Osalejate tagasiside

“Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Mia Kankimäki sõnastab raamatu kirjutamise eesmärgi olles oma elust tüdinud, unistades muuhulgas inspireerivast projektist ja põhjusest elada mõnda aega Jaapanis, uurida seal õuedaam Sei Shōnagoni (966–1025), kelle vastu on huvi tundnud üle 10 aasta. Nõnda pühendab Mia Kankimäki 1 aasta Sei Shōnagoni ja enda lähemale uurimisele, elades periooditi Jaapanis. Autor kirjutab ajaloost, mõtiskleb, vaatleb, kogeb, püüab mõista ja seab julgelt erinevaid hüpoteese Sei elust Sei Shōnagoni ja Heiani ajastu esteetikat ja Seid julge naiskirjanikuna imetledes. Ka Kankimäki koostab Sei eeskujul oma loetelusid, kirjeldab kogemusi Jaapani kultuuri, ajaloo, looduse, raamatute ja uurimise, igapäevaelu ja inimestega. Mia Kankimäki sõnul on esteetika talle mingil põhjusel alati kinnisideeks olnud ning seetõttu ta sobibki „Heiani ajastusse peenutsema“ (lk 42-43). Autori otsimistele ja ekslemisele Sei Shōnagoni osas on huvitav kaasa elada, ühtlasi elades kaasa ka Mia Kankimäki mõtetele enda elust. „Minna tuli tingimata kõige keerulisemat teed mööda“ (lk 299), see kehtis nii Sei uurimise kui kirjaniku enda eksperimendi kohta. Huvitav lugu pühendumisest, hea sissejuhatus „Padjamärkmetesse”. -Kati V

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Ma pigem soovitan. Raamat on kaunis ja veidi kummaline. 🙂 Ei soovita- palju lugemist ja imelik. Väga vana ajalooline raamat, aga meenutab tänapäeva blogi. Nimekirjad, luulekatked, armsalt kummaline. 🙂 -Aet W

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Zuihitsu (“pintslile järgnedes”) stiil koosneb loeteludest, mõtisklustest ja ajaloo ülestähendustest, mis ei ole omavahel otseselt seotud, raamat näib juhuslikuna, fragmentaarsena. Sei Shōnagoni stiili kirjeldatakse ka oma ajastu blogina. Üks osa raamatust tutvustab ajastu kombeid, eluolu ja rituaalides osaleva naise (naiskirjaniku) perspektiivist. Huvitavad on loetelud, loetelude teemad – „asjad, mis on vastukarva; asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma; peened asjad; möödunud asjad, mis tekitavad sooje tundeid; harvaesinevad asjad; võrreldamatud asjad; asjad, mida on valus pealt näha; asjad, mis leevendavad igavust; asjad, millest pole mõtet eriti välja teha; asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda“ (lk 245). Meeldiv on esteetika ja mitmekesisus, kirjutaja isiklik kogemus ja tähelepanelikkus, tundlikkus ja „tüünus“ detailide, nüansside osas. –Kati V

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Novellikogu, kus on peamiselt kurvad ja mõtlikud novellid. Arvasin, et neist leiab rohkem muumidele vihjeid, aga neis on autori hoopis teine külg esindatud. -Kadri K

Tara Westover “Haritud” – „Haritud” on karm ja valus lugemine. Panin enda jaoks sellele raamatule pealkirjaks „Katki” – katki tehti seal nii autoromusid pereisa juhitud romulas kui ka inimesi. Kas siis ettevaatamatusest juhtunud õnnetustes või pereliikmete poolt, mingil väärastunud eesmärgil… Raamatu autor Tara kasvas selles kummalises, düsfunktsionaalses peres. Mormooni taust tähendas ühtlasi seda, et riik on paha-paha ja selle asju ei saa usaldada. Ei saa lapsele nime panna, ei saa korralikku arstiabi võimaldada, ei saa last kooli saata… Oodatakse maailma lõppu, mis jääb tulemata. Ja siis oodatakse uuesti, et äkki… -Ester L

Sara Danniel ja Benoit Kanabus “Kalifaadi hoor” – Olen sõja üle elanud eakas, kuid niisugust jõhkrust küll ei ole näinud ega kuulnud. Ei suuda ette kujutada, et inimesed suudavad nii käituda. Ma ei taha neid ka inimesteks nimetada. Kahjuks on elus kõik võimalik. -Imbi M