Kuigi minu isa töömehepõlv algas juba lapsepõlves karjasepõlvega kodutalus, jätkus koduõpetajana, siis ametnikuna mitmesugustes riigiametites nii Eestis kui ka Soomes, tuleb tema elutööks siiski pidada Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa väljakujundamist Tallinna keskraamatukoguks. Oma hingelt oli ta raamatukoguhoidja.
Juba enne 1921. aastat, millal temast sai Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa juhataja, oli ta raamatukogunduse vallas “näpuharjutusi” teinud, olles tegev Viljandi Lugemisringi raamatukogus ja Helsingi Eesti Haridusseltsi raamatukogu korraldades. Ei ole siis mingi ime, kui vabanes Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa juhataja koht, ta sellele kohale kandideeris.
Tema suurt huvi asja vastu näitab seegi, et enne tegelikult tööle asumist käis ta mõnel korral tutvumas oma tulevase töökohaga (Aleksander Sibul. Tammsaare Tallinna Keskraamatukogu lugejana, lk. 263).
Juba algul oli tal selge ettekujutus, missuguseks peaks tulevikus kujunema raamatukogu, milles oli tema tööle hakkamisel vaid 9531 köidet. Oma kava raamatukogu väljaarendamiseks esitas ta Tallinna Linnavalitsusele juba 1921. aasta veebruaris, kuid tema kava teostus järk-järguliselt alles 1930. aastatel. Põhjuseks oli ruumipuudus, ka koosseisud olid minimaalsed.
Alates 1940. aasta augustist algas saavutatu järk-järguline häving. Hukutavalt mõjusid nii sõda kõigi oma tagajärgedega kui ka bolshevike soov kujundada Tallinna keskraamatukogu nõukogude raamatukogude eeskujul tavaliseks raamatukoguks.
Oma pika pensionipõlve jooksul (1950-1981) tekkis isal soov jäädvustada 1921-1940 aastatel tehtud tööd, et järelpõlvedel oleks ettekujutus, missugusel tasemel oli kunagine Tallinna Keskraamatukogu.
Selleks hakkas ta materjali koguma. Enda poolt talletatud materjalidele lisaks sai ta raamatukogunduse eriala lõpetanute kaudu, kes olid diplomitöö kirjutamiseks saanud temalt raamatukogutöö kohta andmeid, ametlikest pabereist koopiaid.
Siiski pidi kavatsetu esialgu jääma tahaplaanile, kuna kirjandusteadlase Eerik Tederi mõjutusel alanud mälestuste kirjutamine A. H. Tammsaarest võttis väga palju aega. Ka osutus takistavaks teguriks tema üha halvem nägemine, mis lõppes täieliku nägemise kaotusega.
Püüdsin küll isale sekretäriks olla, kuid minu vilumatuse ja vast ka ajapuuduse tõttu jäi kavatsus ellu viimata.
Mõni kuu enne surma ütles isa mulle, et raamatukogust jääbki kirjutamata.
Kogutud materjal aga säilis. Nüüd raamatukogu sajanda aastapäeva eel püüan neid materjale kasutades viia tema kavatsuse ellu. Seda tööd hõlbustab asjaolu, et elasime perega aastatel 1928-1951 raamatukogus isa ametikorteris ja meie kodune elu oli tihedalt läbi põimunud sündmustega raamatukogus. Võtsime osa raamatukogus toimunud üritustest, ühistel söögiaegadel arutati raamatukogus toimunud sündmusi.
Ametlikele andmetele lisan oma mälestusi ja muljeid mitte ainult raamatukogust, vaid ka elust Tallinnas üldse, olmest, perekonnaelust, et seda kauget aega tänapäevalgi mõistetavaks teha.
Astraea Sibul (4. märts 1924 – 7. veebruar 2013)