Osalejate tagasiside

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Sündmustik veel süngem kui praegu Ukrainas. Masendav – kui lihtsalt muutub inimene loomaks ja on võimeline valimatult tapma ka lapsi. Siin toimub põgenemine Süüria kodusõja tingimustes. -Maie-Anne K

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Raamat annab ettekujutuse, milliseid raskusi tuli kogeda peategelastel Süüriast sõja eest pagedes Suurbritanniase jõudmiseks. Neil oli siiski õnne, sest paljud on taolisel teekonnal oma elu kaotanud. Kaasahaarav lugu. Tore, et raamat lõpeb lootusrikkalt. -Esta K

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Haarav, kurb, painajalik põgenikesaaga Süüriast Inglismaale. Väga hästi kirja pandud, isegi nii hästi, et kõike ei tahakski teada, hoolimata tõsiasjast, et see on ikkagi paljude saatus. -Viire V

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Mulle ei meeldi lugeda raamatut teiste õudsatest kannatustest. Kellele meeldib, see loeb. Mina ei lahkuks oma kodust kusagile. Niisugune teekond on väga raske ja raske on ka kohale jõudes. -Eva K

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Väga südamlikult ja kaasahaaravalt kirjutatud teos. Kodusõjast põgenenud pagulaspere peab silmitsi seisma igasuguste ohtudega. Minule jättis eriti sügava mulje pime Afra, kes sõjas oli kaotanud poja, silmanägemise ja sellegipoolest suutis edasi elada ja tugevaks jääda. Selleks peab palju jõudu olema, et elu jätkata. Niisugune naine on meile kõigile eeskujuks. –Imbi M

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Väga soovitan. Huvitavalt kirjutatud teos sündmustest tänapäeva maailmas. Huvitavalt seotud mesilastega, samas räägib hoopis inimestest. Erinevate rahvaste seosest ja kodumaaigatsusest. -Liivi S

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Sünge, aga huvitav. Soovitan. Suurepärane ülevaade sellest, mis toimus Süürias. Samas inimsaatused! Mida suudetakse üle elada, et pääseda õudustest parema elu poole. -Pia K

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Nii aktuaalne teema, kui maailm on muutumas… Ootasin põnevusega, et see raamat minuni jõuaks. Kohati nii kurb ja seguneb sellega, et kui lootus koos usuga on hääbumas, leiab selleks jõu abikaasa. Soovitan sügavat ühtekuuluvustunnet, mis see raamat endas peidab. -Inge M

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – Suhteliselt muserdav lugemine ühe pere elust seoses Süürias toimuvaga. Elulooline kirjeldus elust enne sõda ja sõja ajal ning ühe pere põgenemisest sealse julmuse eest. Väga tõesed read just sellest teekonnast, mis viis mehe-naise rüüstatavast Süüriast läbi mitmete riikide ja tohutute läbielamiste Inglismaale. -Piret P

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” – „Põrandale laialiaetud värvilised legoklotsid. Sinised mustade lilledega keraamilised plaadid. Kollases kleidis Afra. Elutoa põrandal mängiv Sami, kes ehitab legoklotsidest maja. Mesitarud keskpäevapäikeses. Mahapõlenud mesila ja surnud mesilased. Keset põldu istuv Mustafa. Jões hulpivad surnukehad. Surnukuuri lahkamislaual lebav Firas. Mustafa hoidmas surnud poja kätt. Turuplatsil istuv Afra, Sami süles. Sami silmad. Siis oli kõik jälle pime“ (lk 109). Süüria kodusõda, jõhkrad tapmised, kodust ja kodumaalt põgenemine, smugeldajad, hetk ja juhus lahutamas surmast. Peategelase meeles mesilased kui ettearvatava rutiinse elu, turvatunde ja kodutunde sümbol, kui turvabaas mille juurde jälle ja jälle tagasi mõelda. Inimlik vajadus igapäevaste ettearvatavate rutiinide järele – et omada oma elu üle kontrolli kontrollimatus olukorras. Lugu leinast, traumajärgsest stressihäirest ja lootusest. -Kati V

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Soovitan kindlasti. Nauditav tekst ja tõlge. Lugedes osaled Süüria perekonna pikal ja valusal teekonnal, kohtad häid ja halbu inimesi. Armastus mesilaste vastu annab Nurile ja Mustafale jõudu. …tema silmades on kurbus ja lootus, pimedus ja valgus. Kaasahaarav, kurb, mõtlemapanev, õpetlik raamat! Igas inimeses, keda sa tunned, on inimene, keda sa ei tunne! -Sirje S

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Omapärases stiilis raamat sõjast ja põgenikele osaks saavatest katsumustest. Sõda ei tohiks meie eludes olla! Mida on vaja valides põgenikutee? Tervist, visadust, raha ja õnne. -Hele-Maire B

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Mesi, mesilased ja mesinik(ud) oleksid justkui rahumeelse ja turvalise eluolu osad. Võiksid olla… aga kahjuks mitte. See raamat on sõjast ja sõjapõgenikest, katkisest maailmast, katkistest inimestest… kelle hulka kuuluvad ka mesinik Nuri ja tema kunstnikust naine Afra. Rännates läbi katkise maailma, peavad nad lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mida nad ei ole kuidagi ära teeninud… Aga mesilased saavad õnneks päästetud ja sumisevad edasi. See on ilus lugu ühe abielupaari põgenikuteest Süüriast Suurbritanniasse. ———– „Nädal hiljem otsis Mustafa mind isa poest üles. Ta oli toonud mägedest kingiks suure meepurgi. Paari päeva eest oli ta teada saanud, et pääses ülikooli õppima, mis tähendas, et ta hakkas tulevikus sagedamini Aleppos käima…” (lk 171) -Ester L

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Väga hea ja huvitav, aga kurb lugu perekonna teekonnast sõjast räsitud linnast vabasse maailma. Lugu mesinikust, kes kaotab omaksed ja põgeneb pimeda naisega sõja eest. -Viivi T

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Tänase Venemaa-Ukraina sõja taustal igati oluline lugeda. Iga inimene on kordumatu, unikaalne, iga läbielamine jätab jälje. Mõistame seda lugedes ehk paremini, et kõik ei saa ühe mõõdupuuga võtta. –Külli V

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Hoolimata sellest, et lugu on sünge ja kurb, meeldis raamat väga. Milliseid eneseületusi peavad ikka kogema ja tajuma sõjapõgenikud, kellelt on võetud lähedased ja kodud rüüstatud. -Kati H

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Südamilk, kurb. Aitab mõista Süüria sõjapõgenike läbielamisi. Mõtlemapanev, kuivõrd erinevad võivad elusaatused olla ainuüksi seepärast, kus me sünnime. Läbinisti kurb ja nukker samas pisikese lootuskiirega. -Siiri H

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  Maailmas on paiku, mis pole kaugeltki turvalised. Ka tänapäeval tuleb lihtsal põgeneda oma kodust. Masendav. Jätta elutöö maha, näha seda hävimas. Põgenemine pole kaugeltki kõigile turvaline. Aga raha paneb rattad käima. -Taimi O

Christy Lefteri „Aleppo linna mesinik” –  … et nii kauge ja võõras Lähis-Ida saaks veidi mõistetavamaks. Raamat meeldis. Raske oli ette kujutada, kui tugev peab olema armastus teise inimese vastu, mis ei hääbu ka siis, kui oled sõjakoldes kaotanud kodu, kõige kallima, pereliikme, lapse, tervise ja minna eluohtlikule teekonnale koos pimeda kaaslasega. Masendav lugu, aga sõbra sisendav elujõud annab lootuse, et ühel päeval naastakse Aleposse tagasi ja rajatakse uus mesila. Täna tundub, et see võtab veel kaua aega. -Varje T

„Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Mia Kankimäki sõnastab raamatu kirjutamise eesmärgi olles oma elust tüdinud, unistades muuhulgas inspireerivast projektist ja põhjusest elada mõnda aega Jaapanis, uurida seal õuedaam Sei Shōnagoni (966–1025), kelle vastu on huvi tundnud üle 10 aasta. Nõnda pühendab Mia Kankimäki 1 aasta Sei Shōnagoni ja enda lähemale uurimisele, elades periooditi Jaapanis. Autor kirjutab ajaloost, mõtiskleb, vaatleb, kogeb, püüab mõista ja seab julgelt erinevaid hüpoteese Sei elust Sei Shōnagoni ja Heiani ajastu esteetikat ja Seid julge naiskirjanikuna imetledes. Ka Kankimäki koostab Sei eeskujul oma loetelusid, kirjeldab kogemusi Jaapani kultuuri, ajaloo, looduse, raamatute ja uurimise, igapäevaelu ja inimestega. Mia Kankimäki sõnul on esteetika talle mingil põhjusel alati kinnisideeks olnud ning seetõttu ta sobibki „Heiani ajastusse peenutsema“ (lk 42-43). Autori otsimistele ja ekslemisele Sei Shōnagoni osas on huvitav kaasa elada, ühtlasi elades kaasa ka Mia Kankimäki mõtetele enda elust. „Minna tuli tingimata kõige keerulisemat teed mööda“ (lk 299), see kehtis nii Sei uurimise kui kirjaniku enda eksperimendi kohta. Huvitav lugu pühendumisest, hea sissejuhatus „Padjamärkmetesse”. -Kati V

„Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Eriti ei soovita, kui just Jaapan sind ei huvita. Imelik raamat. Reisikiri, aga samas nagu päevik. Loen nagu usuhullu kirjutist. Ainult, et siin otsitakse ammu surnud naise mõtteid ja kohti taga. Kui poleks Jaapani igapäevaelu kirjeldust, viskaks raamatu ammu nurka ära. -Tiina N

„Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Omapärane ja huvitav reisi- ja elulooraamat. Teos on mahukas, lugesin kaua. Lugedes meenutasin oma Jaapani reisi 2009 aastal. Kyoto oli ka üks minu lemmiklinnu oma imeliste templite ja pühamutega. Olen hoidnud alles Kyoto linna kaardi. Päris põnev on vaadata, kus asub Mia Kankimäki koduküngas Yoshidayama, Minamiza teater jne. Ka on mul alles mõned sissepääsupiletid, mis “on nii ilusad, et ma ei raatsi neid minema visata” (lk.119). Soovitan lugeda, eriti Jaapani ajaloo- ja kultuurihuvilistel. Tahaksin lugeda ka Sei Shonagoni “Padjamärkmeid”. -Anu P

„Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Kuigi ma tunnen huvi Jaapani vastu, ei saa ma öelda, et olen kunagi olnud selle riigi ja kohaliku kultuuri lummuses, nii et võtsin raamatu huviringi avardamiseks. See on kirjutatud päeviku stiilis ja pakkus meeldivat lugemist. Paralleelid tänapäeva soomlanna ja tuhande aasta eest elanud jaapanlanna vahel on üllatavad ja pakuvad rohkelt äratundmisrõõmu. -Ellen E

„Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Mis puutub Jaapanisse, siis saab üht-teist huvitavat teada. Soomlane, kes on tüdinenud kontoris istumisest, võtab aastaks puhkuse ning sõidab Jaapanisse, et ajada jälgi Sei Shonagoni – tolleaegse keisrinna Teishi õuedaami elust. -Viivi T

„Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” – Pagemine enese juurest ennast otsima. Neljakümnendate eluaastate “kriisist” taastumise raamat läbi pagemise. Eriline võlu on minu meelest paljutähenduslikkus ja mitmekihilisus. Raamat jätab tõlgendusvõimalusi. -Eve L

Pirkko Saisio „Kaini tütar” – Raamat oli hästi kirjutatud, aga teema on tänapäeval juskui juba aegunud. Kindlasti oli 1975. aastal Soomes ilmunud teos tähelepanuäratav, aga tänases Eestis jättis teose teema mind kahjuks ükskõikseks. –Viire V

Pirkko Saisio „Kaini tütar” – Lugedes koorub lahti kahe noore naise Risku ja Anna armastuslugu. Autor kirjeldab väga mõjuvalt mõlema emotsioone teineteisega kohtumistest. Dialoogi on vähe. Tegelased vaatavad rohkem iseendasse, olles kohati ehmunud oma reaktsioonidest. Mõlema peres on probleeme. Vanemate vahel valitseb allasurutud tunnete pinge ja paine. Hoolimata üsna raskest teemast, on raamat huviga loetav. Väga paeluvad on igapäeva olmelised tabavad võrdlused. Soovitan kindlasti seda raamatut. Paneb kauaks mõtlema. Keeleliselt on lugu nauditav. -Linda K

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Raamat inimeste suhetest omavahel ja jumalaga, armastusest ja muusikast. Naine armastab naist, kuid ei julge seda algul ka endale tunnistada. Kas usklikud on kahepalgelised? Minu arvates need on, kes kogu aeg rõhutavad, et on usklikud ja suruvad usku ka teistele peale. Kahepalgelised oleme mingil määral kõik- sööme liha, aga tapmist näha ei taha. Inimestevahelised suhted on keerulised- iga kahekõne on raske, ka see, mis toimub pilkude vahel. -Sirje S

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Ei meeldinud. Liiga katkendlik või ei saanud sellest lihtsalt aru. Teema ei meeldinud. -Viivi T

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Mõtisklused minule kaugeks jäävast elustiilist. Ei oska neid arutlusi kellelegi soovitada. -Mari T

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Huvitavalt, kihiliselt jutustatud lugu. Pidin vahepeal lehti tagasi keerama, et kahe kõneleja kirjeldusi teineteisega kokku viia. Armastuse pusle. Lugeda tasub kindlasti ka raamatu järelsõna. -Liis A

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Mõnus lugemine. Lesbi teema pole meilegi nii võõras. Viimasel ajal on sellest ikka rohkem ja rohkem juttu. Loe kindlasti! -Imbi M

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Lugu mõjub ängistavalt. Seda raamatut lugedes on kummaline tunne- justkui piiluksid lukuaugust teiste inimeste elu ja näed midagi ebameeldivat. -Mare A

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Ei läinud mulle korda ei sisuliselt ega tegelaskujude kaudu. Olen vist liiga vanamoodne ja ei suuda seda lesbiteemat mõista. –Kadri M

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Huvitavalt kirja pandud lugu, millele kaasahelisemist takistasid minu puhul muusikalise kuulmise puudumine ja piiblitsitaatide mittetundmine. Soovitaksin küll teistele, aga minu jaoks fragmendid emotsionaalselt kaasahaaravaks looks ei sulandunud. -Aet T

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Soovitan lugeda, kui oled muusik, luuletaja, filosoof. Muidu näed vaeva, et aru saada. Ka teistkordsel lugemisel oli keeruline aru saada, kuhu peab peategelane või tema kaaslane välja jõudma. -Reet V

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  1984. aastal kindlasti julge teos. Unenäoline ja mõtisklev. Vaikimine, üksildus, armastus ja armukadedus – Anna ja Risku. Võrdumid – „mälestus põgeneb nagu amputeeritud jäse – tõmbub kokku ja valutab“ (lk 7), „tšellokast nagu puusärk“ (14), „väljaöelduna muutusid elamused lamedaks ja mütsatasid maha nagu haavata saanud pardid“ (15) jne. Ekslemine ja ootamine otsimises ja igatsuses. -Kati V

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Raamat on ühelt poolt huvitavalt kirjutatud, eristuva stiiliga. Ent samas minu jaoks raskelt loetav. Hakitud, unistav. Nõuab süvenemist, et lugu mõista. Ja lõpuks jäi ikka tunne, et kas ma kõike ikka mõistsin. Veel enam, kas mõistsin nagu kirjanik oleks mult oodanud. -Kadi K

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Huvitav kirjastiil, aga eeldab suurt süvenemist. Väga palju on kirjutatud ridade vahele, mis nõuab lugejalt oma järelduste tegemist. Arvestades raamatu sisu ja kirjutamise aega, on huvitav mõelda, millist furoori oleks raamat Eestis ilmudes tekitanud. -Anni L

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Armastuslugu sellest, kuidas vastandite vahel võib olla tõmme, kuid lõpuks see pika-ajalist harmooniat ikkagi ei too. Raamatus on mitu paralleelset lugu – tüdrukud ise ja siis nende peresuhted, mis annavad nende eripärale tausta. Ühelt poolt (minu meelest tüüpiliselt) kinnised ja sissepoole elavad “tõupuhtad” soomlased (see kumab läbi ka kogu raamatu minimalistlikust kirjastiilist, kus enamust toimuvat pead lugejana ise pigem vihjete põhjal aimama), teisalt aga slaavi veri, mis emotsionaalselt purskub tingimata väljapoole. Raamat ise oli aga nagu juhuslik kähkukas – lõppes enne veel kui jõudis päriselt alata. Kirge nagu oli, aga hinge jäi tunne, nagu oleks petta saanud... -Elo H

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Palju mõtlemapanevaid inimsuhteid ja erinevaid isiksusi, ka keerulisi olukordi, kuid kõlama ei jäänud hukkamõistu. Jäi mulje erinevate inimsuhete variatsioonidest, kõik edasi antud emotsionaalselt, kuid napisõnaliselt ja delikaatselt. -Sirje K

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Hästi kirjutatud ja hea lugeda. Kummitama jäi tunne, et armastus on ahistav… -Kristina V

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Tavaliselt Saisio meeldib mulle, aga Kaini tütar oli nature liiga lüüriline. See oli 1984. aasta Soome mõjukaim raamat, mis äratas suur tähelepanu uudse ja avameelse lesbiteemaga. Pirkko Saisio on üks tänapäeva Soome olulisemaid romaani- ja näitekirjanikke, kes võtab sageli meedias sõna võrdõiguslikkuse ja seksuaalvähemuste kaitseks. –Hannele K

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Ei saa soovitada, sest ei meeldinud. Lugesin vägisi, sest teema ei kõneta, pigem häirib. Hästi kirjutatud, aga häiriv. -Epp E

Pirkko Saisio „Kaini tütar” –  Kahe noore naise keerulistest suhetest. Mõlemad on andekad muusikud, aga erinevate vaadetega elule, armastusele ja muusikalisele karjäärile. Tekst oli kuidagi kaootiline ja teema jäi võõraks. Siiski tasub lugeda kasvõi seetõttu, et on mõned kaunid laused. “Elu koos Riskuga on nagu purunenud peeglist heiastuv pilt: kõigis kildudes üks ja seesama” (lk 44) või ” Ööd olid unetud võitlused lubaduste ja valguse pärast… Aga päev ei saanud teada, mida öö oli rääkinud” (lk 63). -Anu P

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Soovitan! Naljakas (nii et naerad valjusti) sissevaade ülitõsisesse teemasse nagu vaimne tervis. Empaatiat kasvatav- selle raamatu üks suurimaid ande on, et mõistad, et pole üksi ja paljudel on vahel raske. Ja samas on maailm kõige selle sees ilus ja naljakas. -Britta T

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Ei saa raamatut soovitada, kuna mulle see ei sobinud. Olin seda juba korra lugeda proovinud, aga ei saanud esimestest lehekülgedest kaugemale. Nüüd laenutasin teist korda, et peab ju hea raamat olema, kui siin soovitatakse. Pingutasin lugemisega rohkem, aga ei sobi see raamat mulle. Ei saa nendest naljadest, mis seal on, aru. -Niina Karmen K

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Autor räägib oma võitlusest vaimse tervise muredega (depressioon, ärevus jms) väga otsekoheselt ja naljaga. Iga kord mõtlesin, et ei ole ometi võimalik – aga oli! Mulle andis lohutust, et ma ei ole oma muredega üksi. -Kati L

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Soovitan soojalt kui on soov laginal naerda ja sarnaseid juhtumisi lugeda. Väga hea raamat. Väga positiivne emotsioon, sest autor kirjutab igapäevastest asjadest ilma igasuguse valehäbita ja samastub lugejaga: võta-vabalt-lugemine! -Eloise-Catherine H

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Tõsine teema. Elukestev depressioon ja sellega toimetulek on kenasti põimitud huumoriga. Autor räägib julgelt oma võitlusest vaimse tervise probleemidega. Vahepeal saab kenasti naerda. Tore, et nii rasketest asjadest on naljaga pooleks kirjutatud. Olen minagi raskete elusündmuste järel mõned korrad depressiooni kogenud, aga terve elu sellega võidelda on ikka ränk. Õnneks on lootust paranemisele ja vahepeal on paremaid päevi. Positiivne, et peategelase abielu jäi püsima. -Esta K

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Inimeseks olemine ON tõesti habras nagu Jenny Lawson oma kogemuse põhjal tõdeb, omades lisaks ärevusele ja depressioonile veel erinevaid haigusi. Saab lugeda nii haiguskogemusi kui ka pisarateni naerda äparduste ja elu üle. (Enese)irooniline, tobe-tõsine, ilustamata, ülemäärane. Kkirjutada saab millest iganes, point on mil viisil. „Vahel veidrad, maitsetud ja omapärased, üleküpsed või toored lood“ (lk 203). „“Ära lase teistel inimestel dikteerida seda, mis sinu elus oluline peab olema“ (lk 222). Fakt on, et naer aitab elu jamad läbi elada. -Kati V

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Raamat on kirjutatud erinevate vaimsete ja füüsiliste probleemide käes vaevleva autori sule läbi. Häiriv, aga samas ka selle raamatu huvitavaks tegev fakt on see, et raamatu tekst on hüplik ja absurdihuumoriga mängiv. Samas on see hüplikkus taotluslik, et anda edasi vaimse tervise probleemide käes vaevleva inimese maailmapilti. Mul hakkas kahju autorist ja üldse selliste probleemidega inimesest, kuna sellist mõttekäiku on raske jälgida, seda enam ilmselt ka sellisena elada, eriti kui teised inimesed ei mõista, mis nende inimeste peas toimub. Nad ei ole pahatahtlikud, nad lihtsalt ei sobitu teiste inimeste sekka. –Kadri K

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Autor tundub superkangelasena- saab hakkama depressiooni, ärevushäire, perekonna ja kirjutamisega. Hea võimalus harida end nende haiguste suhtes nii, et vahepeal saab naeruga veidi lõõgastuda. -Aet T

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Inimestele, kes soovivad mõista neid, kes kannatavad ärevushäire pärast. Ära ehmu! Alguses on väga raske lugemine. Ajukeemia paneb meid kannatama, tundma ärevust. Oluline on iseennast armastada ja enda eest hoolitseda (keha, vaim). –Taimi O

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Autor, keda valdab depressioon ja muud tänapäeva psüühilised haigused, kirjutab romaani, milles ta käsitleb oma haigusi humoorikas võtmes. Tihti me ei saa niisugustest inimestest aru, sest kui endal sellist häda pole, on teist inimest raske mõista. -Mari P

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Raamatut lugedes tundus mulle, et miks küll niisugust raamatut on kirjutatud ja lubatud isegi trükkida. Lõpuks leidsin, et midagi valesti kirjutatud ka ei ole. Iga inimene elab oma elu ja tuleb elu jooksul toime mitmesuguste olukordadega. Minule tähendavad unenäod väga palju ja ma usun neid. Ka usun mina, et igale inimesele on tema elu ette määratud käemärkide järgi. Minu vanaisa ravis roosi-haigust ja mina võin vahel ette tunda, et midagi juhtub, kuid takistada ei ole võimalik. Lõpuks ütlen, et elu on ilus ja nautige seda! –Imbi M

Jenny Lawson „Katki (kõige paremas mõttes)” – Tõsisest terviseprobleemist (depressioon, ärevus) püüab autor rääkida võimalikult kergelt. Aitab mõista neid probleeme igapäevaselt kogevaid inimesi. Ei soovita inimestele, kes hindavad vaoshoitud, viisakat väljendusviisi, kuid hea lugemine neile, kellele meeldib vahetu mõttelend ja väljendusviis. –Eve L

John Green „Kilpkonnad alla välja” – Kohati oli mul lihtsalt nii igav, kui kuulasin seda lugu noortest drama queen’idest, sest vanasti selliseid probleeme kunagi polnud. Kuid võib-olla just see tegigi inimesest filosoofi, aga muul juhul oli praktilisemaidki asju, mille pärast muretseda (näiteks ellujäämine). Nii et… ma arvan, et ma pole lihtsalt õige inimene seda raamatut lugema ega seda hindama. Ja ärge saage minust valesti aru – selles oli ka häid kohti, sain siit isegi ühe olulise taipamise minu enda elu kohta. Muus osas see lugu aga muudkui ketras ja ketras millestki, mis minuga kuidagi ei resoneeru, nii et ma ei suutnud kuidagi tunda ka eeldatud empaatiat. Ei olnud minu tassike teed. -Elo H

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Tundub seisklusjutt, aga ei ole pelgalt ainult seda. Tundub noortekas, aga sobib ka täitsa täiskasvanutele. Lahatud väga sügavuti sundmõtete teemat. Kiire ja ladus lugemine, ja üllatav lõpp (päris päris lõpp). -Kairi K

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Teos oli nii hästi kirjutatud, et lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Sobiv lugemiseks nii vanadele kui ka noortele. -Imbi M

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Väga põnev noorteraamat, aga sobib hästi ka eakamale lugejale. Selles on nii seiklusi, noorte omavahelistest suhetest ja nende suhetest vanematega, noorte sõprusest ja armastusest, toimetulekust ärevusega. Kaasahaarav lugemine. Noorte ärevus ja depressiivsus on kõikjal suureks probleemiks, ka raamatutegelane Aza võitleb oma sundmõtetega. –Esta K

John Green „Kilpkonnad alla välja” – Raamat pakkus rohkelt mõtteainet noorte vaimse tervise teemadel. -Ellen E

John Green „Kilpkonnad alla välja” – Noorteraamat, kuid võivad ka vanemad lugeda. Paneb imestama, milliseid häireid noortel on. Kuidas hoida sõprust ja teistele mitte haiget teha. –Elle P

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Peategelane 16-aastane Aza on oma mõttespiraalis vangis – Azat valdab pidev ähmane hirm ja ärevus. „Mõnel juhul haaravad pealetungivad mõtted kontrolli enda kätte ja ajavad kõik teised minema, kuni viimaks mõtled ainult sellele või siis tegeled selle minemaajamisega.“ (lk 44) Kinnismõtete ja ärevuse tõttu puudub iseenda terviklikkuse tunne- „kui ei saa ise otsustada, mida teha või millele mõelda, siis võib-olla sa polegi päris?“ (lk 92) Psüühikahäire olemust kirjeldav, muus osas klišeedest koosnev. Lugemise emotsioon on pettumus. -Kati V

John Green „Kilpkonnad alla välja” – Sobib rohkem noortele. Kui raamat sind suurt ei köida, läheb lugemine aeglaselt. Noorte platooniline armastus. -Eva K

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Väga hea, südamlik armastusest ja lootusest põimitud lugu. Meeldis üleehitus, soovitan just nooretele, aga miks mitte ka teistele? -Inge M

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Soovitada ei julge. Igaüks peab ise mõistma, kas see raamat talle sobib või mitte. Lugesin küll lõpuni ja kohati oli üsna mõtlemepanev, kuid mitte päris minu maitse. -Eha A

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Tasub lugeda, kaasahaarav ja ladus lugemine. Saab aimu noorte, eriti erinevate (vajadustega) mõttemaailmadega noorte mõtetest ja tunnetest. -Külli V

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Peategelase sundmõtteid on tüütu lugeda, aga see annab harukordse võimaluse saada aimu, mis toimub vaimse tervisega kimpus oleva inimese peas. Vaimsete häirete puhul ongi elu võitlus, aga õnneks päevad ei ole vennad. Halval päeval tasub meenutada, et tulekul on ka häid, ja kogeda nii head kui halba. -Ave K

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  Soovitan John Green’i ka täiskasvanutele (olgugi, et tegemist on noortekirjandusega), kuna tema emotsioonide kirjeldused on silmiavavad ja mõtlemapanevad ning aegumatud. “Kilpkonnad…” meeldis isegi rohkem kui “Süü on tähtedel” õnneliku lõpu tõttu 🙂 -Sigrid P

John Green „Kilpkonnad alla välja” –  On jah omapärane raamat. On ikka imelikke haiguseid. –Tiina N

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” – Väga hea ja haarav ajalooline romaan. Raske oli raamatut käest panna. Paljud tegelased on reaalsed inimesed sellest ajast. Kui kujuteldamatult raske oli valgete teerajajate elu ning teekond läände ja samavõrra kurb Ameerika põliselanike, indiaanlaste kaduv elu neil samadel maa-aladel, mis läks järkjärgult valge inimese valdustesse. Ja sügav armastus, mis läbi põimitud kogu sellest jutustusest. -Piret T

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” –  Aasta 1813. Perekondade reisimisest läände, parema elu ootusest, raskustest teel, kaotustest ja võitudest. Hea lugu teekonnast läände ja noore lese armastusest teise päritoluga mehe vastu. –Viivi T

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” – On võimalus tutvuda suguharudega, kes omavahel läbi ei saanud. Nii indiaanlaste kui ka ümberasujate hulgas oli häid ja halbu inimesi. Iga ajaloolise romaani puhul tuleb kahtluse alla seada paljud faktid. Kindel oli see, et tasandikke ületavate ümberasujate elu oli tõesti väga ränk. Raskele elule vaatamata siiski sündisid lapsed. Kui sulle ei meeldi kaklus ja taplus, siis ära loe! –Imbi M

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” – Südamlik, hariv lugu täis vaoshoitud tundeid.  –Maie K

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” –  Ajalooline romaan, mille tegevus toimub 1850ndatel aastatel. Haarav armastuslugu indiaani verd noormehe ja ameerika ümberasujate perest pärit neiu vahel. Kindlasti soovitan lugeda. -Kaire K

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” – Oli huvitav lugeda. Indiaanlaste kätte sattuda on ikka kole küll. –Eva K

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” – Põnev lugemisleid. Väga huvitav ja samas ka traagikat täis lugu, mis jutustab ühe noore naise ja tema perekonna teekonnast paremate elutingimuste poole läbi keeruliste maastike USA-s 19. sajandil. Loos hargnevad armumised ja surmad, mis saadavad seda rasket teekonda. -Kati H

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” –  Emotsionaalne ja kaasakiskuv lugu lõputult pikast kulgemisest eesmärgini. Nautisin romaani süžeed ja inimlikku soojust, millega autor annab edasi olustikku ja karaktereid. Austan kirjanikku, kes sedavõrd väärikalt suhtub oma tegelastesse. Tõeliselt mõnus lugemine. -Viire V

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” – Soovitan. Väga põnev, tundeküllane ja hästi jälgitav. Palju inimlikkust ja suuremeelsust. See on tugevate ja tarkade inimeste lugu. Andis edasi selle, kuidas tarkus on ellujäämiseks vajalik, headus ja mõistmine aga inimeseks jäämiseks. –Heli H

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” –  Meeldis ja elasin kaasa nii armastusloole kui ümberasujate ja indiaanlaste elu kirjeldustele. Olen kindel, et nii mõnigi detail või juhtum on otse maha kirjutatud sündmustest osavõtnute mälestustest. Samal ajal tunduvad peategelased liiga tänapäeva-inimestena. See teeb küll lugemise ja kaasaelamise kergemaks, kuid vähendab ajaloolist usutavust. –Aet T

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” –  Ränkraske rännakulugu Ameerikas, idast läände, „tõotatud” maale. Selleks, et leida parem elu, paremad elutingimused. Ja ehk ka pisut armastust… Väga valus lugemine. „Valu. Valu on seda väärt. Mida rohkem armastad, seda rohkem haiget see teeb. Aga asi on seda väärt. See on ainus, mis on midagi väärt.“ (lk 37) –Ester L

Amy Harmon „Kus uitavad kadunud” –  1865. a ja Overland Trail – karm rännak vankritega läände, Californiasse, kaasas pere ja kogu kila-kola, et alustada uut ja paremat elu. „Hoolimata varast ja seisundist näib kõigil olevat sama unistus. Nad tahavad midagi olemasolevast erinevat. Maad. Õnne. Elu. Isegi armastust.“ (lk 49). Lihtne ja karm elu rännakul, inimeste talitsetus ja karmus – raskuste lugu. Indiaani suguharud võitluses valgetega ja omavahel. Üks peategelastest- John, kes on pooleldi valge, pooleldi poni- Kaksjalg, kes otsib oma kuuluvust. Umbusaldatakse teda osalt nii valgete kui ka indiaanlaste poolt. Armastuslugu. Raamatus kordub mõte, et kõik ei pea olema ühesugused. Kui alguses ei saanud raamatuga vedama, siis teise poolega läks paremini. Ja päris lõpus autori märkuse alt leidsin selgituse, et sarnase looga John oli ka päriselt olemas- autori abikaasa viienda põlve vanavanaisa, ja raamat on kirjutatud armastusest oma maa põliselanike pärandi vastu. See isiklik seos looga väärindab lugu ja suurendab respekti loo kirjutaja vastu. –Kati V

Garrard Conley „Kustutatud poiss” – Raamat, mida on raske lugeda. Ei teagi täpselt, mis on selle „raskuse” esmane põhjus… Kas see, et eestlaste jaoks on harjumatu kui kirjeldatakse elu ja arvamusi, mis on kristlastel, mingi kiriku/koguduse liikmetel? Või see, et raamatu autor on kirjutanud autobiograafilise loo oma seksuaalsusest? Homoseksuaalsus tekitab vastumeelsust, eriti neis, kes näevad selles ainult voodielu eripäraga seonduvat. Mulle raamat meeldis. Jah, oli raske seda lugu lugeda ja tekitas tundeid. Esmalt aga pigem kaastunnet. Olen homoseksuaalsuse ja selle vastu „võitlemise” teemadega seoses mõelnud, et – kas vasakukäelisust on võimalik muuta? Kas sellel on head tulemust? Kuidas selle muutmisega seoses muutub/murdub inimlapses miski? Muidugi, vasakukäelisust ei saa mingi seksiteemaga võrrelda. Sest selline harjumuspärasest teistsugune seks on ju… patt, noh! -Ester L

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Identiteedist, valedest ja vaimsest vägivallast. Noore isiklik lugu, kuid palju keerlemas ümber Piibli ja ususeltskonna, mis ja kes ei võimalda noormehel oma identiteeti leida. Kahepalgelisusest. Raske lugemine dogmade ja pealetükkivuse tõttu. –Kati V

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Ausalt tunnistades ei leidnud raamatus seda lüürilisust ja armastust selles tähenduses. Kogu temaatika oli mulle vastuvõtmatu (ilmselt mängivad rolli ka vanusega kaasnevad arusaamad ja normid). Mingile kontingendile läheb kindlasti peale. -Kadri M

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Kuidas jääda iseendaks survestatud lähedaste poolt? Teekond iseendani ja iseendasse. Minu poolehoiu sai esimestel loetutel lehekülgedel. –Inge M

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Ühe gei noormehe lugu, mis on täis kannatusi, mittemõistmist, üksildust, aga lõpuks otsustab siiski jääda iseendaks. Kurb lugu. Vanemad peaksid oma last tingimusteta armastama, olgu ta siis gei, lesbi või mis iganes seksuaalse sättumusega. Lõpuks peategelase isa siiski aktsepteerib teda sellisena. –Esta K

Garrard Conley „Kustutatud poiss” – Huvitav raamat homoseksuaalsusest ja segadusest, mis võib toimuda ühe gei peas. Mõtlemapanev ja kurb raamat. -Kadri K

Garrard Conley „Kustutatud poiss” – Raamatut lugedes mõtlesin korduvalt sellele, et miks ma seda loen. On palju häid raamatuid ja kohati tundus see justkui ajaraiskamisena. Saaksin samal ajal midagi muud lugeda. Nüüd kui raamat läbi, on tunne, et see jääb veel oma elu elama ja settima, kogu see lugu ja kui laiaks selle saab vedada. Raamat ei ole ainult homoseksuaalsusest, vaid laiemalt, kuidas me iseennast ja teisi ühiskonnas aktsepteerime. Aitäh selle kampaania eest, ilma selleta see raamat minu öökapile ei oleks sattunud, aga samas täidab väga olulist osa üldisest silmaringi avardavast kirjandusest. –Kersti Õ

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Väga põnevalt kirjutatud teos seksuaalsusest ja armastusest. Võimatu oli raamatut käest panna. Pole varem kokku puutunud seksuaalsusest kirjutatud raamatuga. Soovitan kindlasti lugeda! –Imbi M

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Ei soovita, sest lubatud erakordset lüürikat ma ei leidnud. Rohkem masendust. Lugemine oli vaevaline, kuna probleemid minu jaoks võõrad. Noore inimese arenemise lugu tegi kurvaks. -Reet V

Garrard Conley „Kustutatud poiss” – Autobiograafiline draama oli minu jaoks vaade maailma, mida ei tunne ja nö. ümberkasvatusasutusse ja sealsetessse inimkatsetesse (õigemini, kuidas need negatiivselt mõjutavad). Samas raske lugemine, mis aitab mõista inimesi, kellel autoriga samad probleemid –Eve L

Garrard Conley „Kustutatud poiss” –  Huvitav ja ka valus oli lugeda noore inimese mõtteid ja eneseotsinguid, kui ta peab kaitsma meile mitte tavapärase mehe seksuaalkäitumist. -Triinu M

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Kui tavaliselt olen päri nendega, kes eelistavad raamatut selle järgi vändatud sarjale või filmile, siis siinkohal tuleb tunnistada, et Amazon Prime’i sari teeb raamatule silmad ette. Seal tuleb paremini välja see hirmutunne ja maagiline realism, mida lugu endas kätkeb. Seriaal on üsna raamatutruu, paar pisikest detaili on muudetud. -Liis A

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Ei olnud huvitav (vähemalt mulle). Nukker alatoon. –Liivi S

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Teos väärib kindlasti lugemist, aga tõenäoliselt ei sobi päris kõigile. Kuigi käsitletavad teemad olid rasked ja kohati brutaalsed, siis ei saa ikkagi öelda, et teos oleks tekitanud tugevaid emotsioone. Pigem jättis külmaks. Põhjuseks oli, et minu jaoks oli raske peategelasega suhestuda. Ta jäi minu jaoks ühedimensiooniliseks ja seega ei elanud ma talle ka nii väga kaasa. Sama võib öelda ka kõrvaltegelaste kohta. -Marjonella U

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Põnev raamat Ameerika orjade elust. Põhitegelaseks on noor orjatar, kes põgeneb maa-aluse raudtee kaudu põhjaosariiki vabadusse. -Viivi T

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Ei soovita lugeda, sest liiga räige, liiga keeruline, liiga palju kõrvaltegelasi, liiga… Emotsioone oli liiga palju, palju õudusi, palju piinamisi. Kujutasin ette, et mis tunne minul oleks olnud, kui mind oleks nii piinatud. -Reet V

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – 19. sajandi Ameerika lõunaosariigid orjad, orjapidajad ja orjapüüdjad ning noor orjatar Cora, kes otsustab põgeneda ja leida parem elu. Raamat, mis jääb peale lugemist veel kauaks meelde. –Kaire K

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Kui kedagi huvitab teema 19.saj orjusest Ameerikas, siis soovitan. Kaasahaarav lugu orjatüdrukust, kes põgeneb oma isanda juurest. –Maia K

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Saab ettekujutuse orjade elust Ameerikas 19. sajandi esimesel poolel. Peategelane Cora põgeneb puuvillaistandusest koos teise orjaga. Elab üle erinevaid katsumusi, lõpuks on ta vaba. Huvitav oli lugeda. Orjade elu oli väga ränk, sellepärast üritasid paljud põgeneda. -Esta K

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Ei soovita. Väga sünge eriti praeguses jõulueelses perioodis. Jõhker pilt orjanduslikust USA-st. Ei suutnud lõpuni lugeda. On kirjutatud endiste orjade elu- ja põgenemislugude (tõsieluliste) põhjal. -Eve R

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Soovitan neile, keda huvitab orjade elu Ameerikas. Huvitav, aga karm, raske ja julm raamat. Annab hea ülevaate orjade elust sel ajal. Autor ei säästa lugejat millegagi, ei ilusta elu. –Pia K

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Kaasahaarav ja kaasatundev lugu orjusest. Kogu aeg oli mõte, et tegelikult nii oligi olnud, juhtunud. Need võisid olla inimesed tegelikust elust. Ääretult ängistav lugu. -Kadri M

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Soovitan lugeda, sest meil on see võimalus. Nt. Briti ülikoolides on teos keelatud raamatute nimekirjas, kuna seal kajastatakse orjuse teemat. Suhtusin raamatusse algul eelarvamusega, kuna sisuks oli mustade ja orjade teema, aga osutus huvitavaks ja põnevaks lugemiseks ning tuli tahtmine vaadata ka raamatu põhjal tehtud filmi, kuigi seal võib esineda palju vägivaldseid stseene. –Monika L

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Meiegi esivanemad olid orjad. Kohutav on orja seisund- temal pole mingeid õigusi. Praktiliselt ei peeta teda inimeseks. Veel praegugi esineb maailmas orjapidamist. Seda tihti varjatud kujul. –Mare A

Colson Whitehead „Maa-alune raudtee” – Põnev ja kurb lugu noorest orjatarist Corast 19. sajandi USA lõuna-osariigi puuvillaistanduses. Ei oska küll aru saada, kuidas nii on võimalik. Loe kindlasti, sest siis saad teada palju neegrite elust ja ma siiralt loodan, et nii oskad ka praegust elu hinnata. -Imbi M

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Tempokas jutustus kujunevast isiksusest sõdade ja muutuvate valitsejate foonil. Kohati liiga otsekohene, toorelt materjalistlik, aga seda mõistetavalt häiritult eelkõige kasvu- ja arengukeskkonnast lähtuvalt. Väga elavalt ja huvitavalt kirjeldatud karakterid.- Piret P

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Väga huvitav teos ühe inimese õnne otsingutest. Neid on nii kurbi kui ka õnnelikke. Kirjanik oskab selle jutukese ühe hingetõmbega vandersellilikult lõpuni viia. Mõnus lugemine. –Imbi M

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Peategelane on terve elu ühes ametis. Hašeklikud juhtumid on kohati grotesksed, kuid väljapääs leidub alati. Kelner Jüri Mõisa kommet sülitada kliendi taldrikule tunti enne sõda ka Tšehhimaal. –Mari T

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Väikese tšehhi tõusiku tragikoomiline saatus on huvipakkuv. Mina-jutustaja satub nii hoogu, et tihti on üks lause terve lehekülje pikkune. Tahaksin näha ka raamatu põhjal tehtud lavastust Endla teatris, selle alapealkiri on “Kahe vaatusega kelnerist miljonäriks.” –Tiiu K

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – 1. Raamat meeldis väga. 2. Hinge puudutav. 3. Teos on nagu kirjanduslik helitöö- esimene pool mažooris ja teine pool minooris. 4. Lause lõpuni lugemiseks kulub mitu lehekülge. Tore, et nii ka saab. Siia ilma mitte just särava õnnetähe all sündinud väike mees, kes unistab, püüab ja uskumatu saab teoks. Muutuvad ajad ja inimesed, kes hävitavad kogu hiilguse. Lohutuseks on vaid truud hobune, kits ja kass. -Varje T

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Suurepärased kirjeldused, hea tõlge – K. Tohver. Esialgu tundusid pikad kirjeldused katkematud, kutsusid edasi lugema. Kirjeldused, mille peale ei tulekski – “Millest inimesed tehtud on …” (lk 168) ja nii edasi ja tagasi. “Kolm päeva vaatasin lumemöllu, mis sahises nagu väikeste liblikate parv, valged ööliblikad või nagu taevast langevad lilled” (lk 172) -Mari M

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Vägagi omapärane tragikomöödia, kus dramaatiliste ajalooliste sündmuste (Tšehhoslovakkia II maailmasõja ajal) taustal leiavad aset absurdsuseni ulatuvad koomilised lood Abessiinia keisrit teenindanud kelnerist läbi tema elu. Raamatut lugema hakates ehmatasid veidi pikad ja lohisevad laused, mis lõppesid alles järgmisel leheküljel, kuid peagi tundus selline stiil selle raamatu puhul ainuõigena. Lugu oli kaasahaarav ja naerma (või vähemalt muigama) ajav, kohati ka kergelt šokeeriv ning lõpu poole melanhoolne ja mõtlik. Äärmiselt nauditav lugemine! Hinne 4/5 -Elina L

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Kasvult alamõõduline peategelane kelner Jan Dítě katab sajakroonistega põranda ja unistab: „Olin endale pähe võtnud, et minust saab miljonär, et olen kõikidega võrdne, … et oleme lugupeetud nagu kõik teised hotelliomanikud, … isegi siis, kui minust inimesena suurt ei peeta, tuleb mind tunnustada nagu iga teist miljonäri, … ja kõik on kohustatud minuga arvestama.“ (lk 109) Tüürides läbi sõnade ja detailide laviini jõuab peategelane vestluseni iseendaga ja küsimuseni elu mõttest – „kuidas kõik lükkavad edasi küsimust, mille nad kord esitama peavad, kui neil veab ja neil enne surma selleks aega jätkub …“ (lk 204) Väiklane ambitsioonikus, üksildus, Teise maailmasõja mõjudega ajas kulgemine. Annab tekstist läbi pressida. -Kati V

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Autoril on hea jutuvestmisoskus. Mina-tegelase elu on väga seikluslik. Ta võtab kõik katsumused julgelt vastu ja on ikka positiivne edasi tegutsedes. -Esta K

Bohumil Hrabal „Ma teenindasin inglise kuningat” – Huvitav ülevaade sõjaeelsest ja sõjajärgsest Tšehhoslovakkiast. Keeruline, kohati absurdi kalduv jutustus ühe väikese inimese õnneotsingutest. Läbi keerdkäikude jõuab üksinduseni metsas. -Pia K

Andrew Balmford „Metsik lootus: eduka looduskaitse eesliinil” – Seitse edukat loodukaitseprojekti, üks igalt kontinendilt, üks merelt. Minu jaoks olid huvitavamad Working for Water programm Lõuna-Aafrika Vabariigis ja boksiidikaevanduste taastamise teema Lääne-Austraalias. Muljetavaldav töö! Raamatu lõpust leiab soovitused, mida igaüks saab looduse kaitsmiseks ära teha. – Anu P

Andrew Balmford „Metsik lootus: eduka looduskaitse eesliinil” – Konkreetsed näited looduskaitse edulugudest erinevatelt kontinentidelt – Indiast, Põhja-Ameerikast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Hollandist, Ecuadorist, Austraaliast ja maailmamerelt. Uued teadmised huvitavatest faktidest, näiteks – mõned ökoloogid on oletanud, et „pikaokkalised männid on arendanud välja mooduse mitte tule vastu, vaid hoopis selle õhutamiseks: botaaniline tahtlik süütamine on tekkinud konkurentsi tuhastamise vahendiks“ (lk 73) või – kokkupuude suitsuga oli oluline võti, et panna fynbos’e seemned tärkama (lk 207). Ökosüsteemide säilitamine ja väärtustamine, et ühtlasi luua kohalikele inimestele kasu („präänikumeetodid“), loovad praktilised lahendused. Raamat räägib pühendumisest, pikaajalistest ja komplekssetest visioonidest, inimeste kaasamisest ja koostöö võimalikkusest erinevate osapoolte vahel. Autor nimetab tähtsaimaks ettevõtmiste eestvedajate võime loovalt mõelda. Hariv, huvitav, positiivne. -Kati V

Andrew Balmford „Metsik lootus: eduka looduskaitse eesliinil” – Väga huvitav raamat. Erinevates maades ökosüsteemide varjatud väärtuste tunnistamine ja inimeste tegevused selle heaks. Meist igaüks saab aidata säilitada suurt osa loodusest, mis on veel alles jäänud. Osta vähem, tarbi vähem. Veeda aega looduse rüpes, naudi teda. Sain teada võitlusest jugapuude eest Hiinas (vähiravim), Antarktika ümbruse kalavarude kaitsest, lumeleopardide päästmisest Indias, Lõuna-Aafrika subtroopilise tihniku taastamine (seob süsinikku), töödest California kondoritega jne. -Silvia M

Andrew Balmford „Metsik lootus: eduka looduskaitse eesliinil” – Kui looduskeskkonna ja looduskaitse puhul keskendutakse sageli nendele asjadele, mis on halvasti (olgu need siis looma- või linnuliigid, elupaigad, kalad, korallid jne), siis selle raamatu autor on ette võtnud hoopis vastupidise lähenemise ja otsinud välja edukad looduskaitse lood. Juttu tuleb Assami (India) ninasarvikutest, rähnidest Ameerikas, võõrliikidega võitlemisest Lõuna-Aafrikas, Hollandi konkreetsetest tegudest elupaikade hoidmisel, metsast ja udust Ecuadoris, kaevandusalade taastamisest Austraalias ja jätkusuutlikust kalapüügist. Näited teeb huvitavaks see, et need kõik on nii erinevad- paigad, liigid, lähenemised (kogukonna tasand, riiklik suund, ettevõtte otsus loodust hoida), aga neid kõiki ühendab see, et neid ettevõtmisi veavad motiveeritud ja järjekindlad inimesed, kes on suutnud leida sellise vaatenurga looduse kaitsmisel, mis toob otsest kasu ka inimestele või siis aitab vältida otsest kahju. Autor jõuab järeldusele, et loodusel on lootust – me ei ole suutnud veel kõike hävitada, AGA me teeme hävitamisel ikka endiselt väga head tööd – tarbime, tarbime, tarbime; tahame, tahame, tahame… Ma ise ei ole mõõdutundetu tarbija ja ma ei vaja kõige viimaseid vidinaid, mis turule tulevad, ma sorteerin prügi, ma ei tarbi igapäevaselt liha, mul ei ole lapsi (jah, rahvastiku kohutav kasv on üks suurimaid survetegureid keskkonnale), ma ei sõida igapäevaselt autoga ning lõpuks töötan ma keskkonnakaitse valdkonnas. Aga vaatamata sellele tunnen ma sageli, et võiksin teha paremaid valikuid. Me kõik saame teha paremaid valikuid, et meid ümbritsev loodus ja liigirikkus ei kaoks – ei pea olema täiuslik plaan, vaid tuleb lihtsalt alustada. -Sandra O

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Ma pole üldse kindel… mis värk see nüüd täpselt oli?!? Selline raamat, millesarnast ma kindlasti kunagi varem lugenud pole, aga retseptiravimeid kuritarvitava sõltlase igapäevastest muredest lugemine polegi minu tavapärane kirjandus. Niisiis, terve see raamat räägib ainult peategelase magamisest. Ta räägib oma arstile mingit suvalist jama kokku, et see annaks järjest rohkem näidiseid mõndadest uutest unerohtudest. Ülejäänud jutt on seotud tüütu sõbrannaga, kellega ta kohtus koolis. Ja siis see kõik lihtsalt ketrab edasi ja edasi. Vabandage, kui ma vahepeal haigutan ja ootan, et midagi juhtuks. Kindlasti mitte midagi sellist, mida ma sellelt raamatult ootasin (aga tegelikult on kõik muidugi nii nagu pealkiri ütleb – ta teeb lihtsalt tõsiseid jõupingutusi, et terve aasta magada… ja maailm vaadaku ise, kuidas seni hakkama saab!). -Elo H

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Raamatut oli mõnus lugeda, sest oli väga lahedalt kirjutatud. Minule jäi see teos väga kaugeks, sest ma ei saa aru niisugusest elust. Teos on väga vajalik, sest see näitab, et ei ole õige nii palju rahusteid võtta.  Meie perearstid on küll teistsuguse mõtlemisega. Oleme uhked oma arstidele!– Imbi M

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Raske on lugeda raamatut, kui ei suuda peategelase mõtetele ja tegudele seletust leida. Ei suutnud leida ka episoode, mida võiksin liigitada musta huumori valdkonda. Viga on ilmselt minu maailmavaates, ajastuses ja vanuses. –Kadri M

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Väga noortele ei soovita. Nad lihtsalt ei tea, mida sellise lugemisega peale hakata. Šokeeriv teos koos ebameeldivate tegelastega. Mulle ei meeldinud. Noor, ilus, rahakas kunstiteadlase kraadiga naine ei oska oma eluga muud peale hakata, kui 12 kuud manustada erinevaid uimastavaid ravimeid. Selle asemel, et oma eluga riskida, oleks ta koht pidanud olema vastavas asutuses, kus oleks osatud teda ka normaalselt aidata. Raha ja mugav elu ei suuda kaitsta vaimsete murede eest. Ja vaimsete raskustega inimesi tuleb Eestiski järjest juurde. –Silvia M

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Nii palju kõlapinda tekitanud raamat oli minu listis lausa kohustuslik. Selle lugemine aga tekitas väga vastastikuseid tundeid. Ma ei soovita seda raamatut kõigile, sest minul endal oli ääretult raske peategelasega samastuda ning tema mõttekäike jälgida. Ehk sobiks see kõige rohkem Y-põlvkonnale. –Ellen E

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Vaadates raamatukaane kujundust, jääb mulje et tegemist on nö “naistekaga”/ajaviitekirjandusega. Ei oleks ise seda raamatut poes kunagi kätte võtnud. Mis omakorda tähendab seda, et ei maksa anda hinnanguid ainult välise põhjal. Kummaline aga samas köitev teos, mitte tavapärane ega ootuspärane lõpplahendus. –Kristina V

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Jah, mulle meeldis loetud raamat, aga peategelaste olukord tekitas ängi ja füüsilist ebamugavustunnet. Hea, et raamatus kirjeldatud lõhnad päriselus lugejani ei jõua. Pisut küsitavaks jäi mulle peategelase justkui liiga lihtne tagasipöördumine reaalsusesse, aga parem nii, kui tema veelgi sügavamasse auku jäämine. Minu jaoks oli tegemist eristuva raamatuga – raske, mõistetamatu, aga huvitav. –Viire V

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Raamatut läbivad teemad on tõsised ja valusad- leinast tingitud vaimse tervise probleemid, millest omakorda tulenev enesehävituslik käitumine. Loo arenedes selguvad sammhaaval leina põhjused, kuid üldiselt on raamat algusest lõpuni täidetud ühe ja sama korduva mustri kirjeldusega, lisandiks mõningad erinevused nüanssides. Justkui lõputu korduv tüütu jauramine, millest isegi ajuti šokeerivad musta huumori seigad ei suutnud välja tuua. Raamatut lugedes oli pidevalt tunne nagu oleksin ise tugevate apaatseks tegevate ravimite mõju all – lugu on veider, masendav ja häiriv (ehe depressiooni kirjeldus, kuid liiga pikaleveniv ja korduv). Raamatu lõpuosa äratas siiski üles ja teenis ühe lisatärnikese. 2/5 – Elina L

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Kummaliselt sõltuvust tekitav raamat, mille peategelane jäi mulle täiesti arusaamatuks. Õnneks panid itsitama jube psühhiaater ja šokeerimishimuline moodne kunstnik. Kuna see paistab olevat raamat, mida kas armastatakse või vihatakse, siis soovitada ei julge. Eemale hoidku need, kellel ravimi- ja tabletifoobia! –Aet T

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” –Ei. Ei tunne, et selle raamatu lugemine mulle midagi juurde andis. Ladusalt kirjutatud väga depressiivne raamat. Tekitas vastuolulisi mõtteid. –Pia K

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Ükski jumal ei vaata mu hinge järele, väidab peategelane. Tundub, et raha-, ilu-, andekülluses võib ikka olla puudu vabadusest ja lihtsusest, loomulikkusest ning inimlikkusest. Kellele meeldib USA ameeriklaste elust lugeda, eks see ikka mõtteainet leiab. Kurb ja naljakas. -Krista K

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Minu jaoks liiga moodne- uimastid ja muud tabletid. Peategelane oleks juba esimesel 100-l leheküljel surnud võinud olla, aga ei, muudkui õgib tablette. –Elle P

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Soovitan, sest idee oli väga põnev ja ma pole midagi sarnast kunagi lugenud. Idee oli niivõrd põnev, et oleksin oodanud, et veel midagi rohkemat juhtuks, kuid jäin siiski rahule. Raamat ehmatas mind veidi, isegi raske on seda sõnadesse panna. Ei saaks öelda, et raamat jättis täiesti positiivse või negatiivse mulje. Pigem oli see ehmatav, ootamatu, šokeeriv- Saskia R

Otessa Moshfegh „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta” – Ei soovita. Ei oska ka midagi (head) raamatust kirjutada. Pealkiri ja kaanefoto oli eksitav – puhkamisest ja lõõgastumisest oli asi kaugel, kuivõrd tegemist oli ravimisõltlasest peategelasega, kes on „otsustanud“ aasta aega magada ravimite ja neid välja kirjutava psühhiaatri kaasabil. Kaanetutvustuse järgi kangelannaga minu jaoks tegemist ei ole. Emotsioon on pettumus, mõttetus. –Kati V

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Ma pigem soovitan. Raamat on kaunis ja veidi kummaline. 🙂 Ei soovita- palju lugemist ja imelik. Väga vana ajalooline raamat, aga meenutab tänapäeva blogi. Nimekirjad, luulekatked, armsalt kummaline. 🙂 -Aet W

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Zuihitsu (“pintslile järgnedes”) stiil koosneb loeteludest, mõtisklustest ja ajaloo ülestähendustest, mis ei ole omavahel otseselt seotud, raamat näib juhuslikuna, fragmentaarsena. Sei Shōnagoni stiili kirjeldatakse ka oma ajastu blogina. Üks osa raamatust tutvustab ajastu kombeid ja eluolu rituaalides osaleva naise (naiskirjaniku) perspektiivist. Huvitavad on loetelud, loetelude teemad – „asjad, mis on vastukarva; asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma; peened asjad; möödunud asjad, mis tekitavad sooje tundeid; harvaesinevad asjad; võrreldamatud asjad; asjad, mida on valus pealt näha; asjad, mis leevendavad igavust; asjad, millest pole mõtet eriti välja teha; asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda.“ (lk 245) Meeldiv on esteetika ja mitmekesisus, kirjutaja isiklik kogemus ja tähelepanelikkus, tundlikkus ja „tüünus“ detailide, nüansside osas. –Kati V

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – „Kevadel koidik… Suvel öö… Sügisel õhtuhämarus… Talvel varahommik…” (lk 5) Hõrk ja ettevaatlik mõtete kogumik ligi tuhande aasta tagusest Jaapanist. Mida see meie jaoks peaks tähendama? Millele tähelepanu juhib? Näiteks üks üsna vaimukas ja samas ka tujukas lugu räägib koerast, kes saadetakse keisri lemmikkassi tagaajamise pärast „pagendusse“, nagu ka kassi eest hoolitsenud õuedaam… Mis saab edasi kassist? Aga õuedaamist? „Padjamärkmed” annab võimaluse elada sisse Jaapani maailma, kultuuri, suhtumisse, olemisse… Raamatu ilmumisel toimus Kirjanike Maja musta laega saalis meeleolukas, mitmekesine ja rahvarohke esitlus – koroona-aeg hakkas leevenema. Hea, et see raamat on mu oma kodusel raamaturiiulil. Selleks, et saaks seda väikeste ampsudena lugeda, mõtiskleda ja… varsti uuesti lugeda. Või lugeda Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”. Seegi raamat toob meie jaoks paeluva, müstilise ja kauge Jaapani pisut-pisut lähemale. Ja kindlasti tasub lugeda raamatu tõlkija Alari Alliku koostatud järelsõna.- Ester L

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Äärmiselt huvitav ja teistmoodi lugemine. Meenutas blogi, samas vaheldusid blogistiilis kirjutised erinevate nimekirjadega. Pani uurima ja guugeldama ning kõike seda, mis säilinud piltidelt, uurima. Meeldisid luuletused, mis nii lakooniliselt sõnumit sisaldasid, see oskus vestelda nende luuletuste abil. Soovitan lugeda, sest saab aimu oludest nii ammustel aegadel, annab põhjust kujutlusvõimel liikuda. –Evelin V

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Sei raamat nõuab aega, et lasta enda kujutelmal viia ca 1000 aastat tagasi. Väga hea ja kaasaegne tõlge, kuid sellegipoolest aeganõudev lugemine. Olen juba paar aastat tagasi lugenud Mia Kankinmäki raamatut “Asjad mis panevad südame kiiremini põksuma” ja pean nentima, et Mia tekstis meeldis Sei mulle väga. Arvan, et võtan “Padjamärkmed” millalgi uuesti lugemisele, siis on ajus midagi veidi settinud. –Kristina V

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Heiani ajastu keisrinna Teishi õuedaami märkmed. Suurepärane teos. Mitmekülgne ja hea tõlkega. Lisaks väga põhjalik järelsõna ja palju kommentaare. Nautisin lugemist. –Anu P

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” –Huvitav oli lugeda muresid ja rõõme, mida keegi koges tuhat aastat tagasi. See on teos, mille lugemiseks tuleb varuda aega, sest palju on sõnu ja väljendeid, mis on tänapäeva inimesele arusaamatud ja mille tähenduse leiab raamatu viimastelt 40 leheküljelt. -Kaire K

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” –See on imeline raamat. Nagu eriti head toitu, saab seda nautida väikeste lusikatäite kaupa. Nii ta avaneb sulle. See on väga poeetiline ülestähendus. Nagu päevaraamat või luuletaja väikesed hetkeleiud, mis viivad sind justkui teise reaalsusse. Raamat ise sündis Jaapani kõrgkultuuri peenes, vaimses atmosfääris Heiani ajastu värskendava blogina. Täiega nautisin!- Tiiu V

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Huvitav pilguheit 1000 aasta tagusesse Jaapani kõrgklassiellu keisrinna seltsidaami kogetu kaudu. NB! Uku Masing 1942: “”Padjamärkmed” tuletab meelde mingisuguste mõttesalmikeste kogu ja …mõjub…tüütavalt.” Liiga karm hoiatus. Tänuväärne võimalus tutvuda autori märkmete, luuletuste, loetelude kaudu Jaapani arengus olulise Heiani ajastuga. Mõneti naiivne naiste hingeelu, tundemaailma kirjeldamine, samas- nii mõistetav nagu meid ei lahutakski 1000 aastat. Ka 591 kommentaari on hariv lugemine! –Piia R

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” – Vajab teadmisi vana Jaapani eluolust Heiani ajastul. Äkki aitaks, kui loeks enne läbi järelsõna. Mõned ütlemised kõlavad väga tänapäevaselt. –Pia K

Sei Shōnagon „Padjamärkmed” –Minu jaoks väga omapärane ja huvitav teos Jaapani kultuurist, kus sain aimdust Jaapani kultuuri algetest. Tegu on kirjaniku ja õuedaami päevikuvormis eluolu kirjeldusega Heiani ajastul, mis oli perioodil 794-1192. Väga detailselt kirjeldatakse kogu kombestikku ja rituaale seoses keisrinna tegevustega. Müstika, kui palju käis suhtlus läbi luule. -Kati H

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Soovitan soojalt seda raamatut lugeda. Väga ilus ja samas ka väga kurb raamat ühe perekonna eludraamast, kes on sunnitud põgenema Hispaania kodusõja eest Tšiilisse. Kõik need sõja õudused ja teekond põgenemisel olid edasi antud väga tõetruult. Kogu juttu läbis ka armastuslugu, milles samuti oma traagika ja ilu. -Kati H

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” –  Tundub, et just praeguste sündmuste valguses on see hea raamat lugemiseks. Emotsioon põhiliselt isiklik seoses vanavanemate ja sugulaste kannatuste ja tagakiusamisega sõjale järgnenud ajal. -Epp E

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” –  Autor põimib ajaloo elulugudega. Tahaks, et sõjad ja pagulased olekski ajalugu, aga kahjuks on need praegugi väga aktuaalsed teemad. Kurb, aga huvitav raamat. Kindlasti soovitan. -Sirje S

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” –  Suurepärane ülevaade ajaloost, ilukirjanduslikus võtmes. Siiralt soovitan. Niivõrd huvitav lugeda Hispaania kodusõja ja Tšiili hunta taustal üht perekonna lugu. –Pia K

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” –  Rahvakild, kelle olemasolust ja raskustest II maailmasõja ajal minul seni veel mingit aimu ei olnud. Silmaringi avardav teos. Inimeste tugivõrgustike olulisus, aga ka üksteise toetamine ja abistamine keerulistes oludes. Raamatut lugedes kogesin väga palju erinevaid emotsioone- abitus, kaastunne, rõõm, hoolivus, tänutunne, aukartus jpm. -Tiia P

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” –  Kirjastiil on väga ladus, kirjeldused imelised ja tegelastele elasin väga kaasa. Raamatu esimene kaks kolmandikku oli väga põnev, lõpp jäi üldsõnalisemaks ja natuke kiirustades sai lahtised otsad kokku sõlmitud. Sellest pole aga hullu, üldjoontes tempo sobis kokku tegelaste vananemisega. Mul on Isabel Allende teistel teostel ammu silm peal, aga siiani pole kindel olnud, et kas need mulle ka meeldiks. Nüüd tean, et võin julgelt Allende raamatud oma (niigi pikka) lugemisnimekirja lisada. –Kerli K

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Teose ajalooline kontekst on huvitav, kahjuks jäävad aga tegelased pinnapealseks ning raamat ise igavapoolseks. Ei saaks öelda, et raamat oleks suuri emotsioone tekitanud. Tegelased jäid lahjaks ning ka tegevustik jättis passiivseks. -Marjonella U

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Huvitav on teada, et Tšiili kirjanik Isabel Angélica Allende Llona on Tšiili presidendi Salvador Allende (kelle lähikonda romaanis kuulus Victor) sugulane (president oli tema isa onupoeg). 1973. a Augusto Pinocheti sõjaväelise riigipöörde käigus president Allende hukkus ja Isabel pidi kodumaalt lahkuma, sest kodumaale jäämine oli ohtlik. Allende romaanis on ajaloolised sündmused ja isikud reaalsed, tegelased välja mõeldud, kuid põhinevad inimestel, keda autor teadis. Lugu räägib 1938. a Hispaania kodusõjast ja Dalmaude pere põgenemisest Prantsusmaale ja sealt Tšiili Pablo Neruda organiseeritud põgenikelaevaga „Winnipeg“. Köitev lugu ajaloo, pöörangute, põgenemiste, armastuse ja sellega seonduvaga. -Kati V

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Soovitan lugeda ajaloohuvilistel. Tegelaskujud jäid nagu varju. Sügavalt liigutas Hispaania kodusõja kirjeldus, Tšiilist ma eriti üldse ei teadnud. Igal juhul hariv ja huvitav. -Reet V

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Nii palju julmust, valu, massitapmisi, sundpagemisi- sedakorda Hispaanias, Tšiilis, Veneetsias 1938-1984. Kurjus elab üle aastakümnete, mis tahes riigis, ja on ühtviisi halastamatu. Huvitav lugemine, kuna autor tugineb toimunud sündmustele, isikutele, on ise üks “nende” seast. Seni minu jaoks vaid nimed möödunust saavad “liha luudele”- Salvador Allende, Pablo Neruda, Franco, Augusto Pinochet jt. -Piia R

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Soovitan vanemale lugejale. Ajaloosündmused loksuvad paika. Peategelaste perekond Dalmaude põnev elukäik haarab, eriti Viktori, Roseri jt kurvad eluseiklused. Kaks korda põgenemised Hispaaniast Tšiilisse, siis Venetsueelasse ja tagasi Tšiilisse. Sõjakoledusi oli kergem lugeda kui praegusi Ukraina sõjakirjeldusi. Maailm ei ole midagi õppinud, kannatavad eelkõige millionid tavainimesed. –Leili K

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Hea raamat. Südamekirurgi Victor Dalmau ja tema tulevase abikaasa, pianisti Roser Bruguera, lugu, mis on täis raskusi ja elutee käänakuid. Tegevus kulgeb esmalt Hispaanias kodusõja eel 1938 ja lõpeb Tšiilis 1984. Raamatut oli huvitav lugeda ja ühtlasi laiendas see silmaringi. Näiteks nn. lootuste laeva “Winnipegiga” aitas luuletaja Pablo Neruda Tšiilisse 2200 Hispaania põgenikku. -Esta K

Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest” – Põnev ja kaasahaaravalt jutustatud lugu, mis põhineb tegelikel elulugudel. Eriti hästi meeldis mulle see, kuidas isiklike lugude jutustamine oli põimitud laiema poliitilise ajalooga. Raamat jutustab huvitaval moel sellest, kuidas ajaloolised sündmused üksikisikute elusaatusi mõjutavad ja kujundavad. Raamat pakkus sissevaadet ka Lõuna-Ameerika poliitilisse ajalukku ja tekkis huvi sel teemal rohkem teada saada. Laenasin jätkuks Pablo Neruda mälestusteraamatu. -Airi T

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – See raamat viib lugeja Alabama osariigis asuvasse väikelinna aastatel 1920-1986. Palju värvikaid karaktereid ja rohkelt erinevaid sündmusi. Kohati nukker, kohati humoorikas. Ei ole igav lugemine, kuna kogu aeg juhtub midagi ootamatut ja ettearvamatut. -Kaire K

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” –  Mulle oli südamelähedane lugeda 48-aastase Evelyni sõprusest vanadekodus elava 86-aastase proua Ninnyga, kuna meil emaga on enam-vähem sama vanusevahe. Raamat lõppes mõnusate kokkamise retseptidega. –Triinu M

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Lahe lugemise raamat. Ei puudu sõprus ja armastus. Eriti ustavalt ja siiralt on kirjutatud vananemisest. See toimub meie kõigiga. Loe ja sa ei kahetse! –Imbi M

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Siiski soovitan, kuigi alguses tundus raske ülesehitus, kuna tegevus toimub paralleelselt kahes ajaperioodis. Raamat on sissevaade paljude Alabama osariigi väikelinna ameeriklaste ellu umbes 1920. aastatest kuni aastani 1986. Tegelasteks ongi erinevad inimesed. Meeldisid ajaleheartiklid. Need on kirjutanud üks inimene üksi (teeb ainsana ajalehte) ja need tunduvad kirjadena lugejatele, kus jutustatakse kohati päris jaburaid uudiseid. –Eve L

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Suurepärane raamat saamaks ülevaadet Ameerika lõunaosa elust eelmisel sajandil. Väga rasketest teemadest (valged vs. mustanahalised e. värvilised) on kirjutatud kergelt ja huumoriga. Kogu raamatut läbib positiivsus. -Pia K

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Mulle ei meeldi lugeda raamatut, kus kaks lehte on aastast 1926 ja siis kaks lehte aastast 1986. Kes tahab, see loeb. Kuna ma lugesin raamatut vastumeelselt, siis emotsioon on nõrguke. –Eva K

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Teos on elujaatav. See on sedasorti raamat, mida oli raske lugedes käest panna. Kindlasti proovin rohelisi tomateid antud retsepti järgi praadida. –Mare A

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Oleks nagu omamoodi ajalooõpik. Algul häiris ajas hüppamine, aga lõpus oli juba hea lugeda, et tegelikult toimus asi hoopis nii. Omamoodi huumorit oli ning infot valgete ja mustade vahelisest suhtlusest. Pole ju sellega eriti kokkupuudet siin Eestis. –Tiina N

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Meeldis eaka Ninny tegelaskuju kogu raamatu vältel oma lihtsameelsuses ja siiruses. Kuna tegevused toimuvad endise aja ja kaasaegse aja taustal, siis on huvitav elada kaasa ka Evelynile, kuigi algul tekitas veidi antipaatiat, siis temagi muutub. Suht keskpärane lugemine. –Kadri M

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Oli kui ukse avamine tumedanahaliste ja värviliste inimeste lihtsasse argipäevaellu. Ka nende suhetesse valgetega. Sisukas pilguheit hilisminevikku. Kosutav lugemine tänastest vastuoludest, kurjusest ajas. Meeldetuletus, et üksteise abistamine, hoolimine, kokkuhoidmine, toeks olemine aitavad ellu jääda, elust rõõmu tunda- olgu aasta 1929, 1986 või- 2023! –Piia R

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Värvikate tegelastega elujaatav raamat, milles võidab hea ja kuri inimene kaotab elu. Raamatus leidub kentsakaid lugusid, on huumorit. Raamat jutustab sõprusest, truudusest, vananemisest. Raamat oli kaasahaarav. Oleks tore sellises vanuses nagu Ninny ka endal nii positiivne olla. -Esta K

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Soovitan neile, kellele meeldisid Tom Sawyeri lood. Samasugune elu Ameerika lõunaosariikides, aga autor on 21. sajandist. Tore lugemine, hästi liigendatud, hea lugeda ja ka pooleli jätta. Soe tunne. –Sirje N

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Huvitav lugu, mis jutustab Ameerika elust alates 1930. aastast kuni tänapäevani. Evelyn, kes käib koos mehega oma ämma hooldekodus vaatamas, tutvub seal oleva Ninnyga, kes räägib oma elust 1930ndate aastate Ameerikas. –Viivi T

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Hea lugu! Katked aastate kaupa annavad väga emotsionaalse loo selle linnakese inimestest ja nende saatusest. -Elle P

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Raamat kirjeldab aastaid 1930-1988 Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide neegrite- või nagu nüüd öeldakse- mustade eluolu ja suhtlemist valgetega ning muidugi kohutavat ebaõiglust mustanahaliste vastu. -Mari P

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” – Lugeda võib. Lugude ajavahemik on 50 aasta ringis ja aastaarvud vahetusid väga tihti. See häiris mind. Mõni lugu oli üks lehekülg ja jälle aastaarvu vahetus. –Niina Karmen K

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Novellikogu, kus on peamiselt kurvad ja mõtlikud novellid. Arvasin, et neist leiab rohkem muumidele vihjeid, aga neis on autori hoopis teine külg esindatud. -Kadri K

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Rohkelt Tove Janssoni illustratsioone erinevatest ajajärkudest, mis muudavad raamatu huvitavamaks. Novellid üksindusest, armastusest, vaesusest. Sekka mõned lõbusamad lookesed. Nauditav lugemine. –Kaire K

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Tove Janssoni jutte on väga lahe lugeda, sest tal on väga lahe stiil ja mahlakas keelekasutus. Jutukesed tema poolt on illustreeritud, mis teeb lugemise veel mõnusamaks.- Imbi M

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Meisterlikud tekstid, suurepärane tõlge ja väga põhjalik ülevaade Tove Janssoni varasemast loomingust. –Eha A

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Kõikidele Janssoni loomingu sõpradele hõrk lugemispalade kogumik. Täitsa seni lugemata/avaldamata lood. Supermõnus lugemine. -Piret T

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Soovitan. Autori tekst on huviga loetav “päris” kirjandus. Juttudes ei toimugi midagi eriti, aga ikkagi on huvitav. Illustratsioonid pealekauba. Lugedes tundsin end põhjamaiselt rahulikult. –Sirje N

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Muumimamma kirjutas muudki peale oma üleilmselt tuntud muumitegelaste lugude. Huvitav on neid lugeda ja kaasa elada. Tove Janssonist on tehtud film “Tove Janssoni rääkimata lugu”. Soovitan lisaks Tove raamatutele ka seda vaadata. -Ester L

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Soovitan vanemaealisele lugejale. Mulle tundus, et tean T. J.-st päris palju. Tema muumilood, tema saarestiku raamatud, tean teda kunstnikuna, aga noorpõlve novelle ja põhjalikku ülevaadet illustraatorina ei omanud. Lugesin raamatut diagonaalis: „Puiestee”, „Linnalapsed”, „Habe”, „Toaüürimine”, „Mitte kunagi enam Caprile”, „Saar”… Paljud tema lood räägivad kunstielust ja Pariisist, paljud armastusest, aga ka üksindusest, saartest ja merest. Raamat oleks vajanud rohkem pühendumist. -Leili K

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Soovitan neile, kellele meeldivad lühijutud. Kuna mulle ei meeldi lugeda lühijutte, siis erilisi emotsioone ei tekkinud. Enim jäi meelde nimijutt „Puiestee”. –Liivi S

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Andekas kirjanik. Väga ilmekad novellid, esseed Pariisist, kunstnike eluolust, üksindusest, armastusest, saarestikest ja nende inimestest. Vaimukad illustratsioonid. Huvitav, kuidas 20ndates aastates Tove kirjutab vanadest meestest („Puiestee”, „Kiri”) ja 80-aastane Tove kirjutab kahekümneaastastest inimestest, lihtsalt, siiralt, humoorikalt. Novell „San Zeno Maggiore, 1 tärn” – vaesus pole kõige hullem, kõige raskem on üksindus. Noorena ja boheemlasena on lohutavam vaene olla. -Silvia M

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Novelle meeldib mulle lugeda, sest kärme inimesena on nende formaat täpselt minulik – sukeldud kiirelt süžeesse ning juba ongi lõpplahendus käes. Seejärel juba järgmine novell samast raamatust. Arvan, et tänapäeva noortele võiks taoline formaat sobida. –Viire V

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Soovitan lugeda novellide lugemist nautivale inimesele. Novell „Saar” jäi mõtetesse kumama. Imeline kirjeldus. Meeldis, et kirjeldati ka sügistormide aega. Huvitav oli „Üks võrratu lugu”, mis pani mõtisklema ja unistama. Tuttavaid tundeid tekitas „Muumimaja, Muumiorg” sealse olustiku kirjeldusega. -Evelin V

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” – Huvitav kogumik ajakirjades ilmunud vähetuntud Tove esseedest ja novellidest. Tutvustatud on ka tema illustratsioone. Eriti meeldib tema vaba loovusstiil, koomilised novellid ja veel enam lood mere ja saarte atmosfäärist. Siiski mulle meeldib ta rohkem lastekirjanikuna. Lasteraamatutes peaks kirjanik olema teel, jääma seisma ja laps läheb edasi. See stiil on Tove Janssonil eriti õnnestunud. -Tiiu V

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Novelli- ja esseekogumikus toimuvad mitmeski essees kõndimised valgeil puiesteil, kust kõrvalepõiked hämaraisse kõrvaltänavaisse. Kogumik ise on kui puiestee – erinevad novellid nagu erinevad puud. Lugudest aimub melanhoolia, pidetus, ekslemine, otsimine ja ringi kobamine. Kahtlemine ja pettumused. Sisemine üksindus ja üksindus inimeste vahel, tõrjumised ja igatsus olla koos. Kuvand iseendast, väärikus ja eneseuhkus, ebakindlus, sisemine ja väline maailm. Esseede peategelased on sageli vaatlejad ja mõtisklejad, unistajad ja kujutlejad, kuulajad, kes endast palju välja ei anna. „Vajadus otsib ju väljundit kas millegi välja elamiseks või kujutamiseks, et kogeda selle kaudu midagi kaotatut või kättesaamatut“ (lk 195). Kirjutamine lapsele iseendas, eskapism. Ka novellid, sarnaselt Muumilugudega, on loodud fantaasiaga, kirjanik on mänginud inimeste ja lugudega. Järelsõna autor Sirke Happonen toob välja, et kahekümneaastase Tove Janssoni esimesed novellid (kirjutatud 1934) rääkisid vanadest väsinud meestest, kuid kaheksakümneaastasena kirjutas ta kahekümneaastastest. Ta peab Tove Janssoni varaseid novelle ja hilisemaid esseesid pika ja tegusa kirjanikuelu olulisteks teetähisteks. Tove Janssoni retsept – „Ma ei tea paremat retsepti rõõmus olemiseks, kui mängida töötades ja töötada mängides“ (lk 218) 😊 –Kati V

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Nukra alatooniga ja igatsevate tegelastega, aga ikka positiivse noodiga lõppevad jutud. Ülevaade kirjanik T. Janssoni loomingust, sest raamatus on ka palju tema illustratsioone. Hea lugemine. –Tiina J

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Tove novelli- ja esseekogumik oli huvitav lugemine. Lühijutud olid fantaasiarikkad. Soovitan lugemiseks kõigile, kes muidu ehk teda vaid Muumide loojana teavad. -Melissa T

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Huvitav on tutvuda autoriga küljest, millest palju ei teadnud. Raamatule annavad palju juurde illustratsioonid. Nukrakesed jutud, läbiv teema on üksildus. Eriti kõnetas mind novell „Saar”, kuna olen ise Klovharuni saarel käinud ja seda väikest maja näinud. -Pia K

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Need on haaravad lood, panevad mõtlema. Joonistused on omapärased, pakkusid avastamist. Emotsioonid vaheldusid. Tore oli jalutada koos autoriga, nautida linnavaateid, jälgida inimesi! Natuke nostalgiline, veidi kurblik ka. –Külli J

Tove Jansson „Puiestee ja teisi jutte” –  Sa tunnetad järjekordselt Tove Janssoni suurt annet. T. Janssoni jutukestes ilmnevad erinevad olukorrad, erinevad tegelased ja lahendused- kui rikas ja mitmekülgne on autori maailm! –Hele-Maire B

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” – See raamat on mul tükk aega sihikul olnud ja ootused olid väga kõrged. Kuna ma aga kliimamuutuste teemaga tegelen ka erialaselt, siis minu jaoks midagi eriti uut ja põnevat selles paraku ei olnud. Mõned huvitavad faktid küll olid, aga laias laastus ma ei olnud ilmselgelt õige sihtrühm. Inimesele, kes teemast suurt midagi ei tea, oleks see kindlasti oluliselt huvitavam. Asjalik on raamatu lõpus olev juhend, mida igaüks saaks täna, homme, nädala, kuu, aasta ja aastate pärast teha, et kliima muutumist taltsutada – selles mõttes, et huvitav “algajale”, sest ma ise kõiki neid asju teadsin (teadmine ei tähenda automaatselt muidugi kõigi nende järgimist, aga arenguruumi peab ju olema). -Sandra O

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” – Raamat tõesti motiveerib ja annab lootust, et kõik on veel võimalik. -Kristina V

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” – Silmaringi laiendav. Suht sarnane eelmisele loetud raamatule. Mitte nii masendav, aga igavam. Mõtlema panev- seda küll.- Tiina N

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Üks põhilisi kinnitusi, mille sain, oli kinnitus looduse tervendavale mõjule. Loodus vähendab stressi ja ärevust, toetab immuunsüsteemi. Optimismi sisendav raamat, mis annab lootust kliimakriisist pääsemiseks või vähemalt selle mõjude ohjamiseks. Saab aru sellest, mis toimub selle nimel poliitikas, kuidas jõuda jõudude ühendamiseni. Asjalik lugemine, meeldisid eraldi punktid, mida saame olukorra parandamiseks teha. Soovitan lugeda. -Evelin V

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Kindlasti peaks see raamat olema koolide kohustuslikus programmis. Muutusteks kasvame maast madalast. Juba lasteaias, koolis selle raamatu valguses räägitu aitab laste maailmapilti muuta. Teadvuse muutus lastes on esmatähtis. Kuidas see vanema generatsiooni teadvusse viia, ei tea. Tuleb lahti saada mõttest “Pärast meid tulgu või veeuputus.” –Kadri M

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Kuigi pealkirjast käib läbi optimism, siis ei ole tegemist lihtsa ja lõbusa lugemisega. See aga peaks olema kohustuslik lugemine kõigile ja õnneks jagavad autorid väga praktilisi samme meie tuleviku päästmiseks. –Ellen E

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Hea meeldetuletus kliimakatastroofi ära hoidmiseks. Iga panus on kullahinnaga. Ütleksin lausa kohustuslik! -Inge M

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Väga mõtlemapanev raamat. Meie tulevik on tõesti meie endi kätes. Raamatu lõpus olev tegevusplaan on kohe alustamiseks. Alustamisega ära jää hiljaks! Edu Sulle! -Imbi M

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Vajalik raamat igas vanuses inimesele. Saab kaasa mõelda nii kliimast kui selle muutmisest. Loetu põhjal saada targemaks, loodust hoidvamaks. Kõigini peaks jõudma arusaamine, et me eksisteerime sel planeedil ühiselt ja sellest sõltub meie ellujäämine. Me ju soovime luua paremat maailma kõigile, nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele. Raamat heidab valgust kõigele sellele, mis maailmas praegu toimub, et meie planeet elamiskõlbmatuks muuta. Uskumatu, mida rikastumise nimel tehakse. Aga raamat annab ka juhiseid, kuidas igaüks meist saaks kaasa aidata sellest kliimakriisist välja tulemisele. Autorite optimism ja tegutsemistahe on nakkav. Peame hakkama kliimasse teadlikumalt suhtuma, suuremalt mõtlema ja veel suuremalt ka ise tegutsema. -Silvia M

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Tulevik sõltub meie tänastest tegudest. Raamatus on ettepanekud, mida teha, et kliimamuutused ei kujuneks nii suureks. Kasulik teada ja püüda toimida selle järgi, mida autorid soovitavad. Raamat mõjus julgustavalt ja innustavalt. Kliimamuutused ei pea lõppema väga drastilisel moel, vaid on võimalik paljugi ette võtta. -Esta K

Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis” –  Huvitavalt kokku pandud raamat tänapäeva kliimakriisist ja kuidas peab minema edasi. Tõenäoliselt on käes hetk, millest enam ei saa edasi lükata otsuseid seoses keskkonnasäästlike käitumismudelitega. Nagu ka raamatus toodud näidete varal saab iga inimene panustada parema kliima tuleviku eest. –Kati H

Matt Haig „Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta” – See raamat aitas mul vaadata iseendasse. Üldkokkuvõttes olen ma endaga rahul. Eks igas inimeses ole häid ja halbu omadusi. See on nii loomulik. Minule on geenidega palju kaasa antud ja olen seepärast väga õnnelik. Palju muutusi olen teinud seoses vananemisega. Ka vananeda tuleb osata ja sellest isegi rõõmu tunda. Ole tubli ja ela täisväärtuslikku elu! –Imbi M

Matt Haig „Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta” –  Matt Haig kirjutab muuhulgas isiklikust kogemusest paanikahäire, ärevuse ja depressiooniga. Kuidas säilitada vaimset heaolu, olla iseendast teadlik ja omada olevikku, oma head elu meid ümbritsevas keskkonnas, kus on palju stressi, ärevust ja muret tekitavat, elamise ja tehnoloogia ülekoormust, sõltuvusi? „On vaja, et me kujundaksime välja teatud vaimse immuunsüsteemi, mille puhul me küll aistame meid ümbritsevat maailma, kuid ei lase end sellest nakatada.“ (lk 262) Raamat teadlik olemisest. -Kati V

Matt Haig „Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta” –  Jah, maailm on muutunud. Ma kasutan telefoni ja muid vidinaid ainult vajaduspõhiselt. Vaadates oma pere põlvkondade vahelisi erisusi isegi 20 aastaste tsüklitena on erinevused suured. Raamat iseenesest tekitas oma fontide ja emotsioonide tõttu stressi. Kõik on senini hea, kui suudad oma tundeid ja emotsioone kõrvalt vaadata ja vastavalt käituda. –Kadri M

Matt Haig „Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta” –  Soovitan kõigile, sest raamatus pakub autor lahendusi, kuidas kaitsta end maailmas, mis on juba ette paaniline. “Me võiksime mõnikord ilmutada niigi palju vaprust, et ekraanid välja lülitada- selleks, et iseennast uuesti sisse lülitada. Katkestada ühendus, et ühenduda jälle oma minaga.” (lk 33) -Silvia M

Matt Haig „Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta” –  Raamat annab ülevaate asjadest (tegevustest, nähtustest), mis võivad närviliseks teha ja nõu, kuidas stressi, ärevusega toime tulla. Planeet nüüd küll ei ole närviline, ikka inimesed, kes sellel elutsevad. Ei tea, kuidas teistega on, aga mina olen vanemaks saades muutunud palju rahulikumaks ja enesekindlamaks. –Esta K

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Ühtaegu maailmas kohal olla ja seal mitte olla. Kõnekas ja täidetud vaikus, vaikus kui vägi. Vaikus, mis „sunnib“ ennast kuulama, endasse vaatama ja olema endaga kontaktis, otsima ennast ja rahu iseendaga. Vaikus kui luksus. Vaikus kui aeglane aeg, kohalolu. Erling Kagge jagab oma vaikuse leidmise otseseid ja kaudseid teeradu ja julgustab lugejal leidma oma vaikust. Kaasa mõtlema ja vaatlema, meenutama panev. -Kati V

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Norra maadeavastaja mõlgutused sellest, mis on vaikus ja miks see on oluline. Vaikus on siin muidugi tinglik nimetus, tähistades nii mürafooni puudumist kui ka sisemist tasakaalu ja rahuolekut, kohalolemist. Teema ja küsimused on sümpaatsed, kuid tagantjärele muljeid kirja pannes kaldun minema üpris kriitiliseks, võib isegi öelda, et olen veidi pettunud. Võib olla tuleneb mu pettumus asjaolust, et ma ise ei tunne vajadust lakkamatu meelelahutuse ja möllu järele ning Kagge mõtisklused ei suutnud seetõttu midagi fundamentaalselt uut pakkuda. Esiteks on tema 33 mõlgutust omavahel ja ka ühe mõttearenduse raames suhteliselt lõdvalt seotud. Ta tsiteerib filosoofe, kirjanikke, maadeavastajaid, kunstnikke, jutustab vahele seiku oma retkedest ja elust. Neis viimastes on potentsiaalselt huvitavat, avardavat, kuid kahjuks piirdub Kagge suhteliselt pinnapealse kirjeldusega ega räägi lähemalt, mis selles konkreetses olukorras või kogemuses tema jaoks nii mäletamisväärne oli, mis emotsioonid või mõtted teda valdasid, miks need talle nii suurt mõju avaldasid. Kohati isegi trafaretne (parimad asjad elus on tasuta, eks ole). Kas see on raamat, mida iga inimene peaks ilmtingimata elu jooksul lugema? Ei, kuid kindlasti on (vähem kriitilisi) lugejaid, kellele see raamat pakub naudingut. Tegemist pole iseenesest üldsegi halva raamatuga, paljud mõtted on täiesti asjakohased, ent mina ootasin rohkem süvitsiminekut. –Leelo J

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Huvitav raamat, mida on kindlasti kasulik lugeda arvestades tänapäeva elu, mis koosneb suures osas ekraanidest ning kus vaikuse nautimiseks ja oma mõtete kuulamiseks pead sõitma linnast väga kaugele. –Triin S

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Vaikus on justkui eimiski. Sõnatu, tähendusetu… Ja maailmas on kasulik mõnikord mõnda aega olla vait ja vagusi. Raamatu autor, maailmarändur Erling Kagge on meile tuttav eelmisest RK-hooajast, kui temaga koos sai kõndida ja tähendusi otsida. Vaikuses saab sama teha… otsida… Leida see vaikus iseenda sees ja olla… lihtsalt vait ja vagusi. –Ester L

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Huvitav, paljukogenud inimese kirjapanek. Lugemisel pingsat tähelepanu nõudev. -Eve R

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Õnneks tulid nii mõnedki mõtted tuttavad ette ehk sain aru, et olin samamoodi mõistnud ja lähenenud enda vaikuseotsingule. Olen täheldanud, et juba mõnda aega loobun järk-järgult e-posti tellitud uudiskirjadest ehk soovist vähendada müra ja nautida vaiksemat olemist. -Viire V

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Palju “avastamisrõõmu” vaikusest, eimillestki Norra suurmehe mõtete, sõnade läbi. Pinge- või puhkehetked iseenda seltsis. Mõtterännakud imelise inimese seltsis poolustelt NY kanalisatsioonitunneliteni. Autor usub, et “vaikus on uus luksus.” K. Kikase mustvalged fotod oleks kui tekstiga käsikäes loodud. see raamat on esimene mu jõulunimekirjas! (Ammu läbi müüdud.) -Piia R

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Lummav lugemine öökapile. Raamat pakub rahu ja rohkelt iseendasse vaatamist. -Ellen E

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – See on lihtsalt väga hea raamat ja soovitan väga lugeda. Saab teada, mis on vaikus ja kui oluline see meile on. Lugedes oli palju äratundmist ja tundsin, et olen jõudnud oma elus umbes samadele mõtetele. -Evelin V

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Raamatust võib leida praktilisi soovitusi. Tänapäeval on vaikusest saanud luksus. Igaüks ei saa seda endale lubada. Vähemalt mitte piisavalt. -Mare A

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Vajalik oskus, kuulata vaikust, on tänases maailmas väga oluline. Õpetab molutama ehk vaikust nautima. –Külli V

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Parim eneseabi raamat, kuigi ei ole eneseabi raamat! Ühe õhtuga loetav. Paar sügavat mõttetera kirjutasin lausa enese jaoks välja. Suurepärane raamat! –Kristina V

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Seikluslik eneseabiraamat. Mõtisklused vaikusest. Raamat õpetab leidma vaikust iseenda seest. Oma vaikus tuleb ise luua, sest igaühel on oma vaikus. -Anu P

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Siin on üks minu lemmikraamatutest Norra autorilt. See on elu mõtestav, puudutav ja vaimselt virgutav raamat. Kirjutatud filosoofi, kunstikoguja, maailmarändusi ja ettevõtja poolt. Vaikusest looduses, linnades ja meie sees. Vaikuse mõjust, vaikuse tähendusest ja olulisusest tänapäeva maailmas. Teos on pikitud ka heade mõttekildudega teistelt mõtlejatelt. Nautisin! –Tiiu V

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Meie ümber tormleb ja rabeleb mürarikas maailm. Aeg-ajalt vajame puhkust, vaikust. Kogu aeg ei pea kiirustama ja meeletult tormama. Tuleb teha peatusi vaikusemaailmas, puhata mürast. -Hele-Maire B

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Autor kirjutab sellest, mis on vaikus, kus see on ja miks see tähtis on. Pidev müra on väsitav. Kõige kergem on mul vaikust leida looduses, iseendas vaikuse leidmine on raskem. Linnas saan välises vaikuses olla öösiti. –Esta K

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Huvitav inimene, huvitavad mõtted. Kirjanik on palju rännanud ja pannud end proovile äärmuslikes oludes, matkanud Arktikas, Antarktikas, tõusnud Mount Everestile. Autor juhib lugejaid mõtetele, et meil kõigil tuleks end ajuti välja lülitada ja leida vaikus, nii maailmas, kui ka enda sees. Hea ja ladus lugemine. –Tiina J

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Kui loed, siis oled kahekõnes iseendaga. Ta viib su enda sisse. Miks? Ei tea! Mina armastan mehi. Minu jaoks avavad nad hoopis teistsuguse maailmatunnetuse ja- käsitluse. Ja lõpuks elan ma meeste loodud tehismaailmas. Jääks ka nälga ja võib-olla oleks paljas ilma meesteta. –Taimi O

Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada” – Väga vajalik meeldetuletav raamat sellest, mis on elus oluline. Igavikuline, oluline meeldetuletus asjade tähtsusest. -Egle K

Brit Bennett „Varjul pool” – Väga hea lugemisleid. Teos räägib emotsionaalselt ühe perekonna loo, mille põhiline teema on rassism. Kuigi rassismi probleem on minule endale kauge, ei vähenda see üldse raamatu meeldivust, vaid aitab mõista paremini, kuidas mustad ennast tunnevad valgete ühiskonnas. Loo arenedes on tunda, kuidas minevik võib mõjutada meie edasise elu otsuseid ja valikuid. –Kati H

Brit Bennett „Varjul pool” – Emotsionaalne perekonnalugu läbi mitme põlvkonna ja poole Ameerika. Raamat lahkab põhjusi, mis sunnivad inimesi elama kellegi teisena ja see on väga kurb. –Triinu M

Brit Bennett „Varjul pool” – Soovitan, hea ajasturomaan. Perekonnasaagad on huvitavad ja avavad mõned ajastud hoopis teise kandi pealt. –Helve S

Brit Bennett „Varjul pool” – Autor on tahtnud kirjutada raamatusse, ja seda teinudki, erinevad päritolu/identiteedi, kahestumise ja lõhestumise teemad nagu mustanahalisus ja „valge“ nahavärv, transsoolisus/transseksuaalsus, Alzheimer. Sellega seonduvalt teemadena on esindatud ka diskrimineerimine, kuulumine, inimese enda sõnastatud ja soovitud identiteet ja identiteet teiste poolt nähtuna, soov iga hinnaga olla keegi teine. Valed endale ja teistele. Perelugu. Teemade ülekülluse tõttu jätab pealiskaudse ja väljamõeldud mulje. Samas reaalsete inimlike teemade käsitlemine. –Kati V

Brit Bennett „Varjul pool” – Paeluv ja emotsionaalne perekonnalugu ja hiilgav sissevaade Ameerika Ühendriikide ajalukku. Lugesin raamatu läbi ühe hingetõmbega ega suutnud käest ära panna. –Ellen E

Brit Bennett „Varjul pool” – Väga põnev lugu sellest, kuidas üks mustanahalistest kaksikutest valgeks hakkas ja mis sellega kaasnes. Väga suure huviga lugesin. Ainult hästi ei saanud aru, kuidas saab mustanahaline valgeks hakata. Et elus paremini hakkama saada, on vahel kasulik endale uus identiteet luua. -Esta K

Brit Bennett „Varjul pool” – Kaasahaarav lugu mitte-valgetest õdedest kaksikutest, kes põgenevad oma “kinnisest” kogukonnast. Õdede erinevatest teedest, otsustest ja kuidas see mõjutab järgmisi põlvi. –Maia K

Brit Bennett „Varjul pool” – Väga filmiliku sisuga raamat. Ma poleks üleüldsegi imestunud, kui mõni Hollywoodi stuudio seda filmistsenaariumina kasutaks. Lõpuosa kippus minu jaoks venima, aga tervikuna kaasahaarav lugu. – Viire V

Brit Bennett „Varjul pool” – Soovitan, sest pilk rassiküsimusele USA-s 20. sajandil ning heledanahaliste, aga Aafrika verd inimeste võimalusest hakata valgeteks oli huvitav. Samas pidi ühte raamatusse mahtuma mitme põlvkonna kogemus, seega tundus, et tegelased jäid mõneti kirjeldavateks. -Aet T

Brit Bennett „Varjul pool” – Ikka lugeda. Mustanahaliste eludest Ameerikas. Ühe perekonna elud ja saatused 40 aasta jooksul. –Eva  K

Brit Bennett „Varjul pool” – Lugesin küll lõpuni, aga elamust ei saanud. Lugu jäi kaugeks ja võõraks. Soovitada ei söandaks. -Eha A

Henry David Thoreau „Walden” – Nii palju mõtlema kutsuvat elutarkust. Aegumatut. Inimese ja looduse suhetest, headusest, tarkusest, vaimutoidust ja selle vajalikkusest. Hämmingus, et see 1854. a (169 aastat tagasi) ilmunud raamat on paljuski tänasesse aega sobiv ja kehtiv. Võiks olla õppekirjandus meile kõigile. Heh! Nii et sobiks kõige kõrgematelegi- AKNAMAKS (!). See oli Uus-Inglismaal omaaegne maksuliik. (lk. 186) -Piia R

Henry David Thoreau „Walden” –  Meisterlik sõnaseadmine, väga üksikasjalikud looduse ja looduses toimuva kirjeldused. Kirjutasin välja hulgaliselt mõtteterasid ja tundus, et selle mehega oleks soovinud seal metsas järve ääres kokku juhtuda. Kindlasti hea lugemine, mille käigus kaasa mõelda, eriti sellele, mis üldse on meile elus oluline. -Evelin V

Henry David Thoreau „Walden” –  Soovitan, kui tahta lugeda midagi harjumuspärasest väga erinevat. Aeglased kirjeldused, mõtisklused, arutelud. Sisseelamine võtab pisut aega, muidu üsnagi kaasa mõtlema panev. –Carmen M

Henry David Thoreau „Walden” –  Inimese loomus jääb samaks. On neid, kes leiavad loodusest enda ja muud pole neile vaja. Kui raha elamiseks jätkub… Äratundmine. Olen sündinud metsa ääres, seal üles kasvanud. Metsas tuleb muutuda ja samastuda loodusega – kord kevadel, suvel, sügisel muutun isetuks vaatlejaks. –Taimi O

Henry David Thoreau „Walden” –  Suurepärane raamat elust metsas läbi kolme aastaaja. Ma pole varem kokku puutunud nii hea looduse kirjeldusega… Kui oled looduse sõber, siis loe kindlasti! –Imbi M

Henry David Thoreau „Walden” –  Suurepärane raamat elust metsas läbi nelja aastaaja, milles vahelduvad nii looduse värvid, kui autori hingeseisundid ja ajahetked. Metsiku looduse, tsivilisatsiooni ja inimese hinge vahekorda puudutavad küsimused on aktuaalsed tänaseni. Meenus lapsepõlv, mil elasin metsade rüpes, kuid mitte nii suures erakluses. Mets oli, on ja jääb minu jaoks väga oluliseks, naudin metsa värve, hääli, kui ka tema ande – alates lilledest kuni seente ja jõhvikateni. –Esta K

Henry David Thoreau „Walden” –  Taimetoiduhuvilistele. Olen meistersportlasest matkaja, vee- ja suusamatkad aastatel 1967-1994, paljud neist Siberis, asustamata paikades. Looduse võimu ja võlu mitut moodi kogenud. Alati olnud rühmaga koos, mitte üksi. Püssi pole eales ühes olnud, kala olen püüdnud, vahel ka toidulisaks. Ameerika loodus on mulle võõras. -Eda Tiia P

Henry David Thoreau „Walden” –  Ei kõnetanud. Liiga palju targutamist minu jaoks. -Tiiu O

Henry David Thoreau „Walden” –  Oli tunda, et autor on veetnud aega üksinduses ja tegelenud oma mõtetes seoste leidmisega oma varasemate lugemiskogemuste baasil. Kahjuks minu jaoks oli kütkestavam Valdur Mikita eessõna teosele kui teos ise. -Kristina V

Henry David Thoreau „Walden” –  See on üks mu lemmikraamatuid. Selline ehe lugu mehest, kes elas Waldeni järve ääres “onnikeses” keset metsikut loodust kokku kaks aastat. Filosoofiline mõtisklus elu mõtte ja eksistentsi üle. Inimese ja looduse suhetest läbi erinevate aastaaegade, meeleseisundite jne.  -Tiiu V

Henry David Thoreau „Walden” –  Tunda andis siin ajastu, maa, kommete ja rahvuste erinevus. Ometi võlus mind see üksinduse erakordsuse nägemine sõna otseses mõttes. Tegemised, mõtted ja järeldused. Ma ei lugenud välja, et ta eriti õnnelik oleks olnud ja lõppude lõpuks naaseb ta vana tavaelu silmakirjalikkuse juurde tagasi, mille pärast ta ju üksindusse põgeneski. -Kadri M

Henry David Thoreau „Walden” –  Soovitan, kuna arvan, et sellist suhteliselt askeetlikku ja radikaalset vaadet on ka huvitav lugeda/teada saada/mõista. Niivõrd kompromissitu ja oma vaadetes veendunud inimese mõtteid oli huvitav lugeda ja nende üle mõtiskleda. –Egle K

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” – Ütlen ausalt, et mulle see teos ei meeldinud. Oma kogemustest võin öelda, et igaüks peab ise õige elukaaslase leidma. Kahjuks nii see on. -Imbi M

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Huvitav ülevaade sellest, mida võiksid meist mõelda arvutid ja kuidas nad oskavad meid manipuleerida. Kuidas on võimalik põgeneda internetti? Telefon ei öelnud, vaid edastas sõnumi. Võidukas sõjavägi enne võidab ja alles siis otsib lahingut. -Liivi S

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Ma tõesti loodan, et tulevikus tehisintellektid ei hakka inimkonnale elukaaslasi valima. Raamat oli romantiline ja väga põnev. –Triinu M

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Väga huvitav raamat ja põnev teema. Me ei tea, kui targaks muutub tehisintellekt ja kas hakkab ise otsustama. Hull lugu küll, kui tehisintellekt hakkab inimeste üle võimutsema. Juba praegu on tehisintellekti poolt tehtud mingeid kokkuvõtteid, mis pole faktipõhised. Tehisintellekt nii öelda “luuletab” andmed või võtab need valest kohast. -Esta K

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Suhte otsimine, hea ja halva tehisintellekti võitlus- moodne täiskasvanute muinasjutt. Naiivne klišeelikkus. Lugesin programmi raamatuna, muidu lugemiseks ei valiks. –Kati V

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Väga põnev romantiline lugu. Ja-jah, tulevik on käes. AI võib olla nii abiline kui ka vaenlane. Me oleme pidevalt võrgus, kättesaadavad ja kaamerate vaateväljas. Nii lihtne on inimeste elu keeruliseks teha. –Kadri K

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Väga huvitav, omapärane ja samas mahukas lugemine. Armastusele lähenemine hoopis teisest vaatenurgast kui oleme harjunud. -Inge M

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Meie tulevik on ettearvamatu! Nii armas ja südamlik! -Tiiu O

P. Z. Reizin „Õ.N.N.” –  Lõbus romantiline lugu, hästi kirjutatud ja tõlgitud. Tore leid, ise ma poleks seda teost riiulist valinud. Pani ka mõtlema, kuna AI on päevakajaline teema ja selle kasutamisega seotud ohud täiesti reaalsed. -Sirje N

Dean Burnett „Õnnelik aju” – Kohati ajuehituse kirjeldustesse sukelduv ja teadlase rasket elu kirjeldada püüdev, samas positiivne ja enese üle naerda julgev “alpe“ metafoore sisaldav neuroteadlase kirjutatud raamat. See, mis naalduvast tuumast, juttkehast, ventraalsest tegmentaalsest alast, fusiformkäärast jms enam huvi pakkus, oli inimese elus õnnetunnet andvat otsiv ja inimlikult igapäevaeluga seostav ja kirjeldav osa- see, kuidas on heaolutunne seotud koduga, tööga, suhetega, seksi ja armastusega, nalja ja naeruga ja läbivalt- teiste inimestega. Ajust „läbi närides“ on see teaduspõhine, huvitav, teadmist ja mõistmist ning seoseid loov positiivne lugemine. -Kati V

Dean Burnett „Õnnelik aju” –  Soovitan kindlasti. On hea teada saada, kuidas meie aju töötab, kuna see aitab mõista, miks me ühel või teisel moel käitume, reageerime, suhestume teistega. Ja seda enne tehisintellekti võidukäiku. Rõõmus äratundmine enda reaktsioonidest ja käitumisest. Ja mõne koha pealt ka ahhaa-elamus. Igal juhul oli lugemine positiivset elevust tekitav. -Mare M

Dean Burnett „Õnnelik aju” –  Soravalt kirjutatud, kuid mitte just kerge tekst. Samas, peale selle raamatu lugemist on selgemast selgem kõik õnnetundega seonduv. -Kristina V

Dean Burnett „Õnnelik aju” –  Huvitavalt kirjutatud teos. Õnnetunne on oluline. Et olla õnnelik tuleb seda ise endale luua. On vaja alustada igat päeva positiivse mõtte ja tänuliku südamega. Edu Sulle! –Imbi M

Dean Burnett „Õnnelik aju” –  Soovitan. Palju vanu ja uusi teadmisi, mida saan kasutada oma psühholingvistika kursusel. Saad teada, kuidas õnnelikum olla. Mida veel hing ihkaks! -Mari U

Dean Burnett „Õnnelik aju” –  Soovitan, kui teid huvitab psühholoogia ja neurofüsioloogia. Teos on õpikulaadne, arutlev ja selgitav. Autor kirjeldab, mida on vaja, et end õnnelikuna tunda (kodu, töö, inimsuhted, tunnustus, majanduslik kindlus, armastus, rõõmus meel…) ja millised protsessid ajus toimuvad. -Hele-Maire B

Dean Burnett „Õnnelik aju” –  Raamat annab ülevaate asjadest, mis inimese õnnelikuks teevad, nagu ajukeemia, kodu, lähedased suhted, armastus, seks, naer. On öeldud, et raha ei tee kedagi õnnelikuks. Ometi ilma rahata küll ei ole võimalik õnnelik olla. See raamat ei eita raha vajalikkust. Mind teevad õnnelikuks võimalus reisida ja mu armsad lapselapsed, kodu, head suhted lähedastega, huvitav töö. -Esta K

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Ei soovita- masendav raamat. Depressiivne. Masendus. -Maret U

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Raamat on tänapäevane “naistekas”, mille põhiteemaks on peategelase vaimne tervis (tal diagnoositakse haigus, mille nimi jääb lugejale saladuseks) ja suhteprobleemid läbi mõningase huumoriprisma. Vabastavalt ei naernud, pisaraid ei valanud, aga mõnel korral muigasin küll. Sarjaga “Fleabag” on sarnasus olemas ja see mind ka lugema kutsus. “Fleabag” meeldis aga rohkem. Usun, et paljudele meeldiks siiski ka “Äng ja õndsus” –Kerli K

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Martha lugu tema elu ja haiguse ja haigusega elu kulgemisega justkui midagi oodates („päris“/„normaalset“ elu?). Episoodiline, vaimset häiret markeeriv. Osalt ettearvatav ja klišeelik, autori püüd olla vaimukas, osalt tõepärane lugu elust haigusega, ohvri rollist ja vastutusest, tähtsatest „teistest“ vaimse häirega inimese kõrval. Haigus võib tunduda mõistetav seni, kuni ise ei pea sellega koos elama. Siiski mõistmist loov sissevaade. -Kati V

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Valisin selle raamatu, kuna tagakaanel soovitati teda kõrvuti “Normaalsete inimeste” ja “Mustlambaga”, mis mõlemad mulle meeldisid. Eluline, kurb, samas naljakas, hästi kirjutatud. Kahjuks on selliseid oma eluga puntras inimesi meie ajal palju – elavad ise oma elu raskeks. –Sirje N

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Igal inimesel on oma elu. Elu ongi niisugune. Kord on kõik hästi ja siis jälle halvasti. Ka igast väikesest õnnestumisest tuleb rõõmu tunda. Minule see raamat meeldis. –Imbi M

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Hakkasin ise ka rohkem mõtlema sellele, mis on iga päev midagi ilusat, mille üle rõõmustada. –Tiina K

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Hästi kirjutatud raamat vaimsest tervisest, peresuhetest ja tingimusteta armastusest. Rohkem on ängi, kui õndsust, aga kindlasti soovitan. –Sirje S

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Raamatu sisututvustus lubas küll ka vabastavalt naerda, aga naerma ei ajanud mind siiski miski. Taaskord väga hästi kirjutatud lugu, aga teose pealkirjas sisalduv sõna “äng” haaras mind algusest lõpuni – ootasin, kunas looga lõppu jõuan, peategelase emotsionaalne tasakaalutus oli rusuv. -Viire V

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Raamat peresuhetest, vaimsest tervisest, emadusest, armastusest. Hästi kirjutatud. Kuidagi väga palju on neid noori naisi, kes on hädas oma depressiivsusega. Ka raamatutes on nende lugusid. Vahest aitaks sellest üle olla, kui iga päev mõelda mõne asja üle, mille pärast tasub olla tänulik. Minu õnne valem on olla tänulik ja liikuda palju. -Esta K

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Ilus valus teos. Paneb mõtlema, kui oluline ja varjatud on vaimne tervis. –Kristina V

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Kogu raamatu lugemise vältel tiksus peas mõte, et olen osaline võõrastes eludes, kuhu ei peaks kaasa minema. Ja ei kutsunud ega haaranud kogu lugu. Köitis Martha erakordne huumoritaju ja vaatevinklid elule. –Kadri M

Meg Mason „Äng ja õndsus” – Selline elu ongi. Pani ka endasse süüvima. -Tiiu O

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – Väga huvitav. Soovitan. Hariv. Kurb. Tekkis mõte, et tuleks kohe surema hakata ja hea, et lapselapsi veel pole. Raamatust kõlas, et ära raiska, taaskasuta ja püüa endast vähem prahti maha jätta. Inimesed on lollid. –Tiina N

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Autor kirjutab sellest, kuidas tema eluajal on puutumatu looduse osakaal vähenenud, süsiniku kogus atmosfääris ja rahvaarv suurenenud. Keskkond on saastunud, paljud metsad maha lõigatud. Autoril on visioon, kuidas olukorda muuta. Hoolimata sellest, et inimtegevus on planeedil Maa hävitavalt mõjunud, on siiski lootust seda protsessi pikendada ja hakata loodust taastama. –Esta K

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Väga hea ja vajalik raamat. Saab ülevaate meie elust maal praegu ja näidatakse ka mis meid ees ootab. Samas teoses on ka tuleviku nägemus, kuidas looduskeskkonda taastada. Iga meie inimese kohus on, et aidata kaasa igapäevases elus (prügi!). Ole tubli! –Imbi M

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Ääretult huvitav lugemine. Inimene, kes on looduse sees otsast otsani, kelle juttu ja tegusid peab uskuma, kui lugeda inimkonna elamise prognoose 2040-2100 jne. Selles mõttes ei võta vastugi. Tundub nagu tekkis elu miljonite aastatega ja nii see ka kaob, kuid palju kiiremini. –Kadri M

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – Kindlasti soovitan lugeda, väga vajalik ja arusaadavas keeles lugemine meie planeedi terviklikust seisundist. Mis juhtub, kui me midagi ei tee ja mida me saame olukorra parandamiseks ette võtta. Läks kokku loengusarjaga, milles parasjagu osalen ja tekitas tuttava tunde. Samuti andis põhjust muretsemiseks, aga ka lootusekiiri. -Evelin V

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – Rikkaliku kogemustepagasiga autori tagasivaatav analüüs Maa looduse muutumisest kuni tänapäevani. Mõjub hoiatusromaanina, näidates kui halvas sisukorras Maa antud hetkel on. -Carmen M

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – See raamat on ju õpik meie planeedil elu säilimiseks. Seda peaksid lugema kõik koolilastest kuni poliitikuteni. Elu mõte pole ainult saamahimu!!! –Lehte K

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – Maailma hukkumisest on räägitud juba ammu, kahjuks pole midagi tõeliselt muutvat ette võetud. Ikka edasi, kiiremini, kõrgemale, aina rohkem, rohkem……kellele ? Seda ei vaja ju keegi. Jõulud jälle käes ja kingimaania algab aga kõik räägivad, ….ei taha kinke, kõigest on kõriauguni, aga ikka pressime veel mõne kingi, mis jääb seisma või rändab….no kuhu ikka, kuni tabab meid, …..ei taha mõelda. –Mari P

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – Maailma looduse eestkõneleja raamat, mis koos filmiga valmis projekti “Elu meie planeedil” raames. Kriipiv lugemine, aga vanameister annab veel inimkonnale lootust, kui on olemas tahe oma planeeti päästa. Aga kas on? Raamat täitis mind murelike mõtetega. –Linda K

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – See raamat annab ülevaate planeedist maa. Selle minevikust, olevikust ja mitte-roosilisest tulevikust. Kõik on veel võimalik, et säilitada Maal inimesele sobivad elutingimused. Kohati natuke hirmutav, kuid mitte lootusetu. –Reet S

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – Soovitan: hea tõlge, allikaviited, lai haare, palju pildimaterjali, mis on olnud laialt kättesaadav, selge, loogiline keel, ülevaatlik, erinevaid vaatenurki esitav, annab võimalusi analüüsiks, kergesti loetav. Kahjutunne, lootus. –Krista K

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” – See raamat oleks võinud juba aastaid tagasi ilmuda. Oleme Maal ainsad, kes on võimelised nii looma kui hävitama. Kahjuks määrab meie praegune tegevus Maa hukule. –Mare A

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Väga hariv raamat. Soovitan kõigile. Eriti peaksid seda lugema Kliimaministeeriumi kõik töötajad. Sain arusaama kliima soojenemise põhjustest. Arvasin, et inimene ei saa sinna midagi teha, kuid just inimene saabki teha. -Eva K

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Soovitan: hariv raamat meid ümbritsevast. Tulevik tundub olevat keeruline, kui nüüd ja kohe midagi ette ei võta. –Heli U

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Soovitaksin kohustuslikuks õppekirjanduseks kõigile vanusegruppidele. Hoiatus, lühikokkuvõte, kiirkursus arengutest me koduplaneedil, ühel ja ainsal. 94-aastane palju kogenud autor teab, millest räägib. Usaldan teda. Kogu maailma kasvu õhutavad majandusinimesed võiksid D. A. põhjendatud soovitusi tõsiselt arvestada. –Piia R

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Soovitan väga- kõik peaksid lugema. See on meie tulevik. –Linda T

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Raamat on sama soojalt intelligentne nagu ka dokumentaalfilm. Kurb, aga samas lootust andev. Innustab olema parem inimene. –Kristina V

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Esimene pool meeldis väga- kokkuvõtlik ja selge ülevaade elust Maal kogu ajaloo vältel, bioloogilised protsessid ja elu areng. Teeb murelikuks muidugi. Peamine mõte minu jaoks, et Maa on ülerahvastatud ja inimkond on hoolimatu. Ärevusttekitav. Autori tegevuskava ei tundu kahjuks siiski teostatav. -Sirje N

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Eelkõige nooremale põlvkonnale, et mõista, kuidas inimkond kasutab planeeti. Kõik on kõigega seotud. Loodus saab inimkonnata hakkama, aga inimkond ei saa. Tulevastel põlvkondadel tuleb tagasimaksmise aeg. Kui ei, siis kaome. –Taimi O

David Attenborough „Üks elu, üks planeet” –  Rohelise maailmavaate süvendamiseks. Olen jõgede ja mägede inimene. Veematkamises NL meistersportlane. Olen aerutanud veehoidlatel, kogenud uppunud metsi Jenissei Sajano- Šušenskoje HEJ ohvritena jne. -Eda-Tiia P

Tara Westover „Haritud” – „Haritud” on karm ja valus lugemine. Panin enda jaoks sellele raamatule pealkirjaks „Katki” – katki tehti seal nii autoromusid pereisa juhitud romulas kui ka inimesi. Kas siis ettevaatamatusest juhtunud õnnetustes või pereliikmete poolt, mingil väärastunud eesmärgil… Raamatu autor Tara kasvas selles kummalises, düsfunktsionaalses peres. Mormooni taust tähendas ühtlasi seda, et riik on paha-paha ja selle asju ei saa usaldada. Ei saa lapsele nime panna, ei saa korralikku arstiabi võimaldada, ei saa last kooli saata… Oodatakse maailma lõppu, mis jääb tulemata. Ja siis oodatakse uuesti, et äkki… -Ester L

Sara Danniel ja Benoit Kanabus „Kalifaadi hoor” – Olen sõja üle elanud eakas, kuid niisugust jõhkrust küll ei ole näinud ega kuulnud. Ei suuda ette kujutada, et inimesed suudavad nii käituda. Ma ei taha neid ka inimesteks nimetada. Kahjuks on elus kõik võimalik. -Imbi M

Tara Westover „Haritud” – Autori uskumatud inimkeha ja -mõistuse vastupidavuse kogemused panevad ahhetama, aga samas on tal vajadusest perekonda kuuluda tingitud haavatavus. Raamat vaimustas peategelase andekuse ja sihikindlusega, kuid kurvastas perevägivalla ohvri tundeelu ja eneses kahtlemise kirjeldustega. -Aet T

Alina Fernandez „Alina. Fidel Castro mässumeelse tütre mälestused” – Raamatu algus paigutus samasse kategooriasse nagu meie „Seltsimees laps”. Väikese Alina meenutused lapsepõlvest, isa Fideli külaskäigud ja elu revolutsioonikeerises. Edasi Alina sirgub, abiellub mitu korda, saab endalegi tütre ja olles lõplikult pettunud revolutsiooni ideedes, lahkub Kuubalt. Seda raamatut oli raske lugeda, sest kogu see revolutsiooni virr-varr, mõttetus, totrus ja tobedus tüütasid. Ka kultuuritaust ja hispaaniapärased nimed ei teinud asja kergemaks. Raamat on varustatud päris mahuka pildigaleriiga ja isegi Fideli suguvõsa skeemiga, kus on koht ka Alinal. Raamatu lõpus tekkis küsimus, et mis on Kuubast saanud. Fidel keeras elu seal põhjalikult nässu. Polegi kuulda olnud Kuubast peale teda. Aga silmaringi ja mõtlemise laiendamiseks soovitan ikka seda raamatut lugeda. -Linda K

Phoolan Devi „Mina, Phoolan Devi, röövlite kuninganna” – Hea raamat, mis annab hea ülevaate India kastisüsteemist, julmustest ja naiste kannatustest- nimitegelase kannatustest, sellest, kuidas ta võitles enda eest ja ei andnud alla. -Viivi T

Tara Westover „Haritud” – Pole midagi muud öelda peale selle, et see on super raamat väga heast raamatusarjast. Tara lugu sai sisse ahmitud ühe päevaga. Raamatus kirjeldatud õnnetused, vanemate hoolimatus ja (töö)ohutuse peale vilistamine ajas judinad peale ja viis mõtted ISO 45001 Töötervishoiu ja tööohutuse juhtimissüsteemi peale. –Kerli K

Dolores Aveiro, Paulo Sousa Cost „Vapper ema” – Soovitan väga seda raamatut lugeda ja mitte ainult jalgpallifännidel. Raamat on Ronaldo ema raskest lapsepõlvest ja elust ning Ronaldo lapsepõlvest ja jalgpalluriks saamisest. Väga südamlik lugu emaarmastusest ja perekonna tähtsusest.  -Triin S

Dolores Aveiro, Paulo Sousa Cost „Vapper ema” – Lugu maailmakuulsa jalgpalluri Cristiano Rolando emast, kes kaotas oma ema, kui ta oli vaid 5-aastane ja sattus lastekodusse. See naine on ainult 5 aastat noorem, kui mina. Ebaõiglus, peks, hüljatus, armastuse puudumine olid tema lapsepõlve saatjateks. Dolores kui vanim laps tundis kohustust õdede-vendade kokkukuulumise pärast, hiljem võitles oma laste vajaduste rahuldamise nimel. Kui noorima poja jalgpallikarjäär pere majanduslikult haljale oksale aitas, tulid uued katsumused. Imetlusväärne naine. Mitte raha ei too õnne õuele, vaid armastus. Ka mina kasvasin kasuperes, aga minule sai osaks vanemate armastus. Peret ja lapsi olen ka mina hinnanud kõrgelt. -Leili K

Sophie Kasiki „Daeshi pimedas öös”- Raamat naisest, kellest sai moslem ja hiljem, ajupesu tulemusel, läks ta koos väikese pojaga Süüriasse. Hästi huvitav sissevaade sellest, kuidas ajupesu töötab ja millised on džihadistid. Uskumatu pääsemise lugu. Ladusalt ja haaravalt kirjutatud. Soovitan lugeda. –Tiina J

Tara Westover „Haritud” – See raamat jättis endast väga sügava ja kustumatu mulje. Üks kõige enam mõtlemapanevaid raamatuid, mida ma olen lugenud. Noore naise võitlus saada haridust ja tema teekond valgustatuseni. Soovitan kõigile! -Ellen E

Deborah Feldman „Allumatu” – Suurepärane raamat ja kirjeldus ühe piiratud inimgrupi ülejäänud maailmast eraldatusest. llus lugemine naiselt ja naisest, kes suutis olla kõrgem ümbritsevast ning leida ja hoida oma mina. -Piret P

Jean Sasson „Printsess Sultana tütred” – Raamat räägib usust, kultuurist ja riigist ning soolisest ebavõrdsusest viisil, mis tundub uskumatu. Aga see teadasaamine on ääretult oluline. Kuigi kogu kontekst on meie igapäevaelust nii erinev, siis inimloomuse põhiolemus on ikka sama. Naiste ja meeste ebavõrdsus ning usukirja väänamine nö enda vaadete toetamiseks loovad raami, mis on ehmatav ja lootusetu. -Tiia P

Dolores Aveiro, Paulo Sousa Costa „Vapper ema” – Omamoodi raamat emaarmastusest. Natuke fakte kuulsast jalgpallurist. Ühe naise elust, armastusest. Täitsa ladus lugu oli. –Tiina N

Sara Daniel, Benoit Kanabus „Kalifaadi hoor” – Ma ei soovita seda raamatut melanhoolsetele inimestele, see oli liialt valus lugemine, aga kui on suur soov maailmapilti ja silmaringi avardada, siis see on just õige valik. Ma ei suutnud korraga üle mõne lehekülje lugeda, sest saadav ebameeldiv emotsioon oli liiga tugev ja kohati isegi häiriv. Mulle ei mahtunud pähe ,et 21.sajandil ostetakse naisi ning see on legaalne ja aktsepteeritud, see tundus uskumatuna. -Mairi T

Nadia Murad „Viimane tüdruk” – Kindlasti soovitan lugeda ajaloohuvilistel inimestel ja kõikidel, keda huvitavad naiste läbielamised. See raamat räägib värvikalt naiste raskest saatusest ja nende tugevusest. Kindlasti on selle raamatu lugemine raske ja võib vajada vahepeal teha pause, et minna edasi raamatu loo ja faktirohke infoga. Samas meenutab see raamat meie ajalugu, kus meie esivanematel oli samuti raske ja neid viidi sunniviisiliselt Siberisse või põgenesid nad välismaale. Meie ühiskonnas on see raamat karm meenutus, et tegelikult meie naised elavad suurepärast ja head elu. Haridus, õigused, usuvabadus ja võimalused annavad meile praegu kõik eluks vajaliku. Meie tugevus on teistsugune, aga ellujäämiseks annavad inimesed endast maksimumi. –Kadri E

Betty Mahmoody „Ainult koos tütrega”- Soovitan lugeda, kuidas inimene võib muutuda olenevalt kultuurikeskkonnast ja olenemata haridusest. Karm tegelikkus kui ameerika koduperenaine sõidab külla oma mehe kodumaale Iraani. Seal peetakse naisi asjadeks ja vangideks. Ta põgeneb smugeldajate abil koos nelja-aastase tütrega üle mägede.  –Pia K

Kuninganna Noor „Usuhüpe” – Soovitan neile, keda huvitavad inimeste elulood. Väga väljapeetud stiil, jääb kaugeks, samas sisaldab mitmeid huvitavaid fakte. -Carmen M

Celeste Jones “Ainult koos õega” – Tõsieluline lugu ususektist. Perekond, mis on laienenud paljudesse maadesse. Sekti Jumala Armastuse seadus lähtub pedofiilsest mõttemaailmast. Toimub laste füüsiline, vaimne, seksuaalne ärakasutamine, mida paljastavad sektist lahkunud kolm õde. Uskumatu, kuidas selline organisatsioon saab eksisteerida 20-21. sajandil. Vapustav, võigas. –Eve R

Dolores Aveiro, Paulo Sousa Costa „Vapper ema” – Südantliigutav lugu Portugali jalgpalluri Ronaldo ema elust, kelle elus oli palju kannatusi, kuid kunagi ei lakanud armastamast ja hoolimast. Õnneks sai ta lõpuks kuhjaga tasutud. Hingeminev lugu. Selles raamatus saab vapper ema lõpuks vääriliselt tasustatud ja ta saab õnnelikuks. Paraku aga iga kord nii ei lähe ja osadel on lõpuni osaks viletsus ja kannatused kahjuks. – Esta K

Phoolan Devi „Mina, Phoolan Devi, röövlite kuninganna” – Karm, ka julm tõestisündinud jutustus noorest tüdrukust, kes pidi taluma rohkem, kui ette kujutada oskad. Pärast raamatu läbilugemist vajasin mõneks ajaks lugemisvaba perioodi enda elus. –Viire V

Yangzom Brauen „Raudlind: Kolm Tiibeti naist: minu perekonna lugu” – Teame Tiibetis toimunust kahetsusväärselt vähe. Raamatu välisilme järgi on näha, et 12 aasta jooksul (tõlgitud 2011) ei ole see eriti paljude lugejatega kohtunud. Kahjuks. –Mare A

Nicole Jamiyla Chisholm „Kogukond” – Lugesin ja samal ajal visualiseerisin loetust pilte. See oli õudus ruudus. Kuidas on võimalik, et kusagil on sellised elud ja inimesed? Maailmas elab ikka väga erinevaid inimesi, aga siia maailma sünnivad kõik ühtmoodi: võrdsena ja nulltolerantsiga. Ja midagi ei muutu, sest maailm ja inimesed on erinevad. –Kadri M

Phoolan Devi „Mina, Phoolan Devi, röövlite kuninganna”- Tahtsin rohkem teada saada India kastisüsteemist. Kuna tegemist on dokumentaaljutustusega, siis on kirjas reaalselt juhtunu. On täiesti uskumatu, millist jõhkrust ja vägivalda on võimelised vägivallatsejad toime panema ja mida ohver suudab üle elada. –Maia K

Nicole Jamiyla Chisholm „Kogukond” – Midagi pole kaotanud, kui ei loe “Kogukonda”. Lugedes tekkis mitmeid küsimusi. Millest see “värviline” perekond elatub? Kogukonda sattumist mäletab see 2-4 aastane laps kahtlaselt hästi jne. –Aime J

Nicole Jamiyla Chisholm „Kogukond” – Väga rasked, unustamatud emotsioonid elust moslemite kogukonnas New-Yorgis. Armastuse otsimine valest kohast, põgenike lõputud probleemid. Inimesed otsisid abi kogukonnast, kes peaks neid kaitsma, kuid nii see polnud. Vabakutseline ajakirjanik kirjutab valusa loo oma elust imaam Issana ehk Yorki türannia all. Ta süüdistab oma ema kõiges halvas, alles 40 aastat hiljem hakkab ta mõistma. –Silvia M

Christina Rickardsson „Ära kaota lootust” – Selleks, et näeksime oma ninaotsast kaugemale. Küll on hea Eestis elada! Tükiks ajaks võtab virisemishimu ära. -Tiiu O

Nadia Murad „Viimane tüdruk” – Silmaringi laiendamiseks, mis toimub praegugi Iraagis ja Lähis-Ida piirkonnas. Aus ja masendav lugu uskumatult vaprast jeziidi tüdrukust Nadiast. Tänu Nadia pääsemisele saame mõningase ettekujutuse sellest, mis on uudistes loetud lausete ja sõnade taga: linnade pommitamine, põgenikelaagrid ja merel uppunud põgenike paadid.  –Varje T

Samia Shariff „Hirmu loor” – Alžeeria moslemiperekonna jaoks on tütre sünd õnnetus, mitte õnn. Peategelane Samia peab terve lapsepõlve ja noore naisena taluma verbaalset ja füüsilist vägivalda. Raskustega õnnestub Samial koos lastega põgeneda ja alustada uut elu riigis, kus mehed ja naised on võrdsed. Kurb teos ja ei ole meeldiv lugemine. -Kaire K

Kuninganna Noor „Usuhüpe” – Ajaloohuvilisele mõnus lugemine. Ja jälle on seal ärev. Võtsin paaril korral appi kaardi, et täpsustada riikide piire… Haruldaselt vapper naine. Tundub, et ükski teine võimulolija abikaasa ei aita välispoliitikas nii palju kaasa kui seda tegi Kuninganna Noor. -Mari T

Yeonmi Park „Ellu jääda: Põhja-Korea tüdruku teekond vabadusse” – Tegemist on traagilise looga ühest Põhja-Korea tüdrukust, kes noorena riigist põgenes. Soovitan seda inimestel lugeda, sest see andis informatsiooni eelmainitud riigist ja sellest, kuidas seal inimestest ei hoolita. Raamat käsitleb raskeid teemasid nagu inimkaubandus ja seetõttu ei ole kerge lugemine, kuid siiski seda väärt. –Melissa T

Yangzom Brauen „Raudlind. Kolm Tiibeti naist” – Raamat annab hea ülevaate Tiibeti kultuurist. Läbilõige Tiibeti okupeerimisest teeb kurvaks. –Mari M

Edith Blais „Liivakell” – Hästi elavalt ja põnevalt kirjeldatud eludraamad. Hoiatus inimkonnale: ikka on meie päevil uskumatult kurje ja ahneid kaasinimesi. Säilitada nendes teadmatuse tingimustes arukus, positiivsus, osata näha vähimaski õnnestumises võitu. -Kaja L

Louise Monaghan „Röövitud. Põgenemine Süüriast” – Tõsielul põhinev väga emotsionaalne lugu iirlanna ja süürlase vägivaldsest suhtest ja ema rängast teekonnast kodumaale koos isa poolt röövitud lapsega. Täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik sellisele jõhkrale mehele andestada ja iga kord tema juurde tagasi minna. Kuidas küll Louise suudab pärast kõike seda naasta Küprosele, kust kogu põrgu alguse sai? Soovitan siiski lugeda, kuigi lugu on äärmiselt kurb. Ei saanud ka mina ilma pisarateta. -Anu P

Christina Rickardsson „Ära kaota lootust” – Minu jaoks oli raamatu väärtus eelkõige päris lugu. Christiana kirjutab sellest, mida mäletab varasest lapsepõlvest Brasiilias, elades koos emaga koopas, seejärel tänaval São Paulo favelas ehk vaeste linnaosas. 7-aastasena seksuaalse väärkohtlemise kogemus, teadmine ema ja teiste naiste suhtes kasutatud füüsilisest ja seksuaalsest vägivallast, sõbra surm ja teise sõbra tapmise pealtnägemine, tänaval kakluses toidu pärast poisi tapmine. Lühike aeg lastekodus koos väikevennaga, seejärel lapsendamine Rootsis 8-aastasena, 14-aastasena ema surm haiguse tagajärjel. 24 aastat hiljem, 32-aastasena läheb Christiana Brasiiliasse, et külastada kohti, kust ta pärit on ja kus ta elas ning kohtuda tädi ja emaga. Arusaadavalt on raamatu kirjutamine vajalik selleks, et terveneda neist raskeist kogemustest, analüüsida, mõtestada. Lisaks raskele traumale on ka identiteedi ja kuulumise küsimus. Selliste reaalsete lugude jagamine on vajalik, et mõista. –Kati V

Petra Prochazkova „Alumiiniumikuninganna” – Tšetšeeni ja vene naiste mälestused Vene-Tšetšeeni sõjast, kus pole võitjaid, vaid ainult kaotajad. Inimeste kannatused ei lähe kellelegi korda. Ohtlik tendents on, kui hakkab toimuma sõjaline konflikt, pöörduvad rahvused, kes on siiamaani rahus elanud, üksteise vastu. – Mari P

Alina Fernández „Alina: Fidel Castro mässumeelse tütre mälestused” – Kuubast ei ole enam midagi kuulda. Samuti tema minevikust. Alina elu on olnud keeruline nii päritolu kui iseloomu tõttu, kuid sealjuures pole ta kaotanud elutervet hoiakut. Temalt oleks nii mõndagi õppida. -Mare A

Alek Wek „Minu elu: Sudaani põgenikust rahvusvaheliseks supermodelliks” – Ei pea, aga võib lugeda. 1. Sudaani sisepoliitika ja sõjad nähtuna lõuna-sudaanlanna poolt. 2. Paralleel Tuhkatriinu muinasjutuga.  -Aime J

Yeonmi Park „Ellu jääda: Põhja-Korea tüdruku teekond vabadusse” – Kindlasti soovitan! Silmaringi avardav. Südantlõhestav lugu Põhja-Koreast põgenenud noorest tüdrukust, tema lapsepõlvest ning põgenemisest totalitaarsest riigist. –Marjonella U

Valérie Bacot „Kõik teadsid” – Imeline sari. Lugeda kõiki raamatuid. Siis teame, kui hea on meie elu. Elada tuleb lahtiste silmadega ja kuulata südamega. -Anne S

Valérie Bacot „Kõik teadsid” – Ma ei teagi, kas inimesed peaksid nii õudsaid raamatuid lugema. See on jäle kinnitus kurjusest maailmas ja inimeste seas. Jälestus kurjategija vastu; ka nende vastu, kes teadsid, ent ometi midagi ei öelnud/teinud. Kurbus arguse pärast inimeste seas. Aga alati on siiski ka LOOTUS. – Egle K