, on see raamat väga hea ülevaade sellest teekonnast. Väga tubli ema, et võttis ette selle rännaku koos tütrega. (Astri V)


Soovitan lugeda, eriti neil, kes kavatsevad palverännakule minna ja just populaarsesse Santiagosse. Palverännak on ka Eestis võimalik läbi käia – alates Piritalt. Kuidas on raamatus kirjeldatud perevägivald üldse võimalik! Samas on ema tubli ja töökas. Kuidas küll “nõukaaja” naised oskasid ja jõudsid nii palju teha? Tööl, kodus. Kas kaasaegsed perenaised kujutavad seda ette? Kõike on poest võimalik osta. (Marta-Maie V)


Mulle meeldis, oli võimalus näha teiste eludesse. (Külli R)


On kirjeldatud nii loodust, ema-tütre suhteid – kuidas eri vanuses naised tajuvad ühtesi ja samu asju nii erinevalt. Tekkis tõsine soov ka ise palverännakule minna. (Reet V)


Kindlasti soovitan raamatut lugeda! Väga, kohati lausa valusalt, avameelne ja mitmekihiline raamat. Jutustus Kätlini lapsepõlvest vaheldumisi Kätlini ja Hanneleele kirjeldustega palverännakust. Paneb mõtlema lähisuhete mõju üle meie elule. Palju olulist infot leiab aga ka see, kel plaanis Santiago de Compostela rännak ette võtta. (Piret P)


Sellest pikast teekonnast olen ennegi lugenud raamatuid, televiisorist oli isegi saatesari teekonna läbinutest. Huvitavam osa oli see, et kogu teekond oli läbi põimitud mälestustega lapsepõlvest, vanemate ja laste vahelistest suhetest. (Kadri M)


Kui poleks olnud tänapäevaseid kirjeldusi palverännakust Hispaanias, oleks jäänud üldmulje ikka väga kurb ja karm. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest – kes võtab sealt mustrid kaasa, kes muudab neid. Kätlin muutis neid mustreid. Seda suudab tugev inimene (keda üritati ikka väga murda). (Viive J)


Väga huvitav ja valus raamat. Kahe autori, ema ja tütre kirjutatuna ka pisut raske lugeda ja aru saada, et kes täpselt kirjutab. Selge, et seda väga komplitseeritud nõuka-aja perelugu kirjutas Kätlin. Ausalt ja halastamatult, justkui kättemaksuks, aga võib-olla ka lunastust otsides. Hanneleele aga kirjutas (vist) enamuse palverännaku-loost. Tähelepanelikult lugedes väga hea pimeda aja sisustamiseks. Soovitan! (Ester L)


Kahe ema ja kahe tütre armastuslood on väga komplitseeritud. Raske lapsepõlv ja olla soovimata laps. Sadistlike kalduvustega ema, kes ilmselt enda teada teeb kõik õigesti, kasvatab nn. korralikke inimesi, aga ei oska kaugemale vaadata. Samas meenutustega oma lapsepõlves hargneb kõrvalliinina Hispaanias palverännak koos tütrega. (Mari P)


Väga südamesse minev teos. Koduvägivald. Koduse elu kindlad reeglid, need kehtisid kodust ära minemiseni. Elamine on tohutu suur seiklus. Kõnnin aeglaselt avatud silmade ja avatud hingega, märkan kõike enda ümber ja tunnen sellest rõõmu. Loll on see, kes vabandust ei leia. (Imbi M)


Soovitan. Sünged lapsepõlvemälestused tekitasid ängistust. Palverännaku lugu oli tore, südamlik ja humoorikas. Kokkuvõttes meeldis väga, lugege kindlasti. (Eha A)


Soovitan eriti 1970-tel sündinud naistele ja nende tütardele. Mina ise olen autori ema eakaaslane ja minu tütar Kätlin Kaldmaa eakaaslane. Meil on olnud kardinaalselt erinevad saatused, aga raamat puudutas. Käisin Kätlin Kaldmaaga kohtumas raamatukogus. Sain vastused oma küsimustele. Kätlin Kaldmaa ütles, et ta kirjutas raamatus ennast lapsepõlve taagast vabaks. Väga tõetruud 1970. aastate maaelu kirjeldus ja Hispaania palverännak, millist kogemust meil pole olnud. (Leili K)


See raamat tekitab kahetisi tundeid. Väga lahe, et Kätlin oma tütrega palverännaku ette võtab. See nõuab suurt pingutust ja väga häid omavahelisi suhteid. Ja samal ajal need meenutused Kätlini enda lapsepõlvest ja ebanormaalsest suhtest oma emaga. Õudne on sellisest ülekohtust ja piinamisest lugeda. (Kadri P)


Olen vaimustatud kõndimisest ja plaanin ka ise Caminole minna. Sellesse kõndimislukku põimitud ELU lugu näitab, et kõik on võimalik. Hea ja halb. Igatsus igas mõttes. Soov olla koos oluliste inimestega, armastus. (Egle K)


Väga hästi kirjutatud raamat, paralleelselt jooksis kolm liini: Kätlini lapsepõlv, Kätlin palverännakul, Hannaleele palverännakul. Selline erinevate liinide kombineerimine tegi raamatu lihtsalt loetavaks ja ei tekkinud tüdimust, minu jaoks oli kõige paeluvam lugeda just Kätlini lapsepõlvest, tore, et olenemata rasketest aegadest ei ole Kätlin kirjutamist jätnud. (Stina S)


Rein Põder „Kauge”

Väga mitmekülgne raamat. Selles on teadust, müstikat, seiklust, romantikat, ränka võitlust karmis keskkonnas. Oli huvitav lugeda. (Esta K)


Soovitan vanemaealistele, kel on aega ja süvenemisoskust. Üks kummaline ja segane raamat. Ekspeditsioonid olid puhtalt naistetud. Suhted meeste vahel olid tavalised. Ajalooliste isikute heroiseerimine, neil polekski nagu nõrkusi, puudub inimlik mõõde. Nad moodustavad ideaalse portreede galerii. Polaaruurijatest on kirjutatud ainult maksiimides, nende vaated ja mõtted olid ainukordsed. Nende kaasaegsed oleks pidanud tõe välja selgitama ja sellest kirjutama, aga nad ei julenud. Tagantjärele pole aga kõigel sellel mõtet. Romaani lõpp on ootamatu ja müstiline. Võib-olla isegi loeks Põderi mõnda teist raamatut veel. (Leili K)


Huvitav geograafist kirjamehe romaan, mitmete tegevusliinidega, mis põimuvad. Need on baltisakslased, põhjala uurijad ja nende naised. Rännakud ja inimsuhted. Tänuväärne ja huvitav raamat karmides oludes mütanud uurijaist ja teadlastest. Nende pühendunud naistest. On romantilisi hetki, hukkumisi ja eneseületamist. Seda kõike ühendab geograafiaprofessori Valdese elulugu. Neile, keda võlub Põhjala ja ajalugu. (Tiiu V)


Algus venib ja huvi isegi raugeb, ent siis on jälle mingi seik, mis haarab kaasa. Mulle meeldivad R. Põdra kirjeldused, millega ta maalib kogu loo, olustiku… (Külli J)


Väga põhjalik uuring. Tolli tegevusest seotud müstikaga. (Sirje R)


Väga huvitav raamat. Saab palju teada asjadest, millega pole kokku puutunud. Hea kerge lugeda, ajalooline, kohati väga kurb. Imetlen tublisid, julgeid inimesi. (Hafza D)


Mulle isiklikult meeldivad sellised tõelisuse ja fantaasia piiril kõõluvad raamatud reaalselt siin ilmas elanud (ja suuri tegusid teinud) inimestest, kus kunagi ei tea, mis on tõde ja mis on autori fantaasia. Selles raamis hea teos on see, kus seda piiri on raske aimata elik – fantaasia on väga tõene. Kuid teisalt – konkreetses raamatus oli minu jaoks huvitavaim “Ilmar Reala odüsseia”, mis ilmselgelt oli puhas fantaasia. (Viive J)


Soovitan ajaloohuvilistele ja loodussõpradele. Krossilikus laadis pilguheit eestist pärit meestele – Baer, Toll… Võimsad kaljude, jõgede, vulkaanide, orgude kirjeldused. Sain aru, et on suur erinevus, kas vulkaanide juures käia või neid avastada ja seal olla. (Mari T)


Rein Põder on lõpetanud Tartu Ülikoolis bioloogia-geograafia teaduskonna. Teos on õieti teaduslik uurimus, kus on palju fakte suurte maadeavastajate kohta. Üks tema lemmikutest on eestimaalane Eduard von Toll aga ka paljud teised. Romaan muidugi ei põhine ainult teaduslikel faktidel, palju on ilmselt lisatud ka omalt poolt. (Mari P)


Soovitan lugeda neil, kes on huvitatud unenäolistest, välja mõeldud lugudest. Teema iseenesest huvitav – ekspeditsioonid ja nende lõpp (enamus traagilised). (Evi K)


Soovitan neile, keda huvitavad avastusretked erinevatel maadel. Minu jaoks olid kõige huvitavamad Ida-Siberi ekspeditsioonide kirjeldused. (Maie R)


Väga hästi kirjutatud jutud tuntud geograafidest. Baeri lumevangis ja Wrangeli abiellumise lugu. Tolle aja naised olid 20 aastat abielus ja sellel ajal sünnitasid 10 last, siis surid. (Malle S)


Raamat on kirjutatud Tartu Ülikooliga seotud Põhjala-uurijatest ning reisimeestest. Saab palju teadmisi nendest kaugetest maadest ja ohtudest. Pikkade reiside juures hakkab vanadus tundma andma. (Imbi M)

Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja”

Vahel kihutab igapäevane elu trampides üle pea, et ei jää aega hingegi tõmmata. Siis on hea lugeda selliseid lihtsaid hetke-luuletusi, mis aitavad ehk endalgi mõtiskleda ja mitte üha tormata. “Luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis.” (lk 8) Hakka või ise luuletama! (Aet T-T)


Soovitan! Fantastiline! Mõtlen paljuski sarnaselt. Loomulik, ei ole teesklus. (Marika P)


Aasta-aastalt midagi kordunud, kuid igas päevas on midagi uut. Niipalju on möödas, kuid mis on ees? Miks teevad mälestused haiget? Miks mõtleb alla kuuekümnene niipalju surmast? “Kui palju kergem oleks elada, kui me ütleksime, mida peame õigeks, mitte seda, mida peame targemaks. /…/ Tahtes olla tark, räägime teadlikult pooltõde ja elame teadlikult poolelu.” (lk 72) Miks? (Sirje S)


Mulle meeldis, et teos oli luulevormis päevik, usun, et päris raske on igapäevaselt oma mõtteid niimoodi kirja panna. Luulepäeviku loodusteemalised read olid mõnusad ja helged, kahjuks mulle isiklikult ei sobinud sellised järsud või negatiivsed lõpetused nagu enamikes luuletustes olid, võib-olla lihtsalt ei ole minus hetkel selliseid emotsioone või tundeid. (Stina S)


Üks aasta! Ja vaid 190 lk. Nii kiiresti läheb aeg. Siin on kirjas kõik, miks elada ja nautida ja märgata olemasolevat elu meie ümber. See elus olemise raskus ning mitteolemise kurbus. Kuidas kõik on nii kiirelt minevik? „Imelik, kuidas see keha ikka veel elada armastab.“ (lk 91) (Kairi E)


Luulehuviline ja Õnnepalu loomingu huviline võtab selle lugemiseks niigi. Vägagi loetav. Huvitav idee. Pigem küll looduse päevik koos mõtetega elust ja surmast. Üsna lõpus ilmub keegi Sina ja nukruse asemel tuleb armastus. (Mari A)


Seda, mida ehk isegi tunneme või mõtleme, oskab kirjanik sõnadesse panna. “Vihmane ja hall pühapäev. Hea vaheaeg kohustuses olla õnnelik. Täna ei pidanud. Võis terve päeva lugeda raamatut.” (lk 42) (Ilme U)


Soovitan. Nii palju mõtteid kokkusurutult. Ei pea kiiresti lugema, vaid natukese haaval, siis tunned külma, kurbust, lillelõhna, armastuse igatsust. Enim tundub elu mõttetust. Igal palal on oma emotsioon. Üldine on kergelt morbiidne, nukravõitu, sest aastas on enim vihmaseid, tuuliseid, halle päevi. Tagasi ei saa mitte midagi, sest neid asju, mis olid, pole enam kuskil. (Randar V)


Tõesti soovitan südamest. Mulle meeldivad Õnnepalu mõtted. Miks mitte neid paigutada kokkusurutult luulevormi (minu kooliajal seda küll luule vormina ei käsitletud). Omapärane viis luulevormis päeviku pidamiseks. Sündmused paigutatud aastaaegadesse, millal nad olid. Palju erinevaid ilmu sügiseti annab kogusse nukruse ja igatsuse värvi, lisaks Õnnepalu mõttelend. (Helve V)


Soovitan, sest siis saad aru, et iga päev võib olla ilus. Miks ta on nii mures ja õnnetu, kui loodus ta ümber nii valusalt ilus on. (Reet V)


Haaravatele romaanidele lisaks on Õnnepalul häid luuletusi. Loodusluulega koos saab mõnusalt mediteerida. (Maire S)


Noh, ma lõpuks ikkagi surusin end siit läbi, aga teadmata miks, see raamat kohe kuidagi ei kõnetanud mind. Ei olnud vist sellel morbiidsel lainel. Ja rütmi ka ei saanud sisse. Hiljuti loetud Rupi Kauri “Milk and Honey” oli täielik vastand sellele ja meeldis hoopis rohkem. Aga tore, et Tõnu suremise asemel lõpus juba ka armastuse lootusele keskendus.
Lemmikum koht, mis siit raamatust leidsin:
[…] Mul on ka külm. Juba väga ammu.
Käin allikas, et tunduks soojem. Saunas.
Kui elan seismekümneviieseks,
on mul kaugelearenenud psoriaas,
aga mis sellest. Seitsmekümneviiese keha
ei huvita enam isegi arste. […] (8. juuli, teisipäev, lk 75) (Elo H)


Õnnepalul on mingi SEE fluidum, mida ma kirjeldada ei oska, aga mis mulle väga sobib. Lihtne viis oma mõtete üle heietada ja tüütuks need mulle ei ole veel muutunud. Neid mõtteid, oma tegevusi ühe kolmveerand-aasta jooksul luules esitada on huvitav vorm. Ja pani mu nii mõnegi asja üle taas mõtlema, ühe asja ka ümber hindama – see oligi minu jaoks suurim väärtus. (Viive J)


Väga hea “nipp” – kirjutada päevikut luulevormis. Väga elav ja muljeterohke, värskendav. Vanade tuttavate-kaaslaste kokkusaamine – kõik on vanaks jäänud, ümaramad, vähem nurgelised, aga muidu ikka ühesugused, nagu minagi. (Evi K)


Loeks veel ja veel. Nii hea! Vaikne kohutav ilu. Melanhoolne. Morbiidne. Soovitan! (Niina Z)


See, keda vaevab üksindus, leiab raamatust hingesugulase. Luulevormis päevikut on väga hea lugeda, sest väheste sõnadega on palju öeldud. Alguses on raamat üsna pessimistlik, kuid selle lõpp on lootusrikas. (Tiiu K)


Soovitan loetud raamatut soojalt. Ma ilmselt ise poleks tulnud selle peale, et üldse kunagi päevikut kirjutada luuleformaadis. Väga ilus oli lugeda autori huvitavaid mõtteid, samas jättis sellise morbiidse maigu. Paljudest päevadest tundsin ära iseenda, et ka ise olen taolisi mõtteid mõlgutanud või sündmusi kogenud, kuid ise ei oskaks küll nii ilusasti neid kirja panna. Tõesti väga hea! (Gerda S)


See luulevormis päevik oli avastus. Päeva meenutused läbi looduses nähtu. Kui köidab, siis loedki huviga. Huvitav oli kogeda, et selliseid päevi on olnud ka minul. Päevi, mis on tekitanud suvel ja sügisel selliseid tundeid. (Astrid V)


Väga soovitan. Saad end võrrelda kirjaniku läbielatuga. Lihtne ja aus päevik. Kerge jalutuskäik läbi Eestimaa soojema poolaasta. Üsna fotograafiline. Meeldis. (Taimi O)


Huvitavas luulevormis päevik. Soovitan lugeda. Olen Tõnu Õnnepalu teoseid lugenud, mulle meeldib see kirjanik. (Marta-Maie V)


Väga huvitav luulepäevik. Korraga palju lugeda ei saa, võib liiga depressiivseks muutuda, aga päevikus on palju ilusaid mõtteid ja tähelepanekuid. Tekitas soovi ka ise aasta aega päevikut pidada ja oma emotsioonid kirja panna. Mõjub mõtisklema panevalt. (Piret P)


Sild unistuse ja reaalsuse vahel. Õnnepalu selge siht. Värske, ehe. (Inge M)


Päevik,kus sissekanded on luulevormis. “Sest luule on teadagi elutegelikkuse ja väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis.” (lk.8). Pisut tumedates toonides. Pidev millegi ootus,hirm vananemise ees,tühjuse tunne. (Anu P)


Eriline päevikuvorm. Loodus + mõtisklused. On tunda, et autoril oli kurb. See kurbus kandub ka lugejale. (Elle P)


Soovitan, üks omamoodi raamat. Väga kurvameelne ja süngevõitu päevik. Vaid harvad heledamad mõtted, peamiselt seoses loomade-lindudega. (Eha A)


Soovitan vahelduseks proosale luulet lugeda, paneb teistmoodi tundma ja mõtlema argirutiinist, annab uue hingamise. Antud teos haaras lõpuni lugema kodumaakonnna kirjelduste tõttu. (Ave M)


Kui seda raamatut kohe peale ilmumist lugesin, kandis see mind tagasi lapsepõlve, mille veetsin maal. Kõik lõhnad ja maitsed elustusid mu meeltes. Ja nüüd nautisin taas… Lapsepõlve muretus ja helgus. Jalutasin koos autoriga, taustal enda looduspildid, tunded, mõtted… (Külli J)


Minu jaoks oli huvitav lugeda päevikut, mis on vahelduseks kirjutatud hoopis luulevormis! Autori luulest õhkus minu jaoks süngust ja elule käegalöömist. (Ella K)


Väga omapärane päeviku vorm. Päevik valdavalt loodusest ja oma unistustest. Minu jaoks väga eriline ja mõjuv, paneb kaasa mõtlema. (Maie R)


T. Õnnepalu on õppinud bioloogiks, sellepärast ta tunnebki nii hästi loodust. Minu imestuseks ta ka luuletab. Soovitan kindlasti lugeda, sest need luuletused on südamlikud ja siirad. Õhtupäikeses kiiskava lauka kaldal: tasane-tasane sääsesumin, käo kukkumine kusagilt maailma äärelt. Hallid, madalad pilved, väga hallid, väga madalad, midagi nagu elu, elu saatuslik miski. Vee hääl, vee valgus. See viib ära, kannab sinust midagi minema. (Imbi M)


Päevik peaaegu kogu 2008. a kohta. Mõnusad mõtisklused, tähelepanekud ja aastaaegade vaheldumise rütmis kulgevad meeleolumuutused. (Ave K)


Armas, liigutav, kulgemise raamat. Nii hästi voolab mõte ja eesti keel. Mulle meeldis see raamat nii väga, et peale laenutamist ja läbilugemist läksin poodi ja ostsin oma riiulisse enda eksemplari. (Sirje N)


Lihtne lugeda. Hästi kirjutatud. Pildikesi loodusest ja hetkedest aprillikuust aasta lõpuni. Rahulik kulgemine. Kujutluspildid loodusest. (Esta K)


Nauding on lugeda mõtestatud ja sõnavaldavat kirjutajat. Raamat täis tarkust, igatsust ja nukraid tõdemusi. Teos, millest ei saa vist kunagi küllalt. (Viire V)


Luuletaja peab oma päevikut täiesti iseenesestmõistetavalt luulekeeles, luuletustena. Mitte just päris kogu aastaring, mitte päris igapäevaselt. Algus on sellel päevikul neljapäeval, 17. aprillil. Lõpp on millalgi detsembris, viimased luuletused on ilma konkreetse kuupäevata.
Minu jaoks oli oluline just minu sünnipäevale sattunud päeviku-luuletus:
„Kui palju kergem oleks elada,
kui me ütleksime, mida peame õigeks,
mitte seda, mida peame targemaks.
Mõlemad oleksid enamasti rumalused,
aga mis siis. Tahtes olla tark,
räägime teadlikult pooltõde
ja elame teadlikult poolelu.
Selle tulemus ei saagi olla parem
kui see maailm, millel pole ju suurt vigagi.
Vihmaselgi suvel on valged õhtud.
Ainult väsimus, ainult see väsimus.“ (lk 72) (Ester L)


Melanhoolne lugemine, kust kohati peegeldus vastu teatav nukrus ja olemine, mis hallide ilmadega kaasas käivad. Lugesin ELLUs, kuid emotsioon kandus siiski suurepäraselt edasi. Nii et paberil loetuna oleks see ehk isegi veel parem. (Tiina L)


Kümme aastat hiljem ikka veel aktuaalne – kella tagasi keeramine teeb pikad sügisõhtud päeva pealt pikkadeks talveõhtudeks. Üllatusin, et noor mees kardab vananemist! Hea aiatööde kalender. (Mari T)


Hea ja taheda eesti kirjaniku vahelduseks luulevormis kirjutatud päevaraamat. Lihtne ja keeruline nagu elu ise.
„Olen loonud küllalt miraaže, et muutuda miraažiks. Selline rahu. Puude kohin. Vihma kohin.“ Need lõputult head ja kõnekad Õnnepalu kujundid. (Tiiu V)

Kristel Vilbaste „Looduskirju”

Sellised toredad jutukesed/mõtisklused loodusest, meid ümbritsevast keskkonnast. Seda raamatut soovitan lugeda väikeste „portsude“ kaupa – ise lugesin järjest läbi ning … lõpuks läks veidi tüütuks. Sest lood on üpris ühetoonilised. Samas panin päris mitu tarkust kõrva taha. (Viive J)


Soovitan lugeda kõigil eestlastel ja nende sõpradel, et nad saaksid aru kui ilusal maal me elame. Kristeli stiil on nagu vaikselt vulisev allikas, ta ei sunni ennast peale, ega kiirusta. (Reet V)


Autor on suur asjatundja looduse alal, eriti allikad. Ka hiiepuud, linnud, loomad, mets. Soovitan lugeda. Eriti hea teada, et ta vanaisa Gustav Vilbaste oli Eesti Vabariigi algusaastatel loodusteadlane. Laps kasvas selles õhkkonnas. Kirjanik on suur looduse kaitsja. Ta muretseb tühjaks jäävate külade pärast, tohutu lageraie häirib teda. Loodusmaastikud muutuvad – ka asulates, linnades, kus mürisevad muruniitjad. (Marta-Maie V)


Kindlasti soovitan seda raamatut, sest ise nautisin autori luulelisi, samas õpetlikke, aga mitte moraalitsevaid jutukesi. Vilbaste kirjutab nii mõnusa stiiliga, et ka selline teema, mis muidu ei tunduks huvitav, kõlab nii huvitavalt, et hakka või lisamaterjali otsima. Ja oh, kuidas tahaks allikavett juua. Kindlasti suvel võtan ette ja otsin mõne allika üles. (Sandra O)


Meeldiv raamat ja tuntud headuses kirjutatud. Mulle meeldib, sest on nii ilusaid kirjeldusi kui ka teaduspõhist juttu. Selle raamatu võtaksin uuesti kätte ja loeksin kui tekib küsimusi mõistmaks loodust. (Eve L)


Erakordselt ilusa sõnakasutusega raamat, milest õhkub igast sõnast (loodus)armastust. Kohati kumab läbi ka mure Eestimaa saatuse pärast. Autor on andnud mitmeid soovitusi, kuidas üht või teist meie hariduses saaks muuta loodussõbralikumaks, et ei kaoks kõik see, mida esivanemad on kalliks pidanud. See on üks raamat, mida tahaksin enda raamaturiiulile, et jälle ja jälle nautida seda loodusega kooskõla ja niivõrd ilusaid kirjeldusi lindude, taimede, allikate ja muu kõige elava vastu. Omapärane on, et kirjade lõpus hakkab sageli kas loomake või puu või hiis või allikas temaga kõnelema. Väga lugemist väärt raamat. Õige aeg kätte võtta, kui metsad langevad ja raha võim kõike allutab. (Linda K)


Kristel Vilbaste oma oma raamatusse põiminud lugusid allikatest ja ravimtaimedest, pühadest kividest ja metsahoiust, toitumisest ja keskkonnaprobleemidest. Huvitav lugeda, tore, et on lisatud ka vanarahva ütlemisi. (Siret M)


Kaante vahel on kuue aasta jooksul kuuldud lood „Ilmaparandaja“ raadiosaatest. Võta ükskõik millisest kohast lahti ja naudi. Lood lilledest, loomadest, lindudest ja vetest aitavad mõista, et inimene on osa loodusest. (Maire S)


Väga hea ülevaade Eestis asuvatest pühadest kividest, allikatest, lisaks põnevat lugemist ravimtaimedest, nõidumisest. Meeldis detailne lähenemine ja kõik see asub Eestimaal. (Ella M)


Soovitan kohtuda armsa loodusgiidiga seda raamatut lugedes. Jutud on kui videolõigud sõnades. Armas südamehääl. Ma vastutan selle eest, mis on mulle tähtis. Aga kui juured on läbi lõigatud, kaob ka vastutus. Põlvkondade järjepidevus on tähtis. (Taimi O)


Looduskirjad on raamat loodusest ja kultuurist. Kirja pandud loodusuurija Gustav Vilbaste lapselapse poolt. Osava sönaga kirja pandud looduskirjeldused. Ta on lapsest peale loodust jälginud ja kultuurilembeses peres kasvanud. Mure Eesti pärast väljendub kõige rohkem tekstis “Lõigatud maa” – mis saab üldse põlisrahvastest euroopa seaduste valguses. Soovitan lugeda olenemata east neil, kes ise loodusega sina peal pole ja kes ise lille, rohu, lindude ja allikatega rääkida ei oska. (Leili K)


Armas raamat. Tulevad meelde lapsepõlve võililleväljad, kullerkupud, mida sai korjatud, pääsusilmad, mida praegu ei teagi, kust otsida. Tekib tahtmine kohe metsa või rappa minna ja ikka uuesti ja uuesti kogeda raba vaikust, madalaid mände, laukaid ja linnuparvi pea kohal. (Mari P)


Suurepärane raamat, sain palju uusi teadmisi. Tundub nii, et ei ole vaja minna arsti juurde, vaid vajaliku saab teada sellest raamatust. Humalalehtedega hõõruti vanasti kaega kaetud silmi. (Imbi M)


Lugeda võib, kuid varem raadios kuuldud lood enam huvi ei paku. Meelde jäi valus mõte lõigatud maast, maast, mis võib saada lõigatud juurtega inimeste osaks. Köitsid jutud allikatest. Paljusid neist on oma silmaga nähtud ja tore oli lugeda värvikaid kirjeldusi neist. (Sirje M)


Soovitan, sest mitte meil kõigil ei ole sellist märkamist ja ka märkamiseks vajalikke eelteadmisi looduse suhtes. “Kas puud kõnelevad sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad…” (tagakaanel). Kas ikka? (Ilme U)


Ühe väga targa naise looduse-lood. Tänapäeval kindlasti mitte, aga kunagi olid sellised teadmanaised justkui nõiad. Ja see on tibakene ohtlik staatus… Igatahes – soovitan lugeda ja kaasa mõtelda! (Ester L)


Seni olen Kristeli tegemisi peamiselt kuulanud läbi raadioeetri ja podcastide, kuid milline kirjutamisoskus! Väga positiivne lugemine, mis tekitas soovi veel avatumate silmadega looduses ringi vaadata edaspidi. Inspireerivad seosed ja autori kogemused loodusest. Eestis on ilus elada! Nähke looduse ilu nii põlismetsades, linnakäras, puisniitudel, allikapaikades ja mujal. (Anet A)


Soovitan kindlasti. Autoril on väga laialdased teadmised Eesti allikatest, meie ravimtaimedest ning rahvapärimustest. (Maie R)


Soovitan. Mõttelt roheline raamat viib meid meeliülendavale tunderetkele Eestimaa lummava looduse rüppe meie elulätte juurde. (Niina Z)


Raamatu autor on sügavalt looduseusku inimene. Hea, et keegi hoiab meie vanavanemate pärandit allikate, hiiede, ristpuude jne teemadel. (Viire V)


Toredaid hetki ja retki looduses, kaunistuseks asjakohased fotod. Suurelt loodussõbralt ja looduse tundjalt teistele loodussõpradele. Kes julgeks öelda, et ta pole loodussõber. Meenusid enda loodusretked. Kasemahla võtmine lapsepõlves, kirjude liblikate lend ja palju muud. (Esta K)


Hea ja mõnus lugemine, mis tõi esile palju ilusaid hetki looduses. Soovitan, sest teada saab palju uut ja põnevat meie enda kodumaa looduse kohta. (Tiina Silvia L)


Soovitan enamuse Eesti kirjanike teoseid lugeda mistahes teemadel, loodus ei tohiks kedagi ükskõikseks jätta. Hästi südamelähedane teema, haarab kaasa mõtlema oma tillukese koduriigi suurima ressursi kestvusele inimtegevuse(-tuse) tagajärjel. (Ave M)


Soovitan, kuna saab palju huvitavat teavet puudest, lilledest, loomadest, lindudest ja esivanemate uskumistest. Kui elurikas on Eestimaa loodus. Kui vaid märkaksime ja oskaksime hoida. (Eve R)


Soovitan, eriti looduskaugetele inimestele. Ehk ärgitab see raamat rohkem looduses viibima ja ümbritsevat mõistma. Mõnusad lühilood loodusest, millest õhkub suurt armastust looduse vastu, samas ka mure, et seda kõike järgnevatele põlvedele jätkuks. (Eha A)


Selle raamatu lugemine avardab meeli ja loodus tundub palju imelisem. Looduskirju on huvitav lugeda. Eriti meeldiv on neid autori esituses raadiost kuulata. (Tiiu K)


Soovitan lugeda ja minna avastama. Meenuvad kullerkuppudest kollased, meelespeadest sinetavad kraaviperved, rukkililled piilumas viljapõllul, värvikirev sügis, lumerohked talved, looduslõhnad. Eestimaal on nii palju avastamata kohti. (Sirje S)


Kristel Vilbaste on väga tark ja looduslähedane inimene. Tema elust ja kogemustest lugedes tundsin, kuidas olen ikka väga linnainimene. Kahju, tahaksin paremini loodust tunda. (Kadri P)

Mikk Sarv „Maa=ilm”

Kohati teeb Mikitale silmad ette. Targad mehed on need bioloogiat studeerinud eesti mehed. Hea rahvuslik tunne tekkis, et kõik ei ole veel kadunud, kui meil on selliste mõtetega mehed: Sarv ja Mikita. (Malle S)


Soovitan väga. Põnev lugemine sellest väikesest maast, mis meid ümbritseb. Saab palju uusi teadmisi. Palju põnevaid mõtteid ja ütlemisi sai lausa kirja pandud. (Siret M)


Lugesin ja hakkasin huvitavaid mõtteid ja kohti välja kirjutama. Lõpuks ma ainult kirjutasin. Siis võtsin uue suuna ja alustasin teist korda lugemist. Väga palju ja kõikehõlmavat elu, tähelepanekud, huvitavad mõtted, huvitavaid fakte. Braavo! (Kadri M)


Soovitan, sest siis saad teada midagi sellist, mille peale sa ise ei tule. Mõni asi on nii lihtne, nii geniaalne, nii tavaline. (Reet V)


Soovitan. Tema loodud sõna “sädeinimene” kehtib tema enda kohta. Tegeles paljude asjadega. Eesti pärimuslood ja regilaulud jne. Huvitav. (Elvi R)


Saad teada, miks nii öeldakse nagu öeldakse. Mis on sõna ja laulu jõud ja palju muudki. Lapsepõlves käis meil külas põllumajandus kuu järgi. See oli nii loomulik, et ma ei osanudki sellele tähelepanu pöörata. Nüüd tahan kindlasti kuu ja tähtkujud endale selgeks teha. (Elle P)


Super raamat! Imestan, et ma avrem Mikk Sarve teoseid lugema, mõtteid kuulama ei olndu sattunud. Väga mõnsuad lood meie keele seotusest loodusega, meie esivanematest ja pärimustest. Raamatut lugedes soovid, et iga fakt, iga lause jääks meelde. paneb rohkem hindama nii meie keelt, pärimusi kui ka loodust. (Piret)


See on justkui omapärane seletav sõnaraamat, mis kirjeldab maailma loomise lugu. Selles on huvitavaid mõtteid meie pärimusloost, rahvakalendrist, usust loodusesse. Eesti keel on rikas, sellega saab „teadust teha“, sõnamängu harrastada, kirjeldada elurikkust, rahvakalendrit jne. (Esta K)


Kindlasti soovitan. Minu jaoks üsna tundmatu valdkond – regilaulud. Seda hämmastavam on autori teadmised selles valdkonnas. Ja võrdlus teiste maade ja murretega. (Maie R)


Väga hästi kirjutatud raamat, sain palju teada, mida enne ei teadnud. Eriti huvitav oli raamatu teine pool. Et elus püsida, peame uskuma. Vanemaks saades küll enam mitte emapiim, vaid selleks on muid lätteid ja vägesid, kust elamiseks jaksu ammutada. Igale tähtpäevale anti teada, mida tohtis teha, mida mitte. Tööd ei tohi narrida. M. Sarv kutsus kooliõpetajaid rohkem pühenduma õues õppimisele. (Imbi M)


Väga tihe õhinapõhine raamat keelest ja meelest, maast ja ilmast. (Niina Z)


See on hariv ja mõtlema panev. Eesti lugu, maailma lugu. Head kirjeldused viivad endaga kaasa rändama läbi ajaloo mööda Eestit. (Külli J)


Raamat, mida ei saa kiirelt läbi lugeda. Palju põlist ja uut tarkust. Austus looduse ja esivanemate vastu. Millise emotsiooni sain? Raske sõnadesse panna, kuid ilmselt ongi austus ja tänulikkus ,et me siin ilusal maalapil saame elada. (Eve L)


Huvitavaim osa raamatust oli meie igapäevaste sõnade päritolu üle mõtisklemine. Oli päris huvitavaid mõttekäike. Mõne sõna puhul tundus liiga vägisi seose leidmine. (Viive J)


Mikk Sarve käesolev raamat on minu jaoks tüvitekst. Aitäh selle raamatu eest. (Maire S)


Erakordselt hea raamat! Selle lugemiseks tuleb küll planeerida pikem aeg, see ei ole lihtne lugemine. Aga mulle meeldis kui palju uut ja huvitavat ma teada sain. Raamatu teine pool istus mulle ja mu tujudele natuke rohkem kui algus, aga ma ei kahetse, et lugemist jätkasin. Siit sai palju sellist, mille üle mõnikord pikemalt mõelda. (Tiina Silvia L)


Soovitan lugeda – saab teada maarahva keelest. Sõnade mõju ja koosmõju looduses. Keeleliste väljendite areng ja muutumine jne. Regilaulu vägi. Keelte rikkus loodusrahvastel ja sarnasused üle ilma. Huvitav, et meie ajalugu on valgustatud valesti – vallutajatele on nii kasulik olnud. Peaksime seda ümber vaatama ja oma rahva võitude ja kaotuste läbi selgitama. (Marta-Maie V)


Hea raamat hingedeajal lugemiseks. Raamatus on inimese eluring ja kogu ilma (ja maa) aastaring. See kõik, mis on meie ümber ja meile oluline ka siis kui me kogu aeg selle kõige peale ei mõtle. Aga me elame selle sees, see on meie oma.
Pistsin näpu raamatu vahele, et vaadata, mida sedasi leian. Ja leidsin NAERU:
„Naer on hea stressikaotaja. Naermine levitab tervendava väe üle kogu keha. Naer aitab leevendada suhteprobleeme. Naer võib tervendada teisi inimesi. Naer on vaimne. Meie kui põlisrahva suuremaid andeid on olnud meie võime naerda. Huumor on omane kõigile põlisrahvastele. Vahel ongi naermine ainus asi, mida veel teha saab…“ (lk 119) (Ester L)


Mulle väga meeldis see raamat, kuna sain nii palju targemaks. Tundsin seda teadmiste väge, mis raamatus oli, endasse voolamas. Mida tähendavad sõnad, tähtpäevad. Kui olulised ja tähendusrikkad nad mulle tegelikult on, kui tausta, põhja teada saan. Mõnuga loetav, nauditav! (Egle K)

Lauri Räpp „Maailma lõpus on kohvik”

Soovitan seda raamatut kõigile, kellele meeldib reisida või siis vähemalt kogeda selliseid vapustavaid seiklusi läbi kellegi teise, kes on need nii hästi kirja pannud, nagu on seda teinud Lauri Räpp. Väga siiralt kirjutatud kohtumised inimestega, keda ta võib-olla enam kunagi ei kohta, pikitud looduskirjelduste ja hulljulgete tegevustega. Tekitas tunde, et tahaks ka ise kõiki neid asju teha, kuigi ma tean, et päris kõigeks selleks mul ka julgust ei ole. Need kohtumised inimestega ja elud, mida nad olid elanud, jäävad kindlasti meelde pikaks ajaks. (Gerda S)


Soovitan. Väga mahlaka sõnavaraga kirjutatud seiklus, rännuraamat. Lõbus, haarav ja ilmeka sõnakasutusega teos. (Ester S)


Lugesin raamatut ammu ja jätsin pooleli inglisekeelsete laulutekstide pärast. Uuesti võtsin kätte pärast sama autori Tartu-teemalise raamatu lugemist. Nüüd rändasin Räpi ja ta reisikaaslastega Nikaraaguas, Vietnamis, Aafrika riikides. Põhjendus, miks L. R. rändab: maailm on imeline paik täis imelisi inimesi. Igalühel neist rääkida oma lugu. Eelnes jutt sellest, kuidas mõistus, süda, intuitsioon ja lootus tunnete üle arutlesid. Järgneb Tõnis Mägi laul “Aeg on lahkuda, kõik uksed avada”. Soovitan eelkõige noortele, aga ka täiskasvanutele, kel aega lugemiseks. (Leili K)


Suurepärane reisiraamat, mis mõjub nagu film. Inimesed ja paigad hakkavad su silme ees jooksma. Sul tekib soov koos autoriga seda kõike näha ja kogeda. Koorub välja ka see tõdemus, et kõige tähtsamad on inimesed ja loodus, mitte vaatamisväärsused, mida sulle soovitatakse kataloogides. Saadud emotsiooni on raske kirjeldada nagu tõelise kunsti puhul. Selles mõttes avardab reisikirjandus piire, tõustes kunsti tasemele. (Inga M)


Rändajate lood, mis on kirja pandud nii huvitavalt, on kindlasti üks kategooria, mida alati suure huviga loen. Nii palju erinevaid seiklusi, muljeid, ägedaid kohti – tekib kohe soov mõni reis kalendrisse kirja panna. (Stina S)


Omamoodi vahva ja mässumeelne lugu noore poeetilise ränduri maailmaavastustest. Armastus. Kurbus. Seiklus. Avastus. Ka mulle tundus, et lugu on väga filmilik. Arvan, et siin on ainest nii mitmekski vaimukaks komöödiaks. Iseasi kas mina just seda vaatama läheksin. (Tiiu V)


Üks väga mõnus lugemine. Hea meelega loeks edasi. (Sirje R)


Ladus ja humoorika kirjastiiliga. Tahaks rändama minna. Olla kusagil, kus pole varem olnud. (Doris J-P)


Soovitan, sest siis saad teada, et igas maailma otsas on põnev elu ja igal pool saab avada ka kohviku, kus kellegiga kohtuda. Hea tuju emotsiooni sain just professor Geraldi seiklusi lugedes. Igal juhul iga jutuke on õpetlik, mitmekihiline. (Reet V)


Kerge ajaviiteraamat. Seljakotirändaja vindiselt maagiline nägemus külastatud maadest, inimestest. Võlusid ohtrad võrdlused ja meeliköitvad metafoorid. (Niina Z)


Teiste inimeste reisikirjelduste lugemisega on tihtipeale see häda, et nad kas ei ole huvitavad või on liiga venivad (kirjutajal puudub sõnaseadmise oskus) või keskenduvad liigselt paiga looduse ja ajaloo kirjeldamisele (á la reisijuht). Lauri Räpi „Maailma lõpus on kohvik“ on hoopis teisest puust – on huvitav, on hästi kirjutatud ja reisijuhist on asi kaugel-kaugel. Aga samas – läbi toredate, lõbusate, kurbade, tragikoomiliste lugude, mis autor on läbi elanud, avanes ka selle koha lugu, taust rohkem kui kuiva reisijuhi lugemisega. See on oskus. Autori reisikirjeldusi loeks hea meelega veel. (Viive J)


Minu jaoks oli täiesti uus teema – seljakotiturism, mis on tegelikult päris ohtlik ettevõtmine. Millised seiklused ja läbielamised ning kohtumised eriliste inimestega. Suurepärane! (Elle P)


Võib soovitada neile, kel meeldib rännata. Miks rännata? Autori sõnadega: maailma on üks imeline paik, täis imelisi inimesi. Lood ja mälestused on need, millel on tõeline väärtus, mitte asjadel. (Eve R)


Soovitan inimesele, kellele meeldib lugude jutustamine. Kogu aeg on huvitav lugeda. Nõustun Heiki Ernitsa kommentaariga raamatu tagakaanelt: eriti see esimene pilt jookseb silme ees, loed ja vaatad. Kohati oli info minu jaoks siiski liiga kirju ja laused liig keeruliseks meisterdatud. Et ma ise kunagi seljakoti rändamisest isegi unistanud pole – puudub nii julgus kui vastupidavus selliseks ettevõtmiseks – siis imetlen inimesi, kes seda teinud on. (Sirje N)


Niivõrd hästi kirjutatud raamat. Lood, millest autor kirjutab, on nii värvikad ja elavad, et lugedes tekkivad pildid silme ette. Sõnad raamatus muutuvad piltideks. Super oskus. Teema – rändamine maailmas – on põnev, huvitavad kohtumised. Soovitan väga. (Esta K)


Autori rännakud on viinud teda kohtadesse, mis ei ole tavalised turismimarsruudid. Maailmas on palju huvitavat. Hea, et on inimesi, kes seda oma rännakutel kogevad ja oma muljeid jagavad. (Mare A)


Uue aasta esimene raamat, mida lugesin… Ei tea, kas see ennustab midagi ka mu enda uueks aastaks? Ehk satun kuhugi igapäevaelust kaugemale? Aga kohvikud mulle meeldivad ja aega mõõta nende kaudu on täitsa hea ja justkui turvaline. Rännata raamatus Nicaraguasse, Vietnamisse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse… Ilmselt nõuab see suuremat eneseületust kui kohvikusse minek. Raamat on mõnusasti kirjutatud, see on soe ja siiras. (Ester L)


See raamat räägib ühe seljakotiränduri uskumatutest juhtumistest reisides mööda kaugeid maid. Seda kõike saadavad meeleolu loovad tsitaadid laulusõnadega. (Kadri P)


Olen ise rändaja tüüp ja kui oled hulkur, siis on hea äratundmine. Pole vaja asju, vaid emotsioone ja olla liikumas maailmas. (Anne S)


See oli minu maitse raamat küll. Ja siit sai peaaegu kõike – seiklusi, uusi avastusretki, põnevaid karaktereid, naeru ja kurbi hetki, kerget lõbu ja sügavat elufilosoofiat. Võite ise arvata, millised neist mulle enim meeldisid. Aga kõige lemmikum oli viimane peatükk, nimilugu “Maailma lõpus on kohvik”. See oli ka kõige mõtlemapanevam ja sügavam. Ning olen George’iga vägagi nõus. Tema tee minna valiksin muide ka ise. Kui valida antaks. Aga loodan, et väga palju rännakuid on mul veel ees ning ka ohtralt aastaid, et neid kogemas käia.
Üks ilus mõte raamatust:
“Kõige üksildasemad inimesed on need, kes paistavad kõige säravamad. Kõige rohkem kannatanud inimesed näivad kõige targemad ja tugevamad. Ja kõige kurvemad inimesed naeravad kõige nakatavamalt. Sest nad teavad, mis tunne see on. Ja nad ei taha, et keegi teine peaks kannatama nii, nagu nemad on seda teinud.” (Elo H)


Väga ladusalt kirjutatud. Rännakud eksootilistes paikades, ettearvamatud seiklused, juhuslikud kohtumisd, üle käte läinud peod. Ehe ja ehtne. Armastan ka reisida, aga olen juba selles eas, et teen seda mööda turismimarsruute ja turvalistes konditsioneeritud bussides. (Anu P)


Soovitan lugeda, kuna autor on hästi ära tabanud riikide õhustiku. Emotsioonid olid suurepärased. Lisaks looduse kirjeldustele olid hästi välja toodud inimeste karakterid. Hästi kirjeldatud rahvuslikud toidud. (Leonora L)


Maailm on täis imelisi paiku. Tublimad meist jõuavad neid oma silmaga näha, teistele jääb lugemisrõõm. (Tiiu K)


Aitäh rändavale kirjutajale, et ta jagab oma mõtteid, kogemusi ja võib-olla ka ulmi. Olin teosest lummatud. Hea avastus, jään edaspidi jälgima kirjutaja nime. (Viire V)


Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi. Aeg on lahkuda, kõik uksed avada, tuulutada oma ruumid. Ehk ajaratta mõned tuurid, siis meelde jäävad jäädavalt. (Imbi M)


Soovitan. Need lood on tõesti väga filmilikud, nagu reisiks autoriga koos. (Sirje S)


Üks huvitavamaid “reisiraamatuid”, mida olen lugenud. Lauri Räpp oskab sõnu kasutada ja teksti elama panna. Tema kirjelduste järgi on nii kerge on tegevuse pilte ja tegelasi silme ette manada. Kindlasti soovitan. (Sandra O)

Lembit Uustulnd „Merejutud”

Lembit Uustulnd on meremehe (kapteni) ametit pidanud ligi nelikümmend aastat. Ta on pärit Saaremaalt, sellisest kodust, kus nii raamatud kui ka meri olid igapäevaselt reaalselt olemas.
Ta on suurepärane jutuvestja ja oskab oma tegelased elavaks teha. Need merelood ja merejutud on ta enamasti ise läbi elanud ning pealt näinud või kuulnud.
„Vaada, Ruudi, inimestega oo juba sedati, et kui so käest söukses pingelises olukordas midagist tääda tahetakse, siis oo meil nagu pudelil punn ees ja punnivinna mette kioskis. Ning samal ajal oo köigil teistel vastus ammu valmis…” (lk 151) (Ester L)


Elukutseline meremees Lembit Uustulnd kirjutab suurepäraseid merejutte. Oli kerge aru saada, et nii meresõit, kui ka kirjutamine on mehele südamelähedased. Üks väheseid eesti kirjanikke, kes kirjutab meremeeste tööst. Raamat oli positiivne, huumorit täis. (Triinu M)


Selles raamatus on võitlus tormise merega, merekarude humoorikaid vestlusi. Kerge lugeda. Kohati muigasin, aga vahepeal muutus tüütavaks, lõpupoole läks uuesti huvitavamaks. (Esta K)


Soovitan nii meremehe/kalamehe elu detailide, ajalooliste nõuka-elu seikade kui autentselt kõlava huumori pärast. Andis mõtteainet teemal kui vähe ma ikka meremehe elust tean, ise mere ääres kasvanud. (Aet T-T)


Armas kodune lugemisvara, väga silmaringi avardav ja aus. Mõnus huumor ja lugupidav aasimine. Kaastunne, ärevus, rõõm, kaasaelamine. Ikkagi meie inimesed, osa meie ühiskonnast, sellest ka äratundmisrõõm. (Taimi O)


Saab teada meremeeste raskest elust. Kujuteldamatud üleelamised tormide ajal. Millised julged ja sitked mehed, elades kümneid aastaid sellist elu. (Hafza D)


Tore humoorikas raamat elust merel. Lugemise tegi erilisemaks murdekeele kasutamine. (Siret M)


Lugemisvara mitte igaühele, esmalt merega seotud inimestele. Tekst on huumoriküllane, kuid saarte murre muutub lõpuks väsitavaks. Ei kisu merele, olgu aeg missugune. (Sirje M)


Raamatus saab ülevaate merel laevas olevate meremeeste raskest, kuid põnevast elust. Hea lugeda murdekõnes rääkimist. See teeb lood veel lustlikumaks. Kes õpib, saab targemaks. Kes kordab, see läheb veel targemaks. (Imbi M)


Soovitan. Mõnus lugemine. Eriti nauditav oli tegelaste saare murrak. Üks elukutsetest – ookeanikalur –, mille esindajad said end tõsiselt proovile panna, on kadunud. Sellest on kahju. (Mare A)


Lembit Uustulndi raamatud on elust enesest, haaravad ja humoorikad. Alati hea lugemine. (Reet N)


Võib lugeda, Volli kirjad on mõnusa saare huumoriga kirjutatud. Huvitav oli lugeda elust merel ja suhetest laevaperes. (Sirje S)


Humoorikas, väga ladus lugemine. Mõnus saare huumor, usutavad tüübid ja andekad hüüdnimed. Nautisin murdeteksti ja ladinakeelseid ütlemisi. Usutavad tegelased ja situatsioonid. (Mari T)

Karl Adami „Metsasosinad”

Pildigalerii on vägev ja meelirahustav. Kevad on kätte jõudnud ja tuleb minna loodust uurima.
Huvitav, kas mina oskan loodust sama osavalt kirjeldada nagu Karl Adami? Mets räägib, loodus ümiseb oma viisi, isegi vaikusel on oma heli. “Kuigi veel on kiire, leiab ta siiski aega…” (lk 121) (Kairi E)


Läbi selle raamatu viib Karl meid rändama metsadesse, õpetab märkama looduses toimuvat, vaatama nii alla kui üles, nägemaks neid, kes seal liiguvad või kasvavad. Nagu minu laps pärast raamatu ettelugemist tabavalt märkis, on see oma ülesehituse loogikalt väga sarnane Aleksei Turovski raamatule “Aastaajad”. Sisu ja fookuse ning ka jutustamisstiili poolest olid need kaks aga väga erinevad. Meile lapsega meeldisid igal juhul mõlemad.
Kui kahtled, kas võtta see raamat ette, võid rullida veidi ringi Karli fotodele pühendatud Facebooki lehel https://www.facebook.com/AdamiWP/.
Raamat on täpselt selline, nagu sealt seinalt näha – kaunite fotode ning hingestatud jutustustega sinna juurde. Karl oskab näha ilu enda ümber, kuid panna seda ka väga lüürilisse keelde teistele lugemiseks. See on minu selle aasta parim leid. (Elo H)


Mulle kõigepealt tuttav telesaate “Osoon” autorina. Noore inimese kohta uskumatult sügavalt loodust tundev tegelane, aga ka mõistetav, sest vanaisa ja vanemate eeskujul lapsest saadik metsades kolanud. Mingil ajal tekkis käepikenduseks ja nähtu jäädvustamiseks kätte fotoaparaat. Nähtu ja jäädvustatu on kaante vahele saanud. Osav sõnakasutus kutsub lugema nii küpsemas eas inimest kui koolinoort. (Leili K)


Heade fotodega tillukesi tarkuseteri. Osoonist tuntud autor… Pöialpoiss kaalub 20 senti ja vanad tema laulu ei kuule. Jäi vaevama mõte, kas mina olen sabatihast näinud. (Mari T)


Imeliste piltidega raamat metsast ja selle elanikest – nii lindudest, loomadest kui ka taimedest. Piltide juures autori mõtisklused. Raamatust leiab palju uut ja huvitavat, soovitan kindlasti! (Siret M)


Loomulikult soovitan. Eriti neile, kellele meeldib rännata looduses ja mööda metsi. See raamat annab oskuse kuulata metsa hääli, vaikuse helisid, lõhnu, vaadelda seal elavaid loomi, linde. Tore on see, et raamatus on palju fotosid. Kogu see raamat on mulle tuttavaid emotsioone täis. Lapsepõlv möödus suure metsa ääres ja mets oli meile väga omane. Kevadel korjasime sinililli, suvel metsmaasikaid ja nende lõhn meenutab alati kuumi suvepäevi. Sügisel käisime seenel. Metsas sai tõtt vaadatud suure põdraga. (Marje-Eevi P)


Karl on tõeline kunstnik, meisterlik loodusfotograaf! Suur tänu naudingut ja rõõmu pakkuvate piltide eest. See raamat on kui muinasjutt – jalutuskäik võlutud metsas täis muutusi, lõhnu ja hääli. Näe, ongi kohal imelised tiivulised kaunitaarid, taamal näitavad end häbelikus ilus metsalilled. (Niina Z)


Tõelise loodushuvilise ja metsasõbra haarav visuaalne (pildid) ja mentaalne (tekstid) raamat. Tugevdasin tunduvalt oma metsa ja metsaelanike armastust. (Maila M)


Soovitan soojalt kõigile, kes armastavad meie Eestimaa väga kaunist floorat ja faunat. Eriti meeldisid mulle see kaunis päikeseloojang ning erineva nurga alt pildistatud linnud. (Helle H)


Soovitan kõigile, see raamat on imeline. Pildistada nii, et sa ei saa silmi fotolt ära on oskus ja kirjutada sinna juurde omi mõtteid, läbielamisi nii tabavalt ja loomulikult on anne. Olin lugedes nii suures lummuses, et raamatu lehti oli raske edasi keerata. (Triinu M)


Imearmas pildiraamat Eesti loodusest. Autori tekstist: “… kes oleks eestlane metsata?” (lk 119) (Ilme U)


Väga ilus raamat imeliste fotodega, nagu Eestimaa metsafotode entsüklopeedia, mis võiks igas kodus raamaturiiulil „Tõe ja õiguse“ kõrval kohta omada. Silmad avanesid fotosid uurides, tuletas meelde, et looduses käies võtaks sammu aeglasemaks, märkamaks varjatud ilu ja elu ning helisid. Autori tekst on nii tabavalt sobiv fotode kirjeldamiseks. (Ave M)


Autoril on metsaga lähedane ja soe suhe. Mets kõnetab meid, kui oskame ja tahame teda kuulata. Ilus raamat, millest saab toitu nii süda kui silm. Tore, et Eestis on nii palju metsi ja rabasid. Mets olevat meie roheline kuld. Minu jaoks on metsad kallimad kullast. (Esta K)


Soovin, et see raamat jõuaks paljude lugejateni. Väga huvitav raamat. Võrratud pildid – jääkski vaatama. Hästi kirjutatud tekst. Sobiks linnuaabitsaks. (Sirje S)


Raamatu autor on mulle meelde jäänud „Osooni“ saatest. Sinna teeb ta toredaid lugusid lindudest. (Mai V)


Sain soovitusi metsas-looduses käimiseks. Milliseid värve, seoseid pakub loodus… (Anne S)


Suurepäraste piltide, mõnusalt kulgeva teksti ja luuleliste võrdlustega raamat, mis oli väga hästi üles ehitatud ja üleminekud (näiteks ühe linnu juurest teise juurde) olid nii sujuvad. Selline raamat, mis võiks endal kodus riiulis olla. Aegumatu. (Sandra O)


Väga soovitan. Raamat vapustav ja imeliste fotodega. Suurim elamus oli lisaks lindude ja metsa kirjeldusele metsahääled, st. metsasosinad. (Maie R)


Väga ilus raamat. Suurepärased fotod. Niisuguse võiks jõuluvana tuua. Lumi toob metsa valguse. Ühtsuses peitub jõud. Nii leiavad tihased kärekülmade pakaste ajal üksteise lähedal hoida. Ka kuklased on selle teadmise kaua aega tagasi omandanud. (Imbi M)


Mets ei ole eestlasele võõras, kuid mida märkab Karl Adami ja mida ta pildile on saanud, on suurepärane. Mind paneb imestama, et ma oma pika elu jooksul pole näinud nii palju väikseid värvilisi linde, kes meie metsades elavad. “Metsapõrand” – miks mitte! (Elle P)


Ilusad pildid loodusest, väga sõnameisterlik jutt. Loodus on suurepärane. (Egle K)


Ilus raamat. Raamatust on tunda, et autor teeb oma asja südamega. Mulle meeldib selline looduse eluringi kirjeldamine ja boonuseks on Karli ilusad pildid. (Tiina R)


Ma ei ole eriti metsa-inimene. Jah, mets on hea ja oluline, kodu paljudele karvastele ja sulelistele, aga… kuidagi saan ma hakkama nii, et armastan metsa sedasi kaugelt, distantsilt. Metsast võib leida rahu ja metsa kuulates saab ehk ennastki, oma sisehäält kuulata ja paremini mõista…
Metsa „aastaring“ saab alguse hämarast ajast, hilissügisest… ajast, peale suurt küllusaega, mil mets võib tunduda eemaletõukavana.
Edasi – helged kiired, helgemad kiired, mis leiavad metsa tee esimese lumega. Lumi toob metsa taas valguse. Mõneks ajaks, mil metsa on jõudnud veidrad ajad. Pole soe, pole külm, on vaid veebruarituul.
Ja siis… mets alustab liikumist: päike voolib puudele üha pikemaid varjusid, mis oksarisust vaevatud metsavaibale toetuvad. Kuuseokastest hoiavad kinni pisikesed jääpurikad ning metsa all vedelenud valgest, kohevast lumevaibast on järel vaid riismed…
Ja ongi käes külluseaeg… sellest ei lõika kasu ainult rähnid, kes pärast suuri külmi ning näljaohtu on selle justkui välja teeninud, vaid ka pisilinnud…
Külluse finaali aegu võis võimsate tammepuude lähedal kuulda tiivasahinat. Ikka tammepuu suunas ja sellest eemaldumas. Päike tõusis aina kõrgemale, aga endiselt oli kuulda saginat ning ühel hetkel haaras kõrv ühe eriti ränga kraaksatuse… Kõrguv tammepuu, kel vanust nii üle saja, vaatas hea meelega, kuidas tema võra tõrudest tühjendati.
Ja lõpuks: seal, kus olid rohetoonides lehed, on nüüd pimedus. Pimedus ootamas valgust ja uusi lehti…
Raamatus on arvukalt kauneid fotosid ja autoril on ka tore FB leht: https://www.facebook.com/AdamiWP/ (Ester L)


Tegu on toreda ja pildirohke raamatuga, milles loodusfotograaf Karl kulgeb läbi erinevate aastaaegade valgustades metsaelanike salajast elu ning jagades oma mõtteid ning tundeid, mida looduses viibimine sünnitanud on. Minu arust on alati põnev lugeda, kuidas erinevad inimesed loodust tunnetavad ja mida see nende jaoks tähendab. Suhe loodusega on väga intiimne ja mitte igaüks ei oska anda edasi seda, mis teda selles paelub. (Ella K)

Egert Anslan „Pasknääride vandenõu”

Pasknäärid on lärmakad ja ebameeldivalt kriiskava häälitsusega linnud. Põllumeestele on nad tüütud lendavad nuhtlused, kuna neid on väga raske eemale peletada seemnetest, marjadest. Raske oli harjuda asjaoluga, et need samad linnud valitsesid lindude maailma, sepitsesid inimeste vastu vandenõu. (Triinu M)


Meisterlikult kirjutatud teos, poliitikutele kohustuslik. Propagandamasin on täistuuridel tööle pandud. Et noored juba maast-madalast aru saaksid, et raha ei kasva puu otsas, vaid seda teenitakse raske tööga. Pole hea ennast võõraste sulgedega ehtida. (Imbi M)

Mehis Heinsaar „Pingeväljade aednik”

See on tõeliselt suurepärane ja väga tundlik ning hõrk luulekogu! Meditatiivne lugemine. “Ritsikahäälne vaikus vaid viibimas sööti jäänd luhtade kohal” (lk 22). Väga sisendusjõuline luule. “Vaikse veeringi kohal on hõljumas sääriksääsklaste palvus” (lk 25). Jah, ülimalt nauditav täius. (Tiiu V)


Neile, kes naudivad loodusluulet. (Maire S)


Kuldse kuu ja tähtedega kaanekujundus kutsub lugema ja ennustab elamusi. Luuletused õnnest, armastusest, igatsusest ja surmast on ajatud, sest nende taustaks on loodus oma igaveses muutumises. (Tiiu K)


Lihtsad südamlikud luuleread. Avastuslik! Üllatuslik. Olen varem lugenud Heinsaare proosat, mis samuti väga meeldis. (Eve R)


Soovitan. Üsna erilaadne luulekogu. Täiesti erinev minu varasemast luulekogemusest. Aga väga nauditav. (Eha A)


Maskuliinse väljenduslaadiga. Jalad kindlalt Eestimaa mullas ja meres. Kahju, et ei ole ühtki viidet autorile. Meeste meeled käivad mägedes ja orgudes. Naiste meeled on nagu tasandik ja lammiorg. (Taimi O)


Müstilised ja loodussõbralikud luuletused, mida peab jupphaaval lugema, et ideed saaksid hingata. Tihe ja tundeline. Nõiduslik efekt viib teistesse maailmadesse. (Lissel L)


Helgust sügisesse õhtusse, andes lootust homse suhtes. Lihtne, kuid paljuütlev. Imestasin, et nii naiselik luulekogu, ometi mehe käed voolinud kokku. (Inge M)


Selgelt mõistetav! Tore alustada hommikut just ühe valitud luuletusega. Õrnus, mis ühendab värskuse. (Ella M)


Lummavad luuletused ilmekate kujunditega. Näiteks: „suvi tõmbab end kerra“. Ilus, elujaatav, rõõm elust endast. (Esta K)


Tore luulelisi ja mitte-väga-tundelisi mõtteid ja mõtete juurde sobivaid Piia Ruberi illustratsioone sisaldav luulekogu. Just paras, et kotti või tasku pista ja teel olles pisut siit-sealt lugedes nende mõtetega kaasa kulgeda.
„Seal väikesed linnud
on temasse pesa teinud,
seal isased rebased kargavad emaseid,
näe! – tilluke kuratki toimetab temas,
uusi haududes plaane,
mida maailm veel
ei tea“ (lk 91) (Ester L)


On romantilist laadi luuletusi, on argipäeva käsitlevaid. On mõtisklusi looduse ja asjade olemuse üle. Kenasti omi mõtteid väljendav. Soovitav rahulikus hubases vaikuses lugemiseks. (Kadri M)


Harva loen luuletusi, kuid neid luuletusi nautisin. Emotsionaalselt need luuletused minule mõjusid.
„Olen uppunud su uima, sosistan kõrva tal, loll aga õnnelik naeratus.” (Imbi M)


Soovitan luule hindajatele, värss jookseb soravalt. Mehelikud luuletused. Raamatu algus meeldis rohkem kui lõpp, samas võis lihtsalt juhtuda, et algul olin rohkem luule lainel. (Sirje N)


Soovitan. Ma ei loe viimasel ajal eriti tihti luulet, kuid pole juhtunud lugema nii loodusega seotud kirjeldusi kõikidest eluvaldkondadest. Minu jaoks oli väga mõjuv, kuidas autor kirjeldab kogu elu läbi looduse – nii sündmusi, meeleolusid kui ka oma emotsioone. (Maie R)


Vahel on ikka mõnus veeta sombune kodune hommik teetassi, croissanti ja luuleraamatuga. Mõtiskleda kaasa, kerides autori mõttelõngu läbi maailmade ja metsa, kogeda teistsuguseid tasandeid ning nägemusi. Soovitan küll. (Elo H)


Oh, kui kosutav! Olin haaratud iga närvirakuga luuletustesse – maalihe, maagiline reaalsus. Autor on väga hea emotsioonide, olukordade märkaja, mille ta kohe ka detailselt ja puutetundlikult sõnadesse vormib. Raamat, mida soovin personaalselt omada. (Viire V)

Epp Petrone „Roheliseks kasvamine”

Olin seda 2007. a ilmunud raamatut ka varem lugenud, üle kümne aasta tagasi. Praegu oli tore taaskohtuda ning ühtlasi avastada, kuivõrd palju keskkonnasõbralikumaks on maailm meie ümber muutunud. Nii mõnedki asjad, nt prügi sorteerimine, on muutunud ökohullu nišikäitumisest täiesti ootuspäraseks. Samas on endiselt õhus nii mõnedki dilemmad, kuidas oleks “õige” käituda: kas valida Saksamaal toodetud mahemakaron või kodumaine, aga mittemahe toodang. Üks on tervise-, teine aga keskkonnasõbralikum. Epu kaasahaarav ja läbi enda tegemiste kirjutamine oli aga ühtviisi nauditav nii raamatut esimest korda lugedes kui ka nüüd. (Evelin K)


Ilmunud 2011, aga järjest aktuaalsem. Eks me kõik järjest rohelisemaks kasvamegi, pigem väikeste, aga püsivate sammude kaupa. Aitab oma igapäevaelu keskkonnale mõeldes analüüsida ja ümber korraldama asuda. (Ave K)


Väga vajalik ja asjalik raamat, isegi poja pere ja nende lapsed arutasid teatud kohti. Koolides väga sobilik klassides arutamiseks. Hea, et on ka väga täpsed viited ära toodud. Tänud Epule! (Kadri M)


Soovitan võtta selle raamatu õpetused kooliprogrammi. Teatud lõigud lugeda koos perega. Raamat tuletab meelde, et enne mõtle ja siis tegutse. Tehtud! Mul on nüüd auto väiksema kütuse kuluga + elekter. Püüan lastelastele meelde tuletada, et saate juua 10.000 klaasi kraanivett ühe pisikese poepudeli vee hinna eest. (Raissa S)


Vajalik käsiraamat iga noore pere lauale (mitte riiulisse). Hämmastavalt palju konkreetset teavitust. (Maila M)


Keskkonnateemaline raamat, mis käsitleb erinevaid probleeme, alates igapäevasest olmest naftakriisi ja kliimakatastroofini. Rohkem meeldisid ja jäid meelde autori enda isiklikud lood,lapsepõlvemälestused ja praktilised näpunäited. Me kõik saame oma väikeste tegudega aidata kaasa looduse hoidmisele ja keskkonna säästmisele. (Anu P)


Soovitan lugeda eriti neil, kelle jaoks keskkonna ja looduse teemad on võõrad. Lihtne lugeda, ladusalt kirjutatud. Kirjutatud üle 10 aasta tagasi, mõned detailid vananenud. Suur pilt aktuaalsem, kui kunagi varem. Üks esimesi keskkonnateemalisi raamatuid, mida omal ajal peale ilmumist kohe lugesin. Väga palju mõjutanud teos, mis tekitas suure huvi keskkonnateemade vastu, kuid on pannud palju uurima ja tegutsema ka. (Jane S)


Soovitan. Saab teada palju huvitavat ja ootamatut. Üsna põhjalik roheliseks saamise õpetus. Saab kaasa mõelda. Ei puudu ka huumor. Eriti meeldis hiirte püüdmise kirjeldus. (Eha A)


Raskeid-keerulisi teemasid käsitlev raamat. Ja üldsegi mitte igapäevaseid-olmelisi, vaid ka üsna sügavaid. Kuidas kasvada ja kasvatada roheliseks? Ja kui palju see maksma läheb? Mis on rohelise (öko)-eluviisi hind? Või annab keskkonnasõbralik elu ja eluviis piisavalt hea enesetunde, et mingile hinnale (oma rahakotile) mõtlema ei pea? Lugesin ja mõtlesin selliseid mõtteid. Ei olnud küll väga mõnusad mõtted need kõik, kuid ehk aitavad need midagi muuta vähemalt mu oma väikeses maailmas… (Ester L)


Soovitan raamatut kõigile, kes soovivad midagi looduse, keskkonna ja enda tervise heaks ära teha. See raamat valgustab hästi tänapäeva kaubanduse telgitaguseid ja inimeste priiskavat elustiili. Õõvastav ja samas haarav. On selge, et inimesed ise rikuvad ümbritsevat ja enese tervist peamiselt valede valikutega. Saab elada hästi ka tagasihoidlikumalt. (Anet A)


Raamat on alguse saanud 2006. a Ameerikas. Vajalik raamat kõigile. Olen tolle aja ameerikaliku elu pahupoolega alles 2000ndatest kokku puutunud. Kõik teemad on vajalikud ja selgelt sõnastatud. Üksiisikust oleneb vähe, aga kui ma oma südametunnistuse puhtana hoian, on vähemalt Eestimaal sellest kasu. Kasulikke mõtteid nii vanematele kui noorematele lugejatele küllaga. Säästa loodust, osta kohalikke tooteid jmt. (Leili K)


Raamatus on kokkuvõetud erinevad keskkonnateemad, samas sisaldab palju erinevat informatiivset materjali. Tore on lugeda ka emotsionaalselt kirjeldatud seiku elust enesest. (Siret M)


Tuleb lugeda ja järeldused teha. Palju kasulikke mõtteid, mida peaks järgima. Oli näiteid Ameerikast. Oleme siin olnud rohelisemad, aga kahjuks liigume sealse elustiili poole liiga kiiresti. Olen mõelnud, et liiga palju toodetakse rämpsu, mida pole kellelegi vaja. Ületootmine. Ja midagi ei taheta enam parandada – saab ju kohe poest uue tuua. Maakera kattub prahiga. (Astrid V)


Soovitan mitmekülgse ülevaate andmise eest probleemidele ja isiklike kogemuste südamega kirjeldamise pärast. Aga tõmban soovituse veidi tagasi, kuna need isiklikud kogemused kirjeldavad enamjaolt Ameerika elu, mitte Eestit. Kui raamatu alguses kõhklesin, et vana jutt – nii teema, kui mõned tekstid olid juba internetis loetud –, siis tegelikult nipet-näpet uut infot leidis isegi minusugune taaskasutussõltlane. (Aet T-T)


Omapärase välimusega raamat sisaldab palju kasulikke nõuandeid. Eriti huvitav on Ameerika pillava eluviisi võrdlus meie omaga. Pärast raamatu lugemist tekkis soov teha midagi keskkonnale kasulikku. Just siis lugesin lehest, et Paulig kutsub ettevõtteid ja eraisikuid koguma kasutatud kohvipuru, et sellest toota rohelist energiat, elektrit. See on hea mõte. (Tiiu K)


Seda raamatut peaksid lugema nii vanad kui noored. Väga palju kasulikke nõuandeid. Koolides võiksid olla kohustuslike raamatute hulgas, mida peab lugema. Hirmuäratavad faktid, mis toimub looduses meie igapäevase, omateada tavalise elutegevuse tagajärjel. (Hafza D)


Paneb enda pere ja iseenda tegevuse peale rohkem mõtlema. Kohati tekkis küsimus, kas tõesti ongi nii… Kurb vastus vist jah. Tegutsemisele ärgitav teos. Võiksin vist tõesti kodus veel mõne koha pealt rohelisem olla. (Tiina N)


Ühe rohelise kujunemise lugu. Väga mõtlemapanev, mida me saame või ei saa/taha oma planeedi heaks teha. Südamevalu maailma pärast, samas ka lootus, et on inimesi, kes hoolivad ja valgustavad teisi. (Egle K)


Raamatut lugedes tekkisid mul erilised mõtted. Ühekordsed marlimähkmed beebidel, mida tuli pesta. Paber ja papp koguti kokku ja saadeti paberivabrikusse. Kilekotte poodides ei kasutud, ajalehti kasutati mitmeti. Nõukajal elasime roheliselt. Sain palju uusi teadmisi, et neid kasutada. Investeeri oma isiklikku või kogukondlikusse alternatiivenergia alikasse, tuulegeneraatorisse, päikesepatareidesse ja puhta vee süsteemi.
Lõpetades hää raamatu lugemist, tunned, et lahkud hääst sõbrast (Voltaire). (Imbi M)


Soovitan lugeda ja kaasa mõelda. Väga põhjalik roheliseks kasvamise aabits. (Sirje S)


Raamat jutustab läbi autorite isiklike kogemuste, kuidas tarbida keskkonnasäästlikumalt ja soovitab looduslähedasi (mahe)tooteid. Näiteks kilekotte saab kasutada korduvalt. Üldse taaskasutus on tänuväärne tegevus. Vähem raiskamist. Igat asja, mida saab mingil kombel kasutada, pole vaja ära visata. Abiks seejuures on ka taaskasutuskeskused, -konteinerid. (Esta K)


Karm, mitmekesine, vaimukas ja väga konkreetne õpik, et toimida tänases maailmas rohelisemalt kui seni. Ülimalt vajalik, praktiline ja huvitav õpik, kust sain palju uusi teadmisi ja nippe rohelisemalt toimetamiseks. Aitäh! (Tiiu V)

Helle Tiikmaa „Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis”

“Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tsernobõli katastroofis” on suulisel ajalool põhinev dokumentaalkogumik, mis deromantiseerib nii sõdu, katastroofe kui kommunismi. Löövad pealkirjad, omavahel suhestatud tsitaadid erinevatest intervjuudest, entsüklopeedia- ja ajaleheväljavõtted annavad tunnistust, et autor on teemasse põhjalikult süvenenud ajakirjanik. 4500 Eestist Tšornobõli tuumakatastroofi vahetuid tagajärgi likvideerima saadetut esindavad kümmekond meest ja üks naine. Erinevaid rolle täitnud “kordusõppustele” kutsutute või vabatahtlike minejate meenutuste ja kirjavahetuse koju jäänud kallimaga vaheline üleminek on mõneti rohmakas, aga toonitab passiivse igavluse ja aktiivse igatsuse, välise ja siseelu, kollektiivsuse ja individuaalsuse kontrasti.  (Saara M)


Kõik lood, filmid, saated, mis on seotud Tšernobõli katastroofiga, on alati pakkunud mulle huvi, sest kõik see tundub nii uskumatu ja ebareaalne. Raamat andis väga vahetud emotsioonid ja tunded meestelt, kes olid päriselt kõiges selles sees. Kurb õnnetus, mis on puudutanud nii paljusid. (Stina S)


Mõtlemapanevalt ja nukralt mõjuv raamat. Pigem siiski soovitan, sest annab ülevaate Eesti osalusest ja eestlaste lugudest Tšernobõlis. Teemas võõrale on see neutraalne viis esmatutvuseks. (Kätlin H)


Tšernobõli katastroof juhtus siis kui ma olin 14-aastane. Uudishimuliku noore inimesena kuulasin-vaatasin uudiseid ja hakkasin kartma. Nii katastroofist tuleneva saastumise pärast, mis võis ka Eestini kuidagi ulatuda kui ka selle pärast, et ega ometigi minu isa ei pea sinna minema. Raamatu lugemine tõi need unustatud hirmud tagasi. Jah, küllap oli sel ajal teisigi, kes kartsid. Eelkõige nende meeste pärast, kes saadeti Tšernobõli „kordusõppustele”. (Ester L)


Soovitan lugeda antud raamatut, sest see kirjeldab hästi, mida elasid läbi põhiliselt eesti sõdurid, kes saadeti Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima. Natuke rohkem oleks võinud olla juttu katastroofist endast ning meeste elust pärast seda, kui nad Tšernobõlist tagasi koju jõudsid. Raamat muutis väga mõtlikuks ning illustreeris, kui vähe tegelikult hooliti inimestest Nõukogude Liidus. Toimetuse poole pealt jäi vajaka, esines palju kirjavigu ning kohati olid laused veidralt ja ebaloomulikult üles ehitatud. (Gerda S)


See on unikaalne teema: mis juhtub siis, kui on selline katastroof. Traagika. Inimeste traagiline saatus. Mida oleks saanud ka vältida, kui oleks teisiti käitutud. (Eve R)


Inimsaatus oleneb palju ajastust, kus elame. On aegu, kus tuleb alluda ennast hävitades. Austan mehi, nad seisavad eesliinil. Lugesin huviga. Oluline ajaloo sündmus. Pani imestama inimeste leppimine saatusega, võib olla polnud teisiti võimalik. (Taimi O)


Ülevaade eesti meeste tegemistest Tsernobõli katastroofi tagajärgede likvideerimisel. Kuigi see temaatika mind eriti ei huvita, oli raamatut päris huvitav lugeda. Minu lähedastel oli õnne, mehi ei saadetud sinna piirkonda. Vaatamata sellele on mulle meelde jäänud 1986 a. aprilli lõpp, kui katastroof toimus. (Esta K)


Vaatasin hiljuti HBO sarja “Chornobyl” ja nüüd seda raamatut lugedes oli kogu aeg sarjas nähtu silme ees. Sari tutvustas Tšernobõli katastroofi üldisemalt, otseselt Eestist seal eraldi juttu vist polnudki. Samal ajal käis aastate jooksul katastroofi tagajärgi likvideerimas ligikaudu 5000 Eesti inimest. Siia raamatusse on kokku kogutud erinevaid eestimaalaste lugusid. Kuidas inimesed sunniviisiliselt ja mõned ka vabatahtlikult sinna läksid, milline oli igapäevaelu kohapeal ja kui vähe või palju tegelikult teati, millega on üldse tegemist. (Kadri P)


Soovitan – annab hea ülevaate, kuidas sealne tööelu toimus ja kuidas inimeste igapäevaelu mõjutas. Kurb oli, et töölistel puudus täielik ülevaade, mida sealne keskkond ka nende järelpõlvedele võib põhjustada. Kurb ja silmi avav. Mehe koju kirjutatud kirjad lähevad väga hinge. Kindlasti sunnitud olukord muutis meeste ja naiste elu palju – kellel paremaks, kellel halvemaks. (Anet A)


Kole lugu. Hoiatuseks kõigile. (Sirje R)


Seda raamatut on raske soovitada või mitte soovitada. Igaüks peab ise otsustama. Mõnele toob juba pealkiri kananaha ihule. Mina lugesin huviga. Kõige hirmsam vaenlane ongi see, keda pole näha. Masendust tekitab otsustajate rumalus, piiratus ja hoolimatus inimeste suhtes. (Eha A)


Kurbus. Sõda rumaluse ning nähtamatu vaenlasega. (Aarne V)


Raamat räägib maailma ühest suurimast tuumakatastroofist, sõjast rahu ajal, kus inimesed saadeti „labidaga“ aatomi vastu. See teos ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Üle 30 aasta on möödunud. Mäletan hästi päeva, kui tuli teade juhtunust. Oli väga ilus ja soe kevadpäev, istusime töökaaslastega lõunapausi ajal õues. Päris hirmutav oli! (Anu P)


Ajalugu peab tundma! Väga hea ülevaade. Meeletu valu mis Tsernobõliga kaasnes, purustades nii paljude lootust. (Inge M)


Kui palju see vaenlane inimestele südamevalu tõi. Aga vaenlast peab tundma ja temaga isegi õppima elama. Raske raamat, väga paljudel on isegi raske seda kätte võtta. (Ella M)


Mina olen sündinud mitu aastat peale seda katastroofi. Ometi on selle jälgi ka praegu tunda, sellest on palju raamatuid ja ekraniseeringuid. Mõnes mõttes on sellised sündmused hullemadki kui sõda. Ei oska oodata, ei olda valmis, ei tajuta reaalset ohtu. See raamat oli mõtlemapanev ja kurb ka. Ei suuda ettegi kujutada, kui jube see teadmatus võis olla. (Tiina Silvia L)


Kohutav, kus elasime. Nõrganärvilistele ei ole see raamat. Sündmus tegi enamusest meestest surnud, aga poistest ei teinud mehi. Kohutav. (Anne S)


Kindlasti soovitan – keskealised ja vanemad inimesed on kõik sellest teemast teadlikud. Kohutav teema – katastroof, kus osales Eestist 5000 noort meest. Kiiritusest oli väga vähe teadmisi. Tööde organiseerimine kohapeal oli allpool arvestust. (Maie R)


Seda raamatut on väga raske kirjeldada. Mulle meeldis lugeda asjas osalenute lugusid. Neist kõigist kumab läbi teadmatus, mis on juhtunud ja kui ohtlik see on. Mõtlemapanev. Samas on ka seal raamatus öeldud, et kui käsk antakse – tuleb minna. Raamatut soovitan. (Tiina R)


Minu vähioperatsioon langeb kokku Tšernobõli katastroofiga. Kas vähki haigestumine oli sellega seotud, ei tea, aga haiguslehel oli uudismoodustis, sest siis ei lubatud nimetada sõna „vähk“. Tsernobõl avas silmad enam kui miski muu: see näitas tuumaenergia koledaid tagajärgi isegi rahulikul eesmärgil. Pehme radiatsioon pani kõik hästi kasvama. Tekkisid sellised anomaaliad: kirsid olid nagu ploomid, õunad olid tohutult suured. (Imbi M)


Soovitan. Et teada saada, kui julm võib olla sõda, ka siis kui püssid ei paugu ja kuulid ei lenda. Vihastasin, solvusin, nutsin, naersin, aga ikka südamest! (Maie P)

Siiri Sisask „Südame hääl”

Väga armas raamat. Lugedes seda raamatut tekkis mul tunne, et selle raamatu kangelanna on hoopis minu vanaema. Raamat oli nii vahetu ja siiras nagu oli ka minu suhe vanaemaga. Mul on nii hea meel, et Siiri Sisask on sellise armsa raamatu autor. (Triinu M)


Armsad lood elust, mis on sündinud Siiri Sisaski kõnelustest oma vanaema Elleniga. (Siret M)


Omapärane, isikliku mõttemaailma leheküljed. Hea. (Marja-Liisa S)


Tore lugemine. Mõtlesin palju oma vanaemale. Helge olemine. Läksin mõttes lapsepõlve, mille varased aastad veetsin vanaemaga, kes oli hea jutustaja. (Külli J)


Mulle meeldivad sellised märkamised ja taipamised, mida autor on kirjeldanud. Küsi ja saad vastuse. Helge, soe, mõtisklev. (Egle K)


Südamlikud mõtisklused ja kahekõned vanaemaga, nagu KES või MIS? Ajarahu puudumine, Kõhutunne jt. Liigutav on sügav austus oma väga eaka vanaema vastu. (Eve R)


Väga soovitan lugeda inimestel, kes tahavad mõtiskleda elu igavikulistel teemadel. Eriti meeldis mulle tema vanaema nooruslikkus ja mõtteterad. (Helle H)


Autor mõtiskleb temale omasel tundlikul viisil inimeseks olemise üle – “Inimene kui teemant”, “Peegel, kes ma olen?”, “Kehakeel”, “Koerad hingel” jms. Kaaslaseks ja inspireerijaks on talle ta pea saja-aastane vanaema, kelle elutarkadest sõnadest saab alguse suurem osa mõtisklustest. Koos arutatakse mõisteid “õhku täis” ja “ennast täis” inimese kohta ja milline võiks olla inimene, kes oma südamehäälest kaugenenud on. Muusikuna on ta teinud näiteks muljetavaldava arvutuse oma ja meie kõigi esivanemate kohta, kes ju alguse saanud Aadamast ja Eevast. Tihti juhatab mõtiskluse sisse autori lemmik Marcus Aurelius, kuid lõpetuseks on autor ise öelnud ikka midagi väga sisukat. Näiteks ” See maailm on lahke – võta, mida vajad, mida enese parimaks olemuseks võimeline kasutama oled.” (lk 32). NB! Just olemuseks – kuidas olla parem inimene. Või “Kui keegi aga üha valedest lähtekohtadest sunnitud tegutsema on, siis mõjutab ta ju kogu muudki mängu, sundides nihkesse ka kõikide teiste mängus osalejate tegevusmustrid.” (lk 59). Kui palju mõtlemisainet! Ja see on nii virgutav! Soovitan väga. (Linda K)


Selles lühikeses raamatukeses jagab Siiri Sisask oma mõtisklusi, sekka elutarga vanaema mõtteid ja Marcus Aureliuse tsitaate. Lihtne vahepala pikemate raamatute vahele. (Kadri P)


Mõnusalt õhuke raamat inimeseks olemisest ja inimesena elamisest. Raamatut kroonib Siiri armsa vanaema lummav portree. (Niina Z)


Väga lihtne, armas. Meie armastatud laulja mälestus oma vanaemast. Lihtne: et me ei ole õieti muud kui eilse kaja tänases. Ja pere ammuses mõistes tähendanud“kõige algust“. (Helve V)


Lihtne ja lühike, võtab läbi lugemiseks väga vähe aega. Et ühiskond nõuab kaasalöömisi ja blaa-blaa suhtumist. Inimene on loodud ise mõtlema, taipama ja omi seisukohti kujundama. Selgelt oma meelt kasutama, et saada selgeks, mis talle tõeliselt vajalik on ja kahjuliku kõrvaldama. (Randar V)


See raamat oleks võinud veidi sisukam olla. Teksti oli vähe ja see mis oli, oli kirjutatud küll ilusalt ja voolavalt. Aga see oli minu jaoks pigem selline isutekitaja. Hea meelega loeks veel, neid lugusid oleks võinud kaante vahele veidi rohkem saada.
Ennast leidsin selles lõigus: “Väga huvitav on jälgida inimesi. Kuid siiski peab nentima, et huvitavam on jälgida neid, kes oma unistusi teostada suudavad. Miks? Sest lihtsalt on põnev jälgida, milliste vahendite, mõttemustrite ja tegevuste kaudu nad oma sihini jõuavad. Kuid need inimesed, kellel leidub küllaga ideid, ent nende teostamiseks justkui auru enam ei jätkuks, tunduvad püsivat justkui mingis ooteseisundis.” (lk 36) (Tiina Silvia L)


Hea mõtiskluste kogum, kus on juttu põlvkondade sidemest ja põlvkondade mõjudest. Tore oli vanaemast mõelda, ja hea, et see on kirja pandud. (Evi K)


Mind on alati paelunud Siiri Sisask kui laulja, kui persoon. Soovitan teistelegi – temal on sõnum. Ei ole varasemalt kätte sattunud tema kirjutised. Aga armas ja väga südamlik. (Inge M)


Väga mitmekülgne naisterahvas. Meeldis. Ja väga siiras. Meeldisid eriti need osad, kus olid dialoogid vanaemaga. (Ella M)


Südamlik lugu. Kõnelused eaka vanaema ja tema lapselapse vahel. (Eha A)


Kerge lugemine ning südamlik sõnum. (Karoline A)


Armastatud laulja mõttemaailm on ikka nii rikas. Ja kui olulised on meie jaoks meie esivanemad. (Eve L)


Soovitan lugeda, sest Siiril on palju siiraid ütlemisi ja huvitavaid mõtteteri-pähkleid. Imeilus raamat, ilusa inimese ilusad mõtted. (Reet V)


Kui ei usu, siis loe kui tähtis on vanaema olemasolu noorematele. Vanaema olla on uhke ja hää (natuke kurb ka). Elu on nagu turbasammal, pealt kasvab ja alt kõduneb. Alt-eelmiste põlvkondade tarkus on väetiseks järgnevatele eludele. (Taimi O)


Ma mõtlen, et sellele raamatule saab suurimaks süüks panna tema pikkust või õigupoolest kõike seda, mis pikkusest puudu jäi. Oleks tahtnud rohkem, aga just siis, kui hakkas juba heaks minema ja olin valmis Siiri mõtterännakute seltsis veelgi sügavamale kaevuma, sai raamat hoobilt läbi. Eks peab võtma järgmisena ette tema vanaema mälestused raamatus “Hästijätt”. (Elo H)


Sümpaatne osa on lapselapse ja vanaema suhte kujutamine. Meelde jäid tsiteeritud Marcus Aureliuse mõtted. Näiteks:“ Ära kunagi himusta endale kasulikuks midagi, mis sunnib sind loobuma ustavusest, kaotama häbitunnet….“ (Sirje M)


Toredad mõtisklused oma vanaemaga ja Marcus Aureliusega. Eriti meeldis mõte, et käbi on seemnetega, seega pühas olekus. Kogume kedrust, ketrame lõnga. Oleme kogujad. Kuid meil on aeg otsida, aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata. Tore mõtisklusraamat. (Tiiu V)


Mitmekülgselt andeka autori mõtisklused avavad tee tema loomingu mõistmiseks. Ilmasambaks ei jää keegi. Selle raamatuga püstitas Siiri oma vanaemale kauni mälestusmärgi, mis kestab aegade lõpuni. (Tiiu K)


Siiani teadsin Siiri Sisaskit kui lauljat ja muusikut, nüüd siis ka kui raamatukirjutajat. Sügavad mõtisklused, tähelepanekud elust, keha tunnetamisest, südame kuulamisest. Lugemiseks peaks olema õige aeg ja meeleolu. Väga liigutasid jutuajamised vanaemaga ja tema vastus: “Tead, Siiri, suurimaks elutarkuseks on tahe elada.” (Anu P)


Laul ja mõtisklused, vestlus vanaemaga. Südamlikkust õhkav. Märka ja võta aega suhtlemiseks ning mõtisklemiseks, sest ühel päeval tuleb lahkumise päeva alati. (Anne S)


Lihtne ja mõtlema panev. Oleks meil kõigil selline vanaema, oleks elu palju ilusam. Ei midagi keerulist. Võtad aja maha ja leiad palju ilusaid mõtteid ja hetki. Väga hea lugemine. (Doris J-P)


Tubli, Siiri, et Sa oled oma vanaemast nii südamlikult ja soojalt kirjutanud. Paljud meie noortest nõnda nimetatud „lumehelbekesed“ vanu ei mõista ja ei saa nendest aru. Mõtlevad vanainimeselikult, nii arvavad noored. Vanadel inimestel on palju tarkusi, mida on kasulik ka noortel teada. Inimene on loodud ise mõtlema, taipama ja omi seisukohti kujundama. (Imbi M)


Soovitan. Autor on pühendanud raamatu oma vanaemale – 98 aastat vana! Mitmed teemad on seotud vanaema räägitud lugudega. Väga armas ja huvitav. (Maie R)


Raamatus on mõned head mõtted ja kirjeldused. Näiteks Aadama ja Eeva laste kohta sain teada, midagi, mida varem ei teadnud – või mille peale pole ka kunagi varem lihtsalt mõelnud. Minu arust on seda raamatut raske soovitada/mitte soovitada – tundub, et see on selline raamat, mis kõnetab õigel hetkel kätte sattudes. (Sandra O)


Soovitan, sisutihe raamat. Meil võiks kõigil olla esivanem, kes annab edasi oma elutarkusi. (Sire S)


Ikka soovitan. Siiri Sisask mõtiskleb, toetudes oma vanaema ja Marcus Aureliuse elutarkustele. Raamat on üsna õhuke. (Sirje N)


Südame häält tuleb kuulata. Raamatus on jutuajamisi laulja ja raamatu autori vanaemaga, on seiku loodusest ja ta enese elust. Lihtne ja südamlik. Südame hääl juhatab raja, mida mööda minna. (Esta K)


Kui hea raamatusõber fännab Siiri Sisaskit ja tema loodud muusikat, siis võib ta loota, et ka see vanaema Ellenist ja loodusest, elust ja inimestest ning elufilosoofiast jutustav raamat annab talle hingetuge, kaunist elamust. Vähemasti proovida ju võib. (Ester L)

Fred Jüssi „Vaikuse maastikud”

Väga soovitan, lugedes tuletasin endale meelde oma rännakuid looduses, mismoodi mina kuulasin ja tajusin seda; väga head mõtteterad autorilt, tabavalt sõnastatud; armas pisike raamat! Meenutasin enda mälestusi ja kogemusi lapsepõlvekodus – kevadvee vulin kodu kõrval teekraavis, haavapuu lehtede värisemine tuules, mühisev mets kraavikaldal, tuisutuule undamine õues ja lumemöll, aialippide praksumine karges pakases. (Ave M)


Paneb kaasa mõtlema.“Tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed sageli siis, kui teda enam ei ole.“ (lk 155) (Sirje R)


Soovitan väga. Jüssi teab, millest räägib ja mida hinnata. Tema tähelepanekud panevad sind hindama elu, loodust ja olulisi inimesi ning hetki. Väga palju mõttekaid tsitaate, mida tahaks meelde jätta. (Piret P)


Intellektuaalse loodussõbra mõtteid ja pilte on arendav lugeda. Hakkasin looduslikku vaikust üha rohkem hindama. (Maila M)


Tore, mõtteainet pakkuv raamat, mida võib rahuga lugeda ja muutuda nõnda veelgi rahumeelsemaks. Siit leidsin nii mõnegi mõtte, mida oma peas hiljem edasi veeretada. Näiteks, et vananemise traagika on see, kui sa jääd nooreks ega lepi sellega. (Evelin K)


Ilus, lihtne ja sügav mõttetarkuste raamat. Ilmekas loodusfotode must-valge tundlik graafika jutustab maastike rahust ja vaikusest. (Niina Z)


Mõtlemapanev lugemine, paneb loodusest mõtlema ja annab edasi loodust erinevatest külgedest. Pea iga mõtte järel peatusin ja mõtestasin selle enda jaoks lahti. Kindlasti iga lugeja võib iga mätta taha näha iseasja. (Anet A)


Armas raamatuke Fred Jüssi fotode, mõtete ja ajakirjanduses avaldatud materjalide katkenditega. Samuti on raamatus huvitav intervjuu autoriga. Üks autori väga eluline mõte: “Mis elu inimestelgi seal enam ootamas on, kust metsloomad kaovad” (lk 65). (Siret M)


Soovitan. Huvitav kaasa mõelda. Pildid toetavad mõttekäiku. (Maie-Anne K)


Äärmiselt laia silmaringiga ja targa inimese mõtteid on huvitav lugeda ja miks mitte meeldegi jätta. Eluline, mis on põimitud minevikuga. (Ella M)


Kuna raamat koosneb kahest poolest, esimene intervjuu ja teine osa mõtteteradest, siis igaühele leidub midagi siin. Meeldisid mõtteterad, mis on ajarännakud. (Inge M)


Soovitan. Jüssil on terav pilk ja hea sulg. Kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi ja kes lisab teadmisi, see lisab valu (Koguja 1:18) (Mare A)


Loodusfilosoof Fred Jüssi mõtestab maailma kui üks mees, kes on justkui looduse ja kultuuri ristteel (Linnalehest). “…kui sa mõne targa raamatu kätte võtad ja loed ja avastad, et seal on kirjas seesama, mida ise oled kogu aeg mõelnud. Ainult et sa pole teadnud, et seda tead!” (lk 17) (Ilme U)


Oli väga hea taaskohtumine F. Jüssi mõtete ja mõtestamistega. Nagu oleks jälle metsavaikuses käinud. F. Jüssi on öelnud: “ Elamused on nagu pilved, nad tulevad ja lähevad. Aga midagi neist jääb.“ (lk 80). Millist rahu ja elutarkust, isegi armastust pakuvad meile selle suure mehe raamatud. (Tiiu V)


Väga soovitan. Väga eluterved ja ajatud mõtisklused. F.J. on looduse filosoof. Lugesin raamatukest 3 korda. Õppisin osad tarkused pähe, nii elutruud ja ajatud. (Ester S)


Filosoofilised mõtted loodusest, aga ka eakaaslastest, emast… Vaikusest, üksiolekust. Meeldis ja puudutas austus ja lugupidamine ema vastu. Paljud inimesed häbenevad seda. (Taimi O)


Elav legend loodusmeeste seas jagab pika elu jooksul kogutud tarkusi. F. Jüssi mõtted on puhtad ja selged nagu kastepiisad kõrrel. Mulle meeldib kõige rohkem tõdemus, et vaikus on kui loodusvara. (Tiiu K)


Soovitan loetud teost väga. Jüssi on mitmed erinevad elulised ja igapäevased mõisted teistsugusesse konteksti pannud, defineerinud neid mõnes mõttes teistmoodi ja seda oli väga huvitav lugeda. Tekitas melanhooliat, veidi ka igatsust lapsepõlve järele, samas aga tugevat tungi loodusesse, puude vahele või mere äärde minna. (Gerda S)


Fred Jüssi mõtted ja jutud on ajatud. (Maire S)


Pani mõtlema elu ja toimuva üle. (Külli R)


Need mõtteterad on kogutud ajakirjandusest ja raadiosaadetest. Väga tihe, iga lause ütleb midagi suurt. Elamused on nagu pilved. Need tulevad ja lähevad, aga midagi neist jääb (lk.80). (Elle P)


Soovitan, sest need on targa elunäinud mehe mõtted. Tunnen mõningast hingesugulust, sest armastan samuti vaikust ja üksi olemist. (Reet V)


Soovitan. Fred Jüssi oma tuntud headuses. Autoril on laialdased teadmised loodusest ja aastakümnete pikkused kogemused looduses viibides ja jälgides, kuulates ja järeldusi tehes. (Maie R)


Soovitan, tark mees, elanud pika elu loodusega üht jalga käies, vaieldamatu favoriit omal alal. Autoriteet. Lugedes F. Jüssi mõtteid ja intervjuusid kõlas kogu aeg kõrvus tema iseloomulik rahumeelne hääletämber. (Sirje N)


Soovitan, sest loodust tundva ja armastava inimese mõtteid on kosutav lugeda. Meelde jäi autori mõte: hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud. (Sirje M)


Väga huvitav, soovitan. Inimese mälu on tõesti valikuline. (Inge S)


Hea lühike raamat kiirel argiajal. Meeldib jälgida autori mõttesuunda, süvenemist oma teemasse. Rahu, meditatsioon, mõtteselgus. (Egle K)


F. Jüssit on alati hea lugeda. See on mõnus äratundmine; see annab rahu, kiirus kaob… Nostalgia, ühtaegu hea ja mõnus, aga kurb ka. Kõndisin justkui taas lapsepõlve radadele, mil elasin maal, tundsin metsa. (Külli J)


Mulle väga meeldis. Need mõtted. Lugesin ja ei pannud enne käest kui läbi oli. Polnud tükk aega väljakirjutusi teinud, seekord leidsin jälle põhjust. Lugedes meenus midagi läinud aegadest, mis poleks võib-olla kunagi meelde enam tulnud. (Astrid V)


Loodust armastavale inimesele soovitan kindlasti lugeda. Mõnus lugeda, tabavad ütlused. Tean Fred Jüssit juba ammu, olen teda alati imetlenud. (Hafza D)


Fred Jüssi mõtted on värsked ja lihtsad, ent hoolimata mõtete lihtsusest, pead sa ikka nende üle järele mõtlema. Väga ilus raamat, mõjusad fotod haarasid kaasa. (Viire V)


Palju ilusaid mõtteid nende kaante vahel. Sõnadega osav. Tahaks, et terve raamat mulle pähe jääks. Teeks nagu paremaks inimeseks, kui oskaks ka oma mõtteid sedasi ladusalt sõnastada. (Doris J-P)


Fred Jüssi oskab lihtsade sõnadega välja öelda mõtteid, mida lugedes tunned kohe ära, et need on siirad ja tulevad otse südamest. Ta oskab isiklikku elukoguemust kirjeldada nii, et tekib otsekui elav pilt sündmusest. Olen seda raamatut mitu korda lugenud. Ikka ja jälle on see minu jaoks olnud nagu uus lugemine, kuna avastan uue vaatenurga, mille üle mõtisklema jääda. (Triinu M)


Fred Jüssi mõtted on sügava sisuga ja väga õpetlikud. Paljudel inimestel on raske sellepärast, et nad ei tunne ära inimesi, kes neid õpetavad. Inimese mälu on valikuline.
Vanad puud on nagu vanad inimesed. Neist hoovab rahu ja väärikust. Nad loovad rahu ja korda tervikus. (Imbi M)


Muhe loodusmehe filosoofia. Suunab tähelepanu vaikusele, kulgemisele ja koos loodusega kasvamisele läbi elu. (Ave K)


Aruka inimese arukad mõtted lihtsas ja ilusas eesti keeles. Ilustratsioonideks ilusad must-valged fotod. Rahu ja kooskõla. (Esta K)


Hingedeaeg on linnainimesele ilmselt teistmoodi kui metsa üksinduses ja vaikuses seda kogeda. Aga püüda ju võib ning sestap võtsin ma Fred Jüssilt kaasa just selle:
“Kui on päevad hästi vaiksed
õhk ei ole tuul
kui on sõnad hästi vaiksed
peatuvad nad suul…”
Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani ning hingedepäev ei ole kuupäev kalendris. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Neil päevil on piir meie maailma ja teispoolsuse vahel õhukesem.
Muistsel hingedeajal kehtis vaikusenõue, tänapäeval räägime vaikusest kui loodusvarast. (Ester L)


Vahel peab lugema ka selliseid raamatuid. Aeglaseid ning mõtlikuid, kus ise pead koos tekstiga pause vahele pidama ja omas peas loetut peegeldama, järeldusi tegema.
Tekstist on tugevalt tunda, et kõneleja on elukogenud. Tal on olnud aega ja taiplikkust jälgida enda ümber toimuvat, selle üle mõtiskleda ja jagab nüüd sellest tulenevaid mõtteid omakorda nendega, kel on taipu osata seda kuulata ja mõista.
Seetõttu on see twitteri-helbekeste jaoks ilmselt igav ja kauge. Midagi ei vilgu (kuigi tekstid on lühikesed), pardimokki teevad ainult päris pardid ja pildid ei ole isegi värvilised, nunnumeetritest rääkimata.
Siinkohal siis noomitus ka mulle endale, et liialt harva sellist laadi kirjandust lugema satun! (Elo H)


Jüssi tunneb loodust ja teab sõna jõudu. Iga öeldud lause on emotsioon. Selge. Arusaadav. (Mari T)

Olavi Ruitlane „Vee peal”

Lapsesuu ei valeta. Kaheteistaastase poisi kirglikku kalastamise hullust oli muljetavaldav lugeda. Lapselikud mõtisklused maailma asjade üle olid kohati naljakad, aga samas nii siirad. (Triinu M)


Väga vahvad lood lapsepõlvemailt, toredad tegevused, suhtumised, olukorrad. Kõik see on üpris humoorikas võtmes, naljakates situatsioonides edasi antud. (Kadri M)


Soovitan, ehe elu. Ühe poisi lugu, keda ümbritsevad kireva eluga naabrid. Lapse arvates nad vihkavad üksteist, kuid ilmselgelt tuleksid alati appi, kui teine seda vajaks. Poisist hoolivad nad kõik, õpetavad ja toetavad. (Sirje S)


Sobib lugemiseks nii noortele kui vanadele, sest on poisist meheks kasvamise lugu. Humoorikad lapsepõlvemälestused teevad südame soojaks. Miljöö ja värvikate karakterite poolest sarnaneb O. Lutsu jutustusele „Tagahoovis“. (Tiiu K)


Lood kalameeste elust, lapse silme läbi. Mõtlesin algul, et mis mul nendega asja, aga… pisut valesti mõtlesin. Mu isa peamiseks harrastuseks oli kalastamine, Keila jõe kallastel. Ilma paadi või muude suuremate abivahenditeta, ilma seltskonnata. Õnged ja muud vajalikud vidinad olid loomulikult olemas. Ja võimalus mõnikord justkui „põgeneda” oli tema jaoks väga oluline. (Ester L)


Eluline ja lõbus. Hariv ka. Järvekalade ja kalapüügiriistade pildid on vajalikud. Kalapüügi kirjeldused olid nii veenvad, et elasin püüdjale kaasa. Tahtsin, et ta ikka mõnesuguse saagi püüaks. Veendusin, et kalapüük on niisugune nakkus, millest lahti ei saa. Mõned endised töökaaslased olid sellest nakatunud. (Mari T)


Haarav lugemine elust Tamula järvel ja ümbruskonnas. Armas sissevaade võro kiilde ja võrokeste ellu. (Maire S)


See on väga muhedalt kirjutatud teos, kuigi teemad on rasked ja valusad. Head kirjeldused. Pildid hakkasid silme ees jooksma. Olemise, kasvamise raskus ja valu. Iroonia. Samas ka kergus, vabadus. (Külli J)


Väga meeldis. Asjalik ülevaade kalamehe tarkustest. Head nalja, musta huumorit ja karmi elutõde täis raamat. Parim raamat kalapüügist. Lugedes tuli suur kalaisu peale. (Astrid V)


Kui see raamat ilmus, oli ajakirjanduses palju kiitmist. Hea, et on nüüd siia programmi lülitatud, sest on tõesti hea raamat – hästi kirjutatud, läbi lapse silmade, väga huvitav. Kuigi ma pole kunagi ise kalal käinud, siis autor kirjeldab seda tegevust nii kirglikult, et peategelase emotsioonid jõuavad selgelt ja kaasahaaravalt lugejani. (Sirje N)


Teatavasti ilmub ka film samanimelise teose järgi. Ootan põnevusega. Naljakas. Kuuldavasti nimetatakse seda ka nn. „Kevadeks“ (Inge M)


Väga siiralt, ehedalt ja tõetruult kirjutatud lugu väikelinna elust. Teismelise poisi kasvuraskused ja mõttemaailm. Kaasahaaravalt on kirjeldatud kalapüüki. Toredad illustratsioonid. (Anu P)


Mõnus lugemine. Tolle aja miljöö ja hoiakud läbi nooruki silmade. Ruitlane on hea kirjanik, võib kirjutada ilma roppusi kasutamata. (Maie-Anne Kuuskmaa)


Raamatus on kirjas kalameheks olemise võlu ja valu ja mõnda muudki. Elu omas mahlas. On huumorit ja on traagikat. Huvitav oli ja vahepeal muigasin. (Esta K)


Neile, kellele meeldib kalapüük ja rahulik kulgemine. Neile, kellele meeldivad oma asja ajavad inimesed. Neile, kellele meeldib võru keel ja kõikidele teistele ka. Mulle meeldis, kuidas oli kirjutatud ja lõpus oli isegi kahju, et läbi sai. Ei saanudki teada, kuidas peategelase suhe Mariaga edasi arenes. Mulle meeldivad oma asja ajavad inimesed. (Britt S)


Kui oled väga kalastushuvilune, siis on huvitav lugeda. Mind köitis enam inimsaatuste liin ja elu-olu väikelinnas umbes pool sajandit tagasi. Jäi silma autori mõte: „Kõik ongi nagu jää. Nii ilus ja habras. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole.” (Sirje M)


Kalastamine kui pidepunkt elus, mis alati ei ole täpselt see, mida soovid või naudid. Keelenostalgia, kuna suvitasin lapsena samas keelekeskkonnas. (Egle K)


Väga põhjalik ülevaade kalandusest ja õpetus kuidas kalu püüda. Õppida pole kunagi hilja. Algajale kalapüüdjale väga vajalik. Maailmas ongi kahte sorti tarkus: üks on see, mida raamatutest saab, ja teine, mida elades õpib. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vanad inimesed ei tahagi elada. Jääb mulje, nagu nad oleks kõik omavahel kokku leppinud. (Imbi M)


Mõnusad ja ehedad lapsepõlvemälestused 80ndate Võrust. Elavalt on kirjeldatud nii pättuste eest kere peale saamist, joodikuist naabreid kui iga hinna eest kalapüüki. (Ave K)


Sooja huumoriga kirjeldatud kasvamise ja eelkõige kalameheks kasvamise lugu. Sundimatu lihtne lugemine, mis ei pane kahtlema olukordade tõepärasuses.
Teadupärast on teosest valmimas ka mängufilm. Ootame ära. (Viire V)

Margus Ots „Veeaeg”

Väga fantaasia- ja seiklusterohke humoorikas ulmeromaan. Merevesi hakkab teadmata põhjustel järsku tõusma, kogu rannikuala on vee all. Inimesed ei tea ,kuidas uues olukorras käituda. “Oskus ja julgus teha õiget asja õigel ajal, tuleb ainult end stressirohkes olukorras proovile pannes. Ja proovile pannes just siis, kui oled ise emotsionaalselt kõige haavatavam. Õpid ennast tundma, tead, kuidas sa reageerid, kui oled söömata, magamata, närvis; ning kui teinekord selline olukord tekib, siis tead, mis su sees juhtub.” (lk 230) (Anu P)


Mulle tundus lugedes, et autor nautis seda teost kirjutades. Sulg tal jooksis… (Viire V)


Tulvavesi, veeuputus… ja ellujäämine selles kõiges. “Olukord ei olnud hea, kuid mitte lootusetu ning kuigi ta oli elus tahtmatult päris palju jamasid kokku keeranud, oli nende lahendamisest saadud väärtuslik kogemus temast kasvatanud eriti loova probleemidelahendaja.” (lk 97).
Seikluslik katastroofilugu. Hea vaheldus ja meelelahutus kui parasjagu on meie tegelik elu selline… (Ester L)


Omapärane teos. Poleks uskunud, et see fantaasia maailma lõpust kaasa haarab. Head tüübid, keda võib ikka kohata, ajavad muigama, aga panevad ka mõtlema. (Külli J)


Soovitan. Põnev ja köitev. Eri inimeste reaktsioonidest katastroofi situatsioonis, kui peab mugavustsoonist välja astuma. (Ester S)


Elu paneb poisid proovile. Ellujäämise nimel tuleb hüljata enesekesksus ja hakata koostööd tegema teistega. Poisid pandi egost loobuma, et toime tulla uue olukorraga. Pigem olin vaatleja. (Taimi O)


Huvitav katastroofilugu, kuidas kolm väga erineva elukogemusega noormeest kriisiolukorras käituvad. (Kadri P)


Kolm noormeest on oma igapäevasest kindlast elust välja tiritud. On juhtunud midagi mõistetamatut, vesi ründab. Paistab, et maailma lõpp on käes. Tänapäeva noored on üpris võimetud sellise olukorraga kohanema. Ega neil pole aegagi kohaneda, kõik tuleb ootamatult. Hea, kui ei peaks selliseid katsumusi läbi elama. (Mari P)


Võib lugeda. Lõpu poole muutus minu jaoks põnevamaks – mis tegelastest saab. Autoril on väga hea fantaasia. (Esta K)


Kolme poisi läbielamisi oli põnev lugeda. Hästi oli autoril välja toodud kolme erineva noore inimese mõttemaailm kriisiolukorras. Teiselt poolt oli häiriv endale tunnistada, kui abitud me tegelikult tõsiste looduskatastroofide ees oleme. (Triinu M)


Omapärane teos. Kolm noort inimest uskumatus olukorras. Tarkus ja lollus on suhteline. Nemad on targad selles vallas, mis teadmisi meil ja kogu riigil praegu vaja on. (Imbi M)

Rein Raud „Viimane kustutab tule”

Uskumatu, et Rein Raud kirjutas sellise kriminulli! Leia julgus alustamiseks, hiljem edeneb iseenesest. Portugallane Sorinho koos eesti sponsoritega lõi ajamasina, mida katsetati kaugsõidubussidel, et reisijatelt aega lõigata. Ainult et üks buss kadus. Asja uurivad valitsus ja ajakirjanik Karit. Põnev! (Randar V)


Kes on R. Rauda lugenud, saab meeldiva üllatuse! Põnev! Ei ole krimi ja ulme fänn. Alati leian palju odavaid vajakajäämisi. R. Raud üllatas meeldivalt. (Helve V)


Väga ilus sõnakasutus. Nauditav lugeda. Oli põnev. Teema eesti kirjaniku kohta ootamatu. Äge! (Marika S)


Huvitav raamat, kisub kaasa. Ulmeline? Vist tõesti.  Kas sellised asjad saaksid toimuda päriselt? Siin ja praegu, meie turvalisel (no pisut ikka) kodumaal? Põnev lugemine, soovitan! (Ester L)


Soovitan loetud raamatut neile, kellele meeldivad ajarännud ja ulme. Ütleksin, et see raamat on eesti kirjanduses pigem ebatavaline. Rännakud ajas, keeruline kontseptsioon, keegi midagi ei tea, aga siis üritab üks nutikas ajakirjanik asjas selgust saada. Raamat oli suures osas segane, aga lõpu poole tuli selgus, samuti meeldis väga, et lõpp jäi n-ö lahtiseks, iga lugeja saab ise mõtiskleda, mis tegelikult juhtus. Emotsioon oligi pigem segadus, samas ka suur huvi, et saada teada, mis juhtus.
Kohati oli keelekasutus selline, mis mulle eriti peale ei lähe, ropendamine ja ingliskeelsete väljendite eestistamine, aga võib-olla paljudele see meeldib. (Gerda S)


Täitsa põnev põnevik. Kuigi see asi, mis tegevust raamistab, on siiski ulme valdkonda kuuluv, on kõik muu täiesti reaalne. Loodetavasti siiski mitte kasutuses olev. Kindlasti küll kusagil on mingis vormis, aga tahaks loota, et Eestis mitte. Kõik see salateenistus ja kaalikafarm ja müstiline tegelane Kanarbik. (Viive J)


Ulmeline, poliitiline, põnev. Raud oskab pinget üleval hoida, pidevalt tahad teada, mis saab edasi. Poliitika on räpane, riik koolitab välja sõdureid, kes täidavad ainult käsku, mõtelda pole vaja. Huvitavad on ajaga seotud teemad. (Mari P)


Pinge püsib viimase minutini ja jätab mõtteainet. Pisut ulmeline ja keerdkäikudega. Kas päriselus on ka niisugune naisajakirjanik? (Mari T)


Eesti autorilt ja lisaks Rein Raud. Muidugi soovitan julgelt, sest pettuma ei pea. Põnev, lisaks kaasahaarav ja pinget hoidev kuni viimase reani. (Ella M)


Rein Raual on head raamatud, soovitan isegi neile, kes tavaliselt lugeda ei armasta. Julge, jõuline, selgelt kirjutatud. (Inge M)


Haarav ja põnev ulmeromaan kaasaegsest elust. Romaani ülesehitus kuni lõpuni on pinget pakkuv. Tekitab huvi autori teiste raamatute vastu. (Kadri M)


Soovitan põnevate elamuste otsijale. Põnev, ootamatute keerdkäikudega, veidi hirmutav. Ei suurenda usaldust poliitikute vastu. (Eha A)


Soovitan. Vaimukas ja huvitava süžeega raamat. Kas sellised võiksid olla meie praeguste poliitiliste mängude tagamaad? Vapustav. (Eve R)


Soovitasin juba kõigile sõpradele. Väga põnev ja oskuslikult kirjutatud lugu. Eelmise aasta lemmik. Tekitab põnevust, elevust ja mõttetööd. Mõistmise illusiooni. (Lissel L)


Põnev lugemine. Tänapäeva ühiskonna kitsaskohad olid minu meelest kirjaniku poolt tabavalt välja toodud. Vandenõuteooriad, kiire poliitiline polariseerumine, rahva usaldamatus poliitikute vastu, need teemad ei jäta kedagi külmaks. (Triinu M)


Soovitan neile, kes naudivad ulmekirjandust. Sain kinnitust veendumusele, et poliitika on täis manipuleerimist. (Maire S)


Hea ajaviiteromaan, mis kerib kogu raamatu vältel tuure ja alles lõpuosas toob tervikliku lahenduse ja arusaamise raamatust. Lõpp ja ajamasina idee läks pisut ulmeliseks, kuid jättis pärast viimast lehekülge veel mõtteainet endale. (Anet A)


Autor kuulub suurde ja kuulsasse Raua kirjandusdünastiasse, tema raamatuid tasub lugeda. Romaan on kaasahaarav. Noore kartmatu naisajakirjaniku prototüüpi olen TV-s ilmselt näinud. (Tiiu K)


Põnev lugemine alternatiivsest reaalsusest toimumas siinsamas Eestis meie ümber. Kruvib meeldivalt põnevust, raske käest panna. Soovitan! (Kadri P)


Huvitav, kaasahaarav. Võib saada saatuslikuks, kui tead midagi, mis võib kahjustada tuntud inimest. Poliitikas on palju kahepalgelisust, varjamisi, valesid. (Sirje S)


Minule oli ootamatu niisugune Rein Raua poliitiline teos. Need kes on huvitatud põnevusest soovitan lugeda. Teos oli sisukas. (Imbi M)


Omapärane lugu. Haarav. Lõpus läks ikka väga põnevaks. Põnevus haaras kaasa. Väike müstika. Sai mängulusti nautida… (Külli J)


Kahjuks raamat ei haaranud mind. Jään kirjaniku intervjuude ja mõttekatkete kuulajaks – need sobivad mulle rohkem. (Viire V)